Öine postitus.

Kell on 3.08. Ma jõudsin täpselt kell 2.56 koju pärast 40-minutilist jalutuskäiku. Väga mõnusalt soe on väljas. Ja inimtühi.

Bänd oli vahva täna. "Aitab ka juba," irvitas Tanel pooleldi Danelile, kui too oma bassisoolot kuidagi lõpetada ei tahtnud. Aga ega meil bassisoolode vastu midagi pole. (A)

Silmad punased, jalad valutavad, tohutu uni on ka. Järelikult - magama. Hommikul või pärastlõunal kirjutan ehk veel tutipäeva lõpuosast. =)


Hommikune lisa: Ma avastasin mõlemalt põlvelt sinika. Oih. Tegelikult päris loogiline, kuna ei saa ju ilma kaklemata olla teises reas, nii et esimese rea tüdrukud paratamatult põlvedega lava ääre otsa ei lendaks ning kätega monitori peale.
Ega midagi polegi vist rohkem. Aa, Danel rokkis eile ikka tõsiselt. Meie nina all. :D Hüppas ringi, loopis bassi - mmm. Tanel irvitas niisama pool ajast, Meelist ma eriti ei näinudki, aga ta mängustiil meeldib mulle tõsiselt. Ja Eimel oli tore! Keerutas trummipulki ja mängis ikka soolot ja iga kord lavalt ära minnes näitas oma säravat naeratust.
Aga kõik vist. Playlist ka:
I set - Tüdrukune, Welcome to Estonia, Saadan kuradile, Vale, Tead sa, ASAP, Underwear, Lõhu ring, Teema on maas
II set - Kuu on päike, Unistus, Nii siis jääbki, Cab Driver, Sõnad läind, Angelina, Nagu merelaine , Neljapäev


"Laul on meeles, sõnad läind..."

Täna tuleb vist päris mitu postitust. Oodake öist ka veel.

Igatahes. See läheb eelkõige Merlile ma pakun.

Ma panin üle väga pika aja playlisti sellise loo nagu Story of the Year - "Until the Day I Die". Tead, kui palju mälestusi see jälle pinnale tõi? Esiteks koolilaager - see öine pingilistumine ja kui mina esimest korda seda lugu kuulsin. Need esimesed kitarrikäigud. Hee. Ja pärast veel tagasisõit Pärnusse. Ning need hommikud, mil see mu pleieris oli ning ma kooli sõites umbes keset silda vaatasin jõele (siis mängis küll too teine lugu linnatuledest...mäluauk).

Siis veel (ma kordan end) too sõit Haapsallu. Bussis vist kuulasime midagi sinu pleierist. Okei, Haapsalu oli tükk maad varem, kuid siiski...Meelde tuli just see.

Nüüd tuli jälle laager meelde. 10. klassi algus. Annu - "Oh my god, oh my god, oooooh my gooooooood!" ;D

Ja lõpetuseks - ma avasin just meili peale tuleva horoskoobi, mille esimene lause kõlab nii: "You should take time to celebrate with friends today." Vahel lähevad need täppi kah. :D

"Until the day I die...I spill my heart for you..."

Die letzte Schulglocke

Midagi ma olen ikka koolist õppinud ka. Aga et siis meie kõige viimane tund. Õpetajaks Malle Eskusson. Nii palju asju oli, mida ta rääkis, ja ega ma kogu aeg ei kuulanudki - meie igavene viga vist. Ja mitte ainult meie. Aga ta ütles, et me kunagi ei saaks nii rikkaks, et unustaksime abivajajad enda kõrval ja et alati oleks me nii head, et ulataks abikäe, kui kellelgi vaja. Siis oli ka meil võimalus küsida ja uurida ja puurida. Ehk siis väike lisateadmine õpetaja elust. Koolis polnud ta kunagi õpetaja lemmik. Ega ülikooliski kõik väga kergelt läinud - ühe ala pealt teisele ja veelkord. Ja siis ta ütles, et kooliaeg - ülikooliaeg - on just see, mis meelde jääb ja mida enam tagasi ei saa. Niisiis peab võimalikult palju kõike tegema ja igal pool käima. Kooliaeg ongi see lolluste ja lollitamise aeg, nende väikeste nõmeduste aeg, ütles ta.

