Somewhere in the middle of nowhere

In the UK

2009-09-27T16:23:00.002+03:00

Hakkama sain - tegin UK blogile uue pesa -> evelayuk.blogspot.com

Siia enam miskit seega ei teki mõningat aega. Siinne eelmine post kolis sinna üle ja varsti potsatab paar fotot ka ehk sinna.

Seniks nii palju, et ma olen liiga palju musta teed joonud.
Cheers!

Eilne leib, et mitte öelda halb, kõva, vana ja kuiv ühes lauses

2009-09-19T00:31:00.003+03:00

Paar aastat tagasi oli neljapäev kui võlusõna, mis silmad särama lõi ja huulile kohaliku Päikese laulusõnad. Nojah, need ajad on möödas. Päikese-ajad ka. Aga neljapäev on ikka tore päev.

Sõitsin täielikus teadmatuses Tallinnasse, veetes teel taas kord väga mõnusalt aega ühe väga mõnusa raamatuga. Teadsin vaid, et jalas olevad kollased sukad on kohustuslikud - kollase osas siis.

Õhtu möödus väga armsa seltskonnaga armsas Tapperis (see koht on...oh, ma ei tea, seal on nii meeletuid õhtuid/öid veedetud, et...las ta jääb). Nii-nii-nii armas oli, et see laudkond kokku ajati, et Nele ja Laura kogu selle kadalipu teatud härrasmehega (seda vist on veidi palju öeldud?) läbi tegid, et see õhtu just nii tore oleks. Ja muusika oli ka parim. Sain kooli-Lauralt palju ja head ja veidi, õige tsipa hirmutavat infot, mille peale Anneli arvas, et ma võiks üldse siia paigale jääda. Ja muidugi suured mõttelised tänus noormehele baaris, kes meid välja kannatas üle ettenähtud aja. Pöial püsti. Woodstock oli ka hää.
The scenes of so many crimes. ;)

Reede möödus samas joones rahulikult ja õdusalt. Logelesime peaaegu kella kolmeni hästi mõnusas Kappeli korteris, mida külastas vahepeal ka muhe sanitehnik. Zara andis taas uued teksad ja Villem kostitas näljaseid suurte taldrikutäite toitudega. Ja kohustuslik porno sinna juurde - olete ikka kõik guugeldanud Rammsteini uut videot? Germany Pussy siis nimelt. Ärge avalikus kohas vaadake, kuskil, kus näiteks meesisikud selja taga kõõritavad.

Imelik oli Tallinnast ära sõita. Imelik oli head-aega-kallisid teha. Pff, ei, oodake. I never say good bye. So I'll always have the chance to come back. Hüvastijätud on kuidagi lõplikud ja hetkel pole miski niivõrd lõplik. Ma ei tea, kuidas Laura meigiga bussis oli, aga minu oma jäi seekord omale kohale. See liigub paigast ja sulab ilmselt ühes teises bussis. Aga siiski oli veider.

Kulinaarse allmaailma võlud ja valud

2009-09-14T15:43:00.002+03:00

Mind on viimasel paaril päeval, kõige muu kõrval ja osaliselt selle kõige muu juurest põgenemiseks, köitnud Anthoni Bourdaini "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas". Eelroa, kolme käigu, maugustoidu ning kohvi ja sigareti jooksul avab ta uksed neisse köökidesse, kus ta piisavalt kaost ja segadust külvanud on, köökidesse, kus kaasmaalasi ameeriklasi on heal juhul mõni mõnekümnest - ülejäänud kari testosteroonisõda pidavadest kokkadest on peamiselt Lõuna-Ameerika erinevatest hispaaniakeelsetest riikidest, mõni ka ehk Euroopa pinnalt, kas Prantsustmaalt või Itaaliast. Köögid, kus räägitakse seitsmes keeles korraga ja kus iga kolmas sõna on mitte peenutsev prantsusekeelne roanimi, vaid mittepeenutsev, otse-näkku, erinevatel kehaosadel põhinevat hüüdnimed kellele iganes midagi öelda vaja on.

Peakoka elu pole kerge ja graatsiline idüll pliitide vahel nagu vahel ajakirjadest võiks tunduda, kus meetrikõrguste mütisdega naeratavad onklid head ja paremat demonstreerivad, pildudes nimesid, millest keskmine kodust keedekartulit ja hakklihakastet armastav isik miskit ei taipa. Kortsutasin tihti kulmu ja lasin need nimed kiiresti mööda. Õnneks seletas härra peakokk neid vahel ka lahti.

Aga muidu on see mõnusalt kiiretempoline kirjeldus sellest, kuidas sõimualusest nõudepesijast Alice in Chainsi või Sex Pistolsi muusika saatel sõimav ja röökiv peakokk sai. Tema köögis sarnaneb tööväli ilmselt lahinguväljaga. Võrdluseks toob ta ühes peatükis teise köögi, kus asju ajatakse rahus, vaikuses ja viisakalt. Kuidas kellelegi. Igatahes tõuseb tempo aeg-ajalt köögis nii kiireks, et isegi selle trükitud kirjeldust lugedes hakkab süda kiiremini lööma. Ah et nelisada inimest banketil? Kaheteistkümene laud? Raamatu kaant kinni lüües ei teki küll isu peakokaks hakata. Ja samas...

Ei pea suur kokandusesõber olema, et seda raamatut lugeda. Okei, mind siiski huvitab. Hea on see, et mõned peatükid on eraldi teemade päralt - näiteks kaasvõitlejatest, köögisõnavarast jne, lisaks siit-sealt hüva nõu.

Pulmad ja matused

2009-09-09T19:27:00.002+03:00

09.09.09

Pidi olema maagiline kuupäev. Maagilised pulmad teistel. Ja õnnetud telefonikõned meitel...

Veider on. Imelik. Maja on tühjem järsku. Aga ehk vanaisa on nüüd paremas kohas.

Ökk

2009-09-07T13:01:00.002+03:00

Väga halb on olla. Ja halvad asjad, nagu näha, tulevad ikka korraga kõik. Seekord tervise mõttes. Kurat, noh, poolseeditud eilset lõunat tõesti ei taha näha. Ugh. Rõve. Istun tekkidesse mässituna ja tahaks ainult magada...kui selg nii pikast lesimisest ja istumisest ei valutaks. Grr.

Kaks ööd tagasi pidin kell 1.30 öösel eriti rõvedalt suure ämblikuga lahingu maha pidama. See oli...väga suur ämblik. :S Noh nii 8cm ühest jalaotsast teise ja suuuuur paksuks söödud keha.

Ja telekast näidatakse seksivaid roboteid. Ökk. (Ei ole transformerid, mingi sürr muusikavideo hoopis.)

Oo, pühapäevad...

2009-09-06T19:09:00.004+03:00

...need magusad, toimekad, soojad, lõhnavad pühapäevad koduköögis. ;)

Flowers of...?

2009-09-06T19:03:00.004+03:00

Minu viis lille viies Carriba pudelis.
Flowers of romance? Les fleur du mal? Scorpion flower? Oh, sõnademängude lõbu.

Out of my head...

2009-09-05T11:10:00.001+03:00

...and out of the Cathouse. Pakkisin just asjad kokku. Ema on all. "So it's definite," he said. Yeah, I guess. Banditis mängib Baz, õigemini Skid Row "18 and Life". Veider on.

Tähetargad

2009-09-05T11:06:00.004+03:00

Üldiselt väga ei loe horoskoope, eriti siis veel Kroonikast, aga päris ehmatav oli, kui Nele mulle selle nina alla toppis:

Skorpion (24.10-22.11)
Sa oled nagu akvaariumikala, kes vaatab maailma läbi klaasi. Sa tahaksid lähedust, kuid see, kes seda sulle pakkuda võib, on kaugel. Kuid sa ei ela akvaariumis. Sa ei ole abitu ega võimetu. Ära alahinda ennast. Ära kahtle oma võimekuses. Ja ära muretse. Sul on tugevam kaitse, kui arvad. Sinu sõnadel on rohkem kaalu, kui sa kardad.

Hmm. Ehmatavalt tõsi.

2009-08-31T23:57:00.002+03:00

Viimane päev tööl. See oli ja siiani tegelikult on umbes sama arusaamatu kui oli viimane päev Saksamaa pere juures. Lihtsalt ei saa aru kohe. Anneli tõi lilli ja külvas mind õhtul üle koogi ja mustikate ja tikrite ja õuntega. Nii hea ja nii väga armas. See jõuab millalgi varsti kohale, päriselt, ja siis on oh kui nukker, sest ma jään neid igatsema. Imelik, aga tõesti, isegi kliente. Mõnda vähemalt. Vähemalt käis täna - justkui mu viimase päeva puhul - püsikliendist metaldude. Hii. :D

Ja nii kuhjasin ma omale need mustikad ja tikrid ja tüki kooki koos tassikese piparmündi teega (pluss sidrunilõik) enda ümber ja vaatasin American History X-i, mida soojalt soovitati. Oli hää vaatamine. Veidi karm paaril hetkel, aga hea teostusega.

I never say good bye. It gives me a chance to come back agian.

There are 20 track marks on my arms.

2009-08-26T19:31:00.002+03:00

Meelde jätmiseks: Fastum Gel surendab naha tundlikkust päikese suhtes kordi, nii et kui suvel vaja end sellega kokku mäkerdada, peab need vastavad kehaosad riidega katma mõneks päevaks, kui päikese kätte minek. Või päikesekreemiga. Arst ütles. Ise ei hakka katsetama, ka selleta on piisavalt valu.

Eile ;)

Ambroosia lõhnameelele

2009-08-25T15:43:00.002+03:00

Sellist kena sõnapaari kasutas Murdock A-Rühmas. Mhm, TV 3 näitab kordusi ja ma juhtusin samal ajal nõusid pesema teleka lähemas ümbruses (elik köögis). Aga õigus tal oli.

Kui vaid saaks lõhnu jäädvustada ja endaga kaasa võtta nagu fotosid. Pühapäevast oleks linna kaasa võtnud Metsanurme matkarajalt augusti keskpaiga metsa lõhna, veidi magusa, veidi mõrkja, põld- ja toomingamarjade, metsmaasikate ja -vaarikate, mustikate ja seente joovastava ning puude-põõsaste, sõnajalgade, oside, hapuoblikate endi värske lõhnasegu, selle puhta ja ergaks tegeva lõhna.

Pärnust võtaks kaasa tuule üle jõe lendleva värske leiva hapuka lõhna, mis sõõrmeisse nii hommikul kell viis kui pärastlõunati kandunud on. See on üks neist lõhnadest, mis defineerib minu jaoks Pärnu. Teiseks oleks mere poole jalutades järjest tugevamaks muutuv merevee, liiva, muda ja kõrkjate lõhn, millesse suvel sulavad jäätise, päikesekreemide, limonaadi, õlle, suitsu ja friikartulite aroomid.

Kodulõhnu on palju rohkem, on õunakoogi javärskelt saetud saepuru, lõkkesuitsu ja niidetud muru lõhn ja palju teisi, mis täidaks väikese fotoalbumi.

Arengupeetus

2009-08-25T15:37:00.002+03:00

Seda ei nimetatagi haiguseks, selle kohta öeldakse arengupeetuseks. Teie mõistus on jäänud varateismelise tasemele ja lootust olukorra paranemiseks pole. Seda ei saagi tegelikult ravida, nii et sellega peab kuidagi leppima.

Oi, eem, ahha. Sellised sõnad ütleks mulle pigem keegi teine arst kui silmaarst, kes kasutas samu sõnu, va kaldkirjas olev tekst. Selle asemel ütles ta, et mu silmad pole kunagi väga varajases nooruses täielikult välja arenenud (vms), sellest ka korralikud miinused. Ha, nii et seega pole ma ise selles kuidagi süüdi. Ah well. Can't have it all, can I? Samas...ega mulle muus osas ka väga antud pole. :P

2009-08-22T21:40:00.002+03:00

Inglourious Basterds on geniaalne ja Tarantino on geniaalne (duh)! Ma olen täiesti ebakompetentne selle kohta midagi ütlema. Pole ma ei Bradi fänn ega sõjafilmide fänn, aga sõda selles otseselt polnudki ja Brad oli...naljakas. Saksakeelsetest osadest sai ka aru, kui all tõlget polnud. Ja nüüd tahan ma tõpraid veel umbes viis korda näha. :D

Ja Jack russellid on imearmsad. Väike rüblik selline. Ma hakkan iga päev nüüd Nõmmele tahtma. Minu uus sõber.

Revolver, not so velvet

2009-08-22T11:43:00.004+03:00

Külm oli. Maailm oli terve päev silme eest tiirelnud ja pöörelnud. Lõdisesin külmast ja olin väsinud. Kõik oli lihtsalt ropult halb. Ja kõik venis liiga pikaks.

Aga enne seda kõlas lavalaudadelt Rock Starist tuttav "Colorful", mis venitas suur peaaegu kõrvuni välja. Armas, armas lugu. Revolver polnudki enam nii halb kui mälusopis meeles oli. Vokaal oli päris hea isegi, taustaga koos, kitarrisoolod oskaja sõrmede all jooksid kenasti ja kogu õhtu jooksul mürises bass kõigist teistest üle. Ei kurda muidugi viimase üle. Dramamamamal oli kõrvadele paar kena üllitist pakkuda, peale "November Coldi" ei mäleta aga teisi.

Miski minus valis taas kord väga vale päeva ja aja, mil ei suutnud enam head nägu ette plaasterdada. Kui püüda olla tugev teiste jaoks ja teiste pärast ja siis rabeleda iseenda rägastikes ringi, tuleb hetk, mil ei jaksa enam üldse. Kuradi kahju, et see just eile oli, sest õhtu lõpuks vihkasin ma kõike ja kõiki enda ümber, aga siis taipasin, et vihkan hoopis end, mitte midagi muud.

I am sorry. But I guess I just screwed up again - profoundly, grandly and officially.

Rainbows and blondes

2009-08-19T22:43:00.005+03:00

CatHouse'i esindust saatis Tallinnas laevale vikerkaar. On's see hea märk? Laura tasuta kruiis algas igatahes kajuti ja telekaga, jälgides aeg-ajalt, kas päike juba loojub. Seda loojumist me ei näinudki, aga õhtust alates hakkasin ootama päikesetõusu, et siis välja minna ja nautida.

Kui neiu trubaduur oma etteaste lõpetanud oli, tekkis enne karaoket paus, mille jooksul jõudis meie lauas maanduda noormees, kes veidi varem kõigi teiste seast kõige kenamana silma jäi. Nojah. Blond ja täitsa eesti soost, saare päält ja Rootsis resideeruv. Oleks selle noormehe jutust kas või pool tõsi, oleks ta üpris edukas ja heal järjel omadega. Ja egost tal samuti puudust pole - see täitis umbes pool igast ruumist, kus ta olema juhtus. Suvilad ja majad kolmes riigis, suusapuhkused ja toatäied muusikatehnikat, koerad ja klaverid, staar-sõbrad ja telekarjääripüüdlused.

Teki tõmbasin tol varahommikul endal ninani kell 5.13, mil targa interneti järgi olevat Rootsis päike tõusnud (seesama päikesetõus, mida ma pool ööd ootasin). Kolm tundi mitte-iluund ootas siiski.

Stockholm oli kena ja jahe. Üldiselt iseloomustas kogu seda päeva liikumine kõigepealt vales suunas, siis ots ringi ja tuldud teed pidi tagasi ning alles siis õiges suunas. Üks, kaks, kolm korda. Vägevalt planeeritud Gröna Lund oli kella 15-ni kinni. Aga paadireisi kuningalossi ligidusse saime tasuta, sest kellelegi ei läinud põrmugi korda mingeid pileteid meilt küsida. We like very muuuch!

Söögi osas läks asi ka vastupidi - kõigepealt imemagusat lõhna lahtistest akendest kitsale ülerahvastatud tänavale levitavast vahvlikohvikust väljus Laura pistaatsia-piimakokteiliga ja mina kaktuse-sidruni sorbetiga suures krõbedas vahvlis. Nämm. Ja alles siis istusime hiinaka välilaua taha ja tellisime liiga suure portsu süüa. Teenindav noormees püüdis meid küll mitu korda siseruumidesse meelitada, sest väljas olla külm, aga me keeldusime naeratades. Lõpuks oleks hea meelega tuule käest varju läinud, aga siis ootasime juba arvet. Kui kõhud lõhkeda ähvardasid, uurisime šokolaadi- ja kommipoe sisemust (oh, jummel, kuidas sealt midagi valima peaks?), paari vaateakent, toredat Backstreet-tüüpi poodi ja, oeh, siis seda vana vaenlast nimega muusikapood. Plaadid siin, raamatud seal, DVD-d keskel, read igal pool. Piin. Suur piin. Liiga palju head oli ja natuke head oli ka puudu.

Tagasitee laeva oli veidi kiireloomuline ja närviline, sest isegi kui bussipilet oli lõpuks olemas, seisis buss kesklinnas kell viis õhtul loomulikult ummikus ja venis nagu tatt edasi. Sadamasse ja laeva ja kajutisse 5602 jõudsime siiski väga õigel ajal. Sadamas terivtas vikerkaar. Telekast näidati Simpsoneid. Mmmõnus.

Õhtul kordus eelmine õhtu. Kabaree - kuigi seekord ilma The Arki "Worrying Kind" loota kahjuks - oli lõbus, lõppes aga sellega, et punases jakis noormees tõmbas meid tantsuplatsile. Okei, mis seal's ikka. Aga CatHouse ei tohi tantsida, sest kui CatHouse tantsib, siis tõmbavad punastes jakkides kabaree-noormehed neiud lavaesisele astmele bändi ette tantsima - kogu rahva ette. Hmm, kergelt ebamugav olukord, aga - hei! - keegi meid niikuinii ei tea ega tunne ega näe enam kunagi.

