In the UK

Hakkama sain - tegin UK blogile uue pesa -> evelayuk.blogspot.com

Siia enam miskit seega ei teki mõningat aega. Siinne eelmine post kolis sinna üle ja varsti potsatab paar fotot ka ehk sinna.

Seniks nii palju, et ma olen liiga palju musta teed joonud.
Cheers!

Eilne leib, et mitte öelda halb, kõva, vana ja kuiv ühes lauses

Paar aastat tagasi oli neljapäev kui võlusõna, mis silmad särama lõi ja huulile kohaliku Päikese laulusõnad. Nojah, need ajad on möödas. Päikese-ajad ka. Aga neljapäev on ikka tore päev.

Sõitsin täielikus teadmatuses Tallinnasse, veetes teel taas kord väga mõnusalt aega ühe väga mõnusa raamatuga. Teadsin vaid, et jalas olevad kollased sukad on kohustuslikud - kollase osas siis.

Õhtu möödus väga armsa seltskonnaga armsas Tapperis (see koht on...oh, ma ei tea, seal on nii meeletuid õhtuid/öid veedetud, et...las ta jääb). Nii-nii-nii armas oli, et see laudkond kokku ajati, et Nele ja Laura kogu selle kadalipu teatud härrasmehega (seda vist on veidi palju öeldud?) läbi tegid, et see õhtu just nii tore oleks. Ja muusika oli ka parim. Sain kooli-Lauralt palju ja head ja veidi, õige tsipa hirmutavat infot, mille peale Anneli arvas, et ma võiks üldse siia paigale jääda. Ja muidugi suured mõttelised tänus noormehele baaris, kes meid välja kannatas üle ettenähtud aja. Pöial püsti. Woodstock oli ka hää.
The scenes of so many crimes. ;)

Reede möödus samas joones rahulikult ja õdusalt. Logelesime peaaegu kella kolmeni hästi mõnusas Kappeli korteris, mida külastas vahepeal ka muhe sanitehnik. Zara andis taas uued teksad ja Villem kostitas näljaseid suurte taldrikutäite toitudega. Ja kohustuslik porno sinna juurde - olete ikka kõik guugeldanud Rammsteini uut videot? Germany Pussy siis nimelt. Ärge avalikus kohas vaadake, kuskil, kus näiteks meesisikud selja taga kõõritavad.

Imelik oli Tallinnast ära sõita. Imelik oli head-aega-kallisid teha. Pff, ei, oodake. I never say good bye. So I'll always have the chance to come back. Hüvastijätud on kuidagi lõplikud ja hetkel pole miski niivõrd lõplik. Ma ei tea, kuidas Laura meigiga bussis oli, aga minu oma jäi seekord omale kohale. See liigub paigast ja sulab ilmselt ühes teises bussis. Aga siiski oli veider.

Kulinaarse allmaailma võlud ja valud

Mind on viimasel paaril päeval, kõige muu kõrval ja osaliselt selle kõige muu juurest põgenemiseks, köitnud Anthoni Bourdaini "Avameelselt köögist ehk seiklused kulinaarses allmaailmas". Eelroa, kolme käigu, maugustoidu ning kohvi ja sigareti jooksul avab ta uksed neisse köökidesse, kus ta piisavalt kaost ja segadust külvanud on, köökidesse, kus kaasmaalasi ameeriklasi on heal juhul mõni mõnekümnest - ülejäänud kari testosteroonisõda pidavadest kokkadest on peamiselt Lõuna-Ameerika erinevatest hispaaniakeelsetest riikidest, mõni ka ehk Euroopa pinnalt, kas Prantsustmaalt või Itaaliast. Köögid, kus räägitakse seitsmes keeles korraga ja kus iga kolmas sõna on mitte peenutsev prantsusekeelne roanimi, vaid mittepeenutsev, otse-näkku, erinevatel kehaosadel põhinevat hüüdnimed kellele iganes midagi öelda vaja on.

