30 November 2008


Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.



You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

23 November 2008

Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.


15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).


22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.
Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.


Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

21 November 2008

A new beginning

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.



Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:




13 November 2008

Happiness gained by illusion

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.

11 November 2008

November rain



Praegu on täpselt sellised ilmad, mida ma armastan. Sellised, mil tuuleiilike kogub end keeriseks, mis ähvardab sind Mary Poppinsi kombel ära lennutada, või soe aga tihe vihmasabin üldse halba ei tee, mitte nii nagu mõne nöost välja võiks lugeda. Tegelikult on üsna kelmikas vihmavarju ühest servast kinni hoida, teise serva alt välja piiluda, et mitte vastu posti või vastutulevaid inimesi põrgata ning merelaiustest lompidest üle hopsata. Tuleb vaid piisavalt soojalt end riidesse panna ja kõrvaklapid kõrva, et tuul mõtteid peast ei pühiks.

Kitarritrillerid manavad silme ette pildi varahommikusest California udust, kui oleks ise näinud, siis teaks ehk paremini, ja mahedast tuulest maanteil, mis praegusel aastaajal pigem vist kõrvetavad on. Kerged trummirütmid toovad neile vihmastele ja pilvistele tänavatele mingi erilise võlu, mingi kerguse, mida mõned sellest ilmast eluski üles ei leia.

November meeldib mulle. Isegi, kui puud juba raagus ja kuu tagasi oli nii mõnus läbi kollaste lehtede sahistada.




Vihmase ja tuulise sügisilma looks seega: The Eagles - "Hotel California" Nii tantsiski läbi sügise.

03 November 2008

Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you



Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive

01 November 2008

'Cause I can't feel my face

I won't struggle on
In a world so cold
In a world so wrong
I'm not running away, been fighting this so long (so long)
Such a price that we pay, we gotta be so strong
in a lie...
Minna on hea, kui tuul lükkab seljatagant ja suuri vihmapiisku, mis ootamatult tuulega tulid, ei tunnegi väga juustesse kukkumas. Lained on kõrgemad, kui arvatagi oskasin, nad rulluvad täie hooga vastu kive, mis täiesti vee alla kadunud, ja vastu kivimüüri, rulludes ja põrgates omavahel kokku, tantsides ja keereldes, heites tükikese endast üle ääre kõnniteele. Meri on hoopis teist värvi kui muidu. Aga ta pole vihane, või kui ongi, siis on ta vihasena ilusam. Üks must linnuke (ei tee ma neil vahet) seisab kitsukesel liivaribal vee ja kivimüüri vahel ja uurib arusaamatult vett, mis peaaegu ta jalgadeni jõuab. Aga ära ka ei lenda, lihtsalt seisab seal.
Ei tea, kas ükski foto võiks seda kõike ka ise rääkida. Tormi merel ta ju näitab, aga tormi pildistajas eneses - kas ka? Kui hästi läheb, siis näitab, kui tõesti oma süda ja oskused sinna pilti valada. Aga seda on raske teha, kui fotoka akud täiesti tühjad on. Ja mõni hetk on ehk parem ka täiesti endale jätta. Et miski kaotsi ei läheks.
Vaikne ja soe on selle kõrval Kadriorg, puuokste vahelt isegi päike piilumas. Aga tuul jõuab ka neile tänavatele hiilima, niipea kui päike pilvede taha peitust mängima läheb. Ja endal on selles tuulevaikuses kõndides tunne kui õus läbiklopitud vaibal, juukseotsest varvasteni välja oleks tuul justkui luudesstki kõik halva ja vana ära lennutanud. Täitsa hea on olla.

29 October 2008


"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.


Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...

28 October 2008

Kodus oli nii hea olla. Ma magasin nii kaua! Ja ei teinud peaaegu mitte midagi olulist ega kasulikku (mitte et ma seda muidu teeks, eks) ega vajalikku (kooli jaoks nt) peale natukese lugemise. Enne ärasõitu tegin tiiru pooltormises rannas, kus oli päris palju jalutajaid selle ikka veel parajalt metsiku tuule jaoks, mõni purilendur (no need, kes laudade ja langevarju-tüüpi asjandustega lainetel uhavad ja hüppavad). Igati vägev oli luidete vahel tuult trotsida ja pilte klõpsutada. Minu lemmikrand ikkagi ju, kodu ja tuttav ja tormine - nii hea!
Pilte ka kunagi.
Ja siis lugeda blogisid, kõrval mängib telekas suvalisi lugusid...ja avastada, et kell on 1 öösel, hommikul kell 9 peab täies valmisolekus tööl olema, kus enam nädal käinud pole.


Mmm, väga mõnus lugu: Amy MacDonald "This is the Life". Love it.

25 October 2008



Tänaõhtune ETV "Adrenaliin" oli päris julm film. Aga oma unepuuduses oli see piisavalt sürr, et see ära vaadata. Huvitav, kas "Fear and Loathing in Las Vegas" mõikaks nüüd ka rohkem? Ei hakka parem järgi uurima.

Eile oli õhtu Bikersis, kuhu me läbi tuule lõpuks end kohale murdsime. Tuul polnud siiski ainus takistus - lausa vajalik oli teha fotosessioon kotiga selle asemel, et end valmis sättida, siis seisime kolme prügikotiga keset tänavat ja ei osanud neid kuhugi panna, sest väravad on kas katki või lukus. Need jäid keldrisse ootele. Ja alles siis tuli tuuleprobleem. Päeval läbisin sama tee tegelikult, aga siis otsustas üks tänava kohal tantsiv leht mulle vastu pead lennata ja mulle silma kõrvale peaaegu sinika tekitada. Not so nice.

Anyway, bändid olid kokkuvõtteks enam-vähem. Esimese ajal oleks saanud end vägagi liigutada, aga rahvas oli veel "jahe" kergelt öeldes, st kõik seisid paigal, paar kaela ja mõni jalg nõksus. Teine oli kohutav. Rock Crime ajas toatäie rahvast kokku ja mõned ka päris liikvele, päris hea oli. Eimeli bänd tegi ka sinna lõppu midagi üdini omapärast ja paljude žestide saatel. Aga see-eest oli vahemuusika superhää - oli Placebot, oli 69 Eyesi, Type 0 Negative'i, Iron Maidenit ja päris lõpus mängiti ette lausa plaaditäis Mötley't. Aga rahvas vajus minema, nii meiegi.

Koju pärast kolme, väike pakkimine, magama neli läbi, üles enne kuut, jalgsimatk rongijaama läbi tuule ja vihma ja pimeda varahommikuse, aga päris elusa Tallinna kesklinna, rong ja 2h und. Seega "Adrenaliin" oli väga hea film, mida avastada ja vaadata. See oli päris segane. Soovitan täiesti neil üleväsimuse-magamatuse hetkedel (aga mitte väga nõrganärvilistele, see on selline jalaga-makku-bazuukast-otse-näkku film).


I need sleep. G'night! I'm out.

19 October 2008



See on lihtsalt üks ilusamaid lugusid...
Oli enne Kalev Spordi kanalil (oli teisi lugusid ka) - kena vaheldus antropoloogiale, mis pole kõige hullem asi, mida õppida (mida ma ütlen praegu - teisipäeval räägin muud juttu vist).

17 October 2008


See eelmine, nr 300, oli kuidagi masendav. Aga seda oli päriselu väljaspool ekraani ka tol hetkel.

Igatahes:
Depeche Mode'i pilet (kes ühineks?) ja 2 laevapiletit Soome ja tagasi on mu enda sünnipäevakingitus mulle endale. Kuu aega ette. Ja praegu tunduvad mõlemad eriti üksildased, sest kedagi pole ühinemas. Jälle mööda. Ma ei suuda vist kunagi eriti rõõmsalt oma sünnipäeva tähistada (isegi, kui kumbki n-ö kingitus pole päris päevaga seotud). Eelmine aasta - katastroof; üle-eelmine - kah üksi, kuigi tegelikult päris tore oli. Mida iganes. Kokkuvõtvalt vist seda, et ma ei taha jälle vanemaks saada.
Ja ma arvan seda ka, et üldiselt - kui keegi üldse loeb seda -, siis 14.november meie uues pesas on mänguõhtu. Stiiliks - mäng. Ja õhtul, kes ühineda tahab, Rock Café Viikate ja Kosmikutega.

