MM

See, et ma kell 2 öösel ketran pleieris mängida ainult üht lugu ning klõpsutan sama loo video poolt hääli järjest, on normaalne ju, eks? Või...?

No lihtsalt mõttetumat päeva annab otsida vist. Yes, I'm so very fucking bored. Peaks endale elu hankima...


ever searching for what we were promised...
reaching for the golden ring we'd never let go...
but who would ever let us put our filthy hands upon it?

time is running out

Now that's what you call a lazy day - ärkad kell 1, sööd, vahid musakanaleid ja õhtupoole venitad end autosse ja toidupoodi.

6 aastat ja rokiajalugu. Vähemalt nii väitis naine VH1 "Behind the Music" saates, kui lõpetas jutu Guns'n'Rosesist. Kurat, kui välja jätta kõik need jamad, tülid, overdose'id ja muu shit, siis need mehed ikkagi jätsid selle võrdlemisi lühikese ajaga endast sellise jälje, et siiani pole üle saadud veel. Praegune GnR pole ikka see ju. Ja kõige kurvemaks teeb see, et neid ei näegi ilmselt iial enam nii nagu siis, kui bänd nime juurest minema kõndis. Minema nagu Axl lavalt, aga väikse vahega - igaveseks.

Ja ma siiski vist olen liiga pehmeke, kui selle saate jooksul vähemalt neli korda klomp kurku tõusis. Damn, stop killing yourselves! Tõesti, no ikka vastik on kuulata-vaadata meest, kes tunnistas, et all he tried to do was to kill himself. Niuks.

Vähemalt pärast seda saadet oli veel rokim saade. Rock Honours. Väga-väga-väga hea oli näha Queeni (küll tänapäevases vormis), Judas Priesti, Def Leppardit ja Kissi.

"There was only one Queen." Jah, ja kõiki teisi on ka vaid üks. Kahjuks. Sest praegu tahaks neid kõiki näha.

Erm...raadiost hakkas just praegu GnR "Knockin' on Heaven's Door". Ohoi. Räägi veel...

Reede

(pikk jutt)

Väljas oldud aeg: 21.55-4.40

Kulutatud raha: 11.-

Tüdrukud kuulsid pärast pea kahetunnist ootamist klubist muusikat, mis tähendas, et bänd, mille liikmed veidi aega tagasi veel oma punase sõiduauto juures sebisid, alustas oma livega. Aga tüdrukud kahtlesid, kas sisse minna. Õigemini - kuidas. Otsust ei jõudnudki nad veel langetada, enne kui nende juurde astus keegi võõras mees, kes päris, kas tüdrukud külmetavad, ning pakkus soojendamiseks oma kollast särki, mille ta eest ühe tõmbega lahti rebis. Aru saanud, et sellest pole kasu, pakkus ta veel autos olevat kampsunit.

"Aga miks te siis sisse ei lähe?" - "Nooh..." - "Pole plekki?" - "No mitte päris seda..." - "Aga tulge, lähme ikka!" Mees tõmbas mõlemad tüdrukud randmeidpidi klubi roheliste uste poole. "See on minu urgas!" Aru saamata, mida ta täpsemalt mõtles, keidsid tüdrukud end klubi koridorist, üks ühel, teine teisel pool lahket võõrast, kellele otsa vaadates turvamees naeratas ja oma juba hoiatava ettesirutatud käe tagasi tõmbas. "Minge muidugi ja kui meeldib, tulge tagasi!" oli mees varem kuulutanud.

Nii seisid tüdrukud klubis, mees nende tagant kadunud, soomlaste Iconcrash laval mängimas.

"Vot see oli vedamine. Vaheal peab ju vedama ka," ütles Nele mulle. Just nii. Alati on nende soomlastega alguses keeruline ja pärast topelt tore.

Istudes juba põranda kõrgendatud osa äärel, paari meetri kaugusel lavast, tõmmati meid tantsima. Tõmbajaks umbes kolmekümnene dessides ja T-särgis vene mehike, kes pool ajast näites meile thumbs-up ja ülejäänud ajast sasis meie juukseid. Ei - nii südameid ei võideta.

