02 July 2009

Days off

Pühapäevase avastusretke käigus avas end meile Brummy tööstuslinnaosa, vaikne ja peaaegu inimtühi, larger-than-life ülikoolihoone, postiga kõnelev härrasmees, kes end meie poole teed tagurdas ja end õnneks korralikult üleval pidas, kuni me temast möödunud olime, põlved all värisemas. Victoria Square ja soovitatud Wetherspoon's, mis järgmise päeva lõunasöögiks jäi, New Street, mis võlus kümnete söögilettidega, igast hõljuv lõhn parem kui eelmine. Õhtul puhkasime hostelis jalga, sõime röstimata ülipehmet röstsaia ja õhtu viimased tunnid möödusid esimese maja lounge'is.
Esmaspäeval naasime New Streetile ja mõtteisse kerkis hull mõte - Blaze'i mõte seejuures - osta uus telefon. Vodafone'is vaatas mulle eriti ilusalt vastu kollane Vodafone'i armsus, hiilgas ja säras ta seal seinal. Onu värviline müüja seletas lõbusalt talk-as-you-go põhimõtet. Ma jätsin ta esialgu sinna, aga selle päeva avastusretke lõpus läksin talle järele ikkagi.
Avastusretk jätkus kanalite ääres. Fotod seletavad paremini, kui hea seal oli. Kogu see tükike linna oli üks suur Vahemere-maa kivimajade, purskaevude ja kanalitega. Päevikust: "I love Brummy more and more each day!"
Lõunasöök Wetherspoon'sis - Blaze'i soovitusel. Oli väärt ja oli hea. Üks vähestest korralikest söögikordadest tervel reisil.
Tagasi telefonipoodi.
"I'll take the yellow one."
"It's not yellow - it's gold!" teatas sama onu müüja lõbusalt, ja lisas siis vaiksemalt: "I know it's yellow but we like to be posh." Ahaa. No igatahes võlus ta laoruumist mulle täiesti uus, särava, kollase telefonikese, laadis kaardile 10 naela ja nii ma minna võisingi. Spontaansus - hell yeah.
Õhtul istusime taas hostelis, bookisime ja uurisime järgneva poole reisi busse ja ööbimist. Ära said broneeritud bussipiletid ja üks ööbimine Oxfordis. Kõik ülejäänu jäi juhuse ja hea õnne peale. Hiljem veel sai pitsat ja taas filmi - seekord vist "Transformers", mis oli, noh, kohutav.
Teisipäev algas turu külastamisega - esimese avastasime esmaspäeval, teise nüüd. Kõike ja odavalt. Aga huvitav avastada. Lõputu on see koht igatahes. Kaasa tuli särav kollane kotike (notice a pattern here?). Keset turukülastust helistas Dave ja küsis, mis meil teoksil on. Talle üldiselt meeldis meie plaan minna koristama. :P No shit.
Jalutasime aga edasi, et leida Arcadiumi, mille leidsime. Jalutasime edasi ja - ohoo - leidsime end gei-linnaosast. Tänavad olid siiski tühjad ja klubid veel tühjemad muidugi, ühe kohviku ees vaid istusid lõbusad härrasmehed. Me ei sobinud ilmselt väga ümbruskonda.
Lõunaks maailma parim veggie-burger maailma parimate chipsidega (salt+vinegar) lähedalolevast kebabist. Mmmmm...Aga siis oli aeg end liigutada ja leida buss Dudley'sse.
Marssisime mäest üles ja mäest alla, suutmata leida bussipeatust, olles piisavalt blondid, et vaadata vaid ühele poole tänavat, aga mitte teisele, veidi kaugemale, kus oli bussipeatus. Ohjah, buss igatahes pärast lõputut ootamist tuli. Meil kästi küll bussijuhilt paluda, et ta õiges kohas meid maha saadaks, aga kas me tegime siis seda? No ei. Meie? Never. We're too shy, you know. Õige peatuse tabasime kahe meetri kauguselt ära, kargasime toolidelt püsti ja jooksime välja. Haa! Edasi polnud enam nii haa!, sest tee läks mäest üles ja mitte väga laugelt ja lühidalt.
"I thought you were used to walking," teatas Dave irvega ukselt. Eh, nojah, aga mitte mäest üles!
Ah, The View! The Vieeeeew! Vennakesed mängisid malet, Blaze oli kuskil kuuris oma ratast putitamas, meie imetlesime vaadet. Ma võikski seda vaatama jääda. Mis järgnes, oli üks hullumeelselt naljakas õhtupoolik väljas, mis hõlmas igasuguseid nalju, ka Borati nalju, poseerimistunde, vastastikust tögamist ja enda asjastamist. Minust sai mingil hetkel asi. Ja siis sai minust naljatilk. Kaks selle õhtu ajalukku läinud geniaalsust minu poolt:
Dave seletas midagi "Team America'st" ja mainis, et midagi originaalsemat kui nuku-seks pole vist olemas. Mina selle peale: "Well, there could be like...Transformer-sex in the next movie!" Naerupahvakas, mis lõppeda ei tahtnud.
"Everything's doable!" Kujutage nüüd ette, mida kaks meessoost isikut sellise asja peale mõtlevad. Mhmm.
Hämardus, The View muutus aina ilusamaks ja me kolisime tuppa ümber - oli ikkagi filmiõhtu. Kuna keegi ei suutnud midagi otsustada, lükati DVD-mängijasse "Nacho Libre", sest meie polnud seda näinud. Jubedus kuubis. Mõttetu. Ökk. Siis jätkus õhtu mu käte kreemitamisega, kuna mu käsivartele oli ilmunud tundmatud valged täpikesed, mis ähvardasid sellega, et ma oma käed lihtsalt katki kraabin.
"The Illusionist" oli ka oodatust igavam ja draamam kui olema pidi. Tõmbasin teki kurguni, päris hea ja mugav oli ja püüdsin keskenduda filmile. Vabandust naeru pärast, ausalt, aga ma ei osanud kuidagi olukorda päästa. Muidu oli hea.