Pff, mulle ei meeldi nii pikalt neid plaane ette teha, aga ehk seekord õnnestub...

11 October 2008

Make another mistake


Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.



I'll need 37 stitches to keep the pain in

08 October 2008

Once a queen, always the Queen

Täna olin ma umbes viieks minutiks Henry VIII kuues (ja õnneks viimane, ellujäänud) naine. Päris lõbus oli kuulata, kuidas "Henry" vaidles oma "naistega" ja kohtunikega. Mul polnud ühtki pretensiooni - "mina" elasin ju kauem kui "mu abikaasa".

See kuningas ja kuninganna las olla. Ma olen endale ühe teise kuninganna mälestuse võlgu.
19. september ja Riia - ei, Läti pole vahepeal kuningriigiks hakanud, küll aga väisas Queen Riiat. Ja meie lausa pidime seda nägema. Isegi selle suure AGA-ga. Startisime päris vara hommikul - kell 7 on reede hommiku kohta ikkagi väga vara. Pooleteist tunni pärast jooksime Pärnu bussijaamast Statoili oma hommikuse kakao-/kohvilaksu järgi, alles bussi tagasi jõudes taibates, et pileti hinna sees on ka tasuta kuumad joogid bussis.
Riiast läbi sõites olime tüüpilised turistid - "Oiiiii, vaata, mis seal on!" ehk siis lugesime poesilte ja reklaame oma kohutava olematu läti keelega ja lugesime Statoile kokku (neid on lugematu hulk seal). Ma taasavastasin seda kohutavad tunnelimoodustist bussijaama juures, eriti armsat vanalinna - isegi üks puu tuli tuttav ette. Sõime bussijaamas pingil...midagi, meie vastas pingil sõi ka üks naine...midagi - tal oli x-hepatiit, mille meiegi vist vähesel määral külge saime. Siis jahusime umbes pool tundi pagasi äraandmisega - kes, kus, kui kaua ja kui palju. Šoppamisest ei tulnud miskit välja, sest kõik poed olid täpselt samad, mis meil. Ainus asi, mille ma olin sunnitud ostma, oli sall Seppäläst, sest tuul oli lõunavabariigis tugevam ja külmem kui ma karta olin julenud. See sall päästis mind kindlast voodissenaelutatusest, kuigi haige olin nii või teisiti pärast.
Arena Rigasse polnud ka just kõige lühem tee, aga ajatapjaks on see küll hea. Kella kuue paiku polnud seal ukse ees passida küll veel mõtet - järjekorrad olid umbes viie kuni kümne inimese pikkused. Aga kuidagi tekkis seda rahvast sinna juurde, nii et kui uksed lahti tehti, kisti meid lihtsalt vooluga kaasa. Sees pidi ka veel ootama, aga seal oli vähemalt soojem - ja väga palju rohkem rahvast, sest liikuda polnud küll väga ruumi ukse taga. Saalis seevastu oli seda küll ja veel, täpselt nii palju, et me end rahulikult teise ritta istutada saime - ja kenast kohe eesti onude seljataha. Istusime tunnike ja rääkisime teemadel, mis ei puudutanud seda sündmust kohe üldse - no näiteks huulepulkadest. Nojah...Muuseas, "soojenduseks" mängiti AC/DC-t. Oli vist...
Aga veider selle keikka juures oli see, et mul polnud kordagi enne neid liblikaid kõhus, seda pitsitavat tunnet, et kohe-kohe...kohe näeb midagi suurt ja head ja...No ei olnud. Ja ei tulnudki. Vähemalt mitte kohe. Ma vaatasin ja püüdsin tunda midagigi - see on ju Queen! Aga ei olnud! Seal oli Brian May ja seal oli Roger Taylor...ja kamp andekaid muusikuid. Aga nemad kokku ei olnud mitte ühekski sekundiks seal laval Queen.
Esimene pisar leidis mu silmad üles siis, kui May laulis "Love of My Life'i" - üksi, meie ees, kitarriga. Kuidas siis mitte tunda midagi, kui ta pühendab selle loo Freddie'le, laulab hingepõhjast ja nii, et tal endalgi läikisid silmis pisarad. Siis heldis süda sees ja kõik muutus nii härdaks, korraks oli tunne, et...
