Mind on viimasel paaril päeval, kõige muu kõrval ja osaliselt selle kõige muu juurest põgenemiseks, köitnud Anthoni Bourdaini "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas". Eelroa, kolme käigu, maugustoidu ning kohvi ja sigareti jooksul avab ta uksed neisse köökidesse, kus ta piisavalt kaost ja segadust külvanud on, köökidesse, kus kaasmaalasi ameeriklasi on heal juhul mõni mõnekümnest - ülejäänud kari testosteroonisõda pidavadest kokkadest on peamiselt Lõuna-Ameerika erinevatest hispaaniakeelsetest riikidest, mõni ka ehk Euroopa pinnalt, kas Prantsustmaalt või Itaaliast. Köögid, kus räägitakse seitsmes keeles korraga ja kus iga kolmas sõna on mitte peenutsev prantsusekeelne roanimi, vaid mittepeenutsev, otse-näkku, erinevatel kehaosadel põhinevat hüüdnimed kellele iganes midagi öelda vaja on.
Peakoka elu pole kerge ja graatsiline idüll pliitide vahel nagu vahel ajakirjadest võiks tunduda, kus meetrikõrguste mütisdega naeratavad onklid head ja paremat demonstreerivad, pildudes nimesid, millest keskmine kodust keedekartulit ja hakklihakastet armastav isik miskit ei taipa. Kortsutasin tihti kulmu ja lasin need nimed kiiresti mööda. Õnneks seletas härra peakokk neid vahel ka lahti.
Aga muidu on see mõnusalt kiiretempoline kirjeldus sellest, kuidas sõimualusest nõudepesijast Alice in Chainsi või Sex Pistolsi muusika saatel sõimav ja röökiv peakokk sai. Tema köögis sarnaneb tööväli ilmselt lahinguväljaga. Võrdluseks toob ta ühes peatükis teise köögi, kus asju ajatakse rahus, vaikuses ja viisakalt. Kuidas kellelegi. Igatahes tõuseb tempo aeg-ajalt köögis nii kiireks, et isegi selle trükitud kirjeldust lugedes hakkab süda kiiremini lööma. Ah et nelisada inimest banketil? Kaheteistkümene laud? Raamatu kaant kinni lüües ei teki küll isu peakokaks hakata. Ja samas...
Ei pea suur kokandusesõber olema, et seda raamatut lugeda. Okei, mind siiski huvitab. Hea on see, et mõned peatükid on eraldi teemade päralt - näiteks kaasvõitlejatest, köögisõnavarast jne, lisaks siit-sealt hüva nõu.