Ta soovis meile neid ilusaid ja armsaid siiraid asju ja eks me proovi, eks me ürita. Mina soovin praegu, et see 9-tsükkel edasi ei läheks - ärge minge, palun.

Edasi juhtus nii palju. Saime koolipeal lilli ja Eskut otsida, pulgakommi süüa, oksjonit pidada. Seejärel piiiiiiiiiikk jalutuskäik marsruudil Rüütli tänav - lõbustuspark - kool. Lõbustusparki saime natuke rüüstatud, mõned said Jungaga sõita, mõned kiikudel keerelda (meeletus veepritsimises) jne. Sami juures jäid mõned maha ja peale mõningast kooli juures ootamist vallutasime teatri kohviku rõdu.

Riina kaks jäätist, friikartulid, veel meeletu ports jäätist ja muud head-paremat hiljem oli pidu-pidu. Mirage ja lastedisko. Oi, fuh, kui jube see muusika seal oli. Alguses vähemalt. Sütevaka esindus meie klassi poolelt seisis siis seitsmekesi ukse kõrval vaikselt koos. Aga no ei saa...Ikka tantsima ju! Paar tobedat klubilugu tuli välja kannatada (tantsimise osas muidugi head lood) ning siis lood ajast, mil me veel algklassides olime - Backstreet Boysi "Everybody", Spice Girls ja...Smells Like Teen Spirit! Oijee - õhtuks väike hüppamisproov ja soojendus.

Ja muidugi sai ka SÜtevaka esindus ehk meie ära käia ka laval - lauluks "Väiksed kalad" või mis selle nimi ongi. Igatahes lõbus oli, kuigi Andruse meelest oleks võinud ikka tükk aega kauem laval olla.

Aiiiiii. Ära unustasin enne. BÄND! Tutipeo lõpuosas, enne vannete andmist, esines bänd. Koosseis ja instrument - Miku laulu ja kitarriga, Merje samuti laulu ja kitarriga, Uska laulu ja bassiga, trummidel Ratnik. Esitamisel olid teosed: "Kuu on päike" hoopis teiste sõnadega (kas lähme laulame Tannule õhtul? Ta ju lubaks :D) ning muidugi "Wild Thing". Ülisupermõnusad kaks lugu.

Programm jätkub õhtul. JEE!

Pilte saab ka kunagi kuskilt.

"Alati peale kontrolltööd..."

hey, are you dreaming?
hey, are you dead?

Nii armas oli täna Merliga vanu aegu meenutada. Heheh. Alates siis sellest albumist, mis tal koolis kaasas oli ning pärast söögipausil neid toredaid asju, nimetades paari, siis näiteks neljapäev ja Haapsalu. Nii lambist sõitu pole ma veel kunagi teinud vist. Välja arvata Paldiski, aga see oli ema ja autoga. Aga...tjah, Merli, vägev oli. Tahaks veel...rääkimata akustilistest lauludest. ;)

Ja siis ma veel avastan uut muusikat. Noh, jah, mitte uut, minu jaoks uut siis. No Big Silence. Vaikusest on küll asi kaugel jah. Veidi valjem kui vaikus. Hihi. Ja homme saab seda veidi valjemat kui vaikust ka. Jee!

Keegi käskis mul matet õppida. Üsna asjalik idee. Eriti pärast seda, kui ma ei osanud ee-d ega aa-d öelda selle peale, kui Martin küsis, mis teha sellise asjaga nagu cos3x. Keegi teab??

...and Hell is what you get!

Ma püüan väga kokkuvõtlikult teha:

Katsekõne valmis umbes kell pool kaksteist täna hommikul.
Kaitsmine ise oli tore. Eriti see Kalle püüdlus minust mingi pilt saada. Nalja nabani. Pärast tegi ta ainult kaks-kolm pilti veel ja siis mitte ühtki enam. We're special. (A)
Edasi killukesi kaitsmiselt:
(komisjon naerab - Kalle vist tegi midagi jälle) "Ma saan aru, et meil on pikk päev ja pikk elu, aga läheme siis surmaennetega edasi." - Andres
Küsimusele, mida peaks tegema, et enne kõne pidamist närvilisust vähendada, vastas Ott: "Näiteks vee joomine. Aga seda peab kõvasti harjutama." - "Vee joomist?" (Andres)
Valter prostitutsiooni kupeldajate kasu teenimise peale: "See on hea äri."

