Viimane päev tööl. See oli ja siiani tegelikult on umbes sama arusaamatu kui oli viimane päev Saksamaa pere juures. Lihtsalt ei saa aru kohe. Anneli tõi lilli ja külvas mind õhtul üle koogi ja mustikate ja tikrite ja õuntega. Nii hea ja nii väga armas. See jõuab millalgi varsti kohale, päriselt, ja siis on oh kui nukker, sest ma jään neid igatsema. Imelik, aga tõesti, isegi kliente. Mõnda vähemalt. Vähemalt käis täna - justkui mu viimase päeva puhul - püsikliendist metaldude. Hii. :D

Ja nii kuhjasin ma omale need mustikad ja tikrid ja tüki kooki koos tassikese piparmündi teega (pluss sidrunilõik) enda ümber ja vaatasin American History X-i, mida soojalt soovitati. Oli hää vaatamine. Veidi karm paaril hetkel, aga hea teostusega.

I never say good bye. It gives me a chance to come back agian.

There are 20 track marks on my arms.

Meelde jätmiseks: Fastum Gel surendab naha tundlikkust päikese suhtes kordi, nii et kui suvel vaja end sellega kokku mäkerdada, peab need vastavad kehaosad riidega katma mõneks päevaks, kui päikese kätte minek. Või päikesekreemiga. Arst ütles. Ise ei hakka katsetama, ka selleta on piisavalt valu.

Eile ;)

Ambroosia lõhnameelele

Sellist kena sõnapaari kasutas Murdock A-Rühmas. Mhm, TV 3 näitab kordusi ja ma juhtusin samal ajal nõusid pesema teleka lähemas ümbruses (elik köögis). Aga õigus tal oli.

Kui vaid saaks lõhnu jäädvustada ja endaga kaasa võtta nagu fotosid. Pühapäevast oleks linna kaasa võtnud Metsanurme matkarajalt augusti keskpaiga metsa lõhna, veidi magusa, veidi mõrkja, põld- ja toomingamarjade, metsmaasikate ja -vaarikate, mustikate ja seente joovastava ning puude-põõsaste, sõnajalgade, oside, hapuoblikate endi värske lõhnasegu, selle puhta ja ergaks tegeva lõhna.

Pärnust võtaks kaasa tuule üle jõe lendleva värske leiva hapuka lõhna, mis sõõrmeisse nii hommikul kell viis kui pärastlõunati kandunud on. See on üks neist lõhnadest, mis defineerib minu jaoks Pärnu. Teiseks oleks mere poole jalutades järjest tugevamaks muutuv merevee, liiva, muda ja kõrkjate lõhn, millesse suvel sulavad jäätise, päikesekreemide, limonaadi, õlle, suitsu ja friikartulite aroomid.

Kodulõhnu on palju rohkem, on õunakoogi javärskelt saetud saepuru, lõkkesuitsu ja niidetud muru lõhn ja palju teisi, mis täidaks väikese fotoalbumi.

Arengupeetus

Seda ei nimetatagi haiguseks, selle kohta öeldakse arengupeetuseks. Teie mõistus on jäänud varateismelise tasemele ja lootust olukorra paranemiseks pole. Seda ei saagi tegelikult ravida, nii et sellega peab kuidagi leppima.

Oi, eem, ahha. Sellised sõnad ütleks mulle pigem keegi teine arst kui silmaarst, kes kasutas samu sõnu, va kaldkirjas olev tekst. Selle asemel ütles ta, et mu silmad pole kunagi väga varajases nooruses täielikult välja arenenud (vms), sellest ka korralikud miinused. Ha, nii et seega pole ma ise selles kuidagi süüdi. Ah well. Can't have it all, can I? Samas...ega mulle muus osas ka väga antud pole. :P

Inglourious Basterds on geniaalne ja Tarantino on geniaalne (duh)! Ma olen täiesti ebakompetentne selle kohta midagi ütlema. Pole ma ei Bradi fänn ega sõjafilmide fänn, aga sõda selles otseselt polnudki ja Brad oli...naljakas. Saksakeelsetest osadest sai ka aru, kui all tõlget polnud. Ja nüüd tahan ma tõpraid veel umbes viis korda näha. :D

Ja Jack russellid on imearmsad. Väike rüblik selline. Ma hakkan iga päev nüüd Nõmmele tahtma. Minu uus sõber.

Revolver, not so velvet

Külm oli. Maailm oli terve päev silme eest tiirelnud ja pöörelnud. Lõdisesin külmast ja olin väsinud. Kõik oli lihtsalt ropult halb. Ja kõik venis liiga pikaks.

Aga enne seda kõlas lavalaudadelt Rock Starist tuttav "Colorful", mis venitas suur peaaegu kõrvuni välja. Armas, armas lugu. Revolver polnudki enam nii halb kui mälusopis meeles oli. Vokaal oli päris hea isegi, taustaga koos, kitarrisoolod oskaja sõrmede all jooksid kenasti ja kogu õhtu jooksul mürises bass kõigist teistest üle. Ei kurda muidugi viimase üle. Dramamamamal oli kõrvadele paar kena üllitist pakkuda, peale "November Coldi" ei mäleta aga teisi.

Miski minus valis taas kord väga vale päeva ja aja, mil ei suutnud enam head nägu ette plaasterdada. Kui püüda olla tugev teiste jaoks ja teiste pärast ja siis rabeleda iseenda rägastikes ringi, tuleb hetk, mil ei jaksa enam üldse. Kuradi kahju, et see just eile oli, sest õhtu lõpuks vihkasin ma kõike ja kõiki enda ümber, aga siis taipasin, et vihkan hoopis end, mitte midagi muud.

I am sorry. But I guess I just screwed up again - profoundly, grandly and officially.

Rainbows and blondes

CatHouse'i esindust saatis Tallinnas laevale vikerkaar. On's see hea märk? Laura tasuta kruiis algas igatahes kajuti ja telekaga, jälgides aeg-ajalt, kas päike juba loojub. Seda loojumist me ei näinudki, aga õhtust alates hakkasin ootama päikesetõusu, et siis välja minna ja nautida.

Kui neiu trubaduur oma etteaste lõpetanud oli, tekkis enne karaoket paus, mille jooksul jõudis meie lauas maanduda noormees, kes veidi varem kõigi teiste seast kõige kenamana silma jäi. Nojah. Blond ja täitsa eesti soost, saare päält ja Rootsis resideeruv. Oleks selle noormehe jutust kas või pool tõsi, oleks ta üpris edukas ja heal järjel omadega. Ja egost tal samuti puudust pole - see täitis umbes pool igast ruumist, kus ta olema juhtus. Suvilad ja majad kolmes riigis, suusapuhkused ja toatäied muusikatehnikat, koerad ja klaverid, staar-sõbrad ja telekarjääripüüdlused.

Teki tõmbasin tol varahommikul endal ninani kell 5.13, mil targa interneti järgi olevat Rootsis päike tõusnud (seesama päikesetõus, mida ma pool ööd ootasin). Kolm tundi mitte-iluund ootas siiski.

Stockholm oli kena ja jahe. Üldiselt iseloomustas kogu seda päeva liikumine kõigepealt vales suunas, siis ots ringi ja tuldud teed pidi tagasi ning alles siis õiges suunas. Üks, kaks, kolm korda. Vägevalt planeeritud Gröna Lund oli kella 15-ni kinni. Aga paadireisi kuningalossi ligidusse saime tasuta, sest kellelegi ei läinud põrmugi korda mingeid pileteid meilt küsida. We like very muuuch!

Söögi osas läks asi ka vastupidi - kõigepealt imemagusat lõhna lahtistest akendest kitsale ülerahvastatud tänavale levitavast vahvlikohvikust väljus Laura pistaatsia-piimakokteiliga ja mina kaktuse-sidruni sorbetiga suures krõbedas vahvlis. Nämm. Ja alles siis istusime hiinaka välilaua taha ja tellisime liiga suure portsu süüa. Teenindav noormees püüdis meid küll mitu korda siseruumidesse meelitada, sest väljas olla külm, aga me keeldusime naeratades. Lõpuks oleks hea meelega tuule käest varju läinud, aga siis ootasime juba arvet. Kui kõhud lõhkeda ähvardasid, uurisime šokolaadi- ja kommipoe sisemust (oh, jummel, kuidas sealt midagi valima peaks?), paari vaateakent, toredat Backstreet-tüüpi poodi ja, oeh, siis seda vana vaenlast nimega muusikapood. Plaadid siin, raamatud seal, DVD-d keskel, read igal pool. Piin. Suur piin. Liiga palju head oli ja natuke head oli ka puudu.

Tagasitee laeva oli veidi kiireloomuline ja närviline, sest isegi kui bussipilet oli lõpuks olemas, seisis buss kesklinnas kell viis õhtul loomulikult ummikus ja venis nagu tatt edasi. Sadamasse ja laeva ja kajutisse 5602 jõudsime siiski väga õigel ajal. Sadamas terivtas vikerkaar. Telekast näidati Simpsoneid. Mmmõnus.

Õhtul kordus eelmine õhtu. Kabaree - kuigi seekord ilma The Arki "Worrying Kind" loota kahjuks - oli lõbus, lõppes aga sellega, et punases jakis noormees tõmbas meid tantsuplatsile. Okei, mis seal's ikka. Aga CatHouse ei tohi tantsida, sest kui CatHouse tantsib, siis tõmbavad punastes jakkides kabaree-noormehed neiud lavaesisele astmele bändi ette tantsima - kogu rahva ette. Hmm, kergelt ebamugav olukord, aga - hei! - keegi meid niikuinii ei tea ega tunne ega näe enam kunagi.

King's pubis jäi ka seekord silma keegi blond noormees, kes - ohoo! - meid hiljem klubis üles leidis. Ja nii ma ei maganudki öösel sekunditki, sest juttu jätkus hommikuni. Filmid, muusika, raamatud, koolid, tööd, plaanid, Gröna Lund (pagan, noh, mõlemad käisid ja meie mitte!), Rootsi, veel filme ja väga hulle ideid (mille hulka kuuluvad vorsti varastamine, laevakarts, teksajakid, blond rootsi noormees, isiklik groupie elik staarjuuksur, groupie groupie'd, tsikkel, Ameerika auto, bänd, raamat...ja Brad Pitt...mainimata laevaakende kojameestest ja roosades mundrites Läänemere sinivaalamiilitsast punaste vilkuritega). Kell oli siiski 5-7 hommikul ja need filosoofiad, eluplaanid ja geniaalsused on teatavasti väga...mõistlikud. "Ei jää magama!" Eelmise öö rekord sai seega ületatud ja tõusev päike peaaegu nähtud. Muuseas, neil kahel oli paar sarnasust, mis esialgu veidi kõhe tundus. Hah, ja kell 4 hommikul TTÜ-lasele Pythagorase teoreemist c väärtuse leidmise valemis ära teha on päris hea. :D

Nüüd tuleb taas uni. Filmipärastlõunal Lauri juures vajus silm esimese filmi ("Once") ajal umbes kakskümmend korda kinni, enne kui Chai mõjuma hakkas ja viimane pool filmist ärkvel möödus. Nagu ka teine film ("Juno"). Maailm kõigub ja vajub üles-alla ikka veel - tänaval kõndimine on kergelt raskendatud.

Pärnus oli hea. Taas kirsipuu all lõõskava hommikupäikese eest varjus hommikust süüa ja Stephen Kingi nautida. Niipea ei taha ma vist ühtegi loomade surnuaeda minna ja The Ramonesi "Pet Sematary", ükskõik, kelle esituses, on ka natuke teise tähendusega. Aga hea raamat, mõnus jubedik, tahaks nüüd filmi ka näha.

Filmidest rääkides - True Blood on ikka omaette ooper. Tõsiselt huvitav, kuidas võttis ookeanitagune publik vastu stseeni, milles suudlevad kaks meest - üks neist mustanahaline noor geimees, teine (pealtnäha) keskealine valge vampiir. See selleks. Üldiselt väga suure kiiksuga sari, vampiiri-softikas. Ja ignoreerib paljut varasematele vampiiridele eluohtlikuks tembeldatut.

Ja veel - grr ja urr ja pähh.

CatHouse of Games täna õhtul?

I wore my black and white dress to the birthday massacre

Tighten your tie boy.
You're something to die for.
But don't hold your breath now.
You're just killing time.
Tonight you can dream boy.
Imagine a whisper.
If you can keep secrets,
then I'll tell you mine.
Remember a promise you couldn't hold on to.
Though it brings me to tears now,
I need you to know.
Look in my eyes boy.
Nothing like yours now.
It seems that a lifetime is passing us by.

So open your eyes.

This is forever but it won't last long.
This is a memory that fades
away in neverending.
In the death of all that's long been said and done before,
we'll wish that we were something more.Stop wasting time boy.

You're late all your life boy.
They won't have the patience for
someone like you.
Your memory's fading.
I'll love you forever.
I'll try to remember.
I'll try to hold on.
You're standing alone boy.
Waiting for dreams boy.
Waiting for something to make them come true.
Don't ever leave boy.
I'd miss you too much boy.
I'll never forget you,
as long as I'm here.

The Birthday Massacre - "To Die For"

Kleit oli küll ainult must. Aga show oli väga värviline!

Alguses oli Sinine ja veidi tantsuline ja mõnus.

Siis läks kurjaks - Raggedy Angry poisid, kes ongi täitsa poisid veel, ilusad poisid mustas ja punases. Aga järjest tantsulisemaks ja palavamaks läks. "Dance Party" siiski! :D Ja, hei, kui bändi playlisti kuulub "Halloween", siis - I'm sold! Nii lõbus oli!

The Birthday Massacre! Veel tantsu, veel täiesti miniatuurseid mehi Kanadast ja ohh kui head muusikat! (Suured tänud nende eest Mr Darkrose'ile) Ja ma pole veel kuulnud ühtegi herr bassimeest, kes sama kõrgelt, kui naisvokaal laulaks. Hea. Õnneks tõestas, et ta mees on, ja võttis veidi madalamaid noote ka. :D I do, do, do like them!

Ah, ma ei raiska mõttetuid sõnu - nii hea oli! Ja pärastine oli..hmm, huvtav. Vestlus kohaliku muusikaseltskonnaga - mu jänkud leidsid äratundmist ja tunnustust! - ja viimased sõnad ikkagi noorukeste Angry tüüpidega. Toredat lendu neile!

What a wonderful night!

(Lihtsalt meeldejätmiseks endale: hüüdnimede nimekirja lisada prouad, memmed ja pasakotid :D)

Aaah, The Birthday Massacre! Täna! Line-up on vägev, nii et õhtust tõotab tulla üks korralik elektrooniline tantsupidu. It's been a bit too long. Ja Tapperisse saab taas - üle kahe kuu?

Sunday breakfast

Kaunis pühapäevane ennelõuna päikese ja jahutava tuulega. Tagaaiast leidsin teetassi värskeid piparmündilehti.

Kõrgest roheliseks värvitud taburetist sai lamamistooli kõrvale eksprompt-laud ja päev võis alata. Selliseid hommikuid võiks rohkem olla.

Kui tomat-kurk söödud ja muffini glasuurist sõrmedki puhtaks limpsitud, läksid uuesti tagaaeda avastama, sõel ja kann kaasas. Tuli välja, et herned olid valmis ja ootasid korjast. Sama lugu tikritega.
Viimaseid teravate okaste vahelt noppides mõtlesin, et nooremana pidin vist küll suviti päris ära kratsitud ja kriibitud olema, sest tookord oli olulisem see, et mari suhu jõuaks, mitte kõige ohutum viis eesmärki täita. Tikreid meeldis mulle süüa ka veel siis, kui nad hamba all krõmpsusid ja teistele ilmselgelt liiga hapud olid - hapude nägude järgi otsustades.
Täna tumepunaseid tikreid plastkannu korjates ohkasin kergelt kirsside pärast, mida ma vähemalt oma elu teises pooles igal suvel nii kannatamatult puu otsast korjata olen tahtnud, aga mille sel aastal näljased linnud ise nokavahele pistnud on. Tühjad puud. Aga siis tuli ema linnast ja teatas, et tal oli minust kahju hakanud ja mulle kirsse kaasa toonud.

Nüüd aga ootab kukeseenekaste. Nämm-nämm. Mulle nii meeldib juulikuu! Ja koduaed.

Midagi...

...magusat =)

Vihmas on kõige parem liikuda ringi kaht tüüpi jalanõudega - kummikute või plätudega. Siis ei teki probleemi, et hommikul on kõik tekstiilist jalanõud niivõrd märjad, et neid jalga ei kannata panna. Mul oli tänase sooja vihmapladina sees väga mõnus Maxima plätudega (9.90) ringi sebida, varbad märjad ja plätakad ise vaevu jalas püsides.
Kõik oli ilus ja tore ja rõõmus, varbad rõõmustasid sooja suvevihma üle, aga koju jõudes selgus, et need tobud pritsivad korralikult - äsja pestud teksade tagumine pool oli kuni taskute ülaääreni pisikeste poriplekkide ja lehekestega üle piserdatud ja ega kottki pääsenud (õnneks on veekindel teine, muidu oleks mul kotis leivataigen valmis). Mh, nojah, aga lõbus oli ikkagi.
Ja puhuks, kui linnas ka vihma ja lompidega nullmõtlemisega juhid lubatust no nii kaks korda kiiremini sõidavad, on imelihtne lahendus - tuleb vaid sõiduteest kergelt kaugemale karelda ning vihmavari graatsilise kaarja liigutusega küljele kilbiks langetada. Umbes nagu pildil, ainult et tänava peal. Kui kuskil ligidal post juhtub olema, oleks see veel eriti tore.

Ja mis siis, et plätud märjalt veidralt kräuksuvad. Vihmast tühjal tänaval ja autolärmi sees pole seda kuulda, eriti veel üle pleieri.
Vihmaga oli hea kuulata: Static X - "Z23", ükskõik, millist lugu Devin Townsendi albumilt "Ki" ja, oleme ausad, Blaze Bayley "Blackmaileri" kitarrisoolot (topelt, mm) kuulates ununeb üldse kõik muu ära.

Positive vs negative

Tujud ja meeleolud kõiguvad viimasel ajal nagu vaheldub ilm. Päike ja vihm segamini, vahepeale äikest ja siis jälle pilvitut suvepäikest. Hetkel on väljas kahevahel, siinpool üsna hea. Jällegi üks positiivsem hetk ja üllatav leid.

Get out of this place while we still have time
Mingi lugu raadios

Aga muidu tekitab vaimustust Engeli "Sense The Fire"

