15 April 2006

Just a quicky.


Süda ikka väriseb veel sees ja kõhus keerab veidi. Nii abitu oli seal seista, käed musta tekstiilivärviga koos, peas tuhat mõtet, nende hulgas küsimused, kas helistada kiirabisse, peaks helistama vanematele, Tiidule, appi. Margitil oli langetõvehoog. Esimene tema elus. Esimene minu elus. Ma kartsin nii meeletult ja palvetasin millegi või kellegi poole, et temaga kõik korras oleks, sest me ju ei teadnud, et tal see haigus on. Muidugi sai kõik korda. Aga kas kiirabi ongi mõeldud selleks, et sel läheks viisteist minutit aega, et abipalujateni jõuda? Ma ei vaadanud küll kella, aga aega ikka läks. Oh, ma loodan, et praeguseks on temaga juba kõik korras ja et tal kodus veidi parem hakkas.
Merli, ma loodan, et sa annad mulle andeks, et paaris kohas väheke üle piirjoone läks värv. Mul käed värisesid natuke. =(

Jalutada oli ka mõnu paar tunnikest pärast tarbekunsti lõppu. Rannas ja linnas. Oh...soojaks on läinud, aga käed ikka veel külmetavad.

ps - Rüütli tänavat mööda ei kihutata - kihutata! - autoga!!!


I'm still right here, giving blood, keeping faith but I'm still right here

14 April 2006

Ka üksi on hea.

Keegi on selle uue rattasõidu- ja jalutustee ääres olevale ühele poolikule kivikerale garffiti-värviga punase haakristi suutnud moodustada. Järgmisest kivist oli lausa tükk juba välja löödud. Eelmisel nädalal oli väikese silla ühest otsast punased tellised ära võetud ja need alla ojakesse visatud. Ma ei saa aru, miks selliseid tobedusi vaja teha on? Milleks sodida seda punast haakristi kivile. Kui on vaja midagi öelda, siis tehku seda mingit muud moodi - ei pea ju ometi kõike, mis uus ja vähegi kena, kohe ära rikkuma. *raputab kurvalt pead*

Kohe käänu tagant teest alla minnes aga lausa tungis ninna värske leiva lõhn teiselt poolt jõge. See oli omamoodi väga hea lõhn - värske leib. Mm. Aga samas tuletas see mulle meelde neid juulikuiseid hommikuid, kui varahommikuti, kui päike alles sirasläbi puulatvade, pargi kõrvalt tööle läksin ja varesed pargis kraaksusid ja linn veel magas peaaegu. Siis oli muru roheline, praegu on muru hall ja surnud veel. Aga linnud juba laulavad. Ja päike paistab ka üsna kõrgelt.

Eh, alati kui ma jalutamas käin, tahan kohe kirja panna selle, mida mõtlen, aga millegipärast ei istu ma kunagi maha ja ei kirjuta seda märkmikusse üles. Siis pärast paar tundi hiljem on seda väga veider kirja panna, see ei kõla enam üldse nii hästi.

Miks me ei julge tänaval laulda? Paar head mõtet


This is no ordinary love

13 April 2006

Neljapäev.

Oojee...on täna neljapäev. Ehk siis mina istun kodus ja vaatan neti vahedusel (thank god for internet, eks) toredat üritust. Ehk kolm bändi ja järjest paremaks lähevad. Aga Hannele on see-eest päriselt bändi vaatamas. Brainstorm. Oh, oleks ka vaid seal. Ja teised...Ok, ma ei teagi, mida keegi teine teeb. Igatahes homme õhtul ma olen uuesti paar tunnikest siinsamas ekraani ees ja vaatan järgmist üritust. Haledus ruudus? No kes teab, kes teab. Muusika on muusika, eks?

Üleüldse, Poparena on tore. Mulle meenus, et just sealt ma korjasin üles Mötley Crüe, kui nende musa enne kellegi lavaletulekut mängiti. Huvitav, enne keda. Igatahes, aitäh.

