Õhust ja rockist elataksegi

Ehk isegi kui on jube väsimus ja uni ja kurk valutab ja kõige rohkem tahaks teki alla end peita ja magama jääda - ei saa! Sest et kui Rock Cafés on bändidemaraton nimega Gunnar Grapsi mälestuskontsert, siis kuidas saabki koju teki alla jääda? Isegi, kui voodi kõrval on oh kui hea raamat.

Iga bändi üksi oleks natuke pikk ja väsitav ja igav läbi mäluda, aga...Natukese ikka.

Malenast ei teadnud ma tuhkagi, aga see, mida teada anti, oli igati tore. See 'indie' silt hirmutas mind tõsiselt ära, sest miskipärast on igaltpoolt mängitavad indielapsed kuidagi igavavõitu. Aga Malena kitarrikäigud polnud igavad ja poisid ise ka mitte. Arenemisruumi on küll, aga ikkagi hästi tore algus õhtule.

Khillemist ei taha ma mõeldagi. Ma sain vist eluaegse trauma röökivate konnade ja lehmade pärast. Lõbus vaadata, kuulamisega on natukene vastupidi, isegi kui "Emis Rutiku" nii meeldivalt lühike lugu oli.

GGG 85 ajal tuli mulle jälle meelde, miks poleks mul vahel selle vastu midagi, kui ma oleks praeguses aastas umbes 45 ja oleks paar-kolmkümmend aastat tagasi elanud kuskil mujal. (Mitte, et siin head muusikat poleks olnud) Pane silmad kinni ja sa oled lava ees seitsmekümnendate lõpus, õõtsud kitarrisoolode saatel ja lihtsalt...elad ja oled. Rohkem pole vajagi, eks.

Plekksaabaste ajal tuli sama asi meelde tegelikult, aga mitte see õõtsumise koht, vaid rohkem see pool, kus sa märatsed (heas mõttes siis) koos teiste karvastega rahvamassis. Raudmehe vastu ei saa ju muidu...

Kolumbus Krisi sai rahulikult, eh, tantsimise? jaoks ära kasutada. Või selle liigutamise jaoks igatahes, mis peaks vist meenutama tantsimist roki järgi.

HND-st ei ütle ma sõnagi, sest mul pole siinkohal kriitikameelt hetkel. Häbitult väheseks jäi muidugi, aga samas tahaks alati veel, ka pärast kahte tundi. Ja täiesti õige, et ma vaevu hingan, kui mõlemad kitarristid nina ees soolot mängivad. Ah, kuidas saaks see mitte meeldida?

(Pilt Merlilt: http://public.fotki.com/merca86/gunnar-grapsi-mlest/)

Uh, aga kui on uni, isegi pärast sellist raputamist ja valgustamist ;), siis ei aidanud Magnetic Band, kes ka BLacky appi kutsunud oli, kuidagi kaasa selle äraajamisele. Polnud päris see, mis sinna oleks tingimata pidanud kuuluma, aga muus kohas, teisel ajal - miks mitte?

Led R-i jäi jälle natuke väheks, aga see pisku, mis oli, oli ju hää ja parem veel. "Lonely, lonely, lonely, lonely..." ja häääästi kõrgelt, paluks. Minu korvpallisuurused mandlid seda välja ei võtnud.

Aides oli vist väsinud. Eks näis...Pühapäeval saab üle kontrollida. Aga armas, et nad viitsisid üldse veel nii hilja. Lauljal/bassistil oli piisavalt veel särtsu, et asi huvitavaks teha.

Kõik, lõpp, over and out. Kael on korras, hääl kuskil kaevupõhjas ja muusikat - väga head seejuures - mõnusalt palju. Järgmise aastani, eks?

Oh, muuseas, Rabarocki passid tulevad homme müüki. Kas peaks või ei peaks? Artiste lubatakse nimetama hakata uue aasta alguses, aga...aga...Aga jõulud tulevad ka ;)

Nice to have the Internet back.

Nothing otherwise interesting going on.

Where'd my teens go?

Õhtul on nii jube tore minna vannituppa juukseid pesema, kui kraanist tuleb Coca Colat ehk täiesti pruuni soga nimega roostene vesi vist. Praegu on hommik ja see istub ikka veel torudes ja ei lähe ära. Nagu...mida?!? Sooja vett üldse ei saa järelikult, nõud jäävad pesemata. Oi kuidas ma loodan, et omanik seda ka täna siin näeb. Siis äkki saab ta aru, et meil pole mitte "probleeme rahaga", vaid millegi muuga.

Aga helgemates toonides...päike peaaegu paistab! Hii.

Soundtrack: "Post Blue" - Placebo. It's in the water baby...

*edit õhtul* Ma veetsin sünnipäeva ääretult toredasti, pestes kaks kraanikausitäit nõusid, tehes spagette õhtusöögiks ja saksa keelt õppides, selle asemel et midagi ilusat teha. Kuidagi kurb oli vahepeal olla. Selline...Täiesti tavaline ja mittemidagiütlev. No mis peakski tegelikult ühes sünnipäevas ikka nii erilist siis olema - see on lihtsalt see päev, millest alates peab end aasta võrra vanemaks nimetama.