Esmaspäev libises oodatus kiiremini õhtusse, kähiseva häälega klienti kliendi järel tervitades, naeratades, silte kleepides ja endale veel teadmata ajaks teadmata pikk tõlkepraktika vastu võtta. Seljataga oli toredamast tore nädalavahetus.
Reedel litsusime end neljakesi rongi kitsamatele pinkidele ja naerdes saabus Viljandi - ja nalja jätkus sellest hetkest kaheks järgnevaks meie maa suviselt kuumaks päevaks. Kiire söögipaus, millest sai järgneva kolme päeva kõige tervislikum ja normaalsem, poetiir ja auto-tagaluugi-piknik tänaval, aknast piilumas taignarulliga vanatädi, kes meid aeg-ajalt ikka vihaselt seiras ja oleks meid hea meelega sellesama rulliga visanud. Üheksa paiku õhtul jõudsime ka lõpuks festari väravasse, kus randme ümber kleebiti järjekordne, seekord oranž käepael. Velikije ei hoidnud kaua enda kütkeis, nii et Nelega tiirutasime veel kord auto ja festariplatsi vahet, et sinna pärast kümmet Loitsu kaema minna. Ohohoi vihmametsa ja tegelasi, kelle poole ainult piilda võib (ka seda vaid väga hea põhjusega). Kosmikute-moshi oli küll esimene kord kogeda ja näha, seda siiski veidi kaugemalt. Kosmiline oli muidugi ja nii-nii tore. Taas kord.
Öö ja varahommik leidsid meid klubist tantsisklemas-hüplemas ja kõnnitee äärel istumas. DJ Taat üllatas nii positiivselt, et enne kella viit hommikul ei saanud kuidagi lõplikult klubist välja - ja sedagi pärast vihmametsa-tantsu. Heh. Midagi väga uut ja üllatavat igatahes.
Festival nägi meid taas kella nelja ajal pärastlõunal pärast turgutavat und. IQ Zero ajal praadisime end palava päikese all (esimene ja viimane kuiv, päikeseline ja üdini suvine festari-nädalavahetus vist). Rock Crime'i uurisime veidi ainult uudishimust, tegime korraks nägu, nagu oleks huvitatud, ja siis panime plehku. Stem ja The Belka üllatasid (polnud ma neid ju kumbagi varem n-ö avastanud) väga hästi. Päikegi oli mõlema ajaks kenasti puude taha vajunud ja ei piinanud enam. Õhtune autopiknik-joogipaus venis oodatust pikemaks, nii et Horricane jäigi vaid kuuldekaugusse paari viimase looga. Selle asemel karjuti aga meie peale vastasmaja kõrgeimalt korruselt ja ähvardati politseiga. Nonoh. Mõned meetrid eemale jäänud noorukid tegid lollimat ja valjemat lärmi. Mis seal's ikka - vähemalt oli lõbus jäädvustada erinevaid uudseid pudelist joogi kättesaamise võimalusi.
NBS. Oh. Kael ja sinikais käed mäletavad seda esirida veel hästi. Küll oli soov ära tappa teatud noormees valges riietuses, kes oma käsi ja muid esileulatuvaid kehaosi mitte neiudest eemale hoida ei suutnud, kuid lõppeks oli tema tähtsusetu. Oluline oli hoopis bänd laval, kes õnneks vist astub sinna üles piisavalt harva, et iga kord nii kuramuse eriliseks teha. Hyper-power, mis muud. Ja punased ülaosariided olid olemas. :D
Öösel nautisime taas muusikat ja tuleshow'd väljas ja naersime. Tants ja trall, Rasputini-tants ja headbang käsikäes ja vaheldumisi. Väga vabastav ja pöörane ja mõnus.
Muidugi ei tulnud suurejoonelisest plaanist startida kell kümme, et olla kolmveerand kaks Plazas "Brünot" naermas, mitte midagi välja. Esimene meist elik moi ärkas pool üksteist ja teised riburadapidi kella kaheteistkümneni välja (Laurat pidi küll natuke tagant torkima). Startisime täiesti õigest maanteed pidi kell üks ja kaks tundi hiljem jooksime üles korterisse WC-sse, sest neid teepeal ei kohanud. Päike paistis ikka veel, viisime hunnikute kaupa taarat poodi, tõime kolme asja asemel umbes kolmteist poest ja sättisime vaikselt õhtu jaoks end valmis.
Vaevalt Kadrioru parki jõudes hakkas täiesti tuntavalt, okei, liigagi tuntavalt vihma pladistama ja Lauluväljaku 12-miljoni-WC-sse jõudsime tilkuvate ja lirtsuvatena. Laulukaar päästis otsese paduvihma eest, mis jõgedena mööda lauluväljaku asfalti voolas ja kosena monitoridele kukkus. Välk ümberringi oli tellitud valguseffekt ja tume mürin pilvedest gongile lisavõimendus. Ilm andis küll juurde jah, kuigi ausalt öeldes ajas judinad üle selja jooksma siiski lavalt kuuldav. Nii erinevad ja samas sulgkergena tunduvad teemamuutused, rõõmus ja rõhuv korraga. Lisaks igati vinge vokaal - Hainz (säragu ta veelgi oma koorilaulja häälega, palun!), Taavi Peterson (kui kõrbed nii positiivselt mõjuvad, peaks ehk ka proovima) ja Priit Volmer. Lummatult iga viimast nooti, heli, emotsiooni, sõna endasse püüda üritades laulukaare all istuda ja vapralt vihma-tuult trotsida oli sõnulseletamatult võimas. (Ei ülista, lihtsalt tunne oligi selline - äikesetorm ja sellest mitte hooliv laulurahvas, kujutage ise ette) Tallinn seekord ei põlenud, uppus hoopis, aga ega seegi takistanud kellelgi lava ees lompides hüplemast ja nautimast. Kodus oli hea ja soe, aga sees oli seda juba enne.
Ka teisipäeva vajus kiiresti õhtusse - pärast sünnipäevakest värskete marjade ja mu nimetute korvikestega, tõlkega pusimist ja kolmetunnist tööd. Ja sinna vahele mahtus paduvihmas, naeratus näol, koju jalutamine, juuksed tilkumas, aga tuju vihmapilvest kõrgemalt. Viimane kadus ja tiris tujugi kaasa kaugele.

Just another day,
When all that I want
Will mark me as a sinner tonight
Disturbed - "Ten Thousand Fists"

No, no, no, no, NO!

