Elu kaalub 31.6 kg.

Esimene hetk, kui lennuki rattad enam maad ei opuudutanud, oli nii ilus, et hakka või nutma. Okei, igatahes väga mõnus tunne oli. Muidu polnud midagi erilist vaadata - alguses järjest kaugemalt jääv maa, lõpuks sinine taevas päikesega üleval ja valge pilvemass all. Enne Kopenhaagenisse maandumist lendasime üle merre, mis tundus lihtsalt üks suur sinine vaip. Pärast lõpmatult suurt lennujaama ja elupäästvat vaarikasmoothiet leidsin oma pisikeseks meelepahaks, et teise lennu iste on vahekäigupoolne. Esimese aknaalune kõrvalnaabrita koht sai vahekäigu naabriga istmeks. Aga ikkagi oli emergency exit otse mu naabbri kälje all. Wohoo. Kindlus missugune.

Lennujaamas - oh õnne - sain oma kohvrigi ilusti tagasi ja lindilt täitsa üksi maha tõstetud. Mis siis, et see kaalub umbes "miljon tonni", nagu Peter õhtul kojujõudes naeruga mainis. Oh ei, mu elu kaalub kõigest 31.6kg pluss käsipagas. Alguses viidi mind oma "teist kodu" vaatama ehk Susanne vanemate juurde, kus hullas ringi Solveig. Simon oli lennujaama vastu tulnud Peteriga. Täitsa toredad lapsed, eriti, kui me kõhud olid toitu täis topitud ja kui me kolmekesi auto tagaistmel "õige kodu" poole sõitsime.

Ja nüüd pn hommik. Teoreetiliselt ma peaks kohe üles tõusma ja minema laste järgi vaatama, kuni üks aiaga tegelev naine siin on. Umm...praegu on ülakorrusel vist neljas maailmasõda lahti, nii et...ohsa poiss. Ma pean autoriteet olema neile? Ise olen vahel sama hull. Ups. Ah, ja kolmapäeval on mul keeletest. Vat kus rõõmus uudis eilsest õhtust. Keeletest...Eriti kui eile õhtuse viimase vestluse minupoolne sõnavara oli "ja...okei...mhm...ja...nein...okei...guten Nacht!" Oh yeah, baby, I'm gonna nail that test.

(Esmaspäev, 18.09)

Nojah, üllatus-üllatus, ma kuulan AFI-t. Muusikakeskusest...mm...mõnus. Värske jahe õhk imbub aknast sisse ja taevas tõmbub kergelt roosakaks. Kui ma püsti viitsiks tõusta, näeks ma taamal tiheda metsaga küngast.Kui ma aiast välja astuks, näeks ma kitsast tänavat, maju ümberringi, milelst ükski ei näe vanem välja kui 7 aastat, kõigil on ümber pisikesed lilli ja õunapuid täis aiad, teed on perfektse kattega, kurvilised ja muudkui ülesmäge-allamäge. Veidi kaugemal on laste mänguplats, sealt veel edasi arusaamatus kohas on ramp, kaugemal veel üks mänguplats otse kooli kõrval. Üleeile õhtul käisime Susanne piima järel ja siis nägin ma valgustatud jalgpalliplatsi. Esimesel hetkel tundub see koht nimega Michelbach lausa perfektne, hm? Kusjuures siiani paistab. Inimesed jalutavad naeratades mööda, teretavad, liiklus on vastupidine hullumeelsele. Kaugemal ümbruses on sama - künkad, põllud, teed, mis viivad kes-teab-kuhu.

Keeletest kui selline polnudki üldse mingi test, oli lihtsalt üks tore onu oma kabinetis, kes küsis mult mingi väikse portsu küsimusi a la mis mu nimi on, millal ma sündisin, kust ma tulen ja mis keeli ma veel rääkida oskan. Ja mina juba arvasin, et ma saan natukesegi oma väikse keeleoskusega hiilata. Yeah, right. Aga muidu oli tore Schwäbisch Hallis ka ringi käia. Teoreetiliselt peaks see olema väiksem kui Pärnu, aga Pärnuga ma seda üldse võrrelda ei saa. Schwäbisch Hall on keskaegne linn, rikas keskaegne linn ilusate pisikeste majadega, jõe, pisikeste sildade ja armsate kitsaste tänavatega. Seal oli jäätisepood ja raamatupood ja - ohlala, something for me - muusikapood, mille ees ilutses Motörheadi Stuttgarti kontserdi plakat. Oi sinna poodi ma jalutan millalgi sisse.

*paus*

Ma pidin lapsed tuppa sisse laskma - alumisel uksel on mingi nipp, et seda väljast võtmeta avada ei saa - ja õueriided toariiete vastu vahetama. Oh well...Simon avastas mu arvuti lauapealt.

Where was I now? Ahjaa...linn. Ah, järgmine kord maybe uuesti.

Mis siis veel. Hmm. Aa, eile olime pool päeva maal ja korjasime tundide viisi õunu - terve auto järelkärutäie saime. Can't say I enjoyed it, though, and my back certainly didn't. Aga midagi uut ikkagi. Oh, minust saab korralik tüdruk nüüd - korjan õunu, koristan oma tuba ja vannituba, tegelen lastega, korjan ja lapin kokku puhta kuiva pesu...ähm...wait a sec. Mina? Korralik koristusmaniakk? Phäh, unistage edasi. Ma lihtsalt teen, mis vaja.

Ok, nüüd läheb pikaks ja arvuti aku saab ka varsti tühjaks. Ah, ja et ma mitu päeva korraga postitan ning päevade kaupa arvutis pole, võib selle süüks ajada, et majas pole püsinetiühendust. Voh. Seega ma ei tea üldse, millal ma esimest korda netti saan elik copy-paste blogi, MySpace ja muud asjad. Järelikult ei tea ma maailma asjadest tuhkagi. Maailma asjade all mõtlen ma oma muusikat - noh, kes kus tuuritab, kelle plaat millal ilmub, kes mida üldse teeb ja kes mis lollustega hakkama saab. Ainus, mida ma tean, on see, kui kuradi väga ma tahan AFI-t näha ja see, et Negative 13.11 Stuttgarti keikka jaoks lubas Susanne mulle kingituseks vaba õhtu ja...ehm...see, et esmaspäeval lähen ma esimest korda keelekursusele hommikul vara-vara. Mitte et ma mäletaks, kus kohalik bussipeatus on või kuidas ma linna peatusest rahvaülikooli saan. (Kohaliku all mõtlen ma Michelbachi, linna all SChwäbisch Halli. Kohalik on selline pisem...ee..mitte just küla, aga selline väiksem koht oma biofarmiga, kust saab piima, oma apteegi, jalgapalliväljakute ja muu seesugusega, ma vist juba kirjutasin midagi ka.)

Susanne avastas täna mu tätoka ka ja selle, et see eluaegne on, ja selle, kelle logo see on ning küsis, kas mul ka "a fire inside" on. Hihih. Do I?

Öh, aitab vist ka, jube pikaks läheb. Kunagi teen pilte ka igasugustest kohtadest ja värki.

"...heute Abend..."

"Oobend."

"Hmmh?"

"Hier sagt man "ooobend"."

"Ah...Okei."

...ehk kuidas SImon mulle kohalikku keelt õpetas. Vahel on jube raske aru saada nende šššš-sõnadest.

Ciao and bye bye for now!

*later* Pisike lisa. Ma ei suuda lihtsalt meelde jätta, mis vidin kuhu köögikappi käib - milline kauss kuhu jne. *rolls eyes* Kus on mu normaalne mälu, mis asjades meelde jätaks, kui neid ette näidatakse? Oi, telekas käib mingi saade, kus õpetatakse pisikeste jonnivate lastega tegelema. Something for me. Mitte et ma oleks täna Solveigi terve tee mänguplatsilt koju tassinud, kuna ta keeldus tulemast ja seega ise kõndimast või üleeile, kui Simon lihtsalt ei tulnud. *feels like the worst nanny ever*

(Kolmapäev, 20.09)

Land Of Confusion (Disturbed)

Ma mõtlesin, et kirjutaks. Linnaminekuni on veidi aega ja riided sain ka kokku volditud ja...ma ei tea, mida ma veel tegema pean. Igatahes...uh, Saksamaalt helistati just. Oi kuidas ma ikka puterdada oskan. Metsik lausa. Aga noh, hakkama sain. Whippiduu! Ja et...emm...ma ei tea, rohkem nagu pole midagi eriti. Eriti pointless tuli see praegu, aga no mis teha. Annate andeks? =)

Ui, ma loodan, et ma juba täna pisardama ei hakka, kui Liinaga kokku saan. Ja siis veel paari inimesega. Niuuuu...Aga joonistage ja kirjutage mulle ja kõike muud ka! Siiasamasse sobib hästi algatuseks. =)

who are you to decide that i'm the one
just go to sleep after when I'm gone
there's no need for me to stay
cause eventually you gonna cry anyway

by Mark Lee

---

äh, okei, ma tahtsin ühe veel kirjutada, aga ma ei hakka masendama...või siiski...

*närib porgandit*

Huvitav, kas ma ikka võin. Või noh, võin vist ikka, aga...Igatahes ma käisin hambaarsti juures hommikul. Seda pisiasja, mille pärast ma läksin, ei parandatudki - mõttetu üritus -, aga muidu...ohoi.

Arst: "Njaa, kaks imetillukest augukest on. Teeme süstiga või ilma?"
Mina: *wtf...täna???* "Ee...süstiga...?"

Arst: "Nii, siis saab täna ühe teha ja teise mingil teisel korral."

Mina: "Aa...aga ma lähen pühapäeval pikemaks ajaks ära."

Arst: *erksalt* "Ahaa...Aga siis teeme süstita ja mõlemad täna!"
Mina: *freaking out* "Ee..." *still freaking out* "Ee...oooooookei..." ****

Ja ma veel ukse taga vingusin ja lootsin, et ta auke ei leia. Mis siis, et tibaminitillukesed. So what? Mulle ei meeldi need puurid ja see, kuidas need närvi ligidale jõudes valu teevad, ja üldse neli näppu ja vatitupsu suus. Uh.

Juuksuriga lobisesime pärast mu Itaalia-sõidust. Täitsa kena järg vastikule päeva algusele. Okei, polnud nii vastik ka - algas pannkookide ja jäätisega. Hihi.

...ja mis ma homme teen?!?

Merlimerlimerli...

MCR-il on 8. nov Stockholmis kontsert! Niuks...nagu...nii ligidal. No okei, Saksamaale tulevad nad ka, aga ma ei saa kaks korda ühe nädala jooksul kahes ernevas suurlinnas kontsertidel käia ju?!? Fuck...Minge vastik kuradi needus, eks? Et muidu nagu ei kõiguta, kui keegi Saksamaale tuleb - nii kaugel ja värki. Aga nüüd...ma jään parem vait ja nutan omaette 6. oktoobril nurgas. Ma tahan ju ainult...yeah, yeah, whatever.

Ja MCR-i kodukal on "Welcome To The Black Parade" ka pleieris. Heaheahea.

"I don't need "it's beautiful", I need honesty, I need the truth, because I know it's not. I'm not. It's just another picture, another vain attempt to make myself look better, another empty picture with a figure. It's modified, improved, manipulated, played with, and who can ever say that's beautiful? Then again, if superficial beauty is what you're looking for...You're looking from the wrong place. If it's the inner beauty you're so desperately trying to find, it's not me who you're looking for. So admire all you want or dislike it, it's just fake."

oh the vanity and superficiality in me

See oli nii tohutult armas...

...et Aire ja Liina ka eile Viljandis olid. Now that was a surprise!

...Viljandi järve ääres pingil istuda ja (emo)parte vaadata. Too üks oli kõige emom part üldse. Vaesekene...That poor, poor depressed duck.

Ühesõnaga hästi kena ja tore oli. Teinekord teeme ikkagi rõdule lõkke ja küpsetame vahukomme. Ja prügi, kallid lapsed, käib prügikasti! ;)

Värise, Viljandi...

...sest homme ma tulen! Ja toon endaga kaasa väikse nohupoisi ja kutsumata külalise köha. Pluss oma sojapiima- ja tofujäätisehullustuse. Nagu praegu - ma istun siin rõõmsalt oma kodujuustu, toorjuustuga riisigalettide, kohukese ja sojapiimaga. Ema arvas seda nähes, et küll ma olen tubli. Sojahelbed ootavad hommikut. Wohoo!

Muus osas võttis tema blogi neljas lõik mul sõnad suust.

Ma jään siis homseid spagette ootama! ;) Ciao!

Ja lõppeks palju õnne veel Gethele ja Vivile ka!!! Pusu pusu!

Ma ei viitsi ja mul polegi midagi kirjutada. Mitte selles mõttes, et ma päevad läbi mitte midagi ei teeks - seda niikuinii -, aga lihtsalt pole midagi. Avastasin siit ühe filmi, mida võiks vaadata.

Eile õhtul vaatasin dokumentaali Freddy Mercury'st ja avastasin, et temal ja mul on üks sarnasus - ta kandis ka musta küünelakki. Põrutav. Aga muidu oli selline saade, mille sisu võiks vabalt põhikooli rokkmuusika ajaloo tunnis rääkida, sest see, mida meile räägiti, oli seitse korda lühem ja mitu korda väheminformatiivne. Või, noh...igatahes mulle meeldis. Nagu alati saated sellistest inimestest, mis kohe lausa peavad lõppema peaaegu pisarsilmil. Viis pluss mr Bulsarale, et ta olemas oli.

Tavaliselt ma püüan igasugustest skandaalidest eemale hoida ja asju üsna rahulikult võtta või ignoreerida, aga no kuulge, vahel ajab mõni vend ikka närvi. No näiteks eesti koguduste esindaja või keegi suvatses geide kohta öelda midagi nii ajuvaba ja nõmedat nagu "väärastumuse taassünd". Umbes nii. Ah et hoopis seksuaalvähemus siis on nüüd diktaatorirollis? No tere talv, neil pole siinmail isegi õigust abielluda. Ja siis need imelikud venelased, kes korraldavad väljaastumisi ja torgivad ja rebivad Madonna pilte. Mitte, et ma Madonna suur fänn oleks, vastupidi, praegune tema stiil on kaugel sellest, mis mulle meeldiks, aga et ta Moskva lennujaama kinni panna ja teda üldse mitte riiki lasta? Ärge enam imestage siis, miks ma usklik pole. Risti kannan ka ilu pärast. *raputab kurvalt pead* Las inimesed elavad.

oi põnevust

Tegelikult on üsna igav, nohune ja poolenisti hääletu olemine. Niuks. Niipalju siis tundide kaupa märgades tennistes. Igatahes...

P!nk tuleb Eestisse. Oo vau, eks. No tegelikult pole mul ta vastu midagi, VMA-del suutis ta teha mõnusa paroodia kõikidest Parisitest ja Jessicatest ning ma armastan ta punaseid juukseid seal poksimiselõigus videos "U+Ur Hand". Aga see selleks. (31. oktoober Saku Suurhall, kui kedagi üldse peaks huvitama. Halloween ja puha.)

Teiseks, laupeäval, kui ma juhtun ilusti Viljandis olema, näitab ETV kell 00.10-1.10 Queeni 1986. aasta kontserti Wembley staadionilt. Merli - teavita oma isa :D

Kolmandaks...ee...polegi midagi. Põnevad avastused said tänaseks otsa. Lähen lürbin nüüd sooja piima meega ja keeran end kerra magama (vist). Ah, idioot, LOST hakkab ka täna uuesti!!! Uiiii.

ps - Eesti MTV on nõ-me. TRL-i pole ju. Okei, see kõlas nii tibilikult, aga siiski, vahel leidus seal head kraami ka, eriti külaliste osas ;) Aga kui ei siis ei.

You're all cupcakes with lots of frosting

Aw, thanks, Davey. You're so very welcome.

Aga eilsest. Metsatöllist jäime me elegantselt ilma, nende kaja kuulsime umbes paar minutit Lauluväljakust veel natuke eemal olles. See saab juhtuda ainult nii, kui kaugelt üle tunni aja istuda Mäki väliterrassil ja jõllitada vaheldumisi üle tee olevaid nelja blondi pikajuukselist velotaksojuhist tüüpi ja tänaval mööduvaid juukseid. Või, noh, juuksed ja nende omanikke. Ühed juuksed olid kohe eriti, eriti vägevad, pluss inimene nende all...whoosh. Retsept kõigile, kes valget salli vööna kannavad.

Lauluväljakule saabusime vihmaga keset mingit räpirühma, Smilers tuli juba kolmandas reas, vasakul lavaserves, Gods of Metal T-särgis dude'i seljataga ja vihmata. (Tüübi T-särgi keskel oli suurelt Guns'n'Rosesi logo ja all palju toredaid bände.) NBS tuli juba esimeses reas rahulikult võre ääres. Edasine enam nii rahulik polnud. Loomulikult sai keikka liiga kiiresti läbi, loomulikult olid Kristol needsamad lühikesed püksid jalas, loomulikult olime me ikka vasakus lavaservas ehk teisel pool ning loomulikult oli bänd super-hüper-mega. Hyper-power ;) Kael on ka meeldivast headbangist meeldivalt kange. Pärast õhtu naela tuli veel The Sun ka, tuli koos vihmaga. Kõva vihmaga. Ja meiepoolse esireast kadumisega tahapoole, natuke juukseloopimist ja eriti sita heliga kõlaritest vähemalt poole keikka ajal. Hää.

Bussisõit oli mõnus ja lühike ja möödus magades, Pärnus oli külm, jalad olid märjad, tätokas kenasti kahes Tallinna WC-s ära kreemitatud, püksteääred natuke sopased ja tuju hästi hästi hea.

Ja hästi suur kalli ja aitäh Laurale - kitarr on nii armas. :D

..oh how they all adored him..

Raadio kell, mis on tund aega taga, näitas 4.44, kui ma selle poole piilusin ja ekraanilt jooksid läbi Best Rock kategooria videolõigud. No ja vähem kui minut hiljem pühkisin ma mõlemaa silma nurgast pisarapojakese, summutasin rõõmuhõisked mingiteks piiksatusteks ja hüppasin istudes toolil, mille kõige peale isa kõrvaltoast torises midagi. No ups, eks, AFI ikkagi võitis. Nii nii nii üliväga hea meel oli nende pärast. SIis mõtlesin ma nende fännide peale, kes tõesti 1000 korda hääletasid. Ohoi. Ma suutsin parimal juhul vist 20 sinnapoole saata paari nädala jooksul.

Aga muidugi väga tore oli ka Avenged Sevenfoldi, Fall Out Boy'd ja Panic! At The Discot auhinnasaajate rivis näha, sest viimaste "I Write Sins..." video on tõsiselt hea ja eelviimaste "Dance Dance" ja ning esimeste "Bat Country" on lihtsalt hea. Pluss tore oli tätoveeritud inimesi laval näha. (A) Aga kuhu siis "Dani California" auhinnad jäid...hmm...Ma lootsin nende peale ka.

Ja muuseas, MCR-i uus lugu oli kuradi hea! Või oli asi ainult selle esitamisvormis. Igatahes mulle kohe vägaväga meeldib selline asi. Aga see tundus ka nagu miski intro+laul olevat. Ja need kooripoisikesed olid jube armsad. Kõige tipuks polnud isegi Gerard nii jube...Aga tumedaid juukseid tahaks ikka tagasi, aitäh. (Aa, by the way, ma värvisin venna juuksed eile üle ja ema arvas, et ma võiks ka sama tumedaks värvida. o.O Really? Like...seriously??)

Anyway, kena unetu öö (v.a lõputute reklaamipauside ajal, mil silm kinni vajus, ja terve hunniku räpparite esinemise ajal ka). Toredat kooli algust neile, kellel see toredus pihta hakkas täna! (ma tean, et ma saan selle armsa soovi eest kelleltki mingi võmmu kuklasse või miskit...)

mul on ka...

...krõpsupakk kenast lauapeal ja väike riisishokolaad ka (juhuks, kui teadagi-kes peaks Moonmani võitm (A)). Ma tean, ma olen lootusetu jah. Ja siis ma teen veel piparmünditeed ja kolin suurte kõrvaklappidega ülakorrusele teleka ette. Esiteks, et näha MCR-i, eriti Gerardi oma uute valgete juustega, teiseks, et nende uus lugu ära kuulda, ja kolmandaks, et paar tunnikest kenasti ilusaid (ja vähemilusaid) ja andekaid (ja vähemandekaid) muusikuid lavale ja lavalt ära kõndimas näha.

thank you for the wounds
that are gonna scar me
and for the venom
thank you for the ghosts
that are gonna haunt me
and for the romance
thank you for the heartaches,
break-ups, hopeless dreams,
the aches and pains
-they were all worth it
bury me and say it's okay
save me, then tell me it's all over
don't stop playing the saint
in everyone else's eyes
don't stop playing the saint
I knew you never were
kill me in my sleep
don't stop taking lives
take mine first to end the misery
of cries, begs, tears through laughter
it's not only what I wanted
- thank you -
it's your deathwish

***

way down is the road ahead
climb up that mountain
before you know it
you're jumping off a cliff

who will ever bury you then
- lover, stunner, heartbreaker -,
who will ever love you then
- dreamer, winner, traiter?

way down is the road ahead
bring out your damn excuses
before you know it
white lies become real ones

who will ever believe you then
- lovers, sinners, adoring fans -,
who will ever want you then
- friends, families, enemies?

way down is the road ahead
get lifted up to the world of stars
before you know it
there's a neelde stuck in your veins

who will ever save you then
- nurses, doctors, mercykillers?

way down is the road ahead
six feet under you'll find another bed
before you know it
it's 20 years from now and nobody wonders

who will ever care of you then,
who will ever remember you then?

I don't wanna come down from this cloud

Mingi lugu oli raadios (selles megatoredas netiraadios, mis nüüd mängib Lacuna Coili ja Iron Maidenit). Aga päris õigesti ajastatud. Kael on põhimõtteliselt liikumatu, või kui liigub, kukub pea tonksti lihtsalt alla. Siinkohal tunnen siiralt kaasa Nelele. Aga üldiselt, nagu ikka, on pärast moshi võimatult hea olla. Selline...110% pingemaandaja. Mitte, et mul pingeid oleks praegu, aga lihtsalt...hea. Välja arvatud siis, kui sinust poole suuremad poisimürakad pitis otsa hüppavad. Käsi siiani valus. Ja muidugi ei saa tänamata jätta Annut selle suurepärase löögi eest. Mis see oli - paremhaak otse paremale põsele? See näopool on ikka natuke tuim veel. Aga üldiselt ma ei pane pahaks, tätoka puhul annan täitsa andeks :D

Mul on kaelatuge vaja...

ups

Ilusad poisid, eks? (100% meessoost, promise!) Meet Mana, Miss Star and Davey.

Okei, jah, ma tean, et mul on äärmiselt veider maitse. Eriti täna. Oh my...vaadake, mida teeb inimesega paar hilisemat õhtutundi ja muu tegevuse puudumine.

Haven't you people ever heard of closing the goddamn door? Yeah, ma sattusin nüüd ka Panic! At The Discot kuulama, aga mulle meeldib vaid see üks lugu. Pluss video on tore ka. Kõvakübar, punane jakk ja hulleläikega poiss.

Ok, ma lõpetan oma veidrustega nüüd tänaseks.

Rabbits are roadkill

Ma olen kurb ja murelik.
Esiteks olen ma täna juba kahest kohast lugenud-näinud (fiktsioon siiski), kuidas jänkud jäävad mootorsõidukite alla. El Gringo, boss, sõitis ühest motikaga üle ja siis veel Nanny-Miss-Fine põrutas ka ühele autoga otsa. Niuks.

Ja lõpuks võeti mult planeet ka veel ära. Väike vihje. Kääbusplaneet my ass. No okei, ju siis targad astronoomiaonu teavad paremini, aga mis siis Skorpionide planeediks nüüd saab? Marsi vist niigi jagame, kui ma põõsasse ei pane.

Veel midagi? Stop killing bunnies! Especially black ones! ;)

Ma lähen hea tuju taastamiseks nüüd teleka ette ja vahin Mr Gene Simmonsi rokikooli. Urr

Honey honey
do you wanna be my
bunny bunny
you fell in love with all my
money money
that's why you wanna be my bunny bunny boy
Ülinaljakas laul :D

Nonoh, nii ei tehta ju

W.A.S.P. tuleb taas Eestisse. Kuigi Rock Cafe leht on klubi remondi tõttu vist ka unustusehõlma jäetud apdeitide kohapealt, siis tõestuse saab siit. Kõike muud bändist sealt.

Oh seda rokki ja värki, millest ma ilma suudan jääda. Aga vähemalt tulevad mu lemmikuid inspireerinud mehad siia ja see on igati tervitatav.

kohuke

Isa tõi just kolm kohukest mulle. Ma nüüd ei teagi, mida teha edaspidi. Kas jätta kohukeste söömine üldse sinnapaika ja vahel poes suud vesistama - Saksamaal neid ju pole, eks, nagu muud kohupiimasarnast värki väga - või siis süüa neid nii metsikult, et isu lõplikult ära kaoks. Kuigi...kookosekohukese puhul - never!

Ja siis hakkas ema msnis pärima, kas ma võtan mingi kurgurohuvärgi ka kaasa, et ta telliks endale uue, või tellib ta üldse mingi kalli aaloegeeli või mingid veel kallimnad C-vitamiinid. Ee..Palun öelge, et teie emad on ka niisama hullud selle ärakolimisvärgiga. Pliis. See ajab varsti hulluks juba, kui väikeste pisiasjade peale peab mõtlema - C-vitamiin, nojah. Mulle aitab neist kollastest vene omadest kah, aitäh.

