Ausalt, ma ei taha rääkida teemal aastatöö. Mitte enda omast vähemalt. Ma tean seda isegi, ja mulle pole vaja meelde tuletada, et...I'm a big fat loser.

Need on vist väikesed, imetillukesed paanikahäired või midagi rahutut igatahes. Ja need ei meeldi mulle absoluutselt üldse. Liiga halvaks teevad olemise üleüldiselt.

Aga no kellel vaja teada, et mu pea on nagu puupakk ja tegelikult ma kohutavalt kardan. Tõsiselt. Liiga hirmus on olla pool ajast vähemalt. Käed ei hakka ise lihtsalt mitte millegi pärast värisema.

Tahakski jääda sinna jääväljale...

B


Ainult jää ja lumi ja "It's a Miracle". Tohutult hea oli. Muidugi ma kartsin, et jää puruneb ja mu jalge alla tekib õhel heal hetkel suur auk ja sinna ma kaongi. Aga veidi aja pärast, nii "Adiemuse" lõpus oli tunne, nagu tahaks lennata. Ja sõnad it's a miracle you walk the earth alone olid päris täppi ka - sest muud peale lsuure lumevälja eriti näha polnud, kui silmi lumesaju pärast kissitada ja mitte pead pöörata. Kaugel ees oli ainult üks torn. Kuidagi veider tunne oli selle poole vaadata - nagu filmis. Nagu LOTR umbes, aga mitte nii hirmutav. Kohutavalt oleks sinna jõuda tahtnud, ja samas ei tahtnud ka. Tegelikult oleks tahtnud hoopis nii kaugele jalutada, kui jaksu oleks veel olnud, ja siis maha istuda ning hakata "Hingede ööd" lugema. Keset lumesadu.


Mingil hetkel laupäeval ilmus mu märkmikku selline rida: I don't belong here, in the middle of all those beautiful people. (Näide ehk? Aga palun: http://www.rate.ee/show.php?id=7558023 )

Igatahes toredat viimase perioodi algust. Nii tore kui üks periood üldse olla saab.

"tüüpiline eveli-jalad rangelt maas
kas sa vahel unistad ka we?"


?

Nonii. Silinder.


Ei, tegelikult on tore teada saada, et pere on, noh, okei, mitte just päris, aga natukene pankroti äärel. Selleks mul ongi see väike suur rahasummakene pangakontol - et oleks natukenegi, kui vaja läheb. Täna läks. Aga tuli välja, et tegelikult polegi väga vaja seda. Miskit lükkus veidi edasi. Aga natuke õõnsaks võttis küll hetkeks. Hommikul söögilauas ei tohiks inimest nii shokeerida (oi miks siin pole tähte s-katusega?), tõmbab veel söögi kurku või kaotab üldse isu.
Ja siis olen mina oma nõudmistega, eks. Tahan siia ja sinna ja veel kaugemale ja siis veel natuke ühte ja teise kohta. Ma parem ei maini kellelegi, et kaht riideeset tahaks ka vahelduseks, mitmekuuse pausi järel. Peaks kangast ostma või midagi.


Nonii. Koonus ootab. Tere, matemaatika. 29 eurot + 12 eurot...aih, liiga rasked tehted. Võtame midagi kergemat - pöördkehad näiteks!
Head õhtut.


"To hell and back and back again
Just to see it all remains the same
Still you are the one I see
You my deepest misery"

Everywhere but here


Eh. Nende paari tunni jooksul ei tahtnudki ma mujal olla, kui sealsamas kooli kelleris (mis siis, et asja nimi on kelder, see meie kooli oma on eluaeg keller olnud) kahe sööklalaua ümber tihedalt toolidel istumas, paar inimest vähem kui klassis tegelikult on, karikas sõrmustega laual ja heldimus. Inimesed, kellelt ma suurt ei oodanud midagi, oskasid kuidagi öelda sellised sõnad, mis sobisid ja ei olnud nende tavapärane 'nemad', vaid midagi paremat ja ilusamat ja helgemat ja armsamat. Üleüldse oli armas. Soe oli.
Tegelikult...Jäid ütlemata päris paljud sõnad, ja mitte ainult sõnad, vaid see, mida need sõnad oleks pidanud ütlema.
Kui ma sõrmust Lu-Lu ja Liinaga teed juues (aitäh, Liina) sõrmes keerutasin, siis oli kuidagi hästi...hästi uhke ja samas tähtis tunne, et see on see miski nüüd. Ja hiljem, bussis, kargas pähe see, et too sõrmus on midagi, mis meid ühendab, kuid samal ajal viib meid lahku. Aga kindlast ta toob meid veel kokku. The one ring to unite us all.

