"Klass" on kohutav film. Mitte selles mõttes, et film ise kohutav oleks, aga selle sisu just. Ma lihtsalt ei suutnud seda pisarateta vaadata. See on nii julm...Nii õel.
Miks on inimesed nii mittetolerantsed? Miks on inimesed nii õelad ja julmad? Miks nad ei hooli? Miks on nad nii ükskõiksed?

Aga kas see aitab, kui vanemad kooli helistavad? Kas see aitab, et õpetajad vahele astuvad? See teeb ju kõike hullemaks, eks? Kas on liiga julm endast, kui ma oleks toda Anderst lihtsalt lüüa tahtnud? Miks ollakse nii naiivsed, et ei nähta?

I wish I could help somehow...

Nii tore ja armas ja ülilõbus oli Merli juures. Alias ja need toredad mängud, mille juures nooremana itsitatud sai. Nüüd on need veel naljakamad, sest nüüd saab juba paremini aru. Ja süüa sai ka rohkem kui kahel eelneval päeval kokku. Ja siis tuli uni. Ja siis istus tohutu suur koer aia ees, nii et ma ei julgenud temast mööda minna, nii et Aire sõidutas mu autoga värava ette. Aitäääh. See kutsa hakkas pärast haukuma.

Was fun!

Eva flies away

Dreams the world far away

In this cruel children's game

There's no friend to call her name

Eva sails away

Dreams the world far away

(Nightwish - "Eva")

Kell pool neli hommikul tekitas see lugu mingi tunde.

Egiptuse kobra, kes valvab Harrodsi kaubamajas 125-tuhande dollarilist sandaali.


Vastsündinud valge lõvi kutsikad.
(http://news.nationalgeographic.com/news/index.html)

HÄID JÕULE!

I'm not playing a role now

I'm here just because

I've got to say

I'm not a fan of yours anymore

but you're still my only idol

("Hugging the Phone" - Lapko)

Ei-ei, see ei käi mitte Mansoni kohta. Ma isegi ei tea, kelle kohta ma seda öelda võiks. Pole oluline ka hetkel.

Ma teadsin, et rahvast tuleb rohkem jama kui onu Mansonist endast. (Yeah, ta tõesti on mees) Tema oli laval sama kahjutu kui tihane puuoksal, isegi pooleteist meetri kaugusel, mõrvar-nuga käes ja platvormkingad jalas.

Ohtlik polnud mitte tema, vaid need 4000 inimest selja taga, kes ka kõik teda vist pooleteist meetri kauguselt näha tahtsid. "These are the points of pressure," ütles ameeriklasest tiimionu ja ostutas otse mu nina ette maha, öeldes meile täiesti rahulikult, et kui võred pikali lendavad, oleme me in trouble. Thanks for that, dude. Aga isegi kui enne kõige algust liikusid need võred koos meiega, siis kõige järgneva ajal ei liikunud nad kriipsugi. Pärast lihtsalt litsuti meid vastu seda, nii et erinevad kehaosad valutavad, mõned ka mitte võrest, vaid...Nojah...kas siis kohutavalt vastikutest venelastest või, tjah, lõppkokkuvõttes täiesti kenadest lätlastest, kes alguse nõmetsemisest üle said. Tahaks selle huulepulga juustest välja saada...

Määh, öelgu inimesed, mida tahes, Lapko ON hea. Ma ei viitsi enam isegi öelda, et asi on maitses, sest selle üle on toe vaielda. Mulle meeldis ja sellepärast ma neid ka kuulan hetkel ja loen sõnu ja mõtlen: "Vau, mis sõnad!" Hahah, naughty. Manson oli oma toolide, kõnepultide ja sammastega ka hea. Küünlad päris alguses olid nii...jõulud. Aga show poolest oli Cooper näiteks palju teatraalsem ja teatri mõttes ka hirmutavam ja šokk-rokkarikum.

Ma ei hakka sinikaid ja niisama valusaid kohti üle lugema, aga ma tean ainult seda, et Korni-Flyleafi-Deathstarsi kontsertil tahan ma olla samas kohas või vähemalt samas reas...kui nemad ainult ei sülitaks.

This place is a mess

Olgu see meie väike saladus, et ma vabal ajal ja väga harvadel kordadel kuulan sellist muusikat nagu praegu: Cinema Bizarre'i "Love Songs (They Kill Me)", sest ma luban, et tihti seda ei juhtu.

Kohutavalt kahju on sellest, et lund ikka veel pole. See päike, mis Viru keskuse metallsammast vahelt otse silma paistis ja kõigelt sellelt klaasilt vastu peegeldas, ei peegeldanud hoopiski seda jõulu(rahutus)tunnet, mis kaubanduskeskustes sees elutseb. Võiks olla vastupidi, et väljas on lumine ja armas, mitte pluss viis kraadi, ning poodides hoopis hea ja rahulik.