Peakoka elu pole kerge ja graatsiline idüll pliitide vahel nagu vahel ajakirjadest võiks tunduda, kus meetrikõrguste mütisdega naeratavad onklid head ja paremat demonstreerivad, pildudes nimesid, millest keskmine kodust keedekartulit ja hakklihakastet armastav isik miskit ei taipa. Kortsutasin tihti kulmu ja lasin need nimed kiiresti mööda. Õnneks seletas härra peakokk neid vahel ka lahti.

Aga muidu on see mõnusalt kiiretempoline kirjeldus sellest, kuidas sõimualusest nõudepesijast Alice in Chainsi või Sex Pistolsi muusika saatel sõimav ja röökiv peakokk sai. Tema köögis sarnaneb tööväli ilmselt lahinguväljaga. Võrdluseks toob ta ühes peatükis teise köögi, kus asju ajatakse rahus, vaikuses ja viisakalt. Kuidas kellelegi. Igatahes tõuseb tempo aeg-ajalt köögis nii kiireks, et isegi selle trükitud kirjeldust lugedes hakkab süda kiiremini lööma. Ah et nelisada inimest banketil? Kaheteistkümene laud? Raamatu kaant kinni lüües ei teki küll isu peakokaks hakata. Ja samas...

Ei pea suur kokandusesõber olema, et seda raamatut lugeda. Okei, mind siiski huvitab. Hea on see, et mõned peatükid on eraldi teemade päralt - näiteks kaasvõitlejatest, köögisõnavarast jne, lisaks siit-sealt hüva nõu.

Pulmad ja matused

09.09.09

Pidi olema maagiline kuupäev. Maagilised pulmad teistel. Ja õnnetud telefonikõned meitel...

Veider on. Imelik. Maja on tühjem järsku. Aga ehk vanaisa on nüüd paremas kohas.

Ökk

Väga halb on olla. Ja halvad asjad, nagu näha, tulevad ikka korraga kõik. Seekord tervise mõttes. Kurat, noh, poolseeditud eilset lõunat tõesti ei taha näha. Ugh. Rõve. Istun tekkidesse mässituna ja tahaks ainult magada...kui selg nii pikast lesimisest ja istumisest ei valutaks. Grr.

Kaks ööd tagasi pidin kell 1.30 öösel eriti rõvedalt suure ämblikuga lahingu maha pidama. See oli...väga suur ämblik. :S Noh nii 8cm ühest jalaotsast teise ja suuuuur paksuks söödud keha.

Ja telekast näidatakse seksivaid roboteid. Ökk. (Ei ole transformerid, mingi sürr muusikavideo hoopis.)

Oo, pühapäevad...

...need magusad, toimekad, soojad, lõhnavad pühapäevad koduköögis. ;)

Flowers of...?

Minu viis lille viies Carriba pudelis.
Flowers of romance? Les fleur du mal? Scorpion flower? Oh, sõnademängude lõbu.

Out of my head...

...and out of the Cathouse. Pakkisin just asjad kokku. Ema on all. "So it's definite," he said. Yeah, I guess. Banditis mängib Baz, õigemini Skid Row "18 and Life". Veider on.

Tähetargad

Üldiselt väga ei loe horoskoope, eriti siis veel Kroonikast, aga päris ehmatav oli, kui Nele mulle selle nina alla toppis:

Skorpion (24.10-22.11)
Sa oled nagu akvaariumikala, kes vaatab maailma läbi klaasi. Sa tahaksid lähedust, kuid see, kes seda sulle pakkuda võib, on kaugel. Kuid sa ei ela akvaariumis. Sa ei ole abitu ega võimetu. Ära alahinda ennast. Ära kahtle oma võimekuses. Ja ära muretse. Sul on tugevam kaitse, kui arvad. Sinu sõnadel on rohkem kaalu, kui sa kardad.

Hmm. Ehmatavalt tõsi.

