20 February 2009

It's night...electric night

So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.

Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.

Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.
Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!

12 February 2009

All the best girls


Natuke etteruttavalt, aga -

rõõmsat, toredat ja lõbusat sõbrapäeva!

Üks lauluke ka teile, millest mulle alati üks rida eriti kõlama jääb: All the best girls...They have friends to talk to and hold on to. And I hope you have such friends. Mina tunnen, et mul igatahes on. =)
Üldiselt ei peaks sõbrapäeva ainult 14. veebruarile sättima - sõbrad on ju alati meeles. Aga olgu, igaühel on oma erilist päeva vaja. Niisiis väga erilist päeva teile!


08 February 2009

Naerda tahate? Hästi palju?

Isegi mina tundsin end neid asjandusi lugedes väheke arusaajana ainetes nagu geograafia ja bioloogia ja füüsika, millest ma muidu väga suurt ei jaga.

03 February 2009


Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.

01 February 2009

True or not?

Ee, ahah, nii otsekohene siis.


You are The Devil


Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession


The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.


Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

31 January 2009

Kujutage nüüd ette sellist natuke delevadelikku filmi. Stseen - tühi, suur, kõle kaubahall imeliku liftimuusikaga ja keegi tööriietuses õnnetu olekuga vinniline ja väsinud töötaja laob hernepurke kõrgesse püramiidi. Nii. Asendage see stseen nüüd mittekõleda sooja poekesega, kus kõlaritest voogab õnnelikku maailmamuusikat ja mina laon kollases pusas pisikesi testripakikesi mingisse absurdsesse poolpüramiidi. Minu laupäev tööl. Pesupäev.

30 January 2009

Viimasel ajal on väikesed apsakad väga kalliks maksma läinud. :'(
Reisinädalast. topeltsuureks paisunud ja valusatest jalgadest, suurlinnatuledest ja kõige kodusematest mittekodulinnadest varsti. Oh kui hea oleks hetkel uuesti kohver kokku pakkida ja Britannia poole end sättida. Või ükskõik kuhu tegelikult.

15 January 2009

Teie, elavad




"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.

Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.

See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.

Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.

See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.

Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.

No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)

Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.

07 January 2009

SESS

Viirusetõrje igas mõttes; küüslaugumaffia; vitamiini-high; tee, tee, tee; Meditation channel. Ja palju, palju kahemõttelisi mõisteid ja hilisõhtuseid nalju.


We'll make it somehow. I keep telling myself that.

03 January 2009

Babble, babble, bitch, bitch, rebel, rebel, party, party

Päeval - töö ja metsik, tappev peavalu. Selle lahustas imekombel karge miinuskraadides õhk koju jalutades ja pleieris karjuv Trivium (täiesti ootamatult just nemad) ja natuke Type O Negative'i.

Öösel ja varajastel hommikutundidel - Tapper ja olematu tantsupidu. Muusika oli muidugi äraütlemata tore, seinast seina ja just meie maitsele (alati paari erandiga). Mingil hetkel kärab kõlaritest ikka HCSS ja Babies (eriti seal on viimased kohe väga erilised), sekka The Rasmustki ja Mansonit (eelmised jõulud sinikates). Ja siis mäng "Arva-ära-mis-bändi-lugu-mängib". Ei tea, kas meist taheti lahti saada või ei, aga nende lugudega see igatahes ei õnnestunud. Kahju, Venna. :P Vähemalt jalad pole villis...

Päeval - väljas ilus, selge, päikesepaisteline ja roosatupsuliste pilvedega ilm, mina istun toas ja püüan esseeplaani kokku kirjutada. Teema muutub iga tunni tagant. Nüüd ehk jäi isegi lõpuks midagi.

Sess, töö ja tantsupeod käsikäes.

01 January 2009

Pole mõtet naljatada, et oh, kindlasti jõuame kõik kolm toredat klubi läbi käia, enne kui kuskile paigale jääme. No ei. Valime ikka Tapperi, seal on kindlasti pidu uksest välja! Haah!
Igatahes seadsime sammud kiiruga sadama poole ja lõpuks me lausa vaat et jooksime uuele aastale vastu - samal ajal jooksis üks mees selles eest minema, edu talle. Ilutulestik oli - nagu nimi ise ütleb - ilus, mitte väga käraline-müraline-pauguline, vaid selline madalam ja kenam kui muidu tundub. Nii et pisipervertidel saabus uus agent - 009 seekord - tuulises sadamas.
Sealt kõmpisime WC-d otsima ehk leidsime end kooli juurest Statoilist; sealt kõmpisime Nelega läbi kesklinna ja mööda Pärnu maanteed Tapperi poole. Viaduktil sai vastu võetud otsus: isegi, kui aasta esimene pidu läheb viltu, ja kui miskipärast peaks ka teine peesse minema, siis kolmas peab ikka õigesti minema. Kui liita see veel eelmise aasta naljategemisele-ärasõnumisele, siis - nii oligi!
Sest Tapperis ei toimunud kergelt öeldes midagi. Istusime oma head 5-10 minutit seal Kristi ja Anni seltsis, kasutasime ninapuuderdamisruumi ja kihutasime tagasi kesklinna - sõna otseses mõttes kihutasime, jalad olid kergelt valusad.
Rockstarsis oli aastavahetusprogramm suurel ekraanil - ehk punklaulupidu, mis muidu on väga tore üritus, aga me otsisime midagi muud. Ja sealt saigi alguse väga tuuline ja külm teekond Bikersisse, mis esialgu tundus väga hüljatud, kuid kui sisse astudes hakkab kõlaritest laulma herr Groth ja "Shine On", siis - on ikka küll SEE õige koht. Kolmas ;) See tähendab, et aasta tuleb väga hea.
Pidu sai igatahes jälle kella viieni, seekord siiski vaid kahetunnise tantsupeoga, osaliselt samade lugudega, mis laupäeval, osaliselt täiesti uutega. Isegi natuke "häbi" sai. Ohjummel, see oli veider ja naljakas ja tantsupeoline. 'Twas bizarre. Rahvas oli ka enam-vähem sama. Oh toredust.
Nii hakkas uus aasta. Viis tundi pärast magamajõudmist astusin välja päikesepaistesse. Tuul oli jääkülm ja tugev, aga mis seal's ikka. Täitsa perfektne ilm tänaseks päevaks.

31 December 2008

She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.



Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.




Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!

29 December 2008


No ma ei tea - kui see kõlab nagu AFI, siis sõin mina jõuludeks verivorsti. Mida ma EI teinud. Võrrelda Apopi nendega? Mõlemad on rohkem kui vaimustavad, aga ikka isemoodi. Silmalainer ei tee Grothist veel Havokit ja ühest muusikastiilist teist.