Võib-olla ma tundun kuidagi liiga negatiivne kogu selle keikka suhtes - see ei vääri üldse seda. See kontserti oli hea, see oli väga hea - oli professionaalne, tasemel muusikutega, kõik oli selles mõttes parimas korras. Aga see poleks pidanud toimuma nime all Queen. Ma sain aru oma emast, kes ültes, et ta oleks tulnud, aga ta ei tahtnud näha ega kuulda neid lugusid selle nime all ilma Freddie'ta. Ehk siis üldse mitte kunagi.
Teise pisara tõmbas silmisse see, kui "Bohemian Rhapsody" alguses oli ka Freddie seal - küll ekraanil, aga ikkagi oma hääle ja oma näoga...äkki ka oma vaimuga seal meie kohal hõljumas, laulmas. Need olid need väikesed hetked, mille pärast ma sinna läksin - või vähemalt mille pärast ma seal olin. Väikese lapsena ma pea et vihkasin nende Innuendo albumit, mida mu ema tihti kuulas. Miks? Ei tea. Vähemalt sellest sain õnneks üle tookord.
Ja pärast oli veel mõni tund Riias aega ringi kolada. Aga mida sa teed õhtul kell 11, kui väljas on külm ja bussini kaks ja pool tundi aega? Muidugi sa jalutad kõige aeglasemas tempos tagasi kesklinna, arutled ka veel pimedas seda, kui vägev võib olla seal ülikoolis käia (nende akadeemiate hooned näevad välja nagu pisikesed lossid ju) ja muus taolist. Isegi areena ligidal olev tankla oli kinni pandud. Seega - jalutada linna ja kolada mööda vanalinna tänavaid, viimasele suurt ringi peale tehes. Tee peale jäid paar päris hea muusikaga kohta, oleks aega rohkem olnud, oleks sisse astunud, ja McDonalds, sest Laura tahtis süüa.
Bussijaam oli aga selle aja peale juba kinni pandud, kõik meie asjad, sealhulgas bussipiletid bussijaamas sees. Okei, liialdus, vaid üks uks oli kinni, teisel pool maja oli turvaonu ukse peal ees ja nõudis head põhjust, miks meid sinna sisse lasta. Õnneks oli meil neid päris mitu. Sees oli soe ja hea ja...soe! Ja joogiautomaadid. Hah! Need on parajad nuhtlused. Viimased santiimid pidi ju kuidagi ära kulutama, seega - kuum tee/kohv automaadist pluss vähemalt kaks šokolaadi. Too viimane automaat oli parajalt vastik väike asjandus - vahepeal koukis viis inimeset, nende seas turvaonu, seal midagi välja. Me olime lõpuks päris tegijad juba, jagades nippe, kuidas oma šokolaadi masinast välja saada.
Buss oli ka hea - soe! Ja kiire. Šokolaad jäigi seal söömata, sest uni oli magusam veel. Pärnus oli vedi soojem kui Riias, nii et see lühike tee autoni ja sealt pärast koduukseni äratas mu nii üles, et istusime emaga kella kuueni üleval ja rääkisime. Kontserdist ja muust.
Hommikul läksime regatile, mis oli sel korral veidi põnevam kui varem - nimelt oli seekord meile isegi natuke, aga väga vähe, tuult antud. Ja hää Freya koos meeskonnaga vedas meid teiseks.
Samal õhtul viis buss tagasi Tallinnasse, kus, noh, käisime veel ühel keikkal ära. Polnud just elu kõige uhkem keikka, kus olla, aga fuck that - vähemalt me tegime selle enda jaoks lõbusaks, pöörates bändile hästi vähe tähelepanu (enne seda, kui kitarrist särgita lisalugusid mängima tuli) ja tantsisime selle asemel, et neid noorukesi (tegelikult meievanuseid, aga tundub nii noor...teiste kõrval) jaapanistiili poisse droolida ja vahtida. Oh well. Veider olla nii noore seltskonna seas (mu ees seisis umbes seitsemaastane tüdrukuke).
Äh, jah, nii paljukest siis varsti juba kuuaja tagusest ajast. Et ma nõdrameelsena ikka mäletaks, et Brian May'd nägin ja kord kaks tundi karget mereõhku läbi nohuse nina kopsudesse tõmmata sain.

