"Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab - toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära, valguma laiali möda maad ja vett, minema kuskile mujale, olema kuskil mujal, olema keegi muu, ja kui seda ei suuda, siis vähemalt kisama, tantsima, kirjutama, laulma kõige lollemaid kevadelaulukesi, et kuidagi vaigistada seda pakitsemist, millest ei saa aru, kas ta on veres või vaimus või milleski muus."


Kaplinski.


"Jänese aasta" oli hüva. Hyvä. Hea. Soomelik ja nii üdini hea. Olen ma imelik, et see meeldis nii väga? Eh, kes teab. Aga igatahes mulle nii meeldis. Just selline teater. Just selline meeleolu, mis siis, et vahel naeris keegi vales kohas natuke liiga palju. Aga ei, siiski oli...Nii vahepeal kui pärast selline kuidagi imelik tunne. Selline...jube hea oli olla, õudselt hea, aga kuidagi tühi ja igatsev, ja hea. Väga naljakas. Eriti veel, sest lund sadas ka. Ja mulle tuli jänku meelde. Oh. Ükskord ma küsisin, kas Lapimaal on veel üht vaikset üksikut nurgakest, kuid see, kellelt ma küsisin, oli juba alla andnud selle otsimises. Igatahes ei suuda ma teatrist kunagi kirjutada midagi normaalset, mitte et ma seal nii tihti käiksin. Kuid võib-olla homme, kui see on mu süsteemi korralikumalt sisse sulanud. Või vastupidi - sealt välja voolanud. Kes teab, kumb parem on.
Aga hetkel ma tean, et mul on kurb. Kuidagi. Mitte enam nii kurb vist, aga ikkagi natuke. Ja ma tean, et venna toast kostis hetk tagasi ilusat muusikat, kaks lugu järjest. Within Temptation. "Angels" oli üks neist, mis nüüd on mul, vähemalt mingiks ajaks meeles, teatud kurva uudisega. Nüüd tuleb sealt Metallicat, mis mulle kedagi teist meenutab, aga see selleks.


Mul oli veel mingi mõte, aga seegi lendas kuhugi ära. Võib-olla tuli Ronk ja röövis sellegi. Võisaia mul talle anda pole ju. Ega lihakonservi. Ja kus ometi on mu Jänku?
Ah, taksost välja tulles seisis jube äkitselt mu ees suur pruun koer. Ma pole teda elus varem näinud. Selline siledakarvaline jumal-tead-mis-tõugu tõukoer. Jube ilus oli ta. Meenutas pisikest karukest. Ta koon oli selline pisem natuke ja...Armsus ise oli ta. