Aaah, The Birthday Massacre! Täna! Line-up on vägev, nii et õhtust tõotab tulla üks korralik elektrooniline tantsupidu. It's been a bit too long. Ja Tapperisse saab taas - üle kahe kuu?

Sunday breakfast

Kaunis pühapäevane ennelõuna päikese ja jahutava tuulega. Tagaaiast leidsin teetassi värskeid piparmündilehti.

Kõrgest roheliseks värvitud taburetist sai lamamistooli kõrvale eksprompt-laud ja päev võis alata. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla.

Kui tomat-kurk söödud ja muffini glasuurist sõrmedki puhtaks limpsitud, läksid uuesti tagaaeda avastama, sõel ja kann kaasas. Tuli välja, et herned olid valmis ja ootasid korjast. Sama lugu tikritega.
Viimaseid teravate okaste vahelt noppides mõtlesin, et nooremana pidin vist küll suviti päris ära kratsitud ja kriibitud olema, sest tookord oli olulisem see, et mari suhu jõuaks, mitte kõige ohutum viis eesmärki täita. Tikreid meeldis mulle süüa ka veel siis, kui nad hamba all krõmpsusid ja teistele ilmselgelt liiga hapud olid - hapude nägude järgi otsustades.
Täna tumepunaseid tikreid plastkannu korjates ohkasin kergelt kirsside pärast, mida ma vähemalt oma elu teises pooles igal suvel nii kannatamatult puu otsast korjata olen tahtnud, aga mille sel aastal näljased linnud ise nokavahele pistnud on. Tühjad puud. Aga siis tuli ema linnast ja teatas, et tal oli minust kahju hakanud ja mulle kirsse kaasa toonud.

Nüüd aga ootab kukeseenekaste. Nämm-nämm. Mulle nii meeldib juulikuu! Ja koduaed.

Midagi...

...magusat =)

Vihmas on kõige parem liikuda ringi kaht tüüpi jalanõudega - kummikute või plätudega. Siis ei teki probleemi, et hommikul on kõik tekstiilist jalanõud niivõrd märjad, et neid jalga ei kannata panna. Mul oli tänase sooja vihmapladina sees väga mõnus Maxima plätudega (9.90) ringi sebida, varbad märjad ja plätakad ise vaevu jalas püsides.
Kõik oli ilus ja tore ja rõõmus, varbad rõõmustasid sooja suvevihma üle, aga koju jõudes selgus, et need tobud pritsivad korralikult - äsja pestud teksade tagumine pool oli kuni taskute ülaääreni pisikeste poriplekkide ja lehekestega üle piserdatud ja ega kottki pääsenud (õnneks on veekindel teine, muidu oleks mul kotis leivataigen valmis). Mh, nojah, aga lõbus oli ikkagi.
Ja puhuks, kui linnas ka vihma ja lompidega nullmõtlemisega juhid lubatust no nii kaks korda kiiremini sõidavad, on imelihtne lahendus - tuleb vaid sõiduteest kergelt kaugemale karelda ning vihmavari graatsilise kaarja liigutusega küljele kilbiks langetada. Umbes nagu pildil, ainult et tänava peal. Kui kuskil ligidal post juhtub olema, oleks see veel eriti tore.

Ja mis siis, et plätud märjalt veidralt kräuksuvad. Vihmast tühjal tänaval ja autolärmi sees pole seda kuulda, eriti veel üle pleieri.
Vihmaga oli hea kuulata: Static X - "Z23", ükskõik, millist lugu Devin Townsendi albumilt "Ki" ja, oleme ausad, Blaze Bayley "Blackmaileri" kitarrisoolot (topelt, mm) kuulates ununeb üldse kõik muu ära.

Positive vs negative

Tujud ja meeleolud kõiguvad viimasel ajal nagu vaheldub ilm. Päike ja vihm segamini, vahepeale äikest ja siis jälle pilvitut suvepäikest. Hetkel on väljas kahevahel, siinpool üsna hea. Jällegi üks positiivsem hetk ja üllatav leid.

Get out of this place while we still have time
Mingi lugu raadios

Aga muidu tekitab vaimustust Engeli "Sense The Fire"

Esmaspäev libises oodatus kiiremini õhtusse, kähiseva häälega klienti kliendi järel tervitades, naeratades, silte kleepides ja endale veel teadmata ajaks teadmata pikk tõlkepraktika vastu võtta. Seljataga oli toredamast tore nädalavahetus.
Reedel litsusime end neljakesi rongi kitsamatele pinkidele ja naerdes saabus Viljandi - ja nalja jätkus sellest hetkest kaheks järgnevaks meie maa suviselt kuumaks päevaks. Kiire söögipaus, millest sai järgneva kolme päeva kõige tervislikum ja normaalsem, poetiir ja auto-tagaluugi-piknik tänaval, aknast piilumas taignarulliga vanatädi, kes meid aeg-ajalt ikka vihaselt seiras ja oleks meid hea meelega sellesama rulliga visanud. Üheksa paiku õhtul jõudsime ka lõpuks festari väravasse, kus randme ümber kleebiti järjekordne, seekord oranž käepael. Velikije ei hoidnud kaua enda kütkeis, nii et Nelega tiirutasime veel kord auto ja festariplatsi vahet, et sinna pärast kümmet Loitsu kaema minna. Ohohoi vihmametsa ja tegelasi, kelle poole ainult piilda võib (ka seda vaid väga hea põhjusega). Kosmikute-moshi oli küll esimene kord kogeda ja näha, seda siiski veidi kaugemalt. Kosmiline oli muidugi ja nii-nii tore. Taas kord.
Öö ja varahommik leidsid meid klubist tantsisklemas-hüplemas ja kõnnitee äärel istumas. DJ Taat üllatas nii positiivselt, et enne kella viit hommikul ei saanud kuidagi lõplikult klubist välja - ja sedagi pärast vihmametsa-tantsu. Heh. Midagi väga uut ja üllatavat igatahes.
Festival nägi meid taas kella nelja ajal pärastlõunal pärast turgutavat und. IQ Zero ajal praadisime end palava päikese all (esimene ja viimane kuiv, päikeseline ja üdini suvine festari-nädalavahetus vist). Rock Crime'i uurisime veidi ainult uudishimust, tegime korraks nägu, nagu oleks huvitatud, ja siis panime plehku. Stem ja The Belka üllatasid (polnud ma neid ju kumbagi varem n-ö avastanud) väga hästi. Päikegi oli mõlema ajaks kenasti puude taha vajunud ja ei piinanud enam. Õhtune autopiknik-joogipaus venis oodatust pikemaks, nii et Horricane jäigi vaid kuuldekaugusse paari viimase looga. Selle asemel karjuti aga meie peale vastasmaja kõrgeimalt korruselt ja ähvardati politseiga. Nonoh. Mõned meetrid eemale jäänud noorukid tegid lollimat ja valjemat lärmi. Mis seal's ikka - vähemalt oli lõbus jäädvustada erinevaid uudseid pudelist joogi kättesaamise võimalusi.
NBS. Oh. Kael ja sinikais käed mäletavad seda esirida veel hästi. Küll oli soov ära tappa teatud noormees valges riietuses, kes oma käsi ja muid esileulatuvaid kehaosi mitte neiudest eemale hoida ei suutnud, kuid lõppeks oli tema tähtsusetu. Oluline oli hoopis bänd laval, kes õnneks vist astub sinna üles piisavalt harva, et iga kord nii kuramuse eriliseks teha. Hyper-power, mis muud. Ja punased ülaosariided olid olemas. :D
Öösel nautisime taas muusikat ja tuleshow'd väljas ja naersime. Tants ja trall, Rasputini-tants ja headbang käsikäes ja vaheldumisi. Väga vabastav ja pöörane ja mõnus.
Muidugi ei tulnud suurejoonelisest plaanist startida kell kümme, et olla kolmveerand kaks Plazas "Brünot" naermas, mitte midagi välja. Esimene meist elik moi ärkas pool üksteist ja teised riburadapidi kella kaheteistkümneni välja (Laurat pidi küll natuke tagant torkima). Startisime täiesti õigest maanteed pidi kell üks ja kaks tundi hiljem jooksime üles korterisse WC-sse, sest neid teepeal ei kohanud. Päike paistis ikka veel, viisime hunnikute kaupa taarat poodi, tõime kolme asja asemel umbes kolmteist poest ja sättisime vaikselt õhtu jaoks end valmis.
Vaevalt Kadrioru parki jõudes hakkas täiesti tuntavalt, okei, liigagi tuntavalt vihma pladistama ja Lauluväljaku 12-miljoni-WC-sse jõudsime tilkuvate ja lirtsuvatena. Laulukaar päästis otsese paduvihma eest, mis jõgedena mööda lauluväljaku asfalti voolas ja kosena monitoridele kukkus. Välk ümberringi oli tellitud valguseffekt ja tume mürin pilvedest gongile lisavõimendus. Ilm andis küll juurde jah, kuigi ausalt öeldes ajas judinad üle selja jooksma siiski lavalt kuuldav. Nii erinevad ja samas sulgkergena tunduvad teemamuutused, rõõmus ja rõhuv korraga. Lisaks igati vinge vokaal - Hainz (säragu ta veelgi oma koorilaulja häälega, palun!), Taavi Peterson (kui kõrbed nii positiivselt mõjuvad, peaks ehk ka proovima) ja Priit Volmer. Lummatult iga viimast nooti, heli, emotsiooni, sõna endasse püüda üritades laulukaare all istuda ja vapralt vihma-tuult trotsida oli sõnulseletamatult võimas. (Ei ülista, lihtsalt tunne oligi selline - äikesetorm ja sellest mitte hooliv laulurahvas, kujutage ise ette) Tallinn seekord ei põlenud, uppus hoopis, aga ega seegi takistanud kellelgi lava ees lompides hüplemast ja nautimast. Kodus oli hea ja soe, aga sees oli seda juba enne.
Ka teisipäeva vajus kiiresti õhtusse - pärast sünnipäevakest värskete marjade ja mu nimetute korvikestega, tõlkega pusimist ja kolmetunnist tööd. Ja sinna vahele mahtus paduvihmas, naeratus näol, koju jalutamine, juuksed tilkumas, aga tuju vihmapilvest kõrgemalt. Viimane kadus ja tiris tujugi kaasa kaugele.

Just another day,
When all that I want
Will mark me as a sinner tonight
Disturbed - "Ten Thousand Fists"

No, no, no, no, NO!

Trent, Mr Reznor, no! NIN lõpetab kontserttegevuse? Augustis viimane kontsert? Ei taha muutuda Gene Simmonsiks. Jah, aga...aga...there go all these dreams. The worst news today! Ja viimane kord Euroopas on 2.08 Sonisphere, Knebworth. Ohh...nukker, nii nukker.

95%

I'm broke but I'm happy
I'm poor but I'm kind
I'm short but I'm healthy, yeah
I'm high but I'm grounded
I'm sane but I'm overwhelmed
I'm lost but I'm hopeful baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving a high five

I feel drunk but I'm sober
I'm young and I'm underpaid
I'm tired but I'm working, yeah
I care but I'm worthless
I'm here but I'm really gone
I'm wrong and I'm sorry baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be quite alright
I've got one hand in my pocket
And the other one is flicking a cigarette

What it all comes down to
Is that I haven't got it all figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving the peace sign

I'm free but I'm focused
I'm green but I'm wise
I'm shy but I'm friendly baby
I'm sad but I'm laughing
I'm brave but I'm chicken shit
I'm sick but I'm pretty baby

And what it all boils down to
Is that no one's really got it figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is playing the piano

What it all comes down to my friends
Is that everything's just fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is hailing a taxicab...

Alanis Morissette - "Hand In My Pocket"

Brum! NIA! Trummid! Rekord!

Newborn :D

Kui väljas sajab, lompe on rohkem kui kuiva maad ja varvaste vahel lirtsub niigi, pole ju enam mõtet autodel ega bussidel tsipa aeglasemalt sõita. Nii toretoretore on näha inimesi end majaseinte vastu litsumas, kuigi see miskit enam ei päästa. Mhh.

Aga õhtu läks ilusamaks ja soojemaks. Oh, I still don't know...

Don't let them have their way

You're beautiful and so blasé

So please don't let them have their way

Don't fall back into the decay

There is no law we must obey

So please don't let them have their way

Don't give in to yesterday

We can build a new tomorrow, today

Placebo - "Speak In Tongues"

Kolmapäeva varahommikul oli läbi Vanalinna raudteejaama poole kõndida hoopis midagi muud kui talvistel varahommikutel. Veerand kaheksa paiku käis vilgas töö, inimesed tulid ja läksid, keegi tõmmu noormees, kes veel hotelli polnud jõudnud, püüdis mulle midagi mesikeelset vist öelda, aga ei kuulnud mina läbi muusika. Päike siras. Piilusin väikestesse kõrvaltänavatesse, mis olid veel või juba tühjad. Saksalike küpsetiste kohvik oli juba lahti ja laadisin kotti pika tee peale mandlikolmnurga ja kaneelisaia - värsked, pehmed ja nii-nii-nii head (nagu selgus rongis poolel teel).
Viljandi tervitas ilusa ilma ja Merliga. Jõudsime palju-palju rääkida, vaadata veidi näitlejate katseid, istuda lossimägedes ja veel rääkida, järjest sügavamale kaevates. Siis võtsin ta köögi üle ja samal ajal, kui Merli meile süüa tegi, ladusin ma kokku küpsisetordi. Püüdsime sellest pisikesest läpakast filmi vaadata, aga kuidagi ei õnnestunud. Leppisime "Südameasjadega" ning sõime torti ja juustuküpsiseid seda vaadates. Õhtune järveäärne lesimine oli hea. Väga hea. Ma võib-olla lobisesin teatud asjadest liiga palju (Merli, anna andeks. :D)
Järgmine päev tervitas üldiselt vihmaga, aga Ugala juures kadusid pilved ja päike pistis nina uuesti välja. Pleier mängis mulle "Bright Lightsi" (no one can take it away from me, no one can tear it apart) ja Mr Gahan karjus jälle "Wrong" ning siis võlus "Corruptiga". Õiged lood, väga õiged lood.
Tallinnas tagasi, sain Kristiga kokku, istusime maha ja muljetasime. Pikalt. Ja arutasime. Miskipärast on meil kõigil praegu sarnased dilemmad.

Aitäh, Merli! Ja tead, sul oli selle ühe foto suhtes ilmselt õigus.

Juustupulki siit ja Viljandi pilte sealt.

Unustatud ja taas leitud bassisoolo

Tabasalu panga tumeroosa taevas tumesiniste pilvelaikudega oli mere kohale kui maalitud ja keset pilti tekkinud laialiläinud soperdis, mis pidi endast kaugel-kaugel mahasadavat vihma kujutama. Seisime ja naersime ja arutasime, kumbal on pikem - kas Laura statiivi-riistal või Issi-Tupsul Liisil. Hmm. Loodetavasti ligidal parkinud rekkajuht magas õndsat und ja ei kuulnud ega kuulanud sõnagi.
Keila Joa parklast puude vahele kaduv tee ähvardas eemalt kostvate veidrate löökide ja häälekõminaga tuua meieni halva õuduka, milles autotäis neiusid sõidab öösel pimedas metsa, kuhu neil tegelikult üldse asja pole, jalutada pahaaimamatult mööda teerada, kuni neid ühekaupa aina vähemaks jääma hakkab. Löögid on niikuinii kirve- või lihunikunoa hoobid naiivsete metsasjalutajate jäsemete pihta, taamalt kumav valgus ohvrituli ja kohe-kohe hüppab keegi värdjas puu otsast kaela. Nii hästi ja põnevalt ei läinud - meie saabudes lahkusid neli noormeest juteldes ja siis oli vaikne. Välja arvatud joa kohin ja mühin. Sinna oleks võinud pikemaltki jääda, jaend kuskile mõnusalt maha istuma sättinud, et püüda vähekenegi aru saada, mis selles segaduses peakeses ja mõtetehunnikus toimub, mille poole süda peksleb ja rahu ei anna.
Öine minipiknik saiakeste ja Twix'i-kepikestega - kotid ja kepid, alati Tupsudega kaasas - kujunes metsarahu ilmselgelt häirivaks itsitavaks pervo-Tupsu-lobaks.
Aga öö kutsus koju ja karge õhk tuli jätta sinnasamasse puude vahele ja vee äärde. Ei jäänud me puud kallistades ööseks sinitaeva alla pikutama, käbisid, kuuseokkaid ega Manny kombel grillitud mesilasi krõmpsutama. Ainus mõru, mis linna kaasa sõitis, olid mõtted. Kui nüüd lennukile uuesti astuda, pole ma kindel, kas ma käsipagasitki kaasa võtta tohiks - mõtte- ja hingepagas on piisavalt raske selle asemel.
Aga oli hea ja värskendav.

"I want you, I don't know if I need you but I'd die to find out..."

Lalupeol sai küll ühes hingata, isegi liiga ligidalt teiste hingajatega, sest teed olid ummistatud ja liikumiskiirus oli minimaalne. Vähemalt eile õhtul enne vihma ja tuult. Täna leidsime kena murulapikese, mis aegapidi küll järjest pisemaks jäi. Sealt ma enam ei lahkunud - ummikus läbipääsutee oli liiga ülerahvastatud. Mõnel hetkel tundus, et ümberistujate põhimureks oli see, kust saada süüa ja juua ja veel süüa. Hmm. Näksisin isegi herneid, aga see ei seganud laulukuulamist. Päike praadis meeldivalt enamuse ajast, kui ülesõudvad pilved vihmatibaga ei tervitanud. Aga lõpuks seisis kogu mass ja mu kolm aastat koorilaulu eest rinnas luku taga olnud häälrevärin helises koos tuhandetega kaare all. Need hetked on midagi sellist nähtamatult suurt ja võimsat, mida on raske mujal ja muul ajal tabada. On, aga teistmoodi ja teise tähendusega. See on see maa...

Itchy

Lülitasin oma kollase ja armsa Vodafone'i välja ja pakkisin karpi oma aega ootama. Niu. Felt sad. Aga tema aeg tuleb kiiresti, ma loodan. Faster than I expect? I hope.
Samal ajal saadeti mu garantiis elu eest heitlev Sony ikkagi tagasi Pärnusse, aga homme jõuab ta minuni tagasi. Telefonid telefonideks, see ärapakkimine lihtsalt...tundus veider. The end? No, can't be.

Signs will arrive tonight
Guiding light decrease my pain
That I created on my own

Scary Symmetry - "Timewave Zero"

Ja siis...JA SIIS...pidin ma, ma lihtsalt PIDIN siis hakkama pooleldi naljapärast urima Brummy töökuultusi, mille seast hüppas ette Hatters Hosteli kuulutus - koht, kus möödus meie viimane öö Brummy's pärast ööbimiskohtade puudust Londonis. SEE koht, kus istus leti taga eriti äge noormees, just SEE koht siis, kuhu vajatakse poole kohaga töötajaid. Argh. What do I do? What on bloody earth will I DO? Niigi saadaks kirja "What if...", pakiks oma 20kg ja istuks lennukisse ju...

Hmm.

Aga kaks ööd tagasi käis mul varahommikune külaline. He was under my blanket at 5.30 am. It was my first time - it hurt but it wasn't really that bad, either. Afterwards I kicked him out and he escaped through my window, injured and leaping. Fuck him. Kuradi mesilane selline, ronis öösel teki alla. Nii ei tohi.

Back to London with a surprise

Londonis istutasime end parki ja hakkasin hostele läbi helistama. Aga, oh üllatust, kui Hyde Parkist toimub kolmepäevane festival, käimas on Wimbledon ja kuskil ligiduses on AC/DC, ei ole ju kuskil ühtegi hostelikohta võtta! Park lukustati kell kuus ja vedasime oma väsinud ja ärevil kondid ja kohvrid rongijaama pingile. Huvitav, kui palju pilet Poola maksaks? Tekkis mitu-mitu-mitu plaani lendude ümbermuutmise ja uute otsimise ja kõige sellisega. Meid kiskus Poolasse nagu ei kuskile mujale, isegi kui vaevu nädal varem oli sõna "poolakas" olnud meile kui sõimusõna.

Lõpuks veeretasime kohvrid Starbucksi, istusime seal kirjaneitsidena viimase hetkeni enne kinnipanemist, rühkisime bussijaama tagasi ja soetasime piletid Brummy'sse. Our sweet-sweet Brummy. Meie endine hostel oli pilgeni täis, aga teine hostel oli valmis meid ka kell 1 öösel vastu võtma. Sinna jõudsime kell 2, sest teel olid ummikud - lõppes festival pargis - ja teekond hostelisse oli arvatust tsipa pikem ja hõlmas kohvrite vedamist trepist alla ja hostelitrepist üles.

Aga kes ootas meid leti taga keset ööd? Lühikesed rastad, musta küünelaki jäänused. Mhmm. Sõbralik jutt. Okei. Kui ma öiselt unise peaga vaheust lahti ei saanud, tatsus noormees meid aitama ja tatsus platvormsaabastest. Did we die? Yes. Ohohohoi.

Tuba oli tühi, kui välja arvata kellegi noormehe kohver. Noormees ja sõbrad jõudsid tuppa siis, kui meil olid tekid ninani. Ja nii kestis hommikuni välja hispaaniakeelne sosin, uks kinni-lahti-kinni-lahti ja nari rappus. Nojah.

Hommikusöök möödus seekord keldrikorrusel. Meie viimane toast-and-peanut-butter hommik. Mulle oli must tee piima ja suhkruga juba peaaegu täieliku meeldivuseni välja arendatud. Niu.

Päeva veetsime Brummy's - eelmine kord ei olnud hüvastijätuks aega, sest liiga kiire oli. Seekord istusime trepil keset Victoria Square'i ja mõtlesime, et ei tahagi ära minna. Või kui kiiresti ja kuidas tagasi tulla.

Tee viis tagasi ostukeskustesse koti ja vendadele kingituste otsinguil. Lõpuks tegime tiiru ka Primarkis, mille paberkotte terve linnajagu rahvast endaga kaasa tassis. Oli suur ja rahvast täis ja eriti odav. Tesco oli jahe, jahe, jahe, suur ja odav. Pärast Tescot oli väljas - äike! Brum saatis meid vihma ja mürinaga ära. Vihm ja mürin jätkus ka teel Londonisse, välku sähvis pea tervel teel. Jah, sobis tujuga küll. Londonis peaaegu uppus üks tore väike Maserati poolenisti veelompi. Poor thing.

Londonist viis buss edasi lennujaama, kus šokeeris meid tüüp kümme meetrit eespool "Head Banging Bastardi" särgis. Jõllitasime nagu idioodid ja püüdsime fotole jäädvustada. Lõpetasime siiski tema seltskonna vastas istudes ja arutades, kes ta selline on ja kuhu ta läheb ja miks.

Väravad, väsimus, meeletu järjekord WHSmithis...Starfucks! Nii, otsustatud! Rahvamatk väravani ja lõpmatu järjekord. Aga mahtus lennukisse küll.

Hommikune Riia polnud üldse meeldiv. Lido toit on ülehinnatud ja minimaalne võrreldes UK-ga.

And that's it, back home...and dying to go back, really.

Oxford

Oxford kinkis meile naela eest terve suuuuur linnakaardi. Tuli välja, et seekord broneeritud hostel asus sama hästi kui nurga taga. Kahjuks, või siis kohvrimusklite kasuks, asus kõik teisel korrusel. Nojah. Itaallane leti taga - tüüpiline. Tuba jagasime veel kolme teise tundmatuga, hostel ise oli värvikas taas kord. Kõik oli tore kuni jõudsime duššideni. Ugh. Brr. Not so nice.
Toas end valmis sättides küsis selle aja peale saabunud neiu, kust me pärit oleme - meie paar omavahel vahetatud inglisekeelset sõna olla väga briti-pärased. Why, thank you. Neiu ise oli austraallanna.
Teek klubi poole haarasime ratastel putkast taas chipsid ja jalutasime mööda armsa, väikse Oxfordi tänavaid. Tudengeid täis, kel õhtul ilmselt ees lõpupeod. Ülemeelik.
Klubi ees oli taas kord järjekord ja kohe jalutasid meile vastu ka Nico ja Dave, kellega jätkasime oma Starfucksi otsinguid. Nad naersid meie surematu Starbucksi-soovi järele ja ei suutnud meid keelitada Costasse minemast. "We're Costa's rebels." Naer. Naeru sai sel teel palju - Dave'ga oli meil "special moment", kui me kaagutades kanu mängisime ja ta miskit laulujoru kaagutades esitas. Fun. Maandusime jäätisekohvikus, mille värskelt pressitud apelsinimahl maailma parim tol hetkel oli ja mille jäätisekuhi Nico ära väsitas, poor thing. Tee tagasi oli sama naljakas, sest me olime Nelega mingil lolluse-lainel. Starfuckers Inc.
McFlurries - Nele nägi lõpuks ka Chrisi soolo ära ja me mõlemad filmisime seda kiindunult. Niimoodi ei saa ju! It's insane. Väike paus väljas ja...ohoo, BB'le jäime hiljaks, sest klubi ees peatus Bentley, mis urises samamoodi kui kõige ilusama madala urinaga Harley. Urrr. Mm... Oih, keikka. Special treatment again - seekord üllatas Dave, kes "Samurai" algust küljega publiku poole esitas, seega otse meie poole. Hüplesime ja karglesime suurest rõõmust. Hüplesime ja karglesime ka tolle mainitud soolo ajal, mille ajal Dave meie üle itsitas. Nojah. It's us.
Lõpp oli veider, sest see oligi lõpp. Leppisime kokku igasugustest maid-gardner-personal-assistant-töödes ja Blaze uuris, millal ma alustada saaks. Läheks kohe, kui saaks. Kinkisime ära kaasa veetud Vana Tallinna, mis ilmselgelt liiga väikseks jäi, sest nii Dave kui senor Martiiiin armusid sellesse vähemalt, ka Luke ei suutnud vastu panna ja üleüldiselt leidis see tunnustust. Oleks pidanud suurema kaasa võtma. Või, ei, peab tagasi minema. ;) Kerged eesti keele tunnid said ka antud, esimene neist oli tegelikult juba tänaval, teine klubis. No teate neid tüüpilisi - bussipark, kaksteist kuud, Saku ja A Le Coq ja Kiek in de Kök ("Oh I don't like that one too much," mainis Dave. A Le Coq olla parem. Või Saku. :D)
Kohal oli ka Larry ema, kellele oli see viimane õhtu Inglismaal. Ta oli üleüldine lemmik ja nii armas oma lilledega.
Andsime oma pisikese panuse merchi tassimisel, tundes end veidralt mitte midagi tehes. Saime kaasa uusima, live albumi ja McFlurry'de EP (tänud senor Martiiiinile). Ja hüvastijätu-kallid ja lubadues kiiresti tagasi tulla. Well, I wish.
Vaatasime, kuidas nad end kõik autosse pakkisid, et paari tunni pärast Heathrow'sse sõita, ja jalutasime tagasi hostelisse. Öös oli palju inimesi, kes lõpupidusid alles pidasid või lõpetasid või jätkasid, tuikudes ja naerdes mööda väikse, vaikse Oxfordi kesklinna tänavaid.
Hommikul äratas austraalia neiu meid täiesti teatega MJ surmast. What? Ja eelmisel õhtul olid Flurry'd veel MJ-nalju rääkinud. Veider. See oli nii veider. Uskumatu ja väga veider. Sõime hommikust ja ootasime sellest veel uudiseid, kuid telepurk näitas vaid krimisaadet.

Raamatupoes saime aru, et ongi nii. Kõik poed, kus vähegi ka muusikaga tegeldi, mängisid vaid MJ muusikat ja pakkusid albumeid soodushinnaga (järgmise päeva lehes seisis, et plaadimüük oli 8000% tõusnud). See raamatupood röövis meid pikemaks ajaks. Oeh. Järgmine kord minna tühja kohvriga!

Kolme paiku ootas buss tagasi Londonisse ja AC/DC särkides onud bussijaamas. Huh? Järeldasime, et õhtul on keikka. Oh, great. Buss oli viimse kohani täis. Figures.

Southend on Sea

Hommik algas tegelikult väga armsalt. Aga jätkus sellega, et 7.45 jalutasime Dudley künkast alla bussi peale, mis tuli üsna kiiresti, aga hommikustes ummikutes tund aega linna sõitis. Sellele järgnes sprint hostelisse, seitsmeminutiline pakkimine ja sprint kohvritega Megabusi peatusse - mäest üles loomulikult. Buss hilines. Tüüpiline.

Londonis nuhkisime välja metroopeatuse ja õige metroo ja ka piletid masinast. Sellele järgnes mitte nii arusaadav metroopeatuse otsimine. Nurga taga olev nool ja trepp jäid muidugi kohe märkamata. Metroo oli palav ja umbne, aga mitte üleliia rahvastatud. Metrootöötajad juhatasid meid rongijaamani, kust leidsime kergemini kui kardetud piletid, millega sai Southendi.

"Will u make it?" - Sõnumile vastasin rongist kindla teadmisega, et õhtusele keikkale me jõuame.

Southend on perfektne kuurortlinn avara ja poode täistipitud jalakäijatetänavaga, palmidest pikitud mereäärse promenaadi, poekeste ja mängusaalide ja lõbustuspargiga! Amusement park! Me too, me too, I wanna, I wanna! Rollercoaster? I'm sold! Aga aega polnud. Ja ööbimiskohta ka mitte. Tammusime külalistemajadest tulvil tänavat mööda - kui olime lõpuks turismiinfo üles leidnud ja sealt kaardi saanud - ühes polnud ruumi ja millegipärast otsustasime Travelodge'i minna. Pidi tore koht olema. Aga see oli "fully booked". Ahaa. Teised kaks odavamat ja väljavalitud külalistemaja ei vastanud. Otsustasime ise kohale minna, aga poolel teel leidsime soodsa ja korraliku toa. Dušš, riidesse ja minek. Teel haarasime chipsid ja jõudsime liiga kiiresti klubini, mille ukse taga oli järjekord! Nii armas. Kõndisime edasi, olime kurguni sööki täis ja jalutasime siis tagasi. "We should be on the guest list." - "So that's how you pronounce the names!" Yeah.

McFlurry'd olid jätkuvalt suurepärased. BB samuti. Pärast keikkat virisesime veidi Dave'le, miks ta ometi "Samurai" hiilgavat bassisoolot seljaga publiku poole mängib. Ja et "Voices From The Past" soolo kummitab ja ei jäta rahule. Jäime lõpuni sinna ja saatsime nad lubadustega Oxfordis uuesti kohtuda autosse, uuesti Larry poole teele.

Ise jalutasime McFlurry'de taga hosteli poole tagasi, näidates poistele lõpuks ka nende enda hosteli koha kätte. Nad ei teadnud väga, kuhu poole minna.

Hommikul pakkisime uuesti asjad kohvrisse, vedasime need külalistemaja kitsast vaibaga trepist alla ja ennelõunasele peatänavale. Tesco-tiir. Bakery, mis meelitas ja kutsus ja pani suu vett jooksma. Lahkusin sidruni-muffiniga, Nele sai paberkotikesse sõõriku. Rong oli jätkuvalt jahe, aga nii-nii-nii mugav. Ja WC oli kui ballisaal - no enam-vähem, suur ja mugav ja peeglitega.

Londonis sama tee metrooni, abivalmis inimesi tänavanurkadel ja uuesti Megabusi peatus. Õigemini Oxford Tube, mille me veidi aega privaatbussina saime. Teine korrus, esirida - great!

Days off

Pühapäevase avastusretke käigus avas end meile Brummy tööstuslinnaosa, vaikne ja peaaegu inimtühi, larger-than-life ülikoolihoone, postiga kõnelev härrasmees, kes end meie poole teed tagurdas ja end õnneks korralikult üleval pidas, kuni me temast möödunud olime, põlved all värisemas. Victoria Square ja soovitatud Wetherspoon's, mis järgmise päeva lõunasöögiks jäi, New Street, mis võlus kümnete söögilettidega, igast hõljuv lõhn parem kui eelmine. Õhtul puhkasime hostelis jalga, sõime röstimata ülipehmet röstsaia ja õhtu viimased tunnid möödusid esimese maja lounge'is.
Esmaspäeval naasime New Streetile ja mõtteisse kerkis hull mõte - Blaze'i mõte seejuures - osta uus telefon. Vodafone'is vaatas mulle eriti ilusalt vastu kollane Vodafone'i armsus, hiilgas ja säras ta seal seinal. Onu värviline müüja seletas lõbusalt talk-as-you-go põhimõtet. Ma jätsin ta esialgu sinna, aga selle päeva avastusretke lõpus läksin talle järele ikkagi.
Avastusretk jätkus kanalite ääres. Fotod seletavad paremini, kui hea seal oli. Kogu see tükike linna oli üks suur Vahemere-maa kivimajade, purskaevude ja kanalitega. Päevikust: "I love Brummy more and more each day!"

Lõunasöök Wetherspoon'sis - Blaze'i soovitusel. Oli väärt ja oli hea. Üks vähestest korralikest söögikordadest tervel reisil.
Tagasi telefonipoodi.
"I'll take the yellow one."
"It's not yellow - it's gold!" teatas sama onu müüja lõbusalt, ja lisas siis vaiksemalt: "I know it's yellow but we like to be posh." Ahaa. No igatahes võlus ta laoruumist mulle täiesti uus, särava, kollase telefonikese, laadis kaardile 10 naela ja nii ma minna võisingi. Spontaansus - hell yeah.
Õhtul istusime taas hostelis, bookisime ja uurisime järgneva poole reisi busse ja ööbimist. Ära said broneeritud bussipiletid ja üks ööbimine Oxfordis. Kõik ülejäänu jäi juhuse ja hea õnne peale. Hiljem veel sai pitsat ja taas filmi - seekord vist "Transformers", mis oli, noh, kohutav.

Teisipäev algas turu külastamisega - esimese avastasime esmaspäeval, teise nüüd. Kõike ja odavalt. Aga huvitav avastada. Lõputu on see koht igatahes. Kaasa tuli särav kollane kotike (notice a pattern here?). Keset turukülastust helistas Dave ja küsis, mis meil teoksil on. Talle üldiselt meeldis meie plaan minna koristama. :P No shit.

