High school heroes

My Chemical Romance'i poisid on taas hakkama saanud kena videoga, sel korral siis koolisaali laval koos cheerleaderitega, kes kuidagi lordilikult tõmbavad endale gaasimaskid pähe, ukse taga prõmmimas sajad tiinid. Tundub, et nagu polekski midagi hullu ja on veel üks video, kus on bänd laval ja lapsed lava ees...kuni lapsed lavale ronivad ja selle vallutavad.

Koolisaali lavadega edasi. Imelik. Laura lõpetas täna kooli. Täpselt aasta tagasi istusin ma ise laval ja oli kuidagi imelik tunne. Too aktus täna polnud küll väga sarnane meie omaga, kuid aktus oli ta sellegipoolest oma kõnede ja muusikaliste vahepausidega. Direktor on muidugi Narva Eesti Gümnaasiumil väga tore. Tjah, mis veel? Saksofonimuusikat ja Miki Hiire häälega kõnelev Piibleid jagav naine. Aga Laura oli ilus ja printsessilik. Rock-printsessilik. Kena oli kogu üritus, mis siis, et autos veetsime me kaks korda rohkem aega kui endi jalgadel. Oleks võinud ju ka lõpupeole jääda, kui oleks teadnud, et külalised seal lausa teretulnud on ja et seal arbuuse ja apelsine pakutakse.

Autosõiduks, muuseas, on parim muusika ka industrial või kaheksakümnendate metal.

I dreamed I was missing
You were so scared
But no one would listen
Cause no one else cared
After my dreaming
I woke with this fear
What am I leaving
When I'm done here
So if you're asking me I want you to know

When my time comes
Forget the wrong that i've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Don't be afraid
I've taken my beating
I've shared what i made
I'm strong on the surface
Not all the way through
I've never been perfect
But neither have you
So if you're asking me I want you to know

When my time comes
Forget the wrong that i've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Forgetting / all the hurt inside you learned to hide so well
Pretending / someone else can come and save me from myself
I can't be who you are

When my time comes
Forget the wrong that I've done
Help me leave behind some
Reasons to be missed
Don't resent me
And when you're feeling empty
Keep me in your memory
Leave out all the rest
Leave out all the rest

Forgetting / all the hurt inside you learned to hide so well
Pretending / someone else can come and save me from myself
I can't be who you are
I can't be who you are

Linkin Park - "Leave Out All The Rest"

Ma tunnen end ta kõrval vahel nii noore, lolli ja naiivsena. Mul pole nii tihti midagi öelda, midagi, mis oleks sama tark või tabav või õige või naljakas. Niisiis ma lihtsalt seisan vaikselt, noogutan, naeratan ja vaatan, kuidas kõik lavalambid tema peale pöörduvad. Ja siis olen mina külm ja kauge ja mittehuvitav. Vastupidiselt temale. Ja lõpuks oskan ma vaid endale piinlikkust valmistada, öeldes midagi, mis ei sobi jälle 100%. I've never been perfect, but neither have you. But it seems you're still so much better.

I don’t mind you keeping me on pins and needles

Veri välja, tint sisse - omamoodi nõelravi? Heaks tegi olemise küll üldiselt. Ja kui sinna lisada veel üks mitte kehv raamat, milles tekkis äratundmisrõõm mõne nimetatud paigaga - Sunset Strip, Rainbow Bar, the Whisky jne -, ja maasikad, on päev nagu päris hästi läinud. Nüüd oleks veel näiteks bändi vaja, aga neid on ka viimasel ajal mõnusalt tihti olnud.

Ja, Merli, ma ei vaheta oma Johnny't kellegi vastu välja, mis siis, et üks kogemata päriselus tee peale hüppas. Ta on selleks liiga tore. Eriti ta soeng. Mul hakkas enne mõte liikuma. Aastatagused blogid on kuidagi väga rõõmsaks tegevad. Muuseas, kas keegi veel mäletab, mis soga me ühe Annu kaustiku tahaossa kirjutasime? Miski päevik oli seal...

well hello, darlings

Ma kolin selleks nädalaks siia blogisse ümber. Kuidagi kergem ja värki. Mitte, et mul midagi väga tarka öelda oleks. Mul oli enne mõte, aga see kadus ära kuhugi. Üldiselt pole mul ikka veel häält, nii et ärge väga helistage - te ei saaks aru, mida ma räägin. Merli võib kinnitada.
Muuseas, ma kaotasingi midagi Rabarockil ära - lisaks kaks korda kaotatud ja leitud jakile - ühe käevõru. Ja kaotatud asjad tähendavad muidugi vaid üht - järgmise korrani!

Ja eile ei suutnud ma end maasikatest ja sidrunist eemale tirida. Ma sain imelike pilkude osaliseks, kui toore sidruni peale kulmugi ei kortsutanud. See ei olnud hapu ju! Või mjuvad teatud joogid kuidagi karastavalt sidruni vastu?

Elu kaalub 31.6 kg.

Esimene hetk, kui lennuki rattad enam maad ei opuudutanud, oli nii ilus, et hakka või nutma. Okei, igatahes väga mõnus tunne oli. Muidu polnud midagi erilist vaadata - alguses järjest kaugemalt jääv maa, lõpuks sinine taevas päikesega üleval ja valge pilvemass all. Enne Kopenhaagenisse maandumist lendasime üle merre, mis tundus lihtsalt üks suur sinine vaip. Pärast lõpmatult suurt lennujaama ja elupäästvat vaarikasmoothiet leidsin oma pisikeseks meelepahaks, et teise lennu iste on vahekäigupoolne. Esimese aknaalune kõrvalnaabrita koht sai vahekäigu naabriga istmeks. Aga ikkagi oli emergency exit otse mu naabbri kälje all. Wohoo. Kindlus missugune.

Lennujaamas - oh õnne - sain oma kohvrigi ilusti tagasi ja lindilt täitsa üksi maha tõstetud. Mis siis, et see kaalub umbes "miljon tonni", nagu Peter õhtul kojujõudes naeruga mainis. Oh ei, mu elu kaalub kõigest 31.6kg pluss käsipagas. Alguses viidi mind oma "teist kodu" vaatama ehk Susanne vanemate juurde, kus hullas ringi Solveig. Simon oli lennujaama vastu tulnud Peteriga. Täitsa toredad lapsed, eriti, kui me kõhud olid toitu täis topitud ja kui me kolmekesi auto tagaistmel "õige kodu" poole sõitsime.

Ja nüüd pn hommik. Teoreetiliselt ma peaks kohe üles tõusma ja minema laste järgi vaatama, kuni üks aiaga tegelev naine siin on. Umm...praegu on ülakorrusel vist neljas maailmasõda lahti, nii et...ohsa poiss. Ma pean autoriteet olema neile? Ise olen vahel sama hull. Ups. Ah, ja kolmapäeval on mul keeletest. Vat kus rõõmus uudis eilsest õhtust. Keeletest...Eriti kui eile õhtuse viimase vestluse minupoolne sõnavara oli "ja...okei...mhm...ja...nein...okei...guten Nacht!" Oh yeah, baby, I'm gonna nail that test.

(Esmaspäev, 18.09)

Nojah, üllatus-üllatus, ma kuulan AFI-t. Muusikakeskusest...mm...mõnus. Värske jahe õhk imbub aknast sisse ja taevas tõmbub kergelt roosakaks. Kui ma püsti viitsiks tõusta, näeks ma taamal tiheda metsaga küngast.Kui ma aiast välja astuks, näeks ma kitsast tänavat, maju ümberringi, milelst ükski ei näe vanem välja kui 7 aastat, kõigil on ümber pisikesed lilli ja õunapuid täis aiad, teed on perfektse kattega, kurvilised ja muudkui ülesmäge-allamäge. Veidi kaugemal on laste mänguplats, sealt veel edasi arusaamatus kohas on ramp, kaugemal veel üks mänguplats otse kooli kõrval. Üleeile õhtul käisime Susanne piima järel ja siis nägin ma valgustatud jalgpalliplatsi. Esimesel hetkel tundub see koht nimega Michelbach lausa perfektne, hm? Kusjuures siiani paistab. Inimesed jalutavad naeratades mööda, teretavad, liiklus on vastupidine hullumeelsele. Kaugemal ümbruses on sama - künkad, põllud, teed, mis viivad kes-teab-kuhu.

Keeletest kui selline polnudki üldse mingi test, oli lihtsalt üks tore onu oma kabinetis, kes küsis mult mingi väikse portsu küsimusi a la mis mu nimi on, millal ma sündisin, kust ma tulen ja mis keeli ma veel rääkida oskan. Ja mina juba arvasin, et ma saan natukesegi oma väikse keeleoskusega hiilata. Yeah, right. Aga muidu oli tore Schwäbisch Hallis ka ringi käia. Teoreetiliselt peaks see olema väiksem kui Pärnu, aga Pärnuga ma seda üldse võrrelda ei saa. Schwäbisch Hall on keskaegne linn, rikas keskaegne linn ilusate pisikeste majadega, jõe, pisikeste sildade ja armsate kitsaste tänavatega. Seal oli jäätisepood ja raamatupood ja - ohlala, something for me - muusikapood, mille ees ilutses Motörheadi Stuttgarti kontserdi plakat. Oi sinna poodi ma jalutan millalgi sisse.

*paus*

Ma pidin lapsed tuppa sisse laskma - alumisel uksel on mingi nipp, et seda väljast võtmeta avada ei saa - ja õueriided toariiete vastu vahetama. Oh well...Simon avastas mu arvuti lauapealt.

Where was I now? Ahjaa...linn. Ah, järgmine kord maybe uuesti.

Mis siis veel. Hmm. Aa, eile olime pool päeva maal ja korjasime tundide viisi õunu - terve auto järelkärutäie saime. Can't say I enjoyed it, though, and my back certainly didn't. Aga midagi uut ikkagi. Oh, minust saab korralik tüdruk nüüd - korjan õunu, koristan oma tuba ja vannituba, tegelen lastega, korjan ja lapin kokku puhta kuiva pesu...ähm...wait a sec. Mina? Korralik koristusmaniakk? Phäh, unistage edasi. Ma lihtsalt teen, mis vaja.

Ok, nüüd läheb pikaks ja arvuti aku saab ka varsti tühjaks. Ah, ja et ma mitu päeva korraga postitan ning päevade kaupa arvutis pole, võib selle süüks ajada, et majas pole püsinetiühendust. Voh. Seega ma ei tea üldse, millal ma esimest korda netti saan elik copy-paste blogi, MySpace ja muud asjad. Järelikult ei tea ma maailma asjadest tuhkagi. Maailma asjade all mõtlen ma oma muusikat - noh, kes kus tuuritab, kelle plaat millal ilmub, kes mida üldse teeb ja kes mis lollustega hakkama saab. Ainus, mida ma tean, on see, kui kuradi väga ma tahan AFI-t näha ja see, et Negative 13.11 Stuttgarti keikka jaoks lubas Susanne mulle kingituseks vaba õhtu ja...ehm...see, et esmaspäeval lähen ma esimest korda keelekursusele hommikul vara-vara. Mitte et ma mäletaks, kus kohalik bussipeatus on või kuidas ma linna peatusest rahvaülikooli saan. (Kohaliku all mõtlen ma Michelbachi, linna all SChwäbisch Halli. Kohalik on selline pisem...ee..mitte just küla, aga selline väiksem koht oma biofarmiga, kust saab piima, oma apteegi, jalgapalliväljakute ja muu seesugusega, ma vist juba kirjutasin midagi ka.)

Susanne avastas täna mu tätoka ka ja selle, et see eluaegne on, ja selle, kelle logo see on ning küsis, kas mul ka "a fire inside" on. Hihih. Do I?

Öh, aitab vist ka, jube pikaks läheb. Kunagi teen pilte ka igasugustest kohtadest ja värki.

"...heute Abend..."

"Oobend."

"Hmmh?"

"Hier sagt man "ooobend"."

"Ah...Okei."

...ehk kuidas SImon mulle kohalikku keelt õpetas. Vahel on jube raske aru saada nende šššš-sõnadest.

Ciao and bye bye for now!

*later* Pisike lisa. Ma ei suuda lihtsalt meelde jätta, mis vidin kuhu köögikappi käib - milline kauss kuhu jne. *rolls eyes* Kus on mu normaalne mälu, mis asjades meelde jätaks, kui neid ette näidatakse? Oi, telekas käib mingi saade, kus õpetatakse pisikeste jonnivate lastega tegelema. Something for me. Mitte et ma oleks täna Solveigi terve tee mänguplatsilt koju tassinud, kuna ta keeldus tulemast ja seega ise kõndimast või üleeile, kui Simon lihtsalt ei tulnud. *feels like the worst nanny ever*

(Kolmapäev, 20.09)

Land Of Confusion (Disturbed)

Ma mõtlesin, et kirjutaks. Linnaminekuni on veidi aega ja riided sain ka kokku volditud ja...ma ei tea, mida ma veel tegema pean. Igatahes...uh, Saksamaalt helistati just. Oi kuidas ma ikka puterdada oskan. Metsik lausa. Aga noh, hakkama sain. Whippiduu! Ja et...emm...ma ei tea, rohkem nagu pole midagi eriti. Eriti pointless tuli see praegu, aga no mis teha. Annate andeks? =)

Ui, ma loodan, et ma juba täna pisardama ei hakka, kui Liinaga kokku saan. Ja siis veel paari inimesega. Niuuuu...Aga joonistage ja kirjutage mulle ja kõike muud ka! Siiasamasse sobib hästi algatuseks. =)

who are you to decide that i'm the one
just go to sleep after when I'm gone
there's no need for me to stay
cause eventually you gonna cry anyway

by Mark Lee

---

äh, okei, ma tahtsin ühe veel kirjutada, aga ma ei hakka masendama...või siiski...

*närib porgandit*

Huvitav, kas ma ikka võin. Või noh, võin vist ikka, aga...Igatahes ma käisin hambaarsti juures hommikul. Seda pisiasja, mille pärast ma läksin, ei parandatudki - mõttetu üritus -, aga muidu...ohoi.

Arst: "Njaa, kaks imetillukest augukest on. Teeme süstiga või ilma?"
Mina: *wtf...täna???* "Ee...süstiga...?"

Arst: "Nii, siis saab täna ühe teha ja teise mingil teisel korral."

Mina: "Aa...aga ma lähen pühapäeval pikemaks ajaks ära."

Arst: *erksalt* "Ahaa...Aga siis teeme süstita ja mõlemad täna!"
Mina: *freaking out* "Ee..." *still freaking out* "Ee...oooooookei..." ****

Ja ma veel ukse taga vingusin ja lootsin, et ta auke ei leia. Mis siis, et tibaminitillukesed. So what? Mulle ei meeldi need puurid ja see, kuidas need närvi ligidale jõudes valu teevad, ja üldse neli näppu ja vatitupsu suus. Uh.

Juuksuriga lobisesime pärast mu Itaalia-sõidust. Täitsa kena järg vastikule päeva algusele. Okei, polnud nii vastik ka - algas pannkookide ja jäätisega. Hihi.

...ja mis ma homme teen?!?

Merlimerlimerli...

