Make another mistake

Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.

I'll need 37 stitches to keep the pain in

Once a queen, always the Queen

Täna olin ma umbes viieks minutiks Henry VIII kuues (ja õnneks viimane, ellujäänud) naine. Päris lõbus oli kuulata, kuidas "Henry" vaidles oma "naistega" ja kohtunikega. Mul polnud ühtki pretensiooni - "mina" elasin ju kauem kui "mu abikaasa".

See kuningas ja kuninganna las olla. Ma olen endale ühe teise kuninganna mälestuse võlgu.

19. september ja Riia - ei, Läti pole vahepeal kuningriigiks hakanud, küll aga väisas Queen Riiat. Ja meie lausa pidime seda nägema. Isegi selle suure AGA-ga. Startisime päris vara hommikul - kell 7 on reede hommiku kohta ikkagi väga vara. Pooleteist tunni pärast jooksime Pärnu bussijaamast Statoili oma hommikuse kakao-/kohvilaksu järgi, alles bussi tagasi jõudes taibates, et pileti hinna sees on ka tasuta kuumad joogid bussis.

Riiast läbi sõites olime tüüpilised turistid - "Oiiiii, vaata, mis seal on!" ehk siis lugesime poesilte ja reklaame oma kohutava olematu läti keelega ja lugesime Statoile kokku (neid on lugematu hulk seal). Ma taasavastasin seda kohutavad tunnelimoodustist bussijaama juures, eriti armsat vanalinna - isegi üks puu tuli tuttav ette. Sõime bussijaamas pingil...midagi, meie vastas pingil sõi ka üks naine...midagi - tal oli x-hepatiit, mille meiegi vist vähesel määral külge saime. Siis jahusime umbes pool tundi pagasi äraandmisega - kes, kus, kui kaua ja kui palju. Šoppamisest ei tulnud miskit välja, sest kõik poed olid täpselt samad, mis meil. Ainus asi, mille ma olin sunnitud ostma, oli sall Seppäläst, sest tuul oli lõunavabariigis tugevam ja külmem kui ma karta olin julenud. See sall päästis mind kindlast voodissenaelutatusest, kuigi haige olin nii või teisiti pärast.

Arena Rigasse polnud ka just kõige lühem tee, aga ajatapjaks on see küll hea. Kella kuue paiku polnud seal ukse ees passida küll veel mõtet - järjekorrad olid umbes viie kuni kümne inimese pikkused. Aga kuidagi tekkis seda rahvast sinna juurde, nii et kui uksed lahti tehti, kisti meid lihtsalt vooluga kaasa. Sees pidi ka veel ootama, aga seal oli vähemalt soojem - ja väga palju rohkem rahvast, sest liikuda polnud küll väga ruumi ukse taga. Saalis seevastu oli seda küll ja veel, täpselt nii palju, et me end rahulikult teise ritta istutada saime - ja kenast kohe eesti onude seljataha. Istusime tunnike ja rääkisime teemadel, mis ei puudutanud seda sündmust kohe üldse - no näiteks huulepulkadest. Nojah...Muuseas, "soojenduseks" mängiti AC/DC-t. Oli vist...

Aga veider selle keikka juures oli see, et mul polnud kordagi enne neid liblikaid kõhus, seda pitsitavat tunnet, et kohe-kohe...kohe näeb midagi suurt ja head ja...No ei olnud. Ja ei tulnudki. Vähemalt mitte kohe. Ma vaatasin ja püüdsin tunda midagigi - see on ju Queen! Aga ei olnud! Seal oli Brian May ja seal oli Roger Taylor...ja kamp andekaid muusikuid. Aga nemad kokku ei olnud mitte ühekski sekundiks seal laval Queen.

Esimene pisar leidis mu silmad üles siis, kui May laulis "Love of My Life'i" - üksi, meie ees, kitarriga. Kuidas siis mitte tunda midagi, kui ta pühendab selle loo Freddie'le, laulab hingepõhjast ja nii, et tal endalgi läikisid silmis pisarad. Siis heldis süda sees ja kõik muutus nii härdaks, korraks oli tunne, et...

Võib-olla ma tundun kuidagi liiga negatiivne kogu selle keikka suhtes - see ei vääri üldse seda. See kontserti oli hea, see oli väga hea - oli professionaalne, tasemel muusikutega, kõik oli selles mõttes parimas korras. Aga see poleks pidanud toimuma nime all Queen. Ma sain aru oma emast, kes ültes, et ta oleks tulnud, aga ta ei tahtnud näha ega kuulda neid lugusid selle nime all ilma Freddie'ta. Ehk siis üldse mitte kunagi.

Teise pisara tõmbas silmisse see, kui "Bohemian Rhapsody" alguses oli ka Freddie seal - küll ekraanil, aga ikkagi oma hääle ja oma näoga...äkki ka oma vaimuga seal meie kohal hõljumas, laulmas. Need olid need väikesed hetked, mille pärast ma sinna läksin - või vähemalt mille pärast ma seal olin. Väikese lapsena ma pea et vihkasin nende Innuendo albumit, mida mu ema tihti kuulas. Miks? Ei tea. Vähemalt sellest sain õnneks üle tookord.

Ja pärast oli veel mõni tund Riias aega ringi kolada. Aga mida sa teed õhtul kell 11, kui väljas on külm ja bussini kaks ja pool tundi aega? Muidugi sa jalutad kõige aeglasemas tempos tagasi kesklinna, arutled ka veel pimedas seda, kui vägev võib olla seal ülikoolis käia (nende akadeemiate hooned näevad välja nagu pisikesed lossid ju) ja muus taolist. Isegi areena ligidal olev tankla oli kinni pandud. Seega - jalutada linna ja kolada mööda vanalinna tänavaid, viimasele suurt ringi peale tehes. Tee peale jäid paar päris hea muusikaga kohta, oleks aega rohkem olnud, oleks sisse astunud, ja McDonalds, sest Laura tahtis süüa.

Bussijaam oli aga selle aja peale juba kinni pandud, kõik meie asjad, sealhulgas bussipiletid bussijaamas sees. Okei, liialdus, vaid üks uks oli kinni, teisel pool maja oli turvaonu ukse peal ees ja nõudis head põhjust, miks meid sinna sisse lasta. Õnneks oli meil neid päris mitu. Sees oli soe ja hea ja...soe! Ja joogiautomaadid. Hah! Need on parajad nuhtlused. Viimased santiimid pidi ju kuidagi ära kulutama, seega - kuum tee/kohv automaadist pluss vähemalt kaks šokolaadi. Too viimane automaat oli parajalt vastik väike asjandus - vahepeal koukis viis inimeset, nende seas turvaonu, seal midagi välja. Me olime lõpuks päris tegijad juba, jagades nippe, kuidas oma šokolaadi masinast välja saada.

Buss oli ka hea - soe! Ja kiire. Šokolaad jäigi seal söömata, sest uni oli magusam veel. Pärnus oli vedi soojem kui Riias, nii et see lühike tee autoni ja sealt pärast koduukseni äratas mu nii üles, et istusime emaga kella kuueni üleval ja rääkisime. Kontserdist ja muust.

Hommikul läksime regatile, mis oli sel korral veidi põnevam kui varem - nimelt oli seekord meile isegi natuke, aga väga vähe, tuult antud. Ja hää Freya koos meeskonnaga vedas meid teiseks.

Samal õhtul viis buss tagasi Tallinnasse, kus, noh, käisime veel ühel keikkal ära. Polnud just elu kõige uhkem keikka, kus olla, aga fuck that - vähemalt me tegime selle enda jaoks lõbusaks, pöörates bändile hästi vähe tähelepanu (enne seda, kui kitarrist särgita lisalugusid mängima tuli) ja tantsisime selle asemel, et neid noorukesi (tegelikult meievanuseid, aga tundub nii noor...teiste kõrval) jaapanistiili poisse droolida ja vahtida. Oh well. Veider olla nii noore seltskonna seas (mu ees seisis umbes seitsemaastane tüdrukuke).

Äh, jah, nii paljukest siis varsti juba kuuaja tagusest ajast. Et ma nõdrameelsena ikka mäletaks, et Brian May'd nägin ja kord kaks tundi karget mereõhku läbi nohuse nina kopsudesse tõmmata sain.

Gotcha!

Pildiliselt üldse mitte esteetiline, aga maitsemeeled kargasid lakke küll. Nämm-nämm.

You bite the hand that feeds you

Kõigile, kes külmkapiukse lahti tirivad ja sealt vinkusid haaravad, neile, kes nurisevad, et ei leia odavat paari nahkkindaid, neile, kes arvavad, et tsirkuseloomi peetakse kui kullatükke:

http://www.earthlings.com/
Film eestikeelsete subtiitritega

See on, ausalt, poolteist tundi puhast piina - mitte ainult sulle, vaid ka neile, keda seal näidatakse. Nende saatusekaaslastele, neile, kellelt tulevad su viinerid ja Mäkiburgerid ja nahast rahakotid, talvesaapad ja meelelahutus, neile, kelle keegi võtab koduloomaks, endale aru andmata, miks või kuidas ta nende eest hoolitseb. Kui üle viskab...vaadake...Kui teil aega jätkub.

Ma tean, et keegi ei taha seda näha, mis päriselt toimub. Ma tean, et te ei taha näha, kust tuleb see šnitsel taldrikule või singitükk pannkoogisisuks - keegi ei taha. Milleks rikkuda oma isu, eks? Miks piinata end selliste piltide ja mõtetega? Miks lasta end häirida millestki sellisest, mis toimub mujal - ega's meil nii ju ei tehta. Kas oled kindel?

Palun, ma kohe päris ausalt palun, et kui teil on see poolteist pisikest tunnikest, vaadake see ära, andke võimalus nii endale kui teistele, et teada saada. Ma võin täiesti ausalt öelda, et esimesed veerand tundi olid kui piinapingis ja ma ei suutnud enam ilma hirmuvärinate ja pisarateta. Ja ega ta leebemaks ei lähe ka, aga siis halvab pisaranäärmeid midagi šokitaolist - sa ei liiguta end, sa ei kuule ega näe midagi muud, pöörad silmi küll kõrvale, kui on eriti vastik, aga vaatad tagasi, sest äkki kuskil on lootusekiir. Sa istud täiesti tuimalt, halvatult, ja ei suuda mõelda, ei suuda mõista ega aru saada - miks?

Mina ei suutnud, sest ma otsustasin veidi aega tagasi selle selja taha jätta, selle jäleduse toetamise oma egoistliku sooviga nautida asju, mida mul tegelikult vaja pole, jätta kas või veidigi maha seda totrat mugavust, millega me kõik nii ära harjunud oleme. Kas pole, et isegi pelk mõte mõnest asjast loobumisest tundub juba ebamugav ja tüütu ja liialt suurt pingutust nõudev? Siis peaks ju mõtlema, kuidas teisiti saaks...

Aga kui te vaatategi ta lõpuni, ühe või mitme korraga, siis ma tõesti tänan teid. Ja ma palun teid siis ka - et säästa teie võib-olla murelikke meeli selles osas, kui vahel on vaja - ärge küsige, kas ma ikka kala või kana söön. Või krabipulki. Ei, aitäh, ei söö. Mis peaks neil vahet olema, mis eristama neid näiteks vasikast või seast? Ma tänan.