Midagi asjalikku ka oli või? Aa, kahe kuu pärast ;D Ainult KAKS KUUD veel. See tähendab, et täpselt kahe kuu pärast, minuti pealt seisame me keset lauluväljakut, loodetavasti veel elus ja hingamas (ja midagi ka nägemas). Ha! Aga enne seda...Ma ei taha teada.

Rok rok

12 April 2006

Ta ei käi siin vist enam ammu, bogi kirjutamas, mitte otseselt siin, aga ma leidsin ta ikkagi üles ja mulle meeldis, mis ta kirjutas ehk katkendeid sellest:

A dozen black roses
Happy Valentine's Day
Butterflies in my stomach
When love's black glitter comes my way

We promised forever
In our hearts, we were honest
But now forever is a broken promise
And it comes as no surprise
Teenage loves are lies

Why'd you have to go and rape
Your innocence away?
'You used to be so beautiful
What happened to those days?
Your black glitter doesn't shine

We promised forever
In our hearts we were so honest
But now foreverIs just a broken promise
And there's nothing you can say
Nothing I can do'
Cause my sweet everythings
Mean nothing to you

Ja siis ta kirjutas veel sellise lause: Every time I look at this picture, I think to myself, "this is what you should be." All of my wildest hopes, dreams, and potential all summed up in one promo shot of a little known Norweigian rock star. If he can do it, why can't I? Maybe it's because I'm too afraid to try.
Ära ütles.
Ah, ma vist lõpetan.
Muud kui mõttetuid sõnu leida pole, muud kui arutuid arutlusi ilmaski eest ei leia. Tühikud ja komad teevad tekstist teksti, sest muidu on lihtsalt sõnad reas.
Äkki mul on ka meeletu tähelepanuvajadus ja hirm? Seesamune foobia juba on, see ämblike oma, vaadake Merli blogist.
Oh, linke mul ka ju pole. Aga polegi oluline, kui see seisma jääb siia niikuinii, lihtsalt nii, nagu ta on, uue infota infoga. Muud kui teiste sõnu siit lugeda pole.
Aga et olla mitte-nii-enesekriitiline, siis ma arvan, et mu väike kirjutamise-ürituse-üllitis on päris okei. Vähemalt 2/3 sellest.
Ahsoo. Lapsed. Julian ja Lilian. (jah, pole eesti moodi, ja ei, viimane neist ei tule mitte Vivianist, mis on hästi armas nimi iseenesest)
I believe I could get through it
I could even get into it
But only you can make me do it

10 April 2006

Tahaks mõne eriti mõttetu postituse teha.

Nagu näiteks praegu. Kõht valutab ja meeletu hirm mate ees.
Ma taipasin millalgi paar päeva tagasi või täna hommikul, et kunagi oli aega kui palju, ja nüüd on see otsa saanud. Veidi aega tagasi oli aega veel maailma lõpuni, ja nüüd on kõik kokku pressitud. Üks asi teise otsa, kaks korraga ja läbisegi.
Riina ütles koolis täna, et tal on eriti hea meel, et vaid kaks nädalat veel on ja siis kõik. Mul on ka. Hetkel ma tahaks, et kõik see läbi oleks juba. Ja siis, pärast, pärast tahaks tagasi kõike seda.

Praegu tahaks tagasi KUMU viiendale korrusele sinna akna äärde, kust paistis meri. Vaataks sealt lihtsalt aknast välja ja puhkaks veidi. Või läheks hoopis mere äärde jalutama.
Ma tean, et peab nautima seda, mis on praegu, aga millegipärast on minevik parem ja tulevik, kuigi segane, ka mingis mõttes toredam.

Ühesõnaga, ei, kahe sõnaga: head õhtut!

Miks mul ei lasta karjuda, kui mul on halb olla?

09 April 2006

Paanika.

See EI OLE normaalne, kuidas ämblikud mind võivad ehmatada ja endast välja viia. Täna kargas seesama suur tolmuimeja ette ja vupsti! sinna ta kadus. Paranoia. Muidugi ta ronib sealt veel välja, eks?