Viimane päev tööl. See oli ja siiani tegelikult on umbes sama arusaamatu kui oli viimane päev Saksamaa pere juures. Lihtsalt ei saa aru kohe. Anneli tõi lilli ja külvas mind õhtul üle koogi ja mustikate ja tikrite ja õuntega. Nii hea ja nii väga armas. See jõuab millalgi varsti kohale, päriselt, ja siis on oh kui nukker, sest ma jään neid igatsema. Imelik, aga tõesti, isegi kliente. Mõnda vähemalt. Vähemalt käis täna - justkui mu viimase päeva puhul - püsikliendist metaldude. Hii. :D

Ja nii kuhjasin ma omale need mustikad ja tikrid ja tüki kooki koos tassikese piparmündi teega (pluss sidrunilõik) enda ümber ja vaatasin American History X-i, mida soojalt soovitati. Oli hää vaatamine. Veidi karm paaril hetkel, aga hea teostusega.

I never say good bye. It gives me a chance to come back agian.

There are 20 track marks on my arms.

Meelde jätmiseks: Fastum Gel surendab naha tundlikkust päikese suhtes kordi, nii et kui suvel vaja end sellega kokku mäkerdada, peab need vastavad kehaosad riidega katma mõneks päevaks, kui päikese kätte minek. Või päikesekreemiga. Arst ütles. Ise ei hakka katsetama, ka selleta on piisavalt valu.

Eile ;)

Ambroosia lõhnameelele

Sellist kena sõnapaari kasutas Murdock A-Rühmas. Mhm, TV 3 näitab kordusi ja ma juhtusin samal ajal nõusid pesema teleka lähemas ümbruses (elik köögis). Aga õigus tal oli.

Kui vaid saaks lõhnu jäädvustada ja endaga kaasa võtta nagu fotosid. Pühapäevast oleks linna kaasa võtnud Metsanurme matkarajalt augusti keskpaiga metsa lõhna, veidi magusa, veidi mõrkja, põld- ja toomingamarjade, metsmaasikate ja -vaarikate, mustikate ja seente joovastava ning puude-põõsaste, sõnajalgade, oside, hapuoblikate endi värske lõhnasegu, selle puhta ja ergaks tegeva lõhna.

Pärnust võtaks kaasa tuule üle jõe lendleva värske leiva hapuka lõhna, mis sõõrmeisse nii hommikul kell viis kui pärastlõunati kandunud on. See on üks neist lõhnadest, mis defineerib minu jaoks Pärnu. Teiseks oleks mere poole jalutades järjest tugevamaks muutuv merevee, liiva, muda ja kõrkjate lõhn, millesse suvel sulavad jäätise, päikesekreemide, limonaadi, õlle, suitsu ja friikartulite aroomid.

Kodulõhnu on palju rohkem, on õunakoogi javärskelt saetud saepuru, lõkkesuitsu ja niidetud muru lõhn ja palju teisi, mis täidaks väikese fotoalbumi.

Arengupeetus

Seda ei nimetatagi haiguseks, selle kohta öeldakse arengupeetuseks. Teie mõistus on jäänud varateismelise tasemele ja lootust olukorra paranemiseks pole. Seda ei saagi tegelikult ravida, nii et sellega peab kuidagi leppima.

Oi, eem, ahha. Sellised sõnad ütleks mulle pigem keegi teine arst kui silmaarst, kes kasutas samu sõnu, va kaldkirjas olev tekst. Selle asemel ütles ta, et mu silmad pole kunagi väga varajases nooruses täielikult välja arenenud (vms), sellest ka korralikud miinused. Ha, nii et seega pole ma ise selles kuidagi süüdi. Ah well. Can't have it all, can I? Samas...ega mulle muus osas ka väga antud pole. :P

Inglourious Basterds on geniaalne ja Tarantino on geniaalne (duh)! Ma olen täiesti ebakompetentne selle kohta midagi ütlema. Pole ma ei Bradi fänn ega sõjafilmide fänn, aga sõda selles otseselt polnudki ja Brad oli...naljakas. Saksakeelsetest osadest sai ka aru, kui all tõlget polnud. Ja nüüd tahan ma tõpraid veel umbes viis korda näha. :D

Ja Jack russellid on imearmsad. Väike rüblik selline. Ma hakkan iga päev nüüd Nõmmele tahtma. Minu uus sõber.