Hommikune jahe päikesepaiste võitleb tuule ja kergete kargete vihmavalangutega, aga kui pleier mängib lugu, mis on nii mitmeid kordi nii erinevaid tundeid tekitanud, paistab see laupäevane hommik täitsa ilus jalutamiseks. Isegi, kui tee viib tööle, kuhu pärast kahte ja poolt tundi und kodu elutoa tugitoolis (hästi mugavas tugitoolis seejuures) asutavd järjest sisse soomlased, ja sa seletad siis neile oma hommikuse ja magamata kareda häälega mänguasjade kohta ja üllatud oma matemaatikaoskuste üle - 149 krooni ongi ju peaaegu 10 eurot, nagu sa väitsid. Jaah. Toisessa kerroksessa...

Seljataga pikk tööpäev ja keikkaöö, ees pikk tööpäev, keikkaöö ja siis veel üks tööpäev. Nädalavahetused on imelised.

Back in the saddle

Parem on. Vahepeal oli tõsine auk ja päris halvasti kohe, ma ei teagi, kas seda välja oli paista. Vist mitte. Ehk siis nädal-paar enne kooli algust.

Igatahes - kas teie teate, millest inimesel tänapäeval kõige suurem puudus on? Ootan huviga vastuseid. Minult küsiti, mulle öeldi ja siis mul endal käis ka klõps ajus - ongi nii ju!

Tahaks vaba päeva. Ühteainstatki. Ja meid on korteris tervelt kaks, kes nii täna õhtul laua taga soigusid, pea raskelt kätele toetumas. Kool ja töö ja kool ja töö ja...The list goes on. Ei, ma ei vingu, tegevus on ju hea, aga vahel tahaks noh. Ühte päeva. Ma võtan selle pühapäeval - lähen suhkrutopsi ostma ja pakin asjad lahti. Ma loodan. Koju ikka sel kuul ei jõua. Nii kurb.

Kas keegi suvikõrvitsat tahab?

Panic attack

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga - nagu näha - eriti ei saa. Jakogu aeg on neil midagi vaja, järjest ja ikka rohkem ja rohkem. Ja siis polegi midagi peale kahtteist tundi töö, siis veel töö arvuti taga, kuni silmad enam ei suuda lahti seista, ja ikka neile ei piisa, sest ma ju ei oska nii hästi ja ma ei suuda nii kiiresti, sest ma olen tööl. Teisel tööl, kus ma ei saa arvuti taga koode sisse toksida ja asju ringi paigutada. Ja kuidas siis on neil võimalik minusse uskuda, kui ma isegi seda ei tee, sest mul pole selleks aega? Pole aega, et kingi minna ostma, pole aega, et korralikult süüa, pole aega, et vihikut osta, pole aega, et olla minut lihtsalt niisama rahulikult ja mõelda, mis ma selga panen.

Ei - alati on nii kiire, kiire, kiire. Oleks kiire rongilt rongile jõudmisega, oleks kena, aga kui on teistmoodi kiire, nii, et isegi istudes hakkab pea ringi käima, siis tuleb hetk, millal enam lihtsalt ei jõua. Ja ma kardan, et nüüd hakkab see aeg tulema.

So, I broke down.

Miks ma arvasin, et see pole nii raske? Miks kuradi päralt ma üldse jah ütlesin? Sest et äkki tahtsin ma kordki tubli olla ja midagi kasulikku teha...Aga ei, näed, ei tule välja.

So I'm getting out of all of this. Just go...Away.

Netike saabus tõesti. Aga...ma ei taha sellest kirjutada, mis mu peakolu sees toimub. Ma juba kujutan ette, kuidas keegi sellest valesti aru saada võib.

I'm a good example of how to drive people away from you. And I hate it so very much. Myself. Good night.

FAAAAAAAAAAAKK!


Kõigest muust hiljem, siis kui me korterisse neti saame. Mis peaks tegelikult täna ka juhtuma.

The last days of...

GayBari viimane poolteist nädalat Mustamäel läks käima. Edaspidi leiab meid juba kesklinnast, bussijaama ligidusest, kuhu ei pea kell 3 öösel marsaga sõitma ja hunnikut raha transpordile kulutama. Kui pagas liiga raske pole, pole ka Balti jaamast mõnus jalutuskäik väga pikk. (Niivõrd mõnus kui Tallinna keslinn väljaspool vanalinna olla saab, muidugi) Kui on natuke raske, siis tramm number 2 aitab rongijaamas hädast välja.

Oh, veider on. Aga GB kõige tüüpilisem asi (peale meie muidugi) jääb ikka alles oma uues headuses. ;)

Ch-ch-check it out. Alates 20.08 või nii.

Heh, kuidagi sobiv on süüa hiina toitu ja vaadata telekast olümpiamängude algust - kah ju Hiina. Oleks siis, et ma sööks Pekingi parti, aga vot ei. Seda ma ei saakski ju süüa, eksole.

Ja ma kadestan oma emmet, kellel on just parajsti nüüd, augustis, puhkus. Grpmf.

Seda tahaks:

Vihje: Juusturavioolid GoGreen koore ja maitseainetega.

Aga kausis on hoopiski pirnitükid kakaokastme ja röstitud kaerahelvestega...Oh my.

Edasi-tagasi, sinna-tänna

Ma pole just väga selline inimene, kes iga kahe päeva tagant kuskile sõidab (though Goodness knows I'd like to sometimes), seega kolme päeva jooksul iga päev Tallinna-Pärnu vahet sõita pole just parim ajaveetmisviis. Selles mõttes just, et kui on vaba päev Pärnus ja on vaja ikkagi Tallinnasse pooleks päevaks sõita. Asja eest muidugi, väga tähtsa isegi. Aga ikkagi.

Polikliinikus ainult WC-s käimine on ka tore. "Tee nüüd polikliiniku nägu ette, no selline...polikliiniku nägu. WC on siin, ei...seal...ei, seal kolmandas koridoris, analüüside juures!" No aga kes ütles, et ei või, eks? Esma- ja hädaabi ju. ;D

Looking back

Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.

Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.

Tiger Lily and Shorty

(- ja mina polnud viimane. Hih)

Lühireis Saksamaale algas sellega, kui check-ini onu teatas, et mul läheb Prahas natuke kiireks. No okei, sinna on ju aega. Seni sai jube vara hommikul juba Eesti kohal taevas tiirutada ja kuskil lõunapool hommikustki süüa. Nii palju, kui seda süüa sai, sest võileib, mida kõht nii igatses, oli singiga. Pisike jogurt ja veel pisem muffin aitasid hädast välja. Samas aga kommenteeris keegi tagumisel istmel, et kõik see söök, mida ära ei sööda, visatakse lihtsalt ära - ei anta seda edasi teisel lennul, ei söö seda ükski töötaja. Mul hakkas jube kahju sellest võileivast, mis ma tagasi saatsin - ta lõpetas kõiki nende plastiktopside ja lusikate ja pakendite vahel kuskil prügikastis.

Prahas läkski veidi kiireks. Aga samas pole ka kella-7-jooks hommikul vara midagi halba...mööda lennujaama liiga pikki koridore. Ja lõpuks tuli välja, et polnudki vaja nii väga joosta, jõudis niikuinii. Aga too teine lennuk oli - nagu eelmistel kordadel Kopenhaagen-Stuttgart vahel - propelleriga pisike asjandus. Puhh. Mida pisem lennuk, seda pisem jogurt vist. Õunakooki sai ka.

Stuttgart oli sama vana hea ise, ainult et vihmane. Kiire põige Starbucksi, infopunkti ja ökopoodi ja siis läbi vihma poode läbi kammima. Kõigile oli midagi vaja. Aga kui juba selline missioon silme ees, siis ei takista pisike vihm ka midagi, eksole. Jaladki ei saanud märjaks mitte.
Rongisõit oli sama vana hea ja tuttav, liigagi tuttav ja natuke imelik oli natuke. Veider kuidagi - kunagi sai seda teed edasi-tagasi nii palju sõidetud. Aga iga kord polnud mitte terve pere teisel pool rööpaid ootamas ja kallistamas. Kaks minutit ja kogu võõras tunne oli kadunud. Oli lihtsalt toosama hea kodune tunne, aga kuidagi vabam kui varem.

Vaba aga kiire. Reedel polnud õieti aega sõnumilegi vastata. Aga vähemalt algas päev ilusalt - lilli korjates. Oleks vaid meil siis paar sellist aasa ja küngast, kus jalutada. Pole ju. Ja päev läks aina ilusamaks - kõik tuttavad inimesed tulid järjest kuskilt uksest sisse ja nurga tagant välja. Kes veel võõras oli, sai ka enam-vähem tuttavaks. Istusime Rebeccaga peoruumis - lõikasime ja kleepisime lavendlit nimesiltidele (lavender high) - ja ma ei saanud arugi, et oleks kodust üle tuhande kilomeetri kaugemal. Peter ütles isegi, kui me kõik õhtusöögiks laua taha istusime, et oh, kõik on nagu vanasti. Ja oligi ju.
Siis, kui lapsed magama läksid, istusin mina arvuti taha (Peteri oma) ja hakkasin pulmapeoks slaidishow'd ette valmistama. Täiesti võõras programm, mis mind natuke kiusas, aga vähemalt valmis sai. Pff, dialekt on nii naljakas ja samas raske, et ma ei kujutagi ette, kuidas mu saksa keele õppejõud sellele reageeriks, kui ma sellega tundi ilmuks. Peaks proovima.
Ja siis tuli Magda! Hiiiiii! Tema, Susanne ja Susanne tädi, tädi õe ja täditütrega sai kell pool üksteist õhtul veel väikeseid lilleseadeid tehtud.

Pulmapeopäev. Ei me jõudnud kuhugi väga vara, sest eelmisel õhtul pidi ikkagi veel kööki kogunema - täiesti juhuslikult kõik neli täiskasvanut - ja Susannele seltsiks olema, kui ta torte kokku vorpis. Sealt ka Tiger Lily ja Shorty - minu roosa leopardimustriline hommikumantel (tiiger läks veidi mööda, aga mis seal's ikka) ja Magda lühikesed püksid. Isegi fokstrotti sai tantsitud keset kööki hommikumantlites.
Ei tea, kas selline jumalateenistus-kohvijoomine-õhtusöök pidu on sakslaste tüüpiline, aga nii ta läks. Koos 150 külalisega, kellest meie Magdaga heal juhul oma 30 teadsime. Aga me tekitasime oma pika lauarea otsa noortelaua - ja koos sellega hiljem sellise tüüpilise tüdrukute-kihina seltskonna. Pluss Sebastian, kes naeris tegelikult ju ka. Tantsida ei saanudki väga, sest muusika oli natuke mööda sellest, mis me tahtnud oleks. Ja nagu õiged tuhkatriinud kunagi, lõppes pidu meie jaoks kell 12.

Pühapäeval sain vaevu end voodist välja ja riidesse, kui juba tuli asjad 10 minutiga pakkida ja maale sõita. Hommikusöök teiste seal ööbinud külalistega ja siis lõunasöök, vahepeal tükk maad mittemidagitegemist ja jalutamist (ja ilusa onu piilumist, khm). Ja uuesti jalutama, me kolm välismaist patriooti - Bexy mustas, mina osaliselt punane ja Magda pooleldi kollane. Mida minut edasi, seda kurvemaks läks, sest ma pidin ära tulema ju. Kohe üldse ei tahtnud. Ei tahtnud jätta Bexy't sinna oma suure südamevaluga (sest neiu armus eelmisel õhtul ju ära), ei Magdat veel nädalaks sinna, ei mitte midagi. Tasuta rongipilet ei päästnud ka seda eriti nukrat hetke. (Seal lihtsalt ei lasta sul piletit osta, kui kellelgi on sõidukaaslast vaja - pileti mõttes, sest viis inimest on parem kui kaks ühe hinnaga ju).