Sest hetkel meenutavad jõule vaid julukaardid hunnikus laual, kingikotid hunnikus voodil, põlevad küünlad ja jõulukeeks ahjus.

Minu jõululauluks jääb ikkagi pop-vallast vist "Last Christmas" (aga ainult ühes esituses tõeliselt ilusana)

Funerals and parties

Lapko sobib jube hästi õppimise muusikaks. Mitte, et ta muidu hea oleks, aga muus kontekstis pole veel jõudnud neid kuulata. Küll jõuab, eks ;)

Lihtsalt tekkis tahtmine mainida, et hea bänd on. Maitse asi muidugi ja Mansoni muusikaga kohe absoluutselt mitte kokku sobiv. But who cares.

It's beautiful and scary

Can you tell me what stops the pain?

Kõigele lisaks lõikasin ma veel noaga näppu ka. Läbi rätiku, rätikus on nüüd auk. Nuga kuivatades. Valus on ja kohutavalt ebameeldiv, seega ma ei kujuta ette, kuidas keegi seda meelega teha suudab.

Muuseas, narkar istus eile hommikul puu all ja keeras endale jointi. Liiga nunnu pühapäeva hom...keskpäev.

Ja väga klubilist versiooni Mansoni Heart Shaped Glasses'ist kuulates tuli meelde, et varsti on jõulud. Ja masendus, mis sellega kaasneb. Kas on väga nõme, kui ma ilmun sünnipäeva-jõulupeole ilma kingitusteta "gängile"? Ilmselt ja kohe ikka väga nõme. Oeh. Aga mu aju on tühi (v.a kooliasjade kohapealt) ja...buäää. Ma teen kooki? (A)

Ma püüan edasi ja täiesti edutult alustada jõulukaartide kirjutamist, mis Saksamaale saata.

Vingumine on jube kohutav, aga vahel tahaks natuke. Sest selline tunne on, nagu peale kooli polekski enam midagi. Välja arvatud mõned naljakad ja toredad hetked väljaspool. Näiteks meie lemmik-Baris ;)

Besides, it is absolutely horrible being a solitary and a lonely person both at the same time without a way to express it. I so feel Christmas coming...And the same feeling is inevitable every year.

Kursuse grupi pidu oli. Täitsa meeldiv, kui poleks olnud alguse jubedat muusikat ja veel nõmedamaid teemasid. Võib-olla ma olen liiga naiivne ja muus mõttes ullike, aga miks on kellelgi jubedalt vaja teada teiste intiim...ee...seiklusi? Me istusime trepil ja ei osalenud.

Varahommikul, kui enamik rahvast oli läinud ja mõned magasid ja elutoas olid vaid viis-kuus inimest, oli armas - oli hea muusikat ja mõnus jutuajamine ja veel head muusikat. Selline täiesti rahulik olemine.

Ja siis tulin ma koju ja ajasin Laura täiesti teadmatult veerand tundi varem üles. I'm sorry. Aga millegipärast on mul isegi energiat hoolimata unetust ööst. Koogid olid nämmad. Ja te ei kujuta ette, kui ilus ja rahulik on Raekoja plats kõigi oma puumajakeste, lampide ja särava kuusega kell 7.30 hommikul.

Ja veel kord vabandust Merlile selle kella viiese sõnumi eest, aga tal on ju sünnipäev ehk siis

PALJU ÕNNE!!!!! What a grown up girl she is now...

...ja siis peaks elu olema nagu Bon Jovi "It's My Life" ja sama ilus.

I'm not making any sense. Then again, I am too tired to even try. So live with that. Tahaks ära uppuda kuhugi...heas mõttes.

Elu moto peaks olema nagu Bon Jovi "Livin' On a Prayer'is".

I see dead babies

Kas kaks korda nelja päeva jooksul on palju kontsertitel käia? Eh...Ei!

BIB, Aides, Foreigner & Alice Cooper 2.12

Brides tegi oma asja korralikult ära, nii korralikult kui seda heli lubas. Vokaalid olid kuhugi saali tagaotsa suunatud ja peaaegu mitte midagi ei kuulnud eest, mis mikrofoni lauldi.