02 October 2008

Gotcha!

Pildiliselt üldse mitte esteetiline, aga maitsemeeled kargasid lakke küll. Nämm-nämm.

23 September 2008

You bite the hand that feeds you


Kõigile, kes külmkapiukse lahti tirivad ja sealt vinkusid haaravad, neile, kes nurisevad, et ei leia odavat paari nahkkindaid, neile, kes arvavad, et tsirkuseloomi peetakse kui kullatükke:


http://www.earthlings.com/
Film eestikeelsete subtiitritega


See on, ausalt, poolteist tundi puhast piina - mitte ainult sulle, vaid ka neile, keda seal näidatakse. Nende saatusekaaslastele, neile, kellelt tulevad su viinerid ja Mäkiburgerid ja nahast rahakotid, talvesaapad ja meelelahutus, neile, kelle keegi võtab koduloomaks, endale aru andmata, miks või kuidas ta nende eest hoolitseb. Kui üle viskab...vaadake...Kui teil aega jätkub.
Ma tean, et keegi ei taha seda näha, mis päriselt toimub. Ma tean, et te ei taha näha, kust tuleb see šnitsel taldrikule või singitükk pannkoogisisuks - keegi ei taha. Milleks rikkuda oma isu, eks? Miks piinata end selliste piltide ja mõtetega? Miks lasta end häirida millestki sellisest, mis toimub mujal - ega's meil nii ju ei tehta. Kas oled kindel?
Palun, ma kohe päris ausalt palun, et kui teil on see poolteist pisikest tunnikest, vaadake see ära, andke võimalus nii endale kui teistele, et teada saada. Ma võin täiesti ausalt öelda, et esimesed veerand tundi olid kui piinapingis ja ma ei suutnud enam ilma hirmuvärinate ja pisarateta. Ja ega ta leebemaks ei lähe ka, aga siis halvab pisaranäärmeid midagi šokitaolist - sa ei liiguta end, sa ei kuule ega näe midagi muud, pöörad silmi küll kõrvale, kui on eriti vastik, aga vaatad tagasi, sest äkki kuskil on lootusekiir. Sa istud täiesti tuimalt, halvatult, ja ei suuda mõelda, ei suuda mõista ega aru saada - miks?
Mina ei suutnud, sest ma otsustasin veidi aega tagasi selle selja taha jätta, selle jäleduse toetamise oma egoistliku sooviga nautida asju, mida mul tegelikult vaja pole, jätta kas või veidigi maha seda totrat mugavust, millega me kõik nii ära harjunud oleme. Kas pole, et isegi pelk mõte mõnest asjast loobumisest tundub juba ebamugav ja tüütu ja liialt suurt pingutust nõudev? Siis peaks ju mõtlema, kuidas teisiti saaks...
Aga kui te vaatategi ta lõpuni, ühe või mitme korraga, siis ma tõesti tänan teid. Ja ma palun teid siis ka - et säästa teie võib-olla murelikke meeli selles osas, kui vahel on vaja - ärge küsige, kas ma ikka kala või kana söön. Või krabipulki. Ei, aitäh, ei söö. Mis peaks neil vahet olema, mis eristama neid näiteks vasikast või seast? Ma tänan.