Igati lõbus ja vahva oli see komisjon. Muidugi küsiti palju ja päris palju nokiti ka, kuid naljad tegi selle (vähemalt kuulaja jaoks) väga toredaks.

Ja edasi:
THE RASMUS tuleb Eestisse!!! 14.juuli Stroomi ranna festival. Paradise Beach Festival või mis-ta-ongi. Igatahes super ajastus, ma ütleks.

Pingeid (ehk ikka veel pisikest shokiseisundit viimase uudise tõttu) aitab maandada Bullet For My Valentine.
Kavas peaks olema matemaatika.

ps. Annu, ma toon sulle homme raha ka ära. *punastab*

See pole suurlinn, vaid suur linn

ehk

läbi autoakende

Eile bussis kirjutatud paar rida: "Tunne, nagu midagi oleks puudu, midagi on valesti. Chris laulab I will love you anyway. Kuidas ma seda laulu armastan."

Igatahes ei väljunud ma bussist ei Pässas, kust oleks hea olnud kohe edasi nõmmele sõita, ei peatuses, kust oleks olnud viis minutit sugulaste majani jalutada, vaid bussijaamas, kus pidi ootama nr 23 kakskümmend minutit ja siis sellega 28 minutit loksuma ning seejärel veel ühest ligemast peatusest mööda sõita ja kokkuvõttes võinuks tund aega varem kohale jõuda. AGA. Tuju läks keset linnaliinibussisõitu hoopis palju paremaks. Music does magic. Aga linnatuled ju ootasid.

Ma ei tea, kas seda on kerge ette kujutada, mis nüüd järgnevalt tuleb. Nõmme keskusest allamäge jalutada, paar autot vastu sõitmas, inimesi pea olematu arv. Pleieris laulab igati ilusa häälega Brian Molko: "And if you`re ever around, in the city or the suburbs.. of this town, make sure to come around /---/ And if you`re ever around, in the backstreets or the alleys.. of this town, make sure to come around" Nagu filmis. On vist nii, et mida suurem ja kiirem linn, seda aeglasem muusika sobib ja vastupidi.

"Lähed Soome, saad töö, palka saad niikuinii rohkem kui üüriks vaja. Siis teed sisseastumiskatsed ära, keel selge, ja ongi korras." Umbes nii kõlaks kokkuvõte eilsest cheeringust minule. Aitäh onu, aitäh tädi, ehk teate, kust saada julgust ja tööd? Muu osas olen ma igati valmis. "Aga äkki Soome on liiga lahja, äkki London?" Noh, hetkel sobib kõik.

Polnudki lõputult palju osse. No ikka oli ka, aga mitte nii palju. Lihtsalt väga palju ilusaid rikkaid inimesi ja vähem ilusaid ja vähem rikkaid inimesi ja siis minusuguseid autovõhikuid, kes vaatavad autot selle järgi, kui ilus ta on, mitte margi järgi. Novot. Lexus oli ilus ja üks pisike punane kabriolett veel. No muidugi tsiklid ka. Oh iludus.

Mõtted said otsa. Igatahes suured kaubanduskeskused panevad mu silmad valutama ja nii paha on siis. Kingi ka ei leidnud. Seelikuid kuhjaga, aga kellel on paar tuhat? *siin oli vihane äraminemise tekst, aga ma kustutasin selle ära*

Rainer ja Teet olid ka bussis. Pluss imelikku eest keelt kõnelev härra ja tema sõber soomlane, kellega nad soome-eesti-inglise hübriidkeelt kõnelesid, millesse sekkus mingil hetkel ka mu vanaisa tagapingist. No tere talv. Teavad ka veel üksteist.

Ma kirjutasin mingi asja neoontuledest ka, aga see jääb ka sahtlipõhja. Muuseas, kui taskus on 400 krooni, rahakoti vahel ID-kaart ning silme ees meri Pirital ja suur laev taamal, siis tekib ikka mõningange kiusatus küll. Üheks otsaks ju piisab?

