Seda tahaks:

Vihje: Juusturavioolid GoGreen koore ja maitseainetega.

Aga kausis on hoopiski pirnitükid kakaokastme ja röstitud kaerahelvestega...Oh my.

Edasi-tagasi, sinna-tänna

Ma pole just väga selline inimene, kes iga kahe päeva tagant kuskile sõidab (though Goodness knows I'd like to sometimes), seega kolme päeva jooksul iga päev Tallinna-Pärnu vahet sõita pole just parim ajaveetmisviis. Selles mõttes just, et kui on vaba päev Pärnus ja on vaja ikkagi Tallinnasse pooleks päevaks sõita. Asja eest muidugi, väga tähtsa isegi. Aga ikkagi.

Polikliinikus ainult WC-s käimine on ka tore. "Tee nüüd polikliiniku nägu ette, no selline...polikliiniku nägu. WC on siin, ei...seal...ei, seal kolmandas koridoris, analüüside juures!" No aga kes ütles, et ei või, eks? Esma- ja hädaabi ju. ;D

Looking back

Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.

Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.

Tiger Lily and Shorty

(- ja mina polnud viimane. Hih)

Lühireis Saksamaale algas sellega, kui check-ini onu teatas, et mul läheb Prahas natuke kiireks. No okei, sinna on ju aega. Seni sai jube vara hommikul juba Eesti kohal taevas tiirutada ja kuskil lõunapool hommikustki süüa. Nii palju, kui seda süüa sai, sest võileib, mida kõht nii igatses, oli singiga. Pisike jogurt ja veel pisem muffin aitasid hädast välja. Samas aga kommenteeris keegi tagumisel istmel, et kõik see söök, mida ära ei sööda, visatakse lihtsalt ära - ei anta seda edasi teisel lennul, ei söö seda ükski töötaja. Mul hakkas jube kahju sellest võileivast, mis ma tagasi saatsin - ta lõpetas kõiki nende plastiktopside ja lusikate ja pakendite vahel kuskil prügikastis.

Prahas läkski veidi kiireks. Aga samas pole ka kella-7-jooks hommikul vara midagi halba...mööda lennujaama liiga pikki koridore. Ja lõpuks tuli välja, et polnudki vaja nii väga joosta, jõudis niikuinii. Aga too teine lennuk oli - nagu eelmistel kordadel Kopenhaagen-Stuttgart vahel - propelleriga pisike asjandus. Puhh. Mida pisem lennuk, seda pisem jogurt vist. Õunakooki sai ka.

Stuttgart oli sama vana hea ise, ainult et vihmane. Kiire põige Starbucksi, infopunkti ja ökopoodi ja siis läbi vihma poode läbi kammima. Kõigile oli midagi vaja. Aga kui juba selline missioon silme ees, siis ei takista pisike vihm ka midagi, eksole. Jaladki ei saanud märjaks mitte.
Rongisõit oli sama vana hea ja tuttav, liigagi tuttav ja natuke imelik oli natuke. Veider kuidagi - kunagi sai seda teed edasi-tagasi nii palju sõidetud. Aga iga kord polnud mitte terve pere teisel pool rööpaid ootamas ja kallistamas. Kaks minutit ja kogu võõras tunne oli kadunud. Oli lihtsalt toosama hea kodune tunne, aga kuidagi vabam kui varem.