Muidu on "Apollo (Live on TV)" täitsa okei lugu, väga raadiosõbralik ja catchy, aga Apopi jaoks kuidagi...flat? Natuke liiga pop vist minu maitse jaoks. Ja taustarütm on ka kohati kuskilt üle võetud. Loodan ülejäänud albumist natuke midagi muud.



AGA - vahet pole, tegelikult, tõesti, sest et NAD TULEVAD TAAS!!! Hah! Rabakast jäi meile väheks, jäi ka neile vist. Nii nad siis tulevad uuesti uuel aastal meid võluma, ja mitte üksi, vaid Mortiisiga, ja see on veel eriti naljakas, kuna kaks nädalat pärast keikkat siin näeme Mortiisi taas Soomes. :D Ei jõua enam märsti ära oodata.

28 December 2008

Take me down to the Paradise City...

Väga hea mõte on pühad minema saata marulise keikka ja tantsuga kella 5ni hommikul vähem ja rohkem tuttavate nägude seltsis. Nalja sai kui palju - kelle soengu, kelle neiude, kelle plätude pärast. Muusika oli 98% suurepärane ja ainult parim (kui välja arvata paar lookest, aga las nad olla).
Väga halb mõte on nende kuue tunni jooksul tantsida, tantsida, tantsida ja seejuures tilkagi midagi joomata. Very, VERY bad idea, indeed!!
Ja kui siis pärast kahetunnist kaunist ja sügavat und ärgata ning end teki alt välja vedada, kümast värisedes ja haigeid, valutavaid jalgu järele vedades kurgus selline tunne on, nagu hakkaks kohe surema, on ikka vastik küll. Eriti kui pead enda lõdiseva, tuikuva, üliväsinud, suures janus ja näljas kannatava kogu kokku korjama ning tööle minema. Silmad vajuvad ka väljas karges õhus vägisi kinni.

Sleep all day, party all night
Never grow old and never die

Let me rephrase that:
Work all day, party all night
Never sleep but always try

25 December 2008


Happy, merry, kinki Christmas! :D
Ehk aasta originaalseim piparkook.

24 December 2008

11 p.m Christmas Eve

Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.

Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:





Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.


Kirikuski sai käidud





Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.


Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.

Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!

18 December 2008

Whiiiii!

Suutsin lõpuks ometi midagi lisada oma kööginurka. Vana ja uut.

14 December 2008


Nii väga tahaks magada.
Aga ei saa.

07 December 2008

Päkapikud tõid perversse prügikasti selles sisalduva rohelise kollusega. Põnev.
Fotokaga tahaks mängida.
Ikka on kiire, aga täna on natuke parem.
Jõuluks koju. Gäng!

05 December 2008

313 - Pimedad ööd

ehk young desire.


Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)

Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!

All religions are boring as fuck

30 November 2008


Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.



You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

23 November 2008

Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.


15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).


22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.
Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.


Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

21 November 2008

A new beginning

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.



Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:




13 November 2008

Happiness gained by illusion

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.

11 November 2008

November rain



Praegu on täpselt sellised ilmad, mida ma armastan. Sellised, mil tuuleiilike kogub end keeriseks, mis ähvardab sind Mary Poppinsi kombel ära lennutada, või soe aga tihe vihmasabin üldse halba ei tee, mitte nii nagu mõne nöost välja võiks lugeda. Tegelikult on üsna kelmikas vihmavarju ühest servast kinni hoida, teise serva alt välja piiluda, et mitte vastu posti või vastutulevaid inimesi põrgata ning merelaiustest lompidest üle hopsata. Tuleb vaid piisavalt soojalt end riidesse panna ja kõrvaklapid kõrva, et tuul mõtteid peast ei pühiks.

Kitarritrillerid manavad silme ette pildi varahommikusest California udust, kui oleks ise näinud, siis teaks ehk paremini, ja mahedast tuulest maanteil, mis praegusel aastaajal pigem vist kõrvetavad on. Kerged trummirütmid toovad neile vihmastele ja pilvistele tänavatele mingi erilise võlu, mingi kerguse, mida mõned sellest ilmast eluski üles ei leia.

November meeldib mulle. Isegi, kui puud juba raagus ja kuu tagasi oli nii mõnus läbi kollaste lehtede sahistada.




Vihmase ja tuulise sügisilma looks seega: The Eagles - "Hotel California" Nii tantsiski läbi sügise.

03 November 2008

Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you



Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive

01 November 2008

'Cause I can't feel my face

I won't struggle on
In a world so cold
In a world so wrong
I'm not running away, been fighting this so long (so long)
Such a price that we pay, we gotta be so strong
in a lie...
Minna on hea, kui tuul lükkab seljatagant ja suuri vihmapiisku, mis ootamatult tuulega tulid, ei tunnegi väga juustesse kukkumas. Lained on kõrgemad, kui arvatagi oskasin, nad rulluvad täie hooga vastu kive, mis täiesti vee alla kadunud, ja vastu kivimüüri, rulludes ja põrgates omavahel kokku, tantsides ja keereldes, heites tükikese endast üle ääre kõnniteele. Meri on hoopis teist värvi kui muidu. Aga ta pole vihane, või kui ongi, siis on ta vihasena ilusam. Üks must linnuke (ei tee ma neil vahet) seisab kitsukesel liivaribal vee ja kivimüüri vahel ja uurib arusaamatult vett, mis peaaegu ta jalgadeni jõuab. Aga ära ka ei lenda, lihtsalt seisab seal.
Ei tea, kas ükski foto võiks seda kõike ka ise rääkida. Tormi merel ta ju näitab, aga tormi pildistajas eneses - kas ka? Kui hästi läheb, siis näitab, kui tõesti oma süda ja oskused sinna pilti valada. Aga seda on raske teha, kui fotoka akud täiesti tühjad on. Ja mõni hetk on ehk parem ka täiesti endale jätta. Et miski kaotsi ei läheks.
Vaikne ja soe on selle kõrval Kadriorg, puuokste vahelt isegi päike piilumas. Aga tuul jõuab ka neile tänavatele hiilima, niipea kui päike pilvede taha peitust mängima läheb. Ja endal on selles tuulevaikuses kõndides tunne kui õus läbiklopitud vaibal, juukseotsest varvasteni välja oleks tuul justkui luudesstki kõik halva ja vana ära lennutanud. Täitsa hea on olla.

29 October 2008


"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.


Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...