Ma tõesti vabandan, et see nii kohutavalt pikk ja osaliselt sisutu tuli, kuid ma mõtlesin niigi rohkem selle jaoks siin välja kui hetkel kirja panin.

In deep shadows the most brilliant neon lights

Kõll-kõll, kõll-kõll.
"Jaa?"
"Tsau, kuule, sul on homme kirjand, eks?"
"No on. Mis siis?"
"Sa tahad magada ka, eks?"
"Häh?"
"Sa tahad enne kirjandit korralikult magada ka ju?"
"No tahaks küll jah."
"Aa. Ma tahtsin väikest filmikat teha jälle, et...saad sa magada siis või?"
"Kes see seal taha itsitab? Pole vaja itsitada."
"Riks. Aga saad siis?"
"Saan ikka jah, vabalt võib teha."

Väike tolmuimeja-otsimise-paanika, tuba vähemalt neist rullidest puhas. Ja nüüd ma saangi näidata, kuidas primad lõpukirjandiks kohe absoluutselt ei istu eelneval õhtul ninad raamatutes ja meeltult tsitaate pähe õppimas. Tsillata tuleb ka ju ikka, onju, nii et pärast ajast kahju ei hakka, eksju? Homme pitsasse?

Ainult lapsed võivad naeratada nii, et selle pole nukrust. - A. Alliksaar

Ma nägin juba unes kirjandikirjutamist. Ma ei saanudki aru, kus ma täpselt siis olin - vaheldumisi nii aulas kui ruumis 3-2. Ja mul tundus kirjutamine nii sujuvalt minevat, et ma jõudsin planeeritud mustandi kirjutamise ajaga valmis teha lausa kaks ja pool mustandit. Erinevatel teemadel kõik. Siis rääkis Elma, et ärge unustage tsitaate või refereeringuid panemast ja mulle tuli lausa unes meelde üks, mida ma tahaks kasutada. Ma ei teagi, kas see on lohutus, et mul mõned tsitaadid isegi unes meeles on. Lõpuks suutsin ma veel valmis kirjutada mingi lühema teksti, mida ma tahtsin pärast koju jõudes blogisse kirja panna.
Edasi läks nii, et ma olin kolmapäeva hommikul (enne kaitsmist siis ilmselt) koolis ja avastasin, et ma olin esmaspäevase füüsika töö maha maganud.

Muuseas, ma juba rikkusin Künnapase reegleid tänaseks - ma nimelt lippasin hetkeks õue postkasti juurde ja pärast lähen korraks linna. Oih. Aga ma mõtlen, et ilmselt on siiski parem veidi päikest ja tuult saada kui terve päev tolmu sees istuda.

Tahaks nagu midagi öelda, midagi soovida teile homseks, aga...Teate küll.

Ma vaatasin seda pilti ja ma tahtsin midagi öelda, aga see läks meelest ära kuni ma lõpuks siia omdega jõudsin. Ah, Merli tahtis ka kaamera ees kunagi olla - nüüd on. =) Tol hetkel olin mina selle taga (ehk siis Merli armsaim Joonas) ja kaamera ees lisaks Merlile veel kolm hüpervahvat inimest. Seltsis on segasem, nagu öeldakse, ja selle seltskonnaga on eriti segane. :D

Oi, autouksed olid lahti jäänud. Ups. Okei, lähme sõõõidaaameeee. Enne Mai ristmikku saime Merlist ja Annust mööda. Juhhuu!
"Ma ei teagi, mis kell see buss läheb üldse."
"Poolest on meie peatuses.Kaks minutit on aega."
Oi. "Me ei jõua ju!"
"Mul on tunne, et meil valgusfooriga veab." Nonii. Surnuaiast mööda sõites liigun parempoolse ukse poole, et võimalikult kähku välja saada. Igaks juhuks. Ees kaugel roheline foorituli.
"Roheline tuli võiks püsida. Palun palun palun. Nii palju mul ikka õnne on." Ja hakkas vilkuma...vilgub...vilgub...vilgub. Väike kiirendus ja punasega üle ristmiku (okou), buss ootab oma korda, et pöörata, ülikiire pidurdus kaks meetrit pärast peatust.
"Aire, ära enam kihuta."
"Okei." Naer. Jalutan kerge muigega bussipeatusse. Adrenaliin missugune.