King's pubis jäi ka seekord silma keegi blond noormees, kes - ohoo! - meid hiljem klubis üles leidis. Ja nii ma ei maganudki öösel sekunditki, sest juttu jätkus hommikuni. Filmid, muusika, raamatud, koolid, tööd, plaanid, Gröna Lund (pagan, noh, mõlemad käisid ja meie mitte!), Rootsi, veel filme ja väga hulle ideid (mille hulka kuuluvad vorsti varastamine, laevakarts, teksajakid, blond rootsi noormees, isiklik groupie elik staarjuuksur, groupie groupie'd, tsikkel, Ameerika auto, bänd, raamat...ja Brad Pitt...mainimata laevaakende kojameestest ja roosades mundrites Läänemere sinivaalamiilitsast punaste vilkuritega). Kell oli siiski 5-7 hommikul ja need filosoofiad, eluplaanid ja geniaalsused on teatavasti väga...mõistlikud. "Ei jää magama!" Eelmise öö rekord sai seega ületatud ja tõusev päike peaaegu nähtud. Muuseas, neil kahel oli paar sarnasust, mis esialgu veidi kõhe tundus. Hah, ja kell 4 hommikul TTÜ-lasele Pythagorase teoreemist c väärtuse leidmise valemis ära teha on päris hea. :D

Nüüd tuleb taas uni. Filmipärastlõunal Lauri juures vajus silm esimese filmi ("Once") ajal umbes kakskümmend korda kinni, enne kui Chai mõjuma hakkas ja viimane pool filmist ärkvel möödus. Nagu ka teine film ("Juno"). Maailm kõigub ja vajub üles-alla ikka veel - tänaval kõndimine on kergelt raskendatud.

2009-08-10T14:25:00.002+03:00

Pärnus oli hea. Taas kirsipuu all lõõskava hommikupäikese eest varjus hommikust süüa ja Stephen Kingi nautida. Niipea ei taha ma vist ühtegi loomade surnuaeda minna ja The Ramonesi "Pet Sematary", ükskõik, kelle esituses, on ka natuke teise tähendusega. Aga hea raamat, mõnus jubedik, tahaks nüüd filmi ka näha.

Filmidest rääkides - True Blood on ikka omaette ooper. Tõsiselt huvitav, kuidas võttis ookeanitagune publik vastu stseeni, milles suudlevad kaks meest - üks neist mustanahaline noor geimees, teine (pealtnäha) keskealine valge vampiir. See selleks. Üldiselt väga suure kiiksuga sari, vampiiri-softikas. Ja ignoreerib paljut varasematele vampiiridele eluohtlikuks tembeldatut.

Ja veel - grr ja urr ja pähh.

CatHouse of Games täna õhtul?

I wore my black and white dress to the birthday massacre

2009-08-01T02:37:00.005+03:00

Tighten your tie boy.
You're something to die for.
But don't hold your breath now.
You're just killing time.
Tonight you can dream boy.
Imagine a whisper.
If you can keep secrets,
then I'll tell you mine.
Remember a promise you couldn't hold on to.
Though it brings me to tears now,
I need you to know.
Look in my eyes boy.
Nothing like yours now.
It seems that a lifetime is passing us by.

So open your eyes.

This is forever but it won't last long.
This is a memory that fades
away in neverending.
In the death of all that's long been said and done before,
we'll wish that we were something more.Stop wasting time boy.

You're late all your life boy.
They won't have the patience for
someone like you.
Your memory's fading.
I'll love you forever.
I'll try to remember.
I'll try to hold on.
You're standing alone boy.
Waiting for dreams boy.
Waiting for something to make them come true.
Don't ever leave boy.
I'd miss you too much boy.
I'll never forget you,
as long as I'm here.
The Birthday Massacre - "To Die For"

Kleit oli küll ainult must. Aga show oli väga värviline!

Alguses oli Sinine ja veidi tantsuline ja mõnus.

Siis läks kurjaks - Raggedy Angry poisid, kes ongi täitsa poisid veel, ilusad poisid mustas ja punases. Aga järjest tantsulisemaks ja palavamaks läks. "Dance Party" siiski! :D Ja, hei, kui bändi playlisti kuulub "Halloween", siis - I'm sold! Nii lõbus oli!

The Birthday Massacre! Veel tantsu, veel täiesti miniatuurseid mehi Kanadast ja ohh kui head muusikat! (Suured tänud nende eest Mr Darkrose'ile) Ja ma pole veel kuulnud ühtegi herr bassimeest, kes sama kõrgelt, kui naisvokaal laulaks. Hea. Õnneks tõestas, et ta mees on, ja võttis veidi madalamaid noote ka. :D I do, do, do like them!

Ah, ma ei raiska mõttetuid sõnu - nii hea oli! Ja pärastine oli..hmm, huvtav. Vestlus kohaliku muusikaseltskonnaga - mu jänkud leidsid äratundmist ja tunnustust! - ja viimased sõnad ikkagi noorukeste Angry tüüpidega. Toredat lendu neile!

What a wonderful night!

(Lihtsalt meeldejätmiseks endale: hüüdnimede nimekirja lisada prouad, memmed ja pasakotid :D)

2009-07-31T13:55:00.002+03:00

Aaah, The Birthday Massacre! Täna! Line-up on vägev, nii et õhtust tõotab tulla üks korralik elektrooniline tantsupidu. It's been a bit too long. Ja Tapperisse saab taas - üle kahe kuu?

Sunday breakfast

2009-07-26T15:22:00.003+03:00

Kaunis pühapäevane ennelõuna päikese ja jahutava tuulega. Tagaaiast leidsin teetassi värskeid piparmündilehti.

Kõrgest roheliseks värvitud taburetist sai lamamistooli kõrvale eksprompt-laud ja päev võis alata. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla.

Kui tomat-kurk söödud ja muffini glasuurist sõrmedki puhtaks limpsitud, läksid uuesti tagaaeda avastama, sõel ja kann kaasas. Tuli välja, et herned olid valmis ja ootasid korjast. Sama lugu tikritega.
Viimaseid teravate okaste vahelt noppides mõtlesin, et nooremana pidin vist küll suviti päris ära kratsitud ja kriibitud olema, sest tookord oli olulisem see, et mari suhu jõuaks, mitte kõige ohutum viis eesmärki täita. Tikreid meeldis mulle süüa ka veel siis, kui nad hamba all krõmpsusid ja teistele ilmselgelt liiga hapud olid - hapude nägude järgi otsustades.
Täna tumepunaseid tikreid plastkannu korjates ohkasin kergelt kirsside pärast, mida ma vähemalt oma elu teises pooles igal suvel nii kannatamatult puu otsast korjata olen tahtnud, aga mille sel aastal näljased linnud ise nokavahele pistnud on. Tühjad puud. Aga siis tuli ema linnast ja teatas, et tal oli minust kahju hakanud ja mulle kirsse kaasa toonud.

Nüüd aga ootab kukeseenekaste. Nämm-nämm. Mulle nii meeldib juulikuu! Ja koduaed.

Midagi...

2009-07-25T22:17:00.001+03:00

...magusat =)

2009-07-24T21:17:00.002+03:00

Vihmas on kõige parem liikuda ringi kaht tüüpi jalanõudega - kummikute või plätudega. Siis ei teki probleemi, et hommikul on kõik tekstiilist jalanõud niivõrd märjad, et neid jalga ei kannata panna. Mul oli tänase sooja vihmapladina sees väga mõnus Maxima plätudega (9.90) ringi sebida, varbad märjad ja plätakad ise vaevu jalas püsides.
Kõik oli ilus ja tore ja rõõmus, varbad rõõmustasid sooja suvevihma üle, aga koju jõudes selgus, et need tobud pritsivad korralikult - äsja pestud teksade tagumine pool oli kuni taskute ülaääreni pisikeste poriplekkide ja lehekestega üle piserdatud ja ega kottki pääsenud (õnneks on veekindel teine, muidu oleks mul kotis leivataigen valmis). Mh, nojah, aga lõbus oli ikkagi.
Ja puhuks, kui linnas ka vihma ja lompidega nullmõtlemisega juhid lubatust no nii kaks korda kiiremini sõidavad, on imelihtne lahendus - tuleb vaid sõiduteest kergelt kaugemale karelda ning vihmavari graatsilise kaarja liigutusega küljele kilbiks langetada. Umbes nagu pildil, ainult et tänava peal. Kui kuskil ligidal post juhtub olema, oleks see veel eriti tore.

Ja mis siis, et plätud märjalt veidralt kräuksuvad. Vihmast tühjal tänaval ja autolärmi sees pole seda kuulda, eriti veel üle pleieri.
Vihmaga oli hea kuulata: Static X - "Z23", ükskõik, millist lugu Devin Townsendi albumilt "Ki" ja, oleme ausad, Blaze Bayley "Blackmaileri" kitarrisoolot (topelt, mm) kuulates ununeb üldse kõik muu ära.

Positive vs negative

2009-07-22T12:42:00.002+03:00

Tujud ja meeleolud kõiguvad viimasel ajal nagu vaheldub ilm. Päike ja vihm segamini, vahepeale äikest ja siis jälle pilvitut suvepäikest. Hetkel on väljas kahevahel, siinpool üsna hea. Jällegi üks positiivsem hetk ja üllatav leid.

Get out of this place while we still have time
Mingi lugu raadios

Aga muidu tekitab vaimustust Engeli "Sense The Fire"

2009-07-21T22:58:00.002+03:00

Esmaspäev libises oodatus kiiremini õhtusse, kähiseva häälega klienti kliendi järel tervitades, naeratades, silte kleepides ja endale veel teadmata ajaks teadmata pikk tõlkepraktika vastu võtta. Seljataga oli toredamast tore nädalavahetus.
Reedel litsusime end neljakesi rongi kitsamatele pinkidele ja naerdes saabus Viljandi - ja nalja jätkus sellest hetkest kaheks järgnevaks meie maa suviselt kuumaks päevaks. Kiire söögipaus, millest sai järgneva kolme päeva kõige tervislikum ja normaalsem, poetiir ja auto-tagaluugi-piknik tänaval, aknast piilumas taignarulliga vanatädi, kes meid aeg-ajalt ikka vihaselt seiras ja oleks meid hea meelega sellesama rulliga visanud. Üheksa paiku õhtul jõudsime ka lõpuks festari väravasse, kus randme ümber kleebiti järjekordne, seekord oranž käepael. Velikije ei hoidnud kaua enda kütkeis, nii et Nelega tiirutasime veel kord auto ja festariplatsi vahet, et sinna pärast kümmet Loitsu kaema minna. Ohohoi vihmametsa ja tegelasi, kelle poole ainult piilda võib (ka seda vaid väga hea põhjusega). Kosmikute-moshi oli küll esimene kord kogeda ja näha, seda siiski veidi kaugemalt. Kosmiline oli muidugi ja nii-nii tore. Taas kord.
Öö ja varahommik leidsid meid klubist tantsisklemas-hüplemas ja kõnnitee äärel istumas. DJ Taat üllatas nii positiivselt, et enne kella viit hommikul ei saanud kuidagi lõplikult klubist välja - ja sedagi pärast vihmametsa-tantsu. Heh. Midagi väga uut ja üllatavat igatahes.
Festival nägi meid taas kella nelja ajal pärastlõunal pärast turgutavat und. IQ Zero ajal praadisime end palava päikese all (esimene ja viimane kuiv, päikeseline ja üdini suvine festari-nädalavahetus vist). Rock Crime'i uurisime veidi ainult uudishimust, tegime korraks nägu, nagu oleks huvitatud, ja siis panime plehku. Stem ja The Belka üllatasid (polnud ma neid ju kumbagi varem n-ö avastanud) väga hästi. Päikegi oli mõlema ajaks kenasti puude taha vajunud ja ei piinanud enam. Õhtune autopiknik-joogipaus venis oodatust pikemaks, nii et Horricane jäigi vaid kuuldekaugusse paari viimase looga. Selle asemel karjuti aga meie peale vastasmaja kõrgeimalt korruselt ja ähvardati politseiga. Nonoh. Mõned meetrid eemale jäänud noorukid tegid lollimat ja valjemat lärmi. Mis seal's ikka - vähemalt oli lõbus jäädvustada erinevaid uudseid pudelist joogi kättesaamise võimalusi.
NBS. Oh. Kael ja sinikais käed mäletavad seda esirida veel hästi. Küll oli soov ära tappa teatud noormees valges riietuses, kes oma käsi ja muid esileulatuvaid kehaosi mitte neiudest eemale hoida ei suutnud, kuid lõppeks oli tema tähtsusetu. Oluline oli hoopis bänd laval, kes õnneks vist astub sinna üles piisavalt harva, et iga kord nii kuramuse eriliseks teha. Hyper-power, mis muud. Ja punased ülaosariided olid olemas. :D
Öösel nautisime taas muusikat ja tuleshow'd väljas ja naersime. Tants ja trall, Rasputini-tants ja headbang käsikäes ja vaheldumisi. Väga vabastav ja pöörane ja mõnus.
Muidugi ei tulnud suurejoonelisest plaanist startida kell kümme, et olla kolmveerand kaks Plazas "Brünot" naermas, mitte midagi välja. Esimene meist elik moi ärkas pool üksteist ja teised riburadapidi kella kaheteistkümneni välja (Laurat pidi küll natuke tagant torkima). Startisime täiesti õigest maanteed pidi kell üks ja kaks tundi hiljem jooksime üles korterisse WC-sse, sest neid teepeal ei kohanud. Päike paistis ikka veel, viisime hunnikute kaupa taarat poodi, tõime kolme asja asemel umbes kolmteist poest ja sättisime vaikselt õhtu jaoks end valmis.
Vaevalt Kadrioru parki jõudes hakkas täiesti tuntavalt, okei, liigagi tuntavalt vihma pladistama ja Lauluväljaku 12-miljoni-WC-sse jõudsime tilkuvate ja lirtsuvatena. Laulukaar päästis otsese paduvihma eest, mis jõgedena mööda lauluväljaku asfalti voolas ja kosena monitoridele kukkus. Välk ümberringi oli tellitud valguseffekt ja tume mürin pilvedest gongile lisavõimendus. Ilm andis küll juurde jah, kuigi ausalt öeldes ajas judinad üle selja jooksma siiski lavalt kuuldav. Nii erinevad ja samas sulgkergena tunduvad teemamuutused, rõõmus ja rõhuv korraga. Lisaks igati vinge vokaal - Hainz (säragu ta veelgi oma koorilaulja häälega, palun!), Taavi Peterson (kui kõrbed nii positiivselt mõjuvad, peaks ehk ka proovima) ja Priit Volmer. Lummatult iga viimast nooti, heli, emotsiooni, sõna endasse püüda üritades laulukaare all istuda ja vapralt vihma-tuult trotsida oli sõnulseletamatult võimas. (Ei ülista, lihtsalt tunne oligi selline - äikesetorm ja sellest mitte hooliv laulurahvas, kujutage ise ette) Tallinn seekord ei põlenud, uppus hoopis, aga ega seegi takistanud kellelgi lava ees lompides hüplemast ja nautimast. Kodus oli hea ja soe, aga sees oli seda juba enne.
Ka teisipäeva vajus kiiresti õhtusse - pärast sünnipäevakest värskete marjade ja mu nimetute korvikestega, tõlkega pusimist ja kolmetunnist tööd. Ja sinna vahele mahtus paduvihmas, naeratus näol, koju jalutamine, juuksed tilkumas, aga tuju vihmapilvest kõrgemalt. Viimane kadus ja tiris tujugi kaasa kaugele.

Just another day,
When all that I want
Will mark me as a sinner tonight
Disturbed - "Ten Thousand Fists"

No, no, no, no, NO!

2009-07-15T15:01:00.003+03:00

Trent, Mr Reznor, no! NIN lõpetab kontserttegevuse? Augustis viimane kontsert? Ei taha muutuda Gene Simmonsiks. Jah, aga...aga...there go all these dreams. The worst news today! Ja viimane kord Euroopas on 2.08 Sonisphere, Knebworth. Ohh...nukker, nii nukker.

95%

2009-07-15T11:21:00.001+03:00

I'm broke but I'm happy
I'm poor but I'm kind
I'm short but I'm healthy, yeah
I'm high but I'm grounded
I'm sane but I'm overwhelmed
I'm lost but I'm hopeful baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving a high five

I feel drunk but I'm sober
I'm young and I'm underpaid
I'm tired but I'm working, yeah
I care but I'm worthless
I'm here but I'm really gone
I'm wrong and I'm sorry baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be quite alright
I've got one hand in my pocket
And the other one is flicking a cigarette

What it all comes down to
Is that I haven't got it all figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving the peace sign

I'm free but I'm focused
I'm green but I'm wise
I'm shy but I'm friendly baby
I'm sad but I'm laughing
I'm brave but I'm chicken shit
I'm sick but I'm pretty baby

And what it all boils down to
Is that no one's really got it figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is playing the piano

What it all comes down to my friends
Is that everything's just fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is hailing a taxicab...
Alanis Morissette - "Hand In My Pocket"

2009-07-14T21:11:00.001+03:00

Brum! NIA! Trummid! Rekord!

Newborn :D

2009-07-13T21:27:00.002+03:00

Kui väljas sajab, lompe on rohkem kui kuiva maad ja varvaste vahel lirtsub niigi, pole ju enam mõtet autodel ega bussidel tsipa aeglasemalt sõita. Nii toretoretore on näha inimesi end majaseinte vastu litsumas, kuigi see miskit enam ei päästa. Mhh.

Aga õhtu läks ilusamaks ja soojemaks. Oh, I still don't know...