28 October 2008

Kodus oli nii hea olla. Ma magasin nii kaua! Ja ei teinud peaaegu mitte midagi olulist ega kasulikku (mitte et ma seda muidu teeks, eks) ega vajalikku (kooli jaoks nt) peale natukese lugemise. Enne ärasõitu tegin tiiru pooltormises rannas, kus oli päris palju jalutajaid selle ikka veel parajalt metsiku tuule jaoks, mõni purilendur (no need, kes laudade ja langevarju-tüüpi asjandustega lainetel uhavad ja hüppavad). Igati vägev oli luidete vahel tuult trotsida ja pilte klõpsutada. Minu lemmikrand ikkagi ju, kodu ja tuttav ja tormine - nii hea!
Pilte ka kunagi.
Ja siis lugeda blogisid, kõrval mängib telekas suvalisi lugusid...ja avastada, et kell on 1 öösel, hommikul kell 9 peab täies valmisolekus tööl olema, kus enam nädal käinud pole.


Mmm, väga mõnus lugu: Amy MacDonald "This is the Life". Love it.

25 October 2008



Tänaõhtune ETV "Adrenaliin" oli päris julm film. Aga oma unepuuduses oli see piisavalt sürr, et see ära vaadata. Huvitav, kas "Fear and Loathing in Las Vegas" mõikaks nüüd ka rohkem? Ei hakka parem järgi uurima.

Eile oli õhtu Bikersis, kuhu me läbi tuule lõpuks end kohale murdsime. Tuul polnud siiski ainus takistus - lausa vajalik oli teha fotosessioon kotiga selle asemel, et end valmis sättida, siis seisime kolme prügikotiga keset tänavat ja ei osanud neid kuhugi panna, sest väravad on kas katki või lukus. Need jäid keldrisse ootele. Ja alles siis tuli tuuleprobleem. Päeval läbisin sama tee tegelikult, aga siis otsustas üks tänava kohal tantsiv leht mulle vastu pead lennata ja mulle silma kõrvale peaaegu sinika tekitada. Not so nice.

Anyway, bändid olid kokkuvõtteks enam-vähem. Esimese ajal oleks saanud end vägagi liigutada, aga rahvas oli veel "jahe" kergelt öeldes, st kõik seisid paigal, paar kaela ja mõni jalg nõksus. Teine oli kohutav. Rock Crime ajas toatäie rahvast kokku ja mõned ka päris liikvele, päris hea oli. Eimeli bänd tegi ka sinna lõppu midagi üdini omapärast ja paljude žestide saatel. Aga see-eest oli vahemuusika superhää - oli Placebot, oli 69 Eyesi, Type 0 Negative'i, Iron Maidenit ja päris lõpus mängiti ette lausa plaaditäis Mötley't. Aga rahvas vajus minema, nii meiegi.

Koju pärast kolme, väike pakkimine, magama neli läbi, üles enne kuut, jalgsimatk rongijaama läbi tuule ja vihma ja pimeda varahommikuse, aga päris elusa Tallinna kesklinna, rong ja 2h und. Seega "Adrenaliin" oli väga hea film, mida avastada ja vaadata. See oli päris segane. Soovitan täiesti neil üleväsimuse-magamatuse hetkedel (aga mitte väga nõrganärvilistele, see on selline jalaga-makku-bazuukast-otse-näkku film).


I need sleep. G'night! I'm out.

19 October 2008



See on lihtsalt üks ilusamaid lugusid...
Oli enne Kalev Spordi kanalil (oli teisi lugusid ka) - kena vaheldus antropoloogiale, mis pole kõige hullem asi, mida õppida (mida ma ütlen praegu - teisipäeval räägin muud juttu vist).

17 October 2008


See eelmine, nr 300, oli kuidagi masendav. Aga seda oli päriselu väljaspool ekraani ka tol hetkel.

Igatahes:
Depeche Mode'i pilet (kes ühineks?) ja 2 laevapiletit Soome ja tagasi on mu enda sünnipäevakingitus mulle endale. Kuu aega ette. Ja praegu tunduvad mõlemad eriti üksildased, sest kedagi pole ühinemas. Jälle mööda. Ma ei suuda vist kunagi eriti rõõmsalt oma sünnipäeva tähistada (isegi, kui kumbki n-ö kingitus pole päris päevaga seotud). Eelmine aasta - katastroof; üle-eelmine - kah üksi, kuigi tegelikult päris tore oli. Mida iganes. Kokkuvõtvalt vist seda, et ma ei taha jälle vanemaks saada.
Ja ma arvan seda ka, et üldiselt - kui keegi üldse loeb seda -, siis 14.november meie uues pesas on mänguõhtu. Stiiliks - mäng. Ja õhtul, kes ühineda tahab, Rock Café Viikate ja Kosmikutega.

Pff, mulle ei meeldi nii pikalt neid plaane ette teha, aga ehk seekord õnnestub...

11 October 2008

Make another mistake


Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.



I'll need 37 stitches to keep the pain in

08 October 2008

Once a queen, always the Queen

Täna olin ma umbes viieks minutiks Henry VIII kuues (ja õnneks viimane, ellujäänud) naine. Päris lõbus oli kuulata, kuidas "Henry" vaidles oma "naistega" ja kohtunikega. Mul polnud ühtki pretensiooni - "mina" elasin ju kauem kui "mu abikaasa".