Revolver, not so velvet

Külm oli. Maailm oli terve päev silme eest tiirelnud ja pöörelnud. Lõdisesin külmast ja olin väsinud. Kõik oli lihtsalt ropult halb. Ja kõik venis liiga pikaks.

Aga enne seda kõlas lavalaudadelt Rock Starist tuttav "Colorful", mis venitas suur peaaegu kõrvuni välja. Armas, armas lugu. Revolver polnudki enam nii halb kui mälusopis meeles oli. Vokaal oli päris hea isegi, taustaga koos, kitarrisoolod oskaja sõrmede all jooksid kenasti ja kogu õhtu jooksul mürises bass kõigist teistest üle. Ei kurda muidugi viimase üle. Dramamamamal oli kõrvadele paar kena üllitist pakkuda, peale "November Coldi" ei mäleta aga teisi.

Miski minus valis taas kord väga vale päeva ja aja, mil ei suutnud enam head nägu ette plaasterdada. Kui püüda olla tugev teiste jaoks ja teiste pärast ja siis rabeleda iseenda rägastikes ringi, tuleb hetk, mil ei jaksa enam üldse. Kuradi kahju, et see just eile oli, sest õhtu lõpuks vihkasin ma kõike ja kõiki enda ümber, aga siis taipasin, et vihkan hoopis end, mitte midagi muud.

I am sorry. But I guess I just screwed up again - profoundly, grandly and officially.

Rainbows and blondes

CatHouse'i esindust saatis Tallinnas laevale vikerkaar. On's see hea märk? Laura tasuta kruiis algas igatahes kajuti ja telekaga, jälgides aeg-ajalt, kas päike juba loojub. Seda loojumist me ei näinudki, aga õhtust alates hakkasin ootama päikesetõusu, et siis välja minna ja nautida.

Kui neiu trubaduur oma etteaste lõpetanud oli, tekkis enne karaoket paus, mille jooksul jõudis meie lauas maanduda noormees, kes veidi varem kõigi teiste seast kõige kenamana silma jäi. Nojah. Blond ja täitsa eesti soost, saare päält ja Rootsis resideeruv. Oleks selle noormehe jutust kas või pool tõsi, oleks ta üpris edukas ja heal järjel omadega. Ja egost tal samuti puudust pole - see täitis umbes pool igast ruumist, kus ta olema juhtus. Suvilad ja majad kolmes riigis, suusapuhkused ja toatäied muusikatehnikat, koerad ja klaverid, staar-sõbrad ja telekarjääripüüdlused.

Teki tõmbasin tol varahommikul endal ninani kell 5.13, mil targa interneti järgi olevat Rootsis päike tõusnud (seesama päikesetõus, mida ma pool ööd ootasin). Kolm tundi mitte-iluund ootas siiski.

Stockholm oli kena ja jahe. Üldiselt iseloomustas kogu seda päeva liikumine kõigepealt vales suunas, siis ots ringi ja tuldud teed pidi tagasi ning alles siis õiges suunas. Üks, kaks, kolm korda. Vägevalt planeeritud Gröna Lund oli kella 15-ni kinni. Aga paadireisi kuningalossi ligidusse saime tasuta, sest kellelegi ei läinud põrmugi korda mingeid pileteid meilt küsida. We like very muuuch!

Söögi osas läks asi ka vastupidi - kõigepealt imemagusat lõhna lahtistest akendest kitsale ülerahvastatud tänavale levitavast vahvlikohvikust väljus Laura pistaatsia-piimakokteiliga ja mina kaktuse-sidruni sorbetiga suures krõbedas vahvlis. Nämm. Ja alles siis istusime hiinaka välilaua taha ja tellisime liiga suure portsu süüa. Teenindav noormees püüdis meid küll mitu korda siseruumidesse meelitada, sest väljas olla külm, aga me keeldusime naeratades. Lõpuks oleks hea meelega tuule käest varju läinud, aga siis ootasime juba arvet. Kui kõhud lõhkeda ähvardasid, uurisime šokolaadi- ja kommipoe sisemust (oh, jummel, kuidas sealt midagi valima peaks?), paari vaateakent, toredat Backstreet-tüüpi poodi ja, oeh, siis seda vana vaenlast nimega muusikapood. Plaadid siin, raamatud seal, DVD-d keskel, read igal pool. Piin. Suur piin. Liiga palju head oli ja natuke head oli ka puudu.

