"Klass" on kohutav film. Mitte selles mõttes, et film ise kohutav oleks, aga selle sisu just. Ma lihtsalt ei suutnud seda pisarateta vaadata. See on nii julm...Nii õel.
Miks on inimesed nii mittetolerantsed? Miks on inimesed nii õelad ja julmad? Miks nad ei hooli? Miks on nad nii ükskõiksed?

Aga kas see aitab, kui vanemad kooli helistavad? Kas see aitab, et õpetajad vahele astuvad? See teeb ju kõike hullemaks, eks? Kas on liiga julm endast, kui ma oleks toda Anderst lihtsalt lüüa tahtnud? Miks ollakse nii naiivsed, et ei nähta?

I wish I could help somehow...

Nii tore ja armas ja ülilõbus oli Merli juures. Alias ja need toredad mängud, mille juures nooremana itsitatud sai. Nüüd on need veel naljakamad, sest nüüd saab juba paremini aru. Ja süüa sai ka rohkem kui kahel eelneval päeval kokku. Ja siis tuli uni. Ja siis istus tohutu suur koer aia ees, nii et ma ei julgenud temast mööda minna, nii et Aire sõidutas mu autoga värava ette. Aitäääh. See kutsa hakkas pärast haukuma.

Was fun!

Eva flies away

Dreams the world far away

In this cruel children's game

There's no friend to call her name

Eva sails away

Dreams the world far away

(Nightwish - "Eva")

Kell pool neli hommikul tekitas see lugu mingi tunde.

Egiptuse kobra, kes valvab Harrodsi kaubamajas 125-tuhande dollarilist sandaali.


Vastsündinud valge lõvi kutsikad.
(http://news.nationalgeographic.com/news/index.html)

HÄID JÕULE!

I'm not playing a role now

I'm here just because

I've got to say

I'm not a fan of yours anymore

but you're still my only idol

("Hugging the Phone" - Lapko)

Ei-ei, see ei käi mitte Mansoni kohta. Ma isegi ei tea, kelle kohta ma seda öelda võiks. Pole oluline ka hetkel.

Ma teadsin, et rahvast tuleb rohkem jama kui onu Mansonist endast. (Yeah, ta tõesti on mees) Tema oli laval sama kahjutu kui tihane puuoksal, isegi pooleteist meetri kaugusel, mõrvar-nuga käes ja platvormkingad jalas.

Ohtlik polnud mitte tema, vaid need 4000 inimest selja taga, kes ka kõik teda vist pooleteist meetri kauguselt näha tahtsid. "These are the points of pressure," ütles ameeriklasest tiimionu ja ostutas otse mu nina ette maha, öeldes meile täiesti rahulikult, et kui võred pikali lendavad, oleme me in trouble. Thanks for that, dude. Aga isegi kui enne kõige algust liikusid need võred koos meiega, siis kõige järgneva ajal ei liikunud nad kriipsugi. Pärast lihtsalt litsuti meid vastu seda, nii et erinevad kehaosad valutavad, mõned ka mitte võrest, vaid...Nojah...kas siis kohutavalt vastikutest venelastest või, tjah, lõppkokkuvõttes täiesti kenadest lätlastest, kes alguse nõmetsemisest üle said. Tahaks selle huulepulga juustest välja saada...

Määh, öelgu inimesed, mida tahes, Lapko ON hea. Ma ei viitsi enam isegi öelda, et asi on maitses, sest selle üle on toe vaielda. Mulle meeldis ja sellepärast ma neid ka kuulan hetkel ja loen sõnu ja mõtlen: "Vau, mis sõnad!" Hahah, naughty. Manson oli oma toolide, kõnepultide ja sammastega ka hea. Küünlad päris alguses olid nii...jõulud. Aga show poolest oli Cooper näiteks palju teatraalsem ja teatri mõttes ka hirmutavam ja šokk-rokkarikum.

Ma ei hakka sinikaid ja niisama valusaid kohti üle lugema, aga ma tean ainult seda, et Korni-Flyleafi-Deathstarsi kontsertil tahan ma olla samas kohas või vähemalt samas reas...kui nemad ainult ei sülitaks.

This place is a mess

Olgu see meie väike saladus, et ma vabal ajal ja väga harvadel kordadel kuulan sellist muusikat nagu praegu: Cinema Bizarre'i "Love Songs (They Kill Me)", sest ma luban, et tihti seda ei juhtu.

Kohutavalt kahju on sellest, et lund ikka veel pole. See päike, mis Viru keskuse metallsammast vahelt otse silma paistis ja kõigelt sellelt klaasilt vastu peegeldas, ei peegeldanud hoopiski seda jõulu(rahutus)tunnet, mis kaubanduskeskustes sees elutseb. Võiks olla vastupidi, et väljas on lumine ja armas, mitte pluss viis kraadi, ning poodides hoopis hea ja rahulik.

Sest hetkel meenutavad jõule vaid julukaardid hunnikus laual, kingikotid hunnikus voodil, põlevad küünlad ja jõulukeeks ahjus.

Minu jõululauluks jääb ikkagi pop-vallast vist "Last Christmas" (aga ainult ühes esituses tõeliselt ilusana)

Funerals and parties

Lapko sobib jube hästi õppimise muusikaks. Mitte, et ta muidu hea oleks, aga muus kontekstis pole veel jõudnud neid kuulata. Küll jõuab, eks ;)

Lihtsalt tekkis tahtmine mainida, et hea bänd on. Maitse asi muidugi ja Mansoni muusikaga kohe absoluutselt mitte kokku sobiv. But who cares.

It's beautiful and scary

Can you tell me what stops the pain?

Kõigele lisaks lõikasin ma veel noaga näppu ka. Läbi rätiku, rätikus on nüüd auk. Nuga kuivatades. Valus on ja kohutavalt ebameeldiv, seega ma ei kujuta ette, kuidas keegi seda meelega teha suudab.

Muuseas, narkar istus eile hommikul puu all ja keeras endale jointi. Liiga nunnu pühapäeva hom...keskpäev.

Ja väga klubilist versiooni Mansoni Heart Shaped Glasses'ist kuulates tuli meelde, et varsti on jõulud. Ja masendus, mis sellega kaasneb. Kas on väga nõme, kui ma ilmun sünnipäeva-jõulupeole ilma kingitusteta "gängile"? Ilmselt ja kohe ikka väga nõme. Oeh. Aga mu aju on tühi (v.a kooliasjade kohapealt) ja...buäää. Ma teen kooki? (A)

Ma püüan edasi ja täiesti edutult alustada jõulukaartide kirjutamist, mis Saksamaale saata.

Vingumine on jube kohutav, aga vahel tahaks natuke. Sest selline tunne on, nagu peale kooli polekski enam midagi. Välja arvatud mõned naljakad ja toredad hetked väljaspool. Näiteks meie lemmik-Baris ;)

Besides, it is absolutely horrible being a solitary and a lonely person both at the same time without a way to express it. I so feel Christmas coming...And the same feeling is inevitable every year.

Kursuse grupi pidu oli. Täitsa meeldiv, kui poleks olnud alguse jubedat muusikat ja veel nõmedamaid teemasid. Võib-olla ma olen liiga naiivne ja muus mõttes ullike, aga miks on kellelgi jubedalt vaja teada teiste intiim...ee...seiklusi? Me istusime trepil ja ei osalenud.

Varahommikul, kui enamik rahvast oli läinud ja mõned magasid ja elutoas olid vaid viis-kuus inimest, oli armas - oli hea muusikat ja mõnus jutuajamine ja veel head muusikat. Selline täiesti rahulik olemine.

Ja siis tulin ma koju ja ajasin Laura täiesti teadmatult veerand tundi varem üles. I'm sorry. Aga millegipärast on mul isegi energiat hoolimata unetust ööst. Koogid olid nämmad. Ja te ei kujuta ette, kui ilus ja rahulik on Raekoja plats kõigi oma puumajakeste, lampide ja särava kuusega kell 7.30 hommikul.

Ja veel kord vabandust Merlile selle kella viiese sõnumi eest, aga tal on ju sünnipäev ehk siis

PALJU ÕNNE!!!!! What a grown up girl she is now...

...ja siis peaks elu olema nagu Bon Jovi "It's My Life" ja sama ilus.

I'm not making any sense. Then again, I am too tired to even try. So live with that. Tahaks ära uppuda kuhugi...heas mõttes.

Elu moto peaks olema nagu Bon Jovi "Livin' On a Prayer'is".

I see dead babies

Kas kaks korda nelja päeva jooksul on palju kontsertitel käia? Eh...Ei!

BIB, Aides, Foreigner & Alice Cooper 2.12

Brides tegi oma asja korralikult ära, nii korralikult kui seda heli lubas. Vokaalid olid kuhugi saali tagaotsa suunatud ja peaaegu mitte midagi ei kuulnud eest, mis mikrofoni lauldi.

Siis liitusid pruutidega Aidese poisid ja tegid koos Zeppelini "Immigrant Songi". Kuidas meeldiks, kui laval on kaks solisti, kolm kitarristi, bassist ja kaks sünkroonis mängivat trummarit? Mulle meeldis ja oi kuidas. Brides lahkus, jäi Aides, kes seekord oli kõvasti tublim kui viimati Rock Cafés. Kell polnud kaks öösel, und ka polnud, kuigi kitarrist oli ikka sama liikumatu laval. Nii jubedalt tahaks näha neid lava ka lisaks häälele millegi muuga täitmas. Ja lõpuks, viimase loo aja, tuli ilmselt keegi korraldajapoolelt lava ette neile vehkima, et nad ära lõpetaks. Ei lõpetanud, voh...mitte enne loo lõppu. Tik tak tik tak.