Üldsegi, me peame nüüd uue albumi tegema. Sellise nagu Liinale, ainult et nüüd kõigile viiele. Esialgu. Sama mõttega. Ja siis klassi oma ka.

Kuidagi kurb on nüüd.


"There was a time when we reached towards the rainbow
We touched it when it was too low
Some day we'll be stronger than a dark night
Free like a sun we're ready to the other side"

Ma ei saa väga Lauri Leesist aru. Ta ütles, et kuigi ta igapäevaselt Eesti patrioot pole, siis eesti sportlase kullavõidu puhul tekib küll kananahk ihule - nagu heal kontsertil või nii. Ja samas ta ütleb, et inimene pea oma kohta teadma ja tema koolis sellist asja pole, et võistluse ajal jääks tunnid ära. "Ega kirurg ei pane ju nuga käest kui tuleb teade, et sportlane on võitmas." Ei, absoluutselt mitte, aga olukord on veidi teine, kas pole? Eesti parimas koolis võib-olla tõesti ei saa tundi ära jätta, kui tehakse ajalugu.

Muidugi saan ma mingil määral aru temast. Samas...Jah, võib-olla ongi meil liiga palju vabadust. Kuid on see siis tõesti nii halb ja õpiedukusele halvasti mõjuv, kui kord-kaks koguneda kooli aulasse ja ühiselt plaksutades ja rõõmustades võtta vastu veel üks võitja? Kooliüritus ju. Kui võib nii öelda. Aga võib-olla olen ma lihtsalt natuke liiga ülevas meeleolus. Kes teab. Aga vähemalt on põhjust rõõmus olla.


=)

"Koit Rauts?"
"Ei-ei...Ott Nauts."
"Aa..."


Ehk filosoofia.



Ma panin paar pilti ka üles lõpuks. EMK-st (eriti mõttetud) ning eilsest sõbrapäevast ka. Kuna mul puudub pikemat aega Photoshop (millest on ikka kuramuse kahju), siis ei on kõigil ilusad punased silmad ning kõik muu ebavajalik. Editi peate ise tegema, kui leiate, et midagi on väärt save-picture-as-toimingut.
Pildid: http://photobucket.com/albums/y243/evelay/ (vastavate nimedega kataloogides)

Tuli ja läks nagu iga teinegi päev, see sõbrapäev. Olgu. Vahva oli - paar kaardikest vedeles laual ja shokolaadi selle ümber ja koogitükk kõhus. Matemaatikaõpetaja kalli peale selle. Nagu kirss jäätisehunnikul. Metsik kelgutamine muidugi ka, see metsikkus, mis ära jäi. Kõige metsikum vist oli koos Lu-Lu'ga tormata üle ja läbi lumehangede, et uisuväljaku kõrvale Termika järgi hüppama minna. Või siis niisama lollitama. "Muinasjutumets" - ja kõik see oli kord ja las ta jääbki nii...ainus mida soovin ma, on et mäletaks mind sa...