Trent, Mr Reznor, no! NIN lõpetab kontserttegevuse? Augustis viimane kontsert? Ei taha muutuda Gene Simmonsiks. Jah, aga...aga...there go all these dreams. The worst news today! Ja viimane kord Euroopas on 2.08 Sonisphere, Knebworth. Ohh...nukker, nii nukker.

95%

I'm broke but I'm happy
I'm poor but I'm kind
I'm short but I'm healthy, yeah
I'm high but I'm grounded
I'm sane but I'm overwhelmed
I'm lost but I'm hopeful baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving a high five

I feel drunk but I'm sober
I'm young and I'm underpaid
I'm tired but I'm working, yeah
I care but I'm worthless
I'm here but I'm really gone
I'm wrong and I'm sorry baby

What it all comes down to
Is that everything's gonna be quite alright
I've got one hand in my pocket
And the other one is flicking a cigarette

What it all comes down to
Is that I haven't got it all figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is giving the peace sign

I'm free but I'm focused
I'm green but I'm wise
I'm shy but I'm friendly baby
I'm sad but I'm laughing
I'm brave but I'm chicken shit
I'm sick but I'm pretty baby

And what it all boils down to
Is that no one's really got it figured out just yet
I've got one hand in my pocket
And the other one is playing the piano

What it all comes down to my friends
Is that everything's just fine fine fine
I've got one hand in my pocket
And the other one is hailing a taxicab...

Alanis Morissette - "Hand In My Pocket"

Brum! NIA! Trummid! Rekord!

Newborn :D

Kui väljas sajab, lompe on rohkem kui kuiva maad ja varvaste vahel lirtsub niigi, pole ju enam mõtet autodel ega bussidel tsipa aeglasemalt sõita. Nii toretoretore on näha inimesi end majaseinte vastu litsumas, kuigi see miskit enam ei päästa. Mhh.

Aga õhtu läks ilusamaks ja soojemaks. Oh, I still don't know...

Don't let them have their way

You're beautiful and so blasé

So please don't let them have their way

Don't fall back into the decay

There is no law we must obey

So please don't let them have their way

Don't give in to yesterday

We can build a new tomorrow, today

Placebo - "Speak In Tongues"

Kolmapäeva varahommikul oli läbi Vanalinna raudteejaama poole kõndida hoopis midagi muud kui talvistel varahommikutel. Veerand kaheksa paiku käis vilgas töö, inimesed tulid ja läksid, keegi tõmmu noormees, kes veel hotelli polnud jõudnud, püüdis mulle midagi mesikeelset vist öelda, aga ei kuulnud mina läbi muusika. Päike siras. Piilusin väikestesse kõrvaltänavatesse, mis olid veel või juba tühjad. Saksalike küpsetiste kohvik oli juba lahti ja laadisin kotti pika tee peale mandlikolmnurga ja kaneelisaia - värsked, pehmed ja nii-nii-nii head (nagu selgus rongis poolel teel).
Viljandi tervitas ilusa ilma ja Merliga. Jõudsime palju-palju rääkida, vaadata veidi näitlejate katseid, istuda lossimägedes ja veel rääkida, järjest sügavamale kaevates. Siis võtsin ta köögi üle ja samal ajal, kui Merli meile süüa tegi, ladusin ma kokku küpsisetordi. Püüdsime sellest pisikesest läpakast filmi vaadata, aga kuidagi ei õnnestunud. Leppisime "Südameasjadega" ning sõime torti ja juustuküpsiseid seda vaadates. Õhtune järveäärne lesimine oli hea. Väga hea. Ma võib-olla lobisesin teatud asjadest liiga palju (Merli, anna andeks. :D)
Järgmine päev tervitas üldiselt vihmaga, aga Ugala juures kadusid pilved ja päike pistis nina uuesti välja. Pleier mängis mulle "Bright Lightsi" (no one can take it away from me, no one can tear it apart) ja Mr Gahan karjus jälle "Wrong" ning siis võlus "Corruptiga". Õiged lood, väga õiged lood.
Tallinnas tagasi, sain Kristiga kokku, istusime maha ja muljetasime. Pikalt. Ja arutasime. Miskipärast on meil kõigil praegu sarnased dilemmad.

Aitäh, Merli! Ja tead, sul oli selle ühe foto suhtes ilmselt õigus.

Juustupulki siit ja Viljandi pilte sealt.