Lennujaam oli nukker. Eelmisel aastal juunis olin ma lõputult rõõmus seal ootesaalis, teadagi miks. Seekord aga ei tahtnud enam, mitte veel. Oleks keegi öelnud, et ära tule veel nädal aega tööle, oleks ma otsa ringi pööranud, asjad haaranud ja rongi peale hüpanud. Aga ei. Väravad lahti, bussisõit propelleri-lennuki juurde, juustuvõileib ja vahvel...pilved, külad, metsad, piir...Praha. Seal pidi jälle kiirustama, kuigi vajadust seekord veel vähem. Lend hilines veidi. Ootesaalis olid juba tuttavad näod - keegid noormehed (ilmselt korvpallurid), kes ka neljapäeval samal lennul Prahasse olid. Aga ikkagi ei tahtnud. Suures Boeingis püüdsin kõik mõtted matta Dorian Gray'sse (ikkagi kõike ilusam raamat, mis ma lugenud olen - stiili mõttes kas või). Stjuardess soovitas mul järgmist lendu broneerides teada anda, et ma taimetoitlane olen, tänasin teda ja ütlesin, et oleksingi, aga ma ei ostnud piletit ju ise. Note for myself - siis vähemalt ei pea singi- ega kanaleiba prügikasti saatma.
Praha oli öistes tuledes särades hästi ilus, pilved olid kui tumehall vatt, taevas silmapiiril tumeroosa. Mälestuseks on nüüd vaid mälestused endid, kaks merekarpi Uus-Meremaalt ja mu Tiger Lily. =)

Beauty

American Beauty. Ja mitte see film, vaid sellest veel ilusamad autod. Ohh, ja MIS autod siis...Oehoeh. Terve Haapsalu linnake oli neid täis kõik need poolteist päeva, mis me seal sääskede pureda olime. Linna sai korralikult avastatud, koos selle faktiga, et neetult ilus linnake on, kas või keset ööd. Telklas tugitoolidel sai istuda ja kuulata igasuguseid põnevaid "fakte" meie kohta, mis välja suudeti mõelda. Sääsed puresid jalad punaseks.

Aga ei, noh, mis? Peamine oli ikkagi linnus ja eriti selle hoov, muru täis neetult ilusaid uunikume. Can you say "Mustang" without drooling? Õh, ei...

Ja mis muusika?! Kosmikud ja...eh, Taak ja...ee...Peer Günt. AGA - Hanoi Rocks! Hanoi Rocks. Hanoi Rocks!!! Metsa, kui see polnud üks kõige metsikumaid keikkasid siinmail, siis ma ei tea enam üldse midagi vist. (No on ilmselt hullemaid olnud, aga minu silm pole tunnistanud...Manson oli peaaegu samal tasemel) Rahvas keskel esireas murdis selle (täiesti arusaamatult) õrna võre peaaegu pooleks, tulid turvad, kes vahetasid siis keset kontserti võret ja jäid siis publiku sekka, et enam sama ei korduks. Enne seda jõuti veel üle tolle võre kolmnurksete vahele hüpata, et sealt ligemalt bändile kaasa elada, turvapoiss oli abitu...kuni tuli herr Pilt, kortsutas kulmu, näitas näpuga tahapoole - ja rahvas taandus uuesti võre taha. Nagu Punane meri oleks kaheks läinud. Aih, ja mitte ainult siis rahvas polnud metsik. No ei. Bänd ise ka. Andy seisis püsti isegi seekord ;D Mike ronis nagu ahv ja...oh, kõike seda, aga niiiiiii kuramuse hästi, et...et....no kohe oli tehtud! Uh. Vägev.

Sellest saab traditsioon.

Pilte mul endal pole, sest pildid on Zenitis. Kui vana, siis juba kõik.

digi

Mul tekib selle DigiTV vastu vahel tõrge, sest see tõrgub ka vahel. Näiteks praegu, kui ekraanil on Network Problem ja OK nuppu olen ma ka umbes sada korda vajutanud, ikka ei lähe ees ära. Elioni helustada üritamine on üsna mõttetu - muusika telekas on kõvasti parem kui nende tilin ja kõlin, ja kui keegi neiu automaatlindilt mulle miskit arvutikaitse juttu ajama hakkas, ei viitsinud ma enam. Vähemalt on VH1 ees ja sealt tuleb head muusikat, kuigi tegelikult tahtsin ma kolme kanali vahet klõpsida ja vaheldumisi filme vaadata - Pierce Brosnan ja "Alexander" oma staariparaadiga. Uhh. Aga mis teha.

Haa - aga see VH1 Themed: Animated Videos on hea küll. Oli kellegi Feederi "Piece by Piece", mis oli ülimalt mõnus, ja nüüd U2 "Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me", mis on üks kuradima tore lugu. Ilus lõpp igavale päevale. Istuda 12 tundi tööl, millest päriselt kliente teenindada võib-olla kokku üks tund. Brr.

Maailmavalu päev

Mis siis teha, kui juba hommikul kell pool kümme tabab sind väike maailmavalu, kui loed taas, kui julmalt ikkagi katseloomi koheldakse? Ma olen seda sama juttu, neid samu fakte ja lõike mitu korda lugenud, täitsa erinevatest kohtadest, aga ikkagi jooksid judinad üle selja - kuidas niimoodi saab?! Kas tõesti suudab mõni silmagi pilgutamata puurida vaese ahvi ajusse auk, et testida järjekordset...mida iganes asja koostisosa. Ja kui siis väikese vihje ja kiire uurimise läbi avastada, et firma, mille tooteid ma iga päev klientidele müün, on samuti selles jõhkruses kaasosaline, läheb tuju ikka eriti kehvaks.

Ma sain üsna alguses juba aru, et poes on tooteid, mis minu arvamustele ja tõekspidamistele vastu käivad, ometi pean ma nendega tegelema ja neid naeratades klientidele soovitama. Meriinolammaste nahad ilutsevad riiulil, kõik paitavad ja kiidavad neid, minul käib seest jõnks läbi - kui nad ometi teaks, mis nende "niiii mõnusate ja heade" nahkade saamiseks tehakse. Mis tunne oleks meil, kui meie sapp seebiks tehakse ja seda siis teistele edasi müüakse - mis siis, et võtab plekke hästi välja riietest. Ja mida ma siis valima peaks? Kas taimne plekieemaldaja firmalt, kes teeb loomkatseid, või selline, mis baseerubki loomsel koostisosal? Otsin järelikult kuskilt mujalt midagi paremat ja vastuvõetavamat.

Selle sama firma pakenditel, muuseas, ilutseb veel Vegan Society märk. Viimane küll eemaldas tolle firma, Ecoveri, milleks salata, oma nimekirjast ja uuetele pudelitele-karpidele seda märki enam ei panda, kuid meie poes on ikkagi veel veidi vanematel pakenditel see märgike peal. Ja iga kord, kui keegi neid nüüd võtab, vaatab, tahab, ostab, siis ma sisemiselt karjun, et kas te tõesti ei hooli? Kas te siis tõesti ei tea?? Muidugi nad ei tea, miks nad peakski, kui heas usus uskuda märke pakil. Loodetavasti nad siiski hooliks, kui teaks.

Ja siis tabas mind õudne mõte - ma saan raha selle eest, et müüa ja pakkuda inimestele seda, millesse ma ise ei usu, mis on mulle osati üsna vastumeelne. Kas see pole mitte mingit sorti enda äramüümine? Ma saan ju selle eest palka, miks siis ka mitte, peaasi, et ma ise neid asju ei kasuta? EI! Aga kõik muu on samas nii oluline ja sobiv ja hea. Mis siis? Pigistada üks silm kinni ja loota, eks ühel heal päeval keegi küsib ka selle kohta, et ma saaks öelda tõtt kõigi nende universaalpuhastajate ja nõudepesumasinatablettide kohta? Vist küll...

Ma kuulen, kuidas inimesed muudkui rahutult ringi rändavad - ühest Eesti otsast teise, ühest Euroopa nurgast teisele poole. Muidugi ma tahaks ka, aga täna suutsin ma vaid sellele mõelda, kui kohutavalt halb see ikkagi on. Keskkonna suhtes. Aga ega ma ise siis palju parem pole. Ühistranspordist olen alati sõltuv olnud, aga see paariks päevaks Saksamaale lendamine või Soome sõitmine... Ja praegu nii, täiesti uurimata artikleid, ei teagi ma, kumb hullem reostaja on. Lennuk ilmselt, kuigi ega laevad ka palju süütumad pole. Aga mis teha, kui pole aega - ega vist korralikku võimalustki - minna Saksamaale rongiga. Bussisõit oleks veel mõeldav, aga jälle - aega pole. Vaja on jõuda tagasi tööle, et teenida sedasama lennupileti raha. Et minna külla saksa perele, kes elab ökomajas ja kus vanavanemate külas põlludki mahetoodangut täis.

Sealt edasi hakkas mu mõistus ja süda eetika ja esteetika vahelisi teid käima. Lennuk kui transpordivahend, jah, olgu, las olla, kuigi reostab meeletult. Aga lennuk kui hobi? Mõtlesin just eile langevarjuhüpete peale - tahaks küll kord ära proovida, ehk hakkab meeldimagi. Ja mis siis, kui hakkabki? Mõnikord ei võta mu väike noor mõistus seda, miks mõni asi vajalik on. Näiteks needsamad langevarjuhüpped. Milleks on vaja lennata lennukiga paari kilomeetri kõrgusele lihtsalt selleks, et sealt siis alla karata, 40 sekundi vabalt langeda ning siis 3 minutit varjuga alla liuelda, põllulapid ja metsad kõik kenasti silme ees? On's sellel mõni tõesti tarbeline põhjus? Ega ikka ei ole küll, ma arvan. Teiselt poolt karjus mu esteetiline poole, et kõik ei peagi olema kasulik, otstarbeline, vajalik. Inimene peab saama nautida, peab saama tunda, peab saama kogeda midagi täiesti hullu. Ja mõelda, kui ilus see oleks - kodumaa su nina all ja sina õhus, nagu lind, ainult et mitte lendamas vaid allapoole kukkumas. Ma juba aiman, millist segast rõõmu see mulle pakuks. Ja siis jälle mõte, et on siis seda ikkagi vaja? Miks ei võiks niisama ronida Suure Munamäe torni ja vaadata sealt üle maa? Või minna bendžihüppeid tegema - saab ka vabalangemist ja adrenaliini.

Ja nii ma ei suudagi endale neid vastuseid välja mõelda. Vähemalt mitte täna, ehk isegi mitte järgmisel aastal veel. Tahaks endale lihtsalt selle õige koha leida, sest ma olen peaaegu täiesti kindel, et suund on õige, peab end lihtsalt veel veidi harima.

Need mõtted tabasid mind imelikul päeval - täna lasevad ameeriklased taeva poole teele tuhandeid ilutulestikuraketikesi, viskavad ära tonnide viisi ühekordselt kasutatud - kui sedagi - plastiknõusid...Aga vähemalt on nad värskes õhus, eks? Nii värske kui see õhk seal veel olla saab...Ah, õnnis positiivsus.