Siis liitusid pruutidega Aidese poisid ja tegid koos Zeppelini "Immigrant Songi". Kuidas meeldiks, kui laval on kaks solisti, kolm kitarristi, bassist ja kaks sünkroonis mängivat trummarit? Mulle meeldis ja oi kuidas. Brides lahkus, jäi Aides, kes seekord oli kõvasti tublim kui viimati Rock Cafés. Kell polnud kaks öösel, und ka polnud, kuigi kitarrist oli ikka sama liikumatu laval. Nii jubedalt tahaks näha neid lava ka lisaks häälele millegi muuga täitmas. Ja lõpuks, viimase loo aja, tuli ilmselt keegi korraldajapoolelt lava ette neile vehkima, et nad ära lõpetaks. Ei lõpetanud, voh...mitte enne loo lõppu. Tik tak tik tak.

Siis tiksusid minutit kella kaheksa poole ja lava vallutas...Steven Tyler? Ma mõtlesin, et mina olen see loll ja pime, kes arvab, et Foreigneri laulja on Tyleri peaaegu koopia. Aga ma polnud ainuke. Tyler või mitte, Hansen ja co või õigemini Foreigner Hanseniga oli kuradi hea. Nad pole üldse see "I want to know what love is"-ballaadi-bändike. Oh ei. Täitsa sõnatuks võttis, mis muusikat sealt tuli ja kui hästi seda edasi anti. Toosama maailma üks tuntuim laul esitati alles lisaloona ja ühendkooridega publiku näol, kes Hanseni arvates suurepäraselt laulis. Ise enam ei saanud aru, sest kõrvad olid umbes eriti valjust muusikast.

Vaheajal sai turvadelt medikaid manguda ja varjushow'd vaadelda - alguses liblikad ja siis...midagi muud vööst allapoole. Mõnel lavamehel on liiga igav.

Aga lõpuks kustutati tuled ja Cooperi lipu taga sai hoopis teist varjushow'd näha - vale-Cooper tõuseb lavale, aga õige Cooper viruta temast mõõga läbi. Okei. Ja siis algas Cooperi show. Ma ei teagi, mida öelda. Lood olid tasemel ja neist oli tõesti üks suur nidend tehtud, kord beebi tapmisega, kord ülespoomisega, naisepeksuga (või siis tütrepeksuga) ja hullusärkidega. Ja kui nüüd natuke tiinitseda, siis mõlemad kitarristid - Keri Kelli ja Jason Hook - olid sellised silmailud, et vahepeal hakkas silmadel valus lausa. Hihih. Nende medikaid sai ka turvameestelt paluda - kes muuseas polnud väga viisakad ja pärast said pihta, kui "hea" on paluvaid fänne õrritada -, neile lisaks veel kaelakeesid ja Alice'i-maa raha ja lõpuks Mr Kelli kaelakeedki. Rääkimata playlistidest, mida mõni lavamees lausa lavalt rahvale viskas.

Ah...muusikast? Mis te arvate? Härra Cooper ikka oskab. Publikuga suhtles ta küll vaid lõpuks vist sõnadega "Thank you Tallinn!" jne, aga mis sellest. Show oli hea. Js "Poison" (mis kahtlaselt just praegu pleieris mängima hakkas) oli teine laulupidu. Kurat, et ma kunagi ei osanud mõeldagi, et ma seda lugu lives näen. SEDA lugu, mida ma aastaid armastanud olen. Elu võib vahel liiga hea olla.

GayBari jõudis kolm medikat, kaks playlisti, purukstorgatud õhupall, Kelli kaelakee ja üks Alice'i-maa raha. Not bad, not bad at all. Aga need olid nagu eriti toredad lisandid meie üldisele vaatele ja asukohale keikkal - esimesena uksest sisse ja jooksuga üle halli - hopsti! - ette ritta ja keskele. Häh? Siiamaani ei usu. Sellega võib ju ära harjuda...o.O

Mansonil kordame? Turvamees, kes publikut minema saatma hakkas, ütles, et tulge aasta pärast tagasi või järgmisel korral ja ma poolenisti omaette pobisedes vastasin talle siis, et kolme nädala pärast näeme. Siis peaks professor Rannuti loenguinfo järgi olema ka kõrvad taastunud.

Uh, see orka otsas rippuv beebi on siiamaani silme ees...Šokk-rokk.

Ma ei tea, kes see oli, aga üks neiu, kes vist riietab Bedwettersit, oli reede hommikul telekas ja tegi toda kuulsuste topi saadet. Igatahes suutis ta mu tuju jubedaks muuta väitega, et David Bowie't võib ju võrrelda tänapäeva emodega. Ma küll ei tea, mis nurga alt või kui suures joobeastmes, aga see väide on absoluutselt igas olekus natuke liiga idiootne. No vähemalt tuli sinna otsa ka Bowie video, aga no...Tere hommikust?

Ja siis avastasime me koolis, et mu salvrätikud on spinati-brokkoli omad piparmündi essentsiga, sest nad on rohelised.

By the way, ideaalne aeg pannkookide küpsetamiseks on 23.00.