Don't let them have their way
You're beautiful and so blasé
So please don't let them have their way
Don't fall back into the decay
There is no law we must obey
So please don't let them have their way
Don't give in to yesterday
We can build a new tomorrow, today
Placebo - "Speak In Tongues"

2009-07-10T23:38:00.002+03:00

Kolmapäeva varahommikul oli läbi Vanalinna raudteejaama poole kõndida hoopis midagi muud kui talvistel varahommikutel. Veerand kaheksa paiku käis vilgas töö, inimesed tulid ja läksid, keegi tõmmu noormees, kes veel hotelli polnud jõudnud, püüdis mulle midagi mesikeelset vist öelda, aga ei kuulnud mina läbi muusika. Päike siras. Piilusin väikestesse kõrvaltänavatesse, mis olid veel või juba tühjad. Saksalike küpsetiste kohvik oli juba lahti ja laadisin kotti pika tee peale mandlikolmnurga ja kaneelisaia - värsked, pehmed ja nii-nii-nii head (nagu selgus rongis poolel teel).
Viljandi tervitas ilusa ilma ja Merliga. Jõudsime palju-palju rääkida, vaadata veidi näitlejate katseid, istuda lossimägedes ja veel rääkida, järjest sügavamale kaevates. Siis võtsin ta köögi üle ja samal ajal, kui Merli meile süüa tegi, ladusin ma kokku küpsisetordi. Püüdsime sellest pisikesest läpakast filmi vaadata, aga kuidagi ei õnnestunud. Leppisime "Südameasjadega" ning sõime torti ja juustuküpsiseid seda vaadates. Õhtune järveäärne lesimine oli hea. Väga hea. Ma võib-olla lobisesin teatud asjadest liiga palju (Merli, anna andeks. :D)
Järgmine päev tervitas üldiselt vihmaga, aga Ugala juures kadusid pilved ja päike pistis nina uuesti välja. Pleier mängis mulle "Bright Lightsi" (no one can take it away from me, no one can tear it apart) ja Mr Gahan karjus jälle "Wrong" ning siis võlus "Corruptiga". Õiged lood, väga õiged lood.
Tallinnas tagasi, sain Kristiga kokku, istusime maha ja muljetasime. Pikalt. Ja arutasime. Miskipärast on meil kõigil praegu sarnased dilemmad.

Aitäh, Merli! Ja tead, sul oli selle ühe foto suhtes ilmselt õigus.

Juustupulki siit ja Viljandi pilte sealt.

2009-07-07T09:06:00.001+03:00

Unustatud ja taas leitud bassisoolo

2009-07-06T10:07:00.003+03:00

Tabasalu panga tumeroosa taevas tumesiniste pilvelaikudega oli mere kohale kui maalitud ja keset pilti tekkinud laialiläinud soperdis, mis pidi endast kaugel-kaugel mahasadavat vihma kujutama. Seisime ja naersime ja arutasime, kumbal on pikem - kas Laura statiivi-riistal või Issi-Tupsul Liisil. Hmm. Loodetavasti ligidal parkinud rekkajuht magas õndsat und ja ei kuulnud ega kuulanud sõnagi.
Keila Joa parklast puude vahele kaduv tee ähvardas eemalt kostvate veidrate löökide ja häälekõminaga tuua meieni halva õuduka, milles autotäis neiusid sõidab öösel pimedas metsa, kuhu neil tegelikult üldse asja pole, jalutada pahaaimamatult mööda teerada, kuni neid ühekaupa aina vähemaks jääma hakkab. Löögid on niikuinii kirve- või lihunikunoa hoobid naiivsete metsasjalutajate jäsemete pihta, taamalt kumav valgus ohvrituli ja kohe-kohe hüppab keegi värdjas puu otsast kaela. Nii hästi ja põnevalt ei läinud - meie saabudes lahkusid neli noormeest juteldes ja siis oli vaikne. Välja arvatud joa kohin ja mühin. Sinna oleks võinud pikemaltki jääda, jaend kuskile mõnusalt maha istuma sättinud, et püüda vähekenegi aru saada, mis selles segaduses peakeses ja mõtetehunnikus toimub, mille poole süda peksleb ja rahu ei anna.
Öine minipiknik saiakeste ja Twix'i-kepikestega - kotid ja kepid, alati Tupsudega kaasas - kujunes metsarahu ilmselgelt häirivaks itsitavaks pervo-Tupsu-lobaks.
Aga öö kutsus koju ja karge õhk tuli jätta sinnasamasse puude vahele ja vee äärde. Ei jäänud me puud kallistades ööseks sinitaeva alla pikutama, käbisid, kuuseokkaid ega Manny kombel grillitud mesilasi krõmpsutama. Ainus mõru, mis linna kaasa sõitis, olid mõtted. Kui nüüd lennukile uuesti astuda, pole ma kindel, kas ma käsipagasitki kaasa võtta tohiks - mõtte- ja hingepagas on piisavalt raske selle asemel.
Aga oli hea ja värskendav.

"I want you, I don't know if I need you but I'd die to find out..."

2009-07-05T22:15:00.002+03:00

Lalupeol sai küll ühes hingata, isegi liiga ligidalt teiste hingajatega, sest teed olid ummistatud ja liikumiskiirus oli minimaalne. Vähemalt eile õhtul enne vihma ja tuult. Täna leidsime kena murulapikese, mis aegapidi küll järjest pisemaks jäi. Sealt ma enam ei lahkunud - ummikus läbipääsutee oli liiga ülerahvastatud. Mõnel hetkel tundus, et ümberistujate põhimureks oli see, kust saada süüa ja juua ja veel süüa. Hmm. Näksisin isegi herneid, aga see ei seganud laulukuulamist. Päike praadis meeldivalt enamuse ajast, kui ülesõudvad pilved vihmatibaga ei tervitanud. Aga lõpuks seisis kogu mass ja mu kolm aastat koorilaulu eest rinnas luku taga olnud häälrevärin helises koos tuhandetega kaare all. Need hetked on midagi sellist nähtamatult suurt ja võimsat, mida on raske mujal ja muul ajal tabada. On, aga teistmoodi ja teise tähendusega. See on see maa...

Itchy

2009-07-03T23:56:00.003+03:00

Lülitasin oma kollase ja armsa Vodafone'i välja ja pakkisin karpi oma aega ootama. Niu. Felt sad. Aga tema aeg tuleb kiiresti, ma loodan. Faster than I expect? I hope.
Samal ajal saadeti mu garantiis elu eest heitlev Sony ikkagi tagasi Pärnusse, aga homme jõuab ta minuni tagasi. Telefonid telefonideks, see ärapakkimine lihtsalt...tundus veider. The end? No, can't be.

Signs will arrive tonight
Guiding light decrease my pain
That I created on my own

Scary Symmetry - "Timewave Zero"

Ja siis...JA SIIS...pidin ma, ma lihtsalt PIDIN siis hakkama pooleldi naljapärast urima Brummy töökuultusi, mille seast hüppas ette Hatters Hosteli kuulutus - koht, kus möödus meie viimane öö Brummy's pärast ööbimiskohtade puudust Londonis. SEE koht, kus istus leti taga eriti äge noormees, just SEE koht siis, kuhu vajatakse poole kohaga töötajaid. Argh. What do I do? What on bloody earth will I DO? Niigi saadaks kirja "What if...", pakiks oma 20kg ja istuks lennukisse ju...

Hmm.

Aga kaks ööd tagasi käis mul varahommikune külaline. He was under my blanket at 5.30 am. It was my first time - it hurt but it wasn't really that bad, either. Afterwards I kicked him out and he escaped through my window, injured and leaping. Fuck him. Kuradi mesilane selline, ronis öösel teki alla. Nii ei tohi.

Back to London with a surprise

2009-07-02T23:10:00.005+03:00

Londonis istutasime end parki ja hakkasin hostele läbi helistama. Aga, oh üllatust, kui Hyde Parkist toimub kolmepäevane festival, käimas on Wimbledon ja kuskil ligiduses on AC/DC, ei ole ju kuskil ühtegi hostelikohta võtta! Park lukustati kell kuus ja vedasime oma väsinud ja ärevil kondid ja kohvrid rongijaama pingile. Huvitav, kui palju pilet Poola maksaks? Tekkis mitu-mitu-mitu plaani lendude ümbermuutmise ja uute otsimise ja kõige sellisega. Meid kiskus Poolasse nagu ei kuskile mujale, isegi kui vaevu nädal varem oli sõna "poolakas" olnud meile kui sõimusõna.

Lõpuks veeretasime kohvrid Starbucksi, istusime seal kirjaneitsidena viimase hetkeni enne kinnipanemist, rühkisime bussijaama tagasi ja soetasime piletid Brummy'sse. Our sweet-sweet Brummy. Meie endine hostel oli pilgeni täis, aga teine hostel oli valmis meid ka kell 1 öösel vastu võtma. Sinna jõudsime kell 2, sest teel olid ummikud - lõppes festival pargis - ja teekond hostelisse oli arvatust tsipa pikem ja hõlmas kohvrite vedamist trepist alla ja hostelitrepist üles.

Aga kes ootas meid leti taga keset ööd? Lühikesed rastad, musta küünelaki jäänused. Mhmm. Sõbralik jutt. Okei. Kui ma öiselt unise peaga vaheust lahti ei saanud, tatsus noormees meid aitama ja tatsus platvormsaabastest. Did we die? Yes. Ohohohoi.

Tuba oli tühi, kui välja arvata kellegi noormehe kohver. Noormees ja sõbrad jõudsid tuppa siis, kui meil olid tekid ninani. Ja nii kestis hommikuni välja hispaaniakeelne sosin, uks kinni-lahti-kinni-lahti ja nari rappus. Nojah.

Hommikusöök möödus seekord keldrikorrusel. Meie viimane toast-and-peanut-butter hommik. Mulle oli must tee piima ja suhkruga juba peaaegu täieliku meeldivuseni välja arendatud. Niu.

Päeva veetsime Brummy's - eelmine kord ei olnud hüvastijätuks aega, sest liiga kiire oli. Seekord istusime trepil keset Victoria Square'i ja mõtlesime, et ei tahagi ära minna. Või kui kiiresti ja kuidas tagasi tulla.

Tee viis tagasi ostukeskustesse koti ja vendadele kingituste otsinguil. Lõpuks tegime tiiru ka Primarkis, mille paberkotte terve linnajagu rahvast endaga kaasa tassis. Oli suur ja rahvast täis ja eriti odav. Tesco oli jahe, jahe, jahe, suur ja odav. Pärast Tescot oli väljas - äike! Brum saatis meid vihma ja mürinaga ära. Vihm ja mürin jätkus ka teel Londonisse, välku sähvis pea tervel teel. Jah, sobis tujuga küll. Londonis peaaegu uppus üks tore väike Maserati poolenisti veelompi. Poor thing.

Londonist viis buss edasi lennujaama, kus šokeeris meid tüüp kümme meetrit eespool "Head Banging Bastardi" särgis. Jõllitasime nagu idioodid ja püüdsime fotole jäädvustada. Lõpetasime siiski tema seltskonna vastas istudes ja arutades, kes ta selline on ja kuhu ta läheb ja miks.

Väravad, väsimus, meeletu järjekord WHSmithis...Starfucks! Nii, otsustatud! Rahvamatk väravani ja lõpmatu järjekord. Aga mahtus lennukisse küll.

Hommikune Riia polnud üldse meeldiv. Lido toit on ülehinnatud ja minimaalne võrreldes UK-ga.

And that's it, back home...and dying to go back, really.

Oxford

2009-07-02T22:50:00.002+03:00

Oxford kinkis meile naela eest terve suuuuur linnakaardi. Tuli välja, et seekord broneeritud hostel asus sama hästi kui nurga taga. Kahjuks, või siis kohvrimusklite kasuks, asus kõik teisel korrusel. Nojah. Itaallane leti taga - tüüpiline. Tuba jagasime veel kolme teise tundmatuga, hostel ise oli värvikas taas kord. Kõik oli tore kuni jõudsime duššideni. Ugh. Brr. Not so nice.
Toas end valmis sättides küsis selle aja peale saabunud neiu, kust me pärit oleme - meie paar omavahel vahetatud inglisekeelset sõna olla väga briti-pärased. Why, thank you. Neiu ise oli austraallanna.
Teek klubi poole haarasime ratastel putkast taas chipsid ja jalutasime mööda armsa, väikse Oxfordi tänavaid. Tudengeid täis, kel õhtul ilmselt ees lõpupeod. Ülemeelik.
Klubi ees oli taas kord järjekord ja kohe jalutasid meile vastu ka Nico ja Dave, kellega jätkasime oma Starfucksi otsinguid. Nad naersid meie surematu Starbucksi-soovi järele ja ei suutnud meid keelitada Costasse minemast. "We're Costa's rebels." Naer. Naeru sai sel teel palju - Dave'ga oli meil "special moment", kui me kaagutades kanu mängisime ja ta miskit laulujoru kaagutades esitas. Fun. Maandusime jäätisekohvikus, mille värskelt pressitud apelsinimahl maailma parim tol hetkel oli ja mille jäätisekuhi Nico ära väsitas, poor thing. Tee tagasi oli sama naljakas, sest me olime Nelega mingil lolluse-lainel. Starfuckers Inc.
McFlurries - Nele nägi lõpuks ka Chrisi soolo ära ja me mõlemad filmisime seda kiindunult. Niimoodi ei saa ju! It's insane. Väike paus väljas ja...ohoo, BB'le jäime hiljaks, sest klubi ees peatus Bentley, mis urises samamoodi kui kõige ilusama madala urinaga Harley. Urrr. Mm... Oih, keikka. Special treatment again - seekord üllatas Dave, kes "Samurai" algust küljega publiku poole esitas, seega otse meie poole. Hüplesime ja karglesime suurest rõõmust. Hüplesime ja karglesime ka tolle mainitud soolo ajal, mille ajal Dave meie üle itsitas. Nojah. It's us.
Lõpp oli veider, sest see oligi lõpp. Leppisime kokku igasugustest maid-gardner-personal-assistant-töödes ja Blaze uuris, millal ma alustada saaks. Läheks kohe, kui saaks. Kinkisime ära kaasa veetud Vana Tallinna, mis ilmselgelt liiga väikseks jäi, sest nii Dave kui senor Martiiiin armusid sellesse vähemalt, ka Luke ei suutnud vastu panna ja üleüldiselt leidis see tunnustust. Oleks pidanud suurema kaasa võtma. Või, ei, peab tagasi minema. ;) Kerged eesti keele tunnid said ka antud, esimene neist oli tegelikult juba tänaval, teine klubis. No teate neid tüüpilisi - bussipark, kaksteist kuud, Saku ja A Le Coq ja Kiek in de Kök ("Oh I don't like that one too much," mainis Dave. A Le Coq olla parem. Või Saku. :D)
Kohal oli ka Larry ema, kellele oli see viimane õhtu Inglismaal. Ta oli üleüldine lemmik ja nii armas oma lilledega.
Andsime oma pisikese panuse merchi tassimisel, tundes end veidralt mitte midagi tehes. Saime kaasa uusima, live albumi ja McFlurry'de EP (tänud senor Martiiiinile). Ja hüvastijätu-kallid ja lubadues kiiresti tagasi tulla. Well, I wish.
Vaatasime, kuidas nad end kõik autosse pakkisid, et paari tunni pärast Heathrow'sse sõita, ja jalutasime tagasi hostelisse. Öös oli palju inimesi, kes lõpupidusid alles pidasid või lõpetasid või jätkasid, tuikudes ja naerdes mööda väikse, vaikse Oxfordi kesklinna tänavaid.
Hommikul äratas austraalia neiu meid täiesti teatega MJ surmast. What? Ja eelmisel õhtul olid Flurry'd veel MJ-nalju rääkinud. Veider. See oli nii veider. Uskumatu ja väga veider. Sõime hommikust ja ootasime sellest veel uudiseid, kuid telepurk näitas vaid krimisaadet.

Raamatupoes saime aru, et ongi nii. Kõik poed, kus vähegi ka muusikaga tegeldi, mängisid vaid MJ muusikat ja pakkusid albumeid soodushinnaga (järgmise päeva lehes seisis, et plaadimüük oli 8000% tõusnud). See raamatupood röövis meid pikemaks ajaks. Oeh. Järgmine kord minna tühja kohvriga!

Kolme paiku ootas buss tagasi Londonisse ja AC/DC särkides onud bussijaamas. Huh? Järeldasime, et õhtul on keikka. Oh, great. Buss oli viimse kohani täis. Figures.

Southend on Sea

2009-07-02T22:34:00.004+03:00

Hommik algas tegelikult väga armsalt. Aga jätkus sellega, et 7.45 jalutasime Dudley künkast alla bussi peale, mis tuli üsna kiiresti, aga hommikustes ummikutes tund aega linna sõitis. Sellele järgnes sprint hostelisse, seitsmeminutiline pakkimine ja sprint kohvritega Megabusi peatusse - mäest üles loomulikult. Buss hilines. Tüüpiline.

Londonis nuhkisime välja metroopeatuse ja õige metroo ja ka piletid masinast. Sellele järgnes mitte nii arusaadav metroopeatuse otsimine. Nurga taga olev nool ja trepp jäid muidugi kohe märkamata. Metroo oli palav ja umbne, aga mitte üleliia rahvastatud. Metrootöötajad juhatasid meid rongijaamani, kust leidsime kergemini kui kardetud piletid, millega sai Southendi.

"Will u make it?" - Sõnumile vastasin rongist kindla teadmisega, et õhtusele keikkale me jõuame.

Southend on perfektne kuurortlinn avara ja poode täistipitud jalakäijatetänavaga, palmidest pikitud mereäärse promenaadi, poekeste ja mängusaalide ja lõbustuspargiga! Amusement park! Me too, me too, I wanna, I wanna! Rollercoaster? I'm sold! Aga aega polnud. Ja ööbimiskohta ka mitte. Tammusime külalistemajadest tulvil tänavat mööda - kui olime lõpuks turismiinfo üles leidnud ja sealt kaardi saanud - ühes polnud ruumi ja millegipärast otsustasime Travelodge'i minna. Pidi tore koht olema. Aga see oli "fully booked". Ahaa. Teised kaks odavamat ja väljavalitud külalistemaja ei vastanud. Otsustasime ise kohale minna, aga poolel teel leidsime soodsa ja korraliku toa. Dušš, riidesse ja minek. Teel haarasime chipsid ja jõudsime liiga kiiresti klubini, mille ukse taga oli järjekord! Nii armas. Kõndisime edasi, olime kurguni sööki täis ja jalutasime siis tagasi. "We should be on the guest list." - "So that's how you pronounce the names!" Yeah.

McFlurry'd olid jätkuvalt suurepärased. BB samuti. Pärast keikkat virisesime veidi Dave'le, miks ta ometi "Samurai" hiilgavat bassisoolot seljaga publiku poole mängib. Ja et "Voices From The Past" soolo kummitab ja ei jäta rahule. Jäime lõpuni sinna ja saatsime nad lubadustega Oxfordis uuesti kohtuda autosse, uuesti Larry poole teele.