Hullumaja kolmas korrus tegutseb jälle. Mul on pubekaperiood, võtke teatavaks. Grr ja urr ja pähh. Ma süüdistan selles ainult ühte...ee...ma ei tea, kas inimest või bändi. Ja just praegu ma avastasin, et on kaks Chrisi, kes mõlemad on kitarristid, kes mõlemad armastavad roosat värvi ja kellel on isegi samasugused lavapoosid. o.O Ja siis on veel üks meeletult ilus Chris, kes õnneks on laulja. I need a life, once again.

Kas Eestis ka emomuusikat tehakse?
Eestis… Mmm… Peale Paingreedi laialiminekut minu teada enam mitte.

Delfi Noorteka artiklist, kus seletati, mis ja kes on emo. Täitsa out of the blue seisis see nimeke Paingreed seal ja kuskilt torkis natuke, et...jah, laialiminek. Igatahes oli kuidagi kena ja rõõmustav teada, et keegi neid veel mäletab.

"Mine otse, suure teeni ja..."

...ja nii ta ära eksiski, aga see selleks. Kumb ma nüüd olin, Rünno, blond või blondiin, ah?

Igatahes oli päris mõnus pühapäevahommikul kell kell 9 koju jõuda ja siis natuke lugeda, enne kui silm kinni vajus, taustamuusikaks vaikne röökimine. Lõplikult jäi silm lahti 3 paiku päeval, taustaks seesama röökimine. Paar pannkooki hiljem võis mind uuesti mu enda toast leida, jalad voodikatte all, rõõsa-roosa raamat põlvedel, veepudel käes, küpsised tekil, mõmmi istumas jalgade juures, igasugused pudinad riiulil, riietekuhi toolil ja taustaks taas kord möirgav Lamb Of God või Soulfly või misiganes sealt veel tuli. Mõnna. Ja siis tuli isa ja küsis, kas ma jäätist tahan. Ajuvaba. Nagu mingi printsess keset pilvekuhja. No eks ma siis naudin seda veel natuke aega. Kuniks aega veel jäetud on seda nautida.

Tahaks teha midagi, mitte lihtsalt istuda - teha. Nagu eile näiteks. 2. september on liiga kaugel veel. Oo, ja ma leidsin kellegi blogist, kellel tavaliselt kirjavigu pole, lausa kaks ühest lausest. Okei, jah, ma lähen hangin endale elu. Kunagi.

This is what I brought you, this you can keep

Minu mega reedene hommik algas kell 9 lauatelefoniplärinaga, mida ma edukalt eirasin, kell 9.50 saadud sõnumiga, mis mu äratas, minuti pärast mu täiesti elevileajanud telefonikõnega ning tipnes 10.39 ema töölaua peal, kui ameerika totrad hallid kleeplindid olid katki lõigatud ja ajalehehunnikud karbist eemaldatud. Eemaldatud kuni esimese toreda CD-ni, mis sealt vastu vaatas. Emal vajus lõug veel madalamale, kui mul, kuna ta ei saanud aru, miks see plaadihunnik seal oli. Nooh, ütleme nii, et ma olen nüüd megasuperõnnelik järgmise plaadikogu omanik:

Velvet Revolver - Contraband pluss mingi bonus CD, milleni ma pole jõudnud veel

MTV2 Headbanger's Ball topeltalbumi esimene
plaat

AFI - Sing The Sorrow ja Decemberunderground

The Used - The Used ja In Love And
Death

My Chemical Romance - I Brought You My Bullets You
Brought Me Your Love ja Three Cheers For Sweet Revenge

Minu loll vajadus saada ka originaalplaadid, kui mulle midagi väga meeldib. Next up: Hardcore Superstar, Backyard Babies, Gemini Fine, Dope Stars Inc and the list goes on. Oih.

Aga nüüd, enne muusikamaratoni, ma torman filme vaatama. Have a nice Friday. I love Fridays. Truly.

For a change I'll refrain from hiding all of me from you

Mul on mingi mölapidamatus viimasel ajal tekkinud. Eriti kui tegemist on varahommikuga või siis mõne mõnusa raamatu lugemisega.

Bussis näiteks, kinno sõites, oli mul tunne nagu hallil kassipojal taganurgas, kelle säravvalge karvaga õdesid-vendi potentsiaalsed ostjad imetlevad ja kelle tähelepanu keskpunktis nad on. Eespingis lobisesid kaks tüdrukud, sama ka minu kõrval istuv tüdruk sõbrannaga. Mingil hetkel aga nende jutt vaibus ja pikka aega olid mõlemad vait, mõlemad sellise näoga, nagu mõtleks nad: oih, vaikus, midagi peaks ütlema, aga mida...mida...piinlik on. Umbes selline moment, et kõik teemad, mis mõlemat huvitavad, on kordi varem läbi võetud.

Em, jah, midagi oli nagu veel mõtteis, aga see pudenes kuhugi koos mündishokolaadipuruga. (nämm nämm)

Aga tänaseks over and out.

Enjoy the silence - vol hullud naabrid

Mu ühest lemmiktegevusest muidu tegevusetutel päevadel, aias raamatulugemisest, on viimasel ajal saanud paras katsumus. Õigupoolest, kui tahta seda teha minimaalse müralisandiga - kõige rohkem liiklus ja mööduvad inimesed ning vahel sellegi eest kaitsev pleierimuusika.
Täna tundub olevat üks neist eriti kärarikastest päevadest. Ületeenaabrite veidra muusikamaitse ja 24/7 joobes peetavate vestlustega olen ma peaaegu harjumas. Hetk tagasi oli kuulda, et mehed olid enda jaoks avastanud mingi laulupeomuusika ja siis kellegi a la Mati Nuude - vahelduseks Elmarile või ise kõvasti-ja-valesti musitseerimisele. Ja nüüd tuli keegi vist küllagi - hõiskeid kordi rohkem kui muidu - karedad kurguhäälsed ärajoodud arusaamatud sõna- ja lausemoodustised. Sekka ka üksik naishääl.
Uueks lisandiks on üleaianaabrite õuest kostev koera hale vingumine-ulgumine - tavaliselt on too kutsa ilusti tasa ja haugub vaid möödujate peale -, aeg-ajalt kellegi põnni lapsehäälne "baabushka, baaaaaabushka!" ning mingid piiksud, millele järgneb vastiku piiksuheliga Mary-ja-lamba-lugu või sepapoiste kiirendatud versioon.

Toas ei taha/viitsi, väljas ei saa. Üle tänava tundub varaõhtune pidu tuure koguvat - üha rohkem inimesi värava taga, üha rohkem hääli ja nüüd on ka kuskilt makist kostvad elektrikitarrikäigud segatune mootorsaepõrinaga taamal. Mõnusat lugemist.

Varahommikune linn oli sama uimane kui ma ise. Välja arvatud raadiost kõlav hetke hispaania kuumima artisti energiline tantsuhitt. Bussipeatuse põrnitseva ja bussi üldise vaikuse katkestasid kaks varajast, veel joobes mehikest tagapingil.
Üleüldisest ükskõiksusest hoolimata püüdsin näole manada mingi normaalsema ilme kui poolkinnised silmad ja loppis põsed. Eriti siis, kui raadiost kõlas veidi ülbe taustamuusikaga Jackson ja mu kõrvale potsatas istuma tumedate sasilokkide ja paksude kandiliste prilliraamudega teksariideid armastav naine. Aga ei, silmad vajusid suurest tahtejõust hoolimata kinni. Äratuseks oli mu kunagise lemmiku pehme hääl raadios.
Uksel vahtis keegi naine mind kui äraeksinud turisti, kes ei peaks üldse - eriti veel sellisel kellaajal - siiakanti sattumagi.

Huvitav, kes seee veidrik kell 5.40 kuuris puid saagis...

kun kaikki on liikaa

"Someone that you almost forgot about will suddenly be visible, present, and very much in the way." - Eilne horoskoop läks mõnes mõttes päris täppi.

Ma mõtlesin terve selle teksti täna varahommikul enne magamajäämist välja, kuid see kadus koos jalavalu ja väsimusega. Nüüd, viimaseid kummikomme süües, püüan midagi meenutada.

(Ma loodan, et sellest ei tule mingi kesk-pubekaea üliemotsionaalne-sentimentaalne bullshit)

Pärast kella 2 koju jõudes ei suutnud ma magama jääda ja kirjutasin keikkakirja ära, lõpetades selle sõnadega: "How can you leave a place you love so much, a place that makes you feel so great, for what seems like forever?"

Nele ütles eile, et nii raske on kellelegi kõike nullist rääkima hakata ja kirjutada on seda veel raskem. On küll. Kui istuda toomkiriku ees trepil või laevas ja rääkida teineteisele kõike uuesti mitmendat korda üle, nagu teist poleks kohal olnud, on ikkagi palju kergem - ta ju teab. Tema teab, et me pidime mõlemale keikkale peaaegu jooksma, jäädes (teisele neist) elus esimest korda hiljaks. Ta teab, mis tunne oli bändi enda kõrval seismas näha enne lavaleminekut, mis tunne nendega koos pärast naerda oli. Imelik, kuidas ma suudan oma argpükslikust jäneseolekust vahel välja karata ja kellegi, kes just laval oli, õlga seljatagant torkida.

Ma ei tea, kas ma oskasin tegelikult ette oodata, et viimased tunnid veedan ma trepil istudes ja...ja püüdes mitte mõelda sellele, et järgmine kord on alles kauges tulevikus. Samas keeldus mu kapsamoodi aju siis sellele mõtlemast. Kõik, mis oli, oli parim, tõesti. Me polnud sellest pooltki osanud oodata. Nüüd jääb mul üle vaid meenutada ja naeratada.

No näete - ma ei oska seda sõnadesse panna ja siia kirjutada. Kui tahate, võite küsida ja ma räägin, räägin pikalt, kui ei taha, ei pea siitki lugema. I just want you to know that it was something really important to me. Varem oli segadus, kas olla õnnelik või kurb, siiani on, kuid lõpuks olen ainult väga rahul - naeratamiseks jätkub põhjusi küll ja veel.

Pildid

"Once upon a time we had a lot to fight form we had a dream, we had a plan /.../ Sail away, it's time to leave /.../You will stay, I'll sail away" <- See lugu on vaieldamatult üks mu nn "Soome-lugusid".

Aga üldiselt, kas kellelgi Helsinkist soove on?

Whii, ma saan äkki ka näha Toyotat prõnn-prõnn tegemas linnas :D

Muuseas, mul on järjekordne vaimustus. Lausa suur vaimustus. Damn, ma arvasin, et niipea ei tule seda veel. Aga noh, täna ma siis käisin mööda linna, ajakiri peos, ja jõllitasin Davey't *inglinägu* I felt like fucking 13. Kaanepeal oleva Tokyo Hoteli pildi peitsin oskuslikult kaanega ära...phew...

I welcome you with open arms

Ei, tegelikult oli tänane õhtu-öö üks viimase aja toredamaid msn-õhtuid. :D Aitäh selle eest neljale hästi vahvale inimesele. Isegi muredesi sai natuke leevendatud...Ma loodan. Ma tõesti loodan, et ma ise ka vahel tean, millest ma üritan tarka juttu rääkida.

Anyways, I had fun so thanks!

So I'll be gone

Tallinn-Kopenhaagen - 13.35-14.15

Kestvus: 1h 40. Non smoking.

Kopenhaagen-Stuttgart - 15.10-16.50

Kestvus: 1h 40. Non smoking

Smokinguga pardale ei lasta. Öeldakse ikka nii - pardale? Või on lennukite puhul mingi eraldi sõna sellel? Kurat, ma tahtsin jah lennukiga lennata, aga mitte kohe nii päriselt ära. Ajutiselt päriselt vähemalt. Hmm. Sadamates saan ma selle check-ini ja asjadega ülihästi hakkama, aga lennujaamas olen ma elus täpselt üks kord olnud. Sedagi siis, kui sakslastele vastu läksime. Sakslastele...Well now here's the irony of it all.

Mul pole kohvritki veel.

Või on mul neid ratastega rohkem vaja kui üks? Plaanisin küll suure osta ja...

Okei, sorry, hetkeline paanika.

EDIT: aa, ee, nojah, ma olen ikka paras susserdis - mis vahet neil kellaaegadel on, kui kuupäeva pole. 17. september on selleks kuupäevaks, mil need ülalpool kirjutatud ajad toimivad õigesti. Vabandust.

MM

See, et ma kell 2 öösel ketran pleieris mängida ainult üht lugu ning klõpsutan sama loo video poolt hääli järjest, on normaalne ju, eks? Või...?

