20 February 2009

It's night...electric night

So we begin our adventure...Äkki on päikesepeegeldused hea enne? küsisime me Lauraga üksteiselt laevas reede hommikul, kui üht sellist keset lahte nägime. Otsustasime, et on. Ja vist oligi, kui nüüd tagasi mõelda.
Seekord oli vist kõik teistmoodi natuke. Juba hostelituba, mis oli seekord telekaga. Mis nii viga voodis istuda ja Voice'i piiluda. Ah, ei, linn ootas. Muuhulgas vaatasime üle ka Tavastia-esise, igaks juhuks, et kui palju inimesi seal ukse ees päeval kell pool kolm juba istub. Oli umbes viis-kuus, üks neist veidi hirmutav valge näomaalinguga suur onu. Ohjah. Muusikapoe suurepärased avastused olid muidugi jubedad, sest rahakott ei nõustunud suurima sooviga neid kaasa võtta. Õhtune kangelane Deathstars siiski tuli kaasa - küll albumi kujul, jah. Toidupood üllatas meid seekord punaste banaanidega. Täiesti hullumeelselt naljakad tegelased - sellised lühikesed ja tumepunase koorega, pealtnäha täiesti perverssed muidugi, segaselt kallid ja hiljem väga raskesti kooritavaks osutuvad. Maitses nagu banaan, muuseas, võib-olla mitte nii magus.
Aga igasugused banaanid ja telekad jäid hea meelega seljataha, sest soojadesse tankidesse pakitud jalad pidi suures ärevuses siiski tagasi Tavastia poole vedama. Kohale jõudes ei saanud me hästi aru, kas me oleme õiges kohas või liiga hilja või mis toimub, sest meie pakutud nurgani-ja-kolm-korda-ümber-kvartali järjekorrast polnud haisugi. Ukse ees tänaval kannatas pisukest külma umbes viisteist inimest. Ja meie. Ohsapühakuradi...Aga nii oligi ja jäigi vähemalt veel veerandiks tunniks.
Kokku ootasime tunnikese väljas (millest pool viimast hakkasid mu jalad seeliku ja saabaste vahel külmast korralikult võdisema), suure jooksuga läbi garderoobi baari jõudes avastasime, et jägmine tunnike möödub sealsamas lükandukse taga passides. Kah täitsa esiridades ja põnevusest püksi tegemas (või siiski tarbitud joogist). Inva-WC on igati lahe ja suur ja ladu meenutav. Meie ees seisis muidugi tüüp, kellele ma hostelis peaaegu WC uksega oleks virutanud (juba siis aimasin ma, et teda õhtul näen, sest iga hosteli peal tol õhtul ringi liikuv inimolend Sonic Syndicate'i särgis lihtsalt pidi õhtul klubis olema). Mingil hetkel tehti ootamine igati toredaks, sest herr Whip astus T-särgis ja mütsiga, õlleklaas käes, baari ja loivas seal paar sammu ringi. Oh, ta ongi inimene! (Dooh!) Ja nii lihtsalt kena meesisend veel pealekauba. Ah, ja tänaval, juba tund varem, oli mu südamekene pisikese hüppe teinud, kui herr Nightmare mööda jalutas, või, noh, mitte mööda, aga uksest sisse. Tiinihetk oli, aga selline täiesti vaikne ja iseendale hoitud (Laura oli kuskilt WC-d otsimas). Igatahes, ka lükanduks halastas lõpuks ja ma leidsin end täiesti äkki jooksmas lava suunas, mis oli niisamuti äkiliselt nina ees. Me saime ainult natuke ropendada ja ohhetada, et me end esimesest reast peaaegu keskelt leidsime. It's all happening! Ja siis sada roppsõna suurest heameelest.
Järgmised tund aega möödas, rõõmustas publikut (keda jah, keda mitte) Sonic Syndicate põlvpükstes ja hea kurja kitarriga. Ei teadnud pea ühtki lugu varem, ei osanud suud muul ajal lahti teha kui aplausi ja toetuskarjumise ajal, päris loll oli lauljale nii otsa vahtida. Viimane oskas rahvast üles kütta sellega, et pakkus välja ühe mõnusa cricle-piti ja hiljem noshiaja. Esimest ei tundnud, teist aga küll, sest niigi olime vastu piiret surutud ja kaks rida tagantpoolt lendasid suuremad onud jõuliselt vastu selga küll. Aga see oli ainult lõbus.