Ise jalutasime McFlurry'de taga hosteli poole tagasi, näidates poistele lõpuks ka nende enda hosteli koha kätte. Nad ei teadnud väga, kuhu poole minna.

Hommikul pakkisime uuesti asjad kohvrisse, vedasime need külalistemaja kitsast vaibaga trepist alla ja ennelõunasele peatänavale. Tesco-tiir. Bakery, mis meelitas ja kutsus ja pani suu vett jooksma. Lahkusin sidruni-muffiniga, Nele sai paberkotikesse sõõriku. Rong oli jätkuvalt jahe, aga nii-nii-nii mugav. Ja WC oli kui ballisaal - no enam-vähem, suur ja mugav ja peeglitega.

Londonis sama tee metrooni, abivalmis inimesi tänavanurkadel ja uuesti Megabusi peatus. Õigemini Oxford Tube, mille me veidi aega privaatbussina saime. Teine korrus, esirida - great!

Days off

2009-07-02T22:02:00.004+03:00

Pühapäevase avastusretke käigus avas end meile Brummy tööstuslinnaosa, vaikne ja peaaegu inimtühi, larger-than-life ülikoolihoone, postiga kõnelev härrasmees, kes end meie poole teed tagurdas ja end õnneks korralikult üleval pidas, kuni me temast möödunud olime, põlved all värisemas. Victoria Square ja soovitatud Wetherspoon's, mis järgmise päeva lõunasöögiks jäi, New Street, mis võlus kümnete söögilettidega, igast hõljuv lõhn parem kui eelmine. Õhtul puhkasime hostelis jalga, sõime röstimata ülipehmet röstsaia ja õhtu viimased tunnid möödusid esimese maja lounge'is.
Esmaspäeval naasime New Streetile ja mõtteisse kerkis hull mõte - Blaze'i mõte seejuures - osta uus telefon. Vodafone'is vaatas mulle eriti ilusalt vastu kollane Vodafone'i armsus, hiilgas ja säras ta seal seinal. Onu värviline müüja seletas lõbusalt talk-as-you-go põhimõtet. Ma jätsin ta esialgu sinna, aga selle päeva avastusretke lõpus läksin talle järele ikkagi.
Avastusretk jätkus kanalite ääres. Fotod seletavad paremini, kui hea seal oli. Kogu see tükike linna oli üks suur Vahemere-maa kivimajade, purskaevude ja kanalitega. Päevikust: "I love Brummy more and more each day!"

Lõunasöök Wetherspoon'sis - Blaze'i soovitusel. Oli väärt ja oli hea. Üks vähestest korralikest söögikordadest tervel reisil.
Tagasi telefonipoodi.
"I'll take the yellow one."
"It's not yellow - it's gold!" teatas sama onu müüja lõbusalt, ja lisas siis vaiksemalt: "I know it's yellow but we like to be posh." Ahaa. No igatahes võlus ta laoruumist mulle täiesti uus, särava, kollase telefonikese, laadis kaardile 10 naela ja nii ma minna võisingi. Spontaansus - hell yeah.
Õhtul istusime taas hostelis, bookisime ja uurisime järgneva poole reisi busse ja ööbimist. Ära said broneeritud bussipiletid ja üks ööbimine Oxfordis. Kõik ülejäänu jäi juhuse ja hea õnne peale. Hiljem veel sai pitsat ja taas filmi - seekord vist "Transformers", mis oli, noh, kohutav.

Teisipäev algas turu külastamisega - esimese avastasime esmaspäeval, teise nüüd. Kõike ja odavalt. Aga huvitav avastada. Lõputu on see koht igatahes. Kaasa tuli särav kollane kotike (notice a pattern here?). Keset turukülastust helistas Dave ja küsis, mis meil teoksil on. Talle üldiselt meeldis meie plaan minna koristama. :P No shit.

Jalutasime aga edasi, et leida Arcadiumi, mille leidsime. Jalutasime edasi ja - ohoo - leidsime end gei-linnaosast. Tänavad olid siiski tühjad ja klubid veel tühjemad muidugi, ühe kohviku ees vaid istusid lõbusad härrasmehed. Me ei sobinud ilmselt väga ümbruskonda.

Lõunaks maailma parim veggie-burger maailma parimate chipsidega (salt+vinegar) lähedalolevast kebabist. Mmmmm...Aga siis oli aeg end liigutada ja leida buss Dudley'sse.

Marssisime mäest üles ja mäest alla, suutmata leida bussipeatust, olles piisavalt blondid, et vaadata vaid ühele poole tänavat, aga mitte teisele, veidi kaugemale, kus oli bussipeatus. Ohjah, buss igatahes pärast lõputut ootamist tuli. Meil kästi küll bussijuhilt paluda, et ta õiges kohas meid maha saadaks, aga kas me tegime siis seda? No ei. Meie? Never. We're too shy, you know. Õige peatuse tabasime kahe meetri kauguselt ära, kargasime toolidelt püsti ja jooksime välja. Haa! Edasi polnud enam nii haa!, sest tee läks mäest üles ja mitte väga laugelt ja lühidalt.

"I thought you were used to walking," teatas Dave irvega ukselt. Eh, nojah, aga mitte mäest üles!

Ah, The View! The Vieeeeew! Vennakesed mängisid malet, Blaze oli kuskil kuuris oma ratast putitamas, meie imetlesime vaadet. Ma võikski seda vaatama jääda. Mis järgnes, oli üks hullumeelselt naljakas õhtupoolik väljas, mis hõlmas igasuguseid nalju, ka Borati nalju, poseerimistunde, vastastikust tögamist ja enda asjastamist. Minust sai mingil hetkel asi. Ja siis sai minust naljatilk. Kaks selle õhtu ajalukku läinud geniaalsust minu poolt:

Dave seletas midagi "Team America'st" ja mainis, et midagi originaalsemat kui nuku-seks pole vist olemas. Mina selle peale: "Well, there could be like...Transformer-sex in the next movie!" Naerupahvakas, mis lõppeda ei tahtnud.

"Everything's doable!" Kujutage nüüd ette, mida kaks meessoost isikut sellise asja peale mõtlevad. Mhmm.

Hämardus, The View muutus aina ilusamaks ja me kolisime tuppa ümber - oli ikkagi filmiõhtu. Kuna keegi ei suutnud midagi otsustada, lükati DVD-mängijasse "Nacho Libre", sest meie polnud seda näinud. Jubedus kuubis. Mõttetu. Ökk. Siis jätkus õhtu mu käte kreemitamisega, kuna mu käsivartele oli ilmunud tundmatud valged täpikesed, mis ähvardasid sellega, et ma oma käed lihtsalt katki kraabin.

"The Illusionist" oli ka oodatust igavam ja draamam kui olema pidi. Tõmbasin teki kurguni, päris hea ja mugav oli ja püüdsin keskenduda filmile. Vabandust naeru pärast, ausalt, aga ma ei osanud kuidagi olukorda päästa. Muidu oli hea.

First night out

2009-07-02T17:32:00.003+03:00

The crazy girls walked to the club 6-7 miles away. Võtsime endale kaks tundi aega ja arvasime poolel teel, et tee ei lõppegi kunagi ja Fury UK (McFlurries) etteastest jääme ka ilma. Tühjagi. Kohale jõudes löödi meie guest list kätele templid ja hiilisime uksest sisse klubi baariossa, tundes end ilmselt kõige nooremate naisolevustena (meie sugupoolt oli tol hetkel meiega koos umbes viis). Istutasime end klubiuste avamiseni piljardilaua juurde ja ootasime. Kui rahvas äkki liikuma hakkas, ühinesime massiga ja valgusime...mitte nii suurde klubiruumi. Lava oli...oodatus väiksem. Ruum ka. Aga siis astus merchi-laua tagant välja Dave - we meet again. Hilisemate ütluste järgi oli ta küllaltki imestunud, et me päriselt ka seal olime. Well, we did say we were coming and kept our word, didn't we? Jakid viidi üles, joogid toodi kätte, Nico tuli ja tervitas, cheers!, ja nii võtsime McFlurry'd lavalt vastu. Noored ja tohutu talendiga poisid. Chrisi kitarrimänguoskus tõmbas lõua vägisi põranda poole ja sõrmed kratsisid kukalt - andekus valgus igast poorist läbi sõrmede kitarrikaelale. Whoosh!
BB-d oli taas väga tore laval näha, seekord isegi üht osa lugudest teades. Great success! (Borat jäigi kogu reisi ajaks kummitusena igale poole hõljuma) Mingil hetkel tänas ta loomulikult kõiki tulemast ja pahvatas välja sõnad "friends from Estonia". We felt special. Me polnud teda enne keikkat isegi näinud.
Oleks me siis teadnud, kuidas need kolm sõna meie kohale hõljuma jäävad. Jalgu viibutades baaripukil saali ääres istudes tantsiskles meie juurde vanem naisterahvas, kes lõbusalt küsis, kas meie olemegi need Eesti sõbrad ja noogutuste peale küsis, kuidas me bändi teame. Lihtsast vastusest, et nad käisid tuuriga Tallinnas, tegi see ülemeelikus tujus naisterahvas omad järeldused meie olemuse kohta ja teatas seda korralikul kuuldavusel ka oma sõbrannale. Takes one to know one, right?

Üks inimene aga jäigi oma väga joogises mõttemaailmas veendunult uskuma, et me oleme Poolast. Ta komberdas miljon korda üle saali meie juurde ja küsis, kust me pärit oleme. Selgitustööle vaatamata eeldas ta, et me oleme siiski Poolast ja rääkis siis miljon ja üks korda iga kolme lause tagant sama juttu oma poolakatest kick-boxi sõpradest. Ahaamhjahh. Appi! Ta lõpetas lavaäärel jalgade kõlgutamisega ja plõksis meist fotosid - "I liiiiike those girls!" Iirlane, raisk. Poolakas on nüüdsest sõimusõna.

Kuni klubiruum vaikselt ka pillidest ja tehnikast tühjenes, oli keegi kuskil ära otsustanud, et meid viiakse linna ära. Nele katkised jalad olid ilmselt seitsmenda pilve piiril seda kuuldes. Lükatigi meid siis Blaze'i suurde autosse, neljakesi tagaistmele, ja mootor lükati sisse, et sõita...Dudley'sse? "It's perfectly safe, girls," teatas neiu Belgiast/Iirimaalt esiistmelt. Uh-uh, right, is it? Autos sain ma hakkama ka oma esimeste kurjustega - the evil little me.

Dave rääkis miskit immigrantidest. "Look who's talking," suutsin ma ära mainida. Ups. Oih. Inglinägu. Didn't mean to but it's true, isn't it? "No, no, there's a difference...Man, she's evil!" Aww.

Oo, aga enne lahkumist tutvusime kauni Freya'ga. That little wigglebum stole our hearts! Me oleks ta surnuks nunnutanud ja ei suutnud temast mitte rääkida isegi...praeguseni, tegelikult. Issi Jay. :D

"Borat" kujunes naerulihaseid treenivaks jälle. Meeletu, kui pervo ja loll ja idiootselt naljakas üks film olla võib. Järgnes "Tenacious D", mida mina kõigi imeks näinud polnud, aga mis umbes sama mõttetu oli. Filmi lõpuks oli kõigil uni silmanurgas ja nii tilkus igaüks oma voodisse. Meie päralt jäid diivanid elutoas, kus kaunid 4 tunnikest und möödusid.

HQ-st saime minema 1 paiku, kui Blaze lennujaamast tagasi oli ja meil istus kõhus kaks röstsaia extra crunchy maapähklivõi ja Nutellaga (esimene mulle, teine Nelele, ja nii kogu reisil peaaegu).

Blaze jõi hostelis tassikese kohvi ja jättis meid linna avastama, olnud teel näidanud paari suunda ja kohta.

Mu telefon, muuseas, andis reedel laadides otsad. Ilmselt ülepinge tõttu. Ekraanile meeldis mulle mu peegelpilti, ja mitte olulist infot näidata. How bloody fantastico.

So we begin...The Tour That Will Never Die

2009-07-02T17:03:00.002+03:00

18. juuni, neljapäev.
Ema sõitis hommikul Tallinnasse isale-vennale järele, mina sõitsin samal ajal Kaubamajakasse, kuulates tagasiteel rõõmsalt Placebo uut albumit, aimates juba ette, et "Bright Lights" on tagasitulles väga valusalt õige lugu, mida kuulata.
Nele, ta isa ja vend korjasid mind ja mu loodetavasti alla 15kg kohvri kolmveerand kuue paiku autosse ja tuur algas Riiga sõiduga. Läti on naljakas - keel on naljakas, onud raadios laulavad "omnibusidest" ja Friday'sist võib lahkuda piparmündilehe-naeratusega.
Hetk, mil rattad enam maad ei puudutanud, oli taevalik nagu alati. Pilvetupsude kohal hõljudes lendles peas kaks mõtet: "I can't believe we're doing this" ja see, kui neetult ilus seal ülal oli.
Stanstedis ootas meid põrandanurk omal valikul, et seal siis 7ni hommikul bussi oodata. Saiakeste lõhn keerles ümberringi ja oli nii isuäratav.
Paber-pastakas-blogist:
Nele istus endale tuti perse...
Does your baggage fit? If your BAG is TOO BIG, it will not be allowed through security. Please check it OUT!
Kuke-sümfoonia nr 1 ootab kirjutamist
"Ma saan istudes lamatised varsti!" - "Istutised!" - "Istikud!"
Me plaanisime magavatele inimestele ja varahommikust heviaeroobikat teha, diagonaale (Nele kuulis "head oraali") läbi ootesaalide.

Enne kella nelja oli väljas juba päevavalgus, silmad kipitasid ja isu oma Soy Chai Latte järele Starfucksist aina suurenes. See soe, vürtsikas energiapall, mis kurgust alla veereb...mm...

Ja Starfucksi me ka saime. Järgnes kolmetunnine sõit Birminghami läbi Londoni imearmsate tänavate. Me õhkasime ja ohkasime ja esimesi pilke Brummy'le heites tundus too eriti kõle ja halb tööstuslinn. Muuseas, me olime sel teekonnal peaaegu Annu juurest läbi sõitmas, sest bussijuht teatas sõidu alguses, et viib meid läbi väga erinevate Briti linnade ja Brumi jõuame umbes...neljapäeval. Fabulous! Ta lubas ka tasuta kohvi ja minibaari. Saime WC.

Brum tervitas meid tuule ja nimetute tänavatega, bussipeatuste pisikeste kaartide ja kohvrite mäest üles-alla-üles-alla vedamisega. Kui lõpuks üsna industriaalsest linnaosast oma hostelikese leidsime, ootas meid ees viirukilõhnaline kosmilise muusikaga vidinaid täis kõige värvilisem ruum, kus ma eales viibinud olen, ja toatäis hindusid. Oh, great. Aga kena noormees letis lubas meile tuba umbes poole tunni pärast ja linnakaarti.

Meie kahe nariga toake asus teises majas ümber nelja nurga ja limusiinirendist mööda (kaalusime autot peseva limusiinionu ärarääkimist, et ta meid järgmisel õhtul klubisse viiks, sest The Roadhouse asus umbes 10km meist). Tol pärastlõunal avastasime Bullringi (humongous!) esimest korrust ja oma "very safe" ümbruskonda - ümber nurga oli kolledž, eriti ilus meeskodanik ja politseijaoskond. Nojah. Õhtu lõppeks mahl, pitsa ja film hosteli poolt - miski tobe märul agendi, 75% alasti neiu ja pantvangist lapsega. Thrilling.

The evil thing is back again

2009-06-29T00:40:00.004+03:00

I'm so incredibly thrilled about the trip we just had, so incredibly happy about everything that happened and the places we saw. I'm so thrilled about life right now, thinking of every possible route it can take at the moment, trying to figure out the right one, only one thought, direction and destination pounding in my head. Is it right? Wrong? Selfish? Brave? I want to step into that brave new world and be courageous, to walk up that hill and knock on that door and say: "Here I am. Ready to start now."

Ma pean ühekaupa päevi lahti harutama hakkama, ka enda jaoks uuesti meenutama - naeratustega. Nii palju planeerimata segadust ja toimetulemist, hakkamasaamist lootusetusehetkedel ja naermist, õnnest ohkamist ja totakaid nalju. Ja segadust, segadust, segadust. Täielikku, ülepeakaela, sisemist, sügavat segadust. Kui sellest välja rabeleda ja ka sellest ringist, et meisse ei usuta ega tõsiselt ei võeta, saab kõik korda. Hakkab saama.

Seniks:

When alone on the hills
With the wind in your hair
With a longing to feel
Just to be free

Not alone with a dream
Just a want to be free

Iron Maiden/Blaze Bayley - "The Clansman"

2009-06-18T17:27:00.002+03:00

It's time to say sorry and time to say good bye. Good ol' Britain waiting.

2009-06-09T23:01:00.003+03:00

Taas kord on käes aeg veeta paar päeva toas, pistes nina vaid korraks välja, juua neli-viis tassi teed ja pool pakki apelsinimahla päevas, süüa täiesti ebaregulaarselt ja mitte mõistlikult, otsides ja tuhnides laias veebimaailmas ja püüdes leida ideid, mida nii väga ja nii kiirelt vaja oleks. Viimased kaks sessipäeva.

Aga nädalavahetuse Rabarock ei tohi tulla taas selline:

Ma ei mõtle mitte seda, et Liis seal olla ei tohiks, otse vastupidi, peab olema. Lihtsalt see foto on nii geniaalne, et võiks igasugusedki vihmapilvekübemed ära ehmatada. Ei tahaks jälle nädalavahetust vihmavarjusõdalaste ja kõndivate kondoomide paraadiga. Ega tõmmata hommikul jalga tenniseid, mis on eelmise päeva pidevast jalavannist ikka veel märjad ja külmad. Okei, selle vältimiseks on mul sel aastal õnneks teine variant jalanõude osas. Aga kõndivate kondoomide osas jään endale kindlaks - soov puudub.