Järgmine linnuke kirjas

Sellest, et Sealile minek on, sain endaarust üsna hilja teada. Paar päeva ette. Avriliga läks, noh, veel kiiremini. Tuli poodi mees, kes ostis midagi - pole aimugi enam, mida - ja küsis siis, kas ta võiks oma tasuta Avrili piletid meile jätta, sest ta ise ei saa/taha minna. Arusaadav, eks, miks ei taha. :P Jättis siis piletid sinna ja lõpuks saigi nii, et me Lauraga siis läksime. Khm...omamoodi. Trollide ebanormaalse sõiduplaani tõttu jõudsime me kohale...no ütleme siis nii, et turvakutt tegi päris imeliku näo, kui me sisse marssisime, ja küsis, et miks me alles siis läksime. Nimelt oli neiu esinejale poolepeal viimane lisalugu - "Sk8er Boy" (või mismoodi seda kirjutatakse). Nii et elu kiireim keikka üldse - Sakus olime sees vist max 5 minutit. Interesting.

Siil

Heli oli natuke halb - vokaali polnud ees kuuldagi, igatahes trumpas tümps selle umbes kolmekordselt üle. Aga nii palju, kui kuulda oli, oli ilus. Sealil on nii mõnus mahe hääl, et see sobiks täiesti suurepäraselt laupäevahommikusse - ja õhtusse ka muidugi -, kui poleks sedasamust tümpsu seal taga. Muidugi ei saa kogu aeg teha lugusid nagu "Kiss From a Rose", aga vähemalt on see meeldivam. Selline tore pooleldi tantsuüritus oli. Ja kui välja arvata kolm eriti absurdset ja ebameeldivat neiut, oli täitsa mõnus.

Kõrvu kriipis, kui neiud karjusid: "Vaata, vaata, kitarrist! Ääääaaaa, ta on niiiiiiiiiii armas!"...kui tegu on bassistiga. Äkki on see mingitsorti kretinism, aga no kuidas saab öelda bassisti kohta kitarrist? Basskitarr, okei, aga...no...Häiris nii kohutavalt koos nende üldise ebameeldiva käitumisega.

Aga vähemalt pikk mustanahaline prantslane mu ees oli tore ja küsis enne kontserdi algust, et kas ma üldse midagi näen. Meeldiv onu.

Tore õhtupoolik, aga ei midagi nii erilist. Pole see suur austaja ka, kes esireas väljasirutatud käe poole sirutaks...noh, oleks ju võinud, ta oli pooleteist meetri kaugusel ikkagi. Ja turvaala ju polnud...

Minuga ei tasu rääkida, kui ma olen öösel vaid kaks tundi und saanud. Eriti igasugustel asjasse mittepuutuvatel teemadel. Ma usun, et isegi sellest poleks kasu, kui keegi karjuks mulle näkku mõne lemmikbändi liikme nime ja osutaks hüsteeriliselt mingis suunas (kui see kella kuuene ärkamine kuskil mujal toimuks, ja mitte Pärnus) - ma ilmselt mõmiseks nagu igal teisel puhul väga madalal häälel "mmmhmh" ja näriks võileiba edasi. (Kui seda toredat inimest just päriselt olemas poleks - siis ma lendaks paigalt.)

Smilers oli üle pika-pika aja päris hea. Meie kui juba veidi vanakooli fännid. Ohjah, we're old. Aga no neid kaks tundi üle mõistuse jubeda muusika taustal oodata...Ei taha enam. (Okei, oli paar head lugu)

*tööl*

Edit - katus laseb läbi, poe laoruum upub varsti. Niiiiiiiii kuradi hästi on Viru keskus ehitatud, et mine lolliks

Livin' on a prayer

Ähh, it's been way too long. Nii palju on juhtunud ja olnud vahepeal...Where do I start?

Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.

Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!

Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.

Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*

100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.

Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.

Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!

Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive


Onud Sparksid said vist oma vastuse...

(not) the last great day

Kõlarid paiskavad toa täis "Stairway to Heaven" meloodiaid, mis jõuavad läbi lahtise ukse ka rõdule, kust on vaade enamjaolt puulatvadele ja suvisinisele taevale. Pilved sõuavad aeglaselt oma teed, kord varjates, siis jälle näidates päikest. Keset rõdu on tool ja selles on nii hea end kerra keerata, toetada pea käele ja lasta tuulel vaheldumisi päikesega oma jaheda peoga juukseid sasida ja nahka paitada. Võiks silmad kinni panna ja und näha sellest, et see tunne, mis täiesti valitsematult peas ja hinges ja südames ja veres ringi möllab, ei lähegi kunagi ära. Ja terves maailmas pole midagi, mis oleks sel hetkel parem. Võib-olla ainult aastaarv ja koht, aga ka sel pole praegu tähtsust, sest niimoodi olles pole ajal olulist tähtsust. Ega millelgi muul, sest täiesti pärale jõuavad vaid Wilde'i imelised sõnad ja helid. "Just Like Heaven..."

High'n'dry

Just täpselt selline tunne on. Õrnalt veel õhus hõljumas ja õhtuti tühjaks pigistatud kui kivi - häälest nimelt. Jälle jäi pool sellest lavalaudade alla, kael tüüpiliselt valus ja kokku leidsin kätelt-jalgadelt neli sinikat.

Ütleme siis nii, et HND sobib jube hästi suure massi rahva ette, oleks seal massis siis veidi rohkem inimesi, kes neid teaks, kaasa elaks. Muidu oli super! Tsipake lavalist juurde ja olemas.

Def Leppardist oli mul selles mõttes kahju, et ma ise ei saanud neist 100% - Baz oli mingil moel ikka veel kohal ja nii värskelt mälus, et ei lasnud täiesti vabalt seda uut vastu võtta. Seda samasugust tohutut energiat ei olnud nii palju. Muidu oli täitsa tip-top toredus. Rick Savage'i bassi armusin ma kohe ära - inglise lipp ja puha ju -, eriti selle lihtsa, imeilusa bassisoolo ajal. Ahhh. Ja ilmselgelt on mul lokkidega kitarristide vastu eriline nõrkus, sest...noh...Vivian Campbell noh!
Pluss selle mehe kitarrid...

Õhtu märksõna: Let's get tocked! And rocked we got.
Nüüd on päev ravimist ja siis, juba täiesti sooja kaelaga, edasikäik Rabakale! Ja sealt veelgi soojemana Soome.

WC sabas, muuseas, oli üks naine meie ees, kes päris mult Bachi kohta, kahetses sügavalt ja siiralt, et ta ei läinud, kui oli mu paar sõna ära kuulanud, sai teada Bon Jovi kohta ja tahab ka. Hästi palju. Täitsa lahe naine, Pärnust ka ju, kuidas muidu. :D Ainult et selle HRL-i pärast olen ma ta peale ikka kade küll.

Tegelikult oleks nii väga tahtnud olla Riias Linkin Parkil

Lahtisest aknast tulevad lihtsalt nii head lõhnad (müstika, keegi küpsetab vist), et peab lausa õunakooki tegema.

Aga midagi veel paremat kui õunakook:

"Hang around!"

Kui suur onu mänedžer ütleb: "Hang around," siis nii ongi ja ära minna EI TOHI! Õnneks ei läinudki, kuigi väike plaan juba tekkis, kui umbes neli turvat piirasid meid ümber, mõnel neist käes kõlkumas käerauad. Ausalt, pole vaja, me ei hakka mässama ega keeldu lahkumast Pirita kloostrist. Tõesti ei taha nunnaks. Oodata lasi onu natuke aega, tuli siis tagasi ja viipas meid ukse poole. Metal Mike'i kallistus tervituseks ja astuge aga edasi! Astud, astud, trepp, koperdus, kile...BAZ! Njah, päris nii ei karjatanud, aga mõttes karjus küll üks hääl: "Ei ole ju nii, no...Bloody hell, he's here!" Miks ta ei pidanud olema? Inimene nagu iga teine. Bändimehed samuti, kellega pikalt-laialt lausa Eesti ajaloost rääkida sai (cheers, Bobby!), end kaheksakesi autosse pigistada (cheers, Johnny ;)) ja siis käia läbi Rock Café, astudes uksest sisse kui "We're with the band", ja Rockstars, kus mängiti lihtsalt liiga head muusikat, et mitte veel viimsedki jõuvarud kasutamata jätta, tantsides Jackist liguneval põrandal.

Ehk: Oli 6.06.08, oli Sebastian Bachi kontsert (ei ärganud vana heliloona üles surnuist, on uus ja, noh, teine stiil ka), soojendajateks Mind of Doll ja House of Games. Kui esimene bändike oli juba hea, siis edasi läks ainult ja ainult paremaks. Kurat, kui keegi ütleks, kust saavad herrat Meremaa ja Bierk sellised hääled ja sellised juuksed, siis ma paluks ka teada saada, et ma enne järgmist elu oskaks ka õigesse kohta minna ja küsida kenasti. Aitäääh, sincerely yours.

Heli heliks, ei kuulnud ju jälle, mis mööda oli, sest esimestest minutitest aitas, et kõrvad viliseks (on ju vaja sinna ette ronida, mis ronida - lihtsalt auk ära täita) ja kitarrisoolo lindilt las jäägu ka, no oli uus mees, mis teha. Main act lihtsalt viskas kõik (piltlikult) pikali, trampis jalge alla ja me olime veel tänulikud. Nii tänulikud, et mehed, kes kõike seda põhjustasid, raputasid suures uskumatuses pead. Ilmselt ei oodatud sellisest täiesti uuest nähtusest nagu Eesti sellist vastuvõttu. Ütles ju nende trummar hiljem, et tal polnud õrna aimugi, mis või kes või kus see Estonia on. Me seletasime siis lahkelt, et on inimesi, kes arvavad, et Estonia on võileib või WC. Ta naeris ja rääkis sünnikohast Texasest ja sellest, kui räpane on L.A. Aga me jäime endale kindlaks - me tahame ikka minna ja ise näha. Veider, et üks ameerika rokkar, kellele ei peaks meie väikesed asjad üldse korda minema, uuris meie riigi mineviku kohta, koolide kohta ja nõudis seletust, miks kuradi päralt me nii hästi inglise keelt räägime, kui emakeel ja igapäevane keel on tollesama pisi-miniriigi eesti keel.

Tõesti kena oli. No päris ausalt oli. Laval ollakse maailmakuulus muusik, lava taga lihtsalt järgmine T-särgis mees, kes sind naeratades tervitab, õlle haarab ja jutustama kukub, et nad järgmisel päeval koos Scorpionsiga Tamperes esinevad. Chit-chat.

Ma ei tea, kas oli seda nüüd vaja siia või ei. Endal hea pärast lugeda, kui mälu petma hakkab. Kurat, ja olgu siis nii, et kui teised on bändidega semud kodumail ja ei tee ühestki tagaruumist ega peost suuremat nubrit kui sokkide vahetamisest, siis - põrgu päralt - Bach & co. pole päris kodumaine ka. Ega igapäevane. Nii et ma täiesti teadlikult hõljun siis natuke oma (võib-olla ikka veel tiinilikus) taevas ja mõtlen, et see oli üks korralikult vinge õhtu.

Nüüd kolmapäevani aega, et saada tagasi lootusetult kaduma läinud hääl (jäi vist lava alla), terveks saada kael ja kuulata vähemalt kord läbi Def Leppardi lood.

Youth gone wild...

