4:2

Kõik oli ilus ja kena, kuni keskaegasem muusika muutus modernseks ja tümpsu-muusikaks. Võib-olla olen ma natuke liiga konservatiivne, aga regilaule pole ometi vaja remixida ju. Või on?! Hansapäevad võiks ikkagi jääda igasugusest d'n'b-st või house'ist või asjast eemale. Mul pole muidugi aimugi, mis stiil see tümpsus vanamemmede lauluviisi taga, aga...Ei, aitäh.

Aga üldiselt ma oleks niiiiiii väga tahtnud seda penaltiseeriat näha. Blää. Blame me for being bitchy. Aga tõesti-tõesti, MM-id on ainult iga 4 aasta tagant. *inglinägu* Vahel ju võib tugitoolisporti ka harrastada. Okei, täna olen ma pool päeva teleka ees passinud tegelikult erinevate tegevuste kõrvalt.

Mu armike kaob varsti ära...

The mind sees what it wants to see

Huvitav film, tõesti. Pole aimugi (veel), kui palju see raamatusse tehtud oli ja palju veel juurde mõeldud, aga huvitav ta oli. Ühesõnaga on mr Brown loonud midagi, mis käib vastu kas just kõigele, aga osale sellele, mida paljud jupikeste kaupa teada saades tõeks peavad. Mitte, et ma Piiblist jube palju teaks, kaugel sellest, aga lihtsalt tundub, et...ma ei teagi. Ma pole lihtsalt selliste asjade peale kunagi mõelnud, et kes see Jeesus siis oli ja mis pärast edasi sai. Eks ta ju inimene võis olla, elada rääkida headusest ja armastusest nagu Bulgakov kirjutas. Ainus võimalus teada saada, kes või mis ta siiski oli ja kas üldse oli, on küsida, ja me oleme umbes kaks tuhat aastat hiljaks jäänud.

Üldiselt võiks keegi sõnad "reede ja 13" vahel välja ka jätta.

Õ: "Veregrupp?"
M: "Null."
Õ: "Positiivne või negatiivne?"
M: eee "Ma ei tea."
Õ: "Kuidas nii? Seda peab teadma."
M: "Aga mulle öeldi lihtsalt null."
Õ: "Söönud olete?"
M: "Jah, hommikul."
Õ: "Väga hea. Nii vaatame siis tabelist."
A: "Ahaa, esimest korda jah?"
M: "Jah."
Õ: "Oi, vabandust, siis te ei tea jah."

Ei, täitsa hea on olla. Ja isegi tehtud sain, kartsin ilmaasjata et ei lasta. Ja polnud sugugi hirmus, lihtsalt istu mugavalt suure tooli peal, kuula raadiot, tuul puhub mõnusasti näkku ja veri voolab mööda pennikest toru kilekotikesse. Lõpuks paar proovi ja asi korras.

Mõned minutid veel ees diivanil istuda, midagi juua, natuke teiste tädidega lobiseda - nendega, kel juba 30 korda käidud - ja minek.

Ma sain millegi heaga hakkama, endal ka hea olla.

Õ - õde, M - mina, A - arst (nii ma teda vähemalt nimetasin) Tegevuspaik - veredoonorluse kabinet.

Jalgpall on parem kui...


Kõik räägivad jalgpallist? Omamoodi vägev. Aias raamatut lugedeski jõuavad kõrvu tänaval kõnelevate meeste arutlused lisaajast, kohtunikust, penaltiseeriast jne. Oi ja varsti hakkab esimene tänane mäng - Brasiilia vs Ghana ning hiljem eriti põnevana tunduv Hispaania vs Prantsusmaa. It's taking over me.

_____
Midagi ilusat akustilise kitarri vaikse saatega.

Flies with a broken wing, she's ever so graceful, so like an angel,
but I see, tears flow quietly.

The struggle she's seen this spring, when nothing comes dancing,
paying a handsome fee, and still she smiles at me.

And I can't take it, no I can't help but wonder...

Why do we sacrifice the beautiful ones?
How do you break a heart of gold?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Heroes of tales unsung, untold.

Sweet as an angel sings, she gives though she has none left but the
last one, free, unhesitatingly.