06.06

2009-06-07T22:20:00.002+03:00

Aasta 2006 - 06.06.06, see ülimaagiline päev, mil maailm vist hukkuma pidi ja kõike muud. Mul oli pisike personaalne joovastus, sest jänkud hüppasid tol päeval välja ringlusesse. Elik tuli välja Decemberunderground. Sweetness. Muus osas ma vist õppisin lõpueksamiteks. Vist.

Aasta 2007 - uurisin ja puurisin, aga ei teagi täpselt, mida ma tegin. Olin keset Saksamaad ilmselgelt, aga mida tegemas - pole aimugi. Ma eeldan, et päev hõlmas lapsi ja näiteks kas rohimist või kastmist või midagi taolist.

Aasta 2008 - BAZ! Neljapäeva õhtul Tapperis Caroline'il taipasime, et hei - sellest on aasta. Terve aasta. Seems like a few months ago. See oli üks neist super-õhtutest, millest pole üle saanud veel täielikult. Kõik selle ürituse algusest kuni lõpuni kella 4 paiku varahommikul oli üks suur is-this-really-happening?!? Bändid, Dave, telk kloostri taga, vestlus Bobby'ga, lõbus autoreis linna ja mööda klubisid (RC, Rockstar's), tantsud Mike'i ja Johnny'ga ja kestev imestusseisund. See oli üks neist õhtutest, kui kõik oli õigel ajal ja õiges kohas ja 110%. Thanks, darling. ;)

Aasta 2009 - ehk eile. Töö ja peaaegu suutmatus rääkida, sest kaks eelnevat õhtut jalutada külmunud jalgadega Tapperist koju, nende kahe vahepeale jäi eksam ka veel. Ja kojusõit eile õhtul. Täiesti tavaline päev jälle. Aga ikka täis ootusi ja põnevust nagu viimasel ajal need päevad on läinud. Nädala pärast saab rabarokkima ja siis...

Kild

2009-05-29T13:53:00.002+03:00

Seven ways to annoy a Scot

1. Use England instead of Britain, or English instead of British.
2. Use British instead of Scottish.
3. Use Scotch to refer to the people.
4. Pretend never to have heard of Robert Burns.
5. Say it would be better if the UK had one football team instead of four.
6. Talk about men wearing skirts.
7. Imitate the local accent.

Behind blue eyes

2009-05-25T21:00:00.002+03:00

...või punaste silmade ees.

Viimased kaks õhtut on möödunud isamaaliste laulude (Öölaulupeo video eile õhtul ja paar laulukest täna), vaikuse (tänane eri) ja punaste silmade seltsis. Viimased pole mitte nutmisest - ainus, mis siin üldse nutune saab olla, on süntaksiteooria eksam homme või siis silmavalu -, vaid mingist müstilisest põhjusest. Sessi ajal on valutavad ja põletikus silmad viimased vajalikud asjad. (Kui keegi ei leiuta kuulamisel põhinevat eksamit, va siis muusikaajalugu.) Isegi sõnad "üks parimaid kaustu" ja "olete põhimõttes hästi aru saanud" või "nende tekstidega võite küll kuhugi juba minna" küll sisenesid kuulmisorganitest, aga ei tekitanud emotsioone - ainus, mis seal päikesevalgust peegeldava laua taga tõlkemapi kommentaare kuulates peas tagus, oli - valus, valus, paha päike, liiga hele, valu.

Niisiis võiks mõlemad tänaõhtused probleemid juba möödanik olla. Ei ole meeldiv ei üks ega teine.

Edasi vaikuse ja X'-teooriaga. CP...IP...Non-finite clausal complements...

Starstealer

2009-05-23T13:34:00.002+03:00

Rock Cafésse pole imelikul kombel väga kaua jõudnud. Eilse ees tuleb tänada No-Big-Silence'it ja väga sügavalt kummardades tänada, sest live oli...ütleme, et kõike peale suure vaikuse. Kui tuled saalis põlema pandi (liiga kiirelt tuli see aeg), võbisesid põlved ja tudises pea kergelt ebastabiilse kaela otsas.
Uus album kõlas tegelikult Rockstarsis juba väga paljutõotav ja laval veelgi enam. Tahaks seda ketast vägagi kuskilt sülle haarata ja koju tuua. Ei teagi, millal selleni jõuab, aga seniks on suureks lohutuseks kaks järgmist kuud - mõlemad ehitud vähemalt ühe NBS-ga. Parajalt, et kaelalihased taastuda ja uuesti igatsema hakata jõuaks. Tegelikult on teine ring mittevaikust juba kolme nädala pärast - ei jõua teps üheski mõttes enam ära oodata.

Ei teagi, kas tegu oli tähevarguse positiivse mõju või saunakuumusega Rock Cafés või millega iganes, aga nägin üle pika aja uuesti und (vähemalt sellist, mis ärgates ka tsipa meeles oli). Oli aeg veidi vähem kui kuu aja pärast, oli kohver ja miskid tänavad kuskil ja mõtteis paanika - ma unustasin kirjutada!

2009-05-23T13:33:00.004+03:00

But she, who knew little of the world of men, being a woman, was keenly aware of his burning eyes. She had never had men look at her in such fashion, and it embarrassed her. She stumbled and halted in her utterance. The thread of argument slipped from her. He frightened her, and at the same time it was strangely pleasant to be so looked upon. Her training warned her of peril and of wrong, subtle, mysterious, luring; while her instincts rang clarion-voiced through her being, impelling her to hurdle caste and place and gain to this traveller from another world...

/---/

And while he talked, the girl looked at him with startled eyes. His fire warmed her. She wondered if she had been cold all her days. She wanted to lean toward this burning, blazing man that was like a volcano spouting forth strength, robustness, and health. She felt that she must lean toward him, and resisted by an effort. Then, too, there was the counter impulse to shrink away from him. She was repelled by those lacerated hands, grimed by toil so that the very dirt of life was ingrained in the flesh itself, by that red chafe of the collar and those bulging muscles. His roughness frightened her; each roughness of speech was an insult to her ear, each rough phase of his life an insult to her soul. And ever and again would come the draw of him, till she thought he must be evil to have such power over her. All that was most firmly established in her mind was rocking. His romance and adventure were battering at the conventions. Before his facile perils and ready laugh, life was no longer an affair of serious effort and restraint, but a toy, to be played with and turned topsy-turvy, carelessly to be lived and pleasured in, and carelessly to be flung aside. "Therefore, play!" was the cry that rang through her. "Lean toward him, if so you will, and place your two hands upon his neck!" She wanted to cry out at the recklessness of the thought, and in vain she appraised her own cleanness and culture and balanced all that she was against what he was not.

Jack London - "Martin Eden"

Good, bad, good, bad,...

2009-05-19T00:15:00.005+03:00

Lauri naeratamise vajalikkuse kõne oli positiivne. Ma julgen arvata, et ka minu olge-spontaansed-kõne oli seda. Nende vahele mahtus üks orgaanilise toidu vastane ning pärast mind, mida ma (kahjuks) kuulama jäin, oli veganite-/taimetoitlaste-vastane. Pfft. Just need kaks, millesse ma tükikese endast pannud olen. Pärast viimast ei plaksutanud, krabasin asjad ja marssisin klassist välja. Huvitav, kes teda toginud on selle teemaga? It's a matter of personal choice, nobody has ever said it was the only truth.

And no, no regrets so far...

Aww Woodstock...khm Rockstarsi õhtu

2009-05-16T11:56:00.002+03:00

Eileõhtune NBS-i Starstealeri eelkuulamine oli üsna...vaikne - meie tantsupeo poolelt. Muusika osast - mitte nii vaikne. Plaadikuulamine pani õhinaga reedet ja Rock Café ootama, kui sama asja lives kuulda saab. Peaks ennetavaid kaelaringe tegema hakkama.

Tantsupidu piirnes paari tantsulooga ülejäänu, üsna külmaksjätva hulgast. Leidus pärleid Rabarocki teemast (HCSS, Apo, The 69 Eyes, Melody Club, Therapy?...ülejäänu osas mälu petab) ja mitte teemast (Type 0, DM, NIN etc). Siis oli väga hea.

Õhtu lõppes vestlusega raamatutest, muusikast, keeltest ja tutvustusringiga mängu Dungeons and Dragons. Interessant.

Piece by piece

2009-05-10T15:22:00.003+03:00

...tean ma nüüd, kust on päris mu meeldivus Saksamaa ja saksa keele suhtes ja kust suutelisus, tahe ja innukus neli tundi köögis emadepäeva torti meisterdades. Peab edasi uurima.

...tean ma endast nüüd väheke rohkem. Ja püüan aru saada.

...I'm trying to heal.

But I guess I'd be a fool enough to do it all over again...cause while it lasts, it's the best thing in the world.

Never too happy

2009-05-09T18:49:00.001+03:00

Huvitav, kas ma läksin kuskilt valesti...
Sest SIIT tahaks ma osata iga järgnevat ise meisterdada. Nii väga. Kel aega ja kõht täis ja magusaisu olematu, võib vabalt 20 lehte edasi klikkida ja muudkui silmadega õgida.

2009-05-05T17:27:00.002+03:00

Ah, sweet sweet smell of rain. Ja nina välja pistnud kevadroheliste lehtede mõrkjasmagus lõhn sinna hulka segatud. Mmm.

Kuu ja loetud päevad veel. :D

2009-04-28T21:38:00.000+03:00

He called. I'm amazed. I'm speechless...

Liberation

2009-04-28T17:44:00.002+03:00

Nii vabastav oli päeval loengus istuda, pastakas käes, silmad tahvlil ja mõeldagi sellele, mis loengus toimus, olugugi et see aine mulle kohe üldse ei meeldi. Millegipärast aga suutsin täna kaasa mõelda ja teemas püsida, mitte kaugele triivida oma segaduses peakeses. Täitsa hea oli. Ja nii terve päev, kõik kolm loengut. Nii hea oli vahelduseks millelegi muule mõelda, keskenduda sellele, millele vaja (kooli mõttes siis), sest päevikut lahti lüües ja eksamiaega sinna kirjutama hakates löödi nagu nuiaga otsaette, et - hei! - kolm nädalat veel ja siis on...no see noh. Sess. Uhh.

Mingi veider positiivsus on. Ei tea, millest või miks või kaua see kestab, aga ma ei muretse, täna vähemalt mitte. Või kui, siis homse testi pärast.

Kuulata sobiks Hardcore Superstari "Liberation" (hah, kui teatud sõnad vastupidiseks muuta, siis...oleks üsna tuttav tunne.)

Do you see me,sittin' here, waiting for you to say anything

2009-04-26T12:40:00.005+03:00

Hommik oli nii kerge - päikesepaiste ja kirsitordiga, mis küll vaevu-vaevu kurgust alla tahtis minna, aga Merliga oli seda hommikut ja torti nii kena jagada.

I wear this crown of shit
Upon my liar's chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here

What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end

You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way

(Nine Inch Nail - "Hurt")

Just listen, please.

Why?

2009-04-24T00:42:00.004+03:00

Why have life simple if you can make it difficult?

Viimased neli päeva on olnud ühed toredaimad, ja samal ajal kohutavad. Nüüd ma sain aru. Põmm. But why the fuck couldn't she say something? SPEAK! Dave ütles mulle eile, et peab lihtsalt rääkima ja nii saavad asjad korda. Nii saab ka teine pool teada, mis toimub. There's a lack of communication and it's killing everyone involved. Just say something, please, we'll figure it out. I promise. Ma ei tea, kas, aga ma loodan, et sa loed seda. Tule ja sõima ja ole vihane ja karju ja ütle, mis sa arvad. Otse. Üksi on seda liiga raske taluda, usu, seda meil kõigil. Väga raske.

Täitsa hull, kui erinevad tunded korraga võidu sees kimavad ja võistlevad, ja ükski ei võidutse. Kas peab alati nii raske olema see lihtsalt kas või natuke õnnelik olemine?

Italian nights

2009-04-20T18:10:00.003+03:00

20. aprill - Blaze Bayley Tapperis.

Steel Screami nägime poole seti pealt.
Motherstone'i terve set oli väga, väga mõnusalt ja vajalikult kuri. Ah, kael. Nele tunti ka kenasti ära ja nii püütigi meid pärast jookide ostmist teepealt kinni. Noh...ja...nii jäigi Blaze ise nägemata.

Oli igati hullumeelne, pöörane, pervo, veider, naljakas ja ajalehti täis õhtu. Fotosid näevad vaid Cathouse ja asjaosalised ise, kui nad selleks kunagi soovi peaks ilmutama. Muidu - täiesti off limits.

Aga no, kurat, olid mehel liiga ilusad tumepruunid silmad. My dear gay husband.

Kultuuri, torti, pidu ja torti

2009-04-19T12:26:00.006+03:00

Kolmapäeval pärast tööd sõitsime taas kord Lauraga Viimsi poole, seekord juba pikemaks Jussi õlletoas peatudes. "Kõrts" siis sellenädalaseks kultuuriürituseks meile.

Väga hubane kohake, perenaine (või keegi selletaoline) otsis meile kohad, minu oma kenasti otsapidi kamina taga, ja oli üldse igati sõbralik. Ka baarileti ääres istuvad onud tundusid päris külalislahked. Mu jakk sai tiitli "välismaine jope".

Etendus ise kestis veidi üle tunni. Merle Jääger, Raive E. Tamm ja Ott Sepp said väga naerutava ja lõbusa tükiga hakkama. Esialgu läks paar minutit aega, et Lõuna-Eesti keelest miskit aru saada, aga kui kõrv harjus, oli jutt juba peaaegu täiesti selge. Oleks isegi mõned "noh, kõmmid" teinud, oleks ehk veel paremini aru saanud. Tegu oli siis kõrtsistseeniga, kus kohtusid küla joomamees, naine ja Tartust pärit muusikamees-plaatija. Igaüks oma lugude ja muredega. Kahju oli lausa muusikamehest, kellele blondid lillemustriga kleitides neiud ilmselt eluks ajaks vaid kaugeks unistuseks jäävad. Ei aita siin ei naisteajakirjad kasulike ja mitte nii kasulike nõuannetega (külmkapid ja kohalikud kivid), ei odav konjak ega õlle. Noh, kõmm. Ühislaul ja lõpp.

Muuseas, meelde jätta - peale tuleb võtta tekk. Noh, kõmm, ja hüvasti.

Neljapäeval toimus Cathouse'is kotleti-, kartulipudru-, tordi- ja filmiõhtu. Külas oli Kristi, kes lisas mahla ja veini. Filmiks "Rocky Horror Picture Show". Absurdne ja ulmeline, aga oi kui taevalikult, pööraselt hää. Kõigile friikidele lausa kohustuslik! Kristi vist nii ei arvanud, hea, et ta üldse vist selle üle elas. Teine kord siis teisiti.

Reede õhtu nägi meid taas Bikersis, kus Fetish Mode oma setti peaaegu lõpetamas oli. Kuulsime ära kaks Depeche'i lugu (k.a "Stripped"), mis olid DM enda stiilist kuskil kaarega kaugemal (raskem ja kurjem, mmm), ja viimaseks looks DM-st endast päris kauge Slipu "Psychosocial".
Plekksaapad tegid õhtu aina ja üha paremaks - miks siis mitte kaks sabatit nädalas, eks? ;D
Ülevalt leidsime toreda laua ja mitte nii toredad lauakaaslased, kes kõik kaarte mängima kippusid. Mehed peaks ometi autokaartidega tuttavad olema - meie omad on sama süsteemiga, lihtsalt fotod ja kategooriad on veidi teised. Samas, vahet ju pole, kas sul on kaardil märgitud punktid hobujõu või seksapiili kohta. Sama teeb ikka välja - kel suurem, see võidab. :D Millalgi selle käigus tiksus kell ka kesköötundi ehk algas Laura sünnipäev...öö...õige kuupäev igatahes.
Shades of Purple alustas tsipa tühjale, kui mitte öelda päris tühjale saalile (jälle ja jälle oli veider). Väga kauaks alla ei jäänud ja ka tantsuõhtu alguse istusime üleval. Baaaaaz. Whii! Ei mäletagi, mis lugu see oli, mis meid siiski lõpuks ka allakorrusele tantsima tiris. Metallica vist.
Oli tossu ja tantsu ja head muusikat - nagu ikka GnR, disko ja metal vaheldumisi ja segamini - ja veidi üllatuslikumat valikut (vihje sellele, et "Naisel" oli väga kodune tunne). Uh, viimatimainitud (mees)olend ka tantsis tol õhtul. Bravo ja aplaus vähemalt üritamise eest, õppimisruumi veel on, aga algus on tehtud.
Ja siis vajus seltskond laiali - Nele välja, Laura pingile ja mina ka kuskile sinnakanti jõlkuma ja istuma. Veider tantsuõhtu ainult pooliku tantsumaratoniga. Oh well. Ja muidugi ei puudunud Laura kõrvalt ka ebameeldiv purjus tüüp (isn't that just typical?)
Igatahes klõpsas keegi täiesti ilma hoiatuseta kell 4 tuled põlema - hoiatuslugu, et pidu lõpeb, ei tuldnuki. :/ Pettumus missugune. Rahvast hakati ka vaikselt baarist lahkuma sundima.
Lühipeatus Kristi juures oli lõbus. Mängus olid puuviljad, imelikud itaalia tüübid ja nende naljad, haha indeed, ja gossip, gossip, gossip.

