vaikne reede

Vaikne (kui välja arvata rulatajad pea kohal väljas treppidel ja kaherattalised iludused tänaval) ja mitte-väga-pühade-tundega reede. Tööl. Tahaks siiski koju - siin on küll lõbu laialt, siin Tallinnas, aga vahel...on liiga tihe ja liiga keeruline.
Mingeid teid pidi sattusin päris õige luuletuse otsa - üks neist, mida oleksin vabalt võinud ise kirja panna. Vabandan kohmakana tunduva tõlke pärast, kuid nende inglisekeelses oli vigu.

fremde stadt
von Silvia Wendt

ich liebe es
in einer fremden stadt zu sein
und durch die straßen zu gehen
als gehörte ich
hier hin

als ginge ich meiner
alltäglichen wege nach
als hätte ich
eine existenz
an diesem ort

ich liebe es
fremd zu sein
und doch ein haus
mit einem schlüssel
zu betreten

fremden menschen
ins gesicht zu sehen
als wolle ich
etwas mir bekanntes
darin entdecken

verschiedene identitäten
durchzuspielen
und doch zu wissen
wäre ich hier
so wäre ich auch ich

ich liebe es
zu wissen,
das leben
bietet viele möglichkeiten
und meines
ist nur eine
davon.

Võõras linn

ma armastan
olla võõras linnas
ja jalutada tänavail
nagu kuuluksin
ma siia

nagu käiksin
oma igapäevast rada
nagu oleks mul
selles kohas
oma elu

ma armastan
olla võõras
ja siiski
astuda mõnda majja
oma võtmega

võõrastele inimestele
otsa vaadata
nagu võiksin
midagi tuttavat
neist leida

erinevaid rolle
mängida
ja ikkagi teada
oleksin ma siin
oleks ma ikka mina

ma armastan
teada,
et elu
pakub palju võimalusi
ja minu oma
on vaid üks
neist.

See luuletus näitab linnaelu seda poolt, mida tihti tähele ei panda: teiste suhtes võõras olemine ei võrdu alati üksilduse ja abitusega. Eneseteadlikule inimesele on tunmatuid nägusid täis keskkond pigem vabastav võimalus kindlast kaugusest vaadelda – mitte kellegagi seotud ja nii ka mitte ühtegi ettemääratud rolli sisse tõmmatud. Lühidalt öeldes: võib olla kes tahes – ja end muuta!

Allikas

Tund veel ja siis saab kustutada tuled, lukustada uks ja...muuta vaikne reede patuselt lärmakaks.