MCR-il on 8. nov Stockholmis kontsert! Niuks...nagu...nii ligidal. No okei, Saksamaale tulevad nad ka, aga ma ei saa kaks korda ühe nädala jooksul kahes ernevas suurlinnas kontsertidel käia ju?!? Fuck...Minge vastik kuradi needus, eks? Et muidu nagu ei kõiguta, kui keegi Saksamaale tuleb - nii kaugel ja värki. Aga nüüd...ma jään parem vait ja nutan omaette 6. oktoobril nurgas. Ma tahan ju ainult...yeah, yeah, whatever.

Ja MCR-i kodukal on "Welcome To The Black Parade" ka pleieris. Heaheahea.

"I don't need "it's beautiful", I need honesty, I need the truth, because I know it's not. I'm not. It's just another picture, another vain attempt to make myself look better, another empty picture with a figure. It's modified, improved, manipulated, played with, and who can ever say that's beautiful? Then again, if superficial beauty is what you're looking for...You're looking from the wrong place. If it's the inner beauty you're so desperately trying to find, it's not me who you're looking for. So admire all you want or dislike it, it's just fake."

oh the vanity and superficiality in me

See oli nii tohutult armas...

...et Aire ja Liina ka eile Viljandis olid. Now that was a surprise!

...Viljandi järve ääres pingil istuda ja (emo)parte vaadata. Too üks oli kõige emom part üldse. Vaesekene...That poor, poor depressed duck.

Ühesõnaga hästi kena ja tore oli. Teinekord teeme ikkagi rõdule lõkke ja küpsetame vahukomme. Ja prügi, kallid lapsed, käib prügikasti! ;)

Värise, Viljandi...

...sest homme ma tulen! Ja toon endaga kaasa väikse nohupoisi ja kutsumata külalise köha. Pluss oma sojapiima- ja tofujäätisehullustuse. Nagu praegu - ma istun siin rõõmsalt oma kodujuustu, toorjuustuga riisigalettide, kohukese ja sojapiimaga. Ema arvas seda nähes, et küll ma olen tubli. Sojahelbed ootavad hommikut. Wohoo!

Muus osas võttis tema blogi neljas lõik mul sõnad suust.

Ma jään siis homseid spagette ootama! ;) Ciao!

Ja lõppeks palju õnne veel Gethele ja Vivile ka!!! Pusu pusu!

Ma ei viitsi ja mul polegi midagi kirjutada. Mitte selles mõttes, et ma päevad läbi mitte midagi ei teeks - seda niikuinii -, aga lihtsalt pole midagi. Avastasin siit ühe filmi, mida võiks vaadata.

Eile õhtul vaatasin dokumentaali Freddy Mercury'st ja avastasin, et temal ja mul on üks sarnasus - ta kandis ka musta küünelakki. Põrutav. Aga muidu oli selline saade, mille sisu võiks vabalt põhikooli rokkmuusika ajaloo tunnis rääkida, sest see, mida meile räägiti, oli seitse korda lühem ja mitu korda väheminformatiivne. Või, noh...igatahes mulle meeldis. Nagu alati saated sellistest inimestest, mis kohe lausa peavad lõppema peaaegu pisarsilmil. Viis pluss mr Bulsarale, et ta olemas oli.

Tavaliselt ma püüan igasugustest skandaalidest eemale hoida ja asju üsna rahulikult võtta või ignoreerida, aga no kuulge, vahel ajab mõni vend ikka närvi. No näiteks eesti koguduste esindaja või keegi suvatses geide kohta öelda midagi nii ajuvaba ja nõmedat nagu "väärastumuse taassünd". Umbes nii. Ah et hoopis seksuaalvähemus siis on nüüd diktaatorirollis? No tere talv, neil pole siinmail isegi õigust abielluda. Ja siis need imelikud venelased, kes korraldavad väljaastumisi ja torgivad ja rebivad Madonna pilte. Mitte, et ma Madonna suur fänn oleks, vastupidi, praegune tema stiil on kaugel sellest, mis mulle meeldiks, aga et ta Moskva lennujaama kinni panna ja teda üldse mitte riiki lasta? Ärge enam imestage siis, miks ma usklik pole. Risti kannan ka ilu pärast. *raputab kurvalt pead* Las inimesed elavad.

oi põnevust

Tegelikult on üsna igav, nohune ja poolenisti hääletu olemine. Niuks. Niipalju siis tundide kaupa märgades tennistes. Igatahes...