Kolmetunnine uni kella 6 ja 9 vahel polnud just kuigi kosutav, nagu õhtu lõpuks näitas, aga päev algas igatahes paanikaga Selveris, kui nende vahukooreriiul tühjalt tolmu kogus. Selline asi pole üldse meeldiv, kui tegemist ootav tort 1/3 osas vahukoorest koosnebki. Marssisin neetult tugeva ja külma tuulega võideldes (paha, Whip, paha) Maxiiimasse, kus oli vahukoort lademetes.
Tordist seal teises nurgas.
Päeva teise poole võitlesime ka tuulega (ikka veel väga paha Whip), et Ülemistele jõuda, kus ma Photopointi ja Enteri vahele peaaegu kraavi trampisin, sest kahe pleieri vahel otsustada on võimatu. Seekord kaotas suur ja võitis pisike.
Õhtu möödus kingitusetseremoonia, tordisöömise, Imago ja "Zoolanderiga". Esimese hommikuvalguseni veninud eelmisel õhtul, ööl ja varahommikul oli Cathouse'i pisipervertidele siiski vist nii tugev mõju, et filmi lõpuni ei näinudki. Nele vist pidas üksi vastu tublisti. Nägin esimese osa ära, mis too eelmine kord nägemata jäi, ja siis nägin ainult reklaame. Heh. Tugitool ja padi on niiiii mõnusad kaaslased. Seega oli laupäevaõhtu ja samas ka sünnipäevaõhtu harjumatult vaikne (kui välja arvata Imago tegelased ja nende "Kujutle, et..." valikud, mis osati väga valjusid naerupahvakaid tekitasid) ja kodune. Eks pühapäeva õhtu elik tänane juba saab veidi valjem olema.

Laura sünnipäevalaulud: Kosmikud "Sünnipäev" ja kellegi väga urrurrurr-kurikurikuri "Silent Night" (hii...silent Night, holy Night..mhmm).

You stayed for drama though you paid for a comedy

2009-04-13T00:39:00.003+03:00

Üsna kesklinna ligidal leidis öise tumeda taeva alt tänavatulede sära keskelt õhku, mida hingata, mahedat, veidi karget ööõhku, aga sooja ja vabastavat pärast lõbusat, patuliselt kratilist, veidi veidrat ja dramaatilist õhtut. Ja sõnu polegi vaja, sest igaüks eksleb oma mõttelabürindis, tuledesäras või mitte, luurates ümber nurkade ja ettevaatlikult edasi liikudes, otsides kuskiltki tuge, sest labürindikoridorides möllab torm. Jalad teavad juba ammu, kuhu ja kuidas minna, kuspool kodu on, seega võib vabalt veidi aega sissepoole vaadata. Aga mingil hetkel tulevad ka sõnad uuesti – ehk muutus labürint liiga keeruliseks, väljakannatamatult vaikseks, viis ringiga algusesse tagasi? Ja siis pääsevad valla häälepaelad, et lõhkuda vaikust sõnadega, ükskõik, millistega…et mitte mõelda? Ajutine deus ex machina. Aga ainult ajutine.

Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.

Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.

Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.

Tell me I know
I lived so afraid
And still we cry alone
With words
left unsaid

Yeah it makes my stomach turn
And it tears my flesh from
bone to bone
How we turn a dream to stone

lyrics by Steelheart

vaikne reede

2009-04-10T19:02:00.003+03:00

Vaikne (kui välja arvata rulatajad pea kohal väljas treppidel ja kaherattalised iludused tänaval) ja mitte-väga-pühade-tundega reede. Tööl. Tahaks siiski koju - siin on küll lõbu laialt, siin Tallinnas, aga vahel...on liiga tihe ja liiga keeruline.
Mingeid teid pidi sattusin päris õige luuletuse otsa - üks neist, mida oleksin vabalt võinud ise kirja panna. Vabandan kohmakana tunduva tõlke pärast, kuid nende inglisekeelses oli vigu.

fremde stadt
von Silvia Wendt

ich liebe es
in einer fremden stadt zu sein
und durch die straßen zu gehen
als gehörte ich
hier hin

als ginge ich meiner
alltäglichen wege nach
als hätte ich
eine existenz
an diesem ort

ich liebe es
fremd zu sein
und doch ein haus
mit einem schlüssel
zu betreten

fremden menschen
ins gesicht zu sehen
als wolle ich
etwas mir bekanntes
darin entdecken

verschiedene identitäten
durchzuspielen
und doch zu wissen
wäre ich hier
so wäre ich auch ich

ich liebe es
zu wissen,
das leben
bietet viele möglichkeiten
und meines
ist nur eine
davon.

Võõras linn

ma armastan
olla võõras linnas
ja jalutada tänavail
nagu kuuluksin
ma siia

nagu käiksin
oma igapäevast rada
nagu oleks mul
selles kohas
oma elu

ma armastan
olla võõras
ja siiski
astuda mõnda majja
oma võtmega

võõrastele inimestele
otsa vaadata
nagu võiksin
midagi tuttavat
neist leida

erinevaid rolle
mängida
ja ikkagi teada
oleksin ma siin
oleks ma ikka mina

ma armastan
teada,
et elu
pakub palju võimalusi
ja minu oma
on vaid üks
neist.

See luuletus näitab linnaelu seda poolt, mida tihti tähele ei panda: teiste suhtes võõras olemine ei võrdu alati üksilduse ja abitusega. Eneseteadlikule inimesele on tunmatuid nägusid täis keskkond pigem vabastav võimalus kindlast kaugusest vaadelda – mitte kellegagi seotud ja nii ka mitte ühtegi ettemääratud rolli sisse tõmmatud. Lühidalt öeldes: võib olla kes tahes – ja end muuta!
Allikas

Tund veel ja siis saab kustutada tuled, lukustada uks ja...muuta vaikne reede patuselt lärmakaks.

Flashbacks

2009-04-06T21:10:00.003+03:00

Tahaks ka värvimisraamatust pilte värvida, sellest, kus on need maasikad, mida ma kunagi, aastaid tagasi, õues lõkkeplatsil nii püüdlikult punaseks maalisin, nii et isegi üks täpike üle äärejoone ei läinud, sest ema (oli vist tema) õhutas, et ma püüaks niimoodi, hästi korralikult värvida. Hakkama sain. Aastaid hiljem juhtusin sedasama värvimisraamatut lehitsema ja üllatusin isegi, kui ilusasti need maasikad värvitud said. Simoni ja Solveigiga sain ka värvipliiatseid päris palju kulutada. Heh, need pikad-pikad pimedad talveõhtud, kõik kolm kummargil suure elutoa söögilaua taga, käed haaramas eri värvi pliiatseid kuskilt raamatute, vihikute, pinalite ja kõige muu seast. Vaiksed ja mõnusad, kerged hetked tagasi lapsepõlve. Ei taha üldse seda vihikut, mis praegu nina ees on (süntaksiteooria). Siiski hakkan ma juba lausa tahtma sellest aru saada, kuigi veel ei saa, sest see on võimatu, et ma sellest aru ei saa. Mitte, et ma peaks kõigest aru saama, aga just see, et...see ei saa ju täiesti arusaamatu olla?!? Ah, kui õppejõud oskaks ära seletada asja, siis ehk saaks ka muidugi.

Äkki peaks ka ära minema.

Vh1 really does rock

2009-03-27T01:25:00.002+02:00

Ja mitte ainult. Flipside pööras ka ikka täitsa ära. Hihih. Fangirly moment of running to the TV, smiling like an idiot. Kui tihti ikka telekastis "The Days of the Phoenix" mängib? Not that often, no. Made me wanna...

"The girl on the wall always waited for meand she was always smiling.

Everyone was dancing."

So I fell into fantasy...

2009-03-26T20:13:00.001+02:00

Muusikateraapia loengus tekkis väga äkiline, üllatav ja suur tahtmine klaverit mängida, eriti seda lugu, mida ma Saksamaal aeg-ajalt üritasin mängida. Ei mäleta ei nime ega autorit, aga tegu oli vist midagi Veneetsia ja gondlitega. Hästi, hästi ilus pala. Teine tahtmine oli jooga järele. Ühest lühikesest näiteharjutusest piisas, et kogu asi mulle väga meeldivaks teha. Ja puudutas küll üht mitte-nii-kena kohta. Tal oli õigus.

Sööginurgas on uut ja värvilist. ;)

In Your Face aka Mama Trash Fest II

2009-03-26T20:11:00.000+02:00

So...
Neljapäev, 15.46
Tavaliselt on 3=2 hinnad, meie saime hosteli 2=3 hinnaga - kuna kahest tuba kolmese asemel anda polnud, siis pidime leppima kolmese toa ja megasuure arvega. Oeh.
Aga esimene ring linnas on tehtud - seekord avastasime täiesti uut osa Hellsinkist - sadamapiirkonnas künkast üles rühkida oli päris korralik trenn hommikuseks esimeseks jalutuskäiguks. Note for the future - Kallios tasub ringi liikuda, silmailu kui palju. Nüüd on kõht täis ja ees ootab...lõunauinak! Lisaks sellele, et me tudisevad vanakesed oleme (obviously), jäi öine, õigemini varahommikune uni ka vaid kahe ja poole tunniseks - lisa oleks hädasti veidi enne õhtut vaja. Aga vähemalt paistab päike (mis tuli pilve tagant välja täpselt siis, kui telefon kotis märatsema hakkas ja teatas, et me nüüd Soome aladel seilame - väga hea ajastus).
Siiani oleme Whipist ja Skinny'st (elik meie kohvrid) moodustanud auto - neli ratast on ikkagi neli ratast - ja tuulest ja meist, eeh...noh, tagantlükkejõud on kõva - neli jalga on ikkagi neli jalga. :D
Semifinali ees oli kaks neiut ja üks noormees, Semifinalis sees oli miljon inimest. Ust lahti tõmmates pidi sealt uuesti tagasi põrkama, sest niigi pisike ruum oli tuubli igasugust rahvast. Hea, et garderoobistki edasi sai. Samas ei jäänud Cathouse'i esindus pikal tahapoole passima, eriti kui laval oli jänkumaskis mees (rahva seas oli muidugi ilusamaid, oo jaa). Ei läinud just kaua - elik esimese bändi lõpuni - kui me end jälle rõõmsalt esireast leidsime, peaaegu samast kohast, kus eelmine kord huvitav vaade oli. Cold Cold Groundi asjad tiriti lavalt maha, peale lükati Sonic Rootsi omad. Kolm bändimeest paistsid täitsa n-ö normaalsed olevat...lava taga tantsis keegi pikas mantlis mees toredate puusanõksudega. Ta oli tore kuni ta ümber pööras. Mees otse "The Crow'st" välja astunud...ja nii oligi. Herr Brandon Lee, kes vehkis oma malmist (või misiganes metallist) mikristatiiviga ringi, ketid-juuksed-mantel lehvimas, punased huuled irveks kõverdumas ja püksid ilmselgelt liiga kitsaks muutumas. Aga muusika kohta pole miskit halba öelda. Aga ega hetkel ei meenu küll miskit. Meeneks kitarristilt medikas, mis mööda lava veerles, bassistilt julgustava nipsu sai ja siis maha lendas. Lõpetas ikka taskus. Ilus ja must teine.
Lauljate osas vähemalt muutus asi järjest ekstreemsemaks Hellfire Society ajaks. CCG omal olid vaid mustad sõõrud silmade ümber, herr Lee'l teada-tuntud meik, senjoor David oli, noh, kohe väga mitte Laura maitse näiteks ("emmeeee!!!"). Okei, mustad läätsed olid freaky. Muusika oli ja ei olnud ka, olenes loost, aga üldiselt (oleks olnud) päris mõnus tantsupidu. "Bang Bang" oli ka hää.
Pärastine kulges sündmustevaeselt, rahvast jälgides ja valutavaid jalgu puhates (mu hommikul kukkudes veidi välja väänatud põlv isegi elas veel). Kohal oli nt Robert Smithi koopia. Öö väljas oli üllatuslikult soe ja vaikne ja tuuletu. Mõnus. Aga voodi oli mõnusam.

Reede, 10.51
Puurid on üleval korusel juba mitu tundi mürisenud ja kolistanud ja lärmi teinud. Good morning!

Laupäev, 13.06
Välja tahaks. Väljas on päike. Ma olen kaks tundi Huck Finni lugenud ja enam ei viitsi kohe üldse sees istuda.
Aga eilsest. Saime kolmveerand kuue paiku Marjoga Stage'is kokku - ta oli seal juba viiest alates istunud, aga õnneks oli tal Sue seltsiks olnud. Rääkisime pea kaks tundi keikkatest ja bändidest ja luumurdudest ja üldistest esireahädadest, festivalihädadest jne jne jne. Stage on väga armas koht - ülitilluke rokkpubi paari suurema laua ja pingiga, taevaselt hea muusikaga (Type O, Disturbed etc) ja loomulikult kenade inimestega. Ikka veel tahaks teada, kes see eriti ilusate silmadega noormees oli, keda Marjo teadis ja kes meie lauas veidi aega veetis (enne, kui ta rock-quiz'i tegema hakkas ja me lahkusime).
Gloria ees oli järjekord - what the...?! Sisse lubati pisigruppide kaupa ja pärast pikavõitu pilet-tempel-raha rida läks tee otsejoones üles. Ehm, jah, seal oli 8 paiku võrdlemisi tühi. New Generation Superstarsi vaatasime ülevalt rõduboksist - neid kuulaks-vaataks veelgi, pungisugemetega rock'n'roll pani jala nõksuma küll. Pärast baari juures seistes märkas laulja mu Babiese särki kommenteerida. Why thank you. Tal oli ka kena...särk. ;D
Violent Divine möödus ka rõdul, aga nad ei avalda ikka veel muljet, isegi pärast teist aastat järjest. Parim asi nende juures oli Slim Pete trummarina. Whii!
Uus Dope Starsi doos oli oh kui hea. Ja tantsuline ja elektriline. Electric night, eh? Meigiga onu on ikka veel vana hea meigiga onu, Victor on kokku kuivanud võrreldes eelmise aastaga, Darinil oli veider tahakammitud soeng ja..eee...*nimi* oli täpselt samasugune nagu eelmisel aastal.
Väike ringkäik üles ja merchi-laua juurde ja siis tagasi saali. Stoneman üllatas - ja seda väga heas mõttes. Kaelalihastele veidi tööl jälle. Silmalihastele ka - kuigi need said terve õhtu järjest rohkem tööd.
Private Line oli muidugi vana hea PL. (Sammy on ka kokku kuivanud) Üllatusena tuli ainult poolenisti täis saal, aga ega see kedagi ei morjendanud ega seganud. Oligi mõnusam, kui keegi seljas ei elanud. Väga lõbus ja energiat täis lõpp õhtule.
Üleval baaris puhkasid jalad, aga mitte silmad. ;) Kohal oli eelmise õhtu õhtujuht Alex, kogu Hellfire Societi liikus ringi, Sonic Rootsi seekord meigita laulja oli kohal - samas riietuses, ilma meigita ja kümme korda kenam - pluss, noh, kõik teised. :D Trashile omaselt tore. Pluss Deathstarsi "Cyanide" enne ja pärast Private Line'i - whoever the DJ, love ya!
Öö oli taas kord soe ja peaaegu tuuletu. Magama sai 4 paiku. Üles 11 paiku ja uus õhtu ootab ees.
*
Plaan oli lühikeseks ajaks välja minna ja kuhugi, kus pole ilus, et me ei kahetseks, et fotokate akud hostelisse laadima jätsime. Välja tuli hoopis vastupidine. Avastasime seekord Helsinki rannikut ja, oh, leidsin vähemalt kaks taevalikku nurgakest. Me oleks sinna kaile vist terveks päevaks päikese kätte end unustanud. Aga vedasime end muudkui edasi kuni jalad enam peaaegu ei tahtnud, aga päike laadis mu vist nii täis positiivsust ja energiat, et oleks võinud veel paar tundi marssida. Igatahes…Leidsime end lõpuks kuskilt sadamahoonete vahelt. Dead end. Tagasipööre. Lühike poetiir ja tagasi hostelisse. „Ma ei liiguta kella kuueni varvastki,“ ähvardas Laura. Noh, tol hetkel olime hostelist viie minuti kaugusel ja kell oli 17.35. Ees ootas köök uunitoiduga.
Teel Gloriasse leidsin postkasti! :D Igatahes…Seekord järjekorda polnud. Käele löödi eelmise õhtu templi asemele uus sinakaslilla lärakas ja pärast garderoobitüübi pilke otsisin Laurat – taas kord WC-st. :D Seekord aga päris elusa ja ärkvelolevana.
Amy’s Ashes üllatas sellega, et dude, kelle peal me kaks õhtut järjest silmamuskleid treeninud olime, oli täitsa laval ja täitsa bändis. Oh üllatust, eks. Pluss, neid jäädvustas oma digikasse veel üks eriti kobe, khm, tore mees. Andke mulle tätoveeritud käed, sõrmused, pikad juuksed – and I’m sold. Almost. Meid võib koos näha ühel fotol. Heh. Muusikast nii palju, et…eh, ei mäleta eriti.
Defueld oli, ee…ka tore? Jälle ei mäleta ja (ega neljapäevaks) pole ju suutnud ka netist kuulata. Mäletan seda, et neid on kindlasti Metallica mõjutanud. Pärast neid võtsime ka oma esimese rea kohad sisse, sest viimased kolm, õigemini neli siiski, bändi pidid selgelt nähtavad olema. Vist sel pausil vedasin Laura ka merchi-leti juurde, sest tekkis äkkmõte – põhjus, miks Deathstarsi nii meeletult mängiti, oli see, et mängiti MTFA vol 2 albumit, millel „Cyanide“ on teine lugu. No big wonder then, eh? Geniaanlne.
Aa, enne Defueldi vist tekkis Laural burgeri isu, seega mis siis muud kui Mäkki. Inimesed tänaval vahtisid mu õlapaeltega kleiti üsna uskumatult (isegi olin just enne üht taolises riietuses neiut külmetades uskumatult jõllitanud) ja paar kohalikku ebakained noormeest tahtsid meid vist kuhugi oma taksoga ära viia. Ei tea. Saime burgeri, Laura smugeldas selle klubisse ja kõik oli korras.
Stereo Junksi oli kohe väga meeldiv teist aastat järjest näha. Anzit oli muidugi valus vaadata, kui ta oma muidu toreda hüplemise ja kekslemise keskelt monitoridesse kukkus jne. Vähemalt oskab tüüp lavalolemise huvitavaks teha (mõni siinpool lahte olevatest võiks veidi eeskuju võtta). Mm, Evil Boy.
Iconcrashisi algusest jäin tsipa ilma, kuna neiud WC-des ilmselt plaanisid sinna elama jääda. Ja siis sai ühes paber otsa. Oh joy. Iconcrash’ist jäime eelmine aasta (teadlikult ja vist täitsa meelega) ilma, seega oli neid topelttore näha. Nende muusika on endiselt väga meeldiv ja vahelduspakkuv. Kuigi mitte väga populaarne vist, sest pool nende lavaajast oli saalis paar rida inimesi ja kaks eriti elemendis tõmblevat tüüpi.
Ah, Mortiis, Mortiis. Kes oleks osanud enne esimest korda Tapperis arvata, et neid veel kahe nädala pärast nii kannatamatult ootan? Väga suur tahtmine oli mõni neist viiest veepudelist, mis Mama meie monitori ette ritta ladus, endale napsata. Aga ei. Ja õllet polnudki seekord (S üritus, eksole, ikkagi). Meeste kohta mitte ühtki halba sõna, seekord oleks isegi suuremat dušši soovinud kui anti. Sellest veest, mis maha lendas, oli kahju – see oleks võinud kõik kurgust alla voolata hoopis. Oleks kasulikum olnud. :D Aga rahvas oli ebameeldivalt…vaikne. Šokk? Ei taha väga uskuda. Olime meie ja üks tüüp keskel, umbes sama pikkade patsidega kui herr Mortiis, kes liigutasid. Pika aja peale ja herr laulja küsimuse peale (“Are you sleeping or what?“) hakkas ka publik natuke üles sulama ja kaasa nõksutama. Oeh. Aga paganama hyvä oli! Tahaks nüüd umbes viis korda veel. Playlist oli vist sama, mis siis – alustasid „Desperate and Decadentiga“ ja paar lugu edasi (mu peas pool päeva ringi keerelnud) „Gibber“ (love it!).
All Star bänd (enne mida Mamagi lavani jõudis, mul oma asju hoida palus ja siis end üles lavale upitas) oli seekord vähem üllatav. Laval olid kolme esimese loo ajal David ja Trauma (HS), Mr Bunny (CCG) Anzi ja, eh, kellegi trummar. Kõlasid Velvet Revolver, Buckcherry ja veel üks lugu, mida ma teoorias tean. Siis lisandus Big Boy (woooohoooooo!) oma jänkukõrvakestega, adorable, by the way, jänkud laval. Anzi suutis mingil hetkel jälle end maha kukutada, väga valusalt seejuures. Siis ronis ja roomas veel onusid lavale, väga toredaid onusid, natuke möllu ja melu…ja läbi ta oligi, kõik see kauaoodatud Trash Fest II.
Ülakorrusel treenisime silmalihaseid jälle…rohkem kui veidi. Mr Brandon Lee oli seal ja, pff, paljud tegelikult. Väga ebakained noormehed.
Inva-WC, kus oli prügikasti taga peidus Laura kallis Herbert, jäigi meile suletuks. Üsna tuttav tunne, kas pole?
Magama sai…kunagi. Hommik möödus sündmustevaeselt ehk siis pakkides, telekat vahtides (Unikulbi!) ja end sadamasse veeretades. Whip ja Skinny ilmselgelt keeldusid minemast. Aga laevast jätsime nemad pakiruumi ja istutasime end Music Bari, kus laulis kahes setis keegi ilus itaalia tüüp – akustiliselt ja veidi mööda (sõnade mõtte, ja oi kuidas see häiris), aga hästi tore sellegipoolest. Duh. Õnneks oli ka Tallinn päikest täis nagu kõik Helsinki-päevad.
Fotosid…eh, Orkut, Photobucket, MySpace…kunagi viitan, kui miskit üles saan. Neid on kergelt öeldes palju.