Poole ühe paiku, nagu pidigi, lükati valgustus välja ja intro sisse. Ja siis läks lahti. (Nii mitmemõtteliselt, kuidas kellelegi ;)) Esimesed paar keikkat tuuril olid ilmselt õppetunde jaganud, nii et seekord läks kogu algus vägagi sujuvalt. No välja arvatud südametöö, mis ei olnud sujuv, vaid midagi suruõhuhaamrit meenutav. Oh bloody hell, noh! Aasta läks, aga asja sai (viited Korni kontserdile Tallinnas, kus Deathstars EI esinenud). Ja asja sai kui palju. Uskumatu! (Tripi märksõna, muuseas!) Välimisest küljest oli kõik väga bro - jakkidest juukseotse ja saapaninadeni (välja arvatud Whipikese natuke katkised saapakesed). Cat peitis oma näolapikest pidevalt juuste taha ära...huuled sinna kahjuks ei mahtunud. Uh. Nightmare oli, oh...ilusad püksid ;) Skinny metsikud patsid lendlesid väga kelmikalt. Bone oli trummide taga peidus. Whipi lavaline liikumine on viis pluss (robotmees), poseerimisoskus eriti tihe, aga tore, ja särk jäigi selga, mis siis, et see tal seljas tilkus (why don't you take it off, then?) Kitty-Cat ja Skinny olidki need julged, kes end riietest natuke vähemaks koorisid - lisalugude ajaks -, esimesel neist muidugi midagi väga näidata polnud. Oh boy, grow a bit.
Muusikalisest küljest olin ma väga meeldivalt üllatunud. Uut albumit kuulates häiris mind, ja siiani, kuid vähem, häirib see, et süntekaid nii rohkelt kasutatud on. Teades neid ja seda, et see instrument neil kunagi laval ei figureeri, siis häiris see veelgi rohkem, kuna ma pole just suurim fonode kasutamise fänn. Aga tegelikkuses polnud asi nii hull midagi. Mudugi, taustalaulu ja elektroonilist osa lasti kõlaritest juurde, kuid see polnud nii domineeriv ega vali, kui ma kartsin. Suur osa tausta tuli niikuinii ka lavalt või siis publikult ("Blood Stains Blondes 'i" taustavokaal oli lausa saja eri häälne vähemalt, heh). Kõik värske albumi hoogsamad palad olid, samuti eelnevate hitid. Minu rõõm ja kilked "New Dead Nationi", "Last Ammunitioni", "Cyanide'i", "Tongues'i" jne peale. No tegelikult kõige peale.
Lisaks lugudele oli juttu ka, aga kes seda enam siis mäletab. Katked siit ja sealt meenuvad selle kohta, kuidas soome bände maha tehti. "Finnish bands fucking suck!" - räägi siis seda soome publikule otse näkku. Aga eesmärgiga. "Give me your hate!" Endal polnud küll rahvuslikku viha, aga häält võis pakkuda küll. Siis oli miskit veel enesetapu kohta, aga mu vaene joovastuses mäluke ei suutnud seda kõike registreerida ja salvestada. "So let's drink cyanide!" võis see kõlada mingil hetkel. Yes, let's, anything!
Ah, ja muidugi ufoporno osa keikkast. ;D Oli kaks väga meeldivat seika otse nina all (ulalalaa), oli kordi, kus Catike solvus - pepu uppis, aga herr lauljalt muudki tegemist. Aga see selleks. Ihih.
Publiku osas...noh, keha alaosa oli võre külge litsutud ja ka selg oli pidevalt kellegi poolt hõivatud. Aga polnud pooltki nii hirmus ega hull kui Manson (seda annab ületada). Pluss, publik oli viimane, kellele siis mõelda.
Pärast keikkat loivasime vaevaliselt ja kuskil kõrgelt tsüaniidipilvedes mööda klubi ringi ja Laura suutis baarmenilt saada klaasi jäävett. Mm, jää. Poolelgi veel värsketes mälestustes ringi uitavate silmadega piilusin Emilit särgilaua juures aega veetmas (oh, kenadust), istusime ja vaatlesime skinny't fännineiudega väga pikka aega suhtlemas, nagu ka Bone'i, kellele ma varem väga näotult vähe tähelepanu olin pööranud (eriti kena naeratusega mees). Whip oli kadunud, Cat ilmus hetkeks ja siis juba lahkus üldse. Vaadelda oli tore, lähemalt ei hakanud uurima.
p.s - Catil on pehme nahk :D
Ah, ja õiged WC-d leisime kaks minutit enne lahkumist üles. Naiste omas veetis telefoniga rääkides aega keegi tüüp, kes siis minult küsis, miks ma teda nii sarkastiliselt vaatan, kui ta tere ütles. Hmm, I wonder why, yeah.