Ärge palun, PALUN, hakake jälle oma naljadega, kui te just ei taha mind nutma ajada. Hea on olla, kui midagi nii lihtsat ja väikest ei karda, eks? Muidugi.


Aga muidu...Polegi vist midagi. Kokkuvõttes oli täna: mate, lehmatassi lahkumine, üritus vaadata filmi, topelt-Rimi-retk, film. Edasi: õppida, õppida...õppida?!

Muusika: Placebo
Tuju: Veidi kurb ja veidi hirmul


Kas sa mäletad veel küsimusi, mida küsisime lapsena?

08 April 2006

They don't even know what it is to be a fan. Y'know? To truly love some silly little piece of music, or some band, so much that it hurts.


"Almost Famous"
Tv3, reede, 21.45

Ma topiks selle ühte patta filmiga "Rockstar" ning siis veel ühega, mille nime ma ei mäleta, aga mille lõpus figureeris laval Kiss. Ehk siis sinna patta, kuhu peale kleebiks sildi "Vastikult HEA". Tegelikult peaks sisust rääkima, aga ma ei oska ju väga hästi. Oli poiss, talle meeldis bänd. Ta oli ajakirjanik, temast sai rokikriitik, bändi sõber. Oli Penny Lane, bänd ja poiss mööda Ameerikat kihutamas nii Dorisel kui lennukil, muusika täiest super. Noh, ja mis seal siis ikka, eks? Aga sellised vastikult head filmid kohe panevad midagi alakõhus kihelema ja oma tuppa saades pärast filmi lõppu on vaja midagi taolist, midagi head ja vanemat. Kõvasti ja kohe. (Mötley Crüe) Kontserti oleks vaja. Jah, vot, mitte Metallicat, see pole päris see, aga midagi...millel on 'see'. See? Eks mõelge ise välja, mis see 'see' on. Mina ei oska seletada.
Igatahes on tuju super. Vägagi kohe. Rääkige siis veel filmide halvast mõjust.
Eighties coming back? Please??

Homne programm: kunst.

05 April 2006

Grafomaan.

Ma ei saa matemaatikast aru. Isa ka ei oska just seda teemat. Nii me kahekesti istusime mu voodi äärepeal ja nuputasime, kuidas vandekohtunikke või luulekogusid jagada. Natuke oli küll arusaadav, aga töö ajal pole aega ühe ülesande kallal kaks tundi mõelda, eks? Novot. Ära sain vandekohtunikud jagada, aga sellist süsteemi üksi kodus välja nuputada on lihtsalt liiga neetult raske. Vabandust, aga seda pole meile küll mitte mingil moel kunagi vaja. Ehk kallid matemaatikaõpikute või -õppeprogrammide koostajad võiks natuke mõelda selle üle, et kombinatoorika (ja ilmselt veel hullem tõenäosus) võiks ka kuuluda elementaarmatemaatika asemel kõrgema matemaatika hulka või vähemalt mitte kooli kohustuslikku programmi. Ah et aitab arendada mõtlemist ja loogikat? Tekitab hoopis alaarenenud idioodi tunde.

Ma ei saa aru, miks ämblikud minu tuppa peavad ronima? Ma suutsin isa teate järel murdosa sekundiga jalad voodiäärele tõsta ja natuke kisada. Siis põrnitsesin ma seda elukat toolijala all. No kui see pole suur ämblik, siis...Jah, jah, Austraalias on veel suuremad ja siin pole nad üldse mürgisedki. Aga kui 3 sentimeetrised mustad paksud jalad *vaatab laua alla igaks juhuks* hullud pole, siis ma ei tea, mis on. Vabandust veelkord, aga ma kardan neid elukaid. Ma tõsiselt kardan. Ma oleks nutma hakanud peaaegu, ausalt. Paanika vist. Paranoia ka mingil määral. *uurib lauaalust*

Ma ei saa aru, miks ma veel bioloogiat ei õpi ja seda toksin hoopis? No kus on aru??

morbiidne mutt nr 1 - kardab meeletult ja on vihane enda peale

special needs

04 April 2006

I couldn't resist, not today.

Päev nagu päev ikka, eks?

Aga kuu aega tagasi oli lumi maas, päikest oli, aga ikkagi oli külm. Aga mitte väga külm siiski. Talv nagu talv ikka. Ülemere. Olid trepid ja palavus ja klaaskatus. Valu ja närv vaheldumisi ja siis keep-smiling pool tunnikest.
Siis pea tunnike närveldavat marssimist läbi lume ja tuule, mäest üles, mäest alla, üle ristmiku õigele poole. Rahvahulk ja klaasuksed, garderoobitädi ja ekstra sõbralik turva(noor)mees. Ja uksed läksidki lahti, lava oli poole meetri kaugusel, tuju hea ja kõhus keeras.
Peaaegu kaks tundi tohutult head tuju, karjumist ja kaasalaulmist, totraid nalju ja hüppamist.
Pärast sai veel ära ka eksida, natukene, lumehangedesse ja parklatesse. Ja siis keset ööd McDonalds, kinnised toidupoed, külm meretuul, Domino küpsised, natuke toredat lugemist ja raadiokuulamist ning hästi pehme voodi.

Aga täna paistab päike ja ma leidsin esimesed kaks märtsikellukest akna alt. Lumikellukesed olid kõrvalakna all. See hetkeline peatus enne ust ja pilk lilledele tegi tuju kuidagi eriti heaks. Seletamatu rõõm. Lausa nii suur, et eriti positiivne lugu ketrab umbes neljandat korda mängida ja ma jõudsin isegi toas ringi hüpata ja keerelda (stopp! ma ei tee seda kunagi üldiselt, ainult ekstreemselt toredate uudiste puhul)

Kevad?

On nii kerge olla noor
hei rock and roll
On nii kerge hoida kinni
ja kohe lahti lasta

On nii kerge olla õnnelik

Aa, muuseas, kaks peatust linnapoole toimus tagaajamine ja tulistamine :D Pärnu elab!

02 April 2006

Eile tahtsin mingeid mõtteid kirja panna, aga need on praeguseks enamuses ära ununenud. Tüüpiline, eks?

Igatahes jalutamas käisin koos pleieriga. Tore oli. Vähemalt pool teed ehk siis silla poole, tagasitulles puhus külm tuul näkku.
Kalureid oli jõel vist sadade kaupa. Istusin seal parvedena, üksikult, kahekesi, istusid ja ootasid ja äkki külmetasid ka. Muidugi külmetasid, tuul pidi jõel veelgi hullem olema ju.
Siis ma mõtlesin, et kui kerge oleks lihtsalt jääle astuda ja keset jõge minna ning lihtsalt niisama vee alla vajuda. Ja ongi kõik.
Siis ma avastasin, et kõik on kuidagi jube hall. Jõejää oli hall, taevas oli hall, puuoksad olid hallid, teegi jalge all tumehall, välja arvatud need kohad, mis veel lume ja jääga kaetud olid. Mustad puutüved ja varesed, kahtlast rohekat värvi vesi tee kõrval kraavis ning midagi kollakat kraavipervel eraldusidki ainult hallist. Kajakad kriiskasid jõe kohal.
Ots ringi ja koju tagasi. Külm tuul otse näkku nagu karistuseks. Äkki oligi?
Ma mõtlesin, et kui ta laulis: "I'm born a rebel with the neck in the noose," siis kas ta teadis või aimas ette või...

Oh vahet pole. Neid mõtteid lendas nii palju peast läbi, et üldse ei mäleta enam. Mingil hetkel alles minnes ma küsisin endalt, kui mitu korda ma veel niimoodi saan sinna jalutama minna. Mõne ehk veel saab.

"Arukas blondiin" on eriti vahva film. :D
Ja siis ma mõtlesin veel, et peaks sellegi bloginduse ära lõpetama...