Aga bänd oli väga palju parem kui lindistatud versioonis. Pärast neid sisustati aeg ja ruum industrialiga. Alguses rohkem meelepärasemaga, pärast veidi vähem. Aga oi kui hea oli ikkagi.

Umbes 2.30 lahkusime ning vähem kui tunni aja pärsat leidsime end Rüütli ärikeskuse nurgal vestlemas kutiga, kes püüdis meid takistada koju minemast. Veel paari minuti pärast tuli sama tüüp putka juurde, kust ma oma Coca just saanud olin, ja ahhetas, et jälle meie. Siis küsis mitte Veiko (kes tatsas ka sinna ja tutvustas end rõõmsalt), vaid toosama tüüp, Veiko sõber, kes kuhu koju ja miks läheb. "No miks?" - "Hilja on. Pidu läbi." - "Eeeei, pidu alles hakkab!" hõiskas Saku on Ice'i käes loksutav noormees. Veiko kiitis takka. Kui me lõpuks ütlesime sajandat korda ei nende pakkumisele mind autoga teisele poole silda ja Kuldse kodu juurde viia, asusin jalgsimatkale koju - taksosid pole kunagi siis, kui vaja, ja on, kui kodu on 2,5 bussipeatust eemal.

Üldiselt mõnus oli. Ja koju jõudes und ka ei tulnud. Kirjutasin selle teksti ülal märkmikusse üles ja siis kuulasin veel pleierist natuke muusikat vastavalt tolle õhtu teemale. Ja siis tekkis isu veel ühe väiksemat sorti industrial-metal-peo järgi. (A)

Eile suutsin ma küll TRL-i ja "Miss Murderi" video kenasti lõpuni vaadata. Ja miks ma täna ei võinud seda neetud saadet vaadata, kui poisid ise kohal olid?!? No, mis poisid nad enam on... *mõtleb* Poistest on asi kaugelt. Oeh. Stupid me anyway.

Enne mainitud mahamagatud saadet ma kolistasin bussidega Pärnule tiiru peale jälle. Turu peatusest bussi astuvad vanakesed plärtsatavad esimesse, uksele kõige ligemal olevale toolile istuma vaatamata, kes kõrval platsi sisse on võtnud. Kui ma oleks seal näiteks pilves, silmad punased ja klaasjad, istunud, poleks enamik neist seda üldse märganudki.

Ja homme on klubi Voodoo's (mul pole veel õrna aimugi, kus see täpselt asub või kuidas sissesaamisega lood on) Iconcrash Soomest. Mu lõub potsatas maani vist, kui seda kuulsin. No kuulge...Vägev värk. Samas, Forgotten Sunrise. Järgmine üritus, kuhu ma ilmselt väga kindlalt minemas olen, ja kus ma end ilmselt vägagi outsiderina tunnen. Oh well, peab üle elama. Poen kampsunisse ja peidan end muul ajal nurka ära.

Praegu möllab Kuuris Smilers, mille ma vahele jätsin.

*tunneb end kui arvutihoor*

Kuni mu enda pisike korda saab onu arvutitarga juures, kes ta täna ära viis, pean ma kasutama ülejäänud kahte arvutit, mis majas leiduvad. See siin pole isegi mitte venna oma enam.

Anyways, mis uut? Erm...Ma avastasin MTV pealt Guns'n'Rosesi Wishlisti täna. Poolepealt muidugi. Aga mida ei annaks, et neid uuesti nii näha nagu seal videotes. Mitte Axl + taustabänd. Ja Slashil on siiani kõige vingem soeng, mis ma näinud olen.

Ja seda teist uudist hõiskas Annu vist Merlile juba...ma arvan. Ta lubas igatahes. Nii et siis jah, natuke vähem kui aasta onmu siinoleku märkeks "Away". Aga las see jääb mõneks muuks korraks.

Kõik vist. Ma ei viitsi enam kõrvalt telekast venelaste Nanny't ka vaadata. Lähen võtan koha teise teleka ees sisse, lootuses Reporterist meie tantsijaid näha ja siis modelle. Oi põnevust.