Pärdi meeletu "Tabula rasa" karjub kõrval ja peas karjub hääleke, mis pasundab, et kurat, tüdruk, millal sa ometi hakkad natukenegi mõtlema ja tegutsema selle nimel, et see aastatöö valmis saaks mingiks ajaks, kas pole juba natuke hilja?!? Ja siis ta pasundab veel, et Krossi analüüs vaja ka ära teha, kaua sa ikka passid ja ootad sellega??? Ja, põrgu päralt, hakka lõpuks juba vasutama ka natukene. Ja siis sositab üks teine hääleke hiirepiuksuga vastu, et ära karju, ma tean, ma tean seda kõike, aga ajuti see kõik ei toimi nii, nagu ta peaks, ja natuke raske on vahel. Ja enne kui too pasun uuesti jõuab häält tõsta, piiksub sosinake uuesti, et jah, ma tean, ma hakkan, ma luban, ma tõesti teen. Ja juba lõigi hääleke värisema ja puges peitu. Sest nüüd koputas uksele see, mille nimi on Uni. Ja enne Une saabumist on vaja veel paar asja ära teha. Pasun: "Millal sa ükskord juba hakkad kirjutama....!!?!?!?"


"These are those days
when I am your
pathetic little naked doll
I'd like to give my life in your hands
Forget that I asked
forgive me for what I am"

...and I think I'm a loser

Kuidagi imelik oli kuulda, kuidas Marleen arvas, et tal on igav elu, selle peale, kui ma seletasin talle lühidalt, et me käisime eile ja veel paar korda varemgi EMK-l. Ja et buss jõuab öösel kell 1 Pärnusse alles. Ma mõtlen nüüd näiteks tänasele tagasi ja piilun päevikusse - mõttekas päev, peab mainima:
Esimesed kolm tundi - natukene tundi, inka kodune töö, "AKAV" (siiani super!), Tiimari ja pontsikud.
Muusikaajalugu - pool esimest tundi - uniiiiiiii. Siis juba võis kuulata natuke seda regivärsilist rahvalaulu ja mida kõike veel. Vahepeal oli ülim toredus teada ette, millal ja kus toimus teine või kolmas üldlaulupidu.
Esimest korda tuli tunni tunne saksa keeles - viisteist minutit, et kirjutada postkaart. Mõtteid - null. Vorpisin midagi valmis ja tuli välja, et üks pisike näpukas oligi ainult. Super. Ega sealt vist mõtet ei otsita, sealt tekstist, eks?
Inglise keel - terve tund modaalverbide ülesannete kontrollimist. Super. Homseks saime veel rohkem, kuna "Maripuu suutis nii hästi vastata" ja herra Tauli (või peaks siis ütlema Mister?) "süda tilkus verd talle B-d pannes". Veider, tegelikult, see moment, mil ta seda mainis, sest ma just samal hetkel lõpetasin joonistust oma päevikusse - homse päeva numbri ümber kena süda ja siis midagi sellesarnast juurde, mis peaks mu tarbekunsti kavandil olema - okastraat ümber ja süda tilgubki verd. Pole oluline tegelikult.
Ja ajalugu oligi siis ainuke mõttekas aine täna vist. Oh, ma olen kindel, et kõigi nende tööde ja pabistamiste kiuste ma siiski jään neid tunde igatsema. Need naljad ja lollitamine ja õpetaja mõnus kaasamäng aeg-ajalt. Radioaktiivne riis. Nimelt et hiinlased katsetasid oma tuumapommi riisipõldudel. Ja inglased Prantsusmaal. Peaaegu. Kirjutaks ajaloo ümber...


Ja homme on sõbrapäev. Ei mingit Püha Valentini ega kedagi. Sõbrapäev. Ma tegin koogi valmis juba. Niisiis saab homme keset meeletut kelgutamist kooki süüa mingil erilisel kombel. Ei kujuta ette, kuidas, aga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Ema keelas mulle peaaegu kelgutamise ära, ma lubasin siis, et ma seisan kõrval. Ja teen pilte. Ja valvan kooki. Ma loodan, et see piisavalt söödav on.


Oih, vabandust, jälle tuli midagi pikka ja tobedat. Ma suunan end nüüd matemaatikale ja kaartide meisterdamisele. Ma ei oota just palju ei esimesest ega teisest üritusest. Ma ei oska.