Tagasitee laeva oli veidi kiireloomuline ja närviline, sest isegi kui bussipilet oli lõpuks olemas, seisis buss kesklinnas kell viis õhtul loomulikult ummikus ja venis nagu tatt edasi. Sadamasse ja laeva ja kajutisse 5602 jõudsime siiski väga õigel ajal. Sadamas terivtas vikerkaar. Telekast näidati Simpsoneid. Mmmõnus.

Õhtul kordus eelmine õhtu. Kabaree - kuigi seekord ilma The Arki "Worrying Kind" loota kahjuks - oli lõbus, lõppes aga sellega, et punases jakis noormees tõmbas meid tantsuplatsile. Okei, mis seal's ikka. Aga CatHouse ei tohi tantsida, sest kui CatHouse tantsib, siis tõmbavad punastes jakkides kabaree-noormehed neiud lavaesisele astmele bändi ette tantsima - kogu rahva ette. Hmm, kergelt ebamugav olukord, aga - hei! - keegi meid niikuinii ei tea ega tunne ega näe enam kunagi.

King's pubis jäi ka seekord silma keegi blond noormees, kes - ohoo! - meid hiljem klubis üles leidis. Ja nii ma ei maganudki öösel sekunditki, sest juttu jätkus hommikuni. Filmid, muusika, raamatud, koolid, tööd, plaanid, Gröna Lund (pagan, noh, mõlemad käisid ja meie mitte!), Rootsi, veel filme ja väga hulle ideid (mille hulka kuuluvad vorsti varastamine, laevakarts, teksajakid, blond rootsi noormees, isiklik groupie elik staarjuuksur, groupie groupie'd, tsikkel, Ameerika auto, bänd, raamat...ja Brad Pitt...mainimata laevaakende kojameestest ja roosades mundrites Läänemere sinivaalamiilitsast punaste vilkuritega). Kell oli siiski 5-7 hommikul ja need filosoofiad, eluplaanid ja geniaalsused on teatavasti väga...mõistlikud. "Ei jää magama!" Eelmise öö rekord sai seega ületatud ja tõusev päike peaaegu nähtud. Muuseas, neil kahel oli paar sarnasust, mis esialgu veidi kõhe tundus. Hah, ja kell 4 hommikul TTÜ-lasele Pythagorase teoreemist c väärtuse leidmise valemis ära teha on päris hea. :D

Nüüd tuleb taas uni. Filmipärastlõunal Lauri juures vajus silm esimese filmi ("Once") ajal umbes kakskümmend korda kinni, enne kui Chai mõjuma hakkas ja viimane pool filmist ärkvel möödus. Nagu ka teine film ("Juno"). Maailm kõigub ja vajub üles-alla ikka veel - tänaval kõndimine on kergelt raskendatud.

Pärnus oli hea. Taas kirsipuu all lõõskava hommikupäikese eest varjus hommikust süüa ja Stephen Kingi nautida. Niipea ei taha ma vist ühtegi loomade surnuaeda minna ja The Ramonesi "Pet Sematary", ükskõik, kelle esituses, on ka natuke teise tähendusega. Aga hea raamat, mõnus jubedik, tahaks nüüd filmi ka näha.

Filmidest rääkides - True Blood on ikka omaette ooper. Tõsiselt huvitav, kuidas võttis ookeanitagune publik vastu stseeni, milles suudlevad kaks meest - üks neist mustanahaline noor geimees, teine (pealtnäha) keskealine valge vampiir. See selleks. Üldiselt väga suure kiiksuga sari, vampiiri-softikas. Ja ignoreerib paljut varasematele vampiiridele eluohtlikuks tembeldatut.

Ja veel - grr ja urr ja pähh.

CatHouse of Games täna õhtul?