And I am humbled, I'm a broken mirror, and I can't help but wonder...

Why do we sacrifice the beautiful ones?
How do you break a heart of gold?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Heroes of tales unsung, untold.

Why do we sacrifice the beautiful ones?
Why when they walk with love alone?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Just trying to find their way home.

Aa, et mulle ei või jäätist tuua, eks? Küsima ka ei tulda, kas ma tahaks. Mina?? Hellõu. Solvusin jah, aitäh. Kurat...ma olen vihane nüüd.

päev 3


Elavat Legendi kuulasin kuskilt värava tagant. Kuulsin õigemini. Üks asi veidi häiris nende juures, aga see selleks.
Ultima Thule ajaks jõudsime keset pooltühja platsi seisma. Pool ajal seirasime kuhugi kujale kui lava poole. Khõm khõm. Ega soome rokkaritke lookalike igapäev siin kohta ju. Bänd oli ka hää. Nii vähe kui ma neist tean. Ja "Mida iganes" oli siiski parim. Uus ja värske ja ikka power.
Ines imes. Riimi läks *inglinägu* Ei, tegelikult täiesti savi, aga vahelduseks võiks laulda ka.
Terminaator oli vahva. Hea eeskuju Jassilt kohe teistele - kui hääl ära, laula ikka. Kahju oli tast muidugi, jubedalt, sest kui hääl on nii sealsamuses, siis laulda on ekstra jube. Aga retseptid ja muu talle selle eest, et ta ikkagi laulis, mitte ei jätnud näiteks asja üldse ära. Hakkama sai ilusti. Aitäh neile.

Iiks, Liisu on nii armas. Ehk õde käis lilli toomas koos pisikesega.
Ah, ja enne sattusin vaatama pea pooletunnist videomaterjali Metallica Tallinna kontserdi kohta. Pressikas, meet&greet Kirkiga, minutid enne lavaleastumist - ehk Robert laulmas toredasti "School of Rocki" laulu ja üldse -, intro, mis pani siiani külmavärinad üle selja jooksma, ning "Fade to Black" live. Ma tahan seda kõike tagasi!!! *wanders off to find a live gig*

Muuseas, "Call of Ktulu" allikaks olnud "The Call of Cthulhu" on üsna freaky jutt. Ja ma arvasin, et mulle ei meeldi ulme...

"Emptiness is filling me to the point of agony..."

Päike paistab taas

Päästsin ema ja enda Power Hit Radiost ja kas sa näed - R2-st hakkas just Top 20. Äärmiselt tore saade, muuseas.
Kohanumbreid ei mäleta, aga eriti meeldiad lood olid: The Sun - Tüdrukune, No-Big-Silence - War In Wonderland, Brides In Bloom - Believe, Kognito - Tuhandeis Tubades ja loomulikult nr 1 kohal kratitsev HND. Üks räpilugu, mis alles üritab edetabelisse saada, oli ka hästi...hästi tabvate sõnadega. Loo nimi oli vist "Kaubanduskeskuse lapsed", esitajaks Tommyboy. Räpp räpiks, seda saaks ka pika rokkloona esitada, aga sõnad olid küll kümnesse. Nojah, samas teine tabelissepürgija Hanna-Liina Võsa näol oli jubeduse tipp. Või, noh, ütleme nii, et poplood talle ei sobi. Eriti sellised, mis tekitavad tunde, nagu peaks aega 30-40 aastat taha keerama. See neiu peaks jääma muusikalide juurde ikkagi.