Tallinnas selgus muidugi, et Sonic Roots on siinmail juba täitsa teada koosseis, Ammel esinenud ja mida kõike veel. Kurat! Note to self – järgmine kord võta aega ja uuri esinejate kohta miskitki välja enne!!!

2009-03-23T20:14:00.001+02:00

Ma tean, et ma käin ilmselt närvidele hiljuti. Endalgi on veider. But please bear with me. I just have to get over whatever it is I have to get over, I don't even know.

Helsinki-tripist kohe kui suudan selle valmis kirjutada, pool õnneks sündis kohapeal. In your face!

2009-03-15T14:54:00.002+02:00

Üks lause. Paus. Kaks lauset. Paus. Ei viitsi tõlkida, kuigi Donna Tartti teksti on päris huvitav. Tekitas tahtmise terve raamat läbi lugeda. Suvel (nagu terve see kuhi raamatuid, mis suve ootavad ja seni tolmu koguvad, sest ma tegelen hetkel ameerika kirjandusega, mis väga-väga raskelt edeneb). Suvel jah. Aga mulle meeldib Tartti stiil. Midagi ta sõnastuses või lauseehituses või tundes, mida kõik kokku tekitab, on köitev. Vahel tahaks ka ise miskit nii hääd kirja panna. Üldse tahaks ju palju asju osata. Need soovid käivad niimoodi vaheldumisi ja hooti, oleneb, mis parasjagu kuskilt nurga tagant välja hüppab ja inspireerib - nii kaugele, et ma satun sellest vaimustusse, hoian sellest vaimustusest veidi aega kinni ja jälitan teda netist...kuni ta kaob, sest virtuaalsest pärisellu ma seda tirida ei suuda.

Igatahes - suhteliselt unine ja tubane pühapäev. Eile õhtul säras Led R Rock Café laval. Täiesti teadmata olime sattunud nende 6. sünnipäeva tähistama. Mõtlesin mingil hetkel Tapperi ja sealse Töllu ja möllu peale - RC-s möllu polnud, oli pigem veidi tantsuline ja väga musikaalne õhtu. Vahelduseks hoopis miskit muud ja hoopis teine seltskond - täis võõraid nägusid ja kujusid. Öösel sai ka läbi täiesti ootamatult kaela sadava lume sees marsat taga otsida ja vend lõpuks siiski takso peale saata - Laki tuli imeliselt kiiresti, lubatud 3 minuti piires isegi. Väga kena.

2009-03-14T16:46:00.004+02:00

Kosmikud olid ikka sama vanad head talvise kaamose eemalepeletajad (kuigi ega seda enam väga kuskil enam olegi) ja hea tuju tekitajad. Pepe Deluxe üllatas vägagi meeldivalt. Nii et kokku sai üks eriti tantsuline ja tore õhtu/öö/varahommik Tapperis.
Tantsu ja tralli vahepeal ja pärast oli muidugi veidraid ja naljakaid hetki küll ja veel. Luksuv noormees, Onu Bella pruudipõli, valjuhäälne kaardimäng ja veidrad inimesed, pilgud ja hüvastijätud. Iga päev ikka selliste inimestega kaarte ei mängi, eks, kelle kas või ainsast pilgust neli aastat tagasi suurem elevus tekkis. Nojah. Aeg läheb edasi ja sellest elevusest sai "ära nüüd siis sega, sa ei saa seda kaarti endale". Nüüd on elevus mujale suunatud.

Tänane päev on siiani mõnus olnud. Küll natuke vähe und, aga siiski hea. Rahakott, õigemini konto kuivas kokku, aga tuju on ikka miskipärast positiivne. Võib-olla on asi selles rahulikus, õrnalt soojas kevademoodi ilmas. Ehk mulle ainult tundus nii, kuid isegi Viru keskuses ringi runglevad ja sebivad inimmassid olid vähem närvilised ja ärritunud kui tavaliselt. Kolm mustikamuffinit tekitasid kuidagi eriliselt rõõmsa tuju - hoolimata vihmatibast ja tuulest ja üldisest hallusest.
Lõppeks mängis pleier midagi erilistelt toredat hetkel - "Shine On".

You sit there in your heartache
Waiting on some beautiful boy to
To save you from your old ways
You play forgiveness
Watch it now here he comes

He fired his six-shot to the wind, that child blew a child away

2009-03-11T19:21:00.005+02:00

Now I get it. Now I really get it. I'm not destined to be happy. Period.

Ma peaks sellega juba harjunud olema tegelikult. Ja täna oli järjekordne näide sellest. Täiesti ilma põhjuseta olin täna hommikust saati väga heas tujus, sellises lollakalt heas tujus, lollitada-võiks-tujus. Ja nii terve päev. Lisaks lõppes päev toreda loenguga Hitchcockist.

Aga siis hakkas riburadapidi tulema neid halbu asju, kurbi uudiseid, šokeerivaid uudiseid. Kes jäeti üksi, kes ei saa veeta toredaimat poolt nädalat Helsingis...kes lasti maha. Nad tulid ühekaupa, väikeste ajavahedega ja muutuvad nüüd, veidi aja möödudes ja seedides aina rõhuvamaks ja halvemaks. Nagu pärast kõva söömingut, kui kõhus oleks kui kalju. Seekord hingel või südamel või kuskil sealkandis lausa terve maailm.

I'm sorry.

So very sorry. Nii ligidal ju...Nii ligidal.

Tekib paar küsimust jälle. Has the world gone completely insane? Kuhu on kadunud kõik see vähenegi headus? Ja ilu? Ja toredus? Call me naive, aga ma siiski tahaks neisse veel uskuda. Nii kauaks kui veel saab. Ja siis veel natuke aega, isegi kui see oleks sinisilmne ja loll ja lapsik, sest ma keeldun täiesti alla andmast ja ainult halli nägemast. Tihti on nii, et muud peale suure tumehalli augu polegi, aga...aga siis tuleb midagi kena jälle teel ette, midagi, mis tuleb ja särab ja teeb värvilaikudesse uskumise jälle kergemaks.

Nii et mul on kaks võimalust: kas mulle pole antudki võimalust õnnelik olla või põhjustab minu õnn teiste õnnetust, nagu imeks ma nende oma endasse. Armas.

I'm only here because of you

2009-03-08T12:51:00.006+02:00

Eile õhtu oli jälle üks neist näidetest, et lived võivad väga meeldivalt üllatada. Rääkimata sellest, et ootusi ületada.

Märts 7, Tapper, Forgotten Sunrise, Mortiis, Apoptygma Berzerk.

Etteruttavalt võib uuesti küsida sama, mida me endilt pärast Mortiisi umbes kümmekond korda küsisime - miks, oh miks küll pole me neist enne midagi teadnud ega uurinud? Nimi on oi kui tuttav, juba kas või sellepärast, et 2 nädala pärast näeme me neid taas, siis Gloria laval. Kus nad varem end meie jaoks peitnud on?? Laura küll kartis alguses ja kahtles, kas oli hea idee esiritta kohad sisse võtta, aga...ta muutis meelt üsna varsti. Olid tahmased, veidi koledad onud, aga see selleks - muusika, mis nad kõlaritesse suunasid oli liiga meeldiv, et onude karvastele põlvedele mõelda. Ega sellele, et herr laulja eriti pikad patsid põhjustavad pea ja näoga kokkupuutes veidi valu. Ainus, millele peale muusika mõelda oli, oli see, et kas fotokas elab veel ehk kui kohutavalt ma järgmisel päeval nagu joodik haisen. Õllepurskaev oli täies hoos ja üsna mitu korda täistabamusega näos ja pluusil. Väike värskendus, ehk? Noh, jah. Ikkagi ei saa ma üle sellest, kui neetult head nad olid...ega ka sellest, et me neid kohe varsti jälle näeme. Cannot wait!

Ja veel etteruttavamalt võib öelda, et ma särasin õhtu lõpuks nagu lambipirn...ja ka kojuminnes...ja rongile minnes ja praegu ja veel natuke aega vist. Tegelikult süttis see hõõglambike juba uudise saades, mis tookord küll veidi uskumatu tundus. Sügavad kummardused.

Seekordne väike klubikeikka oli võrreldes Rabakaga kordi toredam - igaüks teab, kui toredad on festarid, aga kui sul on bänd meetri kaugusel ja selja taga pole masse, kellest vähemalt poolt ei huvita laval toimuv üldse, on asi palju parem. Olgu, vokaali heli oli vahepeal kuskil müstilistes aukudes, nii et lava ette see väga ei jõudnud (võib-olla oli asi ka sellest, et kitarrimonitor otse kõrval oli?). Aga publik (vähemalt minu ümbruses) oli enamjaos väga tore, mehed laval kohe väga. Lõpuks läks asi väga mõnusaks lollitamiseks ära, kui Geir Fredrikut taga ajas ja siis Angelit kergelt jalaga taguotsa tõukas ja siis nemad üksteist taga ajasid. Mõlemad neist oleks erinevatel hetkedel meile äärepealt ka otsa kukkunud oma ülemeelikusega. :D Üldse ei püsinud nad ühes kohas väga kaua paigal.

Kurjam, ma ei oska seekord jälle miskit tarka öelda. Mida ma kindlalt tean, on see, et grin püsis algusest lõpuni näol - shine on, eks, ja eks nad särasid vastu ka ;) -, kõik positiivsed tunded oli seal kõrgel lae all ja kõik oli taas kord üheks õhtuks parimas korras. Seekord julgen öelda, et...you keep me from breaking apart. Kui vahepeal oli see keikka vaid pilet märmiku vahel, siis teatud hetkel sai 7.märts eesmärgiks ja lootuseks ja ravijaks ja heategijaks. Nad olidki kõike seda ja natuke enamat veel. Ehk tundub see ühe keikka ja nelja mehe kohta liiga ülepaisutatud, kuid kogu kompott kokku, kõik väline ja sisemine segunes lõpuks üheks positiivse energia laksuks, mis mind üldse maha ei taha jätta. :D

Ja Cathouse'ile - we're in this together, you and me.

Piljardis, muuseas, suutsin ma end väga korralikult paari eriti veidra sisselöögiga üllatada. Piisavalt, et põlved all nõrgaks võttis. Guardian Angel ;)

Poolteist nädalat ja siis uuesti Mortiis. :D Oh I can't possibly wait.

Shine on!

by the way - Algas elu uue läpakaga. Väga hea on jälle. Loodan, et ma suudan teda hästi hoida.

2009-03-03T15:58:00.001+02:00

I need to find myself again.

Bye bye beautiful

2009-02-26T22:18:00.006+02:00

Hoiatamata ja vaikselt, pärast viimast tukset ja väljapahvatatud sooje ohkeid, millalgi tol pimedal ööl peatus ta süda lõplikult. Andis alla ja enam hommikul ei võpatanudki - algul arusaamatute, siis ehmatanud ja lõpuks väga murelike - püüete peale teda üles äratada. Nii äkitselt kisti ta mu kätest ära. Ikka heas, kuigi ebalevas ja õhkõrnas lootuses, et see vaid midagi koomataolist on, vaadati ta kohe siin, Tallinnas üle. Siis viidi ta Pärnusse. Paar päeva muremõtteid ja igatsust lõpetas üksainus kõne õhtul pärast kaheksat. Ta on läinud. Kõik. See süda enam tööle ei hakka, ei tuksle, ei surise, ei ohka ta enam kunagi. Ja nii saabki purikana terve aju endale uue keha, uue koore, proteesid, kui soovite. Ja mul pole muud kui sellega leppida.

See tumehall karp saatis mind ja isegi päästis mind mõnes mõttes nii mitu korda, siin ja sääl kaugel Saksamaal. Tema peale võisin ikka kindel olla. Kord oli ta taastusravis, kuid nüüd...nüüd ütlen kehale head aega ja tervitan uut, olles õnnelik, et vähemalt sisu ei kadunud. Asi ju polegi kaantes, ega? Aga kuidagi väga rõhuvalt kurb oli ja siiani on.

Meil olid ilusad 3+natuke peale aastat. And I thank it for those.

Miskipärast on tunne, nagu oleks see üks neist halva karma kordadest või midagi taolist vähemalt. Ma tulin Soomest, istudes kuskil kaheksanda pilve äärel, aga siis sain matsti maa peale kukkuda hommikul. Kas oli tõesti midagi, mida ma nii valesti tegin?

2009-02-25T17:57:00.002+02:00

Huvitav, kuidas mu vaesel koomas arvutil läheb. Poor, poor little thing. I miss it so very much.

2009-02-23T20:59:00.003+02:00

Eilne õhtu oli veider. Tegelikult oli see juba tänane varahommik, sest Tapperisse jõudis seltskond Rock Cafést alles pärast südaööd. No igatahes - üldiselt oli suhteliselt rahulik istumine, kui (jälle!) keegi suvaline ja väga häiriv meesoost isik oma õllega meie lauda maandunud poleks. Maandus teinegi, aga too oli vähemalt inimesemoodi ja, nagu selgus, polnud ta muusikamaitsel ka viga (kui ta juba seal oli, siis mõni ime, eks). Ja ta oli väga kade, kuuldes, et me Deathstarsi just nägime (olla temagi Korni keikkale nende pärast tulnud).

Asi läks veidraks siis, kui saabusid bändiinimesed (kuna ma keikkal polnud, siis ei oska täpselt paika panna, kes ja mis bändist just). Igatahes arvas vist mõni kohalik mees, et oleks ju tore, kui meid bändile pimpida. No ega ikka pole küll. Segadus oli seega mõlemapoolne, kui Calibani trummar meie kõrvale maandus ja nagu ootavalt otsa vaatama jäi. Alustuseks oli juba tema ise veider - ei saanud temast sotti kohe üldse. Üks hetk naeris ja naljatas, järgmisel kõndis pooleldi solvununa minema. Miks? Ei tea. Igatahes nii ta tilbendas, kuni kell juba viie poole hommikul rühkis ja baari taga oli dude juba pikali kukkumas. Lõpuks hakati siiski inimesi ka leebelt ära saatma, aga enne veel jõuti peaaegu kaklema minna. Meie jõudsime enne löömingut välja, aga too trummar oli küll ühele virutanud, kuna viimane oli teda teadagi milleks kutsunud (arvake nüüd, kui bänd Saksamaalt on). Kui halb mulje neil eestlastest jääda võis. Aga siis läks asi veel veidramaks, sest meil tuli tegeleda tuuribussikutsega. Hmh. Jah, ei midagi sellist. Aga kurat, me olime omadega lõpuks supis ja ootasime seda tellitud taksot. Üks jõudis lõpuks. Sinna ronis V sisse, meie ikka lõdisesime. Ei tea küll, mis nad juhiga rääkisid või mis toimus, aga me lõpetasime samas taksos ja kiiresti ja soojalt bussijaama kandis. Saatsime Kristi trammile ja vedasime end koju.