30 March 2006

I try to shout but nothing comes out

Kaheminutilised külaskäigud raamatukokku on lõbusad nagu ka see, kui minuti jooksul peab üks ja seesama õppesõiduauto sind kaks korda ülekäigurajal (erinevatel) üle tee laskma. Vaesekene. Aga minu karistuseks vist kolmas kord (teine juht ka) enam ei peatunud, ega sebragi polnud. Aga kena juhihakatis oli ja puha.


Polikliinikukoridor. Roheline nagu ta juba aastaid olnud on. Päris kaua aega, ma pole mitmeid aastaid enam sattunud sinna istuma. Roheline põrand, arstide valgete jalanõude lohisev sahin, kaks võõrast naist, helerohelised toolid. Vaikus. Ainuke heli tuleb kabinetist, kuhu mina pääseda üritan.
Veider, kunagi oli see koridor peaaegu alati pilgeni rahvast täis, eriti köhivaid ja nohuseid lapsi. Ja roheline polnud see ka neil aegadel.
Telefonikõne. Kino jääb õhtul ära. Okei. Saigi tähtsa näo pähe teha ja koridoris ringi jalutada, läbi klaasi liftilage passida ja paar sammu edasi-tagasi kõndida.
Kuidagi närviline on olla. Keerutan koolisõrmust edasi ja tagasi, võtan sõrmest ära, vaatan, keerutan, uurin veel ja panen sõrme tagasi. Jõllitan küünelakki, keerutan uuesti sõrmust, jälgin silmanurgast suurt naist mustas. Ei tea, kas tema tahab ka minu arsti juurde? Tahab. Ja nii väga tahtab, et kabinetti astudes viskab mulle eriliselt jõhkra parastava pilgu.
Miks ma istun seal rohelises koridoris täielikus vaikuses, närviline ja omaette, kott süles? Neil teistel on põhjust seal istuda ja oodata. Mina - mina niisama istun ja ootan, ilma et mul kõige vähematki viga oleks. Aga seal istuminegi tekitas tunde, nagu oleks mul juba 18-aastasena mõni suhteliselt jube haigus ja vaja uute tablettide jaoks retsepti saada. Ma proovin ja üritan mitte mõelda sellistel teemadel, aga mõte ei allu tahtele.
Suts sisse, vererõhk, kolm telefoni helisevad korraga, arstki naerab omaette, välja tagasi.
"Emps, sa hakkad lõpetama ka või?"
"Jajaa, tule 15 peale."
...
"Noh, mis öeldi?"
"Ei midagi...N-midagi, vahet pole." Kaks minutit seletusi ja asi korras.

Kas täna peabki mingit sorti ajuvaba päev olema? Mitte millelegi ei suuda korralikult keskenduda, ainult teeks kõike muud, kui parasjagu toimumas. Saksa keele 45 sõna on täielik müstika, aga mitte suurem, kui inglise keele tekst. Tänaval ka - muudkui vahid puude latvadesse ja vareseid postide otsas ja majade katuseid, tühja halli taevast ja hüppad ühelt munakivilt teisele. Oh, ma lausa kirjutasin jutu sellest. Aga see enam ei loe.


This is my head exploding

26 March 2006

Leidsin huvitava osakese ühest foorumipostitusest:
Plaanis on küll iga päev midagi, stiilis "selle teen ära, selle ka, selle samuti". KUI ma üldse kodus õppimiseni jõuan siis enamasti kestab see nii umbes minutikese, tegemist on pingelise mõttetööga
teemal "kus vahetunnis ma mida kirjutan siis".


Tuttav tunne? Natukese küll jah.

Igatahes on veider istuda siin akna kõrval, väljas ikka veel nii valge, et kui kella vaadates näitab see 7.19, tundub see lausa uskumatu. Poolteist kuud tagasi oli sel kellaajal juba kottpime, ja nüüd päike alles loojub. Varsti. Saab otsa tänane päev, nii kurb kui ta ka polnud, saab läbi vaehaeg, algab see viimane, kuidas öelda, veerand? Mõte jookseb igal pool mujal ringi, hoopis teistes suundades, kui ta peaks. Näiteks terve päeva kõlanud Metallica suunas, emaga sai isegi lõbusalt räägitud, kes kus puu alla magama hakkab. Ja ta ütles, et ta võib meid ju Tallinnasse äragi viia, aga kuulge, me auto pole nii suur, et kõik peale võtta. Aga see on hetkel veel liiga kauge tulevik.
Muuseas, kirjandini on alla kuu jäänud.