Aga üldiselt viimased paar päeva on supervahvad olnud.
Lõpuaktus oli ilus ja armas. Meie video tuli eriti vinge ja lauspisaravoolu vältimiseks olid Riina ja Tiina kena video teinud.
Tere Pärnu suvi päev 1. Oh jummel. Kavas oli Mushy, Metsatöll ja No-Big-Silence, saime neid ja eestimaist paduvihma, nii et kõik oli ümber hall. No ega see siis ei takista ju. Publikut mingis osas mitte vähemalt. Vihm tegi asja kuidagi hoopis paremaks. Välja arvatud voolukatkestus, jah. Siis, kui juhtmed ära kuivasid ja meie ikka läbimärjad olime, tuli Mushy uuesti! Juhhuu! Ja pärast neid Metsatöll, kes polnud küll nii võimas kui Rabakal, aga siiski siiski hää. Noh ja NBS...blääblääbläää KURADI hea oli! No...no...vastikult hea oli! Ja lava ees oli poriaukude vahel piisavalt ruumi, et end mõnusalt tunda. Isegi väga mõnusalt, arvestades ühe teatud patsidega onu lavariietusstiili. Mmm...Khm, see tähendab, et...jakk oli kena *inglinägu* Lisaks tulevärk kitarrist ja leegid. Ui, tahaks veel.
Lõpupidu - sellest veel ei räägita. Ühesõnaga kui kiige juures on Mati - ära kiigu, kui kiige juures on Rainer - ära kiigu ka. Hommikune jalutuskäik ja pisike vesipiip olid ka toredad.
Tere Pärnu suvi päev 2. Mari-Leen ja co kesiganes olid jubedad, Black velvet tekitas armsat nostalgiat, seda võis kuulata. Muidugi ei puudunud ju teatud olekus tüübid, kes hullupööra kas tantsida või käsi musitada tahtsid. Aga Smilersi vennad olid hoos. Mõnusalt hoos. Nii hoos, et lihtsalt liiga tore oli vaadata neid nii, võrreles eelmise korra suhtelise tüdimusega. Nii võiks ju iga kord olla. Eks? Jah.

Seniks kuniks - ciaooo!

This is the song for those who don't succeed
this is the song for those who don't get what they need
and i'm trying to explain we need way more of what we say
if we really wanna help why don't we use our perfect young minds

pillow for you who aren't next to me cause that is all she needs
and world can't give you more cause we are so wrong
money is our way to solve out the problems but it won't
it never goes to the right doors

is anyone ready to give one's own welfare to another
that one can go on and we here we can pretend that we're good citizens
we give a present at least once a year to our best friend

watching the mirror
are you satisfied with your life?
are you really perfect?

See oli lihtsalt. Aga üldiselt polegi muud öelda. Palju õnne meile!!!

Here is our freedom

Mass-hysteria

...laulis just Hetfield. No mul on personal hysteria. Ma nimelt lehmastun!!!
Esiteks on mul vanad päevitusrandid randmetel, siis veel mingid müstilised valged jutid õlavartel, jalad üleni valged ja käel toimub nahavahetus! Või vana nahk lahkub lihtsalt. Ja ma muudkui nokin.

Ja me ajame Merliga iba jälle! :D Ei, no mis iba, fantaasialend võttis hoogu.
Ja ma peaks kirjandust õppima/lugema. No pagan...Ma mõtlesin, et see on natuke kergem.

Head ööd, kullake Johnny ja Merlile-Tomile ka.

Praeguse postitusega olen ma teisest blogist täpselt 101 võrra ees.

Mis tähendab, et ma peaks rohkem plaate kuulama ja rohkem kontserte külastama või filme vaatama või miskit muud. Noh, okei, plaate ma olen kuulanud ja olen siiamaani taga plaanist kirjutada Mötley'st miskit, siis kuulasin kunagi RHCP-d ja kui väga pingutada, oskaks kaks sõna AFI kohta ka öelda. Nojah, ühesõnaga "...mida iganes..." Mul on lihtsalt kirjutamisvajadus vist. Selline poolkritiseeriv omaenda veidrast kriitikameelest ajendatuna.

No pagan, ma ei saa, Davey laulab täpselt Billie Joe häälega paar rida ühes laulus. Aga igatahes ma läheks rööviks selle mehe kohemaid ära, kui võib. *inglinägu* Tohib? Ei? Noh...jama küll. Aga selle MTV live vaatamise ajal topi kas või nina vastu ekraani, tõmbab ligi kohe. Ohjah, ilusaid mehi on liiga palju. Seal kuskil kaugel ja mujal ja mitte minu jaoks. Kena on jah vaadata ja mõtteliselt ilastada ja kui eriti veab, siis mõne rokkari puhul kaks sekundit kaisus olla, et pilti teha. Aga muidu...unista edasi, ütleks endale.

