26 August 2008

FAAAAAAAAAAAKK!


Kõigest muust hiljem, siis kui me korterisse neti saame. Mis peaks tegelikult täna ka juhtuma.

11 August 2008

The last days of...

GayBari viimane poolteist nädalat Mustamäel läks käima. Edaspidi leiab meid juba kesklinnast, bussijaama ligidusest, kuhu ei pea kell 3 öösel marsaga sõitma ja hunnikut raha transpordile kulutama. Kui pagas liiga raske pole, pole ka Balti jaamast mõnus jalutuskäik väga pikk. (Niivõrd mõnus kui Tallinna keslinn väljaspool vanalinna olla saab, muidugi) Kui on natuke raske, siis tramm number 2 aitab rongijaamas hädast välja.

Oh, veider on. Aga GB kõige tüüpilisem asi (peale meie muidugi) jääb ikka alles oma uues headuses. ;)

Ch-ch-check it out. Alates 20.08 või nii.

08 August 2008

Heh, kuidagi sobiv on süüa hiina toitu ja vaadata telekast olümpiamängude algust - kah ju Hiina. Oleks siis, et ma sööks Pekingi parti, aga vot ei. Seda ma ei saakski ju süüa, eksole.

Ja ma kadestan oma emmet, kellel on just parajsti nüüd, augustis, puhkus. Grpmf.

31 July 2008


Seda tahaks:
Vihje: Juusturavioolid GoGreen koore ja maitseainetega.

Aga kausis on hoopiski pirnitükid kakaokastme ja röstitud kaerahelvestega...Oh my.

Edasi-tagasi, sinna-tänna

Ma pole just väga selline inimene, kes iga kahe päeva tagant kuskile sõidab (though Goodness knows I'd like to sometimes), seega kolme päeva jooksul iga päev Tallinna-Pärnu vahet sõita pole just parim ajaveetmisviis. Selles mõttes just, et kui on vaba päev Pärnus ja on vaja ikkagi Tallinnasse pooleks päevaks sõita. Asja eest muidugi, väga tähtsa isegi. Aga ikkagi.

Polikliinikus ainult WC-s käimine on ka tore. "Tee nüüd polikliiniku nägu ette, no selline...polikliiniku nägu. WC on siin, ei...seal...ei, seal kolmandas koridoris, analüüside juures!" No aga kes ütles, et ei või, eks? Esma- ja hädaabi ju. ;D

Looking back

Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.


Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.

21 July 2008

Tiger Lily and Shorty

(- ja mina polnud viimane. Hih)

Lühireis Saksamaale algas sellega, kui check-ini onu teatas, et mul läheb Prahas natuke kiireks. No okei, sinna on ju aega. Seni sai jube vara hommikul juba Eesti kohal taevas tiirutada ja kuskil lõunapool hommikustki süüa. Nii palju, kui seda süüa sai, sest võileib, mida kõht nii igatses, oli singiga. Pisike jogurt ja veel pisem muffin aitasid hädast välja. Samas aga kommenteeris keegi tagumisel istmel, et kõik see söök, mida ära ei sööda, visatakse lihtsalt ära - ei anta seda edasi teisel lennul, ei söö seda ükski töötaja. Mul hakkas jube kahju sellest võileivast, mis ma tagasi saatsin - ta lõpetas kõiki nende plastiktopside ja lusikate ja pakendite vahel kuskil prügikastis.

Prahas läkski veidi kiireks. Aga samas pole ka kella-7-jooks hommikul vara midagi halba...mööda lennujaama liiga pikki koridore. Ja lõpuks tuli välja, et polnudki vaja nii väga joosta, jõudis niikuinii. Aga too teine lennuk oli - nagu eelmistel kordadel Kopenhaagen-Stuttgart vahel - propelleriga pisike asjandus. Puhh. Mida pisem lennuk, seda pisem jogurt vist. Õunakooki sai ka.

Stuttgart oli sama vana hea ise, ainult et vihmane. Kiire põige Starbucksi, infopunkti ja ökopoodi ja siis läbi vihma poode läbi kammima. Kõigile oli midagi vaja. Aga kui juba selline missioon silme ees, siis ei takista pisike vihm ka midagi, eksole. Jaladki ei saanud märjaks mitte.
Rongisõit oli sama vana hea ja tuttav, liigagi tuttav ja natuke imelik oli natuke. Veider kuidagi - kunagi sai seda teed edasi-tagasi nii palju sõidetud. Aga iga kord polnud mitte terve pere teisel pool rööpaid ootamas ja kallistamas. Kaks minutit ja kogu võõras tunne oli kadunud. Oli lihtsalt toosama hea kodune tunne, aga kuidagi vabam kui varem.

Vaba aga kiire. Reedel polnud õieti aega sõnumilegi vastata. Aga vähemalt algas päev ilusalt - lilli korjates. Oleks vaid meil siis paar sellist aasa ja küngast, kus jalutada. Pole ju. Ja päev läks aina ilusamaks - kõik tuttavad inimesed tulid järjest kuskilt uksest sisse ja nurga tagant välja. Kes veel võõras oli, sai ka enam-vähem tuttavaks. Istusime Rebeccaga peoruumis - lõikasime ja kleepisime lavendlit nimesiltidele (lavender high) - ja ma ei saanud arugi, et oleks kodust üle tuhande kilomeetri kaugemal. Peter ütles isegi, kui me kõik õhtusöögiks laua taha istusime, et oh, kõik on nagu vanasti. Ja oligi ju.
Siis, kui lapsed magama läksid, istusin mina arvuti taha (Peteri oma) ja hakkasin pulmapeoks slaidishow'd ette valmistama. Täiesti võõras programm, mis mind natuke kiusas, aga vähemalt valmis sai. Pff, dialekt on nii naljakas ja samas raske, et ma ei kujutagi ette, kuidas mu saksa keele õppejõud sellele reageeriks, kui ma sellega tundi ilmuks. Peaks proovima.
Ja siis tuli Magda! Hiiiiii! Tema, Susanne ja Susanne tädi, tädi õe ja täditütrega sai kell pool üksteist õhtul veel väikeseid lilleseadeid tehtud.

Pulmapeopäev. Ei me jõudnud kuhugi väga vara, sest eelmisel õhtul pidi ikkagi veel kööki kogunema - täiesti juhuslikult kõik neli täiskasvanut - ja Susannele seltsiks olema, kui ta torte kokku vorpis. Sealt ka Tiger Lily ja Shorty - minu roosa leopardimustriline hommikumantel (tiiger läks veidi mööda, aga mis seal's ikka) ja Magda lühikesed püksid. Isegi fokstrotti sai tantsitud keset kööki hommikumantlites.
Ei tea, kas selline jumalateenistus-kohvijoomine-õhtusöök pidu on sakslaste tüüpiline, aga nii ta läks. Koos 150 külalisega, kellest meie Magdaga heal juhul oma 30 teadsime. Aga me tekitasime oma pika lauarea otsa noortelaua - ja koos sellega hiljem sellise tüüpilise tüdrukute-kihina seltskonna. Pluss Sebastian, kes naeris tegelikult ju ka. Tantsida ei saanudki väga, sest muusika oli natuke mööda sellest, mis me tahtnud oleks. Ja nagu õiged tuhkatriinud kunagi, lõppes pidu meie jaoks kell 12.

Pühapäeval sain vaevu end voodist välja ja riidesse, kui juba tuli asjad 10 minutiga pakkida ja maale sõita. Hommikusöök teiste seal ööbinud külalistega ja siis lõunasöök, vahepeal tükk maad mittemidagitegemist ja jalutamist (ja ilusa onu piilumist, khm). Ja uuesti jalutama, me kolm välismaist patriooti - Bexy mustas, mina osaliselt punane ja Magda pooleldi kollane. Mida minut edasi, seda kurvemaks läks, sest ma pidin ära tulema ju. Kohe üldse ei tahtnud. Ei tahtnud jätta Bexy't sinna oma suure südamevaluga (sest neiu armus eelmisel õhtul ju ära), ei Magdat veel nädalaks sinna, ei mitte midagi. Tasuta rongipilet ei päästnud ka seda eriti nukrat hetke. (Seal lihtsalt ei lasta sul piletit osta, kui kellelgi on sõidukaaslast vaja - pileti mõttes, sest viis inimest on parem kui kaks ühe hinnaga ju).

Lennujaam oli nukker. Eelmisel aastal juunis olin ma lõputult rõõmus seal ootesaalis, teadagi miks. Seekord aga ei tahtnud enam, mitte veel. Oleks keegi öelnud, et ära tule veel nädal aega tööle, oleks ma otsa ringi pööranud, asjad haaranud ja rongi peale hüpanud. Aga ei. Väravad lahti, bussisõit propelleri-lennuki juurde, juustuvõileib ja vahvel...pilved, külad, metsad, piir...Praha. Seal pidi jälle kiirustama, kuigi vajadust seekord veel vähem. Lend hilines veidi. Ootesaalis olid juba tuttavad näod - keegid noormehed (ilmselt korvpallurid), kes ka neljapäeval samal lennul Prahasse olid. Aga ikkagi ei tahtnud. Suures Boeingis püüdsin kõik mõtted matta Dorian Gray'sse (ikkagi kõike ilusam raamat, mis ma lugenud olen - stiili mõttes kas või). Stjuardess soovitas mul järgmist lendu broneerides teada anda, et ma taimetoitlane olen, tänasin teda ja ütlesin, et oleksingi, aga ma ei ostnud piletit ju ise. Note for myself - siis vähemalt ei pea singi- ega kanaleiba prügikasti saatma.
Praha oli öistes tuledes särades hästi ilus, pilved olid kui tumehall vatt, taevas silmapiiril tumeroosa. Mälestuseks on nüüd vaid mälestused endid, kaks merekarpi Uus-Meremaalt ja mu Tiger Lily. =)

15 July 2008

Beauty

American Beauty. Ja mitte see film, vaid sellest veel ilusamad autod. Ohh, ja MIS autod siis...Oehoeh. Terve Haapsalu linnake oli neid täis kõik need poolteist päeva, mis me seal sääskede pureda olime. Linna sai korralikult avastatud, koos selle faktiga, et neetult ilus linnake on, kas või keset ööd. Telklas tugitoolidel sai istuda ja kuulata igasuguseid põnevaid "fakte" meie kohta, mis välja suudeti mõelda. Sääsed puresid jalad punaseks.
Aga ei, noh, mis? Peamine oli ikkagi linnus ja eriti selle hoov, muru täis neetult ilusaid uunikume. Can you say "Mustang" without drooling? Õh, ei...
Ja mis muusika?! Kosmikud ja...eh, Taak ja...ee...Peer Günt. AGA - Hanoi Rocks! Hanoi Rocks. Hanoi Rocks!!! Metsa, kui see polnud üks kõige metsikumaid keikkasid siinmail, siis ma ei tea enam üldse midagi vist. (No on ilmselt hullemaid olnud, aga minu silm pole tunnistanud...Manson oli peaaegu samal tasemel) Rahvas keskel esireas murdis selle (täiesti arusaamatult) õrna võre peaaegu pooleks, tulid turvad, kes vahetasid siis keset kontserti võret ja jäid siis publiku sekka, et enam sama ei korduks. Enne seda jõuti veel üle tolle võre kolmnurksete vahele hüpata, et sealt ligemalt bändile kaasa elada, turvapoiss oli abitu...kuni tuli herr Pilt, kortsutas kulmu, näitas näpuga tahapoole - ja rahvas taandus uuesti võre taha. Nagu Punane meri oleks kaheks läinud. Aih, ja mitte ainult siis rahvas polnud metsik. No ei. Bänd ise ka. Andy seisis püsti isegi seekord ;D Mike ronis nagu ahv ja...oh, kõike seda, aga niiiiiii kuramuse hästi, et...et....no kohe oli tehtud! Uh. Vägev.
Sellest saab traditsioon.
Pilte mul endal pole, sest pildid on Zenitis. Kui vana, siis juba kõik.

06 July 2008

digi

Mul tekib selle DigiTV vastu vahel tõrge, sest see tõrgub ka vahel. Näiteks praegu, kui ekraanil on Network Problem ja OK nuppu olen ma ka umbes sada korda vajutanud, ikka ei lähe ees ära. Elioni helustada üritamine on üsna mõttetu - muusika telekas on kõvasti parem kui nende tilin ja kõlin, ja kui keegi neiu automaatlindilt mulle miskit arvutikaitse juttu ajama hakkas, ei viitsinud ma enam. Vähemalt on VH1 ees ja sealt tuleb head muusikat, kuigi tegelikult tahtsin ma kolme kanali vahet klõpsida ja vaheldumisi filme vaadata - Pierce Brosnan ja "Alexander" oma staariparaadiga. Uhh. Aga mis teha.
Haa - aga see VH1 Themed: Animated Videos on hea küll. Oli kellegi Feederi "Piece by Piece", mis oli ülimalt mõnus, ja nüüd U2 "Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me", mis on üks kuradima tore lugu. Ilus lõpp igavale päevale. Istuda 12 tundi tööl, millest päriselt kliente teenindada võib-olla kokku üks tund. Brr.