Ahhaa. Mulle küll meeldib, kui unenäod meelde jäävad, aga miks peavad need alati siis nii neetult keerulised, arusaamatud ja ühelt tegevuselt teisele hüppavad olema? Alateadvus, sa ei meeldi mulle neil kordadel, sa ju tead, et ma pole nii nupukas, et neist järeldusi teha. Ja ma polegi ainus, kes mingil kujul Lennart Merit täna öösel unes nägi.

''Haridus on küll väga tore asi, aga seda, mis teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada''
O. Wilde

Mina tean, mida ma tahan õppida nüüd. Selgeks sai. Mina lähen elukooli õnne õppima, kohustusliku kõrvalainena romantikat.

24 March 2006

I fill my head with every thought you said

Miks tõusta üles kell 9, et linna tund hiljem linna minna (pleier hästi kõvasti plärisemas), kangapoodi jalutada (kus pleier eriti kõvasti veel kostis välismaailmale vist), leida eriti armas triibuline jupp riiet ja viis nööbikest, koju tagasi tulla, poolel teel selline tunne, et kõige rohkem tahaks tänavalt hüppama ja lollitama hakata (ei tea, millest küll selline tuju, ehk heast muusikast?) ning kodus 11st kuni 5ni non-stop (välja arvatud see kolm minutit, kui ma ei suutnud vastu panna Melody Clubi "Baby"le ja ma toas tobedalt ringi keksisin) mõelda, lõigata, traageldada, õmmelda, traageldada, õmmelda, harutada, traageldada, harutada, õmmelda, harutada ja veel kord harutada? Aga muidugi selleks, et asi lõpuks eriti igav ja tobe välja kukuks ning pärast (tulevasi) ema rõõmu- või misiganespuhanguid kapinurka seisma jääks. Ülaserv tuli liiga lai. Ja see näeb üldse natuke liiga formaalne välja. Mini selline.

Aga üldiselt on siiani olnud hästi tore päev. Ei mingit tüdimust, igavlemist, tegevusetust. Sain Robertiga koos aega veeta hoopis. Ta on nii armas, et ta õmblusmasina müra ei kartnud. *teeb mõttes pai Robertile*

And a warm snowy welcome back to our Londoners who, I imagine, absolutely hate this weather we have here. It's spring, for Christ sake, isn't it? So why is it still winter? Bloody weather. Thank you. Enjoy your stay.


...you've got to stand up and tell me what i'm doing wrong...

21 March 2006

Every morning I would see her getting off the bus the picture never drops
it´s like a multicoloured snapshot stuck in my brain
it kept me sane for a couple of years
as it drenched my fears
of becoming like the others
who become unhappy mothers
and fathers of unhappy kids
And why is that?

´Cause they´ve forgotten how to play
maybe they´re afraid to feel ashamed
to seem strange to seem insane
to gain weight
to seem gay
- I tell you this:

That it takes a fool to remain sane


Pole küll selle ülemise tekstiga absoluutselt seotud, aga
Palju õnne vanavanaema, palju õnne vanaema - sünnipäevaks
Ja palju õnne vanaisale pulma-aastapäevaks.
Kevad hakkas eile. Ehk sulab juba lumi ja lumikellukesed pistavad pea mulla alt välja? Ja ehk läheb soojaks nüüd?