First night out

The crazy girls walked to the club 6-7 miles away. Võtsime endale kaks tundi aega ja arvasime poolel teel, et tee ei lõppegi kunagi ja Fury UK (McFlurries) etteastest jääme ka ilma. Tühjagi. Kohale jõudes löödi meie guest list kätele templid ja hiilisime uksest sisse klubi baariossa, tundes end ilmselt kõige nooremate naisolevustena (meie sugupoolt oli tol hetkel meiega koos umbes viis). Istutasime end klubiuste avamiseni piljardilaua juurde ja ootasime. Kui rahvas äkki liikuma hakkas, ühinesime massiga ja valgusime...mitte nii suurde klubiruumi. Lava oli...oodatus väiksem. Ruum ka. Aga siis astus merchi-laua tagant välja Dave - we meet again. Hilisemate ütluste järgi oli ta küllaltki imestunud, et me päriselt ka seal olime. Well, we did say we were coming and kept our word, didn't we? Jakid viidi üles, joogid toodi kätte, Nico tuli ja tervitas, cheers!, ja nii võtsime McFlurry'd lavalt vastu. Noored ja tohutu talendiga poisid. Chrisi kitarrimänguoskus tõmbas lõua vägisi põranda poole ja sõrmed kratsisid kukalt - andekus valgus igast poorist läbi sõrmede kitarrikaelale. Whoosh!
BB-d oli taas väga tore laval näha, seekord isegi üht osa lugudest teades. Great success! (Borat jäigi kogu reisi ajaks kummitusena igale poole hõljuma) Mingil hetkel tänas ta loomulikult kõiki tulemast ja pahvatas välja sõnad "friends from Estonia". We felt special. Me polnud teda enne keikkat isegi näinud.
Oleks me siis teadnud, kuidas need kolm sõna meie kohale hõljuma jäävad. Jalgu viibutades baaripukil saali ääres istudes tantsiskles meie juurde vanem naisterahvas, kes lõbusalt küsis, kas meie olemegi need Eesti sõbrad ja noogutuste peale küsis, kuidas me bändi teame. Lihtsast vastusest, et nad käisid tuuriga Tallinnas, tegi see ülemeelikus tujus naisterahvas omad järeldused meie olemuse kohta ja teatas seda korralikul kuuldavusel ka oma sõbrannale. Takes one to know one, right?
Üks inimene aga jäigi oma väga joogises mõttemaailmas veendunult uskuma, et me oleme Poolast. Ta komberdas miljon korda üle saali meie juurde ja küsis, kust me pärit oleme. Selgitustööle vaatamata eeldas ta, et me oleme siiski Poolast ja rääkis siis miljon ja üks korda iga kolme lause tagant sama juttu oma poolakatest kick-boxi sõpradest. Ahaamhjahh. Appi! Ta lõpetas lavaäärel jalgade kõlgutamisega ja plõksis meist fotosid - "I liiiiike those girls!" Iirlane, raisk. Poolakas on nüüdsest sõimusõna.
Kuni klubiruum vaikselt ka pillidest ja tehnikast tühjenes, oli keegi kuskil ära otsustanud, et meid viiakse linna ära. Nele katkised jalad olid ilmselt seitsmenda pilve piiril seda kuuldes. Lükatigi meid siis Blaze'i suurde autosse, neljakesi tagaistmele, ja mootor lükati sisse, et sõita...Dudley'sse? "It's perfectly safe, girls," teatas neiu Belgiast/Iirimaalt esiistmelt. Uh-uh, right, is it? Autos sain ma hakkama ka oma esimeste kurjustega - the evil little me.