Lõpetuseks ilusa loo mõned read.
Goo Goo Dolls ja "Iris"
"And you can't fight the tears that ain't coming
Or the moment of truth in your lies
When everything feels like the movies
And you bleed just to know you're alive

And I don't want the world to see me
'Cause I don't think that they'd understand
When everything's made to be broken
I just want you to know who I am"

Meil oleks nagu kevadine suurpuhastus käsil. Ema käib harjaga siia-sinna-siia-sinna uksest sisse ja välja ja toast läbi. Ja nii mitu korda. Küll veab kahvleid ja lusikaid ja siis klaase ja siis taldrikuid või midagi. Jubedus. Ja kell 11 umbes leidis ta, et peaks minu toa põranadat hakkama pesema...

...hetk...ma saadan nüüd vennale sms-i sõnumiga: PALJU ÕNNE :D :D :D

nii...Huvitav, millal see kohale jõ...Ohoo..NÜÜD jõudis. :D hihihi *naerab omaette*


Nojah. Igatahes on mul täitsa vana vend. Tark vend. Inglise keele olümpiaadi võitnud vend. Me proud of me borther. (tähelepanu: see on vägagi teadlik vale keelekasutus. Yes, it is)

Teil olid siin...

Ooo...ta saatis sõnumi tagasi kirjaga: AITÄH :D kõrvaltoast siis. Kommunikatsioon.

Igatahes teil olid oma blogides sellised üdini toredad luuletused, ja mul polegi ühtki kuskilt võtta. (Nüüd läheb ema porgandiga vennale õnne soovima...) Need luuletused, mõned need, mis me tunnis läbi vaatame, on nii ilusad ja kuidagi puudutavad.

Ah, see jäi silma ja meeldis. Vähemalt täna õhtul:

Nüüd läbi unuvate õhtute
kaob mõte nagu hilinenud regi.
Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine,
ta magusust jääb küllalt janussegi.

Et sinu tee on meeletuse tee
ja sinu laul ei kuulu kellelegi
sa oled võlgu ainult sellele,
kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi.

Su tundeid mingi tuul ei puhu ära,
on piiritu su riik ja rajatu su piin
kui mäestik, kus ükski jalg ei astu.

Just siis, kui kõige heledamalt särad,
tuhm kaduvik su saagiks valib siin
ja surub näoga igilume vastu.

(A. Alliksaar)



"One word more and I'm ready to hate you
Hello, my name is Revolution
You try to remove me but that's too hard
And even if I forgive you for you said...I won't stand you

You are awful and you know it, too
And I don't need your advice on how to live
I hate you too
I forgive you but I'm not your slave
Oh no you, do you even care?"

eijah...bussid ei mõju mulle hästi vist.


Ma arvan, et see oli tudeng või kesiganes too neiu ka poleks olnud. Igatahes ta nägi nii kena välja - selline kehasse lõikega pruuni-valge-kribuline mantel ja midagi, millel olid pikad punased varrukad, selle all ja suur roosa sall ja prillid. Ja ta pakkus suurte kilekottidega tädile istet kuskil kuskil peatuses. Ja mina kössitasin seal akna all oma teksade ja vormitu mantel-jopega (või misiganes see asi ka poleks), ninaalune punakasoranzž nagu Annu enne tabavalt märkis, ja vahtisin aknast välja. Eh. Äkki peakski paberkott peas ringi käima? Ainult silmade jaoks augud sisse teha, et nagu miski vana mõlkis emalaev kellelegi mitte otsa põrgata või auto alla jääda.

Ja siis kodus lapata ajakirja ja üksteise järel satuvad ette nunnukesed in love. Kes teeb tüdrukule söögiks makarone juustuga ja kes...Nojah, okei, ma ei tea, kas nad kõik üksteise järel rääkisid neid asju, aga ma lugesin ka ainult ühe toreduse kohta seda. Pähh. Ei, tegelikult armas. (Yeah, the same o l d topic. I'll stop now...)

No igatahes. Ma ei kavatse enam siin kibestunud vanaeite mängida. Pigem loen natuke filosoofia-segadust ja siis lähen söön mandariine, vaatan Nanny't ja siis Losti ja naudin noorust. Ee...Misiganes moel siis. Oih, ma pean homme raamatukokku minema. Ei, oota, seda ma küll nooruse nautimise all parasjagu ei mõtle.