Ja otseloomulikult ei puudunud bussist ka Pärnule omaseks saanud Liiva peatusest peale tulnud üks-kaks purupurjus meest, kellest üks pidas eriti naljakaks nõmeda kurguhäälega iga poole minuti tagant karjuda: "Mõttetu mees!" Ma koostasin oma peas juba kõne, milles suhteliselt suur osa oli sõimusõnadel, aga ei praktiseerinud seda. Nood võivad kiiresti vihaseks saada ja peksa saamine on viimane, mis mul vaja on. Aitäh.

Aga nüüd Sade'i juurde.
Täna oli muuseas viimane koolipäev ja nii toredat õhtupoolikut pole mul juba ammu olnud. Aitäh teile!

Just a quicky.


Süda ikka väriseb veel sees ja kõhus keerab veidi. Nii abitu oli seal seista, käed musta tekstiilivärviga koos, peas tuhat mõtet, nende hulgas küsimused, kas helistada kiirabisse, peaks helistama vanematele, Tiidule, appi. Margitil oli langetõvehoog. Esimene tema elus. Esimene minu elus. Ma kartsin nii meeletult ja palvetasin millegi või kellegi poole, et temaga kõik korras oleks, sest me ju ei teadnud, et tal see haigus on. Muidugi sai kõik korda. Aga kas kiirabi ongi mõeldud selleks, et sel läheks viisteist minutit aega, et abipalujateni jõuda? Ma ei vaadanud küll kella, aga aega ikka läks. Oh, ma loodan, et praeguseks on temaga juba kõik korras ja et tal kodus veidi parem hakkas.
Merli, ma loodan, et sa annad mulle andeks, et paaris kohas väheke üle piirjoone läks värv. Mul käed värisesid natuke. =(

Jalutada oli ka mõnu paar tunnikest pärast tarbekunsti lõppu. Rannas ja linnas. Oh...soojaks on läinud, aga käed ikka veel külmetavad.

ps - Rüütli tänavat mööda ei kihutata - kihutata! - autoga!!!


I'm still right here, giving blood, keeping faith but I'm still right here

Ka üksi on hea.

Keegi on selle uue rattasõidu- ja jalutustee ääres olevale ühele poolikule kivikerale garffiti-värviga punase haakristi suutnud moodustada. Järgmisest kivist oli lausa tükk juba välja löödud. Eelmisel nädalal oli väikese silla ühest otsast punased tellised ära võetud ja need alla ojakesse visatud. Ma ei saa aru, miks selliseid tobedusi vaja teha on? Milleks sodida seda punast haakristi kivile. Kui on vaja midagi öelda, siis tehku seda mingit muud moodi - ei pea ju ometi kõike, mis uus ja vähegi kena, kohe ära rikkuma. *raputab kurvalt pead*

Kohe käänu tagant teest alla minnes aga lausa tungis ninna värske leiva lõhn teiselt poolt jõge. See oli omamoodi väga hea lõhn - värske leib. Mm. Aga samas tuletas see mulle meelde neid juulikuiseid hommikuid, kui varahommikuti, kui päike alles sirasläbi puulatvade, pargi kõrvalt tööle läksin ja varesed pargis kraaksusid ja linn veel magas peaaegu. Siis oli muru roheline, praegu on muru hall ja surnud veel. Aga linnud juba laulavad. Ja päike paistab ka üsna kõrgelt.

Eh, alati kui ma jalutamas käin, tahan kohe kirja panna selle, mida mõtlen, aga millegipärast ei istu ma kunagi maha ja ei kirjuta seda märkmikusse üles. Siis pärast paar tundi hiljem on seda väga veider kirja panna, see ei kõla enam üldse nii hästi.

Miks me ei julge tänaval laulda? Paar head mõtet


This is no ordinary love

Neljapäev.