13 September 2008

Hommikune jahe päikesepaiste võitleb tuule ja kergete kargete vihmavalangutega, aga kui pleier mängib lugu, mis on nii mitmeid kordi nii erinevaid tundeid tekitanud, paistab see laupäevane hommik täitsa ilus jalutamiseks. Isegi, kui tee viib tööle, kuhu pärast kahte ja poolt tundi und kodu elutoa tugitoolis (hästi mugavas tugitoolis seejuures) asutavd järjest sisse soomlased, ja sa seletad siis neile oma hommikuse ja magamata kareda häälega mänguasjade kohta ja üllatud oma matemaatikaoskuste üle - 149 krooni ongi ju peaaegu 10 eurot, nagu sa väitsid. Jaah. Toisessa kerroksessa...

Seljataga pikk tööpäev ja keikkaöö, ees pikk tööpäev, keikkaöö ja siis veel üks tööpäev. Nädalavahetused on imelised.

06 September 2008

Back in the saddle

Parem on. Vahepeal oli tõsine auk ja päris halvasti kohe, ma ei teagi, kas seda välja oli paista. Vist mitte. Ehk siis nädal-paar enne kooli algust.

Igatahes - kas teie teate, millest inimesel tänapäeval kõige suurem puudus on? Ootan huviga vastuseid. Minult küsiti, mulle öeldi ja siis mul endal käis ka klõps ajus - ongi nii ju!

Tahaks vaba päeva. Ühteainstatki. Ja meid on korteris tervelt kaks, kes nii täna õhtul laua taga soigusid, pea raskelt kätele toetumas. Kool ja töö ja kool ja töö ja...The list goes on. Ei, ma ei vingu, tegevus on ju hea, aga vahel tahaks noh. Ühte päeva. Ma võtan selle pühapäeval - lähen suhkrutopsi ostma ja pakin asjad lahti. Ma loodan. Koju ikka sel kuul ei jõua. Nii kurb.

Kas keegi suvikõrvitsat tahab?

29 August 2008

Panic attack

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga - nagu näha - eriti ei saa. Jakogu aeg on neil midagi vaja, järjest ja ikka rohkem ja rohkem. Ja siis polegi midagi peale kahtteist tundi töö, siis veel töö arvuti taga, kuni silmad enam ei suuda lahti seista, ja ikka neile ei piisa, sest ma ju ei oska nii hästi ja ma ei suuda nii kiiresti, sest ma olen tööl. Teisel tööl, kus ma ei saa arvuti taga koode sisse toksida ja asju ringi paigutada. Ja kuidas siis on neil võimalik minusse uskuda, kui ma isegi seda ei tee, sest mul pole selleks aega? Pole aega, et kingi minna ostma, pole aega, et korralikult süüa, pole aega, et vihikut osta, pole aega, et olla minut lihtsalt niisama rahulikult ja mõelda, mis ma selga panen.

Ei - alati on nii kiire, kiire, kiire. Oleks kiire rongilt rongile jõudmisega, oleks kena, aga kui on teistmoodi kiire, nii, et isegi istudes hakkab pea ringi käima, siis tuleb hetk, millal enam lihtsalt ei jõua. Ja ma kardan, et nüüd hakkab see aeg tulema.

So, I broke down.

Miks ma arvasin, et see pole nii raske? Miks kuradi päralt ma üldse jah ütlesin? Sest et äkki tahtsin ma kordki tubli olla ja midagi kasulikku teha...Aga ei, näed, ei tule välja.

So I'm getting out of all of this. Just go...Away.

26 August 2008

Netike saabus tõesti. Aga...ma ei taha sellest kirjutada, mis mu peakolu sees toimub. Ma juba kujutan ette, kuidas keegi sellest valesti aru saada võib.

I'm a good example of how to drive people away from you. And I hate it so very much. Myself. Good night.