kui kodu on võõrsil


Üldse päris hea teema, vahet siis pole, kas kõneks või millekski muuks. Ma siin punnitasin ajalugu lugeda ja...ah, mis tast lugeda? Kes vana asja mäletab...Tegelikult jäid mulle silma soomepoisid. Korraks. Ja mitte üldse sellepärast, et nad Soome oleks läinud või midagi. Lihtsalt sellepärast, et nad olid valmis võitlema teise riigi nime all kolmanda riigi vastu, et oma kodu päästa. Ma mõtlen, et kui seda lepingut poleks sõlmitud, aga kõik oleks niigi korda saanud, kas need poisid, mehed juba, oleks tagasi koju tulnud? Tagasi Eestisse? Võitled ja sõdid millegi nimel nii tohutult. Aga mitte päris nagu enda eest. Vaid nagu kellegi teise eest, kellegi teise kodude eest, sest kodumaa nime all sa verd ei vala. Ja kas siis lõpuks tahad üldse tagasi minna? Kus on siis su kodu? Kas seal, kas see, mille eest sa võõrsil võitlesid, või see, mida sa sealsamas päästa aitasid? Või äkki polegi sul enam kodu? Seda päris kodu. No mitte seda, kus ootab ees paar inimest või kodulooma. Muidugi, eks ole vaja meil sedagi. Aga kus on siis see kodu, mis tekitab kodu tunde? Ei tellistest hoone, vaid tunne hinges. Kus on siis see nüüd?
Tegelikult, ühesõnaga, tuli siit üks jamps. Kesköine jamps. Vaadake nüüd, mis ajaloo õppimine teeb. Puhta lolliks võib minna.
Tegelikult selle kõne ajal esmaspäeval ma mõtlesin hoopis sellele, et kumb on siis rohkem kodu: kas see maja, kus oled eluaeg elanud koos isa-ema-venna-õega? Või koht, mis polegi niivõrd maja või isik, vaid lihtsalt mingi koht, mis teeb õnnelikuks või...Nojah. Mis siis, kui sellest päriskodust pole niivõrd palju häid helle mälestusi, et...


Hmm. Täitsa mõttetu. Homme võtan maha. Aga samas...Nojah, nii ta lähebki vist. Vaja vahel lihtsalt kas või meeletult mõttetut teksti kirjutada, et midagi meeletult segast endast välja saaks. Olgu kui tobe uitmõte tahes.

Fuui. Ma peakstegelikult Krossi lugema. Või ajalugu. Või midagi muud. Või peaks ehk kodu otsima? Noh, ma loodan, et me kunagi jõuame sinna, olgu ta nii ligidal või kaugel kui tahes. Pagan, mulle jõudis koduigatsus juba peale tulla - sekundi murdosaks ma mõtlesin, et kunagi pean ma hakkama siin külas käima või nii. Ma kardan, mis mu toast saada võib...


"meist maha on jäänud mälestused,
sajad paigad, mis olid kord me kodud
ja need üksikud näod, mis tuttavaina näisid"