Siis tiksusid minutit kella kaheksa poole ja lava vallutas...Steven Tyler? Ma mõtlesin, et mina olen see loll ja pime, kes arvab, et Foreigneri laulja on Tyleri peaaegu koopia. Aga ma polnud ainuke. Tyler või mitte, Hansen ja co või õigemini Foreigner Hanseniga oli kuradi hea. Nad pole üldse see "I want to know what love is"-ballaadi-bändike. Oh ei. Täitsa sõnatuks võttis, mis muusikat sealt tuli ja kui hästi seda edasi anti. Toosama maailma üks tuntuim laul esitati alles lisaloona ja ühendkooridega publiku näol, kes Hanseni arvates suurepäraselt laulis. Ise enam ei saanud aru, sest kõrvad olid umbes eriti valjust muusikast.

Vaheajal sai turvadelt medikaid manguda ja varjushow'd vaadelda - alguses liblikad ja siis...midagi muud vööst allapoole. Mõnel lavamehel on liiga igav.

Aga lõpuks kustutati tuled ja Cooperi lipu taga sai hoopis teist varjushow'd näha - vale-Cooper tõuseb lavale, aga õige Cooper viruta temast mõõga läbi. Okei. Ja siis algas Cooperi show. Ma ei teagi, mida öelda. Lood olid tasemel ja neist oli tõesti üks suur nidend tehtud, kord beebi tapmisega, kord ülespoomisega, naisepeksuga (või siis tütrepeksuga) ja hullusärkidega. Ja kui nüüd natuke tiinitseda, siis mõlemad kitarristid - Keri Kelli ja Jason Hook - olid sellised silmailud, et vahepeal hakkas silmadel valus lausa. Hihih. Nende medikaid sai ka turvameestelt paluda - kes muuseas polnud väga viisakad ja pärast said pihta, kui "hea" on paluvaid fänne õrritada -, neile lisaks veel kaelakeesid ja Alice'i-maa raha ja lõpuks Mr Kelli kaelakeedki. Rääkimata playlistidest, mida mõni lavamees lausa lavalt rahvale viskas.

Ah...muusikast? Mis te arvate? Härra Cooper ikka oskab. Publikuga suhtles ta küll vaid lõpuks vist sõnadega "Thank you Tallinn!" jne, aga mis sellest. Show oli hea. Js "Poison" (mis kahtlaselt just praegu pleieris mängima hakkas) oli teine laulupidu. Kurat, et ma kunagi ei osanud mõeldagi, et ma seda lugu lives näen. SEDA lugu, mida ma aastaid armastanud olen. Elu võib vahel liiga hea olla.

GayBari jõudis kolm medikat, kaks playlisti, purukstorgatud õhupall, Kelli kaelakee ja üks Alice'i-maa raha. Not bad, not bad at all. Aga need olid nagu eriti toredad lisandid meie üldisele vaatele ja asukohale keikkal - esimesena uksest sisse ja jooksuga üle halli - hopsti! - ette ritta ja keskele. Häh? Siiamaani ei usu. Sellega võib ju ära harjuda...o.O

Mansonil kordame? Turvamees, kes publikut minema saatma hakkas, ütles, et tulge aasta pärast tagasi või järgmisel korral ja ma poolenisti omaette pobisedes vastasin talle siis, et kolme nädala pärast näeme. Siis peaks professor Rannuti loenguinfo järgi olema ka kõrvad taastunud.

Uh, see orka otsas rippuv beebi on siiamaani silme ees...Šokk-rokk.

Ma ei tea, kes see oli, aga üks neiu, kes vist riietab Bedwettersit, oli reede hommikul telekas ja tegi toda kuulsuste topi saadet. Igatahes suutis ta mu tuju jubedaks muuta väitega, et David Bowie't võib ju võrrelda tänapäeva emodega. Ma küll ei tea, mis nurga alt või kui suures joobeastmes, aga see väide on absoluutselt igas olekus natuke liiga idiootne. No vähemalt tuli sinna otsa ka Bowie video, aga no...Tere hommikust?

Ja siis avastasime me koolis, et mu salvrätikud on spinati-brokkoli omad piparmündi essentsiga, sest nad on rohelised.

By the way, ideaalne aeg pannkookide küpsetamiseks on 23.00.

Õhust ja rockist elataksegi

Ehk isegi kui on jube väsimus ja uni ja kurk valutab ja kõige rohkem tahaks teki alla end peita ja magama jääda - ei saa! Sest et kui Rock Cafés on bändidemaraton nimega Gunnar Grapsi mälestuskontsert, siis kuidas saabki koju teki alla jääda? Isegi, kui voodi kõrval on oh kui hea raamat.

Iga bändi üksi oleks natuke pikk ja väsitav ja igav läbi mäluda, aga...Natukese ikka.

Malenast ei teadnud ma tuhkagi, aga see, mida teada anti, oli igati tore. See 'indie' silt hirmutas mind tõsiselt ära, sest miskipärast on igaltpoolt mängitavad indielapsed kuidagi igavavõitu. Aga Malena kitarrikäigud polnud igavad ja poisid ise ka mitte. Arenemisruumi on küll, aga ikkagi hästi tore algus õhtule.

Khillemist ei taha ma mõeldagi. Ma sain vist eluaegse trauma röökivate konnade ja lehmade pärast. Lõbus vaadata, kuulamisega on natukene vastupidi, isegi kui "Emis Rutiku" nii meeldivalt lühike lugu oli.

GGG 85 ajal tuli mulle jälle meelde, miks poleks mul vahel selle vastu midagi, kui ma oleks praeguses aastas umbes 45 ja oleks paar-kolmkümmend aastat tagasi elanud kuskil mujal. (Mitte, et siin head muusikat poleks olnud) Pane silmad kinni ja sa oled lava ees seitsmekümnendate lõpus, õõtsud kitarrisoolode saatel ja lihtsalt...elad ja oled. Rohkem pole vajagi, eks.

Plekksaabaste ajal tuli sama asi meelde tegelikult, aga mitte see õõtsumise koht, vaid rohkem see pool, kus sa märatsed (heas mõttes siis) koos teiste karvastega rahvamassis. Raudmehe vastu ei saa ju muidu...

Kolumbus Krisi sai rahulikult, eh, tantsimise? jaoks ära kasutada. Või selle liigutamise jaoks igatahes, mis peaks vist meenutama tantsimist roki järgi.

HND-st ei ütle ma sõnagi, sest mul pole siinkohal kriitikameelt hetkel. Häbitult väheseks jäi muidugi, aga samas tahaks alati veel, ka pärast kahte tundi. Ja täiesti õige, et ma vaevu hingan, kui mõlemad kitarristid nina ees soolot mängivad. Ah, kuidas saaks see mitte meeldida?

(Pilt Merlilt: http://public.fotki.com/merca86/gunnar-grapsi-mlest/)

Uh, aga kui on uni, isegi pärast sellist raputamist ja valgustamist ;), siis ei aidanud Magnetic Band, kes ka BLacky appi kutsunud oli, kuidagi kaasa selle äraajamisele. Polnud päris see, mis sinna oleks tingimata pidanud kuuluma, aga muus kohas, teisel ajal - miks mitte?

Led R-i jäi jälle natuke väheks, aga see pisku, mis oli, oli ju hää ja parem veel. "Lonely, lonely, lonely, lonely..." ja häääästi kõrgelt, paluks. Minu korvpallisuurused mandlid seda välja ei võtnud.

Aides oli vist väsinud. Eks näis...Pühapäeval saab üle kontrollida. Aga armas, et nad viitsisid üldse veel nii hilja. Lauljal/bassistil oli piisavalt veel särtsu, et asi huvitavaks teha.

Kõik, lõpp, over and out. Kael on korras, hääl kuskil kaevupõhjas ja muusikat - väga head seejuures - mõnusalt palju. Järgmise aastani, eks?

Oh, muuseas, Rabarocki passid tulevad homme müüki. Kas peaks või ei peaks? Artiste lubatakse nimetama hakata uue aasta alguses, aga...aga...Aga jõulud tulevad ka ;)

Nice to have the Internet back.

Nothing otherwise interesting going on.

Where'd my teens go?

Õhtul on nii jube tore minna vannituppa juukseid pesema, kui kraanist tuleb Coca Colat ehk täiesti pruuni soga nimega roostene vesi vist. Praegu on hommik ja see istub ikka veel torudes ja ei lähe ära. Nagu...mida?!? Sooja vett üldse ei saa järelikult, nõud jäävad pesemata. Oi kuidas ma loodan, et omanik seda ka täna siin näeb. Siis äkki saab ta aru, et meil pole mitte "probleeme rahaga", vaid millegi muuga.

Aga helgemates toonides...päike peaaegu paistab! Hii.

Soundtrack: "Post Blue" - Placebo. It's in the water baby...

*edit õhtul* Ma veetsin sünnipäeva ääretult toredasti, pestes kaks kraanikausitäit nõusid, tehes spagette õhtusöögiks ja saksa keelt õppides, selle asemel et midagi ilusat teha. Kuidagi kurb oli vahepeal olla. Selline...Täiesti tavaline ja mittemidagiütlev. No mis peakski tegelikult ühes sünnipäevas ikka nii erilist siis olema - see on lihtsalt see päev, millest alates peab end aasta võrra vanemaks nimetama.

