In Your Face aka Mama Trash Fest II

So...
Neljapäev, 15.46
Tavaliselt on 3=2 hinnad, meie saime hosteli 2=3 hinnaga - kuna kahest tuba kolmese asemel anda polnud, siis pidime leppima kolmese toa ja megasuure arvega. Oeh.
Aga esimene ring linnas on tehtud - seekord avastasime täiesti uut osa Hellsinkist - sadamapiirkonnas künkast üles rühkida oli päris korralik trenn hommikuseks esimeseks jalutuskäiguks. Note for the future - Kallios tasub ringi liikuda, silmailu kui palju. Nüüd on kõht täis ja ees ootab...lõunauinak! Lisaks sellele, et me tudisevad vanakesed oleme (obviously), jäi öine, õigemini varahommikune uni ka vaid kahe ja poole tunniseks - lisa oleks hädasti veidi enne õhtut vaja. Aga vähemalt paistab päike (mis tuli pilve tagant välja täpselt siis, kui telefon kotis märatsema hakkas ja teatas, et me nüüd Soome aladel seilame - väga hea ajastus).
Siiani oleme Whipist ja Skinny'st (elik meie kohvrid) moodustanud auto - neli ratast on ikkagi neli ratast - ja tuulest ja meist, eeh...noh, tagantlükkejõud on kõva - neli jalga on ikkagi neli jalga. :D
Semifinali ees oli kaks neiut ja üks noormees, Semifinalis sees oli miljon inimest. Ust lahti tõmmates pidi sealt uuesti tagasi põrkama, sest niigi pisike ruum oli tuubli igasugust rahvast. Hea, et garderoobistki edasi sai. Samas ei jäänud Cathouse'i esindus pikal tahapoole passima, eriti kui laval oli jänkumaskis mees (rahva seas oli muidugi ilusamaid, oo jaa). Ei läinud just kaua - elik esimese bändi lõpuni - kui me end jälle rõõmsalt esireast leidsime, peaaegu samast kohast, kus eelmine kord huvitav vaade oli. Cold Cold Groundi asjad tiriti lavalt maha, peale lükati Sonic Rootsi omad. Kolm bändimeest paistsid täitsa n-ö normaalsed olevat...lava taga tantsis keegi pikas mantlis mees toredate puusanõksudega. Ta oli tore kuni ta ümber pööras. Mees otse "The Crow'st" välja astunud...ja nii oligi. Herr Brandon Lee, kes vehkis oma malmist (või misiganes metallist) mikristatiiviga ringi, ketid-juuksed-mantel lehvimas, punased huuled irveks kõverdumas ja püksid ilmselgelt liiga kitsaks muutumas. Aga muusika kohta pole miskit halba öelda. Aga ega hetkel ei meenu küll miskit. Meeneks kitarristilt medikas, mis mööda lava veerles, bassistilt julgustava nipsu sai ja siis maha lendas. Lõpetas ikka taskus. Ilus ja must teine.
Lauljate osas vähemalt muutus asi järjest ekstreemsemaks Hellfire Society ajaks. CCG omal olid vaid mustad sõõrud silmade ümber, herr Lee'l teada-tuntud meik, senjoor David oli, noh, kohe väga mitte Laura maitse näiteks ("emmeeee!!!"). Okei, mustad läätsed olid freaky. Muusika oli ja ei olnud ka, olenes loost, aga üldiselt (oleks olnud) päris mõnus tantsupidu. "Bang Bang" oli ka hää.
Pärastine kulges sündmustevaeselt, rahvast jälgides ja valutavaid jalgu puhates (mu hommikul kukkudes veidi välja väänatud põlv isegi elas veel). Kohal oli nt Robert Smithi koopia. Öö väljas oli üllatuslikult soe ja vaikne ja tuuletu. Mõnus. Aga voodi oli mõnusam.

Reede, 10.51
Puurid on üleval korusel juba mitu tundi mürisenud ja kolistanud ja lärmi teinud. Good morning!