04 July 2008

Maailmavalu päev

Mis siis teha, kui juba hommikul kell pool kümme tabab sind väike maailmavalu, kui loed taas, kui julmalt ikkagi katseloomi koheldakse? Ma olen seda sama juttu, neid samu fakte ja lõike mitu korda lugenud, täitsa erinevatest kohtadest, aga ikkagi jooksid judinad üle selja - kuidas niimoodi saab?! Kas tõesti suudab mõni silmagi pilgutamata puurida vaese ahvi ajusse auk, et testida järjekordset...mida iganes asja koostisosa. Ja kui siis väikese vihje ja kiire uurimise läbi avastada, et firma, mille tooteid ma iga päev klientidele müün, on samuti selles jõhkruses kaasosaline, läheb tuju ikka eriti kehvaks.


Ma sain üsna alguses juba aru, et poes on tooteid, mis minu arvamustele ja tõekspidamistele vastu käivad, ometi pean ma nendega tegelema ja neid naeratades klientidele soovitama. Meriinolammaste nahad ilutsevad riiulil, kõik paitavad ja kiidavad neid, minul käib seest jõnks läbi - kui nad ometi teaks, mis nende "niiii mõnusate ja heade" nahkade saamiseks tehakse. Mis tunne oleks meil, kui meie sapp seebiks tehakse ja seda siis teistele edasi müüakse - mis siis, et võtab plekke hästi välja riietest. Ja mida ma siis valima peaks? Kas taimne plekieemaldaja firmalt, kes teeb loomkatseid, või selline, mis baseerubki loomsel koostisosal? Otsin järelikult kuskilt mujalt midagi paremat ja vastuvõetavamat.


Selle sama firma pakenditel, muuseas, ilutseb veel Vegan Society märk. Viimane küll eemaldas tolle firma, Ecoveri, milleks salata, oma nimekirjast ja uuetele pudelitele-karpidele seda märki enam ei panda, kuid meie poes on ikkagi veel veidi vanematel pakenditel see märgike peal. Ja iga kord, kui keegi neid nüüd võtab, vaatab, tahab, ostab, siis ma sisemiselt karjun, et kas te tõesti ei hooli? Kas te siis tõesti ei tea?? Muidugi nad ei tea, miks nad peakski, kui heas usus uskuda märke pakil. Loodetavasti nad siiski hooliks, kui teaks.


Ja siis tabas mind õudne mõte - ma saan raha selle eest, et müüa ja pakkuda inimestele seda, millesse ma ise ei usu, mis on mulle osati üsna vastumeelne. Kas see pole mitte mingit sorti enda äramüümine? Ma saan ju selle eest palka, miks siis ka mitte, peaasi, et ma ise neid asju ei kasuta? EI! Aga kõik muu on samas nii oluline ja sobiv ja hea. Mis siis? Pigistada üks silm kinni ja loota, eks ühel heal päeval keegi küsib ka selle kohta, et ma saaks öelda tõtt kõigi nende universaalpuhastajate ja nõudepesumasinatablettide kohta? Vist küll...


Ma kuulen, kuidas inimesed muudkui rahutult ringi rändavad - ühest Eesti otsast teise, ühest Euroopa nurgast teisele poole. Muidugi ma tahaks ka, aga täna suutsin ma vaid sellele mõelda, kui kohutavalt halb see ikkagi on. Keskkonna suhtes. Aga ega ma ise siis palju parem pole. Ühistranspordist olen alati sõltuv olnud, aga see paariks päevaks Saksamaale lendamine või Soome sõitmine... Ja praegu nii, täiesti uurimata artikleid, ei teagi ma, kumb hullem reostaja on. Lennuk ilmselt, kuigi ega laevad ka palju süütumad pole. Aga mis teha, kui pole aega - ega vist korralikku võimalustki - minna Saksamaale rongiga. Bussisõit oleks veel mõeldav, aga jälle - aega pole. Vaja on jõuda tagasi tööle, et teenida sedasama lennupileti raha. Et minna külla saksa perele, kes elab ökomajas ja kus vanavanemate külas põlludki mahetoodangut täis.


Sealt edasi hakkas mu mõistus ja süda eetika ja esteetika vahelisi teid käima. Lennuk kui transpordivahend, jah, olgu, las olla, kuigi reostab meeletult. Aga lennuk kui hobi? Mõtlesin just eile langevarjuhüpete peale - tahaks küll kord ära proovida, ehk hakkab meeldimagi. Ja mis siis, kui hakkabki? Mõnikord ei võta mu väike noor mõistus seda, miks mõni asi vajalik on. Näiteks needsamad langevarjuhüpped. Milleks on vaja lennata lennukiga paari kilomeetri kõrgusele lihtsalt selleks, et sealt siis alla karata, 40 sekundi vabalt langeda ning siis 3 minutit varjuga alla liuelda, põllulapid ja metsad kõik kenasti silme ees? On's sellel mõni tõesti tarbeline põhjus? Ega ikka ei ole küll, ma arvan. Teiselt poolt karjus mu esteetiline poole, et kõik ei peagi olema kasulik, otstarbeline, vajalik. Inimene peab saama nautida, peab saama tunda, peab saama kogeda midagi täiesti hullu. Ja mõelda, kui ilus see oleks - kodumaa su nina all ja sina õhus, nagu lind, ainult et mitte lendamas vaid allapoole kukkumas. Ma juba aiman, millist segast rõõmu see mulle pakuks. Ja siis jälle mõte, et on siis seda ikkagi vaja? Miks ei võiks niisama ronida Suure Munamäe torni ja vaadata sealt üle maa? Või minna bendžihüppeid tegema - saab ka vabalangemist ja adrenaliini.


Ja nii ma ei suudagi endale neid vastuseid välja mõelda. Vähemalt mitte täna, ehk isegi mitte järgmisel aastal veel. Tahaks endale lihtsalt selle õige koha leida, sest ma olen peaaegu täiesti kindel, et suund on õige, peab end lihtsalt veel veidi harima.



Need mõtted tabasid mind imelikul päeval - täna lasevad ameeriklased taeva poole teele tuhandeid ilutulestikuraketikesi, viskavad ära tonnide viisi ühekordselt kasutatud - kui sedagi - plastiknõusid...Aga vähemalt on nad värskes õhus, eks? Nii värske kui see õhk seal veel olla saab...Ah, õnnis positiivsus.

02 July 2008

Järgmine linnuke kirjas

Sellest, et Sealile minek on, sain endaarust üsna hilja teada. Paar päeva ette. Avriliga läks, noh, veel kiiremini. Tuli poodi mees, kes ostis midagi - pole aimugi enam, mida - ja küsis siis, kas ta võiks oma tasuta Avrili piletid meile jätta, sest ta ise ei saa/taha minna. Arusaadav, eks, miks ei taha. :P Jättis siis piletid sinna ja lõpuks saigi nii, et me Lauraga siis läksime. Khm...omamoodi. Trollide ebanormaalse sõiduplaani tõttu jõudsime me kohale...no ütleme siis nii, et turvakutt tegi päris imeliku näo, kui me sisse marssisime, ja küsis, et miks me alles siis läksime. Nimelt oli neiu esinejale poolepeal viimane lisalugu - "Sk8er Boy" (või mismoodi seda kirjutatakse). Nii et elu kiireim keikka üldse - Sakus olime sees vist max 5 minutit. Interesting.