Vaba aga kiire. Reedel polnud õieti aega sõnumilegi vastata. Aga vähemalt algas päev ilusalt - lilli korjates. Oleks vaid meil siis paar sellist aasa ja küngast, kus jalutada. Pole ju. Ja päev läks aina ilusamaks - kõik tuttavad inimesed tulid järjest kuskilt uksest sisse ja nurga tagant välja. Kes veel võõras oli, sai ka enam-vähem tuttavaks. Istusime Rebeccaga peoruumis - lõikasime ja kleepisime lavendlit nimesiltidele (lavender high) - ja ma ei saanud arugi, et oleks kodust üle tuhande kilomeetri kaugemal. Peter ütles isegi, kui me kõik õhtusöögiks laua taha istusime, et oh, kõik on nagu vanasti. Ja oligi ju.
Siis, kui lapsed magama läksid, istusin mina arvuti taha (Peteri oma) ja hakkasin pulmapeoks slaidishow'd ette valmistama. Täiesti võõras programm, mis mind natuke kiusas, aga vähemalt valmis sai. Pff, dialekt on nii naljakas ja samas raske, et ma ei kujutagi ette, kuidas mu saksa keele õppejõud sellele reageeriks, kui ma sellega tundi ilmuks. Peaks proovima.
Ja siis tuli Magda! Hiiiiii! Tema, Susanne ja Susanne tädi, tädi õe ja täditütrega sai kell pool üksteist õhtul veel väikeseid lilleseadeid tehtud.

Pulmapeopäev. Ei me jõudnud kuhugi väga vara, sest eelmisel õhtul pidi ikkagi veel kööki kogunema - täiesti juhuslikult kõik neli täiskasvanut - ja Susannele seltsiks olema, kui ta torte kokku vorpis. Sealt ka Tiger Lily ja Shorty - minu roosa leopardimustriline hommikumantel (tiiger läks veidi mööda, aga mis seal's ikka) ja Magda lühikesed püksid. Isegi fokstrotti sai tantsitud keset kööki hommikumantlites.
Ei tea, kas selline jumalateenistus-kohvijoomine-õhtusöök pidu on sakslaste tüüpiline, aga nii ta läks. Koos 150 külalisega, kellest meie Magdaga heal juhul oma 30 teadsime. Aga me tekitasime oma pika lauarea otsa noortelaua - ja koos sellega hiljem sellise tüüpilise tüdrukute-kihina seltskonna. Pluss Sebastian, kes naeris tegelikult ju ka. Tantsida ei saanudki väga, sest muusika oli natuke mööda sellest, mis me tahtnud oleks. Ja nagu õiged tuhkatriinud kunagi, lõppes pidu meie jaoks kell 12.

Pühapäeval sain vaevu end voodist välja ja riidesse, kui juba tuli asjad 10 minutiga pakkida ja maale sõita. Hommikusöök teiste seal ööbinud külalistega ja siis lõunasöök, vahepeal tükk maad mittemidagitegemist ja jalutamist (ja ilusa onu piilumist, khm). Ja uuesti jalutama, me kolm välismaist patriooti - Bexy mustas, mina osaliselt punane ja Magda pooleldi kollane. Mida minut edasi, seda kurvemaks läks, sest ma pidin ära tulema ju. Kohe üldse ei tahtnud. Ei tahtnud jätta Bexy't sinna oma suure südamevaluga (sest neiu armus eelmisel õhtul ju ära), ei Magdat veel nädalaks sinna, ei mitte midagi. Tasuta rongipilet ei päästnud ka seda eriti nukrat hetke. (Seal lihtsalt ei lasta sul piletit osta, kui kellelgi on sõidukaaslast vaja - pileti mõttes, sest viis inimest on parem kui kaks ühe hinnaga ju).