I wore my black and white dress to the birthday massacre

Tighten your tie boy.
You're something to die for.
But don't hold your breath now.
You're just killing time.
Tonight you can dream boy.
Imagine a whisper.
If you can keep secrets,
then I'll tell you mine.
Remember a promise you couldn't hold on to.
Though it brings me to tears now,
I need you to know.
Look in my eyes boy.
Nothing like yours now.
It seems that a lifetime is passing us by.

So open your eyes.

This is forever but it won't last long.
This is a memory that fades
away in neverending.
In the death of all that's long been said and done before,
we'll wish that we were something more.Stop wasting time boy.

You're late all your life boy.
They won't have the patience for
someone like you.
Your memory's fading.
I'll love you forever.
I'll try to remember.
I'll try to hold on.
You're standing alone boy.
Waiting for dreams boy.
Waiting for something to make them come true.
Don't ever leave boy.
I'd miss you too much boy.
I'll never forget you,
as long as I'm here.

The Birthday Massacre - "To Die For"

Kleit oli küll ainult must. Aga show oli väga värviline!

Alguses oli Sinine ja veidi tantsuline ja mõnus.

Siis läks kurjaks - Raggedy Angry poisid, kes ongi täitsa poisid veel, ilusad poisid mustas ja punases. Aga järjest tantsulisemaks ja palavamaks läks. "Dance Party" siiski! :D Ja, hei, kui bändi playlisti kuulub "Halloween", siis - I'm sold! Nii lõbus oli!

The Birthday Massacre! Veel tantsu, veel täiesti miniatuurseid mehi Kanadast ja ohh kui head muusikat! (Suured tänud nende eest Mr Darkrose'ile) Ja ma pole veel kuulnud ühtegi herr bassimeest, kes sama kõrgelt, kui naisvokaal laulaks. Hea. Õnneks tõestas, et ta mees on, ja võttis veidi madalamaid noote ka. :D I do, do, do like them!

Ah, ma ei raiska mõttetuid sõnu - nii hea oli! Ja pärastine oli..hmm, huvtav. Vestlus kohaliku muusikaseltskonnaga - mu jänkud leidsid äratundmist ja tunnustust! - ja viimased sõnad ikkagi noorukeste Angry tüüpidega. Toredat lendu neile!

What a wonderful night!

(Lihtsalt meeldejätmiseks endale: hüüdnimede nimekirja lisada prouad, memmed ja pasakotid :D)

Aaah, The Birthday Massacre! Täna! Line-up on vägev, nii et õhtust tõotab tulla üks korralik elektrooniline tantsupidu. It's been a bit too long. Ja Tapperisse saab taas - üle kahe kuu?

Sunday breakfast

Kaunis pühapäevane ennelõuna päikese ja jahutava tuulega. Tagaaiast leidsin teetassi värskeid piparmündilehti.

Kõrgest roheliseks värvitud taburetist sai lamamistooli kõrvale eksprompt-laud ja päev võis alata. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla.

Kui tomat-kurk söödud ja muffini glasuurist sõrmedki puhtaks limpsitud, läksid uuesti tagaaeda avastama, sõel ja kann kaasas. Tuli välja, et herned olid valmis ja ootasid korjast. Sama lugu tikritega.
Viimaseid teravate okaste vahelt noppides mõtlesin, et nooremana pidin vist küll suviti päris ära kratsitud ja kriibitud olema, sest tookord oli olulisem see, et mari suhu jõuaks, mitte kõige ohutum viis eesmärki täita. Tikreid meeldis mulle süüa ka veel siis, kui nad hamba all krõmpsusid ja teistele ilmselgelt liiga hapud olid - hapude nägude järgi otsustades.
Täna tumepunaseid tikreid plastkannu korjates ohkasin kergelt kirsside pärast, mida ma vähemalt oma elu teises pooles igal suvel nii kannatamatult puu otsast korjata olen tahtnud, aga mille sel aastal näljased linnud ise nokavahele pistnud on. Tühjad puud. Aga siis tuli ema linnast ja teatas, et tal oli minust kahju hakanud ja mulle kirsse kaasa toonud.

Nüüd aga ootab kukeseenekaste. Nämm-nämm. Mulle nii meeldib juulikuu! Ja koduaed.