I came here by day but I left here in darkness

I'm looking at you through the glass

don't know how much time has passed

all I know is that it feels like forever

but no one ever tells you that forever feels like home

sitting all alone inside your head

Kaks esimest postitust ehk kaks esimest päeva reisist on nüüdseks valmis ja üles riputatud ka kolmandasse blogisse. Kui tekib huviraas - vaade paremale. ->

Mulle tundub, et neid bloge saab juba liiga palju.

Good and best friends!

GOOD FRIENDS: Never ask for food
BEST FRIENDS: Are the reason you have no food

GOOD FRIENDS: Call your parents Mr. and Mrs.
BEST FRIENDS: Call your parents by their name and/or mom and dad.

GOOD FRIENDS: Have never seen you cry.
BEST FRIENDS: Cry with you.

GOOD FRIENDS: Borrow your stuff for a few days then give it back.
BEST FRIENDS: Keep your shit so long they forget it's yours.

GOOD FRIENDS: know a few things about you.
BEST FRIENDS: Could write a book with direct quotes from you.

GOOD FRIENDS: Will leave you behind if that's what the crowd is doing.
BEST FRIENDS: Will kick the whole crowds ass that left you.

GOOD FRIENDS: Would knock on your door.
BEST FRIENDS: Walk right in and say, "I'm home!"

GOOD FRIENDS: Are for a while.
BEST FRIENDS: Are for life.

GOOD FRIENDS: Will take your drink away when they think you've had enough.
BEST FRIENDS: Will look at you stumbling all over the place and say, "Bitch, you better drink the rest of that, you know we don't waste!!"

GOOD FRIENDS: Will talk shit to the person who talks shit about you.
BEST FRIENDS: Will knock them the fuck out!!

GOOD FRIENDS: Bail you out of jail and tell you what you did was wrong.
BEST FRIENDS: Would be sitting next to you saying, Damn...we fucked up...but that shit was fun!"

So which is it?

3.36 AM

Ma olen viimased, ütleme kaks ja pool tundi kirjutanud oma arvuti tähtsamat sisu DVD-de peale läbi venna arvuti. Kõik selleks, et mu enda oma on teadmata põhjustel täiesti läbi. Või keerab mulle vähemalt nii, et vähe pole. Lõpuks olen pisikese juures tagasi, aga kogu aeg süda sees puperdamas, millal järgmine must ekraan tuleb. Viimased asjad sain CD-le kirjutatud. Kuid - on üks suur vastik AGA - suur osa mu digipiltidest on kadunud ja ma kardan, et jäädavalt. No näiteks eelmise aasta Soome festar ja kõik muud toredad kohad ja sündmused, millest pilte tehtud. *paar sõimusõna* Ja nüüd ma avastan, et isegi Favorites on kadunud. Mu lingikesed. Buää. Mis siis, et suurt enamust ma neist mäletan, aga siiski...Teades end, unustan mõne ära. =(

Kokkuvõtvalt olen ma koolitu, töötu ja perses arvutiga.

Aga ma lähen magama, sest kell on 3.40 hommikul.

And more

Musakanalitest ei paista päevasel ajal suurt midagi head tulevat. Lisaks satun ma liiga tihti peale Pussycat Dollsile, kui kanalite vahel klõpsin. Ja täna paistis Paris Hilton olevat kanalite lemmikteema. Vähemalt kahes kohas. TRL-i kaudu sain teada, et ohoi - tal ilmub varst album! *jookseb WC-sse* Khm. Kas sellest ühest loost ei piisanud juba?

Süüa tahaks, aga vanaisa lekitab köögist mingit vastikut haisu...Argh, ja raamatut ka ei leia ikka veel.

p.s - kolmas blogi tegemisel, teise tuli ka mingi poolmõttetu lisa

Assassinate me

Suurest igavusest hakkasin bussis olevaid inimesi mõttes ümber riietama. Punakate, klambritega ülespandud juuste ja rohelise kottkleidiga naisest sai lahtiste lokkidega '80-te rokk-kontsertide tihe külastaja. Tüübist, kes istus otse minu ees ja kellel olid ilusad pikad pruunid ripsmed, sai bändi T-särgis, mustades teksades ja musta pearätikuga mootorrattur (viimane sellepärast, et ta - nagu mina - seiras bussiaknast pikalt möödasõitvat kirsipunast kaherattalist iludust).