Lennujaam oli nukker. Eelmisel aastal juunis olin ma lõputult rõõmus seal ootesaalis, teadagi miks. Seekord aga ei tahtnud enam, mitte veel. Oleks keegi öelnud, et ära tule veel nädal aega tööle, oleks ma otsa ringi pööranud, asjad haaranud ja rongi peale hüpanud. Aga ei. Väravad lahti, bussisõit propelleri-lennuki juurde, juustuvõileib ja vahvel...pilved, külad, metsad, piir...Praha. Seal pidi jälle kiirustama, kuigi vajadust seekord veel vähem. Lend hilines veidi. Ootesaalis olid juba tuttavad näod - keegid noormehed (ilmselt korvpallurid), kes ka neljapäeval samal lennul Prahasse olid. Aga ikkagi ei tahtnud. Suures Boeingis püüdsin kõik mõtted matta Dorian Gray'sse (ikkagi kõike ilusam raamat, mis ma lugenud olen - stiili mõttes kas või). Stjuardess soovitas mul järgmist lendu broneerides teada anda, et ma taimetoitlane olen, tänasin teda ja ütlesin, et oleksingi, aga ma ei ostnud piletit ju ise. Note for myself - siis vähemalt ei pea singi- ega kanaleiba prügikasti saatma.
Praha oli öistes tuledes särades hästi ilus, pilved olid kui tumehall vatt, taevas silmapiiril tumeroosa. Mälestuseks on nüüd vaid mälestused endid, kaks merekarpi Uus-Meremaalt ja mu Tiger Lily. =)

Beauty

American Beauty. Ja mitte see film, vaid sellest veel ilusamad autod. Ohh, ja MIS autod siis...Oehoeh. Terve Haapsalu linnake oli neid täis kõik need poolteist päeva, mis me seal sääskede pureda olime. Linna sai korralikult avastatud, koos selle faktiga, et neetult ilus linnake on, kas või keset ööd. Telklas tugitoolidel sai istuda ja kuulata igasuguseid põnevaid "fakte" meie kohta, mis välja suudeti mõelda. Sääsed puresid jalad punaseks.

Aga ei, noh, mis? Peamine oli ikkagi linnus ja eriti selle hoov, muru täis neetult ilusaid uunikume. Can you say "Mustang" without drooling? Õh, ei...

Ja mis muusika?! Kosmikud ja...eh, Taak ja...ee...Peer Günt. AGA - Hanoi Rocks! Hanoi Rocks. Hanoi Rocks!!! Metsa, kui see polnud üks kõige metsikumaid keikkasid siinmail, siis ma ei tea enam üldse midagi vist. (No on ilmselt hullemaid olnud, aga minu silm pole tunnistanud...Manson oli peaaegu samal tasemel) Rahvas keskel esireas murdis selle (täiesti arusaamatult) õrna võre peaaegu pooleks, tulid turvad, kes vahetasid siis keset kontserti võret ja jäid siis publiku sekka, et enam sama ei korduks. Enne seda jõuti veel üle tolle võre kolmnurksete vahele hüpata, et sealt ligemalt bändile kaasa elada, turvapoiss oli abitu...kuni tuli herr Pilt, kortsutas kulmu, näitas näpuga tahapoole - ja rahvas taandus uuesti võre taha. Nagu Punane meri oleks kaheks läinud. Aih, ja mitte ainult siis rahvas polnud metsik. No ei. Bänd ise ka. Andy seisis püsti isegi seekord ;D Mike ronis nagu ahv ja...oh, kõike seda, aga niiiiiii kuramuse hästi, et...et....no kohe oli tehtud! Uh. Vägev.

Sellest saab traditsioon.

Pilte mul endal pole, sest pildid on Zenitis. Kui vana, siis juba kõik.

digi

Mul tekib selle DigiTV vastu vahel tõrge, sest see tõrgub ka vahel. Näiteks praegu, kui ekraanil on Network Problem ja OK nuppu olen ma ka umbes sada korda vajutanud, ikka ei lähe ees ära. Elioni helustada üritamine on üsna mõttetu - muusika telekas on kõvasti parem kui nende tilin ja kõlin, ja kui keegi neiu automaatlindilt mulle miskit arvutikaitse juttu ajama hakkas, ei viitsinud ma enam. Vähemalt on VH1 ees ja sealt tuleb head muusikat, kuigi tegelikult tahtsin ma kolme kanali vahet klõpsida ja vaheldumisi filme vaadata - Pierce Brosnan ja "Alexander" oma staariparaadiga. Uhh. Aga mis teha.

Haa - aga see VH1 Themed: Animated Videos on hea küll. Oli kellegi Feederi "Piece by Piece", mis oli ülimalt mõnus, ja nüüd U2 "Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me", mis on üks kuradima tore lugu. Ilus lõpp igavale päevale. Istuda 12 tundi tööl, millest päriselt kliente teenindada võib-olla kokku üks tund. Brr.

Maailmavalu päev

Mis siis teha, kui juba hommikul kell pool kümme tabab sind väike maailmavalu, kui loed taas, kui julmalt ikkagi katseloomi koheldakse? Ma olen seda sama juttu, neid samu fakte ja lõike mitu korda lugenud, täitsa erinevatest kohtadest, aga ikkagi jooksid judinad üle selja - kuidas niimoodi saab?! Kas tõesti suudab mõni silmagi pilgutamata puurida vaese ahvi ajusse auk, et testida järjekordset...mida iganes asja koostisosa. Ja kui siis väikese vihje ja kiire uurimise läbi avastada, et firma, mille tooteid ma iga päev klientidele müün, on samuti selles jõhkruses kaasosaline, läheb tuju ikka eriti kehvaks.

Ma sain üsna alguses juba aru, et poes on tooteid, mis minu arvamustele ja tõekspidamistele vastu käivad, ometi pean ma nendega tegelema ja neid naeratades klientidele soovitama. Meriinolammaste nahad ilutsevad riiulil, kõik paitavad ja kiidavad neid, minul käib seest jõnks läbi - kui nad ometi teaks, mis nende "niiii mõnusate ja heade" nahkade saamiseks tehakse. Mis tunne oleks meil, kui meie sapp seebiks tehakse ja seda siis teistele edasi müüakse - mis siis, et võtab plekke hästi välja riietest. Ja mida ma siis valima peaks? Kas taimne plekieemaldaja firmalt, kes teeb loomkatseid, või selline, mis baseerubki loomsel koostisosal? Otsin järelikult kuskilt mujalt midagi paremat ja vastuvõetavamat.

Selle sama firma pakenditel, muuseas, ilutseb veel Vegan Society märk. Viimane küll eemaldas tolle firma, Ecoveri, milleks salata, oma nimekirjast ja uuetele pudelitele-karpidele seda märki enam ei panda, kuid meie poes on ikkagi veel veidi vanematel pakenditel see märgike peal. Ja iga kord, kui keegi neid nüüd võtab, vaatab, tahab, ostab, siis ma sisemiselt karjun, et kas te tõesti ei hooli? Kas te siis tõesti ei tea?? Muidugi nad ei tea, miks nad peakski, kui heas usus uskuda märke pakil. Loodetavasti nad siiski hooliks, kui teaks.

Ja siis tabas mind õudne mõte - ma saan raha selle eest, et müüa ja pakkuda inimestele seda, millesse ma ise ei usu, mis on mulle osati üsna vastumeelne. Kas see pole mitte mingit sorti enda äramüümine? Ma saan ju selle eest palka, miks siis ka mitte, peaasi, et ma ise neid asju ei kasuta? EI! Aga kõik muu on samas nii oluline ja sobiv ja hea. Mis siis? Pigistada üks silm kinni ja loota, eks ühel heal päeval keegi küsib ka selle kohta, et ma saaks öelda tõtt kõigi nende universaalpuhastajate ja nõudepesumasinatablettide kohta? Vist küll...

Ma kuulen, kuidas inimesed muudkui rahutult ringi rändavad - ühest Eesti otsast teise, ühest Euroopa nurgast teisele poole. Muidugi ma tahaks ka, aga täna suutsin ma vaid sellele mõelda, kui kohutavalt halb see ikkagi on. Keskkonna suhtes. Aga ega ma ise siis palju parem pole. Ühistranspordist olen alati sõltuv olnud, aga see paariks päevaks Saksamaale lendamine või Soome sõitmine... Ja praegu nii, täiesti uurimata artikleid, ei teagi ma, kumb hullem reostaja on. Lennuk ilmselt, kuigi ega laevad ka palju süütumad pole. Aga mis teha, kui pole aega - ega vist korralikku võimalustki - minna Saksamaale rongiga. Bussisõit oleks veel mõeldav, aga jälle - aega pole. Vaja on jõuda tagasi tööle, et teenida sedasama lennupileti raha. Et minna külla saksa perele, kes elab ökomajas ja kus vanavanemate külas põlludki mahetoodangut täis.

Sealt edasi hakkas mu mõistus ja süda eetika ja esteetika vahelisi teid käima. Lennuk kui transpordivahend, jah, olgu, las olla, kuigi reostab meeletult. Aga lennuk kui hobi? Mõtlesin just eile langevarjuhüpete peale - tahaks küll kord ära proovida, ehk hakkab meeldimagi. Ja mis siis, kui hakkabki? Mõnikord ei võta mu väike noor mõistus seda, miks mõni asi vajalik on. Näiteks needsamad langevarjuhüpped. Milleks on vaja lennata lennukiga paari kilomeetri kõrgusele lihtsalt selleks, et sealt siis alla karata, 40 sekundi vabalt langeda ning siis 3 minutit varjuga alla liuelda, põllulapid ja metsad kõik kenasti silme ees? On's sellel mõni tõesti tarbeline põhjus? Ega ikka ei ole küll, ma arvan. Teiselt poolt karjus mu esteetiline poole, et kõik ei peagi olema kasulik, otstarbeline, vajalik. Inimene peab saama nautida, peab saama tunda, peab saama kogeda midagi täiesti hullu. Ja mõelda, kui ilus see oleks - kodumaa su nina all ja sina õhus, nagu lind, ainult et mitte lendamas vaid allapoole kukkumas. Ma juba aiman, millist segast rõõmu see mulle pakuks. Ja siis jälle mõte, et on siis seda ikkagi vaja? Miks ei võiks niisama ronida Suure Munamäe torni ja vaadata sealt üle maa? Või minna bendžihüppeid tegema - saab ka vabalangemist ja adrenaliini.

Ja nii ma ei suudagi endale neid vastuseid välja mõelda. Vähemalt mitte täna, ehk isegi mitte järgmisel aastal veel. Tahaks endale lihtsalt selle õige koha leida, sest ma olen peaaegu täiesti kindel, et suund on õige, peab end lihtsalt veel veidi harima.

Need mõtted tabasid mind imelikul päeval - täna lasevad ameeriklased taeva poole teele tuhandeid ilutulestikuraketikesi, viskavad ära tonnide viisi ühekordselt kasutatud - kui sedagi - plastiknõusid...Aga vähemalt on nad värskes õhus, eks? Nii värske kui see õhk seal veel olla saab...Ah, õnnis positiivsus.

Järgmine linnuke kirjas

Sellest, et Sealile minek on, sain endaarust üsna hilja teada. Paar päeva ette. Avriliga läks, noh, veel kiiremini. Tuli poodi mees, kes ostis midagi - pole aimugi enam, mida - ja küsis siis, kas ta võiks oma tasuta Avrili piletid meile jätta, sest ta ise ei saa/taha minna. Arusaadav, eks, miks ei taha. :P Jättis siis piletid sinna ja lõpuks saigi nii, et me Lauraga siis läksime. Khm...omamoodi. Trollide ebanormaalse sõiduplaani tõttu jõudsime me kohale...no ütleme siis nii, et turvakutt tegi päris imeliku näo, kui me sisse marssisime, ja küsis, et miks me alles siis läksime. Nimelt oli neiu esinejale poolepeal viimane lisalugu - "Sk8er Boy" (või mismoodi seda kirjutatakse). Nii et elu kiireim keikka üldse - Sakus olime sees vist max 5 minutit. Interesting.