Spiderman

Kas keegi on kunagi teie rõdult kõrvalkorteri akna kaudu koju läinud? Noh et nagu Spiderman ronib mööda seina ja - vupsti! - kohal. Ei ole? Mul ka polnud...enne tänast. Tuli naabrimees, helistas uksekella ja ütles, et ta lukustas end korterist välja. Umbes nagu Amy, eks. Ja küsis, kas ta tohiks meie rõdu kaudu oma korterisse ronida. Eee...noo...aga palun, aga palun, meil toimuvadki just kodused ekstreemspordivõistulsed. Ja nii ta siis lükkaski oma ülemise aknapoole lahti (imekombel oli see lahti jäänud), toetas end ühe jalaga meie rõduäärele, teisega logisevale aknalauale ja tõmbas alumise aknapoole ka lahti. Ja sees ta oligi. Piljardiklubi taga grillivad mehed ei saanud vist päris täpselt aru, mis toimub. Niimoodi ikka iga päev kolmanda korruse aknast sisse ei murta. Vist. Ma ei tea, võib-olla on see tavaline käitumine. Aga mis teed, kui võti jääb ukse teisele poole. Kuramuse ebaõnn nagu ta end väljendas. Tänas siis, kinnitas all teda seiravale naisele, et nii kergelt läkski, ja lisas siis, et ma olen oma erialaga väga õige valiku teinud. Kurat ma mõtlesin, et ta lendab sealt alla. Aga kui Spiderman siis Spiderman, ma lihtsalt ei teadnud, et ta meie kõrvalkorteris elab. Müstika.

6.10 Trolli keskel istus nurgas hundikoer, kes niutsus ja rabeles, püüdis kõigest väest jagu saada suukorvist, mis teda tol hetkel nii piinas. Vaatas abitult kõigile otsa, kes haletsevalt vastu vaatasid, aga tema heaks midagi ei teinud.

8.13 Rapla rongijaamas tervitas isa rongilt tulnud poega ja ta kaht sõpra, kes siis üksteise järel kõik suitsu ette panid ja auto kõrval varahommikust päikest nautisid. "Tere hommikust!"

8.48 Mees tuli naisele rongile sirelikimbuga vastu ja andis põsemusi. "Kuidas sõit läks?"

9.50 Päike kõrvetes, kaubajaama bussipeatuse kõrval seisis kinniste ustega buss, bussipeatuse ees seisis kaks inimest, kolmas oli enne minema jalutanud. Varjus ei saanud ka olla, sest seal närisid sääsed.

10.16 Üllatusvisiit koju, aga maja oli vaikne. Keda polnud, kes magas. Hakkasin CNNi vaatama, kus tutvustati päris aurkat car-poolingit Londonis.

14.55 Lugemissaalis istus ühel pool lauda Aire ja teisel pool Rainer. Siis mina ka ja kõik õppisid/tegid tööd. Meeletu. Kuidas muudmoodi veeta palavat laupäevapärastlõunat maikuu lõpus?

Programm "Nelja päevaga tugitoolisportlaseks". No tegelikult olen ma seda aeg-ajalt niikuinii. Laupäev-pühapäev möödusid õppimise ja rokkimise kõrval (HND on lihtsalt...noh...effing GREAT! Ja Eimel oli sama täis...:P) telekast sporti vahtides. Vaheldumisi F1-võrkpall-F1-võrkpall, sest sõit oli Monacos ja pühapäeval Eesti vs Poola. Wtf - we won! Ma arvan, et Laural hakkas natuke kõhe, kui ma niimoodi teleka ees hüppasin ja hinge kinni hoidsin ja telekaga rääkisin. (A) Aga nii ma teen alati tegelikult, üksi mitte nii tihti, sest kodus on ikka keegi, kes kaasa elab peale minu.

Ja eile, teisipäeval oli siis jalgpall Eesti vs Gruusia. 1:1, aga ikka parem kui midagi, eks? Muidugi, sest pärast oli Rockstars ja Led R ja selline tants, et jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kahjuks ei teadnud bändimehed ise ka, millal järgmine keikka on. Niu. (Üleüldiselt järgmine on järgmisel reedel, enne mida on vaja kaks eksamit ära teha.)

Ja kui suvel on veel olümpiamängud, siis...ma olen kas a) tööl; b) loen sügiseks kohustuslikku inglise kirjandust (Wilde...mmm); c) vaatan sporti. :D Paari eriti vinge erandiga.

VIOLET

You surround yourself with art and music and are constantly driven to express yourself. You often daydream. You prefer honesty in your relationships and believe strongly in your personal morals.

Find out your color at QuizMeme.com!

Aa...peaks vist ladina keeleks õppima hakkama (esmaspäevaks), sest muidu läheb nii nagu eilsega - metsa aia taha. Aga no milleks, kui on muidki asju, millega tegeleda - reisi planeerimine, transatööd ühest linna otsast teise, kinod, töögraafikud...õunad! (Yeah, me=boring life) Tegelikult tahaks hullupööra Pärnusse, koju, kuuriuksi värvima ja põrandat värvima ja riisigalette sööma ja mittemidagitegema ja siis pulmapittu kaugele. Sest muidu söön ma kõik õunad ära ja niiviisi peabki iga päev uute järel käima ja rahakott on õhukeseks jäänud. Healthy appetite! (On's kellelgi $65 ühe särgi jaoks?!?)

ps - Annu/H., kas see tekst tähendab, et ma ei söö sind ära? Sest ma ei usu, et üks tantsiv tofukuubik muud öelda võiks. :D

Ma ei saa ilma ju...Tänase staariotsingutesaate lemmikud olid: Arturi Mötley Crüe särk, Jana diskolugu ja Arno Depeche Mode'i "Enjoy the Silence". Kõigile viis kahe plussiga.

Eksamitelt saab vist vahel nii ka läbi, kui kirjutada hästi-hästi pikalt ühte punkti lahti, ja õppejõud ei viitsi seda lugeda. Võib-olla. Ma kirjutasin hästi palju, kahest asjast pooli asju teadmata ja lendas ikka A. Me happy.

Aga nüüd edasi järgmise juurde...hermeneutiline ring, hello! Ja nii jääbki tuba koristamata - koolist tööle (mille vahepeale jääb täiesti valikuvaene söök koolisööklas, kus kõik toidud sisaldavad liha, liha ja liha), töölt kell 21.30 poodi, koju ja siis püüa veel lugeda Ihoneni kirjandusteooriat kell 12 öösel kolmanda tassi piparmündi tee juures, sest nina on kinni ja kurk valutab ja uni on ka. Pff. Aga no mis seal's ikka, õigusteadusetegelastel on ilmselt hirmsamaid asju õppida kui strukuralism ja vene formalistid ja erinevate inglise keele varjundite häälduserinevused. Good luck, people!

Seoses eksamitega. Ma arvasin kunagi, et kuidas saab näiteks matemaatika lihtsustamisvalemid või muud valemid ära unustada (nagu vanemad, kes midagi enam ei mäleta keskkoolimaterjalidest). Nüüd ma saan täitsa aru. Enam ei teeks siuh-viuh sin-cos lihtsustamisi (peale selle, et sin ruudus pluss cos ruudus = 1...oli ju?) Aga vahel tundub mate loogilisem, kui keeleteadus, teate.

Lõunaosariiklased kohtusid laupäeva õhtul põhjaosariiklastega. Lõunaosariiklased sõid pannkooke, põhjaosariiklased jõid alkoholivabu jooke. Räägiti kõikvõimalikel erinevatel teemadel ning lepiti kokku tulevasi kohtumisi.
Ehk laupäevaõhtu Jazzis Chai Latte ja ülitoreda seltskonnaga.
Aga nüüd edasi neid pärisosariike õppima, kuigi teepidu leiab ka sealt.

ps - Ma müüsin ühele ilusale noormehele ripptooli maha. Oh neid tumepruune silmi... Ja pärast seisin kaks ja pool tundi Kaubamajas. Jah, ka meie ühinesime nende maniakkidega, kes tundide viisi odavate laevapiletite pärast sabas seisavad. Aga asja eest.

"People are saying this world is on a downward spiral. I'm not just talking about Motley Crue, I'm talking about any kind of trash." - Gord Park on Mötley Crüe performing at Bayfest Sarnia, Ontario.

Millal saavad mingisugused onukesed kuskil Kanadamaal aru, et üks bänd ei muuda tervet linna suureks põrguauguks, kus kihutavad ringi pealaest jalatallani nahka riietatud motikatel rokkarid, ühes taskus Jack, teises kilo narkotsi, ja kes tahavadki meelega kõik peapeale pöörata?
No ja siis, et nad kakskümmend aastat tagasi olidki meeletud. Kes polnud? Okei, need vanamehed ilmselt siis polnud. Pff. Ma ei tea, vahel tundub, et ei diskrimineerita ainult teisi rasse või naisi või geisid, vaid ka muusikuid juba. The trashy people. Come on - deal with it, let go, move on!

Ja üldsegi, need kaks onukest, kes nii jubedalt kõige vastu protesteerivad unustasid ilmselt need artiklid lugemata, mis räägivad Nikki Sixx'i heategevusprogrammist "Running Wild in the Night", tema tunnustamisest selle projekt eest homme õhtul... The list goes on.

"With ZZ Top, they worried we'd bring in bikers and Kid Rock was supposed to be the bad boy from Detroit and bring all these rough Americans here. It doesn't happen. This is Bayfest. Headliners like Motley Crue put Sarnia on the "rock-and-roll map"," says Bayfest organizer Michele Stokley.

And so be it!

Khm, tuli lihtsalt korraks selline tuju arvamust avaldada. Muidugi on neil onudel õigus öelda, mis nad tahavad, aga festivale tsenseerima hakata on ka paras totrus. Enam ei ole 80'ndad. And don't you dare call them trash!

Ärategijad ja ärapanijad

Õhtuseid uudiseid lugedes oli küll korraks hea meel, et meie suurest mõisarämpsuhunnikust ei tulnud välj mõni kolp või põlveluu nagu Harjumaal. Vaene kass oli juba natuke liig tegelikult. Aga pärast hapukooreleiba ja morssi oli hea tunne küll, et voh, nüüd sai vähemalt midagigi ära tehtud.

Rongiaknast ei paistnud ka palju prügi maas vedelevat ja oli ikka hea meel küll. Pärast Kiisat Tallinna poole aga läks asi uuesti allamäge - rehvid kraavides, olmeprügi metsaservas vedelemas. See, et parasjagu suur koristuspäev on, ei tähenda ometi ju seda, et tuleks nimme oma prügikast ja kelder metsa alla tühjendada. Üldse tekkis mul - täna rohkem kui kunagi varem - küsimus, kes need inimesed siis on, kes selle kola üldse igale poole laiali veavad. Kust tuleb mõte, et oh, haaraks nüüd kogu oma sodi kokku ja viiks selle kuhugi kraavi? Milleks? Ma küsin endalt jube tihti, miks üks või teine asi nii on, nagu ta on, aga mitte kõik pole nii praktilised. Kullakesed, mets pole see koht, kuhu vanad rehvid ja akud maha panna, tänavad pole ka selleks loodud, et neid nätsupaberite ja kasutatud kohvitopsidega ehtima peaks. Kole on. Samas pole asi meil ju kõige hullem, Indias olla tänavail lausa prügihunnikud ja nii igal nurgal.

Imestama pani ka see, mis jama ühte jaanipäevalõkkesse kogutud oli. Aerosoolipurgid ja rehvid koos metallosadega - ausalt - ei sobi üheks toredaks jaanituleks. Olgu, kui vaja ära panna, siis tulle ja asi korras, eks? Ei! Maa ja toad saab prahist nii tühjaks jah, kuid õhk on see, mis sellisel juhul ära rikutakse. Ja seda ei saa mitte üleriigiliste talgute korras enam puhastada. Mõtleks siis keegi ka sellele, kui järgmine kord kummihunnikule tule otsa paneb. Kui õhk ka enam hingatav pole, siis ei aita enam ka armastus, et elada. Nii et suurem - ehk isegi suurim - tegemine on alles ees.

Muuseas. Annu, banaanileiva/karaski retsept teises blogis. ;)

Üks kõige inspireerivmaid filme, mida ma näinud olen - "Rhythm Is It" (Saksa 2004). Klassikaline muusika + tants + inimesed ja nende lood. (On saksa keeles osaliselt, aga subtiitrid on inglise keeles) Tasub käia Kumus. Enough said, watch it for yourself - highly recommended! ;) - TÄNA (neljapäeval) kell 23.15 ETV's!

IMDb

Treiler

Ja oma suures tunnetemöllus läksin koju ja küpsetasin (peaaegu) karjala pirukaid. Ch-ch-check it out. ->

1. Who wants cake?

2. 20 minutes well spent. Just click "Play". Mul ausalt oli seda iPodi vaja - oma närvide rahustamiseks. Aga milline loll siis ei leiaks vabandust? See reklaamijutt oli 100% õige minumeelest. Just ise mõtlesin paar tundi varem selle peale. Who actually NEEDS designer bags anyway?

3. I guess you'll do

"When you're high you never, ever want to come down..."

...and mentally high we were.

Ehk siis nädalavahetus möödus mitte juhuslikult Pärnus, vaid Trash Festil ehk Drool Festil ehk Kõtufestil ja eriti ilusate meeste paraadil. "It's all stars up there," ütles Dude ja tal oli õigus.

Kellegi nimed neist ei ütle kellelegi mitte midagi, nii et ei tasu üldse vist mainidagi, kuigi kui ma peaks mingil hetkel suvalises kohas karjuma: "RED HOT!" siis teadke, et see on ka selle sama üritusega seotud.
"It's all happening!" ütles Penny Lane ja seda meiegi, lausa kaks õhtut järjest. Eriti veel teine õhtu, sest siis juhtus nii, et vähe polnud. Tegelikult juba päris algusest peale, esimesest hetkest klubi ukse ees, kui Skinny seal seisis kuni täitsa lõpuni, kui turvad meid vaikselt ära hakkasid saatma.
Oh, ja see muusika. Kurat, saab nii häid bände üldse kokku kahte õhtusse pressida? Ma ei räägi suurtest staadionibändidest, vaid neist, kes veel klubidesse ära mahuvad. Üks ilusam kui teine ja nii taevalikult head. Pluss kui esimene õhtu lõpeb "Live Wire'iga" Private Line'i esituses ja teine õhtu All Starsi "Shout at the Deviliga", siis kuidas saabki selline asi mitte kuradi mööda hea olla? They love Mötley, we love Mötley! Perfection. Ja ka inimesed, kellega me rääkima sattusime täiesti juhuslikult, armastavad Mötley't. Hah! They were cool and the Dude was so cute *sighs*

It all happened. Ilmselt teab igaüks seda mentalli high olekut - see on nii hea, et sellest ei suuda kuidagi loobuda, isegi siis mitte, kui reaalsus kisub kümne küünega tagasi alla maa peale. Vastik on, täiesti vastik. Aga kaks kuud veel, isegi vähem, ja siis saab jälle elada...nii nagu hea on. Sest ma olen vist üks neist imelikest, kes ei ole nii patrioot, et tal oleks alati hea tagasi siia tulla. (Ausalt - olles olnud isegi nii vähe eemal, tundus siin üpris kole. Asi on muidugi selles, kuidas vaadata, aga üldpilt, see väline vähemalt.)

See oli alles algus...

See oli lõpus...


Ja nii see kõik kokku siis mõjus...

Elämä on laiffi ja life is beautiful!!!

Kollaste ja roosade kilekottide hooaeg on jälle käes. Hoidke aga parem heaga eemale, kui te ei taha rahvamassi ära uppuda. Käekotte rabavad ja loopivad ja sortivad tädikesi segamini huuleläigetesse sukelduvate tšikkidega, odavate teksade jahtijad ja kõikvõimalikke muid odavamaid vidinaid tagaajavaid inimesi on kõik kohad täis. Välja arvatud Tiimari ja toidupoed, kus isegi järjekorras ei pidanud seisma. Vau. Rohkem polnudki vaja.

Muuseas, Kaubamaja toidupoe terviselett on lihtsalt jube inspireeriv. Kahjuks ei arva rahakott ega pangaarve üldse samamoodi. Phähh.

LU-LU!!!

Hannele st. Ma nägin just reklaamikest näidendist - EI! - lavastusest (Annu õpetas terminoloogiat) "norway. today" ja seda, et Priit seda lavastas, ja seda ka, et nad lausa Tallinnasse sellega jõuavad. Ütle nüüd, palun, kas sa oled seda tükikest näinud? (A) On hää? Sest jubedalt tekitas himu teatrisse minna.

Hmm, tekkis selline küsimus, et huvitav kuidas juudid suhtuvad firmasse nimega Avon, kes teatavasti müüb kosmeetikat jne? Sest et judaismis tähendab see sõna hoopis midagi muud kui ilusat:

Avon (lit.: iniquity) - This is a sin of lust or uncontrollable emotion. It is a sin done knowingly, but not done to defy God; (Strong's Concordance :H5771 (avon, aw-vone). According to Strong it comes from the root (:H5753); meaning perversity, moral evil:--fault, iniquity, mischief.
(Wikipedia)

Just a thought...

Vanessa Paradisi uue video, kus ka Johnny't näha on. Mõnus laul ja tore video. Kevadine jubin selline. Sest täna oliti eriti kevadine ilm väljas. Täiesti super!

Kui saksa keeles on viimaste tundide teemaks olnud meeste ja naiste võrdõiguslikkus, siis mind huvitab hoopis autode ja jalakäijate võrdsus. No kui need lumesahaga suured mürakad tänavad puhtaks lükkavad, on ju tore, aga mitte siis, kui kõnnitee servale ilmub siis poole meetri kõrgune lumevall, millest kuidagi läbi sumpama peab. Ja üldse on imelik, et lumi kõik nii pööraseks ajab. Aastaid tagasi oli topelt sama palju lund täiesti normaalne ju. Okei, ilmselt pole probleem selles, et taevaväravad kinni kuidagi ei seisa, vaid selles, et just nüüd lumi maha sajab. Kevadel.

Ja keset seda vinget lumesadu otsustasin ma natuke jalutada, sattudes sellega oranžides hõlstides laulvate krišnaiitide ette. Nad püsisid mul täiesti kindlalt kannul. "Mis need veel on?" küsis üks ~16-aastane kutt teiselt, nagu poleks ta neid kunagi näinud ega kuulnud. Keda veel krišnaiidid jälitanud on?

BFTV

Appiappiappi, kes tuleb/läheb/tahab?? Ma niikuinii lõpuks ei lähe sinna, sest üksi ma väga ei kipu, aga - eritund: The Cure lausa kisub ja tirib ja painab. Oehhh. See oleks nii positiivne.

Niuniu.

Ja kui Nelonen näitab terve nädalavahetuse iga õhtu ühe kena "Sõrmuste Isanda" osa ära, siis pole nagu ju vigagi. Väljas pole sellise isehakanud talvega midagi peale hakata.

Kõigile triphopi sõpradele: Massive Attack esineb 9. juunil kus mujal kui Saku Suurhallis Massive Attack!

Just
Massive Attack pani aluse nn. «Bristoli firmasaundile» ehk uuele
muusikastiilile trip-hopile - sügavale ja õhulisele elektroonilisele segule
džässist, hip-hopist, rokist ja soulist.
jne

Ja nagu ikka, tulevad FBI liikmetele piletid homsest müüki.

Teardrop on ilus ju.

Aah, ja tõeliselt kaunist kevade algust! Ma piilusin aias juba loendamatuid lumikellukesi ja märtsi omi ka, tõeliselt heaks tegi tuju.

Kätte oli jõudnud jälle see aeg kuus, mil vajalikud pisiasjad taskusse toppida, uks lukku keerata ja minna. Sest ees ootas midagi võimsat, midagi tohutult head.

Olgu, kontserte ei pea just niimoodi üleilustama ja ülistama, aga oli ju tõesti hea. Ja seda kaks õhtut järjest. Mania sünnipäev siis esimeseks oma suurepäraste bändidega ja sama suurepärase tordiga (ei väsi ma mainimast). Viimseni kui üks oli oma koha sel õhtul seal ära teeninud ja täitis oma ranget pooletunnist auku 100%. Lühikeseks jäi, muidugi - eh, absoluutselt -, aga mis seal's ikka. Ja eriti vägevaks muutis siis õhtu teadmine, et vähem kui kolme kuu pärast Pirital möllava Sebastian Bachi soojendusbändiks on House of Games! Lõug põrandal, süda sees hüppamas ja no kuidagi ei jõua enam ära oodata. Oo, ja et NBS kahe auhinnaga lahkus, oli muidugi meeliülendav. Õige kah.

Ja ega siis Viljandi vähem f*cked up polnud. Mööndusega - Smõuki ei kannata ma siiski üle 20-30 minuti kuulata, eriti, kui on ees midagi, mida rohkem tahaks. Ja seekord sai Ibumaxi-vajaduse tekitajat natukese kauem kui eelmisel õhtul. Kratid lähevad järjest aina paremaks ja tulisemaks. Ja märjemaks, sest kumbki õhtu ei möödunud ilma pähesadavate lisanditeta. Vihmavarjud uue merch'ina? Oo, ja selle õhtu vägevusele andis juurde ka suurepärane mehaanilise muusika valik. ;)

Ja öösel kojusõites - SUUR aitäh veel Annule ja Mirkole - kuulata vormeliennustusi. Now that is what I call life. No võib-olla ta tundub siis veidi ühekülgne, et ainult kool ja kontserdid, aga hetkel olen ma sellega peaaegu 100% nõus. Töö, lõbu ja super seltskond, rohkem pole vaja ju. Kael on ka uuesti harjunud ja laseb rahulikult elada.

"Tohib siia istuda?"
"Jah, ikka," vastasin ma, aga ma ei teadnud, et sellest veel pikem jutuajamine tuleb. Selline vanem naine oli, kes oli jube tänulik, et ma ikka eestlane olen. Ta peamised mured olid need, et kohalikud venelased sõnagi eesti keelt ei räägi ning ta välja tõmmatud hammas. Veel meeldis talle Linnalehte lugeda. Kui ma piisavalt naeratanud ja noogutanud ja temaga päris ausalt nõustunud olin mõne koha pealt, tõusin püsti, et väljuda. Ta ütles mulle: "Ole tubli, kallike, ilusat õhtut." Lihtsalt sellepärast, et ma ta ära olin kuulanud terve tee Balti jaamast koju. Ma oleks ehk natuke rohkem sõna võtnud, aga ma tõesti ei suuda sisse hingata seda riietes tõusvat alkoholi ja suitsu haisu, see on üks neist kõige vastumeelsematest asjadest, mis ma leida võin.


Merli - oli hästi-hästi tore! :D

Patricku omlett on ka hää.

Today's misfortune.


Kui keegi armsa naeratusega lilli ei too, siis peab need endale ise naeratusega ostma. Eks? Et oleks tunne nagu keegi...

Oh, ja miks ma end kokku ei suuda võtta ja ülehomseks suureks tööks õppida ei suuda? Kaua see siis seekord kestab?