Miumiu. Igatahes ma pöördun nüüd valgustuse poole tagasi, muidu läheb jamaks. Kingad juba ostetud ja...Ja see, mida ma tegelikult öelda tahtsin, läks meelest ära!!! Vat kus. Aa, shokolaadi tahaks.

Kiss my eyes and lay me to sleep

95-55-92

Ja need pole mitte kehaümbermõõdud. See oleks üsna jube vaatepilt. Igatahes riigieksamite tulemused on selleks korraks siis olemas ja ma loodan, et uuesti ei pea neid tegema. No sellise inka ja kirjandi juures peaks minema küll kohe õppima vist. Kahte üle 90-punktilist niisama ära ei anna. Nüüd aju tööle! Tegelikult ei jõua mulle eriti kohale, et kaks eksamit nii hästi läksid. Poleks neid kaht üritust olnud, oleks ma praegu eriti sillas, aga näed nüüd - muud mõjud trumpavad üle. Ups.

"Spend the rest of days rocking out" No täpselt selline tunne on küll, et muud ei tahaks väga. Aga no eks seda lõbugi jätkub, näiteks kohe pärast lõpuaktust. Ihiii...rok rok jätkub.

Monday


Märk mu kotil, mis teatab: Mondays suck! ei vasta mitte alati tõele. Hommikul küll jah, siis oli kõige hullem. Kohe ikka väga hull, nii hull, et kõik see positiivsus ja rõõm, mis üleeilsest kummitasid, kadusid mõneks ajaks. Siis keerles peas vihane mõte, et miks mul ei lasta vahel lihtsalt kauem kui üks päev õnnelik olla? Alati on pärast selliseid toredaid üritusi midagi, mis kohe rikub kogu hea ära.

Aga ega kohe paremaks ka läinud. Õhtulehes Rabarocki kohta kirjutanud Mart Kalveti lööks praegugi veel mättasse. Mis õigusega tuleb tema, hardrockclub.ee tüüp lausa solvama bände, kes paljudele meeldisid? Hardcore superstar pole hardcore ja kaugel superist? Soome poistebänd Negative naiselike poiste, roosade kitarride ja sheffide soengutega ehk hale totrus? Tead, mees, mine osta endale Statoili stardikas - tikud ja bensiin -, sest kui ma peaks sind nägema, siis ei lähe sul just väga kenasti see kohtumine. Mis siis, et kõva hevikas oled või kes-teab-kes. Ei meeldi, ära mölise, vaat kui keegi tuleb sinu lemmikud solvama niimoodi munadeta pisitüdrukutelemmikuteks? Käi põrgu.

Nii, vabandust. Ma lausa pidin. Aga pärast läks toredaks. Ehk siis tore hnd-lik D filos, millega ma ülirahul olen. Ausalt. Ning siis edasi "korraks linna minemise" raames kella üheksani linnas passida. Õigemini siis rääkida kõige erinevamatel teemadel, mis ikkagi lõppesid kas möödunud Rabarockil või toredatel unistustel. Muidugi saabus kena sõnum inglise keele eksami tulemustega (95, aih). Ja nüüd on tuju taas vastik, mille eest ma mitte ei täna ema. Aitäh, et sa selgeks tegid, et mu tahtmised on mõttetud ja lollid ja et ma põhimõtteliselt peaks kogu järgneva aja lihtsalt kodus istuma või päevitama. Suurepärane.

No igatahes lõppeks oli tore päev, seda küll jah. Nüüd möllab pleieris rootsi glämmrokk ja avamist ootab ikka veel Gin riiulil. Homne varajane ülestõusmine ning megakontsert on siiani kuidagi utopistlikud. No ei jõua kohale. Või, õigemini, jõuab, kuid ma elan siiani minevikus. Millest millalgi ka pikem jutt.

Niisiis rokki ja metalit homme!!! Keep it heavy!

Last hero

Ära põlenud, läbi higistanud, tühjaks karjunud, hingetuks võetud, täis pritsitud. Väsinud, värisev, õnnelik, murelik, rahul. That was the moment of our love, this is the summer of love. Love is a word, they gave it a name.

"I have a very silly question to ask..."
"/---/ Was it any different?"
"Yeah."

