Programm "Nelja päevaga tugitoolisportlaseks". No tegelikult olen ma seda aeg-ajalt niikuinii. Laupäev-pühapäev möödusid õppimise ja rokkimise kõrval (HND on lihtsalt...noh...effing GREAT! Ja Eimel oli sama täis...:P) telekast sporti vahtides. Vaheldumisi F1-võrkpall-F1-võrkpall, sest sõit oli Monacos ja pühapäeval Eesti vs Poola. Wtf - we won! Ma arvan, et Laural hakkas natuke kõhe, kui ma niimoodi teleka ees hüppasin ja hinge kinni hoidsin ja telekaga rääkisin. (A) Aga nii ma teen alati tegelikult, üksi mitte nii tihti, sest kodus on ikka keegi, kes kaasa elab peale minu.

Ja eile, teisipäeval oli siis jalgpall Eesti vs Gruusia. 1:1, aga ikka parem kui midagi, eks? Muidugi, sest pärast oli Rockstars ja Led R ja selline tants, et jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kahjuks ei teadnud bändimehed ise ka, millal järgmine keikka on. Niu. (Üleüldiselt järgmine on järgmisel reedel, enne mida on vaja kaks eksamit ära teha.)

Ja kui suvel on veel olümpiamängud, siis...ma olen kas a) tööl; b) loen sügiseks kohustuslikku inglise kirjandust (Wilde...mmm); c) vaatan sporti. :D Paari eriti vinge erandiga.

VIOLET

You surround yourself with art and music and are constantly driven to express yourself. You often daydream. You prefer honesty in your relationships and believe strongly in your personal morals.

Find out your color at QuizMeme.com!

Aa...peaks vist ladina keeleks õppima hakkama (esmaspäevaks), sest muidu läheb nii nagu eilsega - metsa aia taha. Aga no milleks, kui on muidki asju, millega tegeleda - reisi planeerimine, transatööd ühest linna otsast teise, kinod, töögraafikud...õunad! (Yeah, me=boring life) Tegelikult tahaks hullupööra Pärnusse, koju, kuuriuksi värvima ja põrandat värvima ja riisigalette sööma ja mittemidagitegema ja siis pulmapittu kaugele. Sest muidu söön ma kõik õunad ära ja niiviisi peabki iga päev uute järel käima ja rahakott on õhukeseks jäänud. Healthy appetite! (On's kellelgi $65 ühe särgi jaoks?!?)

ps - Annu/H., kas see tekst tähendab, et ma ei söö sind ära? Sest ma ei usu, et üks tantsiv tofukuubik muud öelda võiks. :D

Ma ei saa ilma ju...Tänase staariotsingutesaate lemmikud olid: Arturi Mötley Crüe särk, Jana diskolugu ja Arno Depeche Mode'i "Enjoy the Silence". Kõigile viis kahe plussiga.

Eksamitelt saab vist vahel nii ka läbi, kui kirjutada hästi-hästi pikalt ühte punkti lahti, ja õppejõud ei viitsi seda lugeda. Võib-olla. Ma kirjutasin hästi palju, kahest asjast pooli asju teadmata ja lendas ikka A. Me happy.

Aga nüüd edasi järgmise juurde...hermeneutiline ring, hello! Ja nii jääbki tuba koristamata - koolist tööle (mille vahepeale jääb täiesti valikuvaene söök koolisööklas, kus kõik toidud sisaldavad liha, liha ja liha), töölt kell 21.30 poodi, koju ja siis püüa veel lugeda Ihoneni kirjandusteooriat kell 12 öösel kolmanda tassi piparmündi tee juures, sest nina on kinni ja kurk valutab ja uni on ka. Pff. Aga no mis seal's ikka, õigusteadusetegelastel on ilmselt hirmsamaid asju õppida kui strukuralism ja vene formalistid ja erinevate inglise keele varjundite häälduserinevused. Good luck, people!

Seoses eksamitega. Ma arvasin kunagi, et kuidas saab näiteks matemaatika lihtsustamisvalemid või muud valemid ära unustada (nagu vanemad, kes midagi enam ei mäleta keskkoolimaterjalidest). Nüüd ma saan täitsa aru. Enam ei teeks siuh-viuh sin-cos lihtsustamisi (peale selle, et sin ruudus pluss cos ruudus = 1...oli ju?) Aga vahel tundub mate loogilisem, kui keeleteadus, teate.

Lõunaosariiklased kohtusid laupäeva õhtul põhjaosariiklastega. Lõunaosariiklased sõid pannkooke, põhjaosariiklased jõid alkoholivabu jooke. Räägiti kõikvõimalikel erinevatel teemadel ning lepiti kokku tulevasi kohtumisi.
Ehk laupäevaõhtu Jazzis Chai Latte ja ülitoreda seltskonnaga.
Aga nüüd edasi neid pärisosariike õppima, kuigi teepidu leiab ka sealt.

ps - Ma müüsin ühele ilusale noormehele ripptooli maha. Oh neid tumepruune silmi... Ja pärast seisin kaks ja pool tundi Kaubamajas. Jah, ka meie ühinesime nende maniakkidega, kes tundide viisi odavate laevapiletite pärast sabas seisavad. Aga asja eest.

"People are saying this world is on a downward spiral. I'm not just talking about Motley Crue, I'm talking about any kind of trash." - Gord Park on Mötley Crüe performing at Bayfest Sarnia, Ontario.

Millal saavad mingisugused onukesed kuskil Kanadamaal aru, et üks bänd ei muuda tervet linna suureks põrguauguks, kus kihutavad ringi pealaest jalatallani nahka riietatud motikatel rokkarid, ühes taskus Jack, teises kilo narkotsi, ja kes tahavadki meelega kõik peapeale pöörata?
No ja siis, et nad kakskümmend aastat tagasi olidki meeletud. Kes polnud? Okei, need vanamehed ilmselt siis polnud. Pff. Ma ei tea, vahel tundub, et ei diskrimineerita ainult teisi rasse või naisi või geisid, vaid ka muusikuid juba. The trashy people. Come on - deal with it, let go, move on!

Ja üldsegi, need kaks onukest, kes nii jubedalt kõige vastu protesteerivad unustasid ilmselt need artiklid lugemata, mis räägivad Nikki Sixx'i heategevusprogrammist "Running Wild in the Night", tema tunnustamisest selle projekt eest homme õhtul... The list goes on.

"With ZZ Top, they worried we'd bring in bikers and Kid Rock was supposed to be the bad boy from Detroit and bring all these rough Americans here. It doesn't happen. This is Bayfest. Headliners like Motley Crue put Sarnia on the "rock-and-roll map"," says Bayfest organizer Michele Stokley.

And so be it!

Khm, tuli lihtsalt korraks selline tuju arvamust avaldada. Muidugi on neil onudel õigus öelda, mis nad tahavad, aga festivale tsenseerima hakata on ka paras totrus. Enam ei ole 80'ndad. And don't you dare call them trash!

Ärategijad ja ärapanijad

Õhtuseid uudiseid lugedes oli küll korraks hea meel, et meie suurest mõisarämpsuhunnikust ei tulnud välj mõni kolp või põlveluu nagu Harjumaal. Vaene kass oli juba natuke liig tegelikult. Aga pärast hapukooreleiba ja morssi oli hea tunne küll, et voh, nüüd sai vähemalt midagigi ära tehtud.

Rongiaknast ei paistnud ka palju prügi maas vedelevat ja oli ikka hea meel küll. Pärast Kiisat Tallinna poole aga läks asi uuesti allamäge - rehvid kraavides, olmeprügi metsaservas vedelemas. See, et parasjagu suur koristuspäev on, ei tähenda ometi ju seda, et tuleks nimme oma prügikast ja kelder metsa alla tühjendada. Üldse tekkis mul - täna rohkem kui kunagi varem - küsimus, kes need inimesed siis on, kes selle kola üldse igale poole laiali veavad. Kust tuleb mõte, et oh, haaraks nüüd kogu oma sodi kokku ja viiks selle kuhugi kraavi? Milleks? Ma küsin endalt jube tihti, miks üks või teine asi nii on, nagu ta on, aga mitte kõik pole nii praktilised. Kullakesed, mets pole see koht, kuhu vanad rehvid ja akud maha panna, tänavad pole ka selleks loodud, et neid nätsupaberite ja kasutatud kohvitopsidega ehtima peaks. Kole on. Samas pole asi meil ju kõige hullem, Indias olla tänavail lausa prügihunnikud ja nii igal nurgal.

Imestama pani ka see, mis jama ühte jaanipäevalõkkesse kogutud oli. Aerosoolipurgid ja rehvid koos metallosadega - ausalt - ei sobi üheks toredaks jaanituleks. Olgu, kui vaja ära panna, siis tulle ja asi korras, eks? Ei! Maa ja toad saab prahist nii tühjaks jah, kuid õhk on see, mis sellisel juhul ära rikutakse. Ja seda ei saa mitte üleriigiliste talgute korras enam puhastada. Mõtleks siis keegi ka sellele, kui järgmine kord kummihunnikule tule otsa paneb. Kui õhk ka enam hingatav pole, siis ei aita enam ka armastus, et elada. Nii et suurem - ehk isegi suurim - tegemine on alles ees.

Muuseas. Annu, banaanileiva/karaski retsept teises blogis. ;)