Täna proovisin sama bussipeatuses teha, aga jõudsin järeldusele, et alati ei saa ka igast suvalisest miniseeliku-tibist või hip-hopi-poisist teha midagi minu maitse järgi olevat. Las nad siis olla. Vähemalt eile oli bussis huvitav. Olgugi, et see võib tunduda kuidagi väga friik.

Ja kui raamatukogust nimelt mitte uut raamatut võtta, teades, et kodus on üks, mida lugeda tahad, siis on see üks just teadmata suunas kadunud. Grr ja urr.

The Grape Adventure 2: Hammer

Mul hakkab vaikselt villand saama juba, pitsapõhjad kilekotis, mööda linna ringijooksmisest pelgalt sellepärast, et üht ajakirja saada. Kesklinna R-Kioskid pakkusid kõike muud, Selver, kus tavaliselt neid on, oli sama tühi, ainus lootus on nüüd veel Rimi. Ja et mu päev paremaks teha, on Rimi R-Kioski tädi lõunapausil. Okei, läheks siis toidupoodi, kus ka seda pole. Lohutuseks võtan paki kummikomme ja nätsu. Tüdruk kassas vaatas veidi veidralt seda kaubavalikut. Oo, ja R-Kioskki lahti tehtud vahelea. Pinge. See on kohe seals...Ja seda pole. Võimatu! See lihtsalt pole võimalik!
Okei, bussi peale ja koju, et kahe minuti pärast uuesti bussi peale minna ja sõita kolmandasse suuremasse R-Kioskisse. Ikka veel tühjus. Telefonikõne, et muret kurta, lõpuks saabub järjekordne buss. Mitmes täna, pole aimugi. Nii ja Selveris otseloomulikult seda POLE. Oi jummel, ma oleks peaaegu hakanud jalgu trampima, aga selle asemel kõmpisin teise tänava otsa, et seal üle kümne minuti bussi oodata. Ehk proovin homme ka, aga ega lootust enam pole. Kurjam, hommikul sai just särasilmil mindud panka raha vahetama ja puha. See on needus, ma ütlen, see on seesama needus, ainult et täna on see negatiivne.
Oih, peab minema pitsa ahjust ära päästma. Või laseks karistuseks ära kõrbeda? Hmm...Kõht on kättemaksuks liiga tühi ja nii tore oli seda kokku klopsida.

Ja muuseas...

mul on vist tööd vaja lähemaks, noh, ütleme aastaks. Tõenäoliselt. Hmm...Keegi küsis, miks ma lihtsalt asju kokku ei paki, kuhugi ära ei lähe ja siis õnnega pooleks tööd ei leia seal kusiganes kohas. No ma ei tea, tõesti? I might be naive...aga mitte niiväga, et uskuda tõsimeeli, et see läbi läheks. Hmm.

*Väike täpsustus veidi aega hiljem - mul on kohe kindlasti tööd vaja. Say hello to the one who didn't make it.

Hmm

Nädal tagasi me alles sõitsime Viini poole. Seal olid kõik toidupoed kinni ja kommipoed lahti. Mis tuletabki meelde, et peaks reisipäevikut hakkama arvutisse kirjutama. Gethe nõudis lugeda. Ju siis tuleb eraldi blog teha selleks.

Oijah, raadiost hakkas jälle see ilus lugu.

I'm looking at you through the glass

Don't know how much time has passed

Oh God it feels like forever

But no one ever tells you that forever

Feels like home, sitting all alone inside your head

And it's the stars

The stars that shine for you

Midagi tahtsin veel...Ahaa! Bing! Eile õhtu! Damn, mina ootasin kõva Mushy-moshi ja selle asemel sain lemikute hulka vinge EESTI industrial-bändi Sex Machine. Ja mina arvasin, et Eestis ei tehta nii head musa, va siis NBS. Oi-oi. Ja nad väärivad vist oma nimegi...o.O

Mushy oli ka tore, kuid midagi jäi väga puudu. Mis? Moshpit näiteks? Hell yeah. Muidu oli kõik korras, can't wait to get my hands on that EP.