Oojee...on täna neljapäev. Ehk siis mina istun kodus ja vaatan neti vahedusel (thank god for internet, eks) toredat üritust. Ehk kolm bändi ja järjest paremaks lähevad. Aga Hannele on see-eest päriselt bändi vaatamas. Brainstorm. Oh, oleks ka vaid seal. Ja teised...Ok, ma ei teagi, mida keegi teine teeb. Igatahes homme õhtul ma olen uuesti paar tunnikest siinsamas ekraani ees ja vaatan järgmist üritust. Haledus ruudus? No kes teab, kes teab. Muusika on muusika, eks?

Üleüldse, Poparena on tore. Mulle meenus, et just sealt ma korjasin üles Mötley Crüe, kui nende musa enne kellegi lavaletulekut mängiti. Huvitav, enne keda. Igatahes, aitäh.

Midagi asjalikku ka oli või? Aa, kahe kuu pärast ;D Ainult KAKS KUUD veel. See tähendab, et täpselt kahe kuu pärast, minuti pealt seisame me keset lauluväljakut, loodetavasti veel elus ja hingamas (ja midagi ka nägemas). Ha! Aga enne seda...Ma ei taha teada.

Rok rok

Ta ei käi siin vist enam ammu, bogi kirjutamas, mitte otseselt siin, aga ma leidsin ta ikkagi üles ja mulle meeldis, mis ta kirjutas ehk katkendeid sellest:

A dozen black roses
Happy Valentine's Day
Butterflies in my stomach
When love's black glitter comes my way

We promised forever
In our hearts, we were honest
But now forever is a broken promise
And it comes as no surprise
Teenage loves are lies

Why'd you have to go and rape
Your innocence away?
'You used to be so beautiful
What happened to those days?
Your black glitter doesn't shine

We promised forever
In our hearts we were so honest
But now foreverIs just a broken promise
And there's nothing you can say
Nothing I can do'
Cause my sweet everythings
Mean nothing to you

Ja siis ta kirjutas veel sellise lause: Every time I look at this picture, I think to myself, "this is what you should be." All of my wildest hopes, dreams, and potential all summed up in one promo shot of a little known Norweigian rock star. If he can do it, why can't I? Maybe it's because I'm too afraid to try.
Ära ütles.

Ah, ma vist lõpetan.

Muud kui mõttetuid sõnu leida pole, muud kui arutuid arutlusi ilmaski eest ei leia. Tühikud ja komad teevad tekstist teksti, sest muidu on lihtsalt sõnad reas.

Äkki mul on ka meeletu tähelepanuvajadus ja hirm? Seesamune foobia juba on, see ämblike oma, vaadake Merli blogist.

Oh, linke mul ka ju pole. Aga polegi oluline, kui see seisma jääb siia niikuinii, lihtsalt nii, nagu ta on, uue infota infoga. Muud kui teiste sõnu siit lugeda pole.

Aga et olla mitte-nii-enesekriitiline, siis ma arvan, et mu väike kirjutamise-ürituse-üllitis on päris okei. Vähemalt 2/3 sellest.

Ahsoo. Lapsed. Julian ja Lilian. (jah, pole eesti moodi, ja ei, viimane neist ei tule mitte Vivianist, mis on hästi armas nimi iseenesest)

I believe I could get through it

I could even get into it

But only you can make me do it

Tahaks mõne eriti mõttetu postituse teha.

Nagu näiteks praegu. Kõht valutab ja meeletu hirm mate ees.
Ma taipasin millalgi paar päeva tagasi või täna hommikul, et kunagi oli aega kui palju, ja nüüd on see otsa saanud. Veidi aega tagasi oli aega veel maailma lõpuni, ja nüüd on kõik kokku pressitud. Üks asi teise otsa, kaks korraga ja läbisegi.
Riina ütles koolis täna, et tal on eriti hea meel, et vaid kaks nädalat veel on ja siis kõik. Mul on ka. Hetkel ma tahaks, et kõik see läbi oleks juba. Ja siis, pärast, pärast tahaks tagasi kõike seda.

Praegu tahaks tagasi KUMU viiendale korrusele sinna akna äärde, kust paistis meri. Vaataks sealt lihtsalt aknast välja ja puhkaks veidi. Või läheks hoopis mere äärde jalutama.
Ma tean, et peab nautima seda, mis on praegu, aga millegipärast on minevik parem ja tulevik, kuigi segane, ka mingis mõttes toredam.