Parimate tervitustega Londonisse. =)

18 March 2006

1. Where were you 1 hour ago?
-Täpselt siinsamas, oma toas, oma toolil, oma arvutiekraani vahtimas
2. When is the last time you filled up your gas tank?
-whose gas tank? kahjuks ei tööta bensujaamas ja auto seisab garaažis
3. What is the most amount of money you spent in one store?
-oleneb poest - toidupoes vist viiesajakroonist arvet iga päev ei tee
4. Is there anything pink within 10 feet of you?
-Ohjaa - kuhjaga. Nähtaval pluus, S&D albumikarp, fotoalbum, pael, mingi ravimikarp, pluus jne
5. When is the last time you went to the mall?
-Eile. meeletu ostlemine toimus
6. Are you wearing socks right now?
-nope
7. Do you have a car worth over $5,000?
-eee...ilmselt mitte
8. When was the last time you drove out of town?
-ise ei juhtinud, aga eile
9. Have you been to the movies in the last 5 days?
-nope
10. Are you popular?
- o.O äkäää
11. What was the last thing you had to drink?
-piparmündi tee
12. What was the last thing you mailed in the mail?
-et eile oli supervinge õhtu
13. Do you wash your car?
-autot mitteomavana ei pese. nänää
14. Last fast food you ate.
-pannkook moosiga
15. Where were you last week at this time?
-kunstitunnis
16. Have you bought any clothing items in the last week?
-sokid-sukad
17. What bank do you use?
-ühispank (konto numbrit võite ka iga kell raha saatmiseks küsida)
18. Do you own any land?
-teoreetiliselt võiks ju oma tuba omada, aga päriselt siiski mitte
19. What do you want to be when you "grow up"?
-I'm never gonna grow up! haha! mis ütles Jasper? kasva suureks, aga mitte täiskasvanuks
20. Your dream vacation?
-midagi Austraalia, Islandi, Jaapani või New Yorkiga seotut
21. Last boat ride you went on?
-kahe nädala eest Tallinn-Helsinki-Tallinn
22. How old are your parents?
-piisavalt
23. Are you in alone?
-oh ei
24. Do you have any single friends?
-muidugi
25. Last play you saw?
-Jänese aasta?
26. Have you been to New York?
-ohh...I wish
27. What are your plans for tonight?
-emm...kodus istuda?
28. Last concert you went to?
-Noortebänd 2006! MUUSHYYY
29. Next trip you are going to take?
-suurematest Itaalia
30. Ever go to camp?
-nope
31. Were you an honor roll student in school?
-a what? Aa...oh ei
32. What is your current GPA?
-current misasi?
33. Are you wearing any perfume or cologne?
-hetkel mitte
34. Are you hungry?
-mkmm. Aga kui kellelgi kookospähklit on, siis küll
35. Where is your best friend located?
-kodus ma usun, aga kes teda teab ;D
36. Do you own a cowboy hat?
-ei, aga tahaks
37. Do you have a tan?
-oh ei. Keset talve?
38. How old do you want to be when you have kids?
-natuke veel vanem
39. Do you collect anything?
-mälestusi
40. Is this quiz annoying?
- o.O EI
41. Last time you got pulled over?
-ma olen nii tubli autojuht, et mitte kunagi. Nimelt - autota autojuhte ei saagi peatada
42. Ever been arrested?
-Hmm...kas see oli nüüd...eh, mälulüngad. Tegelikult mitte
43. Been to Mexico for Spring Break?
-no ei
44. Do you like hot sauce?
-YEEES
45. Last time you had sex?
-...
46. Do you need to do laundry?
-nope
47. How many friends do you have?
-piisavalt...aga kõike head võiks alati rohkem olla, eks
48. Are you someone’s best friend?
-no idea...probably not
49. Are you rich?
-kuulge...mu rahakännuke pole veel kasvama hakanud
50. What are you thinking right this minute?
-et tahaks sleaze-kontsertile...

Oi mulle meeldivad need asjandused. (A)

16 March 2006

Protege moi

No hakka kas või prantsuse keelt õppima, nii hea lugu. Placebo.

Iga kord, kui hiljuti olen sattunud kella 9 bussiga kooli minema, siis tekib teatud kohas väga kuidagi külalik tunne. Kell on siis umbes-täpselt 9, kui buss sõidab mööda Elleni poest ja veel suletud aia taga seisab raudkindlalt vähemalt kolm vanemat naist, ükskord oli ka kaks taksot, kilekottidega, et värsket kooki-saiakesi osta. Ilmselt. Mida muud nad seal tegema peaks? Ah, hommikukohvi saab ju samuti seal paari ümmarguse lauakese taga juua ja saiakest-koogikest kõrvale süüa.