Järgmine päev möödus päevasel ajal Kristi ja Anniga linnas ringi sebides. Küll sai tutvustatud Music Hunterit, küll Backstreeti, isegi avastasime Kamppist paar eriti toredat poekest ja nende kõrvalt tätoveerimissalongi. Pool päeva peale aga andsid jalad tunda ja mis muud kui tagasi hostelisse lõunale. Pärastlõuna möödus toas lesides, Laura lõunauinaku ja minu suhteliselt tobeda katsega tõlkepraktika teksti teha (aga tehtud sain) ning lollide saadetega MTV's.
Õhtupoole aga hakkas asi jälle põnevamaks muutuma, sest ees ootas Semifinal Bloodpiti ja Vanity Beachiga.
Tavastia ees oli ka tol õhtul veidi inimesi (Metal Meeting kestis ju edasi). Semifinal ise oli kuskil müstilises taga-sisehoovis. Ukse ees ootavad inimesed andsid üldse märku sellest, et seal klubi on. Ja mis klubi siis - pisike ja tilluke ja üdini tore tegelikult. Meie lemmikkohaks sai automatselt tualett (kogemata jõudis Laura õigele poole, sest silte polnud kuskil) - kleepse ja soditud tekste ja muud taolist maast laeni ja prügikastini täis. Vaimustav.
Bloodpit alustas paar minutit pärast meie saabumist (nagu tellitud, eks). Teine rida ja oh seda ilu. Kes, kurat, palun öelge keegi, teeb selliseid ilusaid mehi? Igatahes oli lisaks silmailul ka kõrvadele hääd ja paremat, sest lauljavahetusega on ka nende stiil veidi muutunud (mitte, et varasem halvem oleks olnud, oh ei). Kui mitu aastat tahtmist neid näha ja voila! Sõbrapäev missugune!
Teine bändike oli nii ülimalt ja müstiliselt veider, et ma ei suuda neid isegi kirjeldada mitte. Poolde selga rastadega (arvatavasti) pilves kõikuv kitarrist ja laulja, kes esimesed kaks minutit kolmandas oktavis midagi vingus. Veidruse tipp.
Vanity Beachi ajaks olime ees ja keskel (no nagu ikka vist, eks :P), aga elus poleks osanud arvata, et see ka nii...ligidal saab olema. Kaks hetke ja J oli oma keskkohaga mul näos. Väga otseses mõttes siis. Tahtis ta ju nii väga seista varvastega lava äärel ja kõigutada oma vööpiirkonda mu silme ees...kogu aeg!? Pool aega seisis ma tahapoole kaldus, sest peale mehe põlvede tahtsin ka näiteks ta näolapikest näha (mis siis, et see enamasti juuste taga peidus oli). Vastik kont-ja-nahk mees. Aga ilus ka muidugi, jah, seda ka. Nii tore kohe, et põlvitas maha ja laulis meile Lauraga kordamööda (lugu muidugi ei mäleta) otse näkku. Why thank you, thank you. Aga siis läks asi tagasi lahtise püksiluku ja ka lahti vajunud vöö juurde. Grmpf. Aga positiivne oli see, et ta inglise keeles oma jutud ära rääkis (et mõni poolkogemata või tahtlikult sinna juhtunud välismaalane ka miskit aru saaks). Väga meeldiv. Ja muusika...Oh could I please, please see them again? Nii, nii hea. Kuigi igat lugu ei osanud südame- ja kopsupõhjast kaasa laulda nagu eelmise õhtu kangelastele, siis "Batcave", "Bitch in a Body Bag" ja sellised tulid ikka. Mm.
Ka seekord veetsime lõpuks aega vaadeldes ja imetledes. Uskumatu. Milline nädalavahetus.