Aga vähemalt oli kook hea ja koolis olid kõik nii toredad ja armsad ning üks inimene suutis mind tõesti üllatada õnnesoovikalliga. Natuke veider oli ka, aga mis sellest, kena oli ka. Tegelikult oli tore päev...Täis šokolaadi näiteks :D Ja kingitused olid ka hästi armsad - roosa õiega kaktus ja mandariin ja, heheh, šokolaadid. Ja roos, mis ära suri. Oeh.

Soundtrack: "Infra Red" - Placebo. So I came down to wish you an unhappy birthday

Tegelikult peaks hoopis Negative olema, sest täpselt aasta tagasi olid nemad mu nina ees kingituseks ja tore Jann Wilde ka.

Kes naerda tahab?

Ah, ja ma ilmselt otsustasin oma sünnipäevapeo kohta asjad ära. Okei, peoks on seda liiga palju nimetada, aga see pisiüritus korteris.

Ajaks 23. nov kell...Seda asja veel vaatab, oleneb teist tegelikult täiesti. Õhtupoole ilmselt. Andke teada, mis kell sobib.

Teemaks Like totally 80's ehk siis tehke, mis tahate. Piimatädist hairmetalini :D Isegi kui suurt indu pole kuskilt välja koukida mingid kaheksakümnendate riided ja siis need Tallinnasse üheks õhtuks tassida, et neis siis Aliast mängida. Et...natukene. Palun. I ask for nothing else. Sest korter saab makeoveri tolleks õhtuks. It'll be all glam and glitter. Hii.

Ja muud nagu polegi. Do come, please. Aa, ja ööbida saab ka meil, aga muidugi mitte väga suures arvus. =)

Kui küsimusi tekib, siis tulistage.

Annu, see, mis mul külmkapis oli, on nüüd seal, kuhu sa satud, kui sa uue lingikese peale linkide hulgas klõpsad. (Jummel kui palju komasid) Warning: Contains cherries and cheese!

Ja siia juurde kohe random rant: Miks just minu sünnipäeval ilmuvad igasugused asjad? Ah? Miks just plaat, mida ma tahaaaan (mis siis, et sama DVD on olemas, plaadikujundus on nii kuradima kena) või - ilmselt - kollektsioon toredaid ja roosasid riideid "So Sweet"? Ugh, miks mul krediitkaarti pole?!? I'm vain sometimes, so what?

Lõputu ootamine koridoris, keeleteadus, raamatukogu ja piinav ladina keel.

Loks-koll-loks trammis, Kristi ja kohutav juuksevärvihaisulaks.

Saksa keele tund, kiire asjad-korvi-kassasse-poeskäik, troll ja kino kohutava filmiga (Saw 4 - ei soovita väga, kui just kirurgia väga meelepärane pole).

Öine kokkamine ja küünlad.

Aga kui järgmisel liiga varajasel hommikul kooli garderoob Guns'n'Rosesi "November Rainiga" vastu võtab, kui väljas veel hämar ja vihma tibutab, võib küll kooli tulla. Ja isegi kaks loengut vastu pidada.

Nukuklubi ja pisikesed kratipokud!

...aga vahel on maailmas Valgust ka.

Näiteks 29. novembril Rock Cafés Gunnar Grapsi mälestuskontserdil, kus lava hakkavad lõhkuma meie lemmikKRATID!

(Ehk too tore neljapäevane päev tuleb Tallinnas olla ja valgustatud saada ;))

The world's gone crazy

"Liikmed ei liigu kuni kella kolmeni..."

...või siis kolm päeva. Tähendab, jube hea keikka oli järelikult. Kratism ja nukuklubi sobivad hästi kokku, eriti lava ees hilja öösel.
Ah, muuseas, kas kõige armsam asi pole mitte see, kui siis veel Co Marketi reklaamlehelt vaatab vastu pakike vorstikesi, mille nimi on "Tuline krativorstike"? Ma küll vorstist väga ei hooli, aga paki nimi on liiga hea.

Hmm. Nii et MTV Eesti "Kuulsuste top 10" kaudu said inimesed teada, kuidas õppis Bedwettersi Joosep laulma. Aitäh, kena demonstratsioon hommikusöögi kõrvale. Aga ma pakun, et ta pole ainus, kes seda nii õppis :P

Miks lumi juba ära ei sula?!?

Aa, oo, ma vist olen jube ebaoriginaalne, kui ma pasundan, et PALJU kuradima ÕNNE Bedwettersile! Naljakas, et alles X-mas Rockil olid nad sellised väikesed ja kodused ja nüüd keksivad mööda Euroopa lavasid ringi ja võidavad auhindu. Nojah, alguseks siis üks, aga sellestki piisab. See on ju parem kui Eurovisioonivõit, eks? Ja hulga parem kui kogu see EMA-de üritus kokku, paari väikese erandiga muidugi, milleks olid Foo Fighters, MCR ja Jared Leto. (Now call me eeeemoooo!) Muus osas sai hullemaks veel minna või? - Tokio Hotel võidab ja Snoop Dogg on õhtujuht. No kuulge...

Mõnus ikkagi. Lõpp hea, kõik hea. ;)

Retrofleksseid tremulante, frikatiive ja velaarseid klusiile saab muude tegevuste kõrvalt ka õppida. Näiteks siis, kui korteris ööbima juhtuvad külalised pole korteris. Paar tunnikest rahu ja vaikust ja paberihunnikuid ja mõistetamatuid mõisteid. Aga polnudki nii hull ja morfoloogia töö nädala aja eest läks väga palju paremini kui ma arvasin ja loota julgesin. See võiks ka nüüd hästi minna - ma olen alati natuke ebausklik või naiivne või midagi olnud, et kui eksamipäeval paistab päike, läheb hästi. Päike paistab!

Ja mina istun toas, närin porgandeid, joon kakaod ja mõtlen, et võiks ju Halloweeni tähistada. Tjah, kõrvitsat pole, porganditega midagi suurt ära ei tee ja keegi vist ei pea seda väga tähtsaks pühaks ka. Ehk siis asi jääb õhtuse filmivaatamise juurde.

MTV - Guns'n'Roses "Don't Cry"

ps - Roisin Murphy kontsert jääb ära ja pileteid ostetakse tagasi, nii et kõik, kel pilet, minge nõudke raha tagasi.

pps - Orkuti Today's fortune osakond teatab mulle: You will pass a difficult test that will make you happier. Difficult test osa oli, pass osa võiks ka olla. Ja kes ütles, et horoskoope ja taolisi ei tohiks lugeda? =)

Natuke elektroonikast

Kas see poleks mitte armas telefon, mida omada? Saksamaa oli täis T-Mobile'i poode, ja ma ei osanud neid kunagi ilmselt vääriliselt toredaks pidada. Nüüd oleks küll üht siia vaja, mis siis, et rahakotis, õigemini pangakontol olevast jääks puudu, eks üks selline kenake endaga koju tuua, aga ilus oleks kas või vaadatagi.

Aga ilus on vaadata ja veel parem kuulata on Vanity Beach'i. Eriti tasuks neile üks kuulamistiir peale teha, kui Metal Hammer nende kohta paar nii...innustavat sõna ütleb:

"With the high-sex camp pomp pout of Scott Weiland, the sleazy metallic meat of Skid Row and the electronic perversion of Children Of Bodom, they sound like Motley Crue's souls look like: dark, sexy, sleazy and totally shameless. They sound like they'd sleep with your girlfriend/wife/mum and film it for you as a birthday present."

Kõlab ju hästi, eks? Mötley Crüe hinged, ilus süntesaator, bassisoolod, headbangi-kitarri kui vaja ja kõike täiesti parajas koguses. Ja ärge unustage videosid.

Köögi- ja koogijutud

Laura on Narvas ja minagi sõidan homme koju, täna juba õigemini, aga ikkagi oli koju tulles toidupoekott täis ja raske. Neist asjadest pole enam midagi järgi, kuna need koondusid kõik kenasti kaheks koogiks. Idee poolest vähemalt.

Kui ma emaga veel kell pool kaksteist öösel rääkisin, oli mul alles kirju koer valmis. Poolenisti omaloomingulist torti ma alles hakkasin tegema. Kui see ka valmis sai - peale lõputuid nõudepesusid, paanikat köögis ja mökerdamist -, oli kell 1.10. Nüüd on umbes pool tundi hiljem, nõud jälle pestud ja jube uni on. Aga asjad on veel täiesti pakkimata, juuksed pesemata ja üldse kõik laiali ja laokil. Nii jäigi külmkapp pesemata. Nojah. Ah, ja ma pean hommikul kell 8.10 saksa keeles olema. Apua!

Aga kui on tahtmist ja head muusikat, võib poole ööni ka kooke teha. Kui ainult oleks keegi, kes jäägid ära sööks - pudingu ja ananassitükid ja virsikud. Hommikuni neid hoida ei saa ja kedagi teist ka pole, kes sööks. *igatseb Laurat* *inglinägu* Kõht on vastikult täis ja pudinguisu kadus kauaks ära.

Cake, anyone?