Dave rääkis miskit immigrantidest. "Look who's talking," suutsin ma ära mainida. Ups. Oih. Inglinägu. Didn't mean to but it's true, isn't it? "No, no, there's a difference...Man, she's evil!" Aww.
Oo, aga enne lahkumist tutvusime kauni Freya'ga. That little wigglebum stole our hearts! Me oleks ta surnuks nunnutanud ja ei suutnud temast mitte rääkida isegi...praeguseni, tegelikult. Issi Jay. :D
"Borat" kujunes naerulihaseid treenivaks jälle. Meeletu, kui pervo ja loll ja idiootselt naljakas üks film olla võib. Järgnes "Tenacious D", mida mina kõigi imeks näinud polnud, aga mis umbes sama mõttetu oli. Filmi lõpuks oli kõigil uni silmanurgas ja nii tilkus igaüks oma voodisse. Meie päralt jäid diivanid elutoas, kus kaunid 4 tunnikest und möödusid.
HQ-st saime minema 1 paiku, kui Blaze lennujaamast tagasi oli ja meil istus kõhus kaks röstsaia extra crunchy maapähklivõi ja Nutellaga (esimene mulle, teine Nelele, ja nii kogu reisil peaaegu).
Blaze jõi hostelis tassikese kohvi ja jättis meid linna avastama, olnud teel näidanud paari suunda ja kohta.
Mu telefon, muuseas, andis reedel laadides otsad. Ilmselt ülepinge tõttu. Ekraanile meeldis mulle mu peegelpilti, ja mitte olulist infot näidata. How bloody fantastico.

So we begin...The Tour That Will Never Die

18. juuni, neljapäev.
Ema sõitis hommikul Tallinnasse isale-vennale järele, mina sõitsin samal ajal Kaubamajakasse, kuulates tagasiteel rõõmsalt Placebo uut albumit, aimates juba ette, et "Bright Lights" on tagasitulles väga valusalt õige lugu, mida kuulata.
Nele, ta isa ja vend korjasid mind ja mu loodetavasti alla 15kg kohvri kolmveerand kuue paiku autosse ja tuur algas Riiga sõiduga. Läti on naljakas - keel on naljakas, onud raadios laulavad "omnibusidest" ja Friday'sist võib lahkuda piparmündilehe-naeratusega.
Hetk, mil rattad enam maad ei puudutanud, oli taevalik nagu alati. Pilvetupsude kohal hõljudes lendles peas kaks mõtet: "I can't believe we're doing this" ja see, kui neetult ilus seal ülal oli.
Stanstedis ootas meid põrandanurk omal valikul, et seal siis 7ni hommikul bussi oodata. Saiakeste lõhn keerles ümberringi ja oli nii isuäratav.
Paber-pastakas-blogist:
Nele istus endale tuti perse...
Does your baggage fit? If your BAG is TOO BIG, it will not be allowed through security. Please check it OUT!
Kuke-sümfoonia nr 1 ootab kirjutamist
"Ma saan istudes lamatised varsti!" - "Istutised!" - "Istikud!"
Me plaanisime magavatele inimestele ja varahommikust heviaeroobikat teha, diagonaale (Nele kuulis "head oraali") läbi ootesaalide.


Enne kella nelja oli väljas juba päevavalgus, silmad kipitasid ja isu oma Soy Chai Latte järele Starfucksist aina suurenes. See soe, vürtsikas energiapall, mis kurgust alla veereb...mm...
Ja Starfucksi me ka saime. Järgnes kolmetunnine sõit Birminghami läbi Londoni imearmsate tänavate. Me õhkasime ja ohkasime ja esimesi pilke Brummy'le heites tundus too eriti kõle ja halb tööstuslinn. Muuseas, me olime sel teekonnal peaaegu Annu juurest läbi sõitmas, sest bussijuht teatas sõidu alguses, et viib meid läbi väga erinevate Briti linnade ja Brumi jõuame umbes...neljapäeval. Fabulous! Ta lubas ka tasuta kohvi ja minibaari. Saime WC.
Brum tervitas meid tuule ja nimetute tänavatega, bussipeatuste pisikeste kaartide ja kohvrite mäest üles-alla-üles-alla vedamisega. Kui lõpuks üsna industriaalsest linnaosast oma hostelikese leidsime, ootas meid ees viirukilõhnaline kosmilise muusikaga vidinaid täis kõige värvilisem ruum, kus ma eales viibinud olen, ja toatäis hindusid. Oh, great. Aga kena noormees letis lubas meile tuba umbes poole tunni pärast ja linnakaarti.
Meie kahe nariga toake asus teises majas ümber nelja nurga ja limusiinirendist mööda (kaalusime autot peseva limusiinionu ärarääkimist, et ta meid järgmisel õhtul klubisse viiks, sest The Roadhouse asus umbes 10km meist). Tol pärastlõunal avastasime Bullringi (humongous!) esimest korrust ja oma "very safe" ümbruskonda - ümber nurga oli kolledž, eriti ilus meeskodanik ja politseijaoskond. Nojah. Õhtu lõppeks mahl, pitsa ja film hosteli poolt - miski tobe märul agendi, 75% alasti neiu ja pantvangist lapsega. Thrilling.

29 June 2009

The evil thing is back again

I'm so incredibly thrilled about the trip we just had, so incredibly happy about everything that happened and the places we saw. I'm so thrilled about life right now, thinking of every possible route it can take at the moment, trying to figure out the right one, only one thought, direction and destination pounding in my head. Is it right? Wrong? Selfish? Brave? I want to step into that brave new world and be courageous, to walk up that hill and knock on that door and say: "Here I am. Ready to start now."
Ma pean ühekaupa päevi lahti harutama hakkama, ka enda jaoks uuesti meenutama - naeratustega. Nii palju planeerimata segadust ja toimetulemist, hakkamasaamist lootusetusehetkedel ja naermist, õnnest ohkamist ja totakaid nalju. Ja segadust, segadust, segadust. Täielikku, ülepeakaela, sisemist, sügavat segadust. Kui sellest välja rabeleda ja ka sellest ringist, et meisse ei usuta ega tõsiselt ei võeta, saab kõik korda. Hakkab saama.



Seniks:

When alone on the hills
With the wind in your hair
With a longing to feel
Just to be free

Not alone with a dream
Just a want to be free

Iron Maiden/Blaze Bayley - "The Clansman"

18 June 2009

It's time to say sorry and time to say good bye. Good ol' Britain waiting.

09 June 2009


Taas kord on käes aeg veeta paar päeva toas, pistes nina vaid korraks välja, juua neli-viis tassi teed ja pool pakki apelsinimahla päevas, süüa täiesti ebaregulaarselt ja mitte mõistlikult, otsides ja tuhnides laias veebimaailmas ja püüdes leida ideid, mida nii väga ja nii kiirelt vaja oleks. Viimased kaks sessipäeva.

Aga nädalavahetuse Rabarock ei tohi tulla taas selline:

Ma ei mõtle mitte seda, et Liis seal olla ei tohiks, otse vastupidi, peab olema. Lihtsalt see foto on nii geniaalne, et võiks igasugusedki vihmapilvekübemed ära ehmatada. Ei tahaks jälle nädalavahetust vihmavarjusõdalaste ja kõndivate kondoomide paraadiga. Ega tõmmata hommikul jalga tenniseid, mis on eelmise päeva pidevast jalavannist ikka veel märjad ja külmad. Okei, selle vältimiseks on mul sel aastal õnneks teine variant jalanõude osas. Aga kõndivate kondoomide osas jään endale kindlaks - soov puudub.

07 June 2009

06.06

Aasta 2006 - 06.06.06, see ülimaagiline päev, mil maailm vist hukkuma pidi ja kõike muud. Mul oli pisike personaalne joovastus, sest jänkud hüppasid tol päeval välja ringlusesse. Elik tuli välja Decemberunderground. Sweetness. Muus osas ma vist õppisin lõpueksamiteks. Vist.
Aasta 2007 - uurisin ja puurisin, aga ei teagi täpselt, mida ma tegin. Olin keset Saksamaad ilmselgelt, aga mida tegemas - pole aimugi. Ma eeldan, et päev hõlmas lapsi ja näiteks kas rohimist või kastmist või midagi taolist.
Aasta 2008 - BAZ! Neljapäeva õhtul Tapperis Caroline'il taipasime, et hei - sellest on aasta. Terve aasta. Seems like a few months ago. See oli üks neist super-õhtutest, millest pole üle saanud veel täielikult. Kõik selle ürituse algusest kuni lõpuni kella 4 paiku varahommikul oli üks suur is-this-really-happening?!? Bändid, Dave, telk kloostri taga, vestlus Bobby'ga, lõbus autoreis linna ja mööda klubisid (RC, Rockstar's), tantsud Mike'i ja Johnny'ga ja kestev imestusseisund. See oli üks neist õhtutest, kui kõik oli õigel ajal ja õiges kohas ja 110%. Thanks, darling. ;)
Aasta 2009 - ehk eile. Töö ja peaaegu suutmatus rääkida, sest kaks eelnevat õhtut jalutada külmunud jalgadega Tapperist koju, nende kahe vahepeale jäi eksam ka veel. Ja kojusõit eile õhtul. Täiesti tavaline päev jälle. Aga ikka täis ootusi ja põnevust nagu viimasel ajal need päevad on läinud. Nädala pärast saab rabarokkima ja siis...

29 May 2009

Kild

Seven ways to annoy a Scot


1. Use England instead of Britain, or English instead of British.
2. Use British instead of Scottish.
3. Use Scotch to refer to the people.
4. Pretend never to have heard of Robert Burns.
5. Say it would be better if the UK had one football team instead of four.
6. Talk about men wearing skirts.
7. Imitate the local accent.

25 May 2009

Behind blue eyes

...või punaste silmade ees.
Viimased kaks õhtut on möödunud isamaaliste laulude (Öölaulupeo video eile õhtul ja paar laulukest täna), vaikuse (tänane eri) ja punaste silmade seltsis. Viimased pole mitte nutmisest - ainus, mis siin üldse nutune saab olla, on süntaksiteooria eksam homme või siis silmavalu -, vaid mingist müstilisest põhjusest. Sessi ajal on valutavad ja põletikus silmad viimased vajalikud asjad. (Kui keegi ei leiuta kuulamisel põhinevat eksamit, va siis muusikaajalugu.) Isegi sõnad "üks parimaid kaustu" ja "olete põhimõttes hästi aru saanud" või "nende tekstidega võite küll kuhugi juba minna" küll sisenesid kuulmisorganitest, aga ei tekitanud emotsioone - ainus, mis seal päikesevalgust peegeldava laua taga tõlkemapi kommentaare kuulates peas tagus, oli - valus, valus, paha päike, liiga hele, valu.
Niisiis võiks mõlemad tänaõhtused probleemid juba möödanik olla. Ei ole meeldiv ei üks ega teine.
Edasi vaikuse ja X'-teooriaga. CP...IP...Non-finite clausal complements...

23 May 2009

Starstealer

Rock Cafésse pole imelikul kombel väga kaua jõudnud. Eilse ees tuleb tänada No-Big-Silence'it ja väga sügavalt kummardades tänada, sest live oli...ütleme, et kõike peale suure vaikuse. Kui tuled saalis põlema pandi (liiga kiirelt tuli see aeg), võbisesid põlved ja tudises pea kergelt ebastabiilse kaela otsas.
Uus album kõlas tegelikult Rockstarsis juba väga paljutõotav ja laval veelgi enam. Tahaks seda ketast vägagi kuskilt sülle haarata ja koju tuua. Ei teagi, millal selleni jõuab, aga seniks on suureks lohutuseks kaks järgmist kuud - mõlemad ehitud vähemalt ühe NBS-ga. Parajalt, et kaelalihased taastuda ja uuesti igatsema hakata jõuaks. Tegelikult on teine ring mittevaikust juba kolme nädala pärast - ei jõua teps üheski mõttes enam ära oodata.

Ei teagi, kas tegu oli tähevarguse positiivse mõju või saunakuumusega Rock Cafés või millega iganes, aga nägin üle pika aja uuesti und (vähemalt sellist, mis ärgates ka tsipa meeles oli). Oli aeg veidi vähem kui kuu aja pärast, oli kohver ja miskid tänavad kuskil ja mõtteis paanika - ma unustasin kirjutada!
But she, who knew little of the world of men, being a woman, was keenly aware of his burning eyes. She had never had men look at her in such fashion, and it embarrassed her. She stumbled and halted in her utterance. The thread of argument slipped from her. He frightened her, and at the same time it was strangely pleasant to be so looked upon. Her training warned her of peril and of wrong, subtle, mysterious, luring; while her instincts rang clarion-voiced through her being, impelling her to hurdle caste and place and gain to this traveller from another world...

/---/
And while he talked, the girl looked at him with startled eyes. His fire warmed her. She wondered if she had been cold all her days. She wanted to lean toward this burning, blazing man that was like a volcano spouting forth strength, robustness, and health. She felt that she must lean toward him, and resisted by an effort. Then, too, there was the counter impulse to shrink away from him. She was repelled by those lacerated hands, grimed by toil so that the very dirt of life was ingrained in the flesh itself, by that red chafe of the collar and those bulging muscles. His roughness frightened her; each roughness of speech was an insult to her ear, each rough phase of his life an insult to her soul. And ever and again would come the draw of him, till she thought he must be evil to have such power over her. All that was most firmly established in her mind was rocking. His romance and adventure were battering at the conventions. Before his facile perils and ready laugh, life was no longer an affair of serious effort and restraint, but a toy, to be played with and turned topsy-turvy, carelessly to be lived and pleasured in, and carelessly to be flung aside. "Therefore, play!" was the cry that rang through her. "Lean toward him, if so you will, and place your two hands upon his neck!" She wanted to cry out at the recklessness of the thought, and in vain she appraised her own cleanness and culture and balanced all that she was against what he was not.
Jack London - "Martin Eden"

19 May 2009

Good, bad, good, bad,...

Lauri naeratamise vajalikkuse kõne oli positiivne. Ma julgen arvata, et ka minu olge-spontaansed-kõne oli seda. Nende vahele mahtus üks orgaanilise toidu vastane ning pärast mind, mida ma (kahjuks) kuulama jäin, oli veganite-/taimetoitlaste-vastane. Pfft. Just need kaks, millesse ma tükikese endast pannud olen. Pärast viimast ei plaksutanud, krabasin asjad ja marssisin klassist välja. Huvitav, kes teda toginud on selle teemaga? It's a matter of personal choice, nobody has ever said it was the only truth.

And no, no regrets so far...

16 May 2009

Aww Woodstock...khm Rockstarsi õhtu

Eileõhtune NBS-i Starstealeri eelkuulamine oli üsna...vaikne - meie tantsupeo poolelt. Muusika osast - mitte nii vaikne. Plaadikuulamine pani õhinaga reedet ja Rock Café ootama, kui sama asja lives kuulda saab. Peaks ennetavaid kaelaringe tegema hakkama.
Tantsupidu piirnes paari tantsulooga ülejäänu, üsna külmaksjätva hulgast. Leidus pärleid Rabarocki teemast (HCSS, Apo, The 69 Eyes, Melody Club, Therapy?...ülejäänu osas mälu petab) ja mitte teemast (Type 0, DM, NIN etc). Siis oli väga hea.
Õhtu lõppes vestlusega raamatutest, muusikast, keeltest ja tutvustusringiga mängu Dungeons and Dragons. Interessant.