Laupäev, 13.06
Välja tahaks. Väljas on päike. Ma olen kaks tundi Huck Finni lugenud ja enam ei viitsi kohe üldse sees istuda.
Aga eilsest. Saime kolmveerand kuue paiku Marjoga Stage'is kokku - ta oli seal juba viiest alates istunud, aga õnneks oli tal Sue seltsiks olnud. Rääkisime pea kaks tundi keikkatest ja bändidest ja luumurdudest ja üldistest esireahädadest, festivalihädadest jne jne jne. Stage on väga armas koht - ülitilluke rokkpubi paari suurema laua ja pingiga, taevaselt hea muusikaga (Type O, Disturbed etc) ja loomulikult kenade inimestega. Ikka veel tahaks teada, kes see eriti ilusate silmadega noormees oli, keda Marjo teadis ja kes meie lauas veidi aega veetis (enne, kui ta rock-quiz'i tegema hakkas ja me lahkusime).
Gloria ees oli järjekord - what the...?! Sisse lubati pisigruppide kaupa ja pärast pikavõitu pilet-tempel-raha rida läks tee otsejoones üles. Ehm, jah, seal oli 8 paiku võrdlemisi tühi. New Generation Superstarsi vaatasime ülevalt rõduboksist - neid kuulaks-vaataks veelgi, pungisugemetega rock'n'roll pani jala nõksuma küll. Pärast baari juures seistes märkas laulja mu Babiese särki kommenteerida. Why thank you. Tal oli ka kena...särk. ;D
Violent Divine möödus ka rõdul, aga nad ei avalda ikka veel muljet, isegi pärast teist aastat järjest. Parim asi nende juures oli Slim Pete trummarina. Whii!
Uus Dope Starsi doos oli oh kui hea. Ja tantsuline ja elektriline. Electric night, eh? Meigiga onu on ikka veel vana hea meigiga onu, Victor on kokku kuivanud võrreldes eelmise aastaga, Darinil oli veider tahakammitud soeng ja..eee...*nimi* oli täpselt samasugune nagu eelmisel aastal.
Väike ringkäik üles ja merchi-laua juurde ja siis tagasi saali. Stoneman üllatas - ja seda väga heas mõttes. Kaelalihastele veidi tööl jälle. Silmalihastele ka - kuigi need said terve õhtu järjest rohkem tööd.
Private Line oli muidugi vana hea PL. (Sammy on ka kokku kuivanud) Üllatusena tuli ainult poolenisti täis saal, aga ega see kedagi ei morjendanud ega seganud. Oligi mõnusam, kui keegi seljas ei elanud. Väga lõbus ja energiat täis lõpp õhtule.
Üleval baaris puhkasid jalad, aga mitte silmad. ;) Kohal oli eelmise õhtu õhtujuht Alex, kogu Hellfire Societi liikus ringi, Sonic Rootsi seekord meigita laulja oli kohal - samas riietuses, ilma meigita ja kümme korda kenam - pluss, noh, kõik teised. :D Trashile omaselt tore. Pluss Deathstarsi "Cyanide" enne ja pärast Private Line'i - whoever the DJ, love ya!
Öö oli taas kord soe ja peaaegu tuuletu. Magama sai 4 paiku. Üles 11 paiku ja uus õhtu ootab ees.
*
Plaan oli lühikeseks ajaks välja minna ja kuhugi, kus pole ilus, et me ei kahetseks, et fotokate akud hostelisse laadima jätsime. Välja tuli hoopis vastupidine. Avastasime seekord Helsinki rannikut ja, oh, leidsin vähemalt kaks taevalikku nurgakest. Me oleks sinna kaile vist terveks päevaks päikese kätte end unustanud. Aga vedasime end muudkui edasi kuni jalad enam peaaegu ei tahtnud, aga päike laadis mu vist nii täis positiivsust ja energiat, et oleks võinud veel paar tundi marssida. Igatahes…Leidsime end lõpuks kuskilt sadamahoonete vahelt. Dead end. Tagasipööre. Lühike poetiir ja tagasi hostelisse. „Ma ei liiguta kella kuueni varvastki,“ ähvardas Laura. Noh, tol hetkel olime hostelist viie minuti kaugusel ja kell oli 17.35. Ees ootas köök uunitoiduga.
Teel Gloriasse leidsin postkasti! :D Igatahes…Seekord järjekorda polnud. Käele löödi eelmise õhtu templi asemele uus sinakaslilla lärakas ja pärast garderoobitüübi pilke otsisin Laurat – taas kord WC-st. :D Seekord aga päris elusa ja ärkvelolevana.
Amy’s Ashes üllatas sellega, et dude, kelle peal me kaks õhtut järjest silmamuskleid treeninud olime, oli täitsa laval ja täitsa bändis. Oh üllatust, eks. Pluss, neid jäädvustas oma digikasse veel üks eriti kobe, khm, tore mees. Andke mulle tätoveeritud käed, sõrmused, pikad juuksed – and I’m sold. Almost. Meid võib koos näha ühel fotol. Heh. Muusikast nii palju, et…eh, ei mäleta eriti.
Defueld oli, ee…ka tore? Jälle ei mäleta ja (ega neljapäevaks) pole ju suutnud ka netist kuulata. Mäletan seda, et neid on kindlasti Metallica mõjutanud. Pärast neid võtsime ka oma esimese rea kohad sisse, sest viimased kolm, õigemini neli siiski, bändi pidid selgelt nähtavad olema. Vist sel pausil vedasin Laura ka merchi-leti juurde, sest tekkis äkkmõte – põhjus, miks Deathstarsi nii meeletult mängiti, oli see, et mängiti MTFA vol 2 albumit, millel „Cyanide“ on teine lugu. No big wonder then, eh? Geniaanlne.
Aa, enne Defueldi vist tekkis Laural burgeri isu, seega mis siis muud kui Mäkki. Inimesed tänaval vahtisid mu õlapaeltega kleiti üsna uskumatult (isegi olin just enne üht taolises riietuses neiut külmetades uskumatult jõllitanud) ja paar kohalikku ebakained noormeest tahtsid meid vist kuhugi oma taksoga ära viia. Ei tea. Saime burgeri, Laura smugeldas selle klubisse ja kõik oli korras.
Stereo Junksi oli kohe väga meeldiv teist aastat järjest näha. Anzit oli muidugi valus vaadata, kui ta oma muidu toreda hüplemise ja kekslemise keskelt monitoridesse kukkus jne. Vähemalt oskab tüüp lavalolemise huvitavaks teha (mõni siinpool lahte olevatest võiks veidi eeskuju võtta). Mm, Evil Boy.
Iconcrashisi algusest jäin tsipa ilma, kuna neiud WC-des ilmselt plaanisid sinna elama jääda. Ja siis sai ühes paber otsa. Oh joy. Iconcrash’ist jäime eelmine aasta (teadlikult ja vist täitsa meelega) ilma, seega oli neid topelttore näha. Nende muusika on endiselt väga meeldiv ja vahelduspakkuv. Kuigi mitte väga populaarne vist, sest pool nende lavaajast oli saalis paar rida inimesi ja kaks eriti elemendis tõmblevat tüüpi.
Ah, Mortiis, Mortiis. Kes oleks osanud enne esimest korda Tapperis arvata, et neid veel kahe nädala pärast nii kannatamatult ootan? Väga suur tahtmine oli mõni neist viiest veepudelist, mis Mama meie monitori ette ritta ladus, endale napsata. Aga ei. Ja õllet polnudki seekord (S üritus, eksole, ikkagi). Meeste kohta mitte ühtki halba sõna, seekord oleks isegi suuremat dušši soovinud kui anti. Sellest veest, mis maha lendas, oli kahju – see oleks võinud kõik kurgust alla voolata hoopis. Oleks kasulikum olnud. :D Aga rahvas oli ebameeldivalt…vaikne. Šokk? Ei taha väga uskuda. Olime meie ja üks tüüp keskel, umbes sama pikkade patsidega kui herr Mortiis, kes liigutasid. Pika aja peale ja herr laulja küsimuse peale (“Are you sleeping or what?“) hakkas ka publik natuke üles sulama ja kaasa nõksutama. Oeh. Aga paganama hyvä oli! Tahaks nüüd umbes viis korda veel. Playlist oli vist sama, mis siis – alustasid „Desperate and Decadentiga“ ja paar lugu edasi (mu peas pool päeva ringi keerelnud) „Gibber“ (love it!).
All Star bänd (enne mida Mamagi lavani jõudis, mul oma asju hoida palus ja siis end üles lavale upitas) oli seekord vähem üllatav. Laval olid kolme esimese loo ajal David ja Trauma (HS), Mr Bunny (CCG) Anzi ja, eh, kellegi trummar. Kõlasid Velvet Revolver, Buckcherry ja veel üks lugu, mida ma teoorias tean. Siis lisandus Big Boy (woooohoooooo!) oma jänkukõrvakestega, adorable, by the way, jänkud laval. Anzi suutis mingil hetkel jälle end maha kukutada, väga valusalt seejuures. Siis ronis ja roomas veel onusid lavale, väga toredaid onusid, natuke möllu ja melu…ja läbi ta oligi, kõik see kauaoodatud Trash Fest II.
Ülakorrusel treenisime silmalihaseid jälle…rohkem kui veidi. Mr Brandon Lee oli seal ja, pff, paljud tegelikult. Väga ebakained noormehed.
Inva-WC, kus oli prügikasti taga peidus Laura kallis Herbert, jäigi meile suletuks. Üsna tuttav tunne, kas pole?
Magama sai…kunagi. Hommik möödus sündmustevaeselt ehk siis pakkides, telekat vahtides (Unikulbi!) ja end sadamasse veeretades. Whip ja Skinny ilmselgelt keeldusid minemast. Aga laevast jätsime nemad pakiruumi ja istutasime end Music Bari, kus laulis kahes setis keegi ilus itaalia tüüp – akustiliselt ja veidi mööda (sõnade mõtte, ja oi kuidas see häiris), aga hästi tore sellegipoolest. Duh. Õnneks oli ka Tallinn päikest täis nagu kõik Helsinki-päevad.
Fotosid…eh, Orkut, Photobucket, MySpace…kunagi viitan, kui miskit üles saan. Neid on kergelt öeldes palju.