Jalutasime aga edasi, et leida Arcadiumi, mille leidsime. Jalutasime edasi ja - ohoo - leidsime end gei-linnaosast. Tänavad olid siiski tühjad ja klubid veel tühjemad muidugi, ühe kohviku ees vaid istusid lõbusad härrasmehed. Me ei sobinud ilmselt väga ümbruskonda.

Lõunaks maailma parim veggie-burger maailma parimate chipsidega (salt+vinegar) lähedalolevast kebabist. Mmmmm...Aga siis oli aeg end liigutada ja leida buss Dudley'sse.

Marssisime mäest üles ja mäest alla, suutmata leida bussipeatust, olles piisavalt blondid, et vaadata vaid ühele poole tänavat, aga mitte teisele, veidi kaugemale, kus oli bussipeatus. Ohjah, buss igatahes pärast lõputut ootamist tuli. Meil kästi küll bussijuhilt paluda, et ta õiges kohas meid maha saadaks, aga kas me tegime siis seda? No ei. Meie? Never. We're too shy, you know. Õige peatuse tabasime kahe meetri kauguselt ära, kargasime toolidelt püsti ja jooksime välja. Haa! Edasi polnud enam nii haa!, sest tee läks mäest üles ja mitte väga laugelt ja lühidalt.

"I thought you were used to walking," teatas Dave irvega ukselt. Eh, nojah, aga mitte mäest üles!

Ah, The View! The Vieeeeew! Vennakesed mängisid malet, Blaze oli kuskil kuuris oma ratast putitamas, meie imetlesime vaadet. Ma võikski seda vaatama jääda. Mis järgnes, oli üks hullumeelselt naljakas õhtupoolik väljas, mis hõlmas igasuguseid nalju, ka Borati nalju, poseerimistunde, vastastikust tögamist ja enda asjastamist. Minust sai mingil hetkel asi. Ja siis sai minust naljatilk. Kaks selle õhtu ajalukku läinud geniaalsust minu poolt:

Dave seletas midagi "Team America'st" ja mainis, et midagi originaalsemat kui nuku-seks pole vist olemas. Mina selle peale: "Well, there could be like...Transformer-sex in the next movie!" Naerupahvakas, mis lõppeda ei tahtnud.

"Everything's doable!" Kujutage nüüd ette, mida kaks meessoost isikut sellise asja peale mõtlevad. Mhmm.

Hämardus, The View muutus aina ilusamaks ja me kolisime tuppa ümber - oli ikkagi filmiõhtu. Kuna keegi ei suutnud midagi otsustada, lükati DVD-mängijasse "Nacho Libre", sest meie polnud seda näinud. Jubedus kuubis. Mõttetu. Ökk. Siis jätkus õhtu mu käte kreemitamisega, kuna mu käsivartele oli ilmunud tundmatud valged täpikesed, mis ähvardasid sellega, et ma oma käed lihtsalt katki kraabin.

"The Illusionist" oli ka oodatust igavam ja draamam kui olema pidi. Tõmbasin teki kurguni, päris hea ja mugav oli ja püüdsin keskenduda filmile. Vabandust naeru pärast, ausalt, aga ma ei osanud kuidagi olukorda päästa. Muidu oli hea.

First night out

The crazy girls walked to the club 6-7 miles away. Võtsime endale kaks tundi aega ja arvasime poolel teel, et tee ei lõppegi kunagi ja Fury UK (McFlurries) etteastest jääme ka ilma. Tühjagi. Kohale jõudes löödi meie guest list kätele templid ja hiilisime uksest sisse klubi baariossa, tundes end ilmselt kõige nooremate naisolevustena (meie sugupoolt oli tol hetkel meiega koos umbes viis). Istutasime end klubiuste avamiseni piljardilaua juurde ja ootasime. Kui rahvas äkki liikuma hakkas, ühinesime massiga ja valgusime...mitte nii suurde klubiruumi. Lava oli...oodatus väiksem. Ruum ka. Aga siis astus merchi-laua tagant välja Dave - we meet again. Hilisemate ütluste järgi oli ta küllaltki imestunud, et me päriselt ka seal olime. Well, we did say we were coming and kept our word, didn't we? Jakid viidi üles, joogid toodi kätte, Nico tuli ja tervitas, cheers!, ja nii võtsime McFlurry'd lavalt vastu. Noored ja tohutu talendiga poisid. Chrisi kitarrimänguoskus tõmbas lõua vägisi põranda poole ja sõrmed kratsisid kukalt - andekus valgus igast poorist läbi sõrmede kitarrikaelale. Whoosh!
BB-d oli taas väga tore laval näha, seekord isegi üht osa lugudest teades. Great success! (Borat jäigi kogu reisi ajaks kummitusena igale poole hõljuma) Mingil hetkel tänas ta loomulikult kõiki tulemast ja pahvatas välja sõnad "friends from Estonia". We felt special. Me polnud teda enne keikkat isegi näinud.
Oleks me siis teadnud, kuidas need kolm sõna meie kohale hõljuma jäävad. Jalgu viibutades baaripukil saali ääres istudes tantsiskles meie juurde vanem naisterahvas, kes lõbusalt küsis, kas meie olemegi need Eesti sõbrad ja noogutuste peale küsis, kuidas me bändi teame. Lihtsast vastusest, et nad käisid tuuriga Tallinnas, tegi see ülemeelikus tujus naisterahvas omad järeldused meie olemuse kohta ja teatas seda korralikul kuuldavusel ka oma sõbrannale. Takes one to know one, right?

Üks inimene aga jäigi oma väga joogises mõttemaailmas veendunult uskuma, et me oleme Poolast. Ta komberdas miljon korda üle saali meie juurde ja küsis, kust me pärit oleme. Selgitustööle vaatamata eeldas ta, et me oleme siiski Poolast ja rääkis siis miljon ja üks korda iga kolme lause tagant sama juttu oma poolakatest kick-boxi sõpradest. Ahaamhjahh. Appi! Ta lõpetas lavaäärel jalgade kõlgutamisega ja plõksis meist fotosid - "I liiiiike those girls!" Iirlane, raisk. Poolakas on nüüdsest sõimusõna.