Pühapäev möödus väga laisalt ja külmalt. Kohvrid sadamasse ja linnapeale. Fotoautomaat ei töödanud ja kuigi keegi suurepärase inglise keelega kohalik mees samas paadis meiega selles hädas oli ja abi pakkus, lahkusime selle tobeda masina juurest ja jätsime rahanatukese sinna. Kokku sai istuda kahes McD-s (ka kandikulehti sodides) ja Forumis (kus pildistamine on küll keelatud, aga keda see huvitab, eks, eriti kui ei tea (A)). Väljas oli päikeseline ja selge, aga neetult külm. Viimased tunnid möödusid sadamas.
Uskumatu! See oli nii...nii...sõnulseletamatult tore, et ma parem ei hakkagi seletama.
Reisi soundtrackiks sai muuseas Bon Jovi "Livin' on a Prayer" - keset ööd tänaval, esimese asjana hommikul pubiuksest. Ja just Helsinkis, kus me neid suvel nägime. Amazing!

12 February 2009

All the best girls


Natuke etteruttavalt, aga -

rõõmsat, toredat ja lõbusat sõbrapäeva!

Üks lauluke ka teile, millest mulle alati üks rida eriti kõlama jääb: All the best girls...They have friends to talk to and hold on to. And I hope you have such friends. Mina tunnen, et mul igatahes on. =)
Üldiselt ei peaks sõbrapäeva ainult 14. veebruarile sättima - sõbrad on ju alati meeles. Aga olgu, igaühel on oma erilist päeva vaja. Niisiis väga erilist päeva teile!


08 February 2009

Naerda tahate? Hästi palju?

Isegi mina tundsin end neid asjandusi lugedes väheke arusaajana ainetes nagu geograafia ja bioloogia ja füüsika, millest ma muidu väga suurt ei jaga.

03 February 2009


Just siis, kui ma tagaruumi uksel sooja pudrukest naudin, peab uksest sisse marssima ei keegi muu kui Imre Kose. Jätsin oma hõrgutise jahtuma ja ajasin igaks juhuks veel keelega suust viimaseid kaerahelbejäänuseid taga, juhuks, et kui laialt naeratama ja rääkima peab, ei vaataks talle mu viimase gurmaanisaavutuse hurmavad tükikesed hammastereast vastu. Ja siis liikus mõte sellele, et pole ise juba ammu midagi tõeliselt köögis teinud. Noh, jah, kirju koer sinna suurte pingutuste alla ei kuulu. Ahjugi pole - ja ma ajan igasuguse leidlikkusepuuduse köögis just selle süüks! Tuli tahtmine jälle kõike ja kõigest ise teha. Teen niikuinii, aga viimasel ajal kipub see kuidagi ühekülgselt pudrupoti juurde jääma.

Järgmine vaba aja missioon (lugemise kõrvalt): leida mitte ahju vajavate köögitoredused, mis ei nõuaks rahapuud tagaaias ja vastaks vähegi minu (nii ebanormaalsetele) nõudmistele mõne toiduaine osas.

01 February 2009

True or not?

Ee, ahah, nii otsekohene siis.


You are The Devil


Materiality. Material Force. Material temptation; sometimes obsession


The Devil is often a great card for business success; hard work and ambition.