Tallinnas selgus muidugi, et Sonic Roots on siinmail juba täitsa teada koosseis, Ammel esinenud ja mida kõike veel. Kurat! Note to self – järgmine kord võta aega ja uuri esinejate kohta miskitki välja enne!!!

Ma tean, et ma käin ilmselt närvidele hiljuti. Endalgi on veider. But please bear with me. I just have to get over whatever it is I have to get over, I don't even know.


Helsinki-tripist kohe kui suudan selle valmis kirjutada, pool õnneks sündis kohapeal. In your face!

Üks lause. Paus. Kaks lauset. Paus. Ei viitsi tõlkida, kuigi Donna Tartti teksti on päris huvitav. Tekitas tahtmise terve raamat läbi lugeda. Suvel (nagu terve see kuhi raamatuid, mis suve ootavad ja seni tolmu koguvad, sest ma tegelen hetkel ameerika kirjandusega, mis väga-väga raskelt edeneb). Suvel jah. Aga mulle meeldib Tartti stiil. Midagi ta sõnastuses või lauseehituses või tundes, mida kõik kokku tekitab, on köitev. Vahel tahaks ka ise miskit nii hääd kirja panna. Üldse tahaks ju palju asju osata. Need soovid käivad niimoodi vaheldumisi ja hooti, oleneb, mis parasjagu kuskilt nurga tagant välja hüppab ja inspireerib - nii kaugele, et ma satun sellest vaimustusse, hoian sellest vaimustusest veidi aega kinni ja jälitan teda netist...kuni ta kaob, sest virtuaalsest pärisellu ma seda tirida ei suuda.

Igatahes - suhteliselt unine ja tubane pühapäev. Eile õhtul säras Led R Rock Café laval. Täiesti teadmata olime sattunud nende 6. sünnipäeva tähistama. Mõtlesin mingil hetkel Tapperi ja sealse Töllu ja möllu peale - RC-s möllu polnud, oli pigem veidi tantsuline ja väga musikaalne õhtu. Vahelduseks hoopis miskit muud ja hoopis teine seltskond - täis võõraid nägusid ja kujusid. Öösel sai ka läbi täiesti ootamatult kaela sadava lume sees marsat taga otsida ja vend lõpuks siiski takso peale saata - Laki tuli imeliselt kiiresti, lubatud 3 minuti piires isegi. Väga kena.

Kosmikud olid ikka sama vanad head talvise kaamose eemalepeletajad (kuigi ega seda enam väga kuskil enam olegi) ja hea tuju tekitajad. Pepe Deluxe üllatas vägagi meeldivalt. Nii et kokku sai üks eriti tantsuline ja tore õhtu/öö/varahommik Tapperis.
Tantsu ja tralli vahepeal ja pärast oli muidugi veidraid ja naljakaid hetki küll ja veel. Luksuv noormees, Onu Bella pruudipõli, valjuhäälne kaardimäng ja veidrad inimesed, pilgud ja hüvastijätud. Iga päev ikka selliste inimestega kaarte ei mängi, eks, kelle kas või ainsast pilgust neli aastat tagasi suurem elevus tekkis. Nojah. Aeg läheb edasi ja sellest elevusest sai "ära nüüd siis sega, sa ei saa seda kaarti endale". Nüüd on elevus mujale suunatud.


Tänane päev on siiani mõnus olnud. Küll natuke vähe und, aga siiski hea. Rahakott, õigemini konto kuivas kokku, aga tuju on ikka miskipärast positiivne. Võib-olla on asi selles rahulikus, õrnalt soojas kevademoodi ilmas. Ehk mulle ainult tundus nii, kuid isegi Viru keskuses ringi runglevad ja sebivad inimmassid olid vähem närvilised ja ärritunud kui tavaliselt. Kolm mustikamuffinit tekitasid kuidagi eriliselt rõõmsa tuju - hoolimata vihmatibast ja tuulest ja üldisest hallusest.
Lõppeks mängis pleier midagi erilistelt toredat hetkel - "Shine On".


You sit there in your heartache
Waiting on some beautiful boy to
To save you from your old ways
You play forgiveness
Watch it now here he comes

He fired his six-shot to the wind, that child blew a child away

Now I get it. Now I really get it. I'm not destined to be happy. Period.

Ma peaks sellega juba harjunud olema tegelikult. Ja täna oli järjekordne näide sellest. Täiesti ilma põhjuseta olin täna hommikust saati väga heas tujus, sellises lollakalt heas tujus, lollitada-võiks-tujus. Ja nii terve päev. Lisaks lõppes päev toreda loenguga Hitchcockist.

Aga siis hakkas riburadapidi tulema neid halbu asju, kurbi uudiseid, šokeerivaid uudiseid. Kes jäeti üksi, kes ei saa veeta toredaimat poolt nädalat Helsingis...kes lasti maha. Nad tulid ühekaupa, väikeste ajavahedega ja muutuvad nüüd, veidi aja möödudes ja seedides aina rõhuvamaks ja halvemaks. Nagu pärast kõva söömingut, kui kõhus oleks kui kalju. Seekord hingel või südamel või kuskil sealkandis lausa terve maailm.

I'm sorry.

So very sorry. Nii ligidal ju...Nii ligidal.

Tekib paar küsimust jälle. Has the world gone completely insane? Kuhu on kadunud kõik see vähenegi headus? Ja ilu? Ja toredus? Call me naive, aga ma siiski tahaks neisse veel uskuda. Nii kauaks kui veel saab. Ja siis veel natuke aega, isegi kui see oleks sinisilmne ja loll ja lapsik, sest ma keeldun täiesti alla andmast ja ainult halli nägemast. Tihti on nii, et muud peale suure tumehalli augu polegi, aga...aga siis tuleb midagi kena jälle teel ette, midagi, mis tuleb ja särab ja teeb värvilaikudesse uskumise jälle kergemaks.

Nii et mul on kaks võimalust: kas mulle pole antudki võimalust õnnelik olla või põhjustab minu õnn teiste õnnetust, nagu imeks ma nende oma endasse. Armas.

I'm only here because of you

Eile õhtu oli jälle üks neist näidetest, et lived võivad väga meeldivalt üllatada. Rääkimata sellest, et ootusi ületada.

Märts 7, Tapper, Forgotten Sunrise, Mortiis, Apoptygma Berzerk.

Etteruttavalt võib uuesti küsida sama, mida me endilt pärast Mortiisi umbes kümmekond korda küsisime - miks, oh miks küll pole me neist enne midagi teadnud ega uurinud? Nimi on oi kui tuttav, juba kas või sellepärast, et 2 nädala pärast näeme me neid taas, siis Gloria laval. Kus nad varem end meie jaoks peitnud on?? Laura küll kartis alguses ja kahtles, kas oli hea idee esiritta kohad sisse võtta, aga...ta muutis meelt üsna varsti. Olid tahmased, veidi koledad onud, aga see selleks - muusika, mis nad kõlaritesse suunasid oli liiga meeldiv, et onude karvastele põlvedele mõelda. Ega sellele, et herr laulja eriti pikad patsid põhjustavad pea ja näoga kokkupuutes veidi valu. Ainus, millele peale muusika mõelda oli, oli see, et kas fotokas elab veel ehk kui kohutavalt ma järgmisel päeval nagu joodik haisen. Õllepurskaev oli täies hoos ja üsna mitu korda täistabamusega näos ja pluusil. Väike värskendus, ehk? Noh, jah. Ikkagi ei saa ma üle sellest, kui neetult head nad olid...ega ka sellest, et me neid kohe varsti jälle näeme. Cannot wait!

Ja veel etteruttavamalt võib öelda, et ma särasin õhtu lõpuks nagu lambipirn...ja ka kojuminnes...ja rongile minnes ja praegu ja veel natuke aega vist. Tegelikult süttis see hõõglambike juba uudise saades, mis tookord küll veidi uskumatu tundus. Sügavad kummardused.

Seekordne väike klubikeikka oli võrreldes Rabakaga kordi toredam - igaüks teab, kui toredad on festarid, aga kui sul on bänd meetri kaugusel ja selja taga pole masse, kellest vähemalt poolt ei huvita laval toimuv üldse, on asi palju parem. Olgu, vokaali heli oli vahepeal kuskil müstilistes aukudes, nii et lava ette see väga ei jõudnud (võib-olla oli asi ka sellest, et kitarrimonitor otse kõrval oli?). Aga publik (vähemalt minu ümbruses) oli enamjaos väga tore, mehed laval kohe väga. Lõpuks läks asi väga mõnusaks lollitamiseks ära, kui Geir Fredrikut taga ajas ja siis Angelit kergelt jalaga taguotsa tõukas ja siis nemad üksteist taga ajasid. Mõlemad neist oleks erinevatel hetkedel meile äärepealt ka otsa kukkunud oma ülemeelikusega. :D Üldse ei püsinud nad ühes kohas väga kaua paigal.

Kurjam, ma ei oska seekord jälle miskit tarka öelda. Mida ma kindlalt tean, on see, et grin püsis algusest lõpuni näol - shine on, eks, ja eks nad särasid vastu ka ;) -, kõik positiivsed tunded oli seal kõrgel lae all ja kõik oli taas kord üheks õhtuks parimas korras. Seekord julgen öelda, et...you keep me from breaking apart. Kui vahepeal oli see keikka vaid pilet märmiku vahel, siis teatud hetkel sai 7.märts eesmärgiks ja lootuseks ja ravijaks ja heategijaks. Nad olidki kõike seda ja natuke enamat veel. Ehk tundub see ühe keikka ja nelja mehe kohta liiga ülepaisutatud, kuid kogu kompott kokku, kõik väline ja sisemine segunes lõpuks üheks positiivse energia laksuks, mis mind üldse maha ei taha jätta. :D

Ja Cathouse'ile - we're in this together, you and me.

Piljardis, muuseas, suutsin ma end väga korralikult paari eriti veidra sisselöögiga üllatada. Piisavalt, et põlved all nõrgaks võttis. Guardian Angel ;)

Poolteist nädalat ja siis uuesti Mortiis. :D Oh I can't possibly wait.

Shine on!

by the way - Algas elu uue läpakaga. Väga hea on jälle. Loodan, et ma suudan teda hästi hoida.

I need to find myself again.

Bye bye beautiful

Hoiatamata ja vaikselt, pärast viimast tukset ja väljapahvatatud sooje ohkeid, millalgi tol pimedal ööl peatus ta süda lõplikult. Andis alla ja enam hommikul ei võpatanudki - algul arusaamatute, siis ehmatanud ja lõpuks väga murelike - püüete peale teda üles äratada. Nii äkitselt kisti ta mu kätest ära. Ikka heas, kuigi ebalevas ja õhkõrnas lootuses, et see vaid midagi koomataolist on, vaadati ta kohe siin, Tallinnas üle. Siis viidi ta Pärnusse. Paar päeva muremõtteid ja igatsust lõpetas üksainus kõne õhtul pärast kaheksat. Ta on läinud. Kõik. See süda enam tööle ei hakka, ei tuksle, ei surise, ei ohka ta enam kunagi. Ja nii saabki purikana terve aju endale uue keha, uue koore, proteesid, kui soovite. Ja mul pole muud kui sellega leppida.

See tumehall karp saatis mind ja isegi päästis mind mõnes mõttes nii mitu korda, siin ja sääl kaugel Saksamaal. Tema peale võisin ikka kindel olla. Kord oli ta taastusravis, kuid nüüd...nüüd ütlen kehale head aega ja tervitan uut, olles õnnelik, et vähemalt sisu ei kadunud. Asi ju polegi kaantes, ega? Aga kuidagi väga rõhuvalt kurb oli ja siiani on.

Meil olid ilusad 3+natuke peale aastat. And I thank it for those.

Miskipärast on tunne, nagu oleks see üks neist halva karma kordadest või midagi taolist vähemalt. Ma tulin Soomest, istudes kuskil kaheksanda pilve äärel, aga siis sain matsti maa peale kukkuda hommikul. Kas oli tõesti midagi, mida ma nii valesti tegin?

Huvitav, kuidas mu vaesel koomas arvutil läheb. Poor, poor little thing. I miss it so very much.

Eilne õhtu oli veider. Tegelikult oli see juba tänane varahommik, sest Tapperisse jõudis seltskond Rock Cafést alles pärast südaööd. No igatahes - üldiselt oli suhteliselt rahulik istumine, kui (jälle!) keegi suvaline ja väga häiriv meesoost isik oma õllega meie lauda maandunud poleks. Maandus teinegi, aga too oli vähemalt inimesemoodi ja, nagu selgus, polnud ta muusikamaitsel ka viga (kui ta juba seal oli, siis mõni ime, eks). Ja ta oli väga kade, kuuldes, et me Deathstarsi just nägime (olla temagi Korni keikkale nende pärast tulnud).

Asi läks veidraks siis, kui saabusid bändiinimesed (kuna ma keikkal polnud, siis ei oska täpselt paika panna, kes ja mis bändist just). Igatahes arvas vist mõni kohalik mees, et oleks ju tore, kui meid bändile pimpida. No ega ikka pole küll. Segadus oli seega mõlemapoolne, kui Calibani trummar meie kõrvale maandus ja nagu ootavalt otsa vaatama jäi. Alustuseks oli juba tema ise veider - ei saanud temast sotti kohe üldse. Üks hetk naeris ja naljatas, järgmisel kõndis pooleldi solvununa minema. Miks? Ei tea. Igatahes nii ta tilbendas, kuni kell juba viie poole hommikul rühkis ja baari taga oli dude juba pikali kukkumas. Lõpuks hakati siiski inimesi ka leebelt ära saatma, aga enne veel jõuti peaaegu kaklema minna. Meie jõudsime enne löömingut välja, aga too trummar oli küll ühele virutanud, kuna viimane oli teda teadagi milleks kutsunud (arvake nüüd, kui bänd Saksamaalt on). Kui halb mulje neil eestlastest jääda võis. Aga siis läks asi veel veidramaks, sest meil tuli tegeleda tuuribussikutsega. Hmh. Jah, ei midagi sellist. Aga kurat, me olime omadega lõpuks supis ja ootasime seda tellitud taksot. Üks jõudis lõpuks. Sinna ronis V sisse, meie ikka lõdisesime. Ei tea küll, mis nad juhiga rääkisid või mis toimus, aga me lõpetasime samas taksos ja kiiresti ja soojalt bussijaama kandis. Saatsime Kristi trammile ja vedasime end koju.

Algusest lõpuni oli see öö veider. Ja väga imelik ja vastik tunne jäi, just selle viimase seiga pärast. Me poleks pidanud nii kaua seal üldse passima, teadsime ju, et tegelikult tahetakse kohta kinni panna. Oeh. Imelik saab olema see järgmine kord - mis muuseas pole täna, sest nooremate vendade ja busside ja arusaamatustega muutusid ka meie plaanid. Seega kodune õhtu, natuke õppimist ja loodetavasti rohkem kui 3 tundi und öösel. Tänane 4 oli juba vapustavalt palju ja värskendav.

We really don't celebrate Sundays

Reedeõhtune House of Games Tapperis oli väga meeldiv üle väga pika aja. Eelmine kord oli ju, jah, Bazil (see täiesti unustamatu õhtu). Stating the obvious here, aga võimas oli, rohkem kui ühel moel (nagu ikka ;)) Oli paar ebameeldivat inimest, aga kus neid siis poleks, ja ega nemad ka keikkat ära ei suuda rikkuda. So the evil is still in the needle.

Kuna aga tantsupidu seal jätkuvalt väga ei saa, otsustasime lõpuks selle lühitee Bikersisse ära katsetada ja tantsupeole minna. Väljakuulutatud DJ'st polnud vist lõhnagi enam majas ja rahvastki vähem kui hõredalt, aga tantsupeo muusika oli ikka olemas ja mis siis muud kui põrandale! Selline tunne jäi, et kui muidu on toake tantsijatest tühjavõitu, siis kui meie puulaudu trampima hakkame, tuleb ka rahvas järgi. Nojah. Igatahes tore oli. Kuigi seekord suutsid paar ebameeldivat inimest väga häirivad olla. Pff. Vale rahvas täiesti.

Plaanitud Naughty Whisper jäigi ainult plaaniks laupäeva õhtul, sest kui ma pärast kolme tundi und (millest üks oli sissemagamise arvelt varastatud) ja ühtteist tundi tööd koju jõudsin, oli suts aega, et end valmis sääda ja uuesti Kristiine poole marssida.

Kui Cathouse Bikersisse jõudis, oli Helena Nova oma setiga juba alustanud. Polnud juba väga jupp aega neid näinud, seega täitsa hea. Mõne loo sõnad olid tapvalt geniaalsed. Aga lavalisest küljest jäi miskit nagu vajaka. See ei tulnud sõnadele järgi. Sleaze'i nagu oli, ja nagu polnud ka. Ma kunagi kirjutasin, et nad võiks olla meie oma Hardcore Superstar. Lüürika täitsa et juba läheb, aga...jah, aga. Selle jaoks peab veel natuke videosid vaatama ja livesid nägema. Tjah, samas ega Babies ka laval suurt ei müranud, aga neil oli see õige attitude. In your face. Straight.

RC, kelle sünnipäeva muuseas tähistati selle suurejoonelise üritusega, muutus toredaks siis, kui omad lood läbi said. Selline järeldus tekkis õhtul koju jalutades. Muidugi ei saa eluaeg coverite peale püsima jääda, aga omad vajavad suts lihvi veel. Mõnest kohast kindlasti. (Ja "Fuck yeah!" võiks unustusehõlma vajuda...) See-eest need hilisemad teiste lood olid eriti paigas. Kuidas saakski mitte olla, kui Hardcore Superstari suurepärane "We Don't Celebrate Sundays" kodumaises esituses jalad oma elu elama paneb? Ja käed ja pea ja häälepaelad? Ja, kurat, Metallica! Seda küll ei oodanud, aga ropendamapanevalt hea oli. Saapakontsad-parandusse-hea lausa. Viis pluss, tubli, istu.

Ilma tantsupeota ei jäänud seegi õhtu. Kaks õhtut järjest sama koht, samad lood, sama tore. Rahvas oli seekord kordades sobivam ja meeldivam. Nii hoogne tantsukas oli, et tort jäigi söömata (kutse tordile muidugi tuli ka veidi hilja, aga mis sest), kuigi seda jäi üpris palju veel hommikuks kellelegi maiustada.

See öö, pigem hommik siiski, möödus ka kahe tunni unega. Ärkamine oli seekord aga jubedam, sest pärast äratuse kinnivajutamist hakkas üks suurem maavärin. Õigemini värisesin ja vappusin mina teki all kägaras, suutmatu end liigutada. Väga jõuetu ja väga, väga külm oli olla. Põhjuseid ei pea ilmselt kaua otsima, eks. Kuidagi vedasin end siiski kuuma vee alla ja sealt tööle. Öösel ootab ees Tapper, hommikul kool, vahepeal kookidemeisterdamine (*so very excited*) - very rock'n'roll, no? - ja öösel uuesti Tapper. Mm, toredus. Kui mu jalad selle kõik vaid üle elaks.

By the way - KMFDM Rabakal. Wtf?! Ma tõsiselt, kohe juba kaua ette armastan seda suve.

By the humble way - midagi uut ja head. ;)

Moments

Erksad kollased tulbid tööl lauanurgal lõhnavad niiväga kevadiselt. Kui hoida nina piisavalt kaua neile hästi ligidal, siis ilmucvad silme ette kodu ja toaaken väljastpoolt - aiast -, selle all seina ääres lumikellukesed ja eemal majanurga juures tulbivõrsed. Nii kodune tunne tekib, kuigi ainus, mis ümberringi näha on, on pealinna koletu klaas- ja betoondžungel. "Concrete jungle's calling and I'm sure I don't want to resist"* - jah, aga kuskil, kus on seda kõike vähe maitsekamalt. Näe, päikegi kadus kuhugi. Aga ilusad kollased tulbid jäävad.




*Negative - "Sinners' Night/Misty Morning", Anorectic, 2006

Too fast for love

Vaid paar päeva oli sellest nädalavahetusest möödnud, vaid paar päeva sellest, kui me laevas arutasime, et nüüd oleks vaja veel Mötley Crüe ära näha ja elu oleks õhupull (Cathouse'i terminites õhupall). Tuju (olenemata arvuti täiesti sajaprotsendilisest keeldumisest tööle minna :/) ja muidu olemine oli isegi läbi lae ja mõtted hõljusid veel kuskil reede ja laupäeva vahelisel ajal. Oli kõigest töine teisipäevaõhtu ja helises telefon. "Istu parem kuhugi." Mh? Milleks see? Aga istusin ja kohe sain aru, miks. Sellistes niigi suurepärastes meeleoludes anda inimesele teada, et juuni näeme me Tamperes MÖTLEY CRÜE'd, on peaaegu tervisele kahjulik. Silmad tõmbusid veidi veele, käed värisesid hetkeks, põlved lõid all natuke nõrgemaks. "Oh my god."

Mötley Crüe. Ma püüan endale seda siiani selgeks teha ja aru saada, et me tõepoolest näeme neid ja teostame korraga umbes kolma unistust - roadtrippimine suvel Soomes, lõpuks jõuda Tamperre ja, noh, the very obvious - MÖTLEY CRÜE! Kas see, et me laupäeval lõpuks nende särgid ära ostsime Hellsinki Shopist oli enne? Kurat seda teab. Igatahes...ohjummel, ohjummel... Too õhtu möödus korteris ringi uimerdades, poolsürreaalses olekus suvest mõeldes, sellest, mis ees ootamas on, ja iga kahe minuti tagant naerdes, kõkutades ja meenutades, MIS täpselt ees ootab. Uinusin totra irvega näol ja ärkasin ka samasugusega. Uskumatu!

Seega on 6. juuni (mis on ka Bazi aastapäev juhtumisi) tõeline dream come true. Ja Sauna Open Air ei jää ju ainukeseks. Juuli alguses kohtab meid ilmselt Ruisrockil - Disturbed ja Mew teiste hulgas. Bloody hell, I tell you, this life is amazing!

It's night...electric night

So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.

Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.

Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.

Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!

All the best girls

Natuke etteruttavalt, aga -

rõõmsat, toredat ja lõbusat sõbrapäeva!

Üks lauluke ka teile, millest mulle alati üks rida eriti kõlama jääb: All the best girls...They have friends to talk to and hold on to. And I hope you have such friends. Mina tunnen, et mul igatahes on. =)

Üldiselt ei peaks sõbrapäeva ainult 14. veebruarile sättima - sõbrad on ju alati meeles. Aga olgu, igaühel on oma erilist päeva vaja. Niisiis väga erilist päeva teile!

Naerda tahate? Hästi palju?

Isegi mina tundsin end neid asjandusi lugedes väheke arusaajana ainetes nagu geograafia ja bioloogia ja füüsika, millest ma muidu väga suurt ei jaga.

Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.

True or not?

Ee, ahah, nii otsekohene siis.

You are The Devil

Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession

The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.

Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.

What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

Kujutage nüüd ette sellist natuke delevadelikku filmi. Stseen - tühi, suur, kõle kaubahall imeliku liftimuusikaga ja keegi tööriietuses õnnetu olekuga vinniline ja väsinud töötaja laob hernepurke kõrgesse püramiidi. Nii. Asendage see stseen nüüd mittekõleda sooja poekesega, kus kõlaritest voogab õnnelikku maailmamuusikat ja mina laon kollases pusas pisikesi testripakikesi mingisse absurdsesse poolpüramiidi. Minu laupäev tööl. Pesupäev.

Viimasel ajal on väikesed apsakad väga kalliks maksma läinud. :'(
Reisinädalast. topeltsuureks paisunud ja valusatest jalgadest, suurlinnatuledest ja kõige kodusematest mittekodulinnadest varsti. Oh kui hea oleks hetkel uuesti kohver kokku pakkida ja Britannia poole end sättida. Või ükskõik kuhu tegelikult.

Teie, elavad

"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.

Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.

See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.

Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.

See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.

Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.

No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)

Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.

SESS

Viirusetõrje igas mõttes; küüslaugumaffia; vitamiini-high; tee, tee, tee; Meditation channel. Ja palju, palju kahemõttelisi mõisteid ja hilisõhtuseid nalju.

We'll make it somehow. I keep telling myself that.

Babble, babble, bitch, bitch, rebel, rebel, party, party

Päeval - töö ja metsik, tappev peavalu. Selle lahustas imekombel karge miinuskraadides õhk koju jalutades ja pleieris karjuv Trivium (täiesti ootamatult just nemad) ja natuke Type O Negative'i.

Öösel ja varajastel hommikutundidel - Tapper ja olematu tantsupidu. Muusika oli muidugi äraütlemata tore, seinast seina ja just meie maitsele (alati paari erandiga). Mingil hetkel kärab kõlaritest ikka HCSS ja Babies (eriti seal on viimased kohe väga erilised), sekka The Rasmustki ja Mansonit (eelmised jõulud sinikates). Ja siis mäng "Arva-ära-mis-bändi-lugu-mängib". Ei tea, kas meist taheti lahti saada või ei, aga nende lugudega see igatahes ei õnnestunud. Kahju, Venna. :P Vähemalt jalad pole villis...

Päeval - väljas ilus, selge, päikesepaisteline ja roosatupsuliste pilvedega ilm, mina istun toas ja püüan esseeplaani kokku kirjutada. Teema muutub iga tunni tagant. Nüüd ehk jäi isegi lõpuks midagi.

Sess, töö ja tantsupeod käsikäes.

Pole mõtet naljatada, et oh, kindlasti jõuame kõik kolm toredat klubi läbi käia, enne kui kuskile paigale jääme. No ei. Valime ikka Tapperi, seal on kindlasti pidu uksest välja! Haah!

Igatahes seadsime sammud kiiruga sadama poole ja lõpuks me lausa vaat et jooksime uuele aastale vastu - samal ajal jooksis üks mees selles eest minema, edu talle. Ilutulestik oli - nagu nimi ise ütleb - ilus, mitte väga käraline-müraline-pauguline, vaid selline madalam ja kenam kui muidu tundub. Nii et pisipervertidel saabus uus agent - 009 seekord - tuulises sadamas.

Sealt kõmpisime WC-d otsima ehk leidsime end kooli juurest Statoilist; sealt kõmpisime Nelega läbi kesklinna ja mööda Pärnu maanteed Tapperi poole. Viaduktil sai vastu võetud otsus: isegi, kui aasta esimene pidu läheb viltu, ja kui miskipärast peaks ka teine peesse minema, siis kolmas peab ikka õigesti minema. Kui liita see veel eelmise aasta naljategemisele-ärasõnumisele, siis - nii oligi!

Sest Tapperis ei toimunud kergelt öeldes midagi. Istusime oma head 5-10 minutit seal Kristi ja Anni seltsis, kasutasime ninapuuderdamisruumi ja kihutasime tagasi kesklinna - sõna otseses mõttes kihutasime, jalad olid kergelt valusad.

Rockstarsis oli aastavahetusprogramm suurel ekraanil - ehk punklaulupidu, mis muidu on väga tore üritus, aga me otsisime midagi muud. Ja sealt saigi alguse väga tuuline ja külm teekond Bikersisse, mis esialgu tundus väga hüljatud, kuid kui sisse astudes hakkab kõlaritest laulma herr Groth ja "Shine On", siis - on ikka küll SEE õige koht. Kolmas ;) See tähendab, et aasta tuleb väga hea.

Pidu sai igatahes jälle kella viieni, seekord siiski vaid kahetunnise tantsupeoga, osaliselt samade lugudega, mis laupäeval, osaliselt täiesti uutega. Isegi natuke "häbi" sai. Ohjummel, see oli veider ja naljakas ja tantsupeoline. 'Twas bizarre. Rahvas oli ka enam-vähem sama. Oh toredust.

Nii hakkas uus aasta. Viis tundi pärast magamajõudmist astusin välja päikesepaistesse. Tuul oli jääkülm ja tugev, aga mis seal's ikka. Täitsa perfektne ilm tänaseks päevaks.

She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.

Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.

Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!

No ma ei tea - kui see kõlab nagu AFI, siis sõin mina jõuludeks verivorsti. Mida ma EI teinud. Võrrelda Apopi nendega? Mõlemad on rohkem kui vaimustavad, aga ikka isemoodi. Silmalainer ei tee Grothist veel Havokit ja ühest muusikastiilist teist.

Muidu on "Apollo (Live on TV)" täitsa okei lugu, väga raadiosõbralik ja catchy, aga Apopi jaoks kuidagi...flat? Natuke liiga pop vist minu maitse jaoks. Ja taustarütm on ka kohati kuskilt üle võetud. Loodan ülejäänud albumist natuke midagi muud.



AGA - vahet pole, tegelikult, tõesti, sest et NAD TULEVAD TAAS!!! Hah! Rabakast jäi meile väheks, jäi ka neile vist. Nii nad siis tulevad uuesti uuel aastal meid võluma, ja mitte üksi, vaid Mortiisiga, ja see on veel eriti naljakas, kuna kaks nädalat pärast keikkat siin näeme Mortiisi taas Soomes. :D Ei jõua enam märsti ära oodata.

Take me down to the Paradise City...

Väga hea mõte on pühad minema saata marulise keikka ja tantsuga kella 5ni hommikul vähem ja rohkem tuttavate nägude seltsis. Nalja sai kui palju - kelle soengu, kelle neiude, kelle plätude pärast. Muusika oli 98% suurepärane ja ainult parim (kui välja arvata paar lookest, aga las nad olla).
Väga halb mõte on nende kuue tunni jooksul tantsida, tantsida, tantsida ja seejuures tilkagi midagi joomata. Very, VERY bad idea, indeed!!
Ja kui siis pärast kahetunnist kaunist ja sügavat und ärgata ning end teki alt välja vedada, kümast värisedes ja haigeid, valutavaid jalgu järele vedades kurgus selline tunne on, nagu hakkaks kohe surema, on ikka vastik küll. Eriti kui pead enda lõdiseva, tuikuva, üliväsinud, suures janus ja näljas kannatava kogu kokku korjama ning tööle minema. Silmad vajuvad ka väljas karges õhus vägisi kinni.

Sleep all day, party all night
Never grow old and never die

Let me rephrase that:
Work all day, party all night
Never sleep but always try

Happy, merry, kinki Christmas! :D
Ehk aasta originaalseim piparkook.

11 p.m Christmas Eve

Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.

Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:





Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.


Kirikuski sai käidud





Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.

Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.

Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!

Whiiiii!

Suutsin lõpuks ometi midagi lisada oma kööginurka. Vana ja uut.

Nii väga tahaks magada.

Aga ei saa.

Päkapikud tõid perversse prügikasti selles sisalduva rohelise kollusega. Põnev.
Fotokaga tahaks mängida.
Ikka on kiire, aga täna on natuke parem.
Jõuluks koju. Gäng!

313 - Pimedad ööd

ehk young desire.

Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)

Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!

All religions are boring as fuck

Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.



You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

-S.O.S

Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.

15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).

22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.

Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.

Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

A new beginning

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.

Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:

Happiness gained by illusion

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.

November rain

Praegu on täpselt sellised ilmad, mida ma armastan. Sellised, mil tuuleiilike kogub end keeriseks, mis ähvardab sind Mary Poppinsi kombel ära lennutada, või soe aga tihe vihmasabin üldse halba ei tee, mitte nii nagu mõne nöost välja võiks lugeda. Tegelikult on üsna kelmikas vihmavarju ühest servast kinni hoida, teise serva alt välja piiluda, et mitte vastu posti või vastutulevaid inimesi põrgata ning merelaiustest lompidest üle hopsata. Tuleb vaid piisavalt soojalt end riidesse panna ja kõrvaklapid kõrva, et tuul mõtteid peast ei pühiks.

Kitarritrillerid manavad silme ette pildi varahommikusest California udust, kui oleks ise näinud, siis teaks ehk paremini, ja mahedast tuulest maanteil, mis praegusel aastaajal pigem vist kõrvetavad on. Kerged trummirütmid toovad neile vihmastele ja pilvistele tänavatele mingi erilise võlu, mingi kerguse, mida mõned sellest ilmast eluski üles ei leia.

November meeldib mulle. Isegi, kui puud juba raagus ja kuu tagasi oli nii mõnus läbi kollaste lehtede sahistada.

Vihmase ja tuulise sügisilma looks seega: The Eagles - "Hotel California" Nii tantsiski läbi sügise.

Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you

Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive

'Cause I can't feel my face

I won't struggle on

In a world so cold

In a world so wrong

I'm not running away, been fighting this so long (so long)

Such a price that we pay, we gotta be so strong

in a lie...

Minna on hea, kui tuul lükkab seljatagant ja suuri vihmapiisku, mis ootamatult tuulega tulid, ei tunnegi väga juustesse kukkumas. Lained on kõrgemad, kui arvatagi oskasin, nad rulluvad täie hooga vastu kive, mis täiesti vee alla kadunud, ja vastu kivimüüri, rulludes ja põrgates omavahel kokku, tantsides ja keereldes, heites tükikese endast üle ääre kõnniteele. Meri on hoopis teist värvi kui muidu. Aga ta pole vihane, või kui ongi, siis on ta vihasena ilusam. Üks must linnuke (ei tee ma neil vahet) seisab kitsukesel liivaribal vee ja kivimüüri vahel ja uurib arusaamatult vett, mis peaaegu ta jalgadeni jõuab. Aga ära ka ei lenda, lihtsalt seisab seal.

Ei tea, kas ükski foto võiks seda kõike ka ise rääkida. Tormi merel ta ju näitab, aga tormi pildistajas eneses - kas ka? Kui hästi läheb, siis näitab, kui tõesti oma süda ja oskused sinna pilti valada. Aga seda on raske teha, kui fotoka akud täiesti tühjad on. Ja mõni hetk on ehk parem ka täiesti endale jätta. Et miski kaotsi ei läheks.

Vaikne ja soe on selle kõrval Kadriorg, puuokste vahelt isegi päike piilumas. Aga tuul jõuab ka neile tänavatele hiilima, niipea kui päike pilvede taha peitust mängima läheb. Ja endal on selles tuulevaikuses kõndides tunne kui õus läbiklopitud vaibal, juukseotsest varvasteni välja oleks tuul justkui luudesstki kõik halva ja vana ära lennutanud. Täitsa hea on olla.

"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.

Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...

Kodus oli nii hea olla. Ma magasin nii kaua! Ja ei teinud peaaegu mitte midagi olulist ega kasulikku (mitte et ma seda muidu teeks, eks) ega vajalikku (kooli jaoks nt) peale natukese lugemise. Enne ärasõitu tegin tiiru pooltormises rannas, kus oli päris palju jalutajaid selle ikka veel parajalt metsiku tuule jaoks, mõni purilendur (no need, kes laudade ja langevarju-tüüpi asjandustega lainetel uhavad ja hüppavad). Igati vägev oli luidete vahel tuult trotsida ja pilte klõpsutada. Minu lemmikrand ikkagi ju, kodu ja tuttav ja tormine - nii hea!

Pilte ka kunagi.

Ja siis lugeda blogisid, kõrval mängib telekas suvalisi lugusid...ja avastada, et kell on 1 öösel, hommikul kell 9 peab täies valmisolekus tööl olema, kus enam nädal käinud pole.

Mmm, väga mõnus lugu: Amy MacDonald "This is the Life". Love it.

Tänaõhtune ETV "Adrenaliin" oli päris julm film. Aga oma unepuuduses oli see piisavalt sürr, et see ära vaadata. Huvitav, kas "Fear and Loathing in Las Vegas" mõikaks nüüd ka rohkem? Ei hakka parem järgi uurima.

Eile oli õhtu Bikersis, kuhu me läbi tuule lõpuks end kohale murdsime. Tuul polnud siiski ainus takistus - lausa vajalik oli teha fotosessioon kotiga selle asemel, et end valmis sättida, siis seisime kolme prügikotiga keset tänavat ja ei osanud neid kuhugi panna, sest väravad on kas katki või lukus. Need jäid keldrisse ootele. Ja alles siis tuli tuuleprobleem. Päeval läbisin sama tee tegelikult, aga siis otsustas üks tänava kohal tantsiv leht mulle vastu pead lennata ja mulle silma kõrvale peaaegu sinika tekitada. Not so nice.

Anyway, bändid olid kokkuvõtteks enam-vähem. Esimese ajal oleks saanud end vägagi liigutada, aga rahvas oli veel "jahe" kergelt öeldes, st kõik seisid paigal, paar kaela ja mõni jalg nõksus. Teine oli kohutav. Rock Crime ajas toatäie rahvast kokku ja mõned ka päris liikvele, päris hea oli. Eimeli bänd tegi ka sinna lõppu midagi üdini omapärast ja paljude žestide saatel. Aga see-eest oli vahemuusika superhää - oli Placebot, oli 69 Eyesi, Type 0 Negative'i, Iron Maidenit ja päris lõpus mängiti ette lausa plaaditäis Mötley't. Aga rahvas vajus minema, nii meiegi.

Koju pärast kolme, väike pakkimine, magama neli läbi, üles enne kuut, jalgsimatk rongijaama läbi tuule ja vihma ja pimeda varahommikuse, aga päris elusa Tallinna kesklinna, rong ja 2h und. Seega "Adrenaliin" oli väga hea film, mida avastada ja vaadata. See oli päris segane. Soovitan täiesti neil üleväsimuse-magamatuse hetkedel (aga mitte väga nõrganärvilistele, see on selline jalaga-makku-bazuukast-otse-näkku film).

I need sleep. G'night! I'm out.

See on lihtsalt üks ilusamaid lugusid...
Oli enne Kalev Spordi kanalil (oli teisi lugusid ka) - kena vaheldus antropoloogiale, mis pole kõige hullem asi, mida õppida (mida ma ütlen praegu - teisipäeval räägin muud juttu vist).

See eelmine, nr 300, oli kuidagi masendav. Aga seda oli päriselu väljaspool ekraani ka tol hetkel.

Igatahes:
Depeche Mode'i pilet (kes ühineks?) ja 2 laevapiletit Soome ja tagasi on mu enda sünnipäevakingitus mulle endale. Kuu aega ette. Ja praegu tunduvad mõlemad eriti üksildased, sest kedagi pole ühinemas. Jälle mööda. Ma ei suuda vist kunagi eriti rõõmsalt oma sünnipäeva tähistada (isegi, kui kumbki n-ö kingitus pole päris päevaga seotud). Eelmine aasta - katastroof; üle-eelmine - kah üksi, kuigi tegelikult päris tore oli. Mida iganes. Kokkuvõtvalt vist seda, et ma ei taha jälle vanemaks saada.
Ja ma arvan seda ka, et üldiselt - kui keegi üldse loeb seda -, siis 14.november meie uues pesas on mänguõhtu. Stiiliks - mäng. Ja õhtul, kes ühineda tahab, Rock Café Viikate ja Kosmikutega.

Pff, mulle ei meeldi nii pikalt neid plaane ette teha, aga ehk seekord õnnestub...