Are you ready or not, ready for the truth

Ma nüüd ei teagi, kas see lugu pani mul suu lukku või lendas mu lõug hoobiga põrandale. Kurat, 36796 mängukorda ikka näitab ka midagi...nädala jooksul. Ja the truth is, et ma kartsin, et see on...Noh, teistsugune, aga see ongi täpselt selline, nagu olema peab. See on...Negative. Ignore all you want, see on suht mõttetu postitus, aga see on esimene asi, mis suutis mu mõtted eemale viia itaalia jäätisest, Veneetsia sildadest ja Firenze öödest.

Ciao!

"Bravissimo!" hõiskas jäätist müüv onu, kui ma talle täpse raha müntidena kätte puistasin. Sellest on nüüd peaaegu nädal möödas ja vahepeal juhtus nii palju. Ja praegu mõlgub meeles ainult see, et Poolas oli eriti vägev rokiraadiojaam. Ja oi kui hullud me bussis olime, no täitsa lõpp - teoreetiliselt oleks pidanud kõik magama ja end lõpuks bussist välja vedama, padjanäod ees, aga ei. Pool päeva läbi Leedu ja Läti sõites möödusid lauldes, karjudes, naerdes, lolli mängides - mida iganes. Oijah, selle seltskonnaga ei taha ma kunagi enam reisida, samas ei jõua järgmist korda ära oodata. Õnneks pole kaua oodata. Hihi.

Rooma arbuusijäätist tahaks. Seda, mis maitseb nagu päris, mitte nagu keemia. No aga nüüd tuttu, niigi...ee...tegelikult on niigi palju magatud, aga oma voodi ikkagi. Oma mõmmi ja oma tuba seinalt langevate postritega - minestavad mind nähes juba. No mis sa ikka teed.

Ciao!

Sleepless nights from here to eternity


Mis ajast, ma küsin, mängitakse raadiojaamades Apoptygma Berzerki? Eesti raadiojaamades? Kõõks..."Shine on..."ooookei, ei, mulle meeldib.

Ja ma sain lahkusmispeo. Kind of. Põhimõtteliselt oli tegu grillõhtuga, mis algas alles kella 11 paiku õhtul. Ja koju jõudsin natuke enne 8 hommikul. Siin ma nüüd istun, kõht natuke tühi. Oi, torti on. Muidugi, vanaisal oli eile sünnipäev. Ahjaa, sellepärast ema kobistabki juba köögis, sugulased tulevad kunagi. Torti tahaks...Ei, enne peab koti valmis õmblema.

My first ever party-kind of thing. Yay! Okei, tegelt see polnud ju üllatuspidu jne, aga lihtsalt tore oli. Ja öösel on nüüd mõnusalt soe.

Ja mu vend on äge! Ema: "Las ma seedin seda asja...Nii, millal sa oma vennast mõõtu võtad, ah?" Ee, ää, emps, ma ei plaani veel kogu pead tumepruuniks värvida. Aga kes teab, mis tujud kaugel soojal maal tekivad. ;)

Aga ok, siit ma lähen...

Ciao, bella!

Cry your eyes out

Kaks halba uudist, üks hullem kui teine vist, ei teagi, kumb hullem oli. Sandrale lähen homme haiglasse külla, ülikoolile ka loodetavasti kunagi. Kunagi, aasta pärast ehk? Metsa, suhteliselt kindlalt aasta pärast.
Üks natuke parem uudis oli, no aga see nende kahe kõrval oli nagu imeõhuke vorstiviiluke kahe burgerisaia vahel - ei mingit erilist tähtsust peale selle, et ma saan nüüd reisil pleieriga kahekesi olla mullis vahepeal.
Ja siis veel kolm ja pool tundi tihedat proovi.