No lihtsalt mõttetumat päeva annab otsida vist. Yes, I'm so very fucking bored. Peaks endale elu hankima...


ever searching for what we were promised...
reaching for the golden ring we'd never let go...
but who would ever let us put our filthy hands upon it?

time is running out

Now that's what you call a lazy day - ärkad kell 1, sööd, vahid musakanaleid ja õhtupoole venitad end autosse ja toidupoodi.

6 aastat ja rokiajalugu. Vähemalt nii väitis naine VH1 "Behind the Music" saates, kui lõpetas jutu Guns'n'Rosesist. Kurat, kui välja jätta kõik need jamad, tülid, overdose'id ja muu shit, siis need mehed ikkagi jätsid selle võrdlemisi lühikese ajaga endast sellise jälje, et siiani pole üle saadud veel. Praegune GnR pole ikka see ju. Ja kõige kurvemaks teeb see, et neid ei näegi ilmselt iial enam nii nagu siis, kui bänd nime juurest minema kõndis. Minema nagu Axl lavalt, aga väikse vahega - igaveseks.

Ja ma siiski vist olen liiga pehmeke, kui selle saate jooksul vähemalt neli korda klomp kurku tõusis. Damn, stop killing yourselves! Tõesti, no ikka vastik on kuulata-vaadata meest, kes tunnistas, et all he tried to do was to kill himself. Niuks.

Vähemalt pärast seda saadet oli veel rokim saade. Rock Honours. Väga-väga-väga hea oli näha Queeni (küll tänapäevases vormis), Judas Priesti, Def Leppardit ja Kissi.

"There was only one Queen." Jah, ja kõiki teisi on ka vaid üks. Kahjuks. Sest praegu tahaks neid kõiki näha.

Erm...raadiost hakkas just praegu GnR "Knockin' on Heaven's Door". Ohoi. Räägi veel...

Reede

(pikk jutt)

Väljas oldud aeg: 21.55-4.40

Kulutatud raha: 11.-

Tüdrukud kuulsid pärast pea kahetunnist ootamist klubist muusikat, mis tähendas, et bänd, mille liikmed veidi aega tagasi veel oma punase sõiduauto juures sebisid, alustas oma livega. Aga tüdrukud kahtlesid, kas sisse minna. Õigemini - kuidas. Otsust ei jõudnudki nad veel langetada, enne kui nende juurde astus keegi võõras mees, kes päris, kas tüdrukud külmetavad, ning pakkus soojendamiseks oma kollast särki, mille ta eest ühe tõmbega lahti rebis. Aru saanud, et sellest pole kasu, pakkus ta veel autos olevat kampsunit.

"Aga miks te siis sisse ei lähe?" - "Nooh..." - "Pole plekki?" - "No mitte päris seda..." - "Aga tulge, lähme ikka!" Mees tõmbas mõlemad tüdrukud randmeidpidi klubi roheliste uste poole. "See on minu urgas!" Aru saamata, mida ta täpsemalt mõtles, keidsid tüdrukud end klubi koridorist, üks ühel, teine teisel pool lahket võõrast, kellele otsa vaadates turvamees naeratas ja oma juba hoiatava ettesirutatud käe tagasi tõmbas. "Minge muidugi ja kui meeldib, tulge tagasi!" oli mees varem kuulutanud.

Nii seisid tüdrukud klubis, mees nende tagant kadunud, soomlaste Iconcrash laval mängimas.

"Vot see oli vedamine. Vaheal peab ju vedama ka," ütles Nele mulle. Just nii. Alati on nende soomlastega alguses keeruline ja pärast topelt tore.

Istudes juba põranda kõrgendatud osa äärel, paari meetri kaugusel lavast, tõmmati meid tantsima. Tõmbajaks umbes kolmekümnene dessides ja T-särgis vene mehike, kes pool ajast näites meile thumbs-up ja ülejäänud ajast sasis meie juukseid. Ei - nii südameid ei võideta.

Aga bänd oli väga palju parem kui lindistatud versioonis. Pärast neid sisustati aeg ja ruum industrialiga. Alguses rohkem meelepärasemaga, pärast veidi vähem. Aga oi kui hea oli ikkagi.

Umbes 2.30 lahkusime ning vähem kui tunni aja pärsat leidsime end Rüütli ärikeskuse nurgal vestlemas kutiga, kes püüdis meid takistada koju minemast. Veel paari minuti pärast tuli sama tüüp putka juurde, kust ma oma Coca just saanud olin, ja ahhetas, et jälle meie. Siis küsis mitte Veiko (kes tatsas ka sinna ja tutvustas end rõõmsalt), vaid toosama tüüp, Veiko sõber, kes kuhu koju ja miks läheb. "No miks?" - "Hilja on. Pidu läbi." - "Eeeei, pidu alles hakkab!" hõiskas Saku on Ice'i käes loksutav noormees. Veiko kiitis takka. Kui me lõpuks ütlesime sajandat korda ei nende pakkumisele mind autoga teisele poole silda ja Kuldse kodu juurde viia, asusin jalgsimatkale koju - taksosid pole kunagi siis, kui vaja, ja on, kui kodu on 2,5 bussipeatust eemal.

Üldiselt mõnus oli. Ja koju jõudes und ka ei tulnud. Kirjutasin selle teksti ülal märkmikusse üles ja siis kuulasin veel pleierist natuke muusikat vastavalt tolle õhtu teemale. Ja siis tekkis isu veel ühe väiksemat sorti industrial-metal-peo järgi. (A)

Eile suutsin ma küll TRL-i ja "Miss Murderi" video kenasti lõpuni vaadata. Ja miks ma täna ei võinud seda neetud saadet vaadata, kui poisid ise kohal olid?!? No, mis poisid nad enam on... *mõtleb* Poistest on asi kaugelt. Oeh. Stupid me anyway.

Enne mainitud mahamagatud saadet ma kolistasin bussidega Pärnule tiiru peale jälle. Turu peatusest bussi astuvad vanakesed plärtsatavad esimesse, uksele kõige ligemal olevale toolile istuma vaatamata, kes kõrval platsi sisse on võtnud. Kui ma oleks seal näiteks pilves, silmad punased ja klaasjad, istunud, poleks enamik neist seda üldse märganudki.

Ja homme on klubi Voodoo's (mul pole veel õrna aimugi, kus see täpselt asub või kuidas sissesaamisega lood on) Iconcrash Soomest. Mu lõub potsatas maani vist, kui seda kuulsin. No kuulge...Vägev värk. Samas, Forgotten Sunrise. Järgmine üritus, kuhu ma ilmselt väga kindlalt minemas olen, ja kus ma end ilmselt vägagi outsiderina tunnen. Oh well, peab üle elama. Poen kampsunisse ja peidan end muul ajal nurka ära.

Praegu möllab Kuuris Smilers, mille ma vahele jätsin.

*tunneb end kui arvutihoor*

Kuni mu enda pisike korda saab onu arvutitarga juures, kes ta täna ära viis, pean ma kasutama ülejäänud kahte arvutit, mis majas leiduvad. See siin pole isegi mitte venna oma enam.

Anyways, mis uut? Erm...Ma avastasin MTV pealt Guns'n'Rosesi Wishlisti täna. Poolepealt muidugi. Aga mida ei annaks, et neid uuesti nii näha nagu seal videotes. Mitte Axl + taustabänd. Ja Slashil on siiani kõige vingem soeng, mis ma näinud olen.

Ja seda teist uudist hõiskas Annu vist Merlile juba...ma arvan. Ta lubas igatahes. Nii et siis jah, natuke vähem kui aasta onmu siinoleku märkeks "Away". Aga las see jääb mõneks muuks korraks.

Kõik vist. Ma ei viitsi enam kõrvalt telekast venelaste Nanny't ka vaadata. Lähen võtan koha teise teleka ees sisse, lootuses Reporterist meie tantsijaid näha ja siis modelle. Oi põnevust.

I came here by day but I left here in darkness

I'm looking at you through the glass

don't know how much time has passed

all I know is that it feels like forever

but no one ever tells you that forever feels like home

sitting all alone inside your head

Kaks esimest postitust ehk kaks esimest päeva reisist on nüüdseks valmis ja üles riputatud ka kolmandasse blogisse. Kui tekib huviraas - vaade paremale. ->

Mulle tundub, et neid bloge saab juba liiga palju.

Good and best friends!

GOOD FRIENDS: Never ask for food
BEST FRIENDS: Are the reason you have no food

GOOD FRIENDS: Call your parents Mr. and Mrs.
BEST FRIENDS: Call your parents by their name and/or mom and dad.

GOOD FRIENDS: Have never seen you cry.
BEST FRIENDS: Cry with you.

GOOD FRIENDS: Borrow your stuff for a few days then give it back.
BEST FRIENDS: Keep your shit so long they forget it's yours.

GOOD FRIENDS: know a few things about you.
BEST FRIENDS: Could write a book with direct quotes from you.

GOOD FRIENDS: Will leave you behind if that's what the crowd is doing.
BEST FRIENDS: Will kick the whole crowds ass that left you.

GOOD FRIENDS: Would knock on your door.
BEST FRIENDS: Walk right in and say, "I'm home!"

GOOD FRIENDS: Are for a while.
BEST FRIENDS: Are for life.

GOOD FRIENDS: Will take your drink away when they think you've had enough.
BEST FRIENDS: Will look at you stumbling all over the place and say, "Bitch, you better drink the rest of that, you know we don't waste!!"

GOOD FRIENDS: Will talk shit to the person who talks shit about you.
BEST FRIENDS: Will knock them the fuck out!!

GOOD FRIENDS: Bail you out of jail and tell you what you did was wrong.
BEST FRIENDS: Would be sitting next to you saying, Damn...we fucked up...but that shit was fun!"

So which is it?

3.36 AM

Ma olen viimased, ütleme kaks ja pool tundi kirjutanud oma arvuti tähtsamat sisu DVD-de peale läbi venna arvuti. Kõik selleks, et mu enda oma on teadmata põhjustel täiesti läbi. Või keerab mulle vähemalt nii, et vähe pole. Lõpuks olen pisikese juures tagasi, aga kogu aeg süda sees puperdamas, millal järgmine must ekraan tuleb. Viimased asjad sain CD-le kirjutatud. Kuid - on üks suur vastik AGA - suur osa mu digipiltidest on kadunud ja ma kardan, et jäädavalt. No näiteks eelmise aasta Soome festar ja kõik muud toredad kohad ja sündmused, millest pilte tehtud. *paar sõimusõna* Ja nüüd ma avastan, et isegi Favorites on kadunud. Mu lingikesed. Buää. Mis siis, et suurt enamust ma neist mäletan, aga siiski...Teades end, unustan mõne ära. =(

Kokkuvõtvalt olen ma koolitu, töötu ja perses arvutiga.

Aga ma lähen magama, sest kell on 3.40 hommikul.

And more

Musakanalitest ei paista päevasel ajal suurt midagi head tulevat. Lisaks satun ma liiga tihti peale Pussycat Dollsile, kui kanalite vahel klõpsin. Ja täna paistis Paris Hilton olevat kanalite lemmikteema. Vähemalt kahes kohas. TRL-i kaudu sain teada, et ohoi - tal ilmub varst album! *jookseb WC-sse* Khm. Kas sellest ühest loost ei piisanud juba?

Süüa tahaks, aga vanaisa lekitab köögist mingit vastikut haisu...Argh, ja raamatut ka ei leia ikka veel.

p.s - kolmas blogi tegemisel, teise tuli ka mingi poolmõttetu lisa

Assassinate me

Suurest igavusest hakkasin bussis olevaid inimesi mõttes ümber riietama. Punakate, klambritega ülespandud juuste ja rohelise kottkleidiga naisest sai lahtiste lokkidega '80-te rokk-kontsertide tihe külastaja. Tüübist, kes istus otse minu ees ja kellel olid ilusad pikad pruunid ripsmed, sai bändi T-särgis, mustades teksades ja musta pearätikuga mootorrattur (viimane sellepärast, et ta - nagu mina - seiras bussiaknast pikalt möödasõitvat kirsipunast kaherattalist iludust).

Täna proovisin sama bussipeatuses teha, aga jõudsin järeldusele, et alati ei saa ka igast suvalisest miniseeliku-tibist või hip-hopi-poisist teha midagi minu maitse järgi olevat. Las nad siis olla. Vähemalt eile oli bussis huvitav. Olgugi, et see võib tunduda kuidagi väga friik.

Ja kui raamatukogust nimelt mitte uut raamatut võtta, teades, et kodus on üks, mida lugeda tahad, siis on see üks just teadmata suunas kadunud. Grr ja urr.

