20 April 2009

Italian nights

20. aprill - Blaze Bayley Tapperis.

Steel Screami nägime poole seti pealt.
Motherstone'i terve set oli väga, väga mõnusalt ja vajalikult kuri. Ah, kael. Nele tunti ka kenasti ära ja nii püütigi meid pärast jookide ostmist teepealt kinni. Noh...ja...nii jäigi Blaze ise nägemata.

Oli igati hullumeelne, pöörane, pervo, veider, naljakas ja ajalehti täis õhtu. Fotosid näevad vaid Cathouse ja asjaosalised ise, kui nad selleks kunagi soovi peaks ilmutama. Muidu - täiesti off limits.

Aga no, kurat, olid mehel liiga ilusad tumepruunid silmad. My dear gay husband.

19 April 2009

Kultuuri, torti, pidu ja torti

Kolmapäeval pärast tööd sõitsime taas kord Lauraga Viimsi poole, seekord juba pikemaks Jussi õlletoas peatudes. "Kõrts" siis sellenädalaseks kultuuriürituseks meile.
Väga hubane kohake, perenaine (või keegi selletaoline) otsis meile kohad, minu oma kenasti otsapidi kamina taga, ja oli üldse igati sõbralik. Ka baarileti ääres istuvad onud tundusid päris külalislahked. Mu jakk sai tiitli "välismaine jope".
Etendus ise kestis veidi üle tunni. Merle Jääger, Raive E. Tamm ja Ott Sepp said väga naerutava ja lõbusa tükiga hakkama. Esialgu läks paar minutit aega, et Lõuna-Eesti keelest miskit aru saada, aga kui kõrv harjus, oli jutt juba peaaegu täiesti selge. Oleks isegi mõned "noh, kõmmid" teinud, oleks ehk veel paremini aru saanud. Tegu oli siis kõrtsistseeniga, kus kohtusid küla joomamees, naine ja Tartust pärit muusikamees-plaatija. Igaüks oma lugude ja muredega. Kahju oli lausa muusikamehest, kellele blondid lillemustriga kleitides neiud ilmselt eluks ajaks vaid kaugeks unistuseks jäävad. Ei aita siin ei naisteajakirjad kasulike ja mitte nii kasulike nõuannetega (külmkapid ja kohalikud kivid), ei odav konjak ega õlle. Noh, kõmm. Ühislaul ja lõpp.
Muuseas, meelde jätta - peale tuleb võtta tekk. Noh, kõmm, ja hüvasti.

Neljapäeval toimus Cathouse'is kotleti-, kartulipudru-, tordi- ja filmiõhtu. Külas oli Kristi, kes lisas mahla ja veini. Filmiks "Rocky Horror Picture Show". Absurdne ja ulmeline, aga oi kui taevalikult, pööraselt hää. Kõigile friikidele lausa kohustuslik! Kristi vist nii ei arvanud, hea, et ta üldse vist selle üle elas. Teine kord siis teisiti.

Reede õhtu nägi meid taas Bikersis, kus Fetish Mode oma setti peaaegu lõpetamas oli. Kuulsime ära kaks Depeche'i lugu (k.a "Stripped"), mis olid DM enda stiilist kuskil kaarega kaugemal (raskem ja kurjem, mmm), ja viimaseks looks DM-st endast päris kauge Slipu "Psychosocial".
Plekksaapad tegid õhtu aina ja üha paremaks - miks siis mitte kaks sabatit nädalas, eks? ;D
Ülevalt leidsime toreda laua ja mitte nii toredad lauakaaslased, kes kõik kaarte mängima kippusid. Mehed peaks ometi autokaartidega tuttavad olema - meie omad on sama süsteemiga, lihtsalt fotod ja kategooriad on veidi teised. Samas, vahet ju pole, kas sul on kaardil märgitud punktid hobujõu või seksapiili kohta. Sama teeb ikka välja - kel suurem, see võidab. :D Millalgi selle käigus tiksus kell ka kesköötundi ehk algas Laura sünnipäev...öö...õige kuupäev igatahes.
Shades of Purple alustas tsipa tühjale, kui mitte öelda päris tühjale saalile (jälle ja jälle oli veider). Väga kauaks alla ei jäänud ja ka tantsuõhtu alguse istusime üleval. Baaaaaz. Whii! Ei mäletagi, mis lugu see oli, mis meid siiski lõpuks ka allakorrusele tantsima tiris. Metallica vist.
Oli tossu ja tantsu ja head muusikat - nagu ikka GnR, disko ja metal vaheldumisi ja segamini - ja veidi üllatuslikumat valikut (vihje sellele, et "Naisel" oli väga kodune tunne). Uh, viimatimainitud (mees)olend ka tantsis tol õhtul. Bravo ja aplaus vähemalt üritamise eest, õppimisruumi veel on, aga algus on tehtud.
Ja siis vajus seltskond laiali - Nele välja, Laura pingile ja mina ka kuskile sinnakanti jõlkuma ja istuma. Veider tantsuõhtu ainult pooliku tantsumaratoniga. Oh well. Ja muidugi ei puudunud Laura kõrvalt ka ebameeldiv purjus tüüp (isn't that just typical?)
Igatahes klõpsas keegi täiesti ilma hoiatuseta kell 4 tuled põlema - hoiatuslugu, et pidu lõpeb, ei tuldnuki. :/ Pettumus missugune. Rahvast hakati ka vaikselt baarist lahkuma sundima.
Lühipeatus Kristi juures oli lõbus. Mängus olid puuviljad, imelikud itaalia tüübid ja nende naljad, haha indeed, ja gossip, gossip, gossip.

Kolmetunnine uni kella 6 ja 9 vahel polnud just kuigi kosutav, nagu õhtu lõpuks näitas, aga päev algas igatahes paanikaga Selveris, kui nende vahukooreriiul tühjalt tolmu kogus. Selline asi pole üldse meeldiv, kui tegemist ootav tort 1/3 osas vahukoorest koosnebki. Marssisin neetult tugeva ja külma tuulega võideldes (paha, Whip, paha) Maxiiimasse, kus oli vahukoort lademetes.
Tordist seal teises nurgas.
Päeva teise poole võitlesime ka tuulega (ikka veel väga paha Whip), et Ülemistele jõuda, kus ma Photopointi ja Enteri vahele peaaegu kraavi trampisin, sest kahe pleieri vahel otsustada on võimatu. Seekord kaotas suur ja võitis pisike.
Õhtu möödus kingitusetseremoonia, tordisöömise, Imago ja "Zoolanderiga". Esimese hommikuvalguseni veninud eelmisel õhtul, ööl ja varahommikul oli Cathouse'i pisipervertidele siiski vist nii tugev mõju, et filmi lõpuni ei näinudki. Nele vist pidas üksi vastu tublisti. Nägin esimese osa ära, mis too eelmine kord nägemata jäi, ja siis nägin ainult reklaame. Heh. Tugitool ja padi on niiiii mõnusad kaaslased. Seega oli laupäevaõhtu ja samas ka sünnipäevaõhtu harjumatult vaikne (kui välja arvata Imago tegelased ja nende "Kujutle, et..." valikud, mis osati väga valjusid naerupahvakaid tekitasid) ja kodune. Eks pühapäeva õhtu elik tänane juba saab veidi valjem olema.


Laura sünnipäevalaulud: Kosmikud "Sünnipäev" ja kellegi väga urrurrurr-kurikurikuri "Silent Night" (hii...silent Night, holy Night..mhmm).

13 April 2009

You stayed for drama though you paid for a comedy

Üsna kesklinna ligidal leidis öise tumeda taeva alt tänavatulede sära keskelt õhku, mida hingata, mahedat, veidi karget ööõhku, aga sooja ja vabastavat pärast lõbusat, patuliselt kratilist, veidi veidrat ja dramaatilist õhtut. Ja sõnu polegi vaja, sest igaüks eksleb oma mõttelabürindis, tuledesäras või mitte, luurates ümber nurkade ja ettevaatlikult edasi liikudes, otsides kuskiltki tuge, sest labürindikoridorides möllab torm. Jalad teavad juba ammu, kuhu ja kuidas minna, kuspool kodu on, seega võib vabalt veidi aega sissepoole vaadata. Aga mingil hetkel tulevad ka sõnad uuesti – ehk muutus labürint liiga keeruliseks, väljakannatamatult vaikseks, viis ringiga algusesse tagasi? Ja siis pääsevad valla häälepaelad, et lõhkuda vaikust sõnadega, ükskõik, millistega…et mitte mõelda? Ajutine deus ex machina. Aga ainult ajutine.

Patune kratishow oli muidugi väga, väga hää pärast pikka pausi. Isegi kratilihased kaelas said aru, et aega oli liig palju mööda läinud enne nüüdset Tapperit. Uued helipalad olid, nii palju, kui jälgida suutsin ja jõudsin, täitsa korralikud.
Muus osas oli tekiila (millest osa niisutas lauda, pinki ja põrandat…korduvalt), tuttav seltskond (nagu ikka, eks), juhuslikke baarivestlusi ja, eh, veidrat käitumist. Kõik tehakse keeruliseks. Mehed, kes neist varem aru on saanud. Ärge rääkige, et naistest ei saa aru. Tunne on vastastikune. Egoistlikult hea on muidugi, et selle keerulisuse tuum minu vaimset heaolu ei kõiguta. Aga…lihtsalt halb on kõrvalt vaadata, suutmata midagi siis teha.

Laupäev oli jälle vaiksem. Suutsin end poole kaheteistkümne paiku toast välja vedada, et töölt oma kodinad ära tuua (keikkale vahetusriideid ja söögikausse kaasa ei vea ju). Paar tundi hiljem vedasime end bussi peale, varustatud röstleiva, õunte ja šokolaadiga (CatHouse style), ja sõitsime Viimsisse. Edasi jalgsimatk Haabneemele läbi Statoili, Jussi kõrtsi, kuhu me täiesti ekspromt-otsusena Lauraga kolmapäeval tagasi pöördume, et lõpuks ometi teatrisse jõuda – Kivihrähu „Kõrts“ nimelt. Ootan huviga.
Viimsi oli midagi uut, õigemini päris sinna ei jõudnudki, kõndisime mööda Haabmeeme teed (kui ma ei eksi), otsisime lihapoe uksest sisse piiludes sealt jäätist, ei leidnud, jätkasime teed ranna poole. Istutasime end veeäärsete kivide peale, haarasime leiva järele ja nautisime merd. Ja (peaaegu) vaikust. Nii hea oli. Tallinna tornid olid näha, aga kaugelt ja uduselt – meeldivalt eemal. Siis pistis ka Vana oma nina kotist välja (elik mu armas Canon, kes Soomes endale nime sai) ja hakkas hetki jäädvustama – kive ja taevast ja merd vastu päikest ja leiba. Päike nimelt ronis meie pisikese rahvamatka ajaks ka pilvede tagant välja. Seal rannas peitis ta end uuesti ära ja veidi jahedaks kippus. Liikusime sama teed mööda tagasi, nägime taas sama pere – ema pluss neli last, oh vaeseke – uued Viimsi-sõbrad? Hehee.
Siis viis buss tagasi linna poole, lauluväljaku kandis jätsime bussi maha ja kasutasime taas jalgu, et läbi Kadrioru pargi koju jalutada. Väga värskendav laupäevane pärastlõuna. Pole siin midagi nii kole ja tolmune, kuigi ma selle pärast ikka ja jälle hädaldan – tuleb leida kohti, kus see nii pole (kesklinnast pole mõtet otsida jah). Mmmõnus.

Ja õhtul oli „Rock Star“, sest Analysis esitas vägagi üllatuslikult „We All Die Youngi“ ja see ei andnud mulle enne rahu, kui ma filmi ära vaatasin. Got to l-o-v-e it! Still.
Tell me I know
I lived so afraid
And still we cry alone
With words
left unsaid

Yeah it makes my stomach turn
And it tears my flesh from
bone to bone
How we turn a dream to stone

lyrics by Steelheart

10 April 2009

vaikne reede

Vaikne (kui välja arvata rulatajad pea kohal väljas treppidel ja kaherattalised iludused tänaval) ja mitte-väga-pühade-tundega reede. Tööl. Tahaks siiski koju - siin on küll lõbu laialt, siin Tallinnas, aga vahel...on liiga tihe ja liiga keeruline.
Mingeid teid pidi sattusin päris õige luuletuse otsa - üks neist, mida oleksin vabalt võinud ise kirja panna. Vabandan kohmakana tunduva tõlke pärast, kuid nende inglisekeelses oli vigu.

fremde stadt
von Silvia Wendt

ich liebe es
in einer fremden stadt zu sein
und durch die straßen zu gehen
als gehörte ich
hier hin

als ginge ich meiner
alltäglichen wege nach
als hätte ich
eine existenz
an diesem ort

ich liebe es
fremd zu sein
und doch ein haus
mit einem schlüssel
zu betreten

fremden menschen
ins gesicht zu sehen
als wolle ich
etwas mir bekanntes
darin entdecken

verschiedene identitäten
durchzuspielen
und doch zu wissen
wäre ich hier
so wäre ich auch ich

ich liebe es
zu wissen,
das leben
bietet viele möglichkeiten
und meines
ist nur eine
davon.




Võõras linn

ma armastan
olla võõras linnas
ja jalutada tänavail
nagu kuuluksin
ma siia

nagu käiksin
oma igapäevast rada
nagu oleks mul
selles kohas
oma elu

ma armastan
olla võõras
ja siiski
astuda mõnda majja
oma võtmega

võõrastele inimestele
otsa vaadata
nagu võiksin
midagi tuttavat
neist leida

erinevaid rolle
mängida
ja ikkagi teada
oleksin ma siin
oleks ma ikka mina

ma armastan
teada,
et elu
pakub palju võimalusi
ja minu oma
on vaid üks
neist.

See luuletus näitab linnaelu seda poolt, mida tihti tähele ei panda: teiste suhtes võõras olemine ei võrdu alati üksilduse ja abitusega. Eneseteadlikule inimesele on tunmatuid nägusid täis keskkond pigem vabastav võimalus kindlast kaugusest vaadelda – mitte kellegagi seotud ja nii ka mitte ühtegi ettemääratud rolli sisse tõmmatud. Lühidalt öeldes: võib olla kes tahes – ja end muuta!

Allikas

Tund veel ja siis saab kustutada tuled, lukustada uks ja...muuta vaikne reede patuselt lärmakaks.

06 April 2009

Flashbacks

Tahaks ka värvimisraamatust pilte värvida, sellest, kus on need maasikad, mida ma kunagi, aastaid tagasi, õues lõkkeplatsil nii püüdlikult punaseks maalisin, nii et isegi üks täpike üle äärejoone ei läinud, sest ema (oli vist tema) õhutas, et ma püüaks niimoodi, hästi korralikult värvida. Hakkama sain. Aastaid hiljem juhtusin sedasama värvimisraamatut lehitsema ja üllatusin isegi, kui ilusasti need maasikad värvitud said. Simoni ja Solveigiga sain ka värvipliiatseid päris palju kulutada. Heh, need pikad-pikad pimedad talveõhtud, kõik kolm kummargil suure elutoa söögilaua taga, käed haaramas eri värvi pliiatseid kuskilt raamatute, vihikute, pinalite ja kõige muu seast. Vaiksed ja mõnusad, kerged hetked tagasi lapsepõlve. Ei taha üldse seda vihikut, mis praegu nina ees on (süntaksiteooria). Siiski hakkan ma juba lausa tahtma sellest aru saada, kuigi veel ei saa, sest see on võimatu, et ma sellest aru ei saa. Mitte, et ma peaks kõigest aru saama, aga just see, et...see ei saa ju täiesti arusaamatu olla?!? Ah, kui õppejõud oskaks ära seletada asja, siis ehk saaks ka muidugi.
Äkki peaks ka ära minema.

27 March 2009

Vh1 really does rock

Ja mitte ainult. Flipside pööras ka ikka täitsa ära. Hihih. Fangirly moment of running to the TV, smiling like an idiot. Kui tihti ikka telekastis "The Days of the Phoenix" mängib? Not that often, no. Made me wanna...
"The girl on the wall always waited for meand she was always smiling.
Everyone was dancing."
So I fell into fantasy...

26 March 2009

Muusikateraapia loengus tekkis väga äkiline, üllatav ja suur tahtmine klaverit mängida, eriti seda lugu, mida ma Saksamaal aeg-ajalt üritasin mängida. Ei mäleta ei nime ega autorit, aga tegu oli vist midagi Veneetsia ja gondlitega. Hästi, hästi ilus pala. Teine tahtmine oli jooga järele. Ühest lühikesest näiteharjutusest piisas, et kogu asi mulle väga meeldivaks teha. Ja puudutas küll üht mitte-nii-kena kohta. Tal oli õigus.

Sööginurgas on uut ja värvilist. ;)

In Your Face aka Mama Trash Fest II

So...
Neljapäev, 15.46
Tavaliselt on 3=2 hinnad, meie saime hosteli 2=3 hinnaga - kuna kahest tuba kolmese asemel anda polnud, siis pidime leppima kolmese toa ja megasuure arvega. Oeh.
Aga esimene ring linnas on tehtud - seekord avastasime täiesti uut osa Hellsinkist - sadamapiirkonnas künkast üles rühkida oli päris korralik trenn hommikuseks esimeseks jalutuskäiguks. Note for the future - Kallios tasub ringi liikuda, silmailu kui palju. Nüüd on kõht täis ja ees ootab...lõunauinak! Lisaks sellele, et me tudisevad vanakesed oleme (obviously), jäi öine, õigemini varahommikune uni ka vaid kahe ja poole tunniseks - lisa oleks hädasti veidi enne õhtut vaja. Aga vähemalt paistab päike (mis tuli pilve tagant välja täpselt siis, kui telefon kotis märatsema hakkas ja teatas, et me nüüd Soome aladel seilame - väga hea ajastus).
Siiani oleme Whipist ja Skinny'st (elik meie kohvrid) moodustanud auto - neli ratast on ikkagi neli ratast - ja tuulest ja meist, eeh...noh, tagantlükkejõud on kõva - neli jalga on ikkagi neli jalga. :D
Semifinali ees oli kaks neiut ja üks noormees, Semifinalis sees oli miljon inimest. Ust lahti tõmmates pidi sealt uuesti tagasi põrkama, sest niigi pisike ruum oli tuubli igasugust rahvast. Hea, et garderoobistki edasi sai. Samas ei jäänud Cathouse'i esindus pikal tahapoole passima, eriti kui laval oli jänkumaskis mees (rahva seas oli muidugi ilusamaid, oo jaa). Ei läinud just kaua - elik esimese bändi lõpuni - kui me end jälle rõõmsalt esireast leidsime, peaaegu samast kohast, kus eelmine kord huvitav vaade oli. Cold Cold Groundi asjad tiriti lavalt maha, peale lükati Sonic Rootsi omad. Kolm bändimeest paistsid täitsa n-ö normaalsed olevat...lava taga tantsis keegi pikas mantlis mees toredate puusanõksudega. Ta oli tore kuni ta ümber pööras. Mees otse "The Crow'st" välja astunud...ja nii oligi. Herr Brandon Lee, kes vehkis oma malmist (või misiganes metallist) mikristatiiviga ringi, ketid-juuksed-mantel lehvimas, punased huuled irveks kõverdumas ja püksid ilmselgelt liiga kitsaks muutumas. Aga muusika kohta pole miskit halba öelda. Aga ega hetkel ei meenu küll miskit. Meeneks kitarristilt medikas, mis mööda lava veerles, bassistilt julgustava nipsu sai ja siis maha lendas. Lõpetas ikka taskus. Ilus ja must teine.
Lauljate osas vähemalt muutus asi järjest ekstreemsemaks Hellfire Society ajaks. CCG omal olid vaid mustad sõõrud silmade ümber, herr Lee'l teada-tuntud meik, senjoor David oli, noh, kohe väga mitte Laura maitse näiteks ("emmeeee!!!"). Okei, mustad läätsed olid freaky. Muusika oli ja ei olnud ka, olenes loost, aga üldiselt (oleks olnud) päris mõnus tantsupidu. "Bang Bang" oli ka hää.
Pärastine kulges sündmustevaeselt, rahvast jälgides ja valutavaid jalgu puhates (mu hommikul kukkudes veidi välja väänatud põlv isegi elas veel). Kohal oli nt Robert Smithi koopia. Öö väljas oli üllatuslikult soe ja vaikne ja tuuletu. Mõnus. Aga voodi oli mõnusam.

Reede, 10.51
Puurid on üleval korusel juba mitu tundi mürisenud ja kolistanud ja lärmi teinud. Good morning!

Laupäev, 13.06
Välja tahaks. Väljas on päike. Ma olen kaks tundi Huck Finni lugenud ja enam ei viitsi kohe üldse sees istuda.
Aga eilsest. Saime kolmveerand kuue paiku Marjoga Stage'is kokku - ta oli seal juba viiest alates istunud, aga õnneks oli tal Sue seltsiks olnud. Rääkisime pea kaks tundi keikkatest ja bändidest ja luumurdudest ja üldistest esireahädadest, festivalihädadest jne jne jne. Stage on väga armas koht - ülitilluke rokkpubi paari suurema laua ja pingiga, taevaselt hea muusikaga (Type O, Disturbed etc) ja loomulikult kenade inimestega. Ikka veel tahaks teada, kes see eriti ilusate silmadega noormees oli, keda Marjo teadis ja kes meie lauas veidi aega veetis (enne, kui ta rock-quiz'i tegema hakkas ja me lahkusime).
Gloria ees oli järjekord - what the...?! Sisse lubati pisigruppide kaupa ja pärast pikavõitu pilet-tempel-raha rida läks tee otsejoones üles. Ehm, jah, seal oli 8 paiku võrdlemisi tühi. New Generation Superstarsi vaatasime ülevalt rõduboksist - neid kuulaks-vaataks veelgi, pungisugemetega rock'n'roll pani jala nõksuma küll. Pärast baari juures seistes märkas laulja mu Babiese särki kommenteerida. Why thank you. Tal oli ka kena...särk. ;D
Violent Divine möödus ka rõdul, aga nad ei avalda ikka veel muljet, isegi pärast teist aastat järjest. Parim asi nende juures oli Slim Pete trummarina. Whii!
Uus Dope Starsi doos oli oh kui hea. Ja tantsuline ja elektriline. Electric night, eh? Meigiga onu on ikka veel vana hea meigiga onu, Victor on kokku kuivanud võrreldes eelmise aastaga, Darinil oli veider tahakammitud soeng ja..eee...*nimi* oli täpselt samasugune nagu eelmisel aastal.
Väike ringkäik üles ja merchi-laua juurde ja siis tagasi saali. Stoneman üllatas - ja seda väga heas mõttes. Kaelalihastele veidi tööl jälle. Silmalihastele ka - kuigi need said terve õhtu järjest rohkem tööd.
Private Line oli muidugi vana hea PL. (Sammy on ka kokku kuivanud) Üllatusena tuli ainult poolenisti täis saal, aga ega see kedagi ei morjendanud ega seganud. Oligi mõnusam, kui keegi seljas ei elanud. Väga lõbus ja energiat täis lõpp õhtule.
Üleval baaris puhkasid jalad, aga mitte silmad. ;) Kohal oli eelmise õhtu õhtujuht Alex, kogu Hellfire Societi liikus ringi, Sonic Rootsi seekord meigita laulja oli kohal - samas riietuses, ilma meigita ja kümme korda kenam - pluss, noh, kõik teised. :D Trashile omaselt tore. Pluss Deathstarsi "Cyanide" enne ja pärast Private Line'i - whoever the DJ, love ya!
Öö oli taas kord soe ja peaaegu tuuletu. Magama sai 4 paiku. Üles 11 paiku ja uus õhtu ootab ees.
*
Plaan oli lühikeseks ajaks välja minna ja kuhugi, kus pole ilus, et me ei kahetseks, et fotokate akud hostelisse laadima jätsime. Välja tuli hoopis vastupidine. Avastasime seekord Helsinki rannikut ja, oh, leidsin vähemalt kaks taevalikku nurgakest. Me oleks sinna kaile vist terveks päevaks päikese kätte end unustanud. Aga vedasime end muudkui edasi kuni jalad enam peaaegu ei tahtnud, aga päike laadis mu vist nii täis positiivsust ja energiat, et oleks võinud veel paar tundi marssida. Igatahes…Leidsime end lõpuks kuskilt sadamahoonete vahelt. Dead end. Tagasipööre. Lühike poetiir ja tagasi hostelisse. „Ma ei liiguta kella kuueni varvastki,“ ähvardas Laura. Noh, tol hetkel olime hostelist viie minuti kaugusel ja kell oli 17.35. Ees ootas köök uunitoiduga.
Teel Gloriasse leidsin postkasti! :D Igatahes…Seekord järjekorda polnud. Käele löödi eelmise õhtu templi asemele uus sinakaslilla lärakas ja pärast garderoobitüübi pilke otsisin Laurat – taas kord WC-st. :D Seekord aga päris elusa ja ärkvelolevana.
Amy’s Ashes üllatas sellega, et dude, kelle peal me kaks õhtut järjest silmamuskleid treeninud olime, oli täitsa laval ja täitsa bändis. Oh üllatust, eks. Pluss, neid jäädvustas oma digikasse veel üks eriti kobe, khm, tore mees. Andke mulle tätoveeritud käed, sõrmused, pikad juuksed – and I’m sold. Almost. Meid võib koos näha ühel fotol. Heh. Muusikast nii palju, et…eh, ei mäleta eriti.
Defueld oli, ee…ka tore? Jälle ei mäleta ja (ega neljapäevaks) pole ju suutnud ka netist kuulata. Mäletan seda, et neid on kindlasti Metallica mõjutanud. Pärast neid võtsime ka oma esimese rea kohad sisse, sest viimased kolm, õigemini neli siiski, bändi pidid selgelt nähtavad olema. Vist sel pausil vedasin Laura ka merchi-leti juurde, sest tekkis äkkmõte – põhjus, miks Deathstarsi nii meeletult mängiti, oli see, et mängiti MTFA vol 2 albumit, millel „Cyanide“ on teine lugu. No big wonder then, eh? Geniaanlne.
Aa, enne Defueldi vist tekkis Laural burgeri isu, seega mis siis muud kui Mäkki. Inimesed tänaval vahtisid mu õlapaeltega kleiti üsna uskumatult (isegi olin just enne üht taolises riietuses neiut külmetades uskumatult jõllitanud) ja paar kohalikku ebakained noormeest tahtsid meid vist kuhugi oma taksoga ära viia. Ei tea. Saime burgeri, Laura smugeldas selle klubisse ja kõik oli korras.
Stereo Junksi oli kohe väga meeldiv teist aastat järjest näha. Anzit oli muidugi valus vaadata, kui ta oma muidu toreda hüplemise ja kekslemise keskelt monitoridesse kukkus jne. Vähemalt oskab tüüp lavalolemise huvitavaks teha (mõni siinpool lahte olevatest võiks veidi eeskuju võtta). Mm, Evil Boy.
Iconcrashisi algusest jäin tsipa ilma, kuna neiud WC-des ilmselt plaanisid sinna elama jääda. Ja siis sai ühes paber otsa. Oh joy. Iconcrash’ist jäime eelmine aasta (teadlikult ja vist täitsa meelega) ilma, seega oli neid topelttore näha. Nende muusika on endiselt väga meeldiv ja vahelduspakkuv. Kuigi mitte väga populaarne vist, sest pool nende lavaajast oli saalis paar rida inimesi ja kaks eriti elemendis tõmblevat tüüpi.
Ah, Mortiis, Mortiis. Kes oleks osanud enne esimest korda Tapperis arvata, et neid veel kahe nädala pärast nii kannatamatult ootan? Väga suur tahtmine oli mõni neist viiest veepudelist, mis Mama meie monitori ette ritta ladus, endale napsata. Aga ei. Ja õllet polnudki seekord (S üritus, eksole, ikkagi). Meeste kohta mitte ühtki halba sõna, seekord oleks isegi suuremat dušši soovinud kui anti. Sellest veest, mis maha lendas, oli kahju – see oleks võinud kõik kurgust alla voolata hoopis. Oleks kasulikum olnud. :D Aga rahvas oli ebameeldivalt…vaikne. Šokk? Ei taha väga uskuda. Olime meie ja üks tüüp keskel, umbes sama pikkade patsidega kui herr Mortiis, kes liigutasid. Pika aja peale ja herr laulja küsimuse peale (“Are you sleeping or what?“) hakkas ka publik natuke üles sulama ja kaasa nõksutama. Oeh. Aga paganama hyvä oli! Tahaks nüüd umbes viis korda veel. Playlist oli vist sama, mis siis – alustasid „Desperate and Decadentiga“ ja paar lugu edasi (mu peas pool päeva ringi keerelnud) „Gibber“ (love it!).
All Star bänd (enne mida Mamagi lavani jõudis, mul oma asju hoida palus ja siis end üles lavale upitas) oli seekord vähem üllatav. Laval olid kolme esimese loo ajal David ja Trauma (HS), Mr Bunny (CCG) Anzi ja, eh, kellegi trummar. Kõlasid Velvet Revolver, Buckcherry ja veel üks lugu, mida ma teoorias tean. Siis lisandus Big Boy (woooohoooooo!) oma jänkukõrvakestega, adorable, by the way, jänkud laval. Anzi suutis mingil hetkel jälle end maha kukutada, väga valusalt seejuures. Siis ronis ja roomas veel onusid lavale, väga toredaid onusid, natuke möllu ja melu…ja läbi ta oligi, kõik see kauaoodatud Trash Fest II.
Ülakorrusel treenisime silmalihaseid jälle…rohkem kui veidi. Mr Brandon Lee oli seal ja, pff, paljud tegelikult. Väga ebakained noormehed.
Inva-WC, kus oli prügikasti taga peidus Laura kallis Herbert, jäigi meile suletuks. Üsna tuttav tunne, kas pole?
Magama sai…kunagi. Hommik möödus sündmustevaeselt ehk siis pakkides, telekat vahtides (Unikulbi!) ja end sadamasse veeretades. Whip ja Skinny ilmselgelt keeldusid minemast. Aga laevast jätsime nemad pakiruumi ja istutasime end Music Bari, kus laulis kahes setis keegi ilus itaalia tüüp – akustiliselt ja veidi mööda (sõnade mõtte, ja oi kuidas see häiris), aga hästi tore sellegipoolest. Duh. Õnneks oli ka Tallinn päikest täis nagu kõik Helsinki-päevad.
Fotosid…eh, Orkut, Photobucket, MySpace…kunagi viitan, kui miskit üles saan. Neid on kergelt öeldes palju.

Tallinnas selgus muidugi, et Sonic Roots on siinmail juba täitsa teada koosseis, Ammel esinenud ja mida kõike veel. Kurat! Note to self – järgmine kord võta aega ja uuri esinejate kohta miskitki välja enne!!!

23 March 2009

Ma tean, et ma käin ilmselt närvidele hiljuti. Endalgi on veider. But please bear with me. I just have to get over whatever it is I have to get over, I don't even know.


Helsinki-tripist kohe kui suudan selle valmis kirjutada, pool õnneks sündis kohapeal. In your face!

15 March 2009

Üks lause. Paus. Kaks lauset. Paus. Ei viitsi tõlkida, kuigi Donna Tartti teksti on päris huvitav. Tekitas tahtmise terve raamat läbi lugeda. Suvel (nagu terve see kuhi raamatuid, mis suve ootavad ja seni tolmu koguvad, sest ma tegelen hetkel ameerika kirjandusega, mis väga-väga raskelt edeneb). Suvel jah. Aga mulle meeldib Tartti stiil. Midagi ta sõnastuses või lauseehituses või tundes, mida kõik kokku tekitab, on köitev. Vahel tahaks ka ise miskit nii hääd kirja panna. Üldse tahaks ju palju asju osata. Need soovid käivad niimoodi vaheldumisi ja hooti, oleneb, mis parasjagu kuskilt nurga tagant välja hüppab ja inspireerib - nii kaugele, et ma satun sellest vaimustusse, hoian sellest vaimustusest veidi aega kinni ja jälitan teda netist...kuni ta kaob, sest virtuaalsest pärisellu ma seda tirida ei suuda.
Igatahes - suhteliselt unine ja tubane pühapäev. Eile õhtul säras Led R Rock Café laval. Täiesti teadmata olime sattunud nende 6. sünnipäeva tähistama. Mõtlesin mingil hetkel Tapperi ja sealse Töllu ja möllu peale - RC-s möllu polnud, oli pigem veidi tantsuline ja väga musikaalne õhtu. Vahelduseks hoopis miskit muud ja hoopis teine seltskond - täis võõraid nägusid ja kujusid. Öösel sai ka läbi täiesti ootamatult kaela sadava lume sees marsat taga otsida ja vend lõpuks siiski takso peale saata - Laki tuli imeliselt kiiresti, lubatud 3 minuti piires isegi. Väga kena.

14 March 2009

Kosmikud olid ikka sama vanad head talvise kaamose eemalepeletajad (kuigi ega seda enam väga kuskil enam olegi) ja hea tuju tekitajad. Pepe Deluxe üllatas vägagi meeldivalt. Nii et kokku sai üks eriti tantsuline ja tore õhtu/öö/varahommik Tapperis.
Tantsu ja tralli vahepeal ja pärast oli muidugi veidraid ja naljakaid hetki küll ja veel. Luksuv noormees, Onu Bella pruudipõli, valjuhäälne kaardimäng ja veidrad inimesed, pilgud ja hüvastijätud. Iga päev ikka selliste inimestega kaarte ei mängi, eks, kelle kas või ainsast pilgust neli aastat tagasi suurem elevus tekkis. Nojah. Aeg läheb edasi ja sellest elevusest sai "ära nüüd siis sega, sa ei saa seda kaarti endale". Nüüd on elevus mujale suunatud.


Tänane päev on siiani mõnus olnud. Küll natuke vähe und, aga siiski hea. Rahakott, õigemini konto kuivas kokku, aga tuju on ikka miskipärast positiivne. Võib-olla on asi selles rahulikus, õrnalt soojas kevademoodi ilmas. Ehk mulle ainult tundus nii, kuid isegi Viru keskuses ringi runglevad ja sebivad inimmassid olid vähem närvilised ja ärritunud kui tavaliselt. Kolm mustikamuffinit tekitasid kuidagi eriliselt rõõmsa tuju - hoolimata vihmatibast ja tuulest ja üldisest hallusest.
Lõppeks mängis pleier midagi erilistelt toredat hetkel - "Shine On".


You sit there in your heartache
Waiting on some beautiful boy to
To save you from your old ways
You play forgiveness
Watch it now here he comes

11 March 2009

He fired his six-shot to the wind, that child blew a child away

Now I get it. Now I really get it. I'm not destined to be happy. Period.



Ma peaks sellega juba harjunud olema tegelikult. Ja täna oli järjekordne näide sellest. Täiesti ilma põhjuseta olin täna hommikust saati väga heas tujus, sellises lollakalt heas tujus, lollitada-võiks-tujus. Ja nii terve päev. Lisaks lõppes päev toreda loenguga Hitchcockist.
Aga siis hakkas riburadapidi tulema neid halbu asju, kurbi uudiseid, šokeerivaid uudiseid. Kes jäeti üksi, kes ei saa veeta toredaimat poolt nädalat Helsingis...kes lasti maha. Nad tulid ühekaupa, väikeste ajavahedega ja muutuvad nüüd, veidi aja möödudes ja seedides aina rõhuvamaks ja halvemaks. Nagu pärast kõva söömingut, kui kõhus oleks kui kalju. Seekord hingel või südamel või kuskil sealkandis lausa terve maailm.
So very sorry. Nii ligidal ju...Nii ligidal.
Tekib paar küsimust jälle. Has the world gone completely insane? Kuhu on kadunud kõik see vähenegi headus? Ja ilu? Ja toredus? Call me naive, aga ma siiski tahaks neisse veel uskuda. Nii kauaks kui veel saab. Ja siis veel natuke aega, isegi kui see oleks sinisilmne ja loll ja lapsik, sest ma keeldun täiesti alla andmast ja ainult halli nägemast. Tihti on nii, et muud peale suure tumehalli augu polegi, aga...aga siis tuleb midagi kena jälle teel ette, midagi, mis tuleb ja särab ja teeb värvilaikudesse uskumise jälle kergemaks.


Nii et mul on kaks võimalust: kas mulle pole antudki võimalust õnnelik olla või põhjustab minu õnn teiste õnnetust, nagu imeks ma nende oma endasse. Armas.

08 March 2009

I'm only here because of you

Eile õhtu oli jälle üks neist näidetest, et lived võivad väga meeldivalt üllatada. Rääkimata sellest, et ootusi ületada.

Märts 7, Tapper, Forgotten Sunrise, Mortiis, Apoptygma Berzerk.

Etteruttavalt võib uuesti küsida sama, mida me endilt pärast Mortiisi umbes kümmekond korda küsisime - miks, oh miks küll pole me neist enne midagi teadnud ega uurinud? Nimi on oi kui tuttav, juba kas või sellepärast, et 2 nädala pärast näeme me neid taas, siis Gloria laval. Kus nad varem end meie jaoks peitnud on?? Laura küll kartis alguses ja kahtles, kas oli hea idee esiritta kohad sisse võtta, aga...ta muutis meelt üsna varsti. Olid tahmased, veidi koledad onud, aga see selleks - muusika, mis nad kõlaritesse suunasid oli liiga meeldiv, et onude karvastele põlvedele mõelda. Ega sellele, et herr laulja eriti pikad patsid põhjustavad pea ja näoga kokkupuutes veidi valu. Ainus, millele peale muusika mõelda oli, oli see, et kas fotokas elab veel ehk kui kohutavalt ma järgmisel päeval nagu joodik haisen. Õllepurskaev oli täies hoos ja üsna mitu korda täistabamusega näos ja pluusil. Väike värskendus, ehk? Noh, jah. Ikkagi ei saa ma üle sellest, kui neetult head nad olid...ega ka sellest, et me neid kohe varsti jälle näeme. Cannot wait!


Ja veel etteruttavamalt võib öelda, et ma särasin õhtu lõpuks nagu lambipirn...ja ka kojuminnes...ja rongile minnes ja praegu ja veel natuke aega vist. Tegelikult süttis see hõõglambike juba uudise saades, mis tookord küll veidi uskumatu tundus. Sügavad kummardused.


Seekordne väike klubikeikka oli võrreldes Rabakaga kordi toredam - igaüks teab, kui toredad on festarid, aga kui sul on bänd meetri kaugusel ja selja taga pole masse, kellest vähemalt poolt ei huvita laval toimuv üldse, on asi palju parem. Olgu, vokaali heli oli vahepeal kuskil müstilistes aukudes, nii et lava ette see väga ei jõudnud (võib-olla oli asi ka sellest, et kitarrimonitor otse kõrval oli?). Aga publik (vähemalt minu ümbruses) oli enamjaos väga tore, mehed laval kohe väga. Lõpuks läks asi väga mõnusaks lollitamiseks ära, kui Geir Fredrikut taga ajas ja siis Angelit kergelt jalaga taguotsa tõukas ja siis nemad üksteist taga ajasid. Mõlemad neist oleks erinevatel hetkedel meile äärepealt ka otsa kukkunud oma ülemeelikusega. :D Üldse ei püsinud nad ühes kohas väga kaua paigal.


Kurjam, ma ei oska seekord jälle miskit tarka öelda. Mida ma kindlalt tean, on see, et grin püsis algusest lõpuni näol - shine on, eks, ja eks nad särasid vastu ka ;) -, kõik positiivsed tunded oli seal kõrgel lae all ja kõik oli taas kord üheks õhtuks parimas korras. Seekord julgen öelda, et...you keep me from breaking apart. Kui vahepeal oli see keikka vaid pilet märmiku vahel, siis teatud hetkel sai 7.märts eesmärgiks ja lootuseks ja ravijaks ja heategijaks. Nad olidki kõike seda ja natuke enamat veel. Ehk tundub see ühe keikka ja nelja mehe kohta liiga ülepaisutatud, kuid kogu kompott kokku, kõik väline ja sisemine segunes lõpuks üheks positiivse energia laksuks, mis mind üldse maha ei taha jätta. :D
Ja Cathouse'ile - we're in this together, you and me.
Piljardis, muuseas, suutsin ma end väga korralikult paari eriti veidra sisselöögiga üllatada. Piisavalt, et põlved all nõrgaks võttis. Guardian Angel ;)

Poolteist nädalat ja siis uuesti Mortiis. :D Oh I can't possibly wait.

Shine on!

by the way - Algas elu uue läpakaga. Väga hea on jälle. Loodan, et ma suudan teda hästi hoida.

03 March 2009

I need to find myself again.

26 February 2009

Bye bye beautiful


Hoiatamata ja vaikselt, pärast viimast tukset ja väljapahvatatud sooje ohkeid, millalgi tol pimedal ööl peatus ta süda lõplikult. Andis alla ja enam hommikul ei võpatanudki - algul arusaamatute, siis ehmatanud ja lõpuks väga murelike - püüete peale teda üles äratada. Nii äkitselt kisti ta mu kätest ära. Ikka heas, kuigi ebalevas ja õhkõrnas lootuses, et see vaid midagi koomataolist on, vaadati ta kohe siin, Tallinnas üle. Siis viidi ta Pärnusse. Paar päeva muremõtteid ja igatsust lõpetas üksainus kõne õhtul pärast kaheksat. Ta on läinud. Kõik. See süda enam tööle ei hakka, ei tuksle, ei surise, ei ohka ta enam kunagi. Ja nii saabki purikana terve aju endale uue keha, uue koore, proteesid, kui soovite. Ja mul pole muud kui sellega leppida.


See tumehall karp saatis mind ja isegi päästis mind mõnes mõttes nii mitu korda, siin ja sääl kaugel Saksamaal. Tema peale võisin ikka kindel olla. Kord oli ta taastusravis, kuid nüüd...nüüd ütlen kehale head aega ja tervitan uut, olles õnnelik, et vähemalt sisu ei kadunud. Asi ju polegi kaantes, ega? Aga kuidagi väga rõhuvalt kurb oli ja siiani on.


Meil olid ilusad 3+natuke peale aastat. And I thank it for those.

Miskipärast on tunne, nagu oleks see üks neist halva karma kordadest või midagi taolist vähemalt. Ma tulin Soomest, istudes kuskil kaheksanda pilve äärel, aga siis sain matsti maa peale kukkuda hommikul. Kas oli tõesti midagi, mida ma nii valesti tegin?

25 February 2009

Huvitav, kuidas mu vaesel koomas arvutil läheb. Poor, poor little thing. I miss it so very much.

23 February 2009

Eilne õhtu oli veider. Tegelikult oli see juba tänane varahommik, sest Tapperisse jõudis seltskond Rock Cafést alles pärast südaööd. No igatahes - üldiselt oli suhteliselt rahulik istumine, kui (jälle!) keegi suvaline ja väga häiriv meesoost isik oma õllega meie lauda maandunud poleks. Maandus teinegi, aga too oli vähemalt inimesemoodi ja, nagu selgus, polnud ta muusikamaitsel ka viga (kui ta juba seal oli, siis mõni ime, eks). Ja ta oli väga kade, kuuldes, et me Deathstarsi just nägime (olla temagi Korni keikkale nende pärast tulnud).
Asi läks veidraks siis, kui saabusid bändiinimesed (kuna ma keikkal polnud, siis ei oska täpselt paika panna, kes ja mis bändist just). Igatahes arvas vist mõni kohalik mees, et oleks ju tore, kui meid bändile pimpida. No ega ikka pole küll. Segadus oli seega mõlemapoolne, kui Calibani trummar meie kõrvale maandus ja nagu ootavalt otsa vaatama jäi. Alustuseks oli juba tema ise veider - ei saanud temast sotti kohe üldse. Üks hetk naeris ja naljatas, järgmisel kõndis pooleldi solvununa minema. Miks? Ei tea. Igatahes nii ta tilbendas, kuni kell juba viie poole hommikul rühkis ja baari taga oli dude juba pikali kukkumas. Lõpuks hakati siiski inimesi ka leebelt ära saatma, aga enne veel jõuti peaaegu kaklema minna. Meie jõudsime enne löömingut välja, aga too trummar oli küll ühele virutanud, kuna viimane oli teda teadagi milleks kutsunud (arvake nüüd, kui bänd Saksamaalt on). Kui halb mulje neil eestlastest jääda võis. Aga siis läks asi veel veidramaks, sest meil tuli tegeleda tuuribussikutsega. Hmh. Jah, ei midagi sellist. Aga kurat, me olime omadega lõpuks supis ja ootasime seda tellitud taksot. Üks jõudis lõpuks. Sinna ronis V sisse, meie ikka lõdisesime. Ei tea küll, mis nad juhiga rääkisid või mis toimus, aga me lõpetasime samas taksos ja kiiresti ja soojalt bussijaama kandis. Saatsime Kristi trammile ja vedasime end koju.
Algusest lõpuni oli see öö veider. Ja väga imelik ja vastik tunne jäi, just selle viimase seiga pärast. Me poleks pidanud nii kaua seal üldse passima, teadsime ju, et tegelikult tahetakse kohta kinni panna. Oeh. Imelik saab olema see järgmine kord - mis muuseas pole täna, sest nooremate vendade ja busside ja arusaamatustega muutusid ka meie plaanid. Seega kodune õhtu, natuke õppimist ja loodetavasti rohkem kui 3 tundi und öösel. Tänane 4 oli juba vapustavalt palju ja värskendav.

22 February 2009

We really don't celebrate Sundays

Reedeõhtune House of Games Tapperis oli väga meeldiv üle väga pika aja. Eelmine kord oli ju, jah, Bazil (see täiesti unustamatu õhtu). Stating the obvious here, aga võimas oli, rohkem kui ühel moel (nagu ikka ;)) Oli paar ebameeldivat inimest, aga kus neid siis poleks, ja ega nemad ka keikkat ära ei suuda rikkuda. So the evil is still in the needle.
Kuna aga tantsupidu seal jätkuvalt väga ei saa, otsustasime lõpuks selle lühitee Bikersisse ära katsetada ja tantsupeole minna. Väljakuulutatud DJ'st polnud vist lõhnagi enam majas ja rahvastki vähem kui hõredalt, aga tantsupeo muusika oli ikka olemas ja mis siis muud kui põrandale! Selline tunne jäi, et kui muidu on toake tantsijatest tühjavõitu, siis kui meie puulaudu trampima hakkame, tuleb ka rahvas järgi. Nojah. Igatahes tore oli. Kuigi seekord suutsid paar ebameeldivat inimest väga häirivad olla. Pff. Vale rahvas täiesti.
Plaanitud Naughty Whisper jäigi ainult plaaniks laupäeva õhtul, sest kui ma pärast kolme tundi und (millest üks oli sissemagamise arvelt varastatud) ja ühtteist tundi tööd koju jõudsin, oli suts aega, et end valmis sääda ja uuesti Kristiine poole marssida.
Kui Cathouse Bikersisse jõudis, oli Helena Nova oma setiga juba alustanud. Polnud juba väga jupp aega neid näinud, seega täitsa hea. Mõne loo sõnad olid tapvalt geniaalsed. Aga lavalisest küljest jäi miskit nagu vajaka. See ei tulnud sõnadele järgi. Sleaze'i nagu oli, ja nagu polnud ka. Ma kunagi kirjutasin, et nad võiks olla meie oma Hardcore Superstar. Lüürika täitsa et juba läheb, aga...jah, aga. Selle jaoks peab veel natuke videosid vaatama ja livesid nägema. Tjah, samas ega Babies ka laval suurt ei müranud, aga neil oli see õige attitude. In your face. Straight.
RC, kelle sünnipäeva muuseas tähistati selle suurejoonelise üritusega, muutus toredaks siis, kui omad lood läbi said. Selline järeldus tekkis õhtul koju jalutades. Muidugi ei saa eluaeg coverite peale püsima jääda, aga omad vajavad suts lihvi veel. Mõnest kohast kindlasti. (Ja "Fuck yeah!" võiks unustusehõlma vajuda...) See-eest need hilisemad teiste lood olid eriti paigas. Kuidas saakski mitte olla, kui Hardcore Superstari suurepärane "We Don't Celebrate Sundays" kodumaises esituses jalad oma elu elama paneb? Ja käed ja pea ja häälepaelad? Ja, kurat, Metallica! Seda küll ei oodanud, aga ropendamapanevalt hea oli. Saapakontsad-parandusse-hea lausa. Viis pluss, tubli, istu.
Ilma tantsupeota ei jäänud seegi õhtu. Kaks õhtut järjest sama koht, samad lood, sama tore. Rahvas oli seekord kordades sobivam ja meeldivam. Nii hoogne tantsukas oli, et tort jäigi söömata (kutse tordile muidugi tuli ka veidi hilja, aga mis sest), kuigi seda jäi üpris palju veel hommikuks kellelegi maiustada.
See öö, pigem hommik siiski, möödus ka kahe tunni unega. Ärkamine oli seekord aga jubedam, sest pärast äratuse kinnivajutamist hakkas üks suurem maavärin. Õigemini värisesin ja vappusin mina teki all kägaras, suutmatu end liigutada. Väga jõuetu ja väga, väga külm oli olla. Põhjuseid ei pea ilmselt kaua otsima, eks. Kuidagi vedasin end siiski kuuma vee alla ja sealt tööle. Öösel ootab ees Tapper, hommikul kool, vahepeal kookidemeisterdamine (*so very excited*) - very rock'n'roll, no? - ja öösel uuesti Tapper. Mm, toredus. Kui mu jalad selle kõik vaid üle elaks.
By the way - KMFDM Rabakal. Wtf?! Ma tõsiselt, kohe juba kaua ette armastan seda suve.
By the humble way - midagi uut ja head. ;)

21 February 2009

Moments

Erksad kollased tulbid tööl lauanurgal lõhnavad niiväga kevadiselt. Kui hoida nina piisavalt kaua neile hästi ligidal, siis ilmucvad silme ette kodu ja toaaken väljastpoolt - aiast -, selle all seina ääres lumikellukesed ja eemal majanurga juures tulbivõrsed. Nii kodune tunne tekib, kuigi ainus, mis ümberringi näha on, on pealinna koletu klaas- ja betoondžungel. "Concrete jungle's calling and I'm sure I don't want to resist"* - jah, aga kuskil, kus on seda kõike vähe maitsekamalt. Näe, päikegi kadus kuhugi. Aga ilusad kollased tulbid jäävad.




*Negative - "Sinners' Night/Misty Morning", Anorectic, 2006

20 February 2009

Too fast for love

Vaid paar päeva oli sellest nädalavahetusest möödnud, vaid paar päeva sellest, kui me laevas arutasime, et nüüd oleks vaja veel Mötley Crüe ära näha ja elu oleks õhupull (Cathouse'i terminites õhupall). Tuju (olenemata arvuti täiesti sajaprotsendilisest keeldumisest tööle minna :/) ja muidu olemine oli isegi läbi lae ja mõtted hõljusid veel kuskil reede ja laupäeva vahelisel ajal. Oli kõigest töine teisipäevaõhtu ja helises telefon. "Istu parem kuhugi." Mh? Milleks see? Aga istusin ja kohe sain aru, miks. Sellistes niigi suurepärastes meeleoludes anda inimesele teada, et juuni näeme me Tamperes MÖTLEY CRÜE'd, on peaaegu tervisele kahjulik. Silmad tõmbusid veidi veele, käed värisesid hetkeks, põlved lõid all natuke nõrgemaks. "Oh my god."
Mötley Crüe. Ma püüan endale seda siiani selgeks teha ja aru saada, et me tõepoolest näeme neid ja teostame korraga umbes kolma unistust - roadtrippimine suvel Soomes, lõpuks jõuda Tamperre ja, noh, the very obvious - MÖTLEY CRÜE! Kas see, et me laupäeval lõpuks nende särgid ära ostsime Hellsinki Shopist oli enne? Kurat seda teab. Igatahes...ohjummel, ohjummel... Too õhtu möödus korteris ringi uimerdades, poolsürreaalses olekus suvest mõeldes, sellest, mis ees ootamas on, ja iga kahe minuti tagant naerdes, kõkutades ja meenutades, MIS täpselt ees ootab. Uinusin totra irvega näol ja ärkasin ka samasugusega. Uskumatu!
Seega on 6. juuni (mis on ka Bazi aastapäev juhtumisi) tõeline dream come true. Ja Sauna Open Air ei jää ju ainukeseks. Juuli alguses kohtab meid ilmselt Ruisrockil - Disturbed ja Mew teiste hulgas. Bloody hell, I tell you, this life is amazing!