Ja muudest ilmaasjadest niipalju, et proovikirjand kirjutatud - ikka kehv vist, emotsioonitu ja puha -, inglise keele proovieksam 8.5 tunni pärast - ehk minu paanikahoog hetkel -, Metallica pilet olemas - ehk super õnnelikud meie - ning juba täna õhtul toimub midagi hästi toredat.

Aga üldiselt ma ikkagi ei tee üldse seda, mida peaks, ja ei mõtlegi sellele, millele peaks. Küsin hoopis totakaid küsimusi inimeselt, kel niigi omi muresid küllalt ja nüüd peab veel lahkama probleemi, et hästi kurb on mõte, et varsti-varsti peab neist lahkuma. Sellest kambast, kes seni on nagu...Nagu...Nagu teine pere ju või nii. Grupp inimesi, kellega on nii ära harjutud, ja harjumustest on alati üliraske lahti saada.

Kirjandisse kirjutasin ma midagi taolist, et pühad võivad olla ka kordumatud, kaduvad asjad. Üheks neist hetked, mida iial tagasi ei saa. Tegusid ja sõnu võib ju korrata, kuid need pole enam kunagi samad, mis olid nad esimest korda. (Seal oli veel midagi juures, aga...Seda ma enam ei taha kirjutada, ma oleks mustandi kirjutamise ajalgi peaaegu nututujusse sattunud.)


protege moi...protect me from what I want...protect me...

14 March 2006

Kuidas teil läheb? Minul läheb kottlohinal. (emakeelepäev siiski täna)

Hommikusest leinast sai pärastlõunane eufooria. Võib-olla see tundub veidi tundetu, kuid on aeg leinata ja on aeg rõõmus olla ja ma julgesin täna valida teise variandi. Muidugi on kurb.

Aga kui peaaegu sajaprotsendiliselt on sul käes pilet, mis viib sind sisse väravast The Suni, Pedigree', Bullet For My Valentine' ja Metallica juurde, siis ma lihtsalt ei suuda kurb olla. See igati pahaolemine läks ka üle, niipea kui ma kuulsin neist soojendajatest. Absoluutselt hea on olla!


Niisiis, kallikesed, pange oma rahanatukene valmis ja esmaspäeva hommikul lähme ründame piletimüügipuntke! Sest kui vaja on võistelda nii soomlaste, rootslaste, venelaste, lätlaste ja leedukatega, siis ei saa lootma jääda, et ehk veel ülehomme pileteid paar tükki olemas on kuskil.

Aga seniks...Ei oskagi muud öelda, kui et nautige kevadet. Hah! Sest päev vähem kui kolme kuu pärast see asi toimubki!
Ciaoooo

12 March 2006

Oleks mul rahapuu...

Läheks kõigepealt Roskildele - Disco Ensemble, Franz Ferdinand, Guns'n'Roses, Placebo ja palju teisi tuntuid nimesid, kellest ma midagi suurt ei tea, näiteks Opeth, Sigur Ros, Deftones, The Streets
Seejärel läheks Guns'n'Rosesile Helsinkisse.
Siis oleks Itaalia. St see niikuinii on.
Ja siis juba vaataks, mida teha. Vahepeal oleks ka muidugi päris mitu kohta, aga need pole vist nii olulised nimetada.

...aga seeme ei taha idaneda kuidagi. Liiga külm on vist. Või ma ei oska seda õigesti kasta ja toita.


Edit: Aga tegelikult läheks Roskildele vabatahtlikuna tööle. Hmm. Mõte. Mõte, mida edasi arendada ei tohi.

10 March 2006

"You belong in 1968

1960 - 1969: You are a free spirit with a huge heart. Love, peace, and happiness rule - oh, and drugs too."


Haha...Yees, yees. Love, peace and happiness! It's me the hippy! :D Drugs? Well now...Only a certain kind of drug ;D