This just says it all today.

Seal ta siis oli - kättejagatud tekkel, pihku pistetud lipuke ja üks armsalt (peaaegu) lumine pühapäevavarahommik nimega iseseisvuspäev. Natuke hilja, aga better than never.



Ma muuseas avastasin, et ma olen hakanud neid n-ö tähtpäevi üksi mööda saatma. Või no selliseid, kus eeldatakse kellegagi koosolemist või midagi taolist. Sõbrapäev, tulev naistepäev (mitte, et ma seda nüüd väga pühitseks või nii), viimatised sünnipäevad ja muud ollused, mis tegelikult, kui päris aus olla, siis on täiesti tavalised päevad, mil pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu neile, kellele peaks seda kogu aeg jaguma.

Aga mida ma ikka jahun, ma pühin parem käed jahust puhtaks ja vaatan, mida mu pitsapirukas ahjus teeb. Ja siis marss teleka ette disaineri-show'd vaatama. Põnev elu, põnev.

http://www.weekend.ee/?gid=1552#&pid=110187 - kes näeb Annut, Laurat ja mind, saab...muffini! Selle üksildase, mis omanikku ootab siinsamas. Moosiga ja puha. Võin cargoga saata ;)

Põlvel kolm, käsivarrel riburadapidi neli pisikest reas ja siis veel mõned plekid-kriimud. Ja seda sama palju, kui pärast Mr Mansoni keikkat. Aga HND ja Manson on ikka kaks eri mastaabiga lavalolijat, eks? Esirida on neil ikka sama hull. Aga mis sellest! Keikka ise + video + see muusika, mis enne ja pärast mängiti, oli kokku ikka väga super!

*ootab ja tahab veel*

TORDIÕHTU!!!

Kui kellelgi soovi on, siis seadke aga sammud siiapoole! Sest TORTI veel on. Veel. Aga äkki homme enam pole. :D

Poolrõsked keldriruumid, kiviseinad, madalad kaared ja veel madalamad laed, üks vanimaid leitud koldekohti, pisikesed oranžid tuled seintes ja põrandates. Vaimusilmas libisevad ebaühtlastest, vanadest kivitreppidest üles-alla pikkades keepides varjud. Vägevamat keldrit pole olemas. Nii võiks ju iga nädal...


Kes 12.juuli Haapsallu American Beauty Car Show'le minna tahab? Hanoi Rocks on. :D They're fab! Ja mis veel fab on, on Neljanda kanali "Project Runway". I think there's yet another gay guy I adore. Oops, oh my.

Rabarocki esinejate ootuses võib samal ajal toimuvat Provinssirocki esinejate poolest ainult kadestada: Foo Fighters (US), Serj Tankian (US), Hardcore Superstar (SWE), The Sounds (SWE), Apulanta, Stam1na etc. Ja nüüd on lisaks neile ka veel Linkin Park esinejatejärjekorras.

Laupäev võiks sama põnevaid uudiseid tuua. Lootuses, et laupäeval - nagu lubatud - ka uut infot antakse ja jagatakse.

Elagu! Elagu! Elagu!

...kostsid hõiked Ajaloo Instituudi hoones kell 6.30 ja veelgi varem hommikul, kui entusiastid veetsid aega kas eesti filme vaadates või fuajees lauldes. Peaproov hilisemaks.

Varem aga sai kenasti tundide kaupa istuda ja filme vaadata, süüa ja juua ning varahommikutundidel ka laulupeo laule laulda. Ja nii laulda, et hääl läks suurest üllatusest puhkusele. Nii kaua pole ju saanud isamaalisi lauluridu huulile. Rääkimata siis esimesest korrast laulda "Krambambulit", kui too jook viimaks valmis.

Uhiuus kingitud tekkel peas, Eesti lipuke käes, marssisime üles Toompeale riigilippu heiskama. Rahvast oli oi kui palju, päikesetõus ilusaim roosadest taevastest üldse, varbad kui jääkangid, kõned lühikesed ja tuju ikkagi hea. Eks ka seal sai natuke laulda, TTÜ-d tervitada, pildistada ja alla Reaalkooli juurde marssida.

Ja kõigest sellest veel varem sai isegi ka rokk-kontserdil ära käidud. Okei, see oli rohkem blues kui rokk. Chris Rea siis seekord. Kohutavalt naljakas oli olla - noor ja mitteviisakalt riides. No et korralikes saabastes, seelikus ja ilusas pluusis, soeng peas. Ja mitte 40+. See selleks. Muusika oli kohutavalt hea. See polnud see hüppa-karga-end-meeletuks-karju-hääletuks koht, see oli pigem see, kus sul on ruumi ka kolmandas reas, õhku, mida hingata. Ah, aga muusika oli mõnus. Nagu need 20-midagi laest alla rippuvad kitarrid ja Mr Rea ise, kes meid laulma püüdis saada. Laulurahvas ei saanud just väga hästi lihtsa yea-aah'ga hakkama, aga käis kah.

Nii et päris siuh-säuh-siia-sinna nädalavahetus, aga üdini põnev ja tore. Ja unetu. Tahaks midagi teha...Tammsaare parki Kolumbus Krisi kuulama?

Palju õnne!

"Nagu rokk-kontsert ää!"

Need neiud peaks kord elus ühel ära käima ja siis avastama, et paraad pole päris nagu kontsert. Aga meeiülendav oli ikkagi. Seista päikese ja külma tuule käes, ootamisest rahulolematute inimeste vahel ja vaadata pealt peaproove. Tegelikult oli paraad ikka kohapeal väga palju toredam kui pisikesest telekapurgist vaadatuna.

Imelik kohe, kuidas mulle nii tohutult onud mustades, valgetes ja rohe-laigulistes mundrites ja kaitseväe sõidukid peale läksid. Selline tunne, nagu oleks ise viieaastane laps ja näeks elus esimest korda kaitseväeroheliset veoautot vedamas taga õhutõrjeraketti. Olles ise ometi ühes sellises pool Naissaart läbi loksunud.

Ja siis muidugi veel kõik see, mida telekast ei näe - tumehall salapärane WV kaubik kahe päikeseprillide, binoklite ja raadiosaatjatega varustatud mehikesega, reamehed nina all pobisemas ülemusele käskluste peale "Just nii," ja hõiked, mida kuuleb kehvemini kui kaamerate abiga. Presidendi tervitusi teisest väljaku äärest ikka ei kuule küll, ainult pataljonide ühiseid hõikeid kuuleb arusaadavalt. Või on asi minu rikutud kõrvades.

Äärmiselt tore oli!

Quote of the day: *kõrgel Briti aksendiga häälel* "Aah! The walls are falling apart!"

Movie of the day: "Sweeney Todd" Aah, kas saab veel midagi paremat olla kui Tim-Burton-Johnny-Depp-combo? Not really. A little gore but hey. Ja mr Depp laulab vaimustavalt.

Person of the day: Too dude, keda ma lausa kaks korda ühe päeva jooksul trollis/peatuses nägin ja kes osutus mingiks välismaiseks bändimeheks. "I don't need to know where the fuck I am, I'm in a fucking back."

I'd say it was a nice day after all.

"Norra Metsa" peategelane Watanabe veetis vahel oma pühapäevi linnas ringi jalutades, raamatuid ostes ja kohvi juues. Ma veetsin osa laupäevast raamatupoes, vanalinnas ringi jõlkudes ja kodus teed juues. Not bad, is it? Peaks ka raamatu kirjutama. Tjah, mul pole ainult neid vanu armastusi, kellest seal rääkida. Mis seal's ikka, raamat jääb kirjutamata. Aga kaks tekkis vähemalt (omatehtud pappkarbist) riiulisse juurde. Ühe kingin isale tegelikult, kuna ta mulle sellest raamatust rääkis, ja et see umbes kolmas raamat oli, mida ma antikvariaadis nägin, pidin ma ta ju lausa koju kaasa võtma.

Peale kassanoormehega paari kohustusliku ja lõbusa sõna vahetamise polnud ma just väga sotsiaalne tegelane täna. Ega linnas lausvõõraste turistidega juttu ju ei puhu, eks? Samas, selle kutiga, kes valgeteks sukkpüksted, valges torujas mütsis ja siniseks värvitud näoga mööda Viru tänavat sörkis, et endale sooja saada natuke, oleks küll paar sõna rääkida võinud. Eks miks ta just Tallinnasse (ilmselt) oma poissmehepidu pidama tuli. Nad - tema pluss normaalses riides sõbrad - põgenesid küllalt kiiresti aga külma eest O'Malleysesse.

Šokolaadi ja sidrunimahla keskelt

Tänane päikeseloojang oli tumeroosa - nii sobiv. Eile uppus päike kuldkollasesse.

Teate seda videot, kus üks neiu tohutu südamega mööda linna ringi jalutab ja justkui midagi otsiks? Mul oli täna sama tunne trollis koju sõites. Istusin oma suure gigasüdamega ja vahtisin aknast majade aknaisse. Et äkki on ühe taga neist keegi, kellele oma süda kinkida. Ei leidnud kedagi. Ja keegi ei julgenud minu ja mu südame kõrvale istuda ka. Üks vanem naine lõpuks - pärast pikki kõhklusi ja kahtlusi - julges.
Mis siis minus siis nii hirmsat on?

Aga ilusat sõbrapäeva õhtut! Ma veedan selle üksi oma südamega filme vahtides ja kallistades. Kannan oma südame eest hästi hoolt. Khmh.

For you, sweethearts =)

You know...

Don't give up, it takes a while
I have seen this look before
And it's alright
You're not alone
If you don't love this anymore
I hear that you've slipped again
I'm here 'cause I know you'll need a friend

And you know that accidents can happen
And it's okay, We all fall off the wagon sometimes
It's not your whole life It's only one day
You haven't thrown everything away.

Take some time and learn to breathe
And remember what it means
To feel alive
And to believe
Something more than what you see

(Accidents Can Happen by Sixx:A.M.)

Bitch, we have a problem

....and a problem we had. That's what happens when you get your hopes up too high. Või paned selga uued riided või mobiili taustaks laulja pildi. Ebausk ebausuks, aga ikkagi ei saa kohe aru, miks nii just Eestis pidi juhtuma. Kelle pärast pugesin ma elu eest uksest sisse ja sprintisin üle saali, et leida veel üks viimaseid vabu kohti tuttava võre ääres? Kelle pärast olin ma trollis nagu õnnelik kutsikas IQ-ga miinus 100? Ja keda lõpuks ei tulnud? Okei, look at the bright side - vähemalt Cat sai nähtud! Aga ikkagi...Kohutavalt kahju, et Deathstars ei saanud esineda. See rikkus kogu õhtu natukese ära - üldises pildis. Aga loodame siis, et Whiplasheriga on kõik korras ja et ta varsti varba korda saab. :)

Kitsamas plaanis oli aga kontsert lihtsalt super! Flyleafi ajal olin ma veel kuskil pettumusepilvedes, aga kui Korni intro mängima hakkas ja rahvas jõuliselt ettepoole liikus, tuli see õige tuju jälle tagasi. Öelgu arvustused, mida tahes - kuigi ega halbu veel lugenud polegi väga - Korn oli kuradi hea. (Ja isegi, kui peaks mõni negatiivne arvustus kuskil olema, siis on see ainult ja ainult selle inimese arvamus, eks? See on neile, kes kohal polnud. Kes kohal oli, teab, kui hea või mitte üritus oli.) Okei, bändimehi sai inimeste peade vahelt õige natuke näha ainult ja paras saun oli ka. AGA - ruumi väljaelamiseks oli piisavalt ja ka edasiliikumiseks olid inimesed ehmatavalt lahked. Keegi ei trüginud, keegi ei peksnud ega õiendanud. Selline jube hea energia oli kogu selles massis ja koos Korniga sai sellest kokku üks kohutavalt tore üritus. Ja isegi omaenda pisike peaaegu privaat-mosh sai ära tehtud. Kurjam, tühja sellest väsimusest ja kahest müstilisest sinikast põlvel. Niimoodi pole end pikka aega saanud välja elada.