28 June 2008

Siil

Heli oli natuke halb - vokaali polnud ees kuuldagi, igatahes trumpas tümps selle umbes kolmekordselt üle. Aga nii palju, kui kuulda oli, oli ilus. Sealil on nii mõnus mahe hääl, et see sobiks täiesti suurepäraselt laupäevahommikusse - ja õhtusse ka muidugi -, kui poleks sedasamust tümpsu seal taga. Muidugi ei saa kogu aeg teha lugusid nagu "Kiss From a Rose", aga vähemalt on see meeldivam. Selline tore pooleldi tantsuüritus oli. Ja kui välja arvata kolm eriti absurdset ja ebameeldivat neiut, oli täitsa mõnus.
Kõrvu kriipis, kui neiud karjusid: "Vaata, vaata, kitarrist! Ääääaaaa, ta on niiiiiiiiiii armas!"...kui tegu on bassistiga. Äkki on see mingitsorti kretinism, aga no kuidas saab öelda bassisti kohta kitarrist? Basskitarr, okei, aga...no...Häiris nii kohutavalt koos nende üldise ebameeldiva käitumisega.
Aga vähemalt pikk mustanahaline prantslane mu ees oli tore ja küsis enne kontserdi algust, et kas ma üldse midagi näen. Meeldiv onu.
Tore õhtupoolik, aga ei midagi nii erilist. Pole see suur austaja ka, kes esireas väljasirutatud käe poole sirutaks...noh, oleks ju võinud, ta oli pooleteist meetri kaugusel ikkagi. Ja turvaala ju polnud...

24 June 2008

Minuga ei tasu rääkida, kui ma olen öösel vaid kaks tundi und saanud. Eriti igasugustel asjasse mittepuutuvatel teemadel. Ma usun, et isegi sellest poleks kasu, kui keegi karjuks mulle näkku mõne lemmikbändi liikme nime ja osutaks hüsteeriliselt mingis suunas (kui see kella kuuene ärkamine kuskil mujal toimuks, ja mitte Pärnus) - ma ilmselt mõmiseks nagu igal teisel puhul väga madalal häälel "mmmhmh" ja näriks võileiba edasi. (Kui seda toredat inimest just päriselt olemas poleks - siis ma lendaks paigalt.)

Smilers oli üle pika-pika aja päris hea. Meie kui juba veidi vanakooli fännid. Ohjah, we're old. Aga no neid kaks tundi üle mõistuse jubeda muusika taustal oodata...Ei taha enam. (Okei, oli paar head lugu)

*tööl*

Edit - katus laseb läbi, poe laoruum upub varsti. Niiiiiiiii kuradi hästi on Viru keskus ehitatud, et mine lolliks

20 June 2008

Livin' on a prayer

Ähh, it's been way too long. Nii palju on juhtunud ja olnud vahepeal...Where do I start?

Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.

Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!

Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.

Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*

100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.

Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.

Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!

Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive



Onud Sparksid said vist oma vastuse...

12 June 2008

(not) the last great day

Kõlarid paiskavad toa täis "Stairway to Heaven" meloodiaid, mis jõuavad läbi lahtise ukse ka rõdule, kust on vaade enamjaolt puulatvadele ja suvisinisele taevale. Pilved sõuavad aeglaselt oma teed, kord varjates, siis jälle näidates päikest. Keset rõdu on tool ja selles on nii hea end kerra keerata, toetada pea käele ja lasta tuulel vaheldumisi päikesega oma jaheda peoga juukseid sasida ja nahka paitada. Võiks silmad kinni panna ja und näha sellest, et see tunne, mis täiesti valitsematult peas ja hinges ja südames ja veres ringi möllab, ei lähegi kunagi ära. Ja terves maailmas pole midagi, mis oleks sel hetkel parem. Võib-olla ainult aastaarv ja koht, aga ka sel pole praegu tähtsust, sest niimoodi olles pole ajal olulist tähtsust. Ega millelgi muul, sest täiesti pärale jõuavad vaid Wilde'i imelised sõnad ja helid. "Just Like Heaven..."

High'n'dry

Just täpselt selline tunne on. Õrnalt veel õhus hõljumas ja õhtuti tühjaks pigistatud kui kivi - häälest nimelt. Jälle jäi pool sellest lavalaudade alla, kael tüüpiliselt valus ja kokku leidsin kätelt-jalgadelt neli sinikat.

Ütleme siis nii, et HND sobib jube hästi suure massi rahva ette, oleks seal massis siis veidi rohkem inimesi, kes neid teaks, kaasa elaks. Muidu oli super! Tsipake lavalist juurde ja olemas.

Def Leppardist oli mul selles mõttes kahju, et ma ise ei saanud neist 100% - Baz oli mingil moel ikka veel kohal ja nii värskelt mälus, et ei lasnud täiesti vabalt seda uut vastu võtta. Seda samasugust tohutut energiat ei olnud nii palju. Muidu oli täitsa tip-top toredus. Rick Savage'i bassi armusin ma kohe ära - inglise lipp ja puha ju -, eriti selle lihtsa, imeilusa bassisoolo ajal. Ahhh. Ja ilmselgelt on mul lokkidega kitarristide vastu eriline nõrkus, sest...noh...Vivian Campbell noh!
Pluss selle mehe kitarrid...