Damn, kas ma pean tõesti kuhugi Iirimaale Delisse võileibu ja kohvi minema tegema või lasteaiakasvataja abiks, kes hirmutab kõik lapsed ära nagu D. Noh, kahest lasteaiakasvatajast on saanud tänaseks muusikud, staarid. Might try. Ja aitäh emale, et ta nii mõistev on sellega. Kuradi sajandi iroonia, et sel ajal, kui mina Itaalias peesitan, peesitab siin üks itaallane ja mu itaalia keele õpingud jäävad vähemalt aastaks puhkusele, kuna ma olen lihtsalt Itaalias katsete ajal. Neetud.

Standin' on the verge of insanity
Standin' on the edge of being free

Ciao, bella! Oi ma tahan ära. Anywhere...anywhere but here...

Rekord?

Ma pole vist kunagi ühtki 404 leheküljelist raamatut nii kiiresti läbi lugenud kui tänase 7 ja poole tunni jooksul. Isiklik rekord, ma ütlen. Teiste ajamõõdustikus on seda vist julmalt palju. Aga raamatuks oli Dan Browni "Digitaalne kindlus". "Da Vinci kood" on nimelt kodusest raamatukogust välja laenatud ja nii haarasin venna raamaturiiulilt tolle teise. Okei, eks loeb siis natukene, eks. Nii kaua, kui tekst arusaamatuks muutub ja igav hakkab. Hakkas igav? Oo ei. Krüptoloogiast ei taipa ma mitte midagi, aga raamat oli hea. Pidi ju olema, eks, muidu ma ei loeks seda ühe hooga läbi. :D Muidugi pole see mingi meistriteos, mis peaks klassikaks saama, kaugel sellest. Lihtsalt mõnus kerge lugemine.

Ja seda kõike värseks õhus. Nice. Aga nüüd sooja suppi sööma ja telekast palli jahtivad onusid passima. Ciaoo

ee


Ja kui ei saagi katseid teha enne või pärast ettenähtud aega? Mida, püha põrgu nimel, ma siis teen? Ma lausa armastan inimesi, kes meilidele ei vasta...eriti neid, kes peaks olema tähtsatele küsimustele vastaja tähtsas rollis paanikas inimeste rahustajaks.

Terve aastaplaan oleks siis "sleep all day, party all night, never grow old and never die"? Oleks vaid nii, eks...Natuke pettunud siinpool selles ebatoredas naisterahvas. Aitäh, ma armastan paanikat eneses. Jubedalt.

Hellinn-Talsinki

*Autost sai rong ja emast Nele ning hiljem Laura. And there we were, out in the sunshine. pool toredat päevakest päälinnas. Muusikapood, muusikapood, muusikapood, kaubamaja, McDonalds, kaubamaja, kaubamaja, ROOOOONG!!! No täitsa lõpp, me oleks rongist maha jäänud peaaegu tagasitulles. 16.06 Viru uksest pooljoostes väljudes kõlksus peas ainult see mõte, et me PEAME rongile jõudma. Nojah, 3 minutit enne väljumist potsatasime väsinutena rongipingile, Laura lehvitamas akna taga. Bye bye!

Nüüd istub mul voodil paberkott igasuguse infoga Soome erinevate toredate linnade kohta ja paar kommi ka. Üleüldiselt minu poolest jäid kõik pealuukestega ketsid, pusad, triibulised särgid ja ülimõnusad CD-d poodidesse kedagi teist ootama. Jah, need alatised proleemid - no money, no fun ning see, et mulle ei sobi elu sees selga sellised ilusad asjad. Aga muidu oli mõnna.

*Ja neetud Portugal võitis ka tagatipuks.

*Ja üldse, täna oli Deathstars HRL-s (mjäuuuu) ja Deep Insight on varsti Narvas laval. Kurjam. Aga seniks kuni mul on Hardcore Superstar pleieris, on kõik okei. Peaaegu.

*Ma just armusin ära mr Beani muusikamaitsesse. Või sellesse, et talle nii toredad bändid meeldivad. Ootan 24/7 megakannatamatusega HN esimest singlit, mis varsti stuudios küpseks saab. Kui see on midagigi sarnast nende mõjutustele, siis...Oh jummel, see just puudubki siinmaal ju. *naeratus kõrvuni*

I don't belong here in the middle of all these beautiful people.