Hmh, see ei näe ju üldse esinduslik välja. Anyways - happy birthday, mum! Äkki maitseb paremini kui välja näeb =)

Nüüd tean ma ka, mis ja kes on emod. MTV Top 10@10 järgi on need sellised (enamjaolt ameerika) bändid, kelle liikmed (piisab kas või lauljast) kannab silmalainerit või üldisemalt siis natuke meiki, on tumeda- ja pikajuukselised ja jube pilpad ning kes metalheadide alla ei muusika ega välimusega päriselt ei klassifitseeru. Näiteks Billy Talent, Good Charlotte etc. Okei, My Chemical Romance'i valikust saab aru ja Panic! At The Disco omast ka. Ja noh, Tokio Hotel...I'm not even going to bother talking about them.

Aga kõige parem oli see, kuidas ma, Billy Talentit kuuldes, pobisesin omaette, et AFI't nad ju ometi ei laseks selles saates, nad ju ei teaks neid, nad ju ei arvaks ometi et...Ma jõudsin ainult selja pöörata, kui tuli liiga hästi tuttav klõps, klõps, klõps, klõps ja 'Waen you warmth to turn away..." Argh, stupid, stupid people!

Mää neile lammastele.

Okei. Sorry for the ranting. Aga et...Ma olen ka nüüd emo? Mida iganes see ka tähendama siis ei peaks. Mul on ka silmalainer. Voh.

Aga ristimine oli lahe. Tõrvikutega rongkäik Patarei vangla juurde, ärev (ja pikk) ootamine väravate taga, kuni lõpuks sisse lasti. Grupi kaupa. Silmad seoti kinni ja poolpimesi veeti meid, õigemini vedasime me end mööda linti ise, mööda valguse teed, kus piserdati meid inspiratsiooniveega (mingi käärima läinud õunamahl?), pühiti ära laiskus, kästi välja sülitada nõmedus ja pandi ust taguma - nii tulla tarkus. Ja lõpuks tantsiti polkat (meie juhul lihtsalt mingi hüplemine), keriti kõik ~200 rebast kahte elavasse lõngakerra ja kamandati vannet andma ning rektori kõnet kuulama. Meie elu ilusaim aeg algas. Eks näis.

Täna küll väga ilus ei tõota tulla, kui pool kodutööd tegemata. See, mis käib ettekande kohta. Apua!

Kaubamajas keset kingi, kotte ja sadu inimesi polnud üldse seda tunnet, et poolteist tundi hiljem peaks kontserdil olema. Aga kui esimene külm tuul näkku puhus ja vihma pähe sadas, tuli see pisike keikkanärv sisse. Oh, mõnus.

Aga mida ma ikka luuletan, asja juurde. Linnahall, 10. oktoober ja Apocalyptica.

Uksed pandi täpselt kell 19.59 kinni, sest punkt kell 20.00 tuli Stam1na lavale. Ja oi kuidas tuli. Heli on nii jube, et peale imeliku kõva rögina ja müra sealt väga midagi ei tulnudki. Paari loo pärast läks asi natuke paremaks, aga ikkagi oli jube vastik lihtsalt istuda, pead vangutada ja põlve nõksutada. Kaua võib? Treppidelegi ilmusid paarikaupa mehikesed, kes istuda ei suutnud. Üks neist jooksis, juuksed lehvimas, trepist alla, rääkides turvamehega ja näitas sõpradele, et võib alla tulla, kaks pöialt püsti. Ma kõõritasin ka eesistuvate inimeste peade vahelt, mis toimub, haarasin fotoka, jätsin koti emale ja jooksin trepist alla. Piinlik oli istuda. Eriti, kui Stam1na laulja ütleb kahe loo vahel, et imelik on, et rahvas istub - nagu kooliõpetajatele mängi. No vaju või maa alla.

Apocalyptica tuli täpselt kell 21.00 lavale. Täielik organiseeritus või soome täpsus või mis? Heli oli selleks ajaks juba korras, ma arvan vähemalt, sest lava ees ei kuulnud väga mujalt tulevaid helisid. Vasak kõlar olla mitte helisid edasi andnud osa kontsertist. Kahju. Igatahes...Rahvast muudkui kogunes sinna lava ette ja juba päris kontserti tunne tuli. Ei mingit rahulikku plaksutamist, jalg üle põlve. Käed õhus, juuksed lennus ja otsi aga, kust kõri nurgast rohkem häält välja tuleks.

Bänd oli muidugi lihtsalt super, kõik neli tšellisti ja trummar Mikko. Liiga hea näide, kuidas klassikaliste instrumentidega mitteklassikalist muusikat mängida. Välja arvatud see üks - "Hall of the Mountain King", mis suutis veel kord lõua põrandale kiskuda - kuidas on võimalik oma käsi nii kiiresti liigutada ja sejuures täiesti korralikult veel meloodiat mängida? Eh, jah. Müstika. Aga oli uusi ja häis lugusid, oli vanu ja ikka veel häid lugusid, omaenda ja covereid Metallicalt ja üks ka David Bowie'lt. Coverite ajal, välja arvatud see viimane, oli laulupidu nagu kohane. Mis siis, et saja eri häälne, aga ikkagi laul.

Lisalood algasid "Nothing Else Mattersiga", mis tahes-tahtmata tuletas Metallica kontserti meelde. Sama kuradi hea, lihtsalt teistmoodi. Ja kui kolm lisalookest läbi, polnud kellelgi ikka veel küllalt, kuigi tundus nagu, et kontsert on nüüd läbi. Aga ei. Lava ees olijad jäid lava ette, et karjuda, plaksutada, trampida ja hüpata. Tahtsime veel ja saime ka. Ühe lookese, "Seemanni" leidsid nad veel meile mängida, tänades publikut tulemast ja neidki, kes kannatama pidid. Kes kannatas, ei tea, sest kannatada polnud seal midagi, ainult nautida. Muusikat, onusid laval ja suurepärast valgustööd. Kusjuures, see, et Mikko Siren neil nüüd bändis on, annab ikka väga palju juurde. Mitu korda jäin ma lihtsalt trummiosasid kuulama? Liiga mitu ilmselt.

Pildid tulid jubedad muidugi.

Argh, veel tahaks. Naaatukese veel.

Ja siis sai kaelavalu peaaegu täiesti ära kaduda kui tuli uus. Laupäeva õhtul nimelt, kui Sindi-idee sai trollist maha maetud. Jäi siis pitsa, kook ja Rock Café. Tore oli, oli ilus Helena, olj Hendrix, oli must pühapäev ja suitsu.

Helena Nova ajal jäi publik häbelikult meetreid lavast eemale ja ainsad, kes lavale ligemale julgesid minna, olid fotograafid, kellele siis bänd lõppematult poseeris, kuna publikuga polnud midagi peale hakata. See selleks, muusika oli hea. Kiire ja kõva ja täpselt nii toores, et oleks hea ja ruumi, kuhu minna.

Gimme Hendrix...eh, piinlik on, aga ma oskan ainult öelda, et hea kitarr oli.

Plekksaapad mängisid eestikeelset Black Sabbathit. Kael siiani valus neist. Ja kuidas. Ja valgus oli neil ka hea, rääkimata siis muusikast.

Smõuk. Tjah, vahelduva eduga hea ja mitte nii huvitav. Oleneb kellaajast ja tujust ilmselt. Need kiired venivused oli tegelikult väga meeldivad, aga ju siis polnud täpselt sellise muusika tuju. Mõnel muul korral ja varem kui kell 1.30 öösel ilmselt läheks paremini peale.

No ja siis me siis istume, kael valusad, nina kinni, hääl poolenisti kuskil lava alla kadunud ja ikka veel natuke unine olla. Nagu ikka vist.

Laura, ma loodan, et sa loed seda :D

Khm. Niisiis too laupäeva õhtu, kui me poole trollisõidu pealt linna arvasime, et me ikkagi ei sõida Pärnusse. (Trollisõit tõesti on juba üks hobidest)

Köök. Jägermeister. Coca Cola. Ja Laura, kes neid kaht viimast tarbib. Ülilõbus on. Noh, kuni selle ajani, kui ma kuulen kolksu ja pool lauda, mille keskel seisab ruuter, on uputatud Jägeri-Coca segu alla. Tjah. Viis millimeetrit oli netiühenduse kadumisest puudu. Ühesõnaga - purjus Laurat mitte kunagi silmist lasta. Ega põrandat pesema, sest siis tekib uus ujutus põrandapesupangest ja mulle (või kellelegi teisele juuresolijale) kukub põrandapesuhari pähe.

Njah, püksid ja sussid lõhnavad nüüd järgmise pesukorrani Jägeri järgi. Mõnna.

Ah, ja hommikul oli elutoas kohviujutus, kui Laura kohvitass põrandal ümber kukkus. Ja minu porgandimahlatilgake. Aga noh, täna on ikkagi kuupäev numbriga 13, nii et...Mis siis, et 13 toob tavaliselt õnne. 13 ja 6 ei sobi vist kokku. 13 ja reede on senini VÄGA ohutu tänasega võrreldes olnud. Mainimata eilset õhtut, kui tänased äpardused alguse said - poes kukkusid asjad kokku, kui me nende ligidalegi läksime. Hmm...

Ma ootan ülisuure põnevusega, mis pärast Rock Cafes juhtuma hakkab. (A)

Aga tänane menüü:

Ise tehtud (ja kuradi hästi tehtud) pitsa

Meekook pirnidega, jäätise ja kookosehelvestega.