The Grape Adventure 2: Hammer

Mul hakkab vaikselt villand saama juba, pitsapõhjad kilekotis, mööda linna ringijooksmisest pelgalt sellepärast, et üht ajakirja saada. Kesklinna R-Kioskid pakkusid kõike muud, Selver, kus tavaliselt neid on, oli sama tühi, ainus lootus on nüüd veel Rimi. Ja et mu päev paremaks teha, on Rimi R-Kioski tädi lõunapausil. Okei, läheks siis toidupoodi, kus ka seda pole. Lohutuseks võtan paki kummikomme ja nätsu. Tüdruk kassas vaatas veidi veidralt seda kaubavalikut. Oo, ja R-Kioskki lahti tehtud vahelea. Pinge. See on kohe seals...Ja seda pole. Võimatu! See lihtsalt pole võimalik!
Okei, bussi peale ja koju, et kahe minuti pärast uuesti bussi peale minna ja sõita kolmandasse suuremasse R-Kioskisse. Ikka veel tühjus. Telefonikõne, et muret kurta, lõpuks saabub järjekordne buss. Mitmes täna, pole aimugi. Nii ja Selveris otseloomulikult seda POLE. Oi jummel, ma oleks peaaegu hakanud jalgu trampima, aga selle asemel kõmpisin teise tänava otsa, et seal üle kümne minuti bussi oodata. Ehk proovin homme ka, aga ega lootust enam pole. Kurjam, hommikul sai just särasilmil mindud panka raha vahetama ja puha. See on needus, ma ütlen, see on seesama needus, ainult et täna on see negatiivne.
Oih, peab minema pitsa ahjust ära päästma. Või laseks karistuseks ära kõrbeda? Hmm...Kõht on kättemaksuks liiga tühi ja nii tore oli seda kokku klopsida.

Ja muuseas...

mul on vist tööd vaja lähemaks, noh, ütleme aastaks. Tõenäoliselt. Hmm...Keegi küsis, miks ma lihtsalt asju kokku ei paki, kuhugi ära ei lähe ja siis õnnega pooleks tööd ei leia seal kusiganes kohas. No ma ei tea, tõesti? I might be naive...aga mitte niiväga, et uskuda tõsimeeli, et see läbi läheks. Hmm.

*Väike täpsustus veidi aega hiljem - mul on kohe kindlasti tööd vaja. Say hello to the one who didn't make it.

Hmm

Nädal tagasi me alles sõitsime Viini poole. Seal olid kõik toidupoed kinni ja kommipoed lahti. Mis tuletabki meelde, et peaks reisipäevikut hakkama arvutisse kirjutama. Gethe nõudis lugeda. Ju siis tuleb eraldi blog teha selleks.

Oijah, raadiost hakkas jälle see ilus lugu.

I'm looking at you through the glass

Don't know how much time has passed

Oh God it feels like forever

But no one ever tells you that forever

Feels like home, sitting all alone inside your head

And it's the stars

The stars that shine for you

Midagi tahtsin veel...Ahaa! Bing! Eile õhtu! Damn, mina ootasin kõva Mushy-moshi ja selle asemel sain lemikute hulka vinge EESTI industrial-bändi Sex Machine. Ja mina arvasin, et Eestis ei tehta nii head musa, va siis NBS. Oi-oi. Ja nad väärivad vist oma nimegi...o.O

Mushy oli ka tore, kuid midagi jäi väga puudu. Mis? Moshpit näiteks? Hell yeah. Muidu oli kõik korras, can't wait to get my hands on that EP.

Are you ready or not, ready for the truth

Ma nüüd ei teagi, kas see lugu pani mul suu lukku või lendas mu lõug hoobiga põrandale. Kurat, 36796 mängukorda ikka näitab ka midagi...nädala jooksul. Ja the truth is, et ma kartsin, et see on...Noh, teistsugune, aga see ongi täpselt selline, nagu olema peab. See on...Negative. Ignore all you want, see on suht mõttetu postitus, aga see on esimene asi, mis suutis mu mõtted eemale viia itaalia jäätisest, Veneetsia sildadest ja Firenze öödest.

Ciao!

"Bravissimo!" hõiskas jäätist müüv onu, kui ma talle täpse raha müntidena kätte puistasin. Sellest on nüüd peaaegu nädal möödas ja vahepeal juhtus nii palju. Ja praegu mõlgub meeles ainult see, et Poolas oli eriti vägev rokiraadiojaam. Ja oi kui hullud me bussis olime, no täitsa lõpp - teoreetiliselt oleks pidanud kõik magama ja end lõpuks bussist välja vedama, padjanäod ees, aga ei. Pool päeva läbi Leedu ja Läti sõites möödusid lauldes, karjudes, naerdes, lolli mängides - mida iganes. Oijah, selle seltskonnaga ei taha ma kunagi enam reisida, samas ei jõua järgmist korda ära oodata. Õnneks pole kaua oodata. Hihi.

Rooma arbuusijäätist tahaks. Seda, mis maitseb nagu päris, mitte nagu keemia. No aga nüüd tuttu, niigi...ee...tegelikult on niigi palju magatud, aga oma voodi ikkagi. Oma mõmmi ja oma tuba seinalt langevate postritega - minestavad mind nähes juba. No mis sa ikka teed.

Ciao!

Sleepless nights from here to eternity


Mis ajast, ma küsin, mängitakse raadiojaamades Apoptygma Berzerki? Eesti raadiojaamades? Kõõks..."Shine on..."ooookei, ei, mulle meeldib.

Ja ma sain lahkusmispeo. Kind of. Põhimõtteliselt oli tegu grillõhtuga, mis algas alles kella 11 paiku õhtul. Ja koju jõudsin natuke enne 8 hommikul. Siin ma nüüd istun, kõht natuke tühi. Oi, torti on. Muidugi, vanaisal oli eile sünnipäev. Ahjaa, sellepärast ema kobistabki juba köögis, sugulased tulevad kunagi. Torti tahaks...Ei, enne peab koti valmis õmblema.

My first ever party-kind of thing. Yay! Okei, tegelt see polnud ju üllatuspidu jne, aga lihtsalt tore oli. Ja öösel on nüüd mõnusalt soe.

Ja mu vend on äge! Ema: "Las ma seedin seda asja...Nii, millal sa oma vennast mõõtu võtad, ah?" Ee, ää, emps, ma ei plaani veel kogu pead tumepruuniks värvida. Aga kes teab, mis tujud kaugel soojal maal tekivad. ;)

Aga ok, siit ma lähen...

Ciao, bella!

Cry your eyes out

Kaks halba uudist, üks hullem kui teine vist, ei teagi, kumb hullem oli. Sandrale lähen homme haiglasse külla, ülikoolile ka loodetavasti kunagi. Kunagi, aasta pärast ehk? Metsa, suhteliselt kindlalt aasta pärast.
Üks natuke parem uudis oli, no aga see nende kahe kõrval oli nagu imeõhuke vorstiviiluke kahe burgerisaia vahel - ei mingit erilist tähtsust peale selle, et ma saan nüüd reisil pleieriga kahekesi olla mullis vahepeal.
Ja siis veel kolm ja pool tundi tihedat proovi.

Damn, kas ma pean tõesti kuhugi Iirimaale Delisse võileibu ja kohvi minema tegema või lasteaiakasvataja abiks, kes hirmutab kõik lapsed ära nagu D. Noh, kahest lasteaiakasvatajast on saanud tänaseks muusikud, staarid. Might try. Ja aitäh emale, et ta nii mõistev on sellega. Kuradi sajandi iroonia, et sel ajal, kui mina Itaalias peesitan, peesitab siin üks itaallane ja mu itaalia keele õpingud jäävad vähemalt aastaks puhkusele, kuna ma olen lihtsalt Itaalias katsete ajal. Neetud.

Standin' on the verge of insanity
Standin' on the edge of being free

Ciao, bella! Oi ma tahan ära. Anywhere...anywhere but here...

Rekord?

Ma pole vist kunagi ühtki 404 leheküljelist raamatut nii kiiresti läbi lugenud kui tänase 7 ja poole tunni jooksul. Isiklik rekord, ma ütlen. Teiste ajamõõdustikus on seda vist julmalt palju. Aga raamatuks oli Dan Browni "Digitaalne kindlus". "Da Vinci kood" on nimelt kodusest raamatukogust välja laenatud ja nii haarasin venna raamaturiiulilt tolle teise. Okei, eks loeb siis natukene, eks. Nii kaua, kui tekst arusaamatuks muutub ja igav hakkab. Hakkas igav? Oo ei. Krüptoloogiast ei taipa ma mitte midagi, aga raamat oli hea. Pidi ju olema, eks, muidu ma ei loeks seda ühe hooga läbi. :D Muidugi pole see mingi meistriteos, mis peaks klassikaks saama, kaugel sellest. Lihtsalt mõnus kerge lugemine.

Ja seda kõike värseks õhus. Nice. Aga nüüd sooja suppi sööma ja telekast palli jahtivad onusid passima. Ciaoo

ee


Ja kui ei saagi katseid teha enne või pärast ettenähtud aega? Mida, püha põrgu nimel, ma siis teen? Ma lausa armastan inimesi, kes meilidele ei vasta...eriti neid, kes peaks olema tähtsatele küsimustele vastaja tähtsas rollis paanikas inimeste rahustajaks.

Terve aastaplaan oleks siis "sleep all day, party all night, never grow old and never die"? Oleks vaid nii, eks...Natuke pettunud siinpool selles ebatoredas naisterahvas. Aitäh, ma armastan paanikat eneses. Jubedalt.

Hellinn-Talsinki

*Autost sai rong ja emast Nele ning hiljem Laura. And there we were, out in the sunshine. pool toredat päevakest päälinnas. Muusikapood, muusikapood, muusikapood, kaubamaja, McDonalds, kaubamaja, kaubamaja, ROOOOONG!!! No täitsa lõpp, me oleks rongist maha jäänud peaaegu tagasitulles. 16.06 Viru uksest pooljoostes väljudes kõlksus peas ainult see mõte, et me PEAME rongile jõudma. Nojah, 3 minutit enne väljumist potsatasime väsinutena rongipingile, Laura lehvitamas akna taga. Bye bye!

Nüüd istub mul voodil paberkott igasuguse infoga Soome erinevate toredate linnade kohta ja paar kommi ka. Üleüldiselt minu poolest jäid kõik pealuukestega ketsid, pusad, triibulised särgid ja ülimõnusad CD-d poodidesse kedagi teist ootama. Jah, need alatised proleemid - no money, no fun ning see, et mulle ei sobi elu sees selga sellised ilusad asjad. Aga muidu oli mõnna.

*Ja neetud Portugal võitis ka tagatipuks.

*Ja üldse, täna oli Deathstars HRL-s (mjäuuuu) ja Deep Insight on varsti Narvas laval. Kurjam. Aga seniks kuni mul on Hardcore Superstar pleieris, on kõik okei. Peaaegu.

*Ma just armusin ära mr Beani muusikamaitsesse. Või sellesse, et talle nii toredad bändid meeldivad. Ootan 24/7 megakannatamatusega HN esimest singlit, mis varsti stuudios küpseks saab. Kui see on midagigi sarnast nende mõjutustele, siis...Oh jummel, see just puudubki siinmaal ju. *naeratus kõrvuni*

I don't belong here in the middle of all these beautiful people.

4:2

Kõik oli ilus ja kena, kuni keskaegasem muusika muutus modernseks ja tümpsu-muusikaks. Võib-olla olen ma natuke liiga konservatiivne, aga regilaule pole ometi vaja remixida ju. Või on?! Hansapäevad võiks ikkagi jääda igasugusest d'n'b-st või house'ist või asjast eemale. Mul pole muidugi aimugi, mis stiil see tümpsus vanamemmede lauluviisi taga, aga...Ei, aitäh.

Aga üldiselt ma oleks niiiiiii väga tahtnud seda penaltiseeriat näha. Blää. Blame me for being bitchy. Aga tõesti-tõesti, MM-id on ainult iga 4 aasta tagant. *inglinägu* Vahel ju võib tugitoolisporti ka harrastada. Okei, täna olen ma pool päeva teleka ees passinud tegelikult erinevate tegevuste kõrvalt.

Mu armike kaob varsti ära...

The mind sees what it wants to see

Huvitav film, tõesti. Pole aimugi (veel), kui palju see raamatusse tehtud oli ja palju veel juurde mõeldud, aga huvitav ta oli. Ühesõnaga on mr Brown loonud midagi, mis käib vastu kas just kõigele, aga osale sellele, mida paljud jupikeste kaupa teada saades tõeks peavad. Mitte, et ma Piiblist jube palju teaks, kaugel sellest, aga lihtsalt tundub, et...ma ei teagi. Ma pole lihtsalt selliste asjade peale kunagi mõelnud, et kes see Jeesus siis oli ja mis pärast edasi sai. Eks ta ju inimene võis olla, elada rääkida headusest ja armastusest nagu Bulgakov kirjutas. Ainus võimalus teada saada, kes või mis ta siiski oli ja kas üldse oli, on küsida, ja me oleme umbes kaks tuhat aastat hiljaks jäänud.

Üldiselt võiks keegi sõnad "reede ja 13" vahel välja ka jätta.

Õ: "Veregrupp?"
M: "Null."
Õ: "Positiivne või negatiivne?"
M: eee "Ma ei tea."
Õ: "Kuidas nii? Seda peab teadma."
M: "Aga mulle öeldi lihtsalt null."
Õ: "Söönud olete?"
M: "Jah, hommikul."
Õ: "Väga hea. Nii vaatame siis tabelist."
A: "Ahaa, esimest korda jah?"
M: "Jah."
Õ: "Oi, vabandust, siis te ei tea jah."

Ei, täitsa hea on olla. Ja isegi tehtud sain, kartsin ilmaasjata et ei lasta. Ja polnud sugugi hirmus, lihtsalt istu mugavalt suure tooli peal, kuula raadiot, tuul puhub mõnusasti näkku ja veri voolab mööda pennikest toru kilekotikesse. Lõpuks paar proovi ja asi korras.

Mõned minutid veel ees diivanil istuda, midagi juua, natuke teiste tädidega lobiseda - nendega, kel juba 30 korda käidud - ja minek.

Ma sain millegi heaga hakkama, endal ka hea olla.

Õ - õde, M - mina, A - arst (nii ma teda vähemalt nimetasin) Tegevuspaik - veredoonorluse kabinet.

Jalgpall on parem kui...


Kõik räägivad jalgpallist? Omamoodi vägev. Aias raamatut lugedeski jõuavad kõrvu tänaval kõnelevate meeste arutlused lisaajast, kohtunikust, penaltiseeriast jne. Oi ja varsti hakkab esimene tänane mäng - Brasiilia vs Ghana ning hiljem eriti põnevana tunduv Hispaania vs Prantsusmaa. It's taking over me.

_____
Midagi ilusat akustilise kitarri vaikse saatega.

Flies with a broken wing, she's ever so graceful, so like an angel,
but I see, tears flow quietly.

The struggle she's seen this spring, when nothing comes dancing,
paying a handsome fee, and still she smiles at me.

And I can't take it, no I can't help but wonder...

Why do we sacrifice the beautiful ones?
How do you break a heart of gold?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Heroes of tales unsung, untold.

Sweet as an angel sings, she gives though she has none left but the
last one, free, unhesitatingly.

And I am humbled, I'm a broken mirror, and I can't help but wonder...

Why do we sacrifice the beautiful ones?
How do you break a heart of gold?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Heroes of tales unsung, untold.

Why do we sacrifice the beautiful ones?
Why when they walk with love alone?
Why do we sacrifice our beautiful souls?
Just trying to find their way home.

Aa, et mulle ei või jäätist tuua, eks? Küsima ka ei tulda, kas ma tahaks. Mina?? Hellõu. Solvusin jah, aitäh. Kurat...ma olen vihane nüüd.

päev 3


Elavat Legendi kuulasin kuskilt värava tagant. Kuulsin õigemini. Üks asi veidi häiris nende juures, aga see selleks.
Ultima Thule ajaks jõudsime keset pooltühja platsi seisma. Pool ajal seirasime kuhugi kujale kui lava poole. Khõm khõm. Ega soome rokkaritke lookalike igapäev siin kohta ju. Bänd oli ka hää. Nii vähe kui ma neist tean. Ja "Mida iganes" oli siiski parim. Uus ja värske ja ikka power.
Ines imes. Riimi läks *inglinägu* Ei, tegelikult täiesti savi, aga vahelduseks võiks laulda ka.
Terminaator oli vahva. Hea eeskuju Jassilt kohe teistele - kui hääl ära, laula ikka. Kahju oli tast muidugi, jubedalt, sest kui hääl on nii sealsamuses, siis laulda on ekstra jube. Aga retseptid ja muu talle selle eest, et ta ikkagi laulis, mitte ei jätnud näiteks asja üldse ära. Hakkama sai ilusti. Aitäh neile.

Iiks, Liisu on nii armas. Ehk õde käis lilli toomas koos pisikesega.
Ah, ja enne sattusin vaatama pea pooletunnist videomaterjali Metallica Tallinna kontserdi kohta. Pressikas, meet&greet Kirkiga, minutid enne lavaleastumist - ehk Robert laulmas toredasti "School of Rocki" laulu ja üldse -, intro, mis pani siiani külmavärinad üle selja jooksma, ning "Fade to Black" live. Ma tahan seda kõike tagasi!!! *wanders off to find a live gig*

Muuseas, "Call of Ktulu" allikaks olnud "The Call of Cthulhu" on üsna freaky jutt. Ja ma arvasin, et mulle ei meeldi ulme...

"Emptiness is filling me to the point of agony..."

Päike paistab taas

Päästsin ema ja enda Power Hit Radiost ja kas sa näed - R2-st hakkas just Top 20. Äärmiselt tore saade, muuseas.
Kohanumbreid ei mäleta, aga eriti meeldiad lood olid: The Sun - Tüdrukune, No-Big-Silence - War In Wonderland, Brides In Bloom - Believe, Kognito - Tuhandeis Tubades ja loomulikult nr 1 kohal kratitsev HND. Üks räpilugu, mis alles üritab edetabelisse saada, oli ka hästi...hästi tabvate sõnadega. Loo nimi oli vist "Kaubanduskeskuse lapsed", esitajaks Tommyboy. Räpp räpiks, seda saaks ka pika rokkloona esitada, aga sõnad olid küll kümnesse. Nojah, samas teine tabelissepürgija Hanna-Liina Võsa näol oli jubeduse tipp. Või, noh, ütleme nii, et poplood talle ei sobi. Eriti sellised, mis tekitavad tunde, nagu peaks aega 30-40 aastat taha keerama. See neiu peaks jääma muusikalide juurde ikkagi.

Aga üldiselt viimased paar päeva on supervahvad olnud.
Lõpuaktus oli ilus ja armas. Meie video tuli eriti vinge ja lauspisaravoolu vältimiseks olid Riina ja Tiina kena video teinud.
Tere Pärnu suvi päev 1. Oh jummel. Kavas oli Mushy, Metsatöll ja No-Big-Silence, saime neid ja eestimaist paduvihma, nii et kõik oli ümber hall. No ega see siis ei takista ju. Publikut mingis osas mitte vähemalt. Vihm tegi asja kuidagi hoopis paremaks. Välja arvatud voolukatkestus, jah. Siis, kui juhtmed ära kuivasid ja meie ikka läbimärjad olime, tuli Mushy uuesti! Juhhuu! Ja pärast neid Metsatöll, kes polnud küll nii võimas kui Rabakal, aga siiski siiski hää. Noh ja NBS...blääblääbläää KURADI hea oli! No...no...vastikult hea oli! Ja lava ees oli poriaukude vahel piisavalt ruumi, et end mõnusalt tunda. Isegi väga mõnusalt, arvestades ühe teatud patsidega onu lavariietusstiili. Mmm...Khm, see tähendab, et...jakk oli kena *inglinägu* Lisaks tulevärk kitarrist ja leegid. Ui, tahaks veel.
Lõpupidu - sellest veel ei räägita. Ühesõnaga kui kiige juures on Mati - ära kiigu, kui kiige juures on Rainer - ära kiigu ka. Hommikune jalutuskäik ja pisike vesipiip olid ka toredad.
Tere Pärnu suvi päev 2. Mari-Leen ja co kesiganes olid jubedad, Black velvet tekitas armsat nostalgiat, seda võis kuulata. Muidugi ei puudunud ju teatud olekus tüübid, kes hullupööra kas tantsida või käsi musitada tahtsid. Aga Smilersi vennad olid hoos. Mõnusalt hoos. Nii hoos, et lihtsalt liiga tore oli vaadata neid nii, võrreles eelmise korra suhtelise tüdimusega. Nii võiks ju iga kord olla. Eks? Jah.

Seniks kuniks - ciaooo!

This is the song for those who don't succeed
this is the song for those who don't get what they need
and i'm trying to explain we need way more of what we say
if we really wanna help why don't we use our perfect young minds

pillow for you who aren't next to me cause that is all she needs
and world can't give you more cause we are so wrong
money is our way to solve out the problems but it won't
it never goes to the right doors

is anyone ready to give one's own welfare to another
that one can go on and we here we can pretend that we're good citizens
we give a present at least once a year to our best friend

watching the mirror
are you satisfied with your life?
are you really perfect?

See oli lihtsalt. Aga üldiselt polegi muud öelda. Palju õnne meile!!!

Here is our freedom

Mass-hysteria

...laulis just Hetfield. No mul on personal hysteria. Ma nimelt lehmastun!!!
Esiteks on mul vanad päevitusrandid randmetel, siis veel mingid müstilised valged jutid õlavartel, jalad üleni valged ja käel toimub nahavahetus! Või vana nahk lahkub lihtsalt. Ja ma muudkui nokin.

Ja me ajame Merliga iba jälle! :D Ei, no mis iba, fantaasialend võttis hoogu.
Ja ma peaks kirjandust õppima/lugema. No pagan...Ma mõtlesin, et see on natuke kergem.

Head ööd, kullake Johnny ja Merlile-Tomile ka.

Praeguse postitusega olen ma teisest blogist täpselt 101 võrra ees.

Mis tähendab, et ma peaks rohkem plaate kuulama ja rohkem kontserte külastama või filme vaatama või miskit muud. Noh, okei, plaate ma olen kuulanud ja olen siiamaani taga plaanist kirjutada Mötley'st miskit, siis kuulasin kunagi RHCP-d ja kui väga pingutada, oskaks kaks sõna AFI kohta ka öelda. Nojah, ühesõnaga "...mida iganes..." Mul on lihtsalt kirjutamisvajadus vist. Selline poolkritiseeriv omaenda veidrast kriitikameelest ajendatuna.

No pagan, ma ei saa, Davey laulab täpselt Billie Joe häälega paar rida ühes laulus. Aga igatahes ma läheks rööviks selle mehe kohemaid ära, kui võib. *inglinägu* Tohib? Ei? Noh...jama küll. Aga selle MTV live vaatamise ajal topi kas või nina vastu ekraani, tõmbab ligi kohe. Ohjah, ilusaid mehi on liiga palju. Seal kuskil kaugel ja mujal ja mitte minu jaoks. Kena on jah vaadata ja mõtteliselt ilastada ja kui eriti veab, siis mõne rokkari puhul kaks sekundit kaisus olla, et pilti teha. Aga muidu...unista edasi, ütleks endale.

Miumiu. Igatahes ma pöördun nüüd valgustuse poole tagasi, muidu läheb jamaks. Kingad juba ostetud ja...Ja see, mida ma tegelikult öelda tahtsin, läks meelest ära!!! Vat kus. Aa, shokolaadi tahaks.

Kiss my eyes and lay me to sleep

95-55-92

Ja need pole mitte kehaümbermõõdud. See oleks üsna jube vaatepilt. Igatahes riigieksamite tulemused on selleks korraks siis olemas ja ma loodan, et uuesti ei pea neid tegema. No sellise inka ja kirjandi juures peaks minema küll kohe õppima vist. Kahte üle 90-punktilist niisama ära ei anna. Nüüd aju tööle! Tegelikult ei jõua mulle eriti kohale, et kaks eksamit nii hästi läksid. Poleks neid kaht üritust olnud, oleks ma praegu eriti sillas, aga näed nüüd - muud mõjud trumpavad üle. Ups.

"Spend the rest of days rocking out" No täpselt selline tunne on küll, et muud ei tahaks väga. Aga no eks seda lõbugi jätkub, näiteks kohe pärast lõpuaktust. Ihiii...rok rok jätkub.

Monday


Märk mu kotil, mis teatab: Mondays suck! ei vasta mitte alati tõele. Hommikul küll jah, siis oli kõige hullem. Kohe ikka väga hull, nii hull, et kõik see positiivsus ja rõõm, mis üleeilsest kummitasid, kadusid mõneks ajaks. Siis keerles peas vihane mõte, et miks mul ei lasta vahel lihtsalt kauem kui üks päev õnnelik olla? Alati on pärast selliseid toredaid üritusi midagi, mis kohe rikub kogu hea ära.

Aga ega kohe paremaks ka läinud. Õhtulehes Rabarocki kohta kirjutanud Mart Kalveti lööks praegugi veel mättasse. Mis õigusega tuleb tema, hardrockclub.ee tüüp lausa solvama bände, kes paljudele meeldisid? Hardcore superstar pole hardcore ja kaugel superist? Soome poistebänd Negative naiselike poiste, roosade kitarride ja sheffide soengutega ehk hale totrus? Tead, mees, mine osta endale Statoili stardikas - tikud ja bensiin -, sest kui ma peaks sind nägema, siis ei lähe sul just väga kenasti see kohtumine. Mis siis, et kõva hevikas oled või kes-teab-kes. Ei meeldi, ära mölise, vaat kui keegi tuleb sinu lemmikud solvama niimoodi munadeta pisitüdrukutelemmikuteks? Käi põrgu.

Nii, vabandust. Ma lausa pidin. Aga pärast läks toredaks. Ehk siis tore hnd-lik D filos, millega ma ülirahul olen. Ausalt. Ning siis edasi "korraks linna minemise" raames kella üheksani linnas passida. Õigemini siis rääkida kõige erinevamatel teemadel, mis ikkagi lõppesid kas möödunud Rabarockil või toredatel unistustel. Muidugi saabus kena sõnum inglise keele eksami tulemustega (95, aih). Ja nüüd on tuju taas vastik, mille eest ma mitte ei täna ema. Aitäh, et sa selgeks tegid, et mu tahtmised on mõttetud ja lollid ja et ma põhimõtteliselt peaks kogu järgneva aja lihtsalt kodus istuma või päevitama. Suurepärane.

No igatahes lõppeks oli tore päev, seda küll jah. Nüüd möllab pleieris rootsi glämmrokk ja avamist ootab ikka veel Gin riiulil. Homne varajane ülestõusmine ning megakontsert on siiani kuidagi utopistlikud. No ei jõua kohale. Või, õigemini, jõuab, kuid ma elan siiani minevikus. Millest millalgi ka pikem jutt.

Niisiis rokki ja metalit homme!!! Keep it heavy!

Last hero

Ära põlenud, läbi higistanud, tühjaks karjunud, hingetuks võetud, täis pritsitud. Väsinud, värisev, õnnelik, murelik, rahul. That was the moment of our love, this is the summer of love. Love is a word, they gave it a name.

"I have a very silly question to ask..."
"/---/ Was it any different?"
"Yeah."

Ma tean, et siit suurt mõtet otsida on hullumeelsus ning ka parima tahtmise korral ei pruugi ma isegi sellest kunagi hiljem aru saada. Kuid ma lihtsalt pidin need sõna siia ritta laduma, et homme-ülehomme kõik pikalt ära kirjutada. Kas just siia - ei tea, kas oleks lugejaid. Kuigi enda jaoks...


Anymore...You're not alone

Reede

Tegelikult sai see tekst kirja pandud juba eile õhtul, aga siinne blogimajandus ei tahtnud üldse, et ma siia midagi kirjutaks.

*mugib topeltjuustuga võileiba ja põrnitseb pooleliolevat konspekti*

Kui ei jää otseselt millestki ilma, kuid tead, et midagi vägevat toimub kuskil mujal ja ennast seal pole, siis on ikka natuke nõme tunne. Kadeduseussike siis keerutamata. Esimene reaktsioon on üldse vastik, selline ilmajäämise tunne ja miks, miks, miks??? Aga mida siis teha? Kiruda saatust? Pärast esimest emotsiooni stoilise rahuga võileiba edasi süüa ja oodata, millal midagi head uksetaha ilmub? Või kõigest väest püüda nuputada, miks ise ei saa ja milles viga?
Viga on selles, et...Me mitte ei saa liiga vähe, vaid tahame liiga palju. Kuigi isegi ütlus, et igaüks on oma õnne sepp, ei lohuta mitte üks raas, sest sepatööd alustada nagu ei oskagi kuskilt.

Täpselt nagu ei oska kuskilt võtta seda indu ja jaksu õppima hakata. Motivatsiooni nagu tegelikult oleks, aga vot ei tule välja. Nii uskumatult kõrini on juba, et hea on, kui läbigi saab neist. Jajah, sellise suhtumisega ma kaugele ei jõua, aga ega ma avasüli ja suure naeratusega nüüd seda tohutut materjalikuhja (ja mitte ainult üht, vaid lausa kaht kuhja) vastu ei võta.

Topeltjuustuga võileivast on möödas nüüd vist juba tunde, kuna see tekst jäi vahepeal pooleli ja loogiliselt kadusid kõik mõtted kus seda ja teist. Mitte, et mul kunagi väga häid mõtteid oleks, mida siia kirja panna. Ju siis minu blogindus jääbki isiklikule mõmisemise tasemele, mitte päevakajaliste sündmuste arutamiseks. Las see rõõm jääb teistele, kel rohkem annet ja huvi selleks. Ma vigisen vaikselt oma nurgas edasi.

Ja nüüd ma hakkan siis filosoofiat lugema. Eks näis, palju kahe tunniga jõuab. Siis pühapäeval uuesti. Appi, see on nagu viimase aja peateema, muudkui filosoofia ette ja taha, söögi alla ja peale ja söögi ajal ka.
Aga et mitte sellest lõhki minna, vaid hoopis ühest teisest asjast lõhki minna, siis...

...RABAROKKIMA!!! Tore laupäev täis toredaid inimesi, ilusaid rokkareid, igas stiilis rahvast ja ülivägevat muusikat!
rok rok

Hingede öö?
Kuna ema koputas keset rasket loomingulist protsessi ehk raamatu analüüsi kirjutamist aknale ning lehvitas uut igakuist moe- ja stiiliajakirja Cosmo, siis mõtlesin, et analüüsiks hoopis seda vahelduseks. Päästerõngaks on Ristikivi kõrval lahti, et ma ära ei upuks.
Alustuseks pritsisin randmele veidi kaasas olevat lõhna, mis esialgu lausa vastikult lõhnas, aga nüüdseks juba päris arvestatavat aroomi ninna saadab. Siis kukkus ajakirja vahelt välja kaalujälgijate retseptikogu. Suvalisest kohast lahti võttes jäi silme ette kakao-toorjuustufondüü. Ilusate värviliste läikivate piltidega raamatuke. Ahvatlev.
Ahjaa, kaanetüdrukuks seekord 22-aastane Mandy Moore, keda ma üldse ära ei tundnud ja arvasin, et tegu on mõne peaaegu 40-aastase rootslannaga (nagu too Eurovisiooni-tädi). Njah.
Cosmolik sel sekundil rubriik: tapvalt glämm soeng (ehk tupeeritud tukk pluss pats), loodusrahvalikud ehted jne. Kõõm sel kuul on - tähelepanu, tähelepanu! - must küünelakk!
Omal kohal on alatised 10 käsku, pikem (tõlgitud) intervjuu esikaanetüdrukuga - kas te teadsite, et neiu Moore on ilma kontsadeta 178cm pikk ja elab oma vennaga? - ja staaride suhteprobeelminurk.
Kuu vapper, vaba ja vallatu on Lenna Kuurmaa, kuu kompu abielus Urmo Aava. Vahele on kleebitud ka miski nahapuhastuskreemike.
Šopingu-nurgas on valdavalt roosad-rõõsad toonid ja naljakate loomapiltidega asjad. Edasi päevitusriiete piltide juurde. Siis on tavaline seksiartikkel, pealkirjade järgi otsustades on need suhteliselt samad iga kuu. Suhteteemad, millest ma pikemalt mõtlemata lehti edasi keeran. Edasi positiivsussüst, seekord midagi petturisündroomist, millest tuleks ilmselt üle saada.
Ohoo, Kadri Kask ka ajakirjas. Aga mitte meie, vaid keegi 23-aastane baaridaam. Ka pisike Rabarocki reklaamike on ära mahtunud siia. Juhhuu! "Miks mitte...hullumiseni rokkida?" Nipid ja trikid, kuidas nädalaga suveks ilusaks saada ning kuidas päevituskreemi õigesti kasutada (vist - ma lappasin kiiresti edasi sealt).
Lõpuks bikiinivormi saavutamiseks mõned harjutused, horoskoop ja Cosmo omakohus, kus tuuakse ära ka 200% stiilipuhas gooti femme fatale.
Hmm. Et siis hunnik säravaid reklaame, positiivsus, suvi, rannahooaeg, värvid, värvid, värvid!
Kosmiline nõuanne Skorpionile: Hoia raha kokku 10ndani, mil Jupiter parandab su finantsilist olukorda. Noh, 10. juunil ei tohiks mingit finantsolukorra paranemist küll märgata olla. Pigem - hullumiseni rokkida!
Tagakaanelt vaatab vastu alati ilus Catherine Zeta-Jones. Ja ei uppunudki ära.

Dr. Feelgood

Nii nii nii mõnus on üksi kodus istuda ja Mötely Crüe'd just nii kõvasti kuulata, kui ise tahan. Vend tuli siis koju, kui mina ärkasin. Vat mõnusat üksiolemist. Aga okei, tubade vahel on kinnine uks. Nüüd läks jälle ära. Volüüm natuke kõvemaks ja pole vaja karta, et keegi satub peale, kui ma juhuslikult juhtun oma toast teise hüppama paari naljaka keerutusega. Hee..mõnna mõnna

Võib-olla saab õhtul teisest nurgast lugeda selle toreda asja kohta rohkem. Võib-olla hiljem.
Igatahes selge on see, et lisaks igasuguse muu musa kõrval suudab midagi Mötley, BYB and Gemini sugust mu tuju eriti heaks teha. Või, noh, pigem nagu hüppavalt rõõmsaks ja mingil väga veidral kombel enesekindlamaks. Ehk tuleb see neist bad-ass motherfucking rockstaride mõjutusel. No mis siis, et ma pole pooltki nii ilus ja hot kui 40-aastased glämmrokkarid, aga...tühja sellest. Päris Lordi või Slipknoti maskide moodi ma ka vist välja ei näe...ma loodan.

Looks that kill

Well well...

Nii hästi nagu härra Bean seda oskab, mina küll kirjutada ei suuda. Lisaks on tal veel hullumoodi hea muusikamaitse.
Kuna Annu tegi toreda kokkuvõtte juba Rock Cafes toimunust, siis mul pole mõtet seda ümber jutustada. Härra Beani ülevaade on ka väga väga tore. Aga muus osas oli ka päris tore. Eriti kööginoaga sokkide lõikumine, pannkoogi(käkerdise)d ja kõik muu. Ning, veelgi enam, nägin mina ka, maalt ja mootorrattaga nagu ma olen, ära Pronkssõduri ning terve kvartali ümber tõmmatud politseilindid ning politseimehed ka. Täitsa skandaal kohe. Trolliaknast vaadates läheb mööda nagu iga teine maja ja park, aga ohsa jummel milline dramaatika muidu.

Veidi teine teema. Sarjas "Seks ja linn" mahtusid Mirandale jalga tema vana skinny-jeanside paar. Päev hiljem avastasin ma ka oma kapinurgast ühed vanad teksad, mis pärit väga heade mälestustega ajast umbes 2002 sügis-2003 varakevad. Vähemalt ma kandsin neid tol ajal viimati. Ja - oo vau - jalga mahtusid ja kuidas veel! Sama kitsad/laiad kui praegused, no okei, värvel on natuke kitsam, kuid ikkagi jalga läksid! Oh toredust.

Ja kui mälestuste peale jutt läks, siis Tallinna poole sõites oli peaaegu täpselt selline taevas ja ilm kui poolteist aastat tagasi ühele toredale üritusele sõites - suured vihmapilved ja vihm segamini päikesega. Kui armas. Ja selgi õhtul oli überlahe keikka.

Aga ma lähen otsin nüüd homseks heledamaid riideid, muidu on pildil ainult hele näolapp keset musta auku.
Linnanmäkisse! Palun?

Unesegased väikesed alleed...

Omamoodi kahju, et 100. postitus üsna tühi on. Mõttelt. Vend kuulab Kognitot segamini RHCP-ga, mina niisama istun ja otsin tegevust. Korraks piilusin siis siia arvutisse ka. Et kas teil uusi blogisid on või mis ameerika-reidis toimub.
Keskpäevast alates korraldasin tuba ümber, no vähemalt postrite osas siis. Paar maha, natuke rohkem uusi asemele, mõtlesin, et võiks midagi ümber teha. Uksel ilutseb nüüd väljaspool lillebukettidega koletistekamp. Telekas näidati riidest peegliraame, aga ma ei oska selliseid teha.
Siis uurisin CV-keskusest paari asja ja vabatahtlike lehelt uurisin veidi (sama hea, kui aastatööd lugeda), piilusin kapiuksele oma ümberringi toas ringi ja mõtlesin, et kui ma ära lähen, kas ma pean pildid siis maha võtma seintelt. Kurb omamoodi, kurb, et pole aimugi, mis saab. Aga ma ei taha enam üleeilset hilisõhtust olemist (ehk tohutut kurba tuju ei tea millest ja...ja mis sellega tavaliselt kaasneb), seega...seega ei mõtle.

Ja mis puutub No Big Silencisse, Metsatölli, The Suni ja Mushy'sse, siis - no appi, ma ju tahan! Küll ma alles tahan palju. *kortsutab kulmu* Liiga palju?
Oh, igatahes reedel peaks lõbus olema. Pärast seda võiks öelda: "Ma vaevu hingan." ;)


Sa läksid katki, kuid mis sust enam...

Keerutamata...

Mis sellest Tallinnast siis saab? Annu on, nagu ma aru saan, juba seal mingi aeg varem. Merli?

Oh pagan, peaks Hesse ära lugema. Ja need kokkuvõtted tegema. Olala, jama. Ja tuba vajab ka veidi ümberkorraldamist seinte osas.