Kuni klubiruum vaikselt ka pillidest ja tehnikast tühjenes, oli keegi kuskil ära otsustanud, et meid viiakse linna ära. Nele katkised jalad olid ilmselt seitsmenda pilve piiril seda kuuldes. Lükatigi meid siis Blaze'i suurde autosse, neljakesi tagaistmele, ja mootor lükati sisse, et sõita...Dudley'sse? "It's perfectly safe, girls," teatas neiu Belgiast/Iirimaalt esiistmelt. Uh-uh, right, is it? Autos sain ma hakkama ka oma esimeste kurjustega - the evil little me.

Dave rääkis miskit immigrantidest. "Look who's talking," suutsin ma ära mainida. Ups. Oih. Inglinägu. Didn't mean to but it's true, isn't it? "No, no, there's a difference...Man, she's evil!" Aww.

Oo, aga enne lahkumist tutvusime kauni Freya'ga. That little wigglebum stole our hearts! Me oleks ta surnuks nunnutanud ja ei suutnud temast mitte rääkida isegi...praeguseni, tegelikult. Issi Jay. :D

"Borat" kujunes naerulihaseid treenivaks jälle. Meeletu, kui pervo ja loll ja idiootselt naljakas üks film olla võib. Järgnes "Tenacious D", mida mina kõigi imeks näinud polnud, aga mis umbes sama mõttetu oli. Filmi lõpuks oli kõigil uni silmanurgas ja nii tilkus igaüks oma voodisse. Meie päralt jäid diivanid elutoas, kus kaunid 4 tunnikest und möödusid.

HQ-st saime minema 1 paiku, kui Blaze lennujaamast tagasi oli ja meil istus kõhus kaks röstsaia extra crunchy maapähklivõi ja Nutellaga (esimene mulle, teine Nelele, ja nii kogu reisil peaaegu).

Blaze jõi hostelis tassikese kohvi ja jättis meid linna avastama, olnud teel näidanud paari suunda ja kohta.

Mu telefon, muuseas, andis reedel laadides otsad. Ilmselt ülepinge tõttu. Ekraanile meeldis mulle mu peegelpilti, ja mitte olulist infot näidata. How bloody fantastico.

So we begin...The Tour That Will Never Die

18. juuni, neljapäev.
Ema sõitis hommikul Tallinnasse isale-vennale järele, mina sõitsin samal ajal Kaubamajakasse, kuulates tagasiteel rõõmsalt Placebo uut albumit, aimates juba ette, et "Bright Lights" on tagasitulles väga valusalt õige lugu, mida kuulata.
Nele, ta isa ja vend korjasid mind ja mu loodetavasti alla 15kg kohvri kolmveerand kuue paiku autosse ja tuur algas Riiga sõiduga. Läti on naljakas - keel on naljakas, onud raadios laulavad "omnibusidest" ja Friday'sist võib lahkuda piparmündilehe-naeratusega.
Hetk, mil rattad enam maad ei puudutanud, oli taevalik nagu alati. Pilvetupsude kohal hõljudes lendles peas kaks mõtet: "I can't believe we're doing this" ja see, kui neetult ilus seal ülal oli.
Stanstedis ootas meid põrandanurk omal valikul, et seal siis 7ni hommikul bussi oodata. Saiakeste lõhn keerles ümberringi ja oli nii isuäratav.
Paber-pastakas-blogist:
Nele istus endale tuti perse...
Does your baggage fit? If your BAG is TOO BIG, it will not be allowed through security. Please check it OUT!
Kuke-sümfoonia nr 1 ootab kirjutamist
"Ma saan istudes lamatised varsti!" - "Istutised!" - "Istikud!"
Me plaanisime magavatele inimestele ja varahommikust heviaeroobikat teha, diagonaale (Nele kuulis "head oraali") läbi ootesaalide.


Enne kella nelja oli väljas juba päevavalgus, silmad kipitasid ja isu oma Soy Chai Latte järele Starfucksist aina suurenes. See soe, vürtsikas energiapall, mis kurgust alla veereb...mm...

Ja Starfucksi me ka saime. Järgnes kolmetunnine sõit Birminghami läbi Londoni imearmsate tänavate. Me õhkasime ja ohkasime ja esimesi pilke Brummy'le heites tundus too eriti kõle ja halb tööstuslinn. Muuseas, me olime sel teekonnal peaaegu Annu juurest läbi sõitmas, sest bussijuht teatas sõidu alguses, et viib meid läbi väga erinevate Briti linnade ja Brumi jõuame umbes...neljapäeval. Fabulous! Ta lubas ka tasuta kohvi ja minibaari. Saime WC.

Brum tervitas meid tuule ja nimetute tänavatega, bussipeatuste pisikeste kaartide ja kohvrite mäest üles-alla-üles-alla vedamisega. Kui lõpuks üsna industriaalsest linnaosast oma hostelikese leidsime, ootas meid ees viirukilõhnaline kosmilise muusikaga vidinaid täis kõige värvilisem ruum, kus ma eales viibinud olen, ja toatäis hindusid. Oh, great. Aga kena noormees letis lubas meile tuba umbes poole tunni pärast ja linnakaarti.

Meie kahe nariga toake asus teises majas ümber nelja nurga ja limusiinirendist mööda (kaalusime autot peseva limusiinionu ärarääkimist, et ta meid järgmisel õhtul klubisse viiks, sest The Roadhouse asus umbes 10km meist). Tol pärastlõunal avastasime Bullringi (humongous!) esimest korrust ja oma "very safe" ümbruskonda - ümber nurga oli kolledž, eriti ilus meeskodanik ja politseijaoskond. Nojah. Õhtu lõppeks mahl, pitsa ja film hosteli poolt - miski tobe märul agendi, 75% alasti neiu ja pantvangist lapsega. Thrilling.