Kellelgi paberkotti on?

Naljakas, tegelikult. Apelsinidel pole seemneid sees. Nüüd on mandariinidel seemned. Kunagi, ma mäletan, olid apelsinid pinnuks silmas, sest kogu aeg pidi neid vastikuid seemneid seest ära korjama ja alles siis sai normaalselt apelsini sööma hakata. Ja muidugi see jube tüütu koorimine. Viimane on nüüd täitsa okei tegevus. Aga ikkagi. Seemned. Miks nad nüüd mandariinide sisse pandud on? Kas praegu on siis seemne-vabade-apelsinide ja seemneid-täis-mandariinide ajastu?
Või on mu lapsepõlvemälestused hoopis sassis ja segamini ja ma ei teinud tookord apelsinidel ja mandariinidel suurt vahet? Hmm. Oh, kas tõesti? Loodetavasti siiski mitte.

Ja mõni aasta tagasi olid jäälilled akna peal rohkem lillekujulised ka. Nüüd on need nagu pikad varred ainult ilma õiteta.

Ja üldsegi, kunagi toodi mulle - siis kui ma haige olin - hästi palju pirne. Need on ka kuhugi ära kadunud. Vahel toodi vist kommi ka, aga ma ei mäleta seda nii hästi, et väga kindel võiks olla. Igatahes tõi vennake täna mulle ühe kommi, kui ta koju jõudis. Ja ütles, et ma tema kitarri peale ei köhiks, kui ma kogemata "Romance'it" mängides turtsatasin.


Aga nendest härra Borgesi esseedest ei saa ma mõhkugi aru. Alguses vahutab tangost ja siis mingist arusaamatusest ja siis kirjanikest ja...Ja edasi ma pean lugema veel. Fuh.

"Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab - toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära, valguma laiali möda maad ja vett, minema kuskile mujale, olema kuskil mujal, olema keegi muu, ja kui seda ei suuda, siis vähemalt kisama, tantsima, kirjutama, laulma kõige lollemaid kevadelaulukesi, et kuidagi vaigistada seda pakitsemist, millest ei saa aru, kas ta on veres või vaimus või milleski muus."


Kaplinski.


"Jänese aasta" oli hüva. Hyvä. Hea. Soomelik ja nii üdini hea. Olen ma imelik, et see meeldis nii väga? Eh, kes teab. Aga igatahes mulle nii meeldis. Just selline teater. Just selline meeleolu, mis siis, et vahel naeris keegi vales kohas natuke liiga palju. Aga ei, siiski oli...Nii vahepeal kui pärast selline kuidagi imelik tunne. Selline...jube hea oli olla, õudselt hea, aga kuidagi tühi ja igatsev, ja hea. Väga naljakas. Eriti veel, sest lund sadas ka. Ja mulle tuli jänku meelde. Oh. Ükskord ma küsisin, kas Lapimaal on veel üht vaikset üksikut nurgakest, kuid see, kellelt ma küsisin, oli juba alla andnud selle otsimises. Igatahes ei suuda ma teatrist kunagi kirjutada midagi normaalset, mitte et ma seal nii tihti käiksin. Kuid võib-olla homme, kui see on mu süsteemi korralikumalt sisse sulanud. Või vastupidi - sealt välja voolanud. Kes teab, kumb parem on.
Aga hetkel ma tean, et mul on kurb. Kuidagi. Mitte enam nii kurb vist, aga ikkagi natuke. Ja ma tean, et venna toast kostis hetk tagasi ilusat muusikat, kaks lugu järjest. Within Temptation. "Angels" oli üks neist, mis nüüd on mul, vähemalt mingiks ajaks meeles, teatud kurva uudisega. Nüüd tuleb sealt Metallicat, mis mulle kedagi teist meenutab, aga see selleks.