See kuningas ja kuninganna las olla. Ma olen endale ühe teise kuninganna mälestuse võlgu.
19. september ja Riia - ei, Läti pole vahepeal kuningriigiks hakanud, küll aga väisas Queen Riiat. Ja meie lausa pidime seda nägema. Isegi selle suure AGA-ga. Startisime päris vara hommikul - kell 7 on reede hommiku kohta ikkagi väga vara. Pooleteist tunni pärast jooksime Pärnu bussijaamast Statoili oma hommikuse kakao-/kohvilaksu järgi, alles bussi tagasi jõudes taibates, et pileti hinna sees on ka tasuta kuumad joogid bussis.
Riiast läbi sõites olime tüüpilised turistid - "Oiiiii, vaata, mis seal on!" ehk siis lugesime poesilte ja reklaame oma kohutava olematu läti keelega ja lugesime Statoile kokku (neid on lugematu hulk seal). Ma taasavastasin seda kohutavad tunnelimoodustist bussijaama juures, eriti armsat vanalinna - isegi üks puu tuli tuttav ette. Sõime bussijaamas pingil...midagi, meie vastas pingil sõi ka üks naine...midagi - tal oli x-hepatiit, mille meiegi vist vähesel määral külge saime. Siis jahusime umbes pool tundi pagasi äraandmisega - kes, kus, kui kaua ja kui palju. Šoppamisest ei tulnud miskit välja, sest kõik poed olid täpselt samad, mis meil. Ainus asi, mille ma olin sunnitud ostma, oli sall Seppäläst, sest tuul oli lõunavabariigis tugevam ja külmem kui ma karta olin julenud. See sall päästis mind kindlast voodissenaelutatusest, kuigi haige olin nii või teisiti pärast.
Arena Rigasse polnud ka just kõige lühem tee, aga ajatapjaks on see küll hea. Kella kuue paiku polnud seal ukse ees passida küll veel mõtet - järjekorrad olid umbes viie kuni kümne inimese pikkused. Aga kuidagi tekkis seda rahvast sinna juurde, nii et kui uksed lahti tehti, kisti meid lihtsalt vooluga kaasa. Sees pidi ka veel ootama, aga seal oli vähemalt soojem - ja väga palju rohkem rahvast, sest liikuda polnud küll väga ruumi ukse taga. Saalis seevastu oli seda küll ja veel, täpselt nii palju, et me end rahulikult teise ritta istutada saime - ja kenast kohe eesti onude seljataha. Istusime tunnike ja rääkisime teemadel, mis ei puudutanud seda sündmust kohe üldse - no näiteks huulepulkadest. Nojah...Muuseas, "soojenduseks" mängiti AC/DC-t. Oli vist...
Aga veider selle keikka juures oli see, et mul polnud kordagi enne neid liblikaid kõhus, seda pitsitavat tunnet, et kohe-kohe...kohe näeb midagi suurt ja head ja...No ei olnud. Ja ei tulnudki. Vähemalt mitte kohe. Ma vaatasin ja püüdsin tunda midagigi - see on ju Queen! Aga ei olnud! Seal oli Brian May ja seal oli Roger Taylor...ja kamp andekaid muusikuid. Aga nemad kokku ei olnud mitte ühekski sekundiks seal laval Queen.
Esimene pisar leidis mu silmad üles siis, kui May laulis "Love of My Life'i" - üksi, meie ees, kitarriga. Kuidas siis mitte tunda midagi, kui ta pühendab selle loo Freddie'le, laulab hingepõhjast ja nii, et tal endalgi läikisid silmis pisarad. Siis heldis süda sees ja kõik muutus nii härdaks, korraks oli tunne, et...
Võib-olla ma tundun kuidagi liiga negatiivne kogu selle keikka suhtes - see ei vääri üldse seda. See kontserti oli hea, see oli väga hea - oli professionaalne, tasemel muusikutega, kõik oli selles mõttes parimas korras. Aga see poleks pidanud toimuma nime all Queen. Ma sain aru oma emast, kes ültes, et ta oleks tulnud, aga ta ei tahtnud näha ega kuulda neid lugusid selle nime all ilma Freddie'ta. Ehk siis üldse mitte kunagi.
Teise pisara tõmbas silmisse see, kui "Bohemian Rhapsody" alguses oli ka Freddie seal - küll ekraanil, aga ikkagi oma hääle ja oma näoga...äkki ka oma vaimuga seal meie kohal hõljumas, laulmas. Need olid need väikesed hetked, mille pärast ma sinna läksin - või vähemalt mille pärast ma seal olin. Väikese lapsena ma pea et vihkasin nende Innuendo albumit, mida mu ema tihti kuulas. Miks? Ei tea. Vähemalt sellest sain õnneks üle tookord.
Ja pärast oli veel mõni tund Riias aega ringi kolada. Aga mida sa teed õhtul kell 11, kui väljas on külm ja bussini kaks ja pool tundi aega? Muidugi sa jalutad kõige aeglasemas tempos tagasi kesklinna, arutled ka veel pimedas seda, kui vägev võib olla seal ülikoolis käia (nende akadeemiate hooned näevad välja nagu pisikesed lossid ju) ja muus taolist. Isegi areena ligidal olev tankla oli kinni pandud. Seega - jalutada linna ja kolada mööda vanalinna tänavaid, viimasele suurt ringi peale tehes. Tee peale jäid paar päris hea muusikaga kohta, oleks aega rohkem olnud, oleks sisse astunud, ja McDonalds, sest Laura tahtis süüa.
Bussijaam oli aga selle aja peale juba kinni pandud, kõik meie asjad, sealhulgas bussipiletid bussijaamas sees. Okei, liialdus, vaid üks uks oli kinni, teisel pool maja oli turvaonu ukse peal ees ja nõudis head põhjust, miks meid sinna sisse lasta. Õnneks oli meil neid päris mitu. Sees oli soe ja hea ja...soe! Ja joogiautomaadid. Hah! Need on parajad nuhtlused. Viimased santiimid pidi ju kuidagi ära kulutama, seega - kuum tee/kohv automaadist pluss vähemalt kaks šokolaadi. Too viimane automaat oli parajalt vastik väike asjandus - vahepeal koukis viis inimeset, nende seas turvaonu, seal midagi välja. Me olime lõpuks päris tegijad juba, jagades nippe, kuidas oma šokolaadi masinast välja saada.
Buss oli ka hea - soe! Ja kiire. Šokolaad jäigi seal söömata, sest uni oli magusam veel. Pärnus oli vedi soojem kui Riias, nii et see lühike tee autoni ja sealt pärast koduukseni äratas mu nii üles, et istusime emaga kella kuueni üleval ja rääkisime. Kontserdist ja muust.
Hommikul läksime regatile, mis oli sel korral veidi põnevam kui varem - nimelt oli seekord meile isegi natuke, aga väga vähe, tuult antud. Ja hää Freya koos meeskonnaga vedas meid teiseks.
Samal õhtul viis buss tagasi Tallinnasse, kus, noh, käisime veel ühel keikkal ära. Polnud just elu kõige uhkem keikka, kus olla, aga fuck that - vähemalt me tegime selle enda jaoks lõbusaks, pöörates bändile hästi vähe tähelepanu (enne seda, kui kitarrist särgita lisalugusid mängima tuli) ja tantsisime selle asemel, et neid noorukesi (tegelikult meievanuseid, aga tundub nii noor...teiste kõrval) jaapanistiili poisse droolida ja vahtida. Oh well. Veider olla nii noore seltskonna seas (mu ees seisis umbes seitsemaastane tüdrukuke).
Äh, jah, nii paljukest siis varsti juba kuuaja tagusest ajast. Et ma nõdrameelsena ikka mäletaks, et Brian May'd nägin ja kord kaks tundi karget mereõhku läbi nohuse nina kopsudesse tõmmata sain.

02 October 2008

Gotcha!

Pildiliselt üldse mitte esteetiline, aga maitsemeeled kargasid lakke küll. Nämm-nämm.

23 September 2008

You bite the hand that feeds you


Kõigile, kes külmkapiukse lahti tirivad ja sealt vinkusid haaravad, neile, kes nurisevad, et ei leia odavat paari nahkkindaid, neile, kes arvavad, et tsirkuseloomi peetakse kui kullatükke:


http://www.earthlings.com/
Film eestikeelsete subtiitritega


See on, ausalt, poolteist tundi puhast piina - mitte ainult sulle, vaid ka neile, keda seal näidatakse. Nende saatusekaaslastele, neile, kellelt tulevad su viinerid ja Mäkiburgerid ja nahast rahakotid, talvesaapad ja meelelahutus, neile, kelle keegi võtab koduloomaks, endale aru andmata, miks või kuidas ta nende eest hoolitseb. Kui üle viskab...vaadake...Kui teil aega jätkub.
Ma tean, et keegi ei taha seda näha, mis päriselt toimub. Ma tean, et te ei taha näha, kust tuleb see šnitsel taldrikule või singitükk pannkoogisisuks - keegi ei taha. Milleks rikkuda oma isu, eks? Miks piinata end selliste piltide ja mõtetega? Miks lasta end häirida millestki sellisest, mis toimub mujal - ega's meil nii ju ei tehta. Kas oled kindel?
Palun, ma kohe päris ausalt palun, et kui teil on see poolteist pisikest tunnikest, vaadake see ära, andke võimalus nii endale kui teistele, et teada saada. Ma võin täiesti ausalt öelda, et esimesed veerand tundi olid kui piinapingis ja ma ei suutnud enam ilma hirmuvärinate ja pisarateta. Ja ega ta leebemaks ei lähe ka, aga siis halvab pisaranäärmeid midagi šokitaolist - sa ei liiguta end, sa ei kuule ega näe midagi muud, pöörad silmi küll kõrvale, kui on eriti vastik, aga vaatad tagasi, sest äkki kuskil on lootusekiir. Sa istud täiesti tuimalt, halvatult, ja ei suuda mõelda, ei suuda mõista ega aru saada - miks?
Mina ei suutnud, sest ma otsustasin veidi aega tagasi selle selja taha jätta, selle jäleduse toetamise oma egoistliku sooviga nautida asju, mida mul tegelikult vaja pole, jätta kas või veidigi maha seda totrat mugavust, millega me kõik nii ära harjunud oleme. Kas pole, et isegi pelk mõte mõnest asjast loobumisest tundub juba ebamugav ja tüütu ja liialt suurt pingutust nõudev? Siis peaks ju mõtlema, kuidas teisiti saaks...
Aga kui te vaatategi ta lõpuni, ühe või mitme korraga, siis ma tõesti tänan teid. Ja ma palun teid siis ka - et säästa teie võib-olla murelikke meeli selles osas, kui vahel on vaja - ärge küsige, kas ma ikka kala või kana söön. Või krabipulki. Ei, aitäh, ei söö. Mis peaks neil vahet olema, mis eristama neid näiteks vasikast või seast? Ma tänan.

13 September 2008

Hommikune jahe päikesepaiste võitleb tuule ja kergete kargete vihmavalangutega, aga kui pleier mängib lugu, mis on nii mitmeid kordi nii erinevaid tundeid tekitanud, paistab see laupäevane hommik täitsa ilus jalutamiseks. Isegi, kui tee viib tööle, kuhu pärast kahte ja poolt tundi und kodu elutoa tugitoolis (hästi mugavas tugitoolis seejuures) asutavd järjest sisse soomlased, ja sa seletad siis neile oma hommikuse ja magamata kareda häälega mänguasjade kohta ja üllatud oma matemaatikaoskuste üle - 149 krooni ongi ju peaaegu 10 eurot, nagu sa väitsid. Jaah. Toisessa kerroksessa...

Seljataga pikk tööpäev ja keikkaöö, ees pikk tööpäev, keikkaöö ja siis veel üks tööpäev. Nädalavahetused on imelised.

06 September 2008

Back in the saddle

Parem on. Vahepeal oli tõsine auk ja päris halvasti kohe, ma ei teagi, kas seda välja oli paista. Vist mitte. Ehk siis nädal-paar enne kooli algust.

Igatahes - kas teie teate, millest inimesel tänapäeval kõige suurem puudus on? Ootan huviga vastuseid. Minult küsiti, mulle öeldi ja siis mul endal käis ka klõps ajus - ongi nii ju!

Tahaks vaba päeva. Ühteainstatki. Ja meid on korteris tervelt kaks, kes nii täna õhtul laua taga soigusid, pea raskelt kätele toetumas. Kool ja töö ja kool ja töö ja...The list goes on. Ei, ma ei vingu, tegevus on ju hea, aga vahel tahaks noh. Ühte päeva. Ma võtan selle pühapäeval - lähen suhkrutopsi ostma ja pakin asjad lahti. Ma loodan. Koju ikka sel kuul ei jõua. Nii kurb.

Kas keegi suvikõrvitsat tahab?

29 August 2008

Panic attack

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga - nagu näha - eriti ei saa. Jakogu aeg on neil midagi vaja, järjest ja ikka rohkem ja rohkem. Ja siis polegi midagi peale kahtteist tundi töö, siis veel töö arvuti taga, kuni silmad enam ei suuda lahti seista, ja ikka neile ei piisa, sest ma ju ei oska nii hästi ja ma ei suuda nii kiiresti, sest ma olen tööl. Teisel tööl, kus ma ei saa arvuti taga koode sisse toksida ja asju ringi paigutada. Ja kuidas siis on neil võimalik minusse uskuda, kui ma isegi seda ei tee, sest mul pole selleks aega? Pole aega, et kingi minna ostma, pole aega, et korralikult süüa, pole aega, et vihikut osta, pole aega, et olla minut lihtsalt niisama rahulikult ja mõelda, mis ma selga panen.

Ei - alati on nii kiire, kiire, kiire. Oleks kiire rongilt rongile jõudmisega, oleks kena, aga kui on teistmoodi kiire, nii, et isegi istudes hakkab pea ringi käima, siis tuleb hetk, millal enam lihtsalt ei jõua. Ja ma kardan, et nüüd hakkab see aeg tulema.

So, I broke down.

Miks ma arvasin, et see pole nii raske? Miks kuradi päralt ma üldse jah ütlesin? Sest et äkki tahtsin ma kordki tubli olla ja midagi kasulikku teha...Aga ei, näed, ei tule välja.

So I'm getting out of all of this. Just go...Away.

26 August 2008

Netike saabus tõesti. Aga...ma ei taha sellest kirjutada, mis mu peakolu sees toimub. Ma juba kujutan ette, kuidas keegi sellest valesti aru saada võib.

I'm a good example of how to drive people away from you. And I hate it so very much. Myself. Good night.
FAAAAAAAAAAAKK!


Kõigest muust hiljem, siis kui me korterisse neti saame. Mis peaks tegelikult täna ka juhtuma.

11 August 2008

The last days of...

GayBari viimane poolteist nädalat Mustamäel läks käima. Edaspidi leiab meid juba kesklinnast, bussijaama ligidusest, kuhu ei pea kell 3 öösel marsaga sõitma ja hunnikut raha transpordile kulutama. Kui pagas liiga raske pole, pole ka Balti jaamast mõnus jalutuskäik väga pikk. (Niivõrd mõnus kui Tallinna keslinn väljaspool vanalinna olla saab, muidugi) Kui on natuke raske, siis tramm number 2 aitab rongijaamas hädast välja.

Oh, veider on. Aga GB kõige tüüpilisem asi (peale meie muidugi) jääb ikka alles oma uues headuses. ;)

Ch-ch-check it out. Alates 20.08 või nii.

08 August 2008

Heh, kuidagi sobiv on süüa hiina toitu ja vaadata telekast olümpiamängude algust - kah ju Hiina. Oleks siis, et ma sööks Pekingi parti, aga vot ei. Seda ma ei saakski ju süüa, eksole.

Ja ma kadestan oma emmet, kellel on just parajsti nüüd, augustis, puhkus. Grpmf.

31 July 2008


Seda tahaks:
Vihje: Juusturavioolid GoGreen koore ja maitseainetega.

Aga kausis on hoopiski pirnitükid kakaokastme ja röstitud kaerahelvestega...Oh my.

Edasi-tagasi, sinna-tänna

Ma pole just väga selline inimene, kes iga kahe päeva tagant kuskile sõidab (though Goodness knows I'd like to sometimes), seega kolme päeva jooksul iga päev Tallinna-Pärnu vahet sõita pole just parim ajaveetmisviis. Selles mõttes just, et kui on vaba päev Pärnus ja on vaja ikkagi Tallinnasse pooleks päevaks sõita. Asja eest muidugi, väga tähtsa isegi. Aga ikkagi.

Polikliinikus ainult WC-s käimine on ka tore. "Tee nüüd polikliiniku nägu ette, no selline...polikliiniku nägu. WC on siin, ei...seal...ei, seal kolmandas koridoris, analüüside juures!" No aga kes ütles, et ei või, eks? Esma- ja hädaabi ju. ;D

Looking back

Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.


Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.

21 July 2008

Tiger Lily and Shorty

(- ja mina polnud viimane. Hih)

Lühireis Saksamaale algas sellega, kui check-ini onu teatas, et mul läheb Prahas natuke kiireks. No okei, sinna on ju aega. Seni sai jube vara hommikul juba Eesti kohal taevas tiirutada ja kuskil lõunapool hommikustki süüa. Nii palju, kui seda süüa sai, sest võileib, mida kõht nii igatses, oli singiga. Pisike jogurt ja veel pisem muffin aitasid hädast välja. Samas aga kommenteeris keegi tagumisel istmel, et kõik see söök, mida ära ei sööda, visatakse lihtsalt ära - ei anta seda edasi teisel lennul, ei söö seda ükski töötaja. Mul hakkas jube kahju sellest võileivast, mis ma tagasi saatsin - ta lõpetas kõiki nende plastiktopside ja lusikate ja pakendite vahel kuskil prügikastis.

Prahas läkski veidi kiireks. Aga samas pole ka kella-7-jooks hommikul vara midagi halba...mööda lennujaama liiga pikki koridore. Ja lõpuks tuli välja, et polnudki vaja nii väga joosta, jõudis niikuinii. Aga too teine lennuk oli - nagu eelmistel kordadel Kopenhaagen-Stuttgart vahel - propelleriga pisike asjandus. Puhh. Mida pisem lennuk, seda pisem jogurt vist. Õunakooki sai ka.

Stuttgart oli sama vana hea ise, ainult et vihmane. Kiire põige Starbucksi, infopunkti ja ökopoodi ja siis läbi vihma poode läbi kammima. Kõigile oli midagi vaja. Aga kui juba selline missioon silme ees, siis ei takista pisike vihm ka midagi, eksole. Jaladki ei saanud märjaks mitte.
Rongisõit oli sama vana hea ja tuttav, liigagi tuttav ja natuke imelik oli natuke. Veider kuidagi - kunagi sai seda teed edasi-tagasi nii palju sõidetud. Aga iga kord polnud mitte terve pere teisel pool rööpaid ootamas ja kallistamas. Kaks minutit ja kogu võõras tunne oli kadunud. Oli lihtsalt toosama hea kodune tunne, aga kuidagi vabam kui varem.

Vaba aga kiire. Reedel polnud õieti aega sõnumilegi vastata. Aga vähemalt algas päev ilusalt - lilli korjates. Oleks vaid meil siis paar sellist aasa ja küngast, kus jalutada. Pole ju. Ja päev läks aina ilusamaks - kõik tuttavad inimesed tulid järjest kuskilt uksest sisse ja nurga tagant välja. Kes veel võõras oli, sai ka enam-vähem tuttavaks. Istusime Rebeccaga peoruumis - lõikasime ja kleepisime lavendlit nimesiltidele (lavender high) - ja ma ei saanud arugi, et oleks kodust üle tuhande kilomeetri kaugemal. Peter ütles isegi, kui me kõik õhtusöögiks laua taha istusime, et oh, kõik on nagu vanasti. Ja oligi ju.
Siis, kui lapsed magama läksid, istusin mina arvuti taha (Peteri oma) ja hakkasin pulmapeoks slaidishow'd ette valmistama. Täiesti võõras programm, mis mind natuke kiusas, aga vähemalt valmis sai. Pff, dialekt on nii naljakas ja samas raske, et ma ei kujutagi ette, kuidas mu saksa keele õppejõud sellele reageeriks, kui ma sellega tundi ilmuks. Peaks proovima.
Ja siis tuli Magda! Hiiiiii! Tema, Susanne ja Susanne tädi, tädi õe ja täditütrega sai kell pool üksteist õhtul veel väikeseid lilleseadeid tehtud.

Pulmapeopäev. Ei me jõudnud kuhugi väga vara, sest eelmisel õhtul pidi ikkagi veel kööki kogunema - täiesti juhuslikult kõik neli täiskasvanut - ja Susannele seltsiks olema, kui ta torte kokku vorpis. Sealt ka Tiger Lily ja Shorty - minu roosa leopardimustriline hommikumantel (tiiger läks veidi mööda, aga mis seal's ikka) ja Magda lühikesed püksid. Isegi fokstrotti sai tantsitud keset kööki hommikumantlites.
Ei tea, kas selline jumalateenistus-kohvijoomine-õhtusöök pidu on sakslaste tüüpiline, aga nii ta läks. Koos 150 külalisega, kellest meie Magdaga heal juhul oma 30 teadsime. Aga me tekitasime oma pika lauarea otsa noortelaua - ja koos sellega hiljem sellise tüüpilise tüdrukute-kihina seltskonna. Pluss Sebastian, kes naeris tegelikult ju ka. Tantsida ei saanudki väga, sest muusika oli natuke mööda sellest, mis me tahtnud oleks. Ja nagu õiged tuhkatriinud kunagi, lõppes pidu meie jaoks kell 12.