Noh, ja hommik oli kohutav. Ärka üles, saada Nele ära, maga natuke, ärka üles, saada Merli ära, maga natuke, ärka üles, mine kooli. Tee peal läks troll katki ja teel järgmisse peatusse sõitis troll mööda. Oh hell. Tuli õnneks mingi buss, millest ma Vabakal igaks juhuks välja ronisin. Aga siis sõitis punase tule taga oodates nina eest tramm minema, millega oleks kooli saanud. Ja auditooriumis ei saanud tulesid põlema panna ehk istuda, lugeda ja konspekteerida tuli hämaras ruumis. Lisaks kõigele oli siis soome keele kursusele tahtjad normaalse ja oodatu 15-20 inimese asemel umbes 90. Ma jään nüüd meili ootama, mis ütleb mulle, et ma saan ikkagi mingisse gruppi. Sest muidu...muidu...On jama. Kontsertide trügimisoskused tulevad koolis ikka hullumoodi kasuks ;)

Pilte ja veel.

Muuseas, varajased lahkujad - te jäita Heffy'st ilma! Ta jooksis meie linnutoitu sööma pärastpoole. Armas olevus.

Leitud rahakoti lugu

Õigemini kaotatud vist.

Piinlik oli lausa seista poes leti ees ja tuhnida kotis, et leida rahakotti, mida seal üldse polnudki. No täitsa lõpp, kus ta siis on? Teate isegi seda pisikest paanikat, mis sellistel puhkudel tekib. Naeratasin vabandavalt müüjannale, kes siiras kahjutundes vastu naeratas. Nii, ja kus on see rahakott siis???

Kotist keegi seda ära võtta ei saanud, see on kindel. Olin ma tõesti nii loll ja jätsin selle kooli raamatukogu ette toolile vedelema? Loota ju võib, et see sinna jäi, ja et keegi selle ka kuhugi ära andis. Trammiga ka sõita ei julge, kuna piletit ju pole. Eks siis jalutame tagasi, mis see siis ikka kahju teeb? Kaks korda ühe trammipeatuse vahe pole ju suur trenn, eks.

Fuajee infotädi ei teadnud midagi. Ohh. Raamatukogu konsultanti ka kohal polnud. No eks siis tuleb samast saalist küsida, kus ma enne just õpiku tähtaega pikendasin. Sealt välja tulles ja raamatut kotti toppima hakates ma ilmselt rahakoti toolile jätsingi. Küsisin siis, juba peaaegu kadunud lootuses.

"On küll, konsultandi lauda toodi," vastas too naine ja ma hakkasin peaaegu rõõmust hüppama. Ta soris natuke sahtlites ringi ja leidis lõpuks üles mu kallikese. Trepist uuesti alla minnes naeratasin ma omaette ja mõtlesin, et ma ikkagi usun inimeste headusse.

Ja asjad sain ka poest kätte. Aitäh!

"Don't want to talk about politics.
Don't preach or talk about politics.
Don't let me talk about politics.
Don't give a shit about politics"
-Korn


Aga ikkagi kuulasin ma täna CNN-i pealt natukese USA presidendikandidaatide debatti. Ja, oh appi, mulle isegi meeldis üks Hillary Clintoni mõte. Kohe väga-väga.

Clinton drew cheers when she responded to a question about how a Clinton could
promote change after decades of a Clinton or Bush in power.
"It did take
a Clinton to clean up after the first Bush, and I think it might take another
one
to clean up after the second Bush," she said.

Ja selle juurde kuuluv video.

Ja, kusjuures, ma täiesti nõustun temaga. Way to go, Mrs Clinton.

Aga aitab poliitikast, läheks teeks paar klõpsu. Kui valus käsi lubab.

Edit: Täitsa lõpp, raadio Manias aetakse sulaselges soome keeles juttu Pelle Miljoonaga ja ma saan aru! Kust see nüüd tuli? Igatahes - natuke toredaid pilte veel. Tim Burton on lihtsalt geeinus, eks? Kalaaa! :D Khm, ja kes ikka veel arvab, et Orlando Bloom on nunnu, siis...check it out ;)

ps - She got the tattoo! Ma tõsiselt kohe arrrrrmastan seda. :D

on mixed mode

"She's getting a tattoo, yeah, she's gettin' ink done..." (Natuke muudetud Offspringi sõnad)
Niisiis - reedel nõela alla!

Ilusaim loetud asi viimasel ajal: "Kui sa kedagi armastad, siis sa armastad teda, ja kui sul ei ole muud anda, siis sa annad talle oma armastuse." Ja ongi nii.

"Umbrella" on vist eelmise ja selle aasta popim cover-lugu. Alguses mõnitati, nüüd mängitakse. Seda, et lugu ise on ju jube catchy ja korralikult hitiks kirjutatud, selle vastu ei saa midagi. Ja need coverid on ju tegelikult täitsa mõnusad. St sellised, mida Maniast nt mängitakse. Muid, ma kardan, ei taha ma väga kuulda.

Ja pitsat ärge minuga sööma minge! Ma kardan, et Laura lööb mu järgmine kord maha. Kui üldse mingi järgmine pitsasöömine toimub. Kui just pole sellist kohta, kus saab pool pitsat ühe ja pool teise kattega. ;) Pizza Americanat muuseas üldse ei soovita. Välja arvatud nende laudlinu, mille oleks võinud kaasa haarata niimoodi super-ninja moodi - salaja ja klaasplaadi alt ilma igasuguse kahtlusäratava kära ja klaasplaaditõstmiseta.

Hahaa! 23. veebruari paraad toimub Pärnus sel aastal! Wait a sec, kas ma teadsin seda juba? Hm, nope. Välja arvatud seda, et härra president on tol päeval Pärnus. Annuga kohtumas ;)

By the way - sellistel i-i-ilusatel päikeselistel päevadel pole paremat kui minna randa ja pilte klõpsutada vana Zenitiga (et pärast saada liiga tumedad udukogud?), vahtida luiki, neilt mitte tappa saada, külmetada sõrmed tuules ära, kuuma piparmündikakaod juua, sadamas laevu vahtida ja tagasi lükata soovi neist ühele lihtsalt marssida ning sadama marketites tüütuid müüjannasid ignoreerida. Kiitos! Tegelikult oli hästi vinge! Ja kahe nädala pärast on pühapäev veel toredam! Here, kitty, kitty!

Laupäev sai päästetud - sellega! ;D Ma juba arvasin, et ehk ei saa ma oma kanafileega mässamise šokist üldse üle. Toore lihaga mäkerdamine pole just mu lemmiktegevus, aga tasus vist ikka ära. Chicken, anyone, with filling?

ps - Praegu on vist bändist lahkumiste tipphooaeg. Korni kitarrist suutis keset tuuri lahkuda, Sir läks Negative'st ja nüüd ka Silver Hardcore Superstarist saying he's tired of music and touring. Kuidas, oh kuidas saab olla tüdinenud muusikast? :(

*waiting for Placebo*

Bye, Heath

:'(

Oskaks ma siia lugusid vaid lisada..."Courtesy Call" by Sixx:AM

Lambad =D Oiiii mulle meeldivad need pildikesed!

Igatahes kogu mõte on praegu see, et SESS ON LÄBI! Nii, nüüd puhkama. Ehk siis mittemidagikasulikkutegema. Näiteks lugema! *off*

Ma jäin sellega siin natuke hiljaks, paar päeva või nii. See oli see, kui ma pärast morfoloogia eksamit suhteliselt õnnelik olin ja kodus istusin ja süüa tegin ja kui saabus teade, et Sir enam Negative's pole. Põmm. Ja kogu vähimgi hea tuju kadus potist alla.

No details, do not worry, ma ei kirjuta sellest tervet eepost. Lihtsalt jube kurb on. Muutused toimuvad, see on normaalne, aga kellelegi ei meeldi nad ju, eriti bändide liikmete vahetuse osas. Kolm keikkat, mõned pildid ja paar vahetatud sõna. See Rabarock oli toda hilisemat filo jubedat hinnet väärt. ;)

Live well, Sir! Lihtsalt keikkad pole enam samad ju. Ja double-trouble on möödas.
Oeh. Nuuks.

Pildid on minu. Rabarock 2006.

Tänane Photo of the Day:
Newly hatched at Fossil Rim Wildlife Center in Glen Rose, Texas, this Attwater's prairie-chicken is part of a captive breeding program aimed at increasing the birds' numbers in the wild. These charismatic birds once numbered about a million along the Texas coastline, but overhunting and habitat loss have cut their wild population to just 50 or so. Captive breeding programs like this one are trying to reverse the trend.

Tibukene =)

Teeme nüüd nii, et Annul op ilusti läheks. Sest et meil on ikka veel vaja kedagi, kes plaane teeks või omi sassi ajaks. Eksole? Nii. Ja kuna täna on väljas jube ilm (mis tegelikult mind jubedalt hoopis sinna välja tõmbab), võin ma hoopis täna raamatu ja teetassiga end kerra tõmmata. Bon Jovi unplugged veel kõrvale ja ongi - hopsti - ilus olemine. Mis meenutab jällegi, et tahaks suve. Ma pole kunagi väga suve oodanud - välja arvatud siis vaheaja pärast -, aga viimased kaks talve on selleks rohkem kui põhjust. ;)

Päris mõnus on kodus laisk olla.

ÜLImõnus on oodata eksami ukse taga poole üheksast hommikul ja eksamit ise teha alles kell 15.00. Super lihtsalt. Inimesi oli jube palju rohkem kui oleks pidanud ja asi venis ja venis ja venis. Selleks ajaks, kui ma sisse jalutasin, oli oodata juba kiiremat tempot vastamisel ja vähem pinnimist. Ehk siis...

Õppejõud: "We seem to have problems with conditionals here. Would you tell me about those?"

The inner me goes YESSSSS! Sest conditionalid on jube toredad ja head ja kerged. Võrreldes muude asjadega. *mina seletab*

Õppejõud: "And now you could tell me aout the noun..." Inner me - yes! "...About the noun-verb agreement." Uhm, okay...err...ahaaa!

Keegi kursakaaslane, kui ma välja jalutsin: "Eriti kiire." Sest läks jah jube kiiresti võrreldes meeletu ootamise, paanika, närveldamise ja lõputu kordamisega. Aga tore oli, et ma hiljem läksin *angel face* Pääsesin natukene kergemini. Jänes minus tegi mulle teene. :D

Ja siis ma sain veel Saksamaalt saadetud paki ka kätte ja see oli nii armas! Keegi šokolaadipudingut tahab? It's delicious!

Aga see ei tähenda, et võiks kergemini hingata. Briti kultuur on ülehomme ees ja see pole üldse väga meeldiv. Õppimise, närvirakkude ja aja mõttes.

ps - Kas taskuvaras trollis ja narkar keset teed on kahekümne minuti jooksul väga palju? Mitte New Yorkis, vaid Mustamäel...