Algusest lõpuni oli see öö veider. Ja väga imelik ja vastik tunne jäi, just selle viimase seiga pärast. Me poleks pidanud nii kaua seal üldse passima, teadsime ju, et tegelikult tahetakse kohta kinni panna. Oeh. Imelik saab olema see järgmine kord - mis muuseas pole täna, sest nooremate vendade ja busside ja arusaamatustega muutusid ka meie plaanid. Seega kodune õhtu, natuke õppimist ja loodetavasti rohkem kui 3 tundi und öösel. Tänane 4 oli juba vapustavalt palju ja värskendav.

We really don't celebrate Sundays

2009-02-22T19:53:00.003+02:00

Reedeõhtune House of Games Tapperis oli väga meeldiv üle väga pika aja. Eelmine kord oli ju, jah, Bazil (see täiesti unustamatu õhtu). Stating the obvious here, aga võimas oli, rohkem kui ühel moel (nagu ikka ;)) Oli paar ebameeldivat inimest, aga kus neid siis poleks, ja ega nemad ka keikkat ära ei suuda rikkuda. So the evil is still in the needle.

Kuna aga tantsupidu seal jätkuvalt väga ei saa, otsustasime lõpuks selle lühitee Bikersisse ära katsetada ja tantsupeole minna. Väljakuulutatud DJ'st polnud vist lõhnagi enam majas ja rahvastki vähem kui hõredalt, aga tantsupeo muusika oli ikka olemas ja mis siis muud kui põrandale! Selline tunne jäi, et kui muidu on toake tantsijatest tühjavõitu, siis kui meie puulaudu trampima hakkame, tuleb ka rahvas järgi. Nojah. Igatahes tore oli. Kuigi seekord suutsid paar ebameeldivat inimest väga häirivad olla. Pff. Vale rahvas täiesti.

Plaanitud Naughty Whisper jäigi ainult plaaniks laupäeva õhtul, sest kui ma pärast kolme tundi und (millest üks oli sissemagamise arvelt varastatud) ja ühtteist tundi tööd koju jõudsin, oli suts aega, et end valmis sääda ja uuesti Kristiine poole marssida.

Kui Cathouse Bikersisse jõudis, oli Helena Nova oma setiga juba alustanud. Polnud juba väga jupp aega neid näinud, seega täitsa hea. Mõne loo sõnad olid tapvalt geniaalsed. Aga lavalisest küljest jäi miskit nagu vajaka. See ei tulnud sõnadele järgi. Sleaze'i nagu oli, ja nagu polnud ka. Ma kunagi kirjutasin, et nad võiks olla meie oma Hardcore Superstar. Lüürika täitsa et juba läheb, aga...jah, aga. Selle jaoks peab veel natuke videosid vaatama ja livesid nägema. Tjah, samas ega Babies ka laval suurt ei müranud, aga neil oli see õige attitude. In your face. Straight.

RC, kelle sünnipäeva muuseas tähistati selle suurejoonelise üritusega, muutus toredaks siis, kui omad lood läbi said. Selline järeldus tekkis õhtul koju jalutades. Muidugi ei saa eluaeg coverite peale püsima jääda, aga omad vajavad suts lihvi veel. Mõnest kohast kindlasti. (Ja "Fuck yeah!" võiks unustusehõlma vajuda...) See-eest need hilisemad teiste lood olid eriti paigas. Kuidas saakski mitte olla, kui Hardcore Superstari suurepärane "We Don't Celebrate Sundays" kodumaises esituses jalad oma elu elama paneb? Ja käed ja pea ja häälepaelad? Ja, kurat, Metallica! Seda küll ei oodanud, aga ropendamapanevalt hea oli. Saapakontsad-parandusse-hea lausa. Viis pluss, tubli, istu.

Ilma tantsupeota ei jäänud seegi õhtu. Kaks õhtut järjest sama koht, samad lood, sama tore. Rahvas oli seekord kordades sobivam ja meeldivam. Nii hoogne tantsukas oli, et tort jäigi söömata (kutse tordile muidugi tuli ka veidi hilja, aga mis sest), kuigi seda jäi üpris palju veel hommikuks kellelegi maiustada.

See öö, pigem hommik siiski, möödus ka kahe tunni unega. Ärkamine oli seekord aga jubedam, sest pärast äratuse kinnivajutamist hakkas üks suurem maavärin. Õigemini värisesin ja vappusin mina teki all kägaras, suutmatu end liigutada. Väga jõuetu ja väga, väga külm oli olla. Põhjuseid ei pea ilmselt kaua otsima, eks. Kuidagi vedasin end siiski kuuma vee alla ja sealt tööle. Öösel ootab ees Tapper, hommikul kool, vahepeal kookidemeisterdamine (*so very excited*) - very rock'n'roll, no? - ja öösel uuesti Tapper. Mm, toredus. Kui mu jalad selle kõik vaid üle elaks.

By the way - KMFDM Rabakal. Wtf?! Ma tõsiselt, kohe juba kaua ette armastan seda suve.

By the humble way - midagi uut ja head. ;)

Moments

2009-02-21T16:14:00.011+02:00

Erksad kollased tulbid tööl lauanurgal lõhnavad niiväga kevadiselt. Kui hoida nina piisavalt kaua neile hästi ligidal, siis ilmucvad silme ette kodu ja toaaken väljastpoolt - aiast -, selle all seina ääres lumikellukesed ja eemal majanurga juures tulbivõrsed. Nii kodune tunne tekib, kuigi ainus, mis ümberringi näha on, on pealinna koletu klaas- ja betoondžungel. "Concrete jungle's calling and I'm sure I don't want to resist"* - jah, aga kuskil, kus on seda kõike vähe maitsekamalt. Näe, päikegi kadus kuhugi. Aga ilusad kollased tulbid jäävad.

*Negative - "Sinners' Night/Misty Morning", Anorectic, 2006

Too fast for love

2009-02-20T14:34:00.003+02:00

Vaid paar päeva oli sellest nädalavahetusest möödnud, vaid paar päeva sellest, kui me laevas arutasime, et nüüd oleks vaja veel Mötley Crüe ära näha ja elu oleks õhupull (Cathouse'i terminites õhupall). Tuju (olenemata arvuti täiesti sajaprotsendilisest keeldumisest tööle minna :/) ja muidu olemine oli isegi läbi lae ja mõtted hõljusid veel kuskil reede ja laupäeva vahelisel ajal. Oli kõigest töine teisipäevaõhtu ja helises telefon. "Istu parem kuhugi." Mh? Milleks see? Aga istusin ja kohe sain aru, miks. Sellistes niigi suurepärastes meeleoludes anda inimesele teada, et juuni näeme me Tamperes MÖTLEY CRÜE'd, on peaaegu tervisele kahjulik. Silmad tõmbusid veidi veele, käed värisesid hetkeks, põlved lõid all natuke nõrgemaks. "Oh my god."

Mötley Crüe. Ma püüan endale seda siiani selgeks teha ja aru saada, et me tõepoolest näeme neid ja teostame korraga umbes kolma unistust - roadtrippimine suvel Soomes, lõpuks jõuda Tamperre ja, noh, the very obvious - MÖTLEY CRÜE! Kas see, et me laupäeval lõpuks nende särgid ära ostsime Hellsinki Shopist oli enne? Kurat seda teab. Igatahes...ohjummel, ohjummel... Too õhtu möödus korteris ringi uimerdades, poolsürreaalses olekus suvest mõeldes, sellest, mis ees ootamas on, ja iga kahe minuti tagant naerdes, kõkutades ja meenutades, MIS täpselt ees ootab. Uinusin totra irvega näol ja ärkasin ka samasugusega. Uskumatu!

Seega on 6. juuni (mis on ka Bazi aastapäev juhtumisi) tõeline dream come true. Ja Sauna Open Air ei jää ju ainukeseks. Juuli alguses kohtab meid ilmselt Ruisrockil - Disturbed ja Mew teiste hulgas. Bloody hell, I tell you, this life is amazing!

It's night...electric night

2009-02-20T13:23:00.004+02:00

So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.

Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.

Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.

Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!

All the best girls

2009-02-12T21:50:00.003+02:00

Natuke etteruttavalt, aga -

rõõmsat, toredat ja lõbusat sõbrapäeva!

Üks lauluke ka teile, millest mulle alati üks rida eriti kõlama jääb: All the best girls...They have friends to talk to and hold on to. And I hope you have such friends. Mina tunnen, et mul igatahes on. =)

Üldiselt ei peaks sõbrapäeva ainult 14. veebruarile sättima - sõbrad on ju alati meeles. Aga olgu, igaühel on oma erilist päeva vaja. Niisiis väga erilist päeva teile!

2009-02-08T21:44:00.001+02:00

Naerda tahate? Hästi palju?

Isegi mina tundsin end neid asjandusi lugedes väheke arusaajana ainetes nagu geograafia ja bioloogia ja füüsika, millest ma muidu väga suurt ei jaga.

2009-02-03T18:49:00.004+02:00

Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.

True or not?

2009-02-01T13:47:00.002+02:00

Ee, ahah, nii otsekohene siis.

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

2009-01-31T13:43:00.003+02:00

Kujutage nüüd ette sellist natuke delevadelikku filmi. Stseen - tühi, suur, kõle kaubahall imeliku liftimuusikaga ja keegi tööriietuses õnnetu olekuga vinniline ja väsinud töötaja laob hernepurke kõrgesse püramiidi. Nii. Asendage see stseen nüüd mittekõleda sooja poekesega, kus kõlaritest voogab õnnelikku maailmamuusikat ja mina laon kollases pusas pisikesi testripakikesi mingisse absurdsesse poolpüramiidi. Minu laupäev tööl. Pesupäev.

2009-01-30T09:54:00.002+02:00

Viimasel ajal on väikesed apsakad väga kalliks maksma läinud. :'(
Reisinädalast. topeltsuureks paisunud ja valusatest jalgadest, suurlinnatuledest ja kõige kodusematest mittekodulinnadest varsti. Oh kui hea oleks hetkel uuesti kohver kokku pakkida ja Britannia poole end sättida. Või ükskõik kuhu tegelikult.

Teie, elavad

2009-01-15T23:50:00.006+02:00

"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.

Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.

See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.

Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.

See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.

Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.

No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)

Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.

SESS

2009-01-07T21:56:00.002+02:00

Viirusetõrje igas mõttes; küüslaugumaffia; vitamiini-high; tee, tee, tee; Meditation channel. Ja palju, palju kahemõttelisi mõisteid ja hilisõhtuseid nalju.

We'll make it somehow. I keep telling myself that.

Babble, babble, bitch, bitch, rebel, rebel, party, party

2009-01-03T16:36:00.002+02:00

Päeval - töö ja metsik, tappev peavalu. Selle lahustas imekombel karge miinuskraadides õhk koju jalutades ja pleieris karjuv Trivium (täiesti ootamatult just nemad) ja natuke Type O Negative'i.

Öösel ja varajastel hommikutundidel - Tapper ja olematu tantsupidu. Muusika oli muidugi äraütlemata tore, seinast seina ja just meie maitsele (alati paari erandiga). Mingil hetkel kärab kõlaritest ikka HCSS ja Babies (eriti seal on viimased kohe väga erilised), sekka The Rasmustki ja Mansonit (eelmised jõulud sinikates). Ja siis mäng "Arva-ära-mis-bändi-lugu-mängib". Ei tea, kas meist taheti lahti saada või ei, aga nende lugudega see igatahes ei õnnestunud. Kahju, Venna. :P Vähemalt jalad pole villis...

Päeval - väljas ilus, selge, päikesepaisteline ja roosatupsuliste pilvedega ilm, mina istun toas ja püüan esseeplaani kokku kirjutada. Teema muutub iga tunni tagant. Nüüd ehk jäi isegi lõpuks midagi.

Sess, töö ja tantsupeod käsikäes.

2009-01-01T14:19:00.002+02:00

Pole mõtet naljatada, et oh, kindlasti jõuame kõik kolm toredat klubi läbi käia, enne kui kuskile paigale jääme. No ei. Valime ikka Tapperi, seal on kindlasti pidu uksest välja! Haah!

Igatahes seadsime sammud kiiruga sadama poole ja lõpuks me lausa vaat et jooksime uuele aastale vastu - samal ajal jooksis üks mees selles eest minema, edu talle. Ilutulestik oli - nagu nimi ise ütleb - ilus, mitte väga käraline-müraline-pauguline, vaid selline madalam ja kenam kui muidu tundub. Nii et pisipervertidel saabus uus agent - 009 seekord - tuulises sadamas.

Sealt kõmpisime WC-d otsima ehk leidsime end kooli juurest Statoilist; sealt kõmpisime Nelega läbi kesklinna ja mööda Pärnu maanteed Tapperi poole. Viaduktil sai vastu võetud otsus: isegi, kui aasta esimene pidu läheb viltu, ja kui miskipärast peaks ka teine peesse minema, siis kolmas peab ikka õigesti minema. Kui liita see veel eelmise aasta naljategemisele-ärasõnumisele, siis - nii oligi!

Sest Tapperis ei toimunud kergelt öeldes midagi. Istusime oma head 5-10 minutit seal Kristi ja Anni seltsis, kasutasime ninapuuderdamisruumi ja kihutasime tagasi kesklinna - sõna otseses mõttes kihutasime, jalad olid kergelt valusad.

Rockstarsis oli aastavahetusprogramm suurel ekraanil - ehk punklaulupidu, mis muidu on väga tore üritus, aga me otsisime midagi muud. Ja sealt saigi alguse väga tuuline ja külm teekond Bikersisse, mis esialgu tundus väga hüljatud, kuid kui sisse astudes hakkab kõlaritest laulma herr Groth ja "Shine On", siis - on ikka küll SEE õige koht. Kolmas ;) See tähendab, et aasta tuleb väga hea.

Pidu sai igatahes jälle kella viieni, seekord siiski vaid kahetunnise tantsupeoga, osaliselt samade lugudega, mis laupäeval, osaliselt täiesti uutega. Isegi natuke "häbi" sai. Ohjummel, see oli veider ja naljakas ja tantsupeoline. 'Twas bizarre. Rahvas oli ka enam-vähem sama. Oh toredust.

Nii hakkas uus aasta. Viis tundi pärast magamajõudmist astusin välja päikesepaistesse. Tuul oli jääkülm ja tugev, aga mis seal's ikka. Täitsa perfektne ilm tänaseks päevaks.

She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

2008-12-31T17:08:00.011+02:00

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.

Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.

Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!

2008-12-29T21:57:00.003+02:00

No ma ei tea - kui see kõlab nagu AFI, siis sõin mina jõuludeks verivorsti. Mida ma EI teinud. Võrrelda Apopi nendega? Mõlemad on rohkem kui vaimustavad, aga ikka isemoodi. Silmalainer ei tee Grothist veel Havokit ja ühest muusikastiilist teist.

Muidu on "Apollo (Live on TV)" täitsa okei lugu, väga raadiosõbralik ja catchy, aga Apopi jaoks kuidagi...flat? Natuke liiga pop vist minu maitse jaoks. Ja taustarütm on ka kohati kuskilt üle võetud. Loodan ülejäänud albumist natuke midagi muud.

AGA - vahet pole, tegelikult, tõesti, sest et NAD TULEVAD TAAS!!! Hah! Rabakast jäi meile väheks, jäi ka neile vist. Nii nad siis tulevad uuesti uuel aastal meid võluma, ja mitte üksi, vaid Mortiisiga, ja see on veel eriti naljakas, kuna kaks nädalat pärast keikkat siin näeme Mortiisi taas Soomes. :D Ei jõua enam märsti ära oodata.

Take me down to the Paradise City...

2008-12-28T10:39:00.002+02:00

Väga hea mõte on pühad minema saata marulise keikka ja tantsuga kella 5ni hommikul vähem ja rohkem tuttavate nägude seltsis. Nalja sai kui palju - kelle soengu, kelle neiude, kelle plätude pärast. Muusika oli 98% suurepärane ja ainult parim (kui välja arvata paar lookest, aga las nad olla).
Väga halb mõte on nende kuue tunni jooksul tantsida, tantsida, tantsida ja seejuures tilkagi midagi joomata. Very, VERY bad idea, indeed!!
Ja kui siis pärast kahetunnist kaunist ja sügavat und ärgata ning end teki alt välja vedada, kümast värisedes ja haigeid, valutavaid jalgu järele vedades kurgus selline tunne on, nagu hakkaks kohe surema, on ikka vastik küll. Eriti kui pead enda lõdiseva, tuikuva, üliväsinud, suures janus ja näljas kannatava kogu kokku korjama ning tööle minema. Silmad vajuvad ka väljas karges õhus vägisi kinni.

Sleep all day, party all night
Never grow old and never die

Let me rephrase that:
Work all day, party all night
Never sleep but always try

2008-12-25T13:13:00.000+02:00

Happy, merry, kinki Christmas! :D
Ehk aasta originaalseim piparkook.

11 p.m Christmas Eve

2008-12-24T23:39:00.008+02:00

Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.

Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:

Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.

Kirikuski sai käidud

Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.

Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.

Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!

2008-12-18T21:55:00.000+02:00

Whiiiii!

Suutsin lõpuks ometi midagi lisada oma kööginurka. Vana ja uut.

2008-12-14T22:51:00.001+02:00

Nii väga tahaks magada.

Aga ei saa.

2008-12-07T20:54:00.001+02:00

Päkapikud tõid perversse prügikasti selles sisalduva rohelise kollusega. Põnev.
Fotokaga tahaks mängida.
Ikka on kiire, aga täna on natuke parem.
Jõuluks koju. Gäng!

313 - Pimedad ööd

2008-12-05T00:51:00.004+02:00

ehk young desire.

Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)

Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!

All religions are boring as fuck

2008-11-30T21:46:00.003+02:00

Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.

You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

-S.O.S

Tormipäevad

2008-11-23T08:37:00.006+02:00

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.

15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).

22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.

Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.

Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

A new beginning

2008-11-21T18:07:00.004+02:00

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.

Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:

Happiness gained by illusion

2008-11-13T23:50:00.004+02:00

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.