Pühapäeval sain vaevu end voodist välja ja riidesse, kui juba tuli asjad 10 minutiga pakkida ja maale sõita. Hommikusöök teiste seal ööbinud külalistega ja siis lõunasöök, vahepeal tükk maad mittemidagitegemist ja jalutamist (ja ilusa onu piilumist, khm). Ja uuesti jalutama, me kolm välismaist patriooti - Bexy mustas, mina osaliselt punane ja Magda pooleldi kollane. Mida minut edasi, seda kurvemaks läks, sest ma pidin ära tulema ju. Kohe üldse ei tahtnud. Ei tahtnud jätta Bexy't sinna oma suure südamevaluga (sest neiu armus eelmisel õhtul ju ära), ei Magdat veel nädalaks sinna, ei mitte midagi. Tasuta rongipilet ei päästnud ka seda eriti nukrat hetke. (Seal lihtsalt ei lasta sul piletit osta, kui kellelgi on sõidukaaslast vaja - pileti mõttes, sest viis inimest on parem kui kaks ühe hinnaga ju).

Lennujaam oli nukker. Eelmisel aastal juunis olin ma lõputult rõõmus seal ootesaalis, teadagi miks. Seekord aga ei tahtnud enam, mitte veel. Oleks keegi öelnud, et ära tule veel nädal aega tööle, oleks ma otsa ringi pööranud, asjad haaranud ja rongi peale hüpanud. Aga ei. Väravad lahti, bussisõit propelleri-lennuki juurde, juustuvõileib ja vahvel...pilved, külad, metsad, piir...Praha. Seal pidi jälle kiirustama, kuigi vajadust seekord veel vähem. Lend hilines veidi. Ootesaalis olid juba tuttavad näod - keegid noormehed (ilmselt korvpallurid), kes ka neljapäeval samal lennul Prahasse olid. Aga ikkagi ei tahtnud. Suures Boeingis püüdsin kõik mõtted matta Dorian Gray'sse (ikkagi kõike ilusam raamat, mis ma lugenud olen - stiili mõttes kas või). Stjuardess soovitas mul järgmist lendu broneerides teada anda, et ma taimetoitlane olen, tänasin teda ja ütlesin, et oleksingi, aga ma ei ostnud piletit ju ise. Note for myself - siis vähemalt ei pea singi- ega kanaleiba prügikasti saatma.
Praha oli öistes tuledes särades hästi ilus, pilved olid kui tumehall vatt, taevas silmapiiril tumeroosa. Mälestuseks on nüüd vaid mälestused endid, kaks merekarpi Uus-Meremaalt ja mu Tiger Lily. =)

15 July 2008

Beauty

American Beauty. Ja mitte see film, vaid sellest veel ilusamad autod. Ohh, ja MIS autod siis...Oehoeh. Terve Haapsalu linnake oli neid täis kõik need poolteist päeva, mis me seal sääskede pureda olime. Linna sai korralikult avastatud, koos selle faktiga, et neetult ilus linnake on, kas või keset ööd. Telklas tugitoolidel sai istuda ja kuulata igasuguseid põnevaid "fakte" meie kohta, mis välja suudeti mõelda. Sääsed puresid jalad punaseks.
Aga ei, noh, mis? Peamine oli ikkagi linnus ja eriti selle hoov, muru täis neetult ilusaid uunikume. Can you say "Mustang" without drooling? Õh, ei...
Ja mis muusika?! Kosmikud ja...eh, Taak ja...ee...Peer Günt. AGA - Hanoi Rocks! Hanoi Rocks. Hanoi Rocks!!! Metsa, kui see polnud üks kõige metsikumaid keikkasid siinmail, siis ma ei tea enam üldse midagi vist. (No on ilmselt hullemaid olnud, aga minu silm pole tunnistanud...Manson oli peaaegu samal tasemel) Rahvas keskel esireas murdis selle (täiesti arusaamatult) õrna võre peaaegu pooleks, tulid turvad, kes vahetasid siis keset kontserti võret ja jäid siis publiku sekka, et enam sama ei korduks. Enne seda jõuti veel üle tolle võre kolmnurksete vahele hüpata, et sealt ligemalt bändile kaasa elada, turvapoiss oli abitu...kuni tuli herr Pilt, kortsutas kulmu, näitas näpuga tahapoole - ja rahvas taandus uuesti võre taha. Nagu Punane meri oleks kaheks läinud. Aih, ja mitte ainult siis rahvas polnud metsik. No ei. Bänd ise ka. Andy seisis püsti isegi seekord ;D Mike ronis nagu ahv ja...oh, kõike seda, aga niiiiiii kuramuse hästi, et...et....no kohe oli tehtud! Uh. Vägev.
Sellest saab traditsioon.
Pilte mul endal pole, sest pildid on Zenitis. Kui vana, siis juba kõik.

06 July 2008

digi

Mul tekib selle DigiTV vastu vahel tõrge, sest see tõrgub ka vahel. Näiteks praegu, kui ekraanil on Network Problem ja OK nuppu olen ma ka umbes sada korda vajutanud, ikka ei lähe ees ära. Elioni helustada üritamine on üsna mõttetu - muusika telekas on kõvasti parem kui nende tilin ja kõlin, ja kui keegi neiu automaatlindilt mulle miskit arvutikaitse juttu ajama hakkas, ei viitsinud ma enam. Vähemalt on VH1 ees ja sealt tuleb head muusikat, kuigi tegelikult tahtsin ma kolme kanali vahet klõpsida ja vaheldumisi filme vaadata - Pierce Brosnan ja "Alexander" oma staariparaadiga. Uhh. Aga mis teha.
Haa - aga see VH1 Themed: Animated Videos on hea küll. Oli kellegi Feederi "Piece by Piece", mis oli ülimalt mõnus, ja nüüd U2 "Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me", mis on üks kuradima tore lugu. Ilus lõpp igavale päevale. Istuda 12 tundi tööl, millest päriselt kliente teenindada võib-olla kokku üks tund. Brr.

04 July 2008

Maailmavalu päev

Mis siis teha, kui juba hommikul kell pool kümme tabab sind väike maailmavalu, kui loed taas, kui julmalt ikkagi katseloomi koheldakse? Ma olen seda sama juttu, neid samu fakte ja lõike mitu korda lugenud, täitsa erinevatest kohtadest, aga ikkagi jooksid judinad üle selja - kuidas niimoodi saab?! Kas tõesti suudab mõni silmagi pilgutamata puurida vaese ahvi ajusse auk, et testida järjekordset...mida iganes asja koostisosa. Ja kui siis väikese vihje ja kiire uurimise läbi avastada, et firma, mille tooteid ma iga päev klientidele müün, on samuti selles jõhkruses kaasosaline, läheb tuju ikka eriti kehvaks.