Perhaps the most misunderstood of all the major arcana, the Devil is not really "Satan" at all, but Pan the half-goat nature god and/or Dionysius. These are gods of pleasure and abandon, of wild behavior and unbridled desires. This is a card about ambitions; it is also synonymous with temptation and addiction. On the flip side, however, the card can be a warning to someone who is too restrained, someone who never allows themselves to get passionate or messy or wild - or ambitious. This, too, is a form of enslavement. As a person, the Devil can stand for a man of money or erotic power, aggressive, controlling, or just persuasive. This is not to say a bad man, but certainly a powerful man who is hard to resist. The important thing is to remember that any chain is freely worn. In most cases, you are enslaved only because you allow it.


What Tarot Card are You?
Take the Test to Find Out.

31 January 2009

Kujutage nüüd ette sellist natuke delevadelikku filmi. Stseen - tühi, suur, kõle kaubahall imeliku liftimuusikaga ja keegi tööriietuses õnnetu olekuga vinniline ja väsinud töötaja laob hernepurke kõrgesse püramiidi. Nii. Asendage see stseen nüüd mittekõleda sooja poekesega, kus kõlaritest voogab õnnelikku maailmamuusikat ja mina laon kollases pusas pisikesi testripakikesi mingisse absurdsesse poolpüramiidi. Minu laupäev tööl. Pesupäev.

30 January 2009

Viimasel ajal on väikesed apsakad väga kalliks maksma läinud. :'(
Reisinädalast. topeltsuureks paisunud ja valusatest jalgadest, suurlinnatuledest ja kõige kodusematest mittekodulinnadest varsti. Oh kui hea oleks hetkel uuesti kohver kokku pakkida ja Britannia poole end sättida. Või ükskõik kuhu tegelikult.

15 January 2009

Teie, elavad




"Du Levande" kõlab nagu sõimusõna - mulle vähemalt tundus nii - aga, näed, polegi. Rootsi keelest ma suurt midagi ei tea, seega pole ime, et mul selline täiesti mööda tunne oli. Filmi enda kohta polnud mul enne vaatamist küll ühtki arvamust ega tundmust.

Kuna ma endiselt pole väga filmiteadlik inimene, mis puutub terminitesse ja stiilidesse ja muusse taolisesse, siis on mul ikka ja ainult oma lihtsad sõnad ja arusaamad. Võrdlusmoment teiste rootsi filmidega peaaegu puudub, kui välja arvata too Pöffi vampiirikas, aga see on hoopis teine teema.

See film on selline, mis jätab vaataja ootama. Sa pead koos kõikvõimalike tegelastega istuma ja ootama, kuni kell õiged sekundid täis tiksutud saab, et siis edasi minna, et siis midagi juhtuks. See on ka selline film, kus on heledalt sisustatud lakoonilised toad ja napisõnalised tegelased, inimesed, kes mängivad korteris tuubat või jutustavad täiesti suvalistel hetkedel oma unenägudest (mis on, vastupidiselt, päris veidrad). Igatahes otsivad nad kedagi, kellega rääkida, võimalust, et saada südamelt eelmise õhtu tüli abikaasaga.

Oli unenägu, milles mees tõmbab laualinaga laualt maha kaheteistkümne inimese üle kahesaja aasta vanuse väärtusliku portselani (söögipeo külalised jäävad sama tuimaks, nagu jälgiks nad, kuidas sipelgas üle põranda siblib) ja satub selle eest kohtusse, kus õlleklaaside taga istuvad kohtunikud ta oksjoni korras elektritoolile määravad. Pealtvaatajad hukkamiskambris heidavad mehele ette, et portselan oli üle kahesaja aasta vana, samal ajal kui tehnik elektritooli kasutusjuhendit loeb. Seda kõike heledates toonides ja tühjad kuubikruumis.

See on täpselt selline film, milles äikesetormi ja paduvihma eest on bussipeatuse klaasist ooteruumi end pressinud nii palju inimesi, et sinna ükski hing enam juurde ei mahu - peab edasi jooksma - ja ka muidu tühja koridori lift on nii täis topitud, et peab trepist üles rühkima.

Just selline ta ongi. Ja seda kõike brass-muusika saatel. Ei ole depressiivne film, nagu pealtnäha ehk paistab.