Homme saab jäätisekokteili, valida pirni ja ananassi vahel.

Tahab keegi veel GayBari külla tulla nädalavahetustel? (Siis saab süüa)

Mis siis, et Ecco kingad kõige stiilsemad pole ja võib-olla väga igavad välja näevad, läbi lompide on nendega vihmasajus väga mõnus jalutada, parem kui kummikutega isegi. Nad on soojemad kui kummikud ja mugavamad ja jalad jäävad sama kuivaks. Oleks siis veel midagi kinnaste sarnast, et sõrmed otsas ära ei külmuks, oleks see tegelikult suurepärane ilm jalutamiseks. Kui vihmavari ei ähvardaks tuules murduda või ära lennata ja kui kõnniteele ohtlikult ligidal sõitvad suured auto tervet külge täis ei pritsiks. Aga kui jõudagi Stockmanni pooleldi uppununa, pole sel ka mingit tähtsust.

Vabatahtlikult ma sinna väga ei kippunud, välja arvatud siis porgandimahla ostma. Kümme minutit ja silmad valutavad. Rahvamassi elab suurepäraselt üle, isegi selle ülitotra klimberdamise nimega muusika pole tappev, aga need kollased sildid, nende tohutu hulk, paneb silmad valutama. Niisiis ilma peatusteta võtta, mis vaja, ja minema! Porgandimahla oli terve riiulitäis, aga kahtlane tunne on, et puudu jääb. Minul see tähendab. Pooleliitrine pudelike saab kuidagi väga kiiresti läbi. Õhtuks on mõlemad läbi, nii et...

Ja kui päris aus olla, tahtsin ma ju Apocalypticast kirjutada. Aga seda teeks mingil sellisel hetkel, kui mu voodil poleks hunnikut asju ja selja taga ei lihvitaks seina. Läheks arvutiga kuhugi mujale, aga väljas on võimatu ilm (mina kui vihmaarmastaja ei peaks kaebama, aga arvutit ma ilma arvutikotita sellise ilmaga uksest välja ei vii)

Hah, "Kodu keset linna" taustaks mängis just hea kolm minutit või kauem Apocalyptica...üks lugu. Nime jään võlgu. Aga, kurat, hea oli! Nii see kui live.

*demonstreerib ülbelt, et internet töötab lõpuks, kui korteriomanik teises toa otsas tööd teeb* Muhahaa

*jupp laupäevast*

Koristada vannituba, mille seinal paar päeva tagasi tarakanid paaritusid, tundub kuidagi väga orjalik. Eriti kui see vannituba näeb ilma nende tüütustetagi jube välja. Meeleheitlikud katsed muuta seda kohta natukenegi puhtamaks lihtsalt ei lähe läbi. Ja siis on vä4ga irooniline, kui Vince Neili kare h\'e4\'e4l karjub kõlaritest: "So be sure that you are making the best of life /---/ and don't be a slave to someone else..." Making the best of life surely involves cleaning gross bathrooms and being afraid of a cockroach walking across your feet any second. Kahju, Mr Reznor, aga see 'happyness in slavery' ei kehti alati.

Aga muidu on täitsa mõnus - veeta laupäeva absoluutselt mitte midagi tarka tehes, teades ometi, et peaks. Päike paistab v\'e4ljas, isegi kui kaks minutit tagasi sadas nii, et õhk oli hall.

Ja jäkuvalt süüakse mitteglamuurses GayBaris täiesti mittetudengilikult - pannkooke õunte või šokolaadikreemiga, viineri- või õunapirukaid. Selveris on laadapäevad, noh. Ise tehtud, hästi tehtud peale selle.

"Don't forget to be the way you are"

*jupike tänasest*

MEIL ON INTERNET! KORTERIS! khõm

Neetult mõnus on, et ei pea iga väikese asja pärast kas koolis vaba arvutit otsima või niisama kirjuma, et sedasamust ühendust pole. Nüüd on ja hea on. Liiga hea. Ja jube häiriv, kui oleks vaja õppida, ja selle asemel vahtida videosid ja pilte ja...Istuda netis. o.O *jalutab minema*

18.42

Yeah, right. Ärge nüüd arvake, et ma nii tubli olen ja nii kaua koolis istun. Oh ei. Kell on ainult pool kuus tegelikult. Aga asukoht ikka sama - kool. Sest ET MEIL POLE IKKA VEEL INTERNETTI KORTERIS!!! Väga vabandan karjumise pärast, aga vaja oli. Sest muidu ma karjun omanikule varsti midagi ilusat ja kena. No tõesti. Kaua võib?!? Lubadused järelikult ei kehti enam, seega - ma luban ka üüri maksta ja tegelikult ei maksa? Aga vot niipidi ei saa. *pobiseb omaette midagi ebaviisakat ilmselt*

Tjah, aga tegelikult peakski minema ja ÕPPIMA! o.O Kolmapäevani on vasstikult palju vaja teha pluss esinemisnärvist üle saada (mis siis, et vaid klassi ees) ja keikkaks valmistuda...eh, see pole õppimine ju. Heh. No igatahes vastik on ja hullemaks läheb, sest ladina keele töö ja eriti selleks õppimine tõotab tulla JUBE!

Ilusat ja armast ja nunnut nädalat!

APPI, arvutitestiks on vaja ka õppida! Keegi Exceli valemitest ja Wordi diagrammide tegemisest jagab midagi? Jagage mulle ka.

Järve ääres kiige peal oli jube mõelda tolmustele tänavatele ja lärmile ja kolehallidele kõrgetele majadele Tallinnas. Tegelikult siin polegi nii kohutav, kui päike paistab ja kollased puulehed katavad kõnniteid ja muru. Kui vihma sajab, muutub kõik muidugi lögaks ja poriks, aga peab otsima ilusaid asju, mitte koledaid, eks? Oscar Wilde vist kirjutas umbes nii, et õiged inimesed näevad ilusates asjades ilu, mitte ei otsi neist koledust. Aga kui ma nüüd sõnastusega puusse panin, jäi mõte ikkagi samaks. Niisiis oli jube ilus, kui ükspäev peatusesse jalutades lehed jalgade all sahisesid ja puudelt nagu ülisuured lumehelbed langesid ja taevas oli pilves.

Asja kogu mõte? Eh, jah, polegi. Et elu on ilus? Nikki ju kirjutas: "Life is beautiful." Eks ma siis usun teda.

Ah, ja paar halba ideed:

*lasta Laural saksa keele sõnu õppida;

*suure tegevusetuses istuda arvuti ette ja ainsat sinna salvestatud juttu lugema hakata, eriti kui see jutt hõlmab anatoomiat, bioloogiat, ühiskonnaõpetust, esteetikat, muusikat ja kehalist kasvatust;

*desktopi pilti valida.

Oh, and a merry bloody Christmas to you, at six am, Christmas morning. ;)

Vabad päevad on laisad. Aga mitte liiga, sest üles ärkad ikka siis, kui teine köögis kolistab ja vett keedab või mööda korteri nagisevat põrandat edasi-tagasi käib. Kiiret pole. Mitte siis, kui mõlemad minema ei pea.
Panna muusika mängima ja seejuures piisavalt kõvasti, aga mitte päris nii kiiresti, kui hommikul poole seitse raadiot kuulanud alumised naabrid. Keegi puurib kuskil seina auku. Meil võiks ka remont edasi minna, kaua võib pooleldi värvitud köögis, remontimata vannitoas ja remondikoli keskel elada?
Tee jõudis juba jahedaks minna, sest see ununes laua peale, kui raamatut lugesin. Ja tegelikult peaks üldsegi end välja vedama ja poodi minema. Koristada on vaja ja selleks on enne poest asju vaja. Aga enne ei saanud minna, sest kartulid keesid. Õppida võiks ka mingil hetkel, sest üheks tunniks jäeti hunnik asju, mis siis, et valikaine. Nädalavahetusel pole aega enam õppida, on kontsert ja pühapäeval tuleb vara lennujaama saada. Selleks ongi mõeldud iga üle nädala vaba päev vist - et poes käia ja koristada ja õppida ja raamatut lugeda.
Muuseas, teate, kuidas tekitada endale udu kööki? Tuleb lihtsalt muretseda veekeetja, mis vee keemisel ise kinni ei lülitu, panna kõik uksed ja aknad kinni ning viie minuti pärast vaatama minna, kas pool köögist on juba uttu mattunud või mitte. Nii imiteeritakse selles roosas köögis loodusnähtusi. Lemmikloomadele lisaks - ühel heal hommikul avastasime, et hiir on pliidil jalutamas käinud. Ja mitte ainult jalutamas.

*

Ma olin küünarnukkideni tumepruunis vahus ja peadpidi pesuvahendite mullides, mis köögis ringi hõljusid. Isegi värskelt värvitud seina ei tundnud enam läbi nende mullide ja vahtude. Selline tunne tekkis, nagu poleks too eelmine korteris elanud mehike kogu nende kuue aasta jooksul kordagi oma ahju puhastanud, sest see, mis sealt välja tuli, oli kohutav. Taluvuspiirist ei puudunud palju just. Lisaks sellele eriti mustad pliidiseinad ja kraanikausiseinad. Külmkapi sisemuse juurde ei jõudnudki, vannitoast rääkimata. Ja nüüd on natuke aega õppimiseks, et siis uuesti välja minna - tasse ostma. Enne nimelt värvis korteriomanik köögiseina, laud oli keset kööki ja mingist küürimisest ei saanud rääkima hakatagi. Tema rääkis küll, aga sellest polnud miskit kasu.
Fui, selline tunne nagu oleks kogu see üüratu mustus läbi latekskinnaste naha alla imbunud. Arvutitki kahju kätte võtta. Räpane tunne on, nagu tahaks kogu aeg küünealuseid puhastada, kuigi seal tükkigi sellest mustusest pole.
Aga vähemalt on nüüd terve köök tumeroosade seintega ja olemasolev köögimööbel veidike viisakama väljanägemisega. Jäävad vaid elu- ja vannituba. Positiivsus.