Ma sain üsna alguses juba aru, et poes on tooteid, mis minu arvamustele ja tõekspidamistele vastu käivad, ometi pean ma nendega tegelema ja neid naeratades klientidele soovitama. Meriinolammaste nahad ilutsevad riiulil, kõik paitavad ja kiidavad neid, minul käib seest jõnks läbi - kui nad ometi teaks, mis nende "niiii mõnusate ja heade" nahkade saamiseks tehakse. Mis tunne oleks meil, kui meie sapp seebiks tehakse ja seda siis teistele edasi müüakse - mis siis, et võtab plekke hästi välja riietest. Ja mida ma siis valima peaks? Kas taimne plekieemaldaja firmalt, kes teeb loomkatseid, või selline, mis baseerubki loomsel koostisosal? Otsin järelikult kuskilt mujalt midagi paremat ja vastuvõetavamat.


Selle sama firma pakenditel, muuseas, ilutseb veel Vegan Society märk. Viimane küll eemaldas tolle firma, Ecoveri, milleks salata, oma nimekirjast ja uuetele pudelitele-karpidele seda märki enam ei panda, kuid meie poes on ikkagi veel veidi vanematel pakenditel see märgike peal. Ja iga kord, kui keegi neid nüüd võtab, vaatab, tahab, ostab, siis ma sisemiselt karjun, et kas te tõesti ei hooli? Kas te siis tõesti ei tea?? Muidugi nad ei tea, miks nad peakski, kui heas usus uskuda märke pakil. Loodetavasti nad siiski hooliks, kui teaks.


Ja siis tabas mind õudne mõte - ma saan raha selle eest, et müüa ja pakkuda inimestele seda, millesse ma ise ei usu, mis on mulle osati üsna vastumeelne. Kas see pole mitte mingit sorti enda äramüümine? Ma saan ju selle eest palka, miks siis ka mitte, peaasi, et ma ise neid asju ei kasuta? EI! Aga kõik muu on samas nii oluline ja sobiv ja hea. Mis siis? Pigistada üks silm kinni ja loota, eks ühel heal päeval keegi küsib ka selle kohta, et ma saaks öelda tõtt kõigi nende universaalpuhastajate ja nõudepesumasinatablettide kohta? Vist küll...


Ma kuulen, kuidas inimesed muudkui rahutult ringi rändavad - ühest Eesti otsast teise, ühest Euroopa nurgast teisele poole. Muidugi ma tahaks ka, aga täna suutsin ma vaid sellele mõelda, kui kohutavalt halb see ikkagi on. Keskkonna suhtes. Aga ega ma ise siis palju parem pole. Ühistranspordist olen alati sõltuv olnud, aga see paariks päevaks Saksamaale lendamine või Soome sõitmine... Ja praegu nii, täiesti uurimata artikleid, ei teagi ma, kumb hullem reostaja on. Lennuk ilmselt, kuigi ega laevad ka palju süütumad pole. Aga mis teha, kui pole aega - ega vist korralikku võimalustki - minna Saksamaale rongiga. Bussisõit oleks veel mõeldav, aga jälle - aega pole. Vaja on jõuda tagasi tööle, et teenida sedasama lennupileti raha. Et minna külla saksa perele, kes elab ökomajas ja kus vanavanemate külas põlludki mahetoodangut täis.


Sealt edasi hakkas mu mõistus ja süda eetika ja esteetika vahelisi teid käima. Lennuk kui transpordivahend, jah, olgu, las olla, kuigi reostab meeletult. Aga lennuk kui hobi? Mõtlesin just eile langevarjuhüpete peale - tahaks küll kord ära proovida, ehk hakkab meeldimagi. Ja mis siis, kui hakkabki? Mõnikord ei võta mu väike noor mõistus seda, miks mõni asi vajalik on. Näiteks needsamad langevarjuhüpped. Milleks on vaja lennata lennukiga paari kilomeetri kõrgusele lihtsalt selleks, et sealt siis alla karata, 40 sekundi vabalt langeda ning siis 3 minutit varjuga alla liuelda, põllulapid ja metsad kõik kenasti silme ees? On's sellel mõni tõesti tarbeline põhjus? Ega ikka ei ole küll, ma arvan. Teiselt poolt karjus mu esteetiline poole, et kõik ei peagi olema kasulik, otstarbeline, vajalik. Inimene peab saama nautida, peab saama tunda, peab saama kogeda midagi täiesti hullu. Ja mõelda, kui ilus see oleks - kodumaa su nina all ja sina õhus, nagu lind, ainult et mitte lendamas vaid allapoole kukkumas. Ma juba aiman, millist segast rõõmu see mulle pakuks. Ja siis jälle mõte, et on siis seda ikkagi vaja? Miks ei võiks niisama ronida Suure Munamäe torni ja vaadata sealt üle maa? Või minna bendžihüppeid tegema - saab ka vabalangemist ja adrenaliini.


Ja nii ma ei suudagi endale neid vastuseid välja mõelda. Vähemalt mitte täna, ehk isegi mitte järgmisel aastal veel. Tahaks endale lihtsalt selle õige koha leida, sest ma olen peaaegu täiesti kindel, et suund on õige, peab end lihtsalt veel veidi harima.



Need mõtted tabasid mind imelikul päeval - täna lasevad ameeriklased taeva poole teele tuhandeid ilutulestikuraketikesi, viskavad ära tonnide viisi ühekordselt kasutatud - kui sedagi - plastiknõusid...Aga vähemalt on nad värskes õhus, eks? Nii värske kui see õhk seal veel olla saab...Ah, õnnis positiivsus.

02 July 2008

Järgmine linnuke kirjas

Sellest, et Sealile minek on, sain endaarust üsna hilja teada. Paar päeva ette. Avriliga läks, noh, veel kiiremini. Tuli poodi mees, kes ostis midagi - pole aimugi enam, mida - ja küsis siis, kas ta võiks oma tasuta Avrili piletid meile jätta, sest ta ise ei saa/taha minna. Arusaadav, eks, miks ei taha. :P Jättis siis piletid sinna ja lõpuks saigi nii, et me Lauraga siis läksime. Khm...omamoodi. Trollide ebanormaalse sõiduplaani tõttu jõudsime me kohale...no ütleme siis nii, et turvakutt tegi päris imeliku näo, kui me sisse marssisime, ja küsis, et miks me alles siis läksime. Nimelt oli neiu esinejale poolepeal viimane lisalugu - "Sk8er Boy" (või mismoodi seda kirjutatakse). Nii et elu kiireim keikka üldse - Sakus olime sees vist max 5 minutit. Interesting.