Mul oli veel mingi mõte, aga seegi lendas kuhugi ära. Võib-olla tuli Ronk ja röövis sellegi. Võisaia mul talle anda pole ju. Ega lihakonservi. Ja kus ometi on mu Jänku?
Ah, taksost välja tulles seisis jube äkitselt mu ees suur pruun koer. Ma pole teda elus varem näinud. Selline siledakarvaline jumal-tead-mis-tõugu tõukoer. Jube ilus oli ta. Meenutas pisikest karukest. Ta koon oli selline pisem natuke ja...Armsus ise oli ta. Ta nuusutas mu kotti või kätt või salli või midagi ja nagu ei tahtnudki kohe ära minna. Siis hakkas takso liikuma ja koer liikus ka edasi. Suurte majade taha. Pimedate majade taha. Ma oleks tahtnud teda kallistada. Sest ta näis nii üksi olevat, ta oligi üksi ju, muidugi. Mina ja koer, koer ja mina, kahekesi ja üksi keset ööd. Ta nägi ka kuidagi kurb välja.

Aga nüüd - head ööd, head päeva, head õhtut.


...inimese loodud inglid...

kui kodu on võõrsil


Üldse päris hea teema, vahet siis pole, kas kõneks või millekski muuks. Ma siin punnitasin ajalugu lugeda ja...ah, mis tast lugeda? Kes vana asja mäletab...Tegelikult jäid mulle silma soomepoisid. Korraks. Ja mitte üldse sellepärast, et nad Soome oleks läinud või midagi. Lihtsalt sellepärast, et nad olid valmis võitlema teise riigi nime all kolmanda riigi vastu, et oma kodu päästa. Ma mõtlen, et kui seda lepingut poleks sõlmitud, aga kõik oleks niigi korda saanud, kas need poisid, mehed juba, oleks tagasi koju tulnud? Tagasi Eestisse? Võitled ja sõdid millegi nimel nii tohutult. Aga mitte päris nagu enda eest. Vaid nagu kellegi teise eest, kellegi teise kodude eest, sest kodumaa nime all sa verd ei vala. Ja kas siis lõpuks tahad üldse tagasi minna? Kus on siis su kodu? Kas seal, kas see, mille eest sa võõrsil võitlesid, või see, mida sa sealsamas päästa aitasid? Või äkki polegi sul enam kodu? Seda päris kodu. No mitte seda, kus ootab ees paar inimest või kodulooma. Muidugi, eks ole vaja meil sedagi. Aga kus on siis see kodu, mis tekitab kodu tunde? Ei tellistest hoone, vaid tunne hinges. Kus on siis see nüüd?
Tegelikult, ühesõnaga, tuli siit üks jamps. Kesköine jamps. Vaadake nüüd, mis ajaloo õppimine teeb. Puhta lolliks võib minna.
Tegelikult selle kõne ajal esmaspäeval ma mõtlesin hoopis sellele, et kumb on siis rohkem kodu: kas see maja, kus oled eluaeg elanud koos isa-ema-venna-õega? Või koht, mis polegi niivõrd maja või isik, vaid lihtsalt mingi koht, mis teeb õnnelikuks või...Nojah. Mis siis, kui sellest päriskodust pole niivõrd palju häid helle mälestusi, et...


Hmm. Täitsa mõttetu. Homme võtan maha. Aga samas...Nojah, nii ta lähebki vist. Vaja vahel lihtsalt kas või meeletult mõttetut teksti kirjutada, et midagi meeletult segast endast välja saaks. Olgu kui tobe uitmõte tahes.

Fuui. Ma peakstegelikult Krossi lugema. Või ajalugu. Või midagi muud. Või peaks ehk kodu otsima? Noh, ma loodan, et me kunagi jõuame sinna, olgu ta nii ligidal või kaugel kui tahes. Pagan, mulle jõudis koduigatsus juba peale tulla - sekundi murdosaks ma mõtlesin, et kunagi pean ma hakkama siin külas käima või nii. Ma kardan, mis mu toast saada võib...


"meist maha on jäänud mälestused,
sajad paigad, mis olid kord me kodud
ja need üksikud näod, mis tuttavaina näisid"