No ja muidugi Cat. ;) (Kes küll kogu filmi jooksul umbes viisteist sõna ütleb)

Muuseas, see film pani mind vaatamise ajal ühele teisele asjale ka mõtlema. Nimelt - rootsi keelest ei saa ma midagi aru (välja arvatud inglise ja saksa keelega sarnased sõnad, mis tuletamise peale ehk välja mõeldud saaks) ja kogu tekstiline sisu jõudis minuni inglisekeelsete subtiitrite kaudu. Ja seega ma nii lootsin, et tõlk on korraliku töö teinud - selliste filmide puhul on tõlge vahel liiga oluline, et sellega liig kergelt ümber käia. Olles paar viimast päeva tõlkimise teooriatega tegelenud, sain nüüd aru, kui vajalikud need teooriad on. Tjah - millest siis lähtuda? Sel korral lootsin ma, et sisust ja ainult sisust.

07 January 2009

SESS

Viirusetõrje igas mõttes; küüslaugumaffia; vitamiini-high; tee, tee, tee; Meditation channel. Ja palju, palju kahemõttelisi mõisteid ja hilisõhtuseid nalju.


We'll make it somehow. I keep telling myself that.

03 January 2009

Babble, babble, bitch, bitch, rebel, rebel, party, party

Päeval - töö ja metsik, tappev peavalu. Selle lahustas imekombel karge miinuskraadides õhk koju jalutades ja pleieris karjuv Trivium (täiesti ootamatult just nemad) ja natuke Type O Negative'i.

Öösel ja varajastel hommikutundidel - Tapper ja olematu tantsupidu. Muusika oli muidugi äraütlemata tore, seinast seina ja just meie maitsele (alati paari erandiga). Mingil hetkel kärab kõlaritest ikka HCSS ja Babies (eriti seal on viimased kohe väga erilised), sekka The Rasmustki ja Mansonit (eelmised jõulud sinikates). Ja siis mäng "Arva-ära-mis-bändi-lugu-mängib". Ei tea, kas meist taheti lahti saada või ei, aga nende lugudega see igatahes ei õnnestunud. Kahju, Venna. :P Vähemalt jalad pole villis...

Päeval - väljas ilus, selge, päikesepaisteline ja roosatupsuliste pilvedega ilm, mina istun toas ja püüan esseeplaani kokku kirjutada. Teema muutub iga tunni tagant. Nüüd ehk jäi isegi lõpuks midagi.

Sess, töö ja tantsupeod käsikäes.

01 January 2009

Pole mõtet naljatada, et oh, kindlasti jõuame kõik kolm toredat klubi läbi käia, enne kui kuskile paigale jääme. No ei. Valime ikka Tapperi, seal on kindlasti pidu uksest välja! Haah!
Igatahes seadsime sammud kiiruga sadama poole ja lõpuks me lausa vaat et jooksime uuele aastale vastu - samal ajal jooksis üks mees selles eest minema, edu talle. Ilutulestik oli - nagu nimi ise ütleb - ilus, mitte väga käraline-müraline-pauguline, vaid selline madalam ja kenam kui muidu tundub. Nii et pisipervertidel saabus uus agent - 009 seekord - tuulises sadamas.
Sealt kõmpisime WC-d otsima ehk leidsime end kooli juurest Statoilist; sealt kõmpisime Nelega läbi kesklinna ja mööda Pärnu maanteed Tapperi poole. Viaduktil sai vastu võetud otsus: isegi, kui aasta esimene pidu läheb viltu, ja kui miskipärast peaks ka teine peesse minema, siis kolmas peab ikka õigesti minema. Kui liita see veel eelmise aasta naljategemisele-ärasõnumisele, siis - nii oligi!
Sest Tapperis ei toimunud kergelt öeldes midagi. Istusime oma head 5-10 minutit seal Kristi ja Anni seltsis, kasutasime ninapuuderdamisruumi ja kihutasime tagasi kesklinna - sõna otseses mõttes kihutasime, jalad olid kergelt valusad.
Rockstarsis oli aastavahetusprogramm suurel ekraanil - ehk punklaulupidu, mis muidu on väga tore üritus, aga me otsisime midagi muud. Ja sealt saigi alguse väga tuuline ja külm teekond Bikersisse, mis esialgu tundus väga hüljatud, kuid kui sisse astudes hakkab kõlaritest laulma herr Groth ja "Shine On", siis - on ikka küll SEE õige koht. Kolmas ;) See tähendab, et aasta tuleb väga hea.
Pidu sai igatahes jälle kella viieni, seekord siiski vaid kahetunnise tantsupeoga, osaliselt samade lugudega, mis laupäeval, osaliselt täiesti uutega. Isegi natuke "häbi" sai. Ohjummel, see oli veider ja naljakas ja tantsupeoline. 'Twas bizarre. Rahvas oli ka enam-vähem sama. Oh toredust.
Nii hakkas uus aasta. Viis tundi pärast magamajõudmist astusin välja päikesepaistesse. Tuul oli jääkülm ja tugev, aga mis seal's ikka. Täitsa perfektne ilm tänaseks päevaks.

