Hommikul...vara...


"No okei, kooriga mingi pulm on."
"Ohoh."
"No aga tõesti, vahet ei ole, ma poleks niikuinii läinud - ma oleks õppinud!"
"Aga sa hakka täna õppima juba ja mine käi ära siis."
Ema, ma tõesti armastan sind, ausalt, kui sa said arul, et seda mul just vaja kuulda oligi. Ma ei luni enam ühtki koolilõpukingitust ja Itaalia reisil ma ei pea ostma kalleid nipsasjakesi ja võtan ainult söögiraha kaasa ja...ah, kurat...

*mõistus lahkus, pakib asjad ja läheb kaasa*


10. juuni olen mina ära. Fuck philosophy, fuck the choir, I simply DON'T CARE!!!!! (sorry keelekasutuse pärast)
Täna olen ma nagu viimne närvipundar.

AGA 10. juuni olen ma RABAROCKIL ainult selle ühe ja ainsa pärast, mis siis, et teisi häid on jube palju, ma lähen paar tundi enne ja lahkun tunnike pärast, aga NEGATIVE'ist ma ilma ei jää. Selleks on see liiga kuramuse lahe suvi, püha Christus!

*läheb närvitseb, paanitseb ja nutab edasi*


"We can't give up now, we're gonna make it somehow
In my sweetest dreams I'm with you
Even if somebody tried to stop my heart
I'm still alive I will never give up"