*

Pühapäevahommikud piparmündikohvi ja Mötley Crüe'ga on toredad. Eriti pärast keikkaõhtut. Hommikul olid ainsad tõendid selle toimumise kohta aknalaual seisev rida tühje pudeleid ja topsikesi. Rock Cafe majal see tähendab. Endal oli väga unine olla pärast tunnikest und ja lõpmatut varahommikust jalutuskäiku Mustamäele. Aga vähemalt paistis hommikul päike ja soe oli ka ja muusika pleieris äratas mõningal määral isegi üles, piisavalt, et lennujaama sõita ja Airele vastu minna. Welcome back!!!!! Ah, armsus. Nii tore - see mõte, et "gäng" saab laupäeval kokku. Can't wait!
Aga keikka ise oli tore. Veerand üksteist õhtul oli Rock Cafe täiesti puupüsti täis ja selline tunne oli küll, et kontserti peab tagumisest reast jälgima, nähes peaaegu mitte midagi peale kukalde. Ja juuste, mida leidus seal mõnusalt palju. Aga see selleks. Vahel on hea pisike olla, eks? Saab end rahva vahelt ettepoole nihutada, teised sabas. Esimene peatuskoht ei sobinud väga hästi. Edasi! Post jäi ette. No siis pidi lausa täitma teise rea augu väga vasakul ääres, kust natuke hiljem väga sujuvalt natuke paremal nihkuda sai, nii et terve lava ilusti silme ees. Herra Tuomas lausa nina all. Ja minu lemmikosa publiku suhtes oli see, kui minu ees esireas seisev tüdruk leidis, et on aeg ära minna. Võre, vaba auk - mina! Now that rocked!
Isiklikult meeldib mulle uus lauljanna rohkem kui Tarja. Juba hääle poolest. Pigem selline popilikum kui too ooperihääl. Maitse asi, eks, mulle meeldib praegune ka väga hästi. Aga parim osa kontsertist oli ikkagi too akustiline jupp, kus Markko laulus ja laval lahvatasid põlema pisikesed leegid. Saunatemperatuuridest hoolimata jooksid külmavärinad üle selja. Nii ilus oli lihtsalt. Ja onu hääl on metsikult hea. Ise sai ka natuke laulda - neid laule, mida üks mittefännist Nightwishi kontserti külastaja meediakanalite kaudu kuulnud on. "Nemo", "Sleeping Sun", "I Wish I Had an Angel" jne. ja nagu alati, sai asi liiga kiiresti läbi. Ja turvamehe andmeil playliste ka polnud. Tjah, lava keskel nagu paistis olevat paar minutit hiljem. Aga nood kaks meile kõige ligemal olnud turvamehikest vist kuulsid meie õnnetut "näädsat" ja kui lava paremast otsast üks playlist turvameestele ulatati, vehkis meie ees seisnud onu käega, et see talle antaks. Antigi. Ja onu andis selle meile! Terve öö lehvitasin sellega ringi ja lõpuks maandus ka köögiseinale. Näeb väga hea välja.
Ugh, I need that coffee. Ma muidu üldse kohvi ei joo, aga Nele tõi lisaks soolaleiva soolale ja leivale ja paarile toredusele veel piparmündikohvi. Muuseas, ma täiesti ametlikult luban, et ma enne oma sünnipäeva tilkagi alkoholi ei joo. Niisiis, sorry, Liina sünnipäeval jään ma vee ja morsi ja tee peale. I've had enough.
Kõht on tühi.
We're doing a whole lot of nothing today. Isn't it fabulous?

*

Laura aitas saksa keele sõnu õppida, õigemini tegusõnu ja nende põhivorme. Vale mõte. Noh, kui just naerutuju tekitada ei taha - siis on väga õige mõte. Aga mida siis veel pisipervertidelt oodata?
Eile sai tudengipäevad ka alustatud - rongkäiguga Vabaduse väljakult Raekoja platsile, kus toimus laulmine ja, tjah, Savisaare kõne osaline kuulamine, ja siis marssisime ringiga tagasi Vabakale, nii et turistid klõpsisid meeletust noorethulgast pilte, saamata vist isegi aru, mis täpselt toimub. Isamaaliste laulude laulmisele ei jäänud, sest külm hakkas ja uni oli ka. Tegelikult peaks ju nädalavahtusel magama tagasi seda, mis nädala sees (suures õppimistuhinas?) magamata jäi, aga kuidagi vastupidi paistab olevat. "Viimane samurai" jäi ka vaatamata, sest keset filmi jäin ma lihtsalt magama.
Uh, filmidest rääkides on täna Sõpruses filmiöö kolme toreda filmiga, viimane muuseas "Sin City". Aga no kodused tööd olid tegemata, üks jäigi tegemata ja magada tahaks. Bändid jäid ka nägemata. Kognito oli ja keegi bänd, keda oleks nime pärast vaatama tahtnud minna. Shotgun Suicide. Keegi teab neist midagigi? Aga Panic Trainist?
Oh well, äkki leiab jupike aega kuskilt, et midagi ka teha toredate tudengipäevade ajal. Muidu alusta ja lõpeta ja vahepeal polegi midagi. Ohjah. Aga nüüd peaks tuttu minema, kell on kuidagi palju juba.

Mwhaha - näete, netti sain :D Ja homme tulen kooojuuuu!

Netikest ikka pole. Nii et kui siia ilmub sajameetrine blogisissekanne, siis teadke, et meil on korteris nett olemas. Ma ei usu enam üldse igausugseid lubadusi tähtaegade kohta, eriti nende, mis meie korteri kohta käivad. Kõik võtab vähemalt kaks nädalat kauem aega.

Pähh.

Aga mis teha. Loengusse peaks minema. Voh, jah. Laupäevani!

Annu-keskne mulin

Ma anna alla. Ma loen Annut ja saan aru, et mul pole siin mitte midagi teha ega öelda. Kuigi, jah, oma armsas arvutis ootab kannatamatult miski, et siia pääseda, kui kord nett baari jõuab. Aga näe, ei taha jõuda. Annu jõuab loodetavasti enne siia kui nett.

Ma sain hommikul just maailma kallima MP3 pleieri. Kas just maailma kalleim tegelikult, aga igatahes kallis oli ta küll. Järelmaks kestab kuus aastat. Ta on ilus väike must pulk, mäluruumi 128MB. Loodetavasti töötab ka, pole proovinud veel. Ühispank jagab õppelaenu taotlejatele kingitusi ju. Või õigemini ühte kingitust - pleierit. Ma püüdsin mitte naerma hakata, kui naine teiselpool lauda teatas, et laenutaotleja saab kingituseks pleieri. Ma olin just hommikul virisenud, et pleier on katki ja peaks parandusse viima ja trollis on jube igasuguste tüüpide tümakat kuulata. Sain, mis tahtsin, aga missuguse hinnaga.

Peale selle suutsin ma veel just õunakooki küpsetada. Poolenisti täiesti suvaliselt mälu järgi. Ja, kui võib end kiita, siis eriti hea tuli välja. Aga seda te ei usu vist, arvestades mu totaalselt põrumist näiteks grillivaldkonnas. Noh, jah, kookidega läheb mul paremini.

Oeh. Hoidke veel mind nädal netist eemal. Mul on tõesti miskit sorti lobapidamatus.

Ma täiesti olen ignoreerinud teemat Helsinki. Aga ma vist jäängi seda tegema, sest Merli kirjutas täiesti piisavalt ja rohkem pole vajagi. Juttu see tähendab.

Kui tundmatud bändid laval toredat muusikat mängivad

Nii käituvad täiesti normaalsed fotograafid pargis, kui väljas on külm ja poed on kinni

Vot.

"...just open your eyes and see that life is beautiful..."

Kas ülikoolis käia tähendabki lugemissaali, paljundusmasina ja auditooriumite vahel jooksmist? Või tohutut lisakulu printimisele-paljundamisele, kuna kursus on nii tohutult suur, et keegi õppejõududest kõike paljundada ei tohi.
Aga tegelikult on isegi kuidagi tore. Mis siis, et kohe töid tehakse ja ei mingit aeglast sisseelamist. Ma pole vähemalt neli aastat koolis inglise keeles ühtki C-d saanud, aga näed, hopsti, juhtus selline tobe lugu. Ja neid tuleb veel juurdegi, kui mitte midagi hullemat. Aga, ah, eks ma siis hakka pingutama ja tõesti õppima, sest asjade ülevaatamisest ei piisa enam.
Aga elust GayBaris: Naabreid pole kohanud, ainult läbi seina kuulnud kobistamas ja kuulujutte sellele lisaks. Teepakid ja riis istuvad kenasti köögis laual. Värvihais käib üle pea. Ühesõnaga asi hakkab - aeglaselt aga ühtlaselt - ilmet võtma. Ja kui te mind mu roosas pusas köögist üles ei leia, siis süüdistage selles juba 3/4 köögi seinu katvat tumerooast seinavärvi, mis on iseenesest super tore värv.
Muuseas, GayBaris saab õhtuti kuulata toredaid unejutte, inspireeritud reklaamidest ja jutuvestjate enda fantaasiast.