10 May 2009

Piece by piece

...tean ma nüüd, kust on päris mu meeldivus Saksamaa ja saksa keele suhtes ja kust suutelisus, tahe ja innukus neli tundi köögis emadepäeva torti meisterdades. Peab edasi uurima.

...tean ma endast nüüd väheke rohkem. Ja püüan aru saada.

...I'm trying to heal.

But I guess I'd be a fool enough to do it all over again...cause while it lasts, it's the best thing in the world.

09 May 2009

Never too happy

Huvitav, kas ma läksin kuskilt valesti...
Sest SIIT tahaks ma osata iga järgnevat ise meisterdada. Nii väga. Kel aega ja kõht täis ja magusaisu olematu, võib vabalt 20 lehte edasi klikkida ja muudkui silmadega õgida.

05 May 2009

Ah, sweet sweet smell of rain. Ja nina välja pistnud kevadroheliste lehtede mõrkjasmagus lõhn sinna hulka segatud. Mmm.

Kuu ja loetud päevad veel. :D

28 April 2009

He called. I'm amazed. I'm speechless...

Liberation

Nii vabastav oli päeval loengus istuda, pastakas käes, silmad tahvlil ja mõeldagi sellele, mis loengus toimus, olugugi et see aine mulle kohe üldse ei meeldi. Millegipärast aga suutsin täna kaasa mõelda ja teemas püsida, mitte kaugele triivida oma segaduses peakeses. Täitsa hea oli. Ja nii terve päev, kõik kolm loengut. Nii hea oli vahelduseks millelegi muule mõelda, keskenduda sellele, millele vaja (kooli mõttes siis), sest päevikut lahti lüües ja eksamiaega sinna kirjutama hakates löödi nagu nuiaga otsaette, et - hei! - kolm nädalat veel ja siis on...no see noh. Sess. Uhh.

Mingi veider positiivsus on. Ei tea, millest või miks või kaua see kestab, aga ma ei muretse, täna vähemalt mitte. Või kui, siis homse testi pärast.

Kuulata sobiks Hardcore Superstari "Liberation" (hah, kui teatud sõnad vastupidiseks muuta, siis...oleks üsna tuttav tunne.)

26 April 2009

Do you see me,sittin' here, waiting for you to say anything

Hommik oli nii kerge - päikesepaiste ja kirsitordiga, mis küll vaevu-vaevu kurgust alla tahtis minna, aga Merliga oli seda hommikut ja torti nii kena jagada.

I wear this crown of shit
Upon my liar's chair
Full of broken thoughts
I cannot repair
Beneath the stains of time
The feelings disappear
You are someone else
I am still right here

What have I become?
My sweetest friend
Everyone I know
Goes away in the end

You could have it all
My empire of dirt
I will let you down
I will make you hurt
If I could start again
A million miles away
I would keep myself
I would find a way
(Nine Inch Nail - "Hurt")


Just listen, please.

24 April 2009

Why?

Why have life simple if you can make it difficult?

Viimased neli päeva on olnud ühed toredaimad, ja samal ajal kohutavad. Nüüd ma sain aru. Põmm. But why the fuck couldn't she say something? SPEAK! Dave ütles mulle eile, et peab lihtsalt rääkima ja nii saavad asjad korda. Nii saab ka teine pool teada, mis toimub. There's a lack of communication and it's killing everyone involved. Just say something, please, we'll figure it out. I promise. Ma ei tea, kas, aga ma loodan, et sa loed seda. Tule ja sõima ja ole vihane ja karju ja ütle, mis sa arvad. Otse. Üksi on seda liiga raske taluda, usu, seda meil kõigil. Väga raske.

Täitsa hull, kui erinevad tunded korraga võidu sees kimavad ja võistlevad, ja ükski ei võidutse. Kas peab alati nii raske olema see lihtsalt kas või natuke õnnelik olemine?