P!nk tuleb Eestisse. Oo vau, eks. No tegelikult pole mul ta vastu midagi, VMA-del suutis ta teha mõnusa paroodia kõikidest Parisitest ja Jessicatest ning ma armastan ta punaseid juukseid seal poksimiselõigus videos "U+Ur Hand". Aga see selleks. (31. oktoober Saku Suurhall, kui kedagi üldse peaks huvitama. Halloween ja puha.)

Teiseks, laupeäval, kui ma juhtun ilusti Viljandis olema, näitab ETV kell 00.10-1.10 Queeni 1986. aasta kontserti Wembley staadionilt. Merli - teavita oma isa :D

Kolmandaks...ee...polegi midagi. Põnevad avastused said tänaseks otsa. Lähen lürbin nüüd sooja piima meega ja keeran end kerra magama (vist). Ah, idioot, LOST hakkab ka täna uuesti!!! Uiiii.

ps - Eesti MTV on nõ-me. TRL-i pole ju. Okei, see kõlas nii tibilikult, aga siiski, vahel leidus seal head kraami ka, eriti külaliste osas ;) Aga kui ei siis ei.

You're all cupcakes with lots of frosting

Aw, thanks, Davey. You're so very welcome.

Aga eilsest. Metsatöllist jäime me elegantselt ilma, nende kaja kuulsime umbes paar minutit Lauluväljakust veel natuke eemal olles. See saab juhtuda ainult nii, kui kaugelt üle tunni aja istuda Mäki väliterrassil ja jõllitada vaheldumisi üle tee olevaid nelja blondi pikajuukselist velotaksojuhist tüüpi ja tänaval mööduvaid juukseid. Või, noh, juuksed ja nende omanikke. Ühed juuksed olid kohe eriti, eriti vägevad, pluss inimene nende all...whoosh. Retsept kõigile, kes valget salli vööna kannavad.

Lauluväljakule saabusime vihmaga keset mingit räpirühma, Smilers tuli juba kolmandas reas, vasakul lavaserves, Gods of Metal T-särgis dude'i seljataga ja vihmata. (Tüübi T-särgi keskel oli suurelt Guns'n'Rosesi logo ja all palju toredaid bände.) NBS tuli juba esimeses reas rahulikult võre ääres. Edasine enam nii rahulik polnud. Loomulikult sai keikka liiga kiiresti läbi, loomulikult olid Kristol needsamad lühikesed püksid jalas, loomulikult olime me ikka vasakus lavaservas ehk teisel pool ning loomulikult oli bänd super-hüper-mega. Hyper-power ;) Kael on ka meeldivast headbangist meeldivalt kange. Pärast õhtu naela tuli veel The Sun ka, tuli koos vihmaga. Kõva vihmaga. Ja meiepoolse esireast kadumisega tahapoole, natuke juukseloopimist ja eriti sita heliga kõlaritest vähemalt poole keikka ajal. Hää.

Bussisõit oli mõnus ja lühike ja möödus magades, Pärnus oli külm, jalad olid märjad, tätokas kenasti kahes Tallinna WC-s ära kreemitatud, püksteääred natuke sopased ja tuju hästi hästi hea.

Ja hästi suur kalli ja aitäh Laurale - kitarr on nii armas. :D

..oh how they all adored him..