Õhtu märksõna: Let's get tocked! And rocked we got.
Nüüd on päev ravimist ja siis, juba täiesti sooja kaelaga, edasikäik Rabakale! Ja sealt veelgi soojemana Soome.

WC sabas, muuseas, oli üks naine meie ees, kes päris mult Bachi kohta, kahetses sügavalt ja siiralt, et ta ei läinud, kui oli mu paar sõna ära kuulanud, sai teada Bon Jovi kohta ja tahab ka. Hästi palju. Täitsa lahe naine, Pärnust ka ju, kuidas muidu. :D Ainult et selle HRL-i pärast olen ma ta peale ikka kade küll.

Tegelikult oleks nii väga tahtnud olla Riias Linkin Parkil

08 June 2008

Lahtisest aknast tulevad lihtsalt nii head lõhnad (müstika, keegi küpsetab vist), et peab lausa õunakooki tegema.

Aga midagi veel paremat kui õunakook:

07 June 2008

"Hang around!"

Kui suur onu mänedžer ütleb: "Hang around," siis nii ongi ja ära minna EI TOHI! Õnneks ei läinudki, kuigi väike plaan juba tekkis, kui umbes neli turvat piirasid meid ümber, mõnel neist käes kõlkumas käerauad. Ausalt, pole vaja, me ei hakka mässama ega keeldu lahkumast Pirita kloostrist. Tõesti ei taha nunnaks. Oodata lasi onu natuke aega, tuli siis tagasi ja viipas meid ukse poole. Metal Mike'i kallistus tervituseks ja astuge aga edasi! Astud, astud, trepp, koperdus, kile...BAZ! Njah, päris nii ei karjatanud, aga mõttes karjus küll üks hääl: "Ei ole ju nii, no...Bloody hell, he's here!" Miks ta ei pidanud olema? Inimene nagu iga teine. Bändimehed samuti, kellega pikalt-laialt lausa Eesti ajaloost rääkida sai (cheers, Bobby!), end kaheksakesi autosse pigistada (cheers, Johnny ;)) ja siis käia läbi Rock Café, astudes uksest sisse kui "We're with the band", ja Rockstars, kus mängiti lihtsalt liiga head muusikat, et mitte veel viimsedki jõuvarud kasutamata jätta, tantsides Jackist liguneval põrandal.


Ehk: Oli 6.06.08, oli Sebastian Bachi kontsert (ei ärganud vana heliloona üles surnuist, on uus ja, noh, teine stiil ka), soojendajateks Mind of Doll ja House of Games. Kui esimene bändike oli juba hea, siis edasi läks ainult ja ainult paremaks. Kurat, kui keegi ütleks, kust saavad herrat Meremaa ja Bierk sellised hääled ja sellised juuksed, siis ma paluks ka teada saada, et ma enne järgmist elu oskaks ka õigesse kohta minna ja küsida kenasti. Aitäääh, sincerely yours.
Heli heliks, ei kuulnud ju jälle, mis mööda oli, sest esimestest minutitest aitas, et kõrvad viliseks (on ju vaja sinna ette ronida, mis ronida - lihtsalt auk ära täita) ja kitarrisoolo lindilt las jäägu ka, no oli uus mees, mis teha. Main act lihtsalt viskas kõik (piltlikult) pikali, trampis jalge alla ja me olime veel tänulikud. Nii tänulikud, et mehed, kes kõike seda põhjustasid, raputasid suures uskumatuses pead. Ilmselt ei oodatud sellisest täiesti uuest nähtusest nagu Eesti sellist vastuvõttu. Ütles ju nende trummar hiljem, et tal polnud õrna aimugi, mis või kes või kus see Estonia on. Me seletasime siis lahkelt, et on inimesi, kes arvavad, et Estonia on võileib või WC. Ta naeris ja rääkis sünnikohast Texasest ja sellest, kui räpane on L.A. Aga me jäime endale kindlaks - me tahame ikka minna ja ise näha. Veider, et üks ameerika rokkar, kellele ei peaks meie väikesed asjad üldse korda minema, uuris meie riigi mineviku kohta, koolide kohta ja nõudis seletust, miks kuradi päralt me nii hästi inglise keelt räägime, kui emakeel ja igapäevane keel on tollesama pisi-miniriigi eesti keel.