Aga vähemalt oli kook hea ja koolis olid kõik nii toredad ja armsad ning üks inimene suutis mind tõesti üllatada õnnesoovikalliga. Natuke veider oli ka, aga mis sellest, kena oli ka. Tegelikult oli tore päev...Täis šokolaadi näiteks :D Ja kingitused olid ka hästi armsad - roosa õiega kaktus ja mandariin ja, heheh, šokolaadid. Ja roos, mis ära suri. Oeh.

Soundtrack: "Infra Red" - Placebo. So I came down to wish you an unhappy birthday

Tegelikult peaks hoopis Negative olema, sest täpselt aasta tagasi olid nemad mu nina ees kingituseks ja tore Jann Wilde ka.

Kes naerda tahab?

Ah, ja ma ilmselt otsustasin oma sünnipäevapeo kohta asjad ära. Okei, peoks on seda liiga palju nimetada, aga see pisiüritus korteris.

Ajaks 23. nov kell...Seda asja veel vaatab, oleneb teist tegelikult täiesti. Õhtupoole ilmselt. Andke teada, mis kell sobib.

Teemaks Like totally 80's ehk siis tehke, mis tahate. Piimatädist hairmetalini :D Isegi kui suurt indu pole kuskilt välja koukida mingid kaheksakümnendate riided ja siis need Tallinnasse üheks õhtuks tassida, et neis siis Aliast mängida. Et...natukene. Palun. I ask for nothing else. Sest korter saab makeoveri tolleks õhtuks. It'll be all glam and glitter. Hii.

Ja muud nagu polegi. Do come, please. Aa, ja ööbida saab ka meil, aga muidugi mitte väga suures arvus. =)

Kui küsimusi tekib, siis tulistage.

Annu, see, mis mul külmkapis oli, on nüüd seal, kuhu sa satud, kui sa uue lingikese peale linkide hulgas klõpsad. (Jummel kui palju komasid) Warning: Contains cherries and cheese!

Ja siia juurde kohe random rant: Miks just minu sünnipäeval ilmuvad igasugused asjad? Ah? Miks just plaat, mida ma tahaaaan (mis siis, et sama DVD on olemas, plaadikujundus on nii kuradima kena) või - ilmselt - kollektsioon toredaid ja roosasid riideid "So Sweet"? Ugh, miks mul krediitkaarti pole?!? I'm vain sometimes, so what?

Lõputu ootamine koridoris, keeleteadus, raamatukogu ja piinav ladina keel.

Loks-koll-loks trammis, Kristi ja kohutav juuksevärvihaisulaks.

Saksa keele tund, kiire asjad-korvi-kassasse-poeskäik, troll ja kino kohutava filmiga (Saw 4 - ei soovita väga, kui just kirurgia väga meelepärane pole).

Öine kokkamine ja küünlad.

Aga kui järgmisel liiga varajasel hommikul kooli garderoob Guns'n'Rosesi "November Rainiga" vastu võtab, kui väljas veel hämar ja vihma tibutab, võib küll kooli tulla. Ja isegi kaks loengut vastu pidada.

Nukuklubi ja pisikesed kratipokud!

...aga vahel on maailmas Valgust ka.

Näiteks 29. novembril Rock Cafés Gunnar Grapsi mälestuskontserdil, kus lava hakkavad lõhkuma meie lemmikKRATID!

(Ehk too tore neljapäevane päev tuleb Tallinnas olla ja valgustatud saada ;))

The world's gone crazy

"Liikmed ei liigu kuni kella kolmeni..."

...või siis kolm päeva. Tähendab, jube hea keikka oli järelikult. Kratism ja nukuklubi sobivad hästi kokku, eriti lava ees hilja öösel.
Ah, muuseas, kas kõige armsam asi pole mitte see, kui siis veel Co Marketi reklaamlehelt vaatab vastu pakike vorstikesi, mille nimi on "Tuline krativorstike"? Ma küll vorstist väga ei hooli, aga paki nimi on liiga hea.

Hmm. Nii et MTV Eesti "Kuulsuste top 10" kaudu said inimesed teada, kuidas õppis Bedwettersi Joosep laulma. Aitäh, kena demonstratsioon hommikusöögi kõrvale. Aga ma pakun, et ta pole ainus, kes seda nii õppis :P

Miks lumi juba ära ei sula?!?

Aa, oo, ma vist olen jube ebaoriginaalne, kui ma pasundan, et PALJU kuradima ÕNNE Bedwettersile! Naljakas, et alles X-mas Rockil olid nad sellised väikesed ja kodused ja nüüd keksivad mööda Euroopa lavasid ringi ja võidavad auhindu. Nojah, alguseks siis üks, aga sellestki piisab. See on ju parem kui Eurovisioonivõit, eks? Ja hulga parem kui kogu see EMA-de üritus kokku, paari väikese erandiga muidugi, milleks olid Foo Fighters, MCR ja Jared Leto. (Now call me eeeemoooo!) Muus osas sai hullemaks veel minna või? - Tokio Hotel võidab ja Snoop Dogg on õhtujuht. No kuulge...

Mõnus ikkagi. Lõpp hea, kõik hea. ;)