Ma tean, et siit suurt mõtet otsida on hullumeelsus ning ka parima tahtmise korral ei pruugi ma isegi sellest kunagi hiljem aru saada. Kuid ma lihtsalt pidin need sõna siia ritta laduma, et homme-ülehomme kõik pikalt ära kirjutada. Kas just siia - ei tea, kas oleks lugejaid. Kuigi enda jaoks...


Anymore...You're not alone

Reede

Tegelikult sai see tekst kirja pandud juba eile õhtul, aga siinne blogimajandus ei tahtnud üldse, et ma siia midagi kirjutaks.

*mugib topeltjuustuga võileiba ja põrnitseb pooleliolevat konspekti*

Kui ei jää otseselt millestki ilma, kuid tead, et midagi vägevat toimub kuskil mujal ja ennast seal pole, siis on ikka natuke nõme tunne. Kadeduseussike siis keerutamata. Esimene reaktsioon on üldse vastik, selline ilmajäämise tunne ja miks, miks, miks??? Aga mida siis teha? Kiruda saatust? Pärast esimest emotsiooni stoilise rahuga võileiba edasi süüa ja oodata, millal midagi head uksetaha ilmub? Või kõigest väest püüda nuputada, miks ise ei saa ja milles viga?
Viga on selles, et...Me mitte ei saa liiga vähe, vaid tahame liiga palju. Kuigi isegi ütlus, et igaüks on oma õnne sepp, ei lohuta mitte üks raas, sest sepatööd alustada nagu ei oskagi kuskilt.

Täpselt nagu ei oska kuskilt võtta seda indu ja jaksu õppima hakata. Motivatsiooni nagu tegelikult oleks, aga vot ei tule välja. Nii uskumatult kõrini on juba, et hea on, kui läbigi saab neist. Jajah, sellise suhtumisega ma kaugele ei jõua, aga ega ma avasüli ja suure naeratusega nüüd seda tohutut materjalikuhja (ja mitte ainult üht, vaid lausa kaht kuhja) vastu ei võta.

Topeltjuustuga võileivast on möödas nüüd vist juba tunde, kuna see tekst jäi vahepeal pooleli ja loogiliselt kadusid kõik mõtted kus seda ja teist. Mitte, et mul kunagi väga häid mõtteid oleks, mida siia kirja panna. Ju siis minu blogindus jääbki isiklikule mõmisemise tasemele, mitte päevakajaliste sündmuste arutamiseks. Las see rõõm jääb teistele, kel rohkem annet ja huvi selleks. Ma vigisen vaikselt oma nurgas edasi.

Ja nüüd ma hakkan siis filosoofiat lugema. Eks näis, palju kahe tunniga jõuab. Siis pühapäeval uuesti. Appi, see on nagu viimase aja peateema, muudkui filosoofia ette ja taha, söögi alla ja peale ja söögi ajal ka.
Aga et mitte sellest lõhki minna, vaid hoopis ühest teisest asjast lõhki minna, siis...

...RABAROKKIMA!!! Tore laupäev täis toredaid inimesi, ilusaid rokkareid, igas stiilis rahvast ja ülivägevat muusikat!
rok rok

Hingede öö?
Kuna ema koputas keset rasket loomingulist protsessi ehk raamatu analüüsi kirjutamist aknale ning lehvitas uut igakuist moe- ja stiiliajakirja Cosmo, siis mõtlesin, et analüüsiks hoopis seda vahelduseks. Päästerõngaks on Ristikivi kõrval lahti, et ma ära ei upuks.
Alustuseks pritsisin randmele veidi kaasas olevat lõhna, mis esialgu lausa vastikult lõhnas, aga nüüdseks juba päris arvestatavat aroomi ninna saadab. Siis kukkus ajakirja vahelt välja kaalujälgijate retseptikogu. Suvalisest kohast lahti võttes jäi silme ette kakao-toorjuustufondüü. Ilusate värviliste läikivate piltidega raamatuke. Ahvatlev.
Ahjaa, kaanetüdrukuks seekord 22-aastane Mandy Moore, keda ma üldse ära ei tundnud ja arvasin, et tegu on mõne peaaegu 40-aastase rootslannaga (nagu too Eurovisiooni-tädi). Njah.
Cosmolik sel sekundil rubriik: tapvalt glämm soeng (ehk tupeeritud tukk pluss pats), loodusrahvalikud ehted jne. Kõõm sel kuul on - tähelepanu, tähelepanu! - must küünelakk!
Omal kohal on alatised 10 käsku, pikem (tõlgitud) intervjuu esikaanetüdrukuga - kas te teadsite, et neiu Moore on ilma kontsadeta 178cm pikk ja elab oma vennaga? - ja staaride suhteprobeelminurk.
Kuu vapper, vaba ja vallatu on Lenna Kuurmaa, kuu kompu abielus Urmo Aava. Vahele on kleebitud ka miski nahapuhastuskreemike.
Šopingu-nurgas on valdavalt roosad-rõõsad toonid ja naljakate loomapiltidega asjad. Edasi päevitusriiete piltide juurde. Siis on tavaline seksiartikkel, pealkirjade järgi otsustades on need suhteliselt samad iga kuu. Suhteteemad, millest ma pikemalt mõtlemata lehti edasi keeran. Edasi positiivsussüst, seekord midagi petturisündroomist, millest tuleks ilmselt üle saada.
Ohoo, Kadri Kask ka ajakirjas. Aga mitte meie, vaid keegi 23-aastane baaridaam. Ka pisike Rabarocki reklaamike on ära mahtunud siia. Juhhuu! "Miks mitte...hullumiseni rokkida?" Nipid ja trikid, kuidas nädalaga suveks ilusaks saada ning kuidas päevituskreemi õigesti kasutada (vist - ma lappasin kiiresti edasi sealt).
Lõpuks bikiinivormi saavutamiseks mõned harjutused, horoskoop ja Cosmo omakohus, kus tuuakse ära ka 200% stiilipuhas gooti femme fatale.
Hmm. Et siis hunnik säravaid reklaame, positiivsus, suvi, rannahooaeg, värvid, värvid, värvid!
Kosmiline nõuanne Skorpionile: Hoia raha kokku 10ndani, mil Jupiter parandab su finantsilist olukorda. Noh, 10. juunil ei tohiks mingit finantsolukorra paranemist küll märgata olla. Pigem - hullumiseni rokkida!
Tagakaanelt vaatab vastu alati ilus Catherine Zeta-Jones. Ja ei uppunudki ära.

Dr. Feelgood

Nii nii nii mõnus on üksi kodus istuda ja Mötely Crüe'd just nii kõvasti kuulata, kui ise tahan. Vend tuli siis koju, kui mina ärkasin. Vat mõnusat üksiolemist. Aga okei, tubade vahel on kinnine uks. Nüüd läks jälle ära. Volüüm natuke kõvemaks ja pole vaja karta, et keegi satub peale, kui ma juhuslikult juhtun oma toast teise hüppama paari naljaka keerutusega. Hee..mõnna mõnna

Võib-olla saab õhtul teisest nurgast lugeda selle toreda asja kohta rohkem. Võib-olla hiljem.
Igatahes selge on see, et lisaks igasuguse muu musa kõrval suudab midagi Mötley, BYB and Gemini sugust mu tuju eriti heaks teha. Või, noh, pigem nagu hüppavalt rõõmsaks ja mingil väga veidral kombel enesekindlamaks. Ehk tuleb see neist bad-ass motherfucking rockstaride mõjutusel. No mis siis, et ma pole pooltki nii ilus ja hot kui 40-aastased glämmrokkarid, aga...tühja sellest. Päris Lordi või Slipknoti maskide moodi ma ka vist välja ei näe...ma loodan.

Looks that kill

Well well...

Nii hästi nagu härra Bean seda oskab, mina küll kirjutada ei suuda. Lisaks on tal veel hullumoodi hea muusikamaitse.
Kuna Annu tegi toreda kokkuvõtte juba Rock Cafes toimunust, siis mul pole mõtet seda ümber jutustada. Härra Beani ülevaade on ka väga väga tore. Aga muus osas oli ka päris tore. Eriti kööginoaga sokkide lõikumine, pannkoogi(käkerdise)d ja kõik muu. Ning, veelgi enam, nägin mina ka, maalt ja mootorrattaga nagu ma olen, ära Pronkssõduri ning terve kvartali ümber tõmmatud politseilindid ning politseimehed ka. Täitsa skandaal kohe. Trolliaknast vaadates läheb mööda nagu iga teine maja ja park, aga ohsa jummel milline dramaatika muidu.

Veidi teine teema. Sarjas "Seks ja linn" mahtusid Mirandale jalga tema vana skinny-jeanside paar. Päev hiljem avastasin ma ka oma kapinurgast ühed vanad teksad, mis pärit väga heade mälestustega ajast umbes 2002 sügis-2003 varakevad. Vähemalt ma kandsin neid tol ajal viimati. Ja - oo vau - jalga mahtusid ja kuidas veel! Sama kitsad/laiad kui praegused, no okei, värvel on natuke kitsam, kuid ikkagi jalga läksid! Oh toredust.

Ja kui mälestuste peale jutt läks, siis Tallinna poole sõites oli peaaegu täpselt selline taevas ja ilm kui poolteist aastat tagasi ühele toredale üritusele sõites - suured vihmapilved ja vihm segamini päikesega. Kui armas. Ja selgi õhtul oli überlahe keikka.

Aga ma lähen otsin nüüd homseks heledamaid riideid, muidu on pildil ainult hele näolapp keset musta auku.
Linnanmäkisse! Palun?

Unesegased väikesed alleed...

Omamoodi kahju, et 100. postitus üsna tühi on. Mõttelt. Vend kuulab Kognitot segamini RHCP-ga, mina niisama istun ja otsin tegevust. Korraks piilusin siis siia arvutisse ka. Et kas teil uusi blogisid on või mis ameerika-reidis toimub.
Keskpäevast alates korraldasin tuba ümber, no vähemalt postrite osas siis. Paar maha, natuke rohkem uusi asemele, mõtlesin, et võiks midagi ümber teha. Uksel ilutseb nüüd väljaspool lillebukettidega koletistekamp. Telekas näidati riidest peegliraame, aga ma ei oska selliseid teha.
Siis uurisin CV-keskusest paari asja ja vabatahtlike lehelt uurisin veidi (sama hea, kui aastatööd lugeda), piilusin kapiuksele oma ümberringi toas ringi ja mõtlesin, et kui ma ära lähen, kas ma pean pildid siis maha võtma seintelt. Kurb omamoodi, kurb, et pole aimugi, mis saab. Aga ma ei taha enam üleeilset hilisõhtust olemist (ehk tohutut kurba tuju ei tea millest ja...ja mis sellega tavaliselt kaasneb), seega...seega ei mõtle.

Ja mis puutub No Big Silencisse, Metsatölli, The Suni ja Mushy'sse, siis - no appi, ma ju tahan! Küll ma alles tahan palju. *kortsutab kulmu* Liiga palju?
Oh, igatahes reedel peaks lõbus olema. Pärast seda võiks öelda: "Ma vaevu hingan." ;)


Sa läksid katki, kuid mis sust enam...

Keerutamata...

Mis sellest Tallinnast siis saab? Annu on, nagu ma aru saan, juba seal mingi aeg varem. Merli?

Oh pagan, peaks Hesse ära lugema. Ja need kokkuvõtted tegema. Olala, jama. Ja tuba vajab ka veidi ümberkorraldamist seinte osas.

Teises nurgas on mingi Euroka-update.
Ja mulle ei meeldi oma unenäod enam. Väga. Mõni on arvestatavalt normaalne (tänu neis figureerinud toredatele isikutele), aga need, mis eriti meelde jäävad on ühed suured nuhtlused. Nii halb ei saa ka ju olla... :S

Mwhahahahaaaa....


LORDI!!!! FUCK YEAH! (anteeksi)

Ühesõnaga ma olen näoist roheline, kes 15. juuli EUROVÕITJAID elusast peast näevad. AGA...aga...Järgmise aasta mais - Helsinki trip! :D

Nad väärisid seda, kohe tõesti. Olid show, aga oli laul ka juures!!! Super

Eestlastele: Metsatöll lavale ja tuleb ka kõrge koht!

Rock on