Nii jah


Ma vist hakkan igatsema oma kaske akna taga. Iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on ta seal, seisab raudkindlalt omal kohal. Noh, muidugi on ta seest päris tühi ja võib väga suure tormi korral lihtsalt pikali kukkuda. Ka meie katusesse. Aga seni on veel korras kõik. Igtahes praegu paistab tänavalambi kollane valgus kaselehtedele peale altpoolt ja puuvõre kumab kuidagi eriliselt.

Sama eriliselt närviliseks teeb mind hetkel see, et ema magab. See tähendab, et ta tõuseb mingi (teadmata) aja pärast uuesti üles ning hakkab köögis sebima. See omakorda tähendab, et mul pole õrna aimugi, millal praeguse ja homse hommiku vahel ma need muffinid ära teen. Kohe ei saa, sest ta võib iga hetk alla tulla. Kell üks filmi ajal? Vabalt, kui ta siis keset toimetusi poleks just. Hommikul kell kuus? No ei, magada tahaks ka. Pagan, midagi võiks üllatusena ka tulla ju talle, eks? Mis siis, et ta eile või täna just pobises, et oi, jälle see jama. Ise muigas samal ajal - ootab niikuinii midagi. Järelikult..."mahlaga" juba jäin vahele.
Muuseas kõike magusat on nii palju, et...muffinite jaoks pole ruumigi enam vist. Ema tõi mulle inka eest Geisha kommikarbikese väikese, jäätist on ka, viinamarju ja midagi on veel vist. I feel fat.

Ma lugesin üht blogi just, kus autor kirjutas natuke kontsertidest ja nii. Sellele lisada naljaga tehtud kutse välismaale. Kokku seeb see segapundar igatsuse ühe koha järele. Mitme vist lausa tegelikult, aga...aga jääbki agaks.

Mis siis veel? Aa, et "Sõbrapäev" näidendina oli väga tore. Kohati hästi tuttav. Hirmutavalt tuttav mõnel hetkel. Aga see päris päev, seda ma kardan. No järgmist siis pelgan, kartma pole päris õige sõna vist. Pelgan jah. Arusaadavatel põhjustel. Siis ma muretsen veel natuke kellegi pärast.

Aga homme ma lähen kinno. Enne seda, varahommikul lähen lilli ostma. (Isa suutis jälle tüütuseni pärida, kes, mis, kus, millal. Ma suudan ise ka vahel. Ausalt. Aga tore on, et ta muret tunneb.) Siis laulma. Vahepeal on jumal teab mis tegevus - söön muffinikäkerdisi?
Ühesõnaga midaiganes. "Ja midaiganes..." laulis Ultima Thule. Jube hea laul. On kellelgi?

Sai küllalt pikk ja pooleldi pointless? Well, anyway mul oligi igav.