Ühesõnaga, ei, kahe sõnaga: head õhtut!

Miks mul ei lasta karjuda, kui mul on halb olla?

Paanika.

See EI OLE normaalne, kuidas ämblikud mind võivad ehmatada ja endast välja viia. Täna kargas seesama suur tolmuimeja ette ja vupsti! sinna ta kadus. Paranoia. Muidugi ta ronib sealt veel välja, eks?

Ärge palun, PALUN, hakake jälle oma naljadega, kui te just ei taha mind nutma ajada. Hea on olla, kui midagi nii lihtsat ja väikest ei karda, eks? Muidugi.


Aga muidu...Polegi vist midagi. Kokkuvõttes oli täna: mate, lehmatassi lahkumine, üritus vaadata filmi, topelt-Rimi-retk, film. Edasi: õppida, õppida...õppida?!

Muusika: Placebo
Tuju: Veidi kurb ja veidi hirmul


Kas sa mäletad veel küsimusi, mida küsisime lapsena?

They don't even know what it is to be a fan. Y'know? To truly love some silly little piece of music, or some band, so much that it hurts.


"Almost Famous"
Tv3, reede, 21.45

Ma topiks selle ühte patta filmiga "Rockstar" ning siis veel ühega, mille nime ma ei mäleta, aga mille lõpus figureeris laval Kiss. Ehk siis sinna patta, kuhu peale kleebiks sildi "Vastikult HEA". Tegelikult peaks sisust rääkima, aga ma ei oska ju väga hästi. Oli poiss, talle meeldis bänd. Ta oli ajakirjanik, temast sai rokikriitik, bändi sõber. Oli Penny Lane, bänd ja poiss mööda Ameerikat kihutamas nii Dorisel kui lennukil, muusika täiest super. Noh, ja mis seal siis ikka, eks? Aga sellised vastikult head filmid kohe panevad midagi alakõhus kihelema ja oma tuppa saades pärast filmi lõppu on vaja midagi taolist, midagi head ja vanemat. Kõvasti ja kohe. (Mötley Crüe) Kontserti oleks vaja. Jah, vot, mitte Metallicat, see pole päris see, aga midagi...millel on 'see'. See? Eks mõelge ise välja, mis see 'see' on. Mina ei oska seletada.
Igatahes on tuju super. Vägagi kohe. Rääkige siis veel filmide halvast mõjust.
Eighties coming back? Please??

Homne programm: kunst.

Grafomaan.

Ma ei saa matemaatikast aru. Isa ka ei oska just seda teemat. Nii me kahekesti istusime mu voodi äärepeal ja nuputasime, kuidas vandekohtunikke või luulekogusid jagada. Natuke oli küll arusaadav, aga töö ajal pole aega ühe ülesande kallal kaks tundi mõelda, eks? Novot. Ära sain vandekohtunikud jagada, aga sellist süsteemi üksi kodus välja nuputada on lihtsalt liiga neetult raske. Vabandust, aga seda pole meile küll mitte mingil moel kunagi vaja. Ehk kallid matemaatikaõpikute või -õppeprogrammide koostajad võiks natuke mõelda selle üle, et kombinatoorika (ja ilmselt veel hullem tõenäosus) võiks ka kuuluda elementaarmatemaatika asemel kõrgema matemaatika hulka või vähemalt mitte kooli kohustuslikku programmi. Ah et aitab arendada mõtlemist ja loogikat? Tekitab hoopis alaarenenud idioodi tunde.

Ma ei saa aru, miks ämblikud minu tuppa peavad ronima? Ma suutsin isa teate järel murdosa sekundiga jalad voodiäärele tõsta ja natuke kisada. Siis põrnitsesin ma seda elukat toolijala all. No kui see pole suur ämblik, siis...Jah, jah, Austraalias on veel suuremad ja siin pole nad üldse mürgisedki. Aga kui 3 sentimeetrised mustad paksud jalad *vaatab laua alla igaks juhuks* hullud pole, siis ma ei tea, mis on. Vabandust veelkord, aga ma kardan neid elukaid. Ma tõsiselt kardan. Ma oleks nutma hakanud peaaegu, ausalt. Paanika vist. Paranoia ka mingil määral. *uurib lauaalust*

Ma ei saa aru, miks ma veel bioloogiat ei õpi ja seda toksin hoopis? No kus on aru??

morbiidne mutt nr 1 - kardab meeletult ja on vihane enda peale

special needs

I couldn't resist, not today.