Tõesti kena oli. No päris ausalt oli. Laval ollakse maailmakuulus muusik, lava taga lihtsalt järgmine T-särgis mees, kes sind naeratades tervitab, õlle haarab ja jutustama kukub, et nad järgmisel päeval koos Scorpionsiga Tamperes esinevad. Chit-chat.


Ma ei tea, kas oli seda nüüd vaja siia või ei. Endal hea pärast lugeda, kui mälu petma hakkab. Kurat, ja olgu siis nii, et kui teised on bändidega semud kodumail ja ei tee ühestki tagaruumist ega peost suuremat nubrit kui sokkide vahetamisest, siis - põrgu päralt - Bach & co. pole päris kodumaine ka. Ega igapäevane. Nii et ma täiesti teadlikult hõljun siis natuke oma (võib-olla ikka veel tiinilikus) taevas ja mõtlen, et see oli üks korralikult vinge õhtu.


Nüüd kolmapäevani aega, et saada tagasi lootusetult kaduma läinud hääl (jäi vist lava alla), terveks saada kael ja kuulata vähemalt kord läbi Def Leppardi lood.


Youth gone wild...

03 June 2008

Spiderman

Kas keegi on kunagi teie rõdult kõrvalkorteri akna kaudu koju läinud? Noh et nagu Spiderman ronib mööda seina ja - vupsti! - kohal. Ei ole? Mul ka polnud...enne tänast. Tuli naabrimees, helistas uksekella ja ütles, et ta lukustas end korterist välja. Umbes nagu Amy, eks. Ja küsis, kas ta tohiks meie rõdu kaudu oma korterisse ronida. Eee...noo...aga palun, aga palun, meil toimuvadki just kodused ekstreemspordivõistulsed. Ja nii ta siis lükkaski oma ülemise aknapoole lahti (imekombel oli see lahti jäänud), toetas end ühe jalaga meie rõduäärele, teisega logisevale aknalauale ja tõmbas alumise aknapoole ka lahti. Ja sees ta oligi. Piljardiklubi taga grillivad mehed ei saanud vist päris täpselt aru, mis toimub. Niimoodi ikka iga päev kolmanda korruse aknast sisse ei murta. Vist. Ma ei tea, võib-olla on see tavaline käitumine. Aga mis teed, kui võti jääb ukse teisele poole. Kuramuse ebaõnn nagu ta end väljendas. Tänas siis, kinnitas all teda seiravale naisele, et nii kergelt läkski, ja lisas siis, et ma olen oma erialaga väga õige valiku teinud. Kurat ma mõtlesin, et ta lendab sealt alla. Aga kui Spiderman siis Spiderman, ma lihtsalt ei teadnud, et ta meie kõrvalkorteris elab. Müstika.

01 June 2008

6.10 Trolli keskel istus nurgas hundikoer, kes niutsus ja rabeles, püüdis kõigest väest jagu saada suukorvist, mis teda tol hetkel nii piinas. Vaatas abitult kõigile otsa, kes haletsevalt vastu vaatasid, aga tema heaks midagi ei teinud.
8.13 Rapla rongijaamas tervitas isa rongilt tulnud poega ja ta kaht sõpra, kes siis üksteise järel kõik suitsu ette panid ja auto kõrval varahommikust päikest nautisid. "Tere hommikust!"
8.48 Mees tuli naisele rongile sirelikimbuga vastu ja andis põsemusi. "Kuidas sõit läks?"
9.50 Päike kõrvetes, kaubajaama bussipeatuse kõrval seisis kinniste ustega buss, bussipeatuse ees seisis kaks inimest, kolmas oli enne minema jalutanud. Varjus ei saanud ka olla, sest seal närisid sääsed.
10.16 Üllatusvisiit koju, aga maja oli vaikne. Keda polnud, kes magas. Hakkasin CNNi vaatama, kus tutvustati päris aurkat car-poolingit Londonis.
14.55 Lugemissaalis istus ühel pool lauda Aire ja teisel pool Rainer. Siis mina ka ja kõik õppisid/tegid tööd. Meeletu. Kuidas muudmoodi veeta palavat laupäevapärastlõunat maikuu lõpus?