*päev hiljem* GayBaris on muuseas filmiõhtud ka, mille jooksul saab trolliga jäätist ja popcorni ostma sõita, vaadata filme, millest aru ei saa ja veeta pärast täiesti unetu öö. Vähemalt osa ööst. Kui pool kaks und ei tule, siis tuleb uuesti voodist välja ronida, arvuti tööle lükata ja pilte vahtida. Küll siis kell 3 magama jääb. (Pole mõtet vist kirjeldada, kui ebanormaalne on selle järel kell 6.15 üles saada) Aga vähemalt kõhulihasetrenn käib täie hooga naermise näol. Me peaks vist surematud olema varsti...

Küsimus kõrgematelt võimudelt: Miks, MIKS, peab alati midagi vussi minema ja kohtutega jamama ja üldse tuju nõmedaks tegema teatega, et Tommy Lee Mötley Crüe'st lahkus? Alles said uuesti kokku...Come on!

Playing: Sixx:AM - "Life Is Beautiful"

My chemical romace, my beautiful romance...their true romace.

Ma ei väsi ära tsiteerimast Jack Sparrow'd: "A wedding? I love weddings!" Eriti neid, millest ei tehta suurt kära ja müra ja (eelnevat) meediaüritust. Tegelikult läks ööjooksul üldse meelest ära, aga Terevisioonist mängitud video tuletas hommikul jälle meelde, et My Chemical Romance'i solist Gerard Way abiellus Mindless Self Indulgence'i bassisti Lyn-Z'ga. Mitte, et see uudis tohutu tähtsusega oleks, aga ikka parem, kui minust lugeda, eks? Niisiis - my congratulations, sweeties!

Ja jälle rong

Ühesõnaga, liiga kiiresti tekkis plaan tulla tagasi koju. Selles kõiges on süü pooltühjal tunniplaanil, aga see ei loe, sest nii, et nädalalõpp kestab neli päeva, hakkab ta olema vaid ülenädalati. Mis on ka tore.

Siis tekkis plaan minna Viljandisse, et sealt kiiresti edasi Tallinnasse, et sealt veel kiiremini Helsinkisse jõuda. Meeldiv. Aga ma ei tea...Vahepeal helistati ja kutsuti reede õhtuks sünnipäevale. Ma helistasin täna tagasi, et küsida, kes, mis, kus, millal, aga inimene teisel pool õhuliini oli ilmselt natuke joobes ja suundumas pubisse kesklinnas. Ei, kell 9 õhtul ma enam ei viitsi sinna minna, et ta üles otsida. Vahet pole. Ja kui ta homme ka nii mittehuvitatud teemast on, siis ma lihtsalt ei lähe sinna. Ise kutsus, enda süü, eks.

Niisiis ma vist ikkagi jään üldse Pärnusse, Viljandisse logisen muul ajal, kui Annu ka seal on ja...Mis ma siis nüüd teen?!? Läpakaloom on Tallinnas ja mina siin. Ah, tass teed ja Harry, mis muud? Ma tean, ma olen aeglane, aga ma jään õhtuti magama, enne kui ma raamatuni jõuan.

Või...Kuulata plaati? Sest seekord oli ERITI tore koju tulles saada kätte pakikest, mida ma üldse veel ei oodanud. Mm. Dark electronic beats.

Haa, sain lõpuks Wifi-loomale elu sisse!

Eh, muud polnudki. Esimesed pool minutit esimesest loengust olid jube naljakad, sest õppejõud vadistas muudkui inglise keelt. Aga ega nad muud ei räägigi. Nojah, üks neist pobises tahvli ees ikkagi eesti keeles, kui viltpliiats, millega ta tahvlile kirjutas, tühjaks sai.

Muus osas närin õunu, löön aega surnuks ja mõtlen, kas peaks reedel Viljandisse minema või mitte. Või peaks enne mõtlemist hoopis Merliga rääkima. No igatahes...Ah, ma lähen loen Harry't edasi.

Ah, ma täiesti unustasin. Ma laulsin reede hommikul mõttes vaikselt sünnipäevalaulu:

Happy birthday to you
Happy birthday to you
Happy birthday, dear tattoo
Happy birthday to you!!!











Muuseas, isegi riimi läheb

Neljapäeval:
Läbi labürindi, milleks on Tallinna Ülikooli peamaja ja kõrvalmajad ja nendevahelised koridorid, jõudsin ma infotunni saali juurde täpselt viis minutit enne algust. Enne sisenemist jagati TÜ päevikuid, kus on igasugused tähtsad asjad kirjas. Saal oli muidugi paksult rahvast täis, aga üks kohakene nagu lausa ootas mind seal.
Pärast infotundi jagati rahvas gruppidesse ja veeti neid mööda maju ringi. Et siin on see ja seal on too ja kas jäi ikka meelde? No ega ikka ei jäänud küll. Trepist üles, mööda koridori, vasakult, trepist üles, veel kaks koridori siia-sinna ja siis on miski tähtis uks kuskil paremat kätt, kus asub keegi, kelle juurde me ilmselt tihti satume. Aga kes ja kus? Ja siis lõppes tuur ära ja kuidagi väga segane tunne oli. Ja ülimalt üksildane.
Kell viis polnud ka asi väga palju parem. No okei, üliõpilaskaardi sain tehtud, aga muus osas oli ikka suur must auk. Filoloogiateaduskonna kogunemisele jõudsin ma ka viis minutit enne algust. Kõik istusid tublisti toolidel. Aga siis tulid tuutorid ja ajasid meid filmi vaatama, gruppidesse jagunema, võistlust pidama, tantsima ja laulma. Ülikena oli muidugi see, et meie viieses grupid oli kolm inglise filoloogia inimest. Whiii! Ma tundsin end kohe natuke kodusemalt. Ja Kerlit nägin ka, keda ma ei-tea-mitu aastat näinud polnud. Nii et päeva lõpuks oli tunne ikka kordades parem kui pärast esimest tutvust kooliga.

Järgmisel päeval oli oma kursuse infotund. Meid on 120 ja vähemalt kolmandik ei mahtunud ettenähtud ruumi istumagi. Infot topiti meid ka ilmselt nii täis, et mu kõht, mis juba enne algust korises, pärast enam meeldegi ei tulnud. Jalad hakkasid hoopis märku andma, sest ma ju muidugi kõmbin kooli ja Viru vahet, eks, jalutades pärast ka veel üles Ülemiste keskusse ja kuhu iganes veel. Liikumine ja (mitte)värske õhk.

Koju tulla oli muidugi eriti tore. Mis siis, et rong 15 minutit kiiremini sõidab kui veel aasta tagasi, aga sama ebamugav on ikkagi. Mu selg tahtis mind ära tappa lõpuks. Vähemalt tulid vanemad autoga vastu (seal ei saanud ka muidugi rahu, kui isa käskis emal nõutud 50-ga sõita, aga ema väitis, et tal on ükskõik need paar meetrit, ja isa siis ütles, et politsei mõõdab seal jne jne jne). Pluss - kooki oli kodus! Ja mis veel parem, Harry ootas mind koos Mr Wilde'iga! Juhhuu! 1700lk inglisekeelset lugemist! Annu, ai laav juu! Oih, ee - I am truly grateful for the book. (Ma harjutan, eks, korralikku keelt...ääh, whatever)

Kellelgi pole kunagi aega mind vastu võtta. Arstil polnud ja selgi arstil polnud. Hammast oli vaja jube kaua välja tõmmata. Seega tuleb neiu, kel aega jalaga segada, alles kolme tunni pärast tagasi. Sealt suunatakse edasi haigekassasse avaldust täitma. Nii kaugele ma siis omadega jõudnud olengi - tasulise hambaravi juurde.

Vähemalt oli juuksuril aega. Tõeliselt kahju oli sellest, et mu enda juuksur kohal polnud. Too teadis, kuidas juukseid värvida, aga Agnes teab paremini, mida, kuidas ja miks. Ja siis me lõpetasime vennaga koos Villemites - mina Pärnu omas, tema Tallinna Väikses Villemis. Sest kõht oli jube tühi, kui ajavahemikus 8-16 midagi ei söö.

Ah, ma jubedalt ootan oma toast minemasaamist. Mulle meeldib mu tuba tõsiselt, ma luban, aga fakt, et ema käib minu toas telefoniga rääkimas (mujal lauatelefoni pole) ja astub suvalistel hetkedel sisse-välja-sisse, et midagi jälle küsida või mainida või midaiganes, käib närvidele. See ei loe ju, et ma videot vaatan. Mingisugusest koputamisest rääkimata, sest seda lihtsalt pole olemas. Igaüks astub toauksest sisse, mil ise tahab. Sest ma elan ju läbikäiguhoovis ja peaks sellega harjunud olema, et isegi siis, kui ma magan, on liiklus tihe.

Ma lähen nüüd ära ja teen midagi asjalikku. Kuulan Paini näiteks.

Miski pole nii kerge kui olla võiks.

Kui korteriomanik paar päeva telefoni vastu ei võta, tähendab see ilmselt seda, et ta on oma mobiili remonditavasse korterisse jätnud ning ta ise on kaugele linnast välja sõitnud. Oma telefoni saab ta muidugi alles tolle päeva õhtupoolikul kätte, kui üürida tahtvad kaks närvihunnikut juba lootust kaotamas on ja uusi kortereid taga ajavad. Ja kõige parem uudis on see - peale selle, et korteriomanik elus on ja telefone vastu võtab -, et remont kestab veel vähemalt kaks nädalat. Elektrit pole, tapeeti pole, lage pole, põrand ladumata - koliks sisse?

Ehk tekib küsimus, kus tuleks poolteist nädalat Tallinnas elada? On kellelgi vaba põrandapind, kus kerra tõmmata?

Aga meil on kenad valged rõdud ja aknaraamid. Park, staadio, kool ja korvpalliplats ka. No rääkimata saunast, turust, poest, karaokest ja piljardist. Welcome home!

Ma ostsin kaks käterätikut ja roosa küünla, aga pann jäi ostmata. No ja mis kasu on pannist, kui korteri uks on endiselt kinni ja võtme omanikku pole kuskil? Puu alla? Meie kahe õnne teades lööb puusse välk esimese tunni jooksul.

Oeh.

a little secret under my shirt

Mulle tuli meelde, kuidas buss pärast Frankfurdist lahkumist kuskil bensiinijaamas pausi tegi. Pausi, mille ajal inimesi bussist välja ei lastud. Kahjuks. Sest bensiinijaama parklas seisis umbes 14 Põrguinglit. Mehed, kellest ükski polnud alla 35-aastane, mehed, kes kandsid musti teksasid ja nahkjakke, päikseprille ja pikki juukseid patsis. Ja kuna nad nii meeldivalt täpselt meie bussi kõrval seisid, siis ununes mul käes olev raamat täiesti. Neid aga ei huvitanud meie buss kuigivõrd. Mingil hetkel nad nägid kedagi aknast ilmselt ja paar neist piilus ka üles bussi poole ja hetkeks kui me minema sõitsime, lehvitasid nad ja naeratasid minimaalselt. Mulle tuli meelde too Rolling Stonesi kontsert (millest ma oma teises blogis kirjutasin).

Pärnu bussis polnud üldse nii tore. Akna all istuva mehe käe ümber seotud sidemele tekkis üha suurenev vereplekk, üks tädike seletas teisele, kuidas, kus ja millal keegi ära suri ning teises bussis küsis üks tädike tuttavalt: "Kas sa süstid või oled tablettide peal?" Ma tõesti loodan, et nad rääkisid insuliinist.

Ja hoopis ebameeldiv oli polikliinikus. Kõigepealt tuleb kakskümmend minutit liiga kaua oodata, enne kui arst oma nina kabinetist välja topib. Siis vaatab ta uurivalt ringi ja lõpuks küsib, mis mu nimi on ja mida ma sealt üldse soovin.
"Monitooring?!" Arst viskas kiire pilgu saatelehele ja ohkas ahastavalt: "Issand, see ka veel. No siis te peate ootama, mul pole selle jaoks praegu aega." Ahhaa. Okei, ma ootan. Ja ootan. Lõpuks avanes uks ja mind lubati sisse, siis, kui koridor teistest patsientidest tühi oli. Ja kogu see piinarikas, aeganõudev ja ahastusse ajav protseduur kestis kokku mitte kauem kui viis minutit, mille jooksul arst käskis mul "selle asjanduse" seljast võtta - ta mõtles mu pluusi - ja monteeris mulle külge selle tobeda julla, mis mul nüüd küljes kõlgub. Koju jalutades oli kellegi südamehäiretega, ülekaalus ja poolalkohoolikust vanamehe tunne. Aga see selleks. Ma lohutasin end, et see ei saa olla hullem kui 36 tundi bussisõitu. Aga sellele ma vastan pärast tänast ööd.

putting holes in happiness

Niijah, ma kuulan Mansonit. Hea on. Aga mis pole hea, on see, et ma veedan maailma igavaimat jaanipäeva, et ma olen kohutavalt väsinud ja et ma pole ühtegi asja veel kohvrisse ladunud ja kell on liiga palju. Ja ma ei taha minna. Siin oli/on lihtsalt nii tore, et seal...tundub kõik veel elutum kui seal olles. Fui. Okei, positiivsus - kaks kuud!

Ei õnnestu.

Elu ei kaalu enam 31.6 kg, see kaalub veel vähem seekord. Tunduvalt. Ma tunnen end nii kuramuse mõttetuna. Eriti, kui asjad, mis mind nii õnnelikuks teevad/tegid, ei loe seal karvavõrdki. Samahästi kui poleks ollagi kõike seda. Kedagi ei huvita...

hugs and kisses, darlings

btw - ma jätsin teile ühe pildi sinna mujale

High school heroes

My Chemical Romance'i poisid on taas hakkama saanud kena videoga, sel korral siis koolisaali laval koos cheerleaderitega, kes kuidagi lordilikult tõmbavad endale gaasimaskid pähe, ukse taga prõmmimas sajad tiinid. Tundub, et nagu polekski midagi hullu ja on veel üks video, kus on bänd laval ja lapsed lava ees...kuni lapsed lavale ronivad ja selle vallutavad.

Koolisaali lavadega edasi. Imelik. Laura lõpetas täna kooli. Täpselt aasta tagasi istusin ma ise laval ja oli kuidagi imelik tunne. Too aktus täna polnud küll väga sarnane meie omaga, kuid aktus oli ta sellegipoolest oma kõnede ja muusikaliste vahepausidega. Direktor on muidugi Narva Eesti Gümnaasiumil väga tore. Tjah, mis veel? Saksofonimuusikat ja Miki Hiire häälega kõnelev Piibleid jagav naine. Aga Laura oli ilus ja printsessilik. Rock-printsessilik. Kena oli kogu üritus, mis siis, et autos veetsime me kaks korda rohkem aega kui endi jalgadel. Oleks võinud ju ka lõpupeole jääda, kui oleks teadnud, et külalised seal lausa teretulnud on ja et seal arbuuse ja apelsine pakutakse.

Autosõiduks, muuseas, on parim muusika ka industrial või kaheksakümnendate metal.

I dreamed I was missing
You were so scared
But no one would listen
Cause no one else cared
After my dreaming
I woke with this fear
What am I leaving
When I'm done here
So if you're asking me I want you to know

When my time comes
Forget the wrong that i've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Don't be afraid
I've taken my beating
I've shared what i made
I'm strong on the surface
Not all the way through
I've never been perfect
But neither have you
So if you're asking me I want you to know

When my time comes
Forget the wrong that i've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Forgetting / all the hurt inside you learned to hide so well
Pretending / someone else can come and save me from myself
I can't be who you are

When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Forgetting / all the hurt inside you learned to hide so well
Pretending / someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
I can't be who you are

Linkin Park - "Leave Out All The Rest"

Ma tunnen end ta kõrval vahel nii noore, lolli ja naiivsena. Mul pole nii tihti midagi öelda, midagi, mis oleks sama tark või tabav või õige või naljakas. Niisiis ma lihtsalt seisan vaikselt, noogutan, naeratan ja vaatan, kuidas kõik lavalambid tema peale pöörduvad. Ja siis olen mina külm ja kauge ja mittehuvitav. Vastupidiselt temale. Ja lõpuks oskan ma vaid endale piinlikkust valmistada, öeldes midagi, mis ei sobi jälle 100%. I've never been perfect, but neither have you. But it seems you're still so much better.

I don’t mind you keeping me on pins and needles

Veri välja, tint sisse - omamoodi nõelravi? Heaks tegi olemise küll üldiselt. Ja kui sinna lisada veel üks mitte kehv raamat, milles tekkis äratundmisrõõm mõne nimetatud paigaga - Sunset Strip, Rainbow Bar, the Whisky jne -, ja maasikad, on päev nagu päris hästi läinud. Nüüd oleks veel näiteks bändi vaja, aga neid on ka viimasel ajal mõnusalt tihti olnud.

Ja, Merli, ma ei vaheta oma Johnny't kellegi vastu välja, mis siis, et üks kogemata päriselus tee peale hüppas. Ta on selleks liiga tore. Eriti ta soeng. Mul hakkas enne mõte liikuma. Aastatagused blogid on kuidagi väga rõõmsaks tegevad. Muuseas, kas keegi veel mäletab, mis soga me ühe Annu kaustiku tahaossa kirjutasime? Miski päevik oli seal...

well hello, darlings

Ma kolin selleks nädalaks siia blogisse ümber. Kuidagi kergem ja värki. Mitte, et mul midagi väga tarka öelda oleks. Mul oli enne mõte, aga see kadus ära kuhugi. Üldiselt pole mul ikka veel häält, nii et ärge väga helistage - te ei saaks aru, mida ma räägin. Merli võib kinnitada.
Muuseas, ma kaotasingi midagi Rabarockil ära - lisaks kaks korda kaotatud ja leitud jakile - ühe käevõru. Ja kaotatud asjad tähendavad muidugi vaid üht - järgmise korrani!

Ja eile ei suutnud ma end maasikatest ja sidrunist eemale tirida. Ma sain imelike pilkude osaliseks, kui toore sidruni peale kulmugi ei kortsutanud. See ei olnud hapu ju! Või mjuvad teatud joogid kuidagi karastavalt sidruni vastu?