Dr. Feelgood

Nii nii nii mõnus on üksi kodus istuda ja Mötely Crüe'd just nii kõvasti kuulata, kui ise tahan. Vend tuli siis koju, kui mina ärkasin. Vat mõnusat üksiolemist. Aga okei, tubade vahel on kinnine uks. Nüüd läks jälle ära. Volüüm natuke kõvemaks ja pole vaja karta, et keegi satub peale, kui ma juhuslikult juhtun oma toast teise hüppama paari naljaka keerutusega. Hee..mõnna mõnna

Võib-olla saab õhtul teisest nurgast lugeda selle toreda asja kohta rohkem. Võib-olla hiljem.
Igatahes selge on see, et lisaks igasuguse muu musa kõrval suudab midagi Mötley, BYB and Gemini sugust mu tuju eriti heaks teha. Või, noh, pigem nagu hüppavalt rõõmsaks ja mingil väga veidral kombel enesekindlamaks. Ehk tuleb see neist bad-ass motherfucking rockstaride mõjutusel. No mis siis, et ma pole pooltki nii ilus ja hot kui 40-aastased glämmrokkarid, aga...tühja sellest. Päris Lordi või Slipknoti maskide moodi ma ka vist välja ei näe...ma loodan.

Looks that kill