Raadio kell, mis on tund aega taga, näitas 4.44, kui ma selle poole piilusin ja ekraanilt jooksid läbi Best Rock kategooria videolõigud. No ja vähem kui minut hiljem pühkisin ma mõlemaa silma nurgast pisarapojakese, summutasin rõõmuhõisked mingiteks piiksatusteks ja hüppasin istudes toolil, mille kõige peale isa kõrvaltoast torises midagi. No ups, eks, AFI ikkagi võitis. Nii nii nii üliväga hea meel oli nende pärast. SIis mõtlesin ma nende fännide peale, kes tõesti 1000 korda hääletasid. Ohoi. Ma suutsin parimal juhul vist 20 sinnapoole saata paari nädala jooksul.

Aga muidugi väga tore oli ka Avenged Sevenfoldi, Fall Out Boy'd ja Panic! At The Discot auhinnasaajate rivis näha, sest viimaste "I Write Sins..." video on tõsiselt hea ja eelviimaste "Dance Dance" ja ning esimeste "Bat Country" on lihtsalt hea. Pluss tore oli tätoveeritud inimesi laval näha. (A) Aga kuhu siis "Dani California" auhinnad jäid...hmm...Ma lootsin nende peale ka.

Ja muuseas, MCR-i uus lugu oli kuradi hea! Või oli asi ainult selle esitamisvormis. Igatahes mulle kohe vägaväga meeldib selline asi. Aga see tundus ka nagu miski intro+laul olevat. Ja need kooripoisikesed olid jube armsad. Kõige tipuks polnud isegi Gerard nii jube...Aga tumedaid juukseid tahaks ikka tagasi, aitäh. (Aa, by the way, ma värvisin venna juuksed eile üle ja ema arvas, et ma võiks ka sama tumedaks värvida. o.O Really? Like...seriously??)

Anyway, kena unetu öö (v.a lõputute reklaamipauside ajal, mil silm kinni vajus, ja terve hunniku räpparite esinemise ajal ka). Toredat kooli algust neile, kellel see toredus pihta hakkas täna! (ma tean, et ma saan selle armsa soovi eest kelleltki mingi võmmu kuklasse või miskit...)

mul on ka...

...krõpsupakk kenast lauapeal ja väike riisishokolaad ka (juhuks, kui teadagi-kes peaks Moonmani võitm (A)). Ma tean, ma olen lootusetu jah. Ja siis ma teen veel piparmünditeed ja kolin suurte kõrvaklappidega ülakorrusele teleka ette. Esiteks, et näha MCR-i, eriti Gerardi oma uute valgete juustega, teiseks, et nende uus lugu ära kuulda, ja kolmandaks, et paar tunnikest kenasti ilusaid (ja vähemilusaid) ja andekaid (ja vähemandekaid) muusikuid lavale ja lavalt ära kõndimas näha.

thank you for the wounds
that are gonna scar me
and for the venom
thank you for the ghosts
that are gonna haunt me
and for the romance
thank you for the heartaches,
break-ups, hopeless dreams,
the aches and pains
-they were all worth it
bury me and say it's okay
save me, then tell me it's all over
don't stop playing the saint
in everyone else's eyes
don't stop playing the saint
I knew you never were
kill me in my sleep
don't stop taking lives
take mine first to end the misery
of cries, begs, tears through laughter
it's not only what I wanted
- thank you -
it's your deathwish

***

way down is the road ahead
climb up that mountain
before you know it
you're jumping off a cliff

who will ever bury you then
- lover, stunner, heartbreaker -,
who will ever love you then
- dreamer, winner, traiter?

way down is the road ahead
bring out your damn excuses
before you know it
white lies become real ones

who will ever believe you then
- lovers, sinners, adoring fans -,
who will ever want you then
- friends, families, enemies?

way down is the road ahead
get lifted up to the world of stars
before you know it
there's a neelde stuck in your veins

who will ever save you then
- nurses, doctors, mercykillers?

way down is the road ahead
six feet under you'll find another bed
before you know it
it's 20 years from now and nobody wonders

who will ever care of you then,
who will ever remember you then?