Teises nurgas on mingi Euroka-update.
Ja mulle ei meeldi oma unenäod enam. Väga. Mõni on arvestatavalt normaalne (tänu neis figureerinud toredatele isikutele), aga need, mis eriti meelde jäävad on ühed suured nuhtlused. Nii halb ei saa ka ju olla... :S

Mwhahahahaaaa....


LORDI!!!! FUCK YEAH! (anteeksi)

Ühesõnaga ma olen näoist roheline, kes 15. juuli EUROVÕITJAID elusast peast näevad. AGA...aga...Järgmise aasta mais - Helsinki trip! :D

Nad väärisid seda, kohe tõesti. Olid show, aga oli laul ka juures!!! Super

Eestlastele: Metsatöll lavale ja tuleb ka kõrge koht!

Rock on

You're always ahead of the game
I drag behind
You never get caught in the rain
When I'm drenched to the bone every time
You're the first one to swim across the Seine
I lag behind
You're always ahead of the game
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the pack
I drag behind
You possess every trait that I lack
By coincidence or by design
You're the monkey I've got on my back
That tells me to shine
You're always ahead of the pack
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the rest
When I'm always on time
You've got A:s on your algebra tests
I failed and they kept me behind
I just gotta get off my chest
That I think you're divine
You're always ahead of the rest
While I drag behind
I drag behind
...

Ma lugesin "Stepihunti" tegelikult kõrvaltoas, kui see lugu mängima hakkas ja mu tähelepanu pooleldi sõnadele kinni jäi. "Stepihunt" on ju selline, hmm, masendav? Ilma erilise halva ega hea tujuta seda lugeda polegi midagi hirmsat. Masenduses oleks see viimne raamat, mida lugeda. Igatahes ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada.

Aga too laul on küll midagi sellist, mida ma ise kirjutaks, olgugi, et ma nii kirjutada ei oska, on mõtted küll üsna samad. Ma ei tea küll, kes on see "you", ilmselt kord üks, kord teine, tihtipeale mitmed kokku.

Pooled mõtted läksid nüüd kaotsi.

Naljakas, et inimesed nii krujad on. Või, kuidas öelda, mitte just kurjad, aga tunduvad nii. Või on see lihtsalt elu. Mis teid pidi selle looga seoses see mõte pähe kargas, ei tea. Aga on ju nii, et rõõmus inimene võib tuju nii ära rikkuda, et hullemaks enam minna ei saagi? Ehk tuleb see minu enda suurejoonelisest egotsemisest, et alati, kui mul on kurvem tuju, on keegi kõrval nii rõõmus ja elevil, et vastik hakkab. Kuidas saab nii? Või vastupidi - mitu korda on nii olnud, et mu rõõm ja üleni hea olemine kaob sujuvalt kellegi teise õnnetuse taha sellepärast, et ma muretsen üle sageli. Kord tekkis mul küsimus, et miks mul ei lasta õnnelik olla? Aga ega ma üksi pole ju. Igaühega juhtub nii ju.

Vot ja neil samadel kurbadel või tekitatud kurbadel hetkedel, neil aegadel, mil tuju on nullist nii mõnegi kriipsu võrra madalamal, sobivad need sõnad nagu rusikas silmaauku. (Imelik võrdlus, tegelikult...) Sellised mõtted, et mind lohistataksegi, või ei, ma ise lohisen kellelgi järel, ise ei tee midagi. Need on need päevad, mil kodu on viimane, aga ainuke koht, kuhu minna tahaks. Mis siis, et tänavad on tühjad ja hallid või külm ja üksildane on - ega kodus ka just parem pole.

Hmm, väga segaseks muutus see vist. Kusjuures mul pole mingit halba tujugi, üldse mitte. Ega head. Selline mõttetu vahepealne olek. Ma pole isegi õhtu pärast elevil. Milleks? Aega on. Alati ei peagi mingis erilises tujus olema. Mõtted valguvad laiali, lugemisele keskenduda ka ei õnnestu, aga peab lugema, muud ka teha pole.

Ah, kõik ja lõpp. Mis seal's ikka. Loeks parem uuesti Päevalehe artiklit kolmest noormehest, kes läksid nii ja kuhu nagu ise tahtsid ja teeks samamoodi. Uuu, Berliini punkarid, kus te olete?!?

"Maitseb parem kui varem"

Ei viitsinud meelde jätta, mis reklaamist see lauseke pärit on. Aga lause ise jäi meelde küll. On see üldse mingi normaalne lause? Maitseb parem kui varem? Minu meelest otsetõlge inglisekeelsest reklaamlooklausest "Tastes better than ever!", kuid selle vahega, et eesti keeles on see justkui väga valesti. Maitselt parem või maitseb paremini oleks vist normkirjakeele suhtes õigemad. Ma arvan vähemalt. Lihtsalt jäi silma ja kõrva selline tobe lööklause.

Muus osas justkui polekski muutusi. Ah, muidugi. Lordi! Terve loo ajal ma hüppasin köögitoolil istudes ja närveldasin, pärast käed värisesid ka, et kas ikka saavad edasi. Holland, mida ma arvasin küllaltki tugevaks, jäigi eelvooru kinni. Niisiis minu pöidlad homme Soome esindusele ja natukese ka Norra omale, kuna see lugu on lõpmata armas.

Seniks kuniks jälle näeme.

Muuseas, mu tuju on võimalik ära rikkuda sellega, et mind lõpuni ära ei kuulata. Nagu juhtus täna isaga. Ta on jah targem, aga kui ta ei tea täpselt, milles asi, tasuks mind ära kuulata veidi ka. Eks?

Nüüd on aga kõik.

Hommikul...vara...


"No okei, kooriga mingi pulm on."
"Ohoh."
"No aga tõesti, vahet ei ole, ma poleks niikuinii läinud - ma oleks õppinud!"
"Aga sa hakka täna õppima juba ja mine käi ära siis."
Ema, ma tõesti armastan sind, ausalt, kui sa said arul, et seda mul just vaja kuulda oligi. Ma ei luni enam ühtki koolilõpukingitust ja Itaalia reisil ma ei pea ostma kalleid nipsasjakesi ja võtan ainult söögiraha kaasa ja...ah, kurat...

*mõistus lahkus, pakib asjad ja läheb kaasa*


10. juuni olen mina ära. Fuck philosophy, fuck the choir, I simply DON'T CARE!!!!! (sorry keelekasutuse pärast)
Täna olen ma nagu viimne närvipundar.

AGA 10. juuni olen ma RABAROCKIL ainult selle ühe ja ainsa pärast, mis siis, et teisi häid on jube palju, ma lähen paar tundi enne ja lahkun tunnike pärast, aga NEGATIVE'ist ma ilma ei jää. Selleks on see liiga kuramuse lahe suvi, püha Christus!

*läheb närvitseb, paanitseb ja nutab edasi*


"We can't give up now, we're gonna make it somehow
In my sweetest dreams I'm with you
Even if somebody tried to stop my heart
I'm still alive I will never give up"

5. juuni - TV3, kell 21.35 - "Pahat pojat"!!! Jeeee :D

Annu - see on osaliselt sulle. Vihje: shirtless Jasper ja Peter ;) *teeb inglin'gu* Ei mina ei tea midagi, sa lihtsalt vaata.

Muu osas: nett on poolenisti tagasi. St et pooled lehed toimivad, aga 'eluks vajalikud' MSN, MySpace, blogindus jne ei toimi. Grr ja urr ma olen pahane. Ja vend pobiseb vaid, et tema ei tea ja ei oska ja kõik. No vähemalt sai mulle natukesegi netist tagasi. Appi, ma olen sõltuvuses?!? Ohjah, mis teha, tänapäeva jumalad ja eluks vajalik doos.

Anyway, magamaminek ning homme juuksur. Ohjah, ega sealt ka midagi oodata pole, sama jura. Tahaks ka, et mulle sobiks nt tumepunane ja tukk. Olalala, that'd be fun.
Aga ma nüüd uurin, kas ma kuidagi saaks ikkagi oma neti tööle...Ciao!

Hmmh, venna arvutil kirjutamine on keeruline. Kui egoistlik, kuid ma pole enam harjunud nii kõrgete klaviatuuriklahvidega. Kirjavigu ikka vist tekkis nii, et vähe pole. Ma ei viitsinud üle ka kontrollida. Ja venna arvutit kasutan ma põhjusel, et mingi mulle teadmata põhjusel pidi ta Windowsi välja vahetama või midagi ning sellega kadus mu netiühendust müstiliselt. Tagasi ka ei tule. Isa ka ei osanud - Windows XP pole just ta kõige lemmikum, aga et 98-l ka keeldus nett töötamast, siis peab venna ära ootama.

Mtv on geniaalne. Tabasin hetke, kui lõppes miski räpp ja hakkas Nickelback, klõpsisin veidi ringi ja pöördusin siis selle juurde tagasi. Päris ilus laul oli. Edasi oli mingi eriti mõttetu räpp Jay Z-ga esiotsas. Seejärel ALicia Keysi unplugged lugu koos Maroon 5 lauljaga. Edasi Silbermond. Edasi ma ei viitsinud vaadata. Ma pakun, et räppi tuli jälle. Nii et heade lugude tabamiseks pead sa istuma tükk aega teleka ees ja ootama, mõeldes välja mooduseid, kuidas iga kahe loo tagant mängitav minu jaoks üdini pointless räpp ära ei tüütaks. Isegi videosid ei saa kritiseerida, sest esimesega oleks kõik öeldud vist. No välja arvatud see, et Jay Z puhul olid tantsijad nii naised kui mehed nind enam-vähem riides. Mehed olid vähemalt ülikondades, mis ei tähenda seda, et tants oleks kena olnud.

Huvitav, kas ma võiks siia arvutisse uuesti MSN installida või tekitaks see mulle väheke jama hiljem? Ma igaks juhuks ei riski. Aga kui huvi, siis Nickelbackist ja üldse on siin rohkem. Ehk siis pikk jutt minu arvamust ehk uus bloginurk. Väga palju ei tasu sellest küll loota. Hetke ajel tekkis mõte.

Päeva lugu - "If Everyone Cared"

Nii jah


Ma vist hakkan igatsema oma kaske akna taga. Iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on ta seal, seisab raudkindlalt omal kohal. Noh, muidugi on ta seest päris tühi ja võib väga suure tormi korral lihtsalt pikali kukkuda. Ka meie katusesse. Aga seni on veel korras kõik. Igtahes praegu paistab tänavalambi kollane valgus kaselehtedele peale altpoolt ja puuvõre kumab kuidagi eriliselt.

Sama eriliselt närviliseks teeb mind hetkel see, et ema magab. See tähendab, et ta tõuseb mingi (teadmata) aja pärast uuesti üles ning hakkab köögis sebima. See omakorda tähendab, et mul pole õrna aimugi, millal praeguse ja homse hommiku vahel ma need muffinid ära teen. Kohe ei saa, sest ta võib iga hetk alla tulla. Kell üks filmi ajal? Vabalt, kui ta siis keset toimetusi poleks just. Hommikul kell kuus? No ei, magada tahaks ka. Pagan, midagi võiks üllatusena ka tulla ju talle, eks? Mis siis, et ta eile või täna just pobises, et oi, jälle see jama. Ise muigas samal ajal - ootab niikuinii midagi. Järelikult..."mahlaga" juba jäin vahele.
Muuseas kõike magusat on nii palju, et...muffinite jaoks pole ruumigi enam vist. Ema tõi mulle inka eest Geisha kommikarbikese väikese, jäätist on ka, viinamarju ja midagi on veel vist. I feel fat.

Ma lugesin üht blogi just, kus autor kirjutas natuke kontsertidest ja nii. Sellele lisada naljaga tehtud kutse välismaale. Kokku seeb see segapundar igatsuse ühe koha järele. Mitme vist lausa tegelikult, aga...aga jääbki agaks.

Mis siis veel? Aa, et "Sõbrapäev" näidendina oli väga tore. Kohati hästi tuttav. Hirmutavalt tuttav mõnel hetkel. Aga see päris päev, seda ma kardan. No järgmist siis pelgan, kartma pole päris õige sõna vist. Pelgan jah. Arusaadavatel põhjustel. Siis ma muretsen veel natuke kellegi pärast.

Aga homme ma lähen kinno. Enne seda, varahommikul lähen lilli ostma. (Isa suutis jälle tüütuseni pärida, kes, mis, kus, millal. Ma suudan ise ka vahel. Ausalt. Aga tore on, et ta muret tunneb.) Siis laulma. Vahepeal on jumal teab mis tegevus - söön muffinikäkerdisi?
Ühesõnaga midaiganes. "Ja midaiganes..." laulis Ultima Thule. Jube hea laul. On kellelgi?

Sai küllalt pikk ja pooleldi pointless? Well, anyway mul oligi igav.