31 December 2008

She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.



Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.




Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!

29 December 2008


No ma ei tea - kui see kõlab nagu AFI, siis sõin mina jõuludeks verivorsti. Mida ma EI teinud. Võrrelda Apopi nendega? Mõlemad on rohkem kui vaimustavad, aga ikka isemoodi. Silmalainer ei tee Grothist veel Havokit ja ühest muusikastiilist teist.

Muidu on "Apollo (Live on TV)" täitsa okei lugu, väga raadiosõbralik ja catchy, aga Apopi jaoks kuidagi...flat? Natuke liiga pop vist minu maitse jaoks. Ja taustarütm on ka kohati kuskilt üle võetud. Loodan ülejäänud albumist natuke midagi muud.



AGA - vahet pole, tegelikult, tõesti, sest et NAD TULEVAD TAAS!!! Hah! Rabakast jäi meile väheks, jäi ka neile vist. Nii nad siis tulevad uuesti uuel aastal meid võluma, ja mitte üksi, vaid Mortiisiga, ja see on veel eriti naljakas, kuna kaks nädalat pärast keikkat siin näeme Mortiisi taas Soomes. :D Ei jõua enam märsti ära oodata.

28 December 2008

Take me down to the Paradise City...

Väga hea mõte on pühad minema saata marulise keikka ja tantsuga kella 5ni hommikul vähem ja rohkem tuttavate nägude seltsis. Nalja sai kui palju - kelle soengu, kelle neiude, kelle plätude pärast. Muusika oli 98% suurepärane ja ainult parim (kui välja arvata paar lookest, aga las nad olla).
Väga halb mõte on nende kuue tunni jooksul tantsida, tantsida, tantsida ja seejuures tilkagi midagi joomata. Very, VERY bad idea, indeed!!
Ja kui siis pärast kahetunnist kaunist ja sügavat und ärgata ning end teki alt välja vedada, kümast värisedes ja haigeid, valutavaid jalgu järele vedades kurgus selline tunne on, nagu hakkaks kohe surema, on ikka vastik küll. Eriti kui pead enda lõdiseva, tuikuva, üliväsinud, suures janus ja näljas kannatava kogu kokku korjama ning tööle minema. Silmad vajuvad ka väljas karges õhus vägisi kinni.

Sleep all day, party all night
Never grow old and never die

Let me rephrase that:
Work all day, party all night
Never sleep but always try

25 December 2008


Happy, merry, kinki Christmas! :D
Ehk aasta originaalseim piparkook.

24 December 2008

11 p.m Christmas Eve

Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.

Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:





Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.


Kirikuski sai käidud





Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.


Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.

Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!

18 December 2008

Whiiiii!

Suutsin lõpuks ometi midagi lisada oma kööginurka. Vana ja uut.

14 December 2008


Nii väga tahaks magada.
Aga ei saa.

07 December 2008

Päkapikud tõid perversse prügikasti selles sisalduva rohelise kollusega. Põnev.
Fotokaga tahaks mängida.
Ikka on kiire, aga täna on natuke parem.
Jõuluks koju. Gäng!

05 December 2008

313 - Pimedad ööd

ehk young desire.


Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)

Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!

All religions are boring as fuck