Päev nagu päev ikka, eks?

Aga kuu aega tagasi oli lumi maas, päikest oli, aga ikkagi oli külm. Aga mitte väga külm siiski. Talv nagu talv ikka. Ülemere. Olid trepid ja palavus ja klaaskatus. Valu ja närv vaheldumisi ja siis keep-smiling pool tunnikest.
Siis pea tunnike närveldavat marssimist läbi lume ja tuule, mäest üles, mäest alla, üle ristmiku õigele poole. Rahvahulk ja klaasuksed, garderoobitädi ja ekstra sõbralik turva(noor)mees. Ja uksed läksidki lahti, lava oli poole meetri kaugusel, tuju hea ja kõhus keeras.
Peaaegu kaks tundi tohutult head tuju, karjumist ja kaasalaulmist, totraid nalju ja hüppamist.
Pärast sai veel ära ka eksida, natukene, lumehangedesse ja parklatesse. Ja siis keset ööd McDonalds, kinnised toidupoed, külm meretuul, Domino küpsised, natuke toredat lugemist ja raadiokuulamist ning hästi pehme voodi.

Aga täna paistab päike ja ma leidsin esimesed kaks märtsikellukest akna alt. Lumikellukesed olid kõrvalakna all. See hetkeline peatus enne ust ja pilk lilledele tegi tuju kuidagi eriti heaks. Seletamatu rõõm. Lausa nii suur, et eriti positiivne lugu ketrab umbes neljandat korda mängida ja ma jõudsin isegi toas ringi hüpata ja keerelda (stopp! ma ei tee seda kunagi üldiselt, ainult ekstreemselt toredate uudiste puhul)

Kevad?

On nii kerge olla noor
hei rock and roll
On nii kerge hoida kinni
ja kohe lahti lasta

On nii kerge olla õnnelik

Aa, muuseas, kaks peatust linnapoole toimus tagaajamine ja tulistamine :D Pärnu elab!

Eile tahtsin mingeid mõtteid kirja panna, aga need on praeguseks enamuses ära ununenud. Tüüpiline, eks?

Igatahes jalutamas käisin koos pleieriga. Tore oli. Vähemalt pool teed ehk siis silla poole, tagasitulles puhus külm tuul näkku.
Kalureid oli jõel vist sadade kaupa. Istusin seal parvedena, üksikult, kahekesi, istusid ja ootasid ja äkki külmetasid ka. Muidugi külmetasid, tuul pidi jõel veelgi hullem olema ju.
Siis ma mõtlesin, et kui kerge oleks lihtsalt jääle astuda ja keset jõge minna ning lihtsalt niisama vee alla vajuda. Ja ongi kõik.
Siis ma avastasin, et kõik on kuidagi jube hall. Jõejää oli hall, taevas oli hall, puuoksad olid hallid, teegi jalge all tumehall, välja arvatud need kohad, mis veel lume ja jääga kaetud olid. Mustad puutüved ja varesed, kahtlast rohekat värvi vesi tee kõrval kraavis ning midagi kollakat kraavipervel eraldusidki ainult hallist. Kajakad kriiskasid jõe kohal.
Ots ringi ja koju tagasi. Külm tuul otse näkku nagu karistuseks. Äkki oligi?
Ma mõtlesin, et kui ta laulis: "I'm born a rebel with the neck in the noose," siis kas ta teadis või aimas ette või...

Oh vahet pole. Neid mõtteid lendas nii palju peast läbi, et üldse ei mäleta enam. Mingil hetkel alles minnes ma küsisin endalt, kui mitu korda ma veel niimoodi saan sinna jalutama minna. Mõne ehk veel saab.

"Arukas blondiin" on eriti vahva film. :D
Ja siis ma mõtlesin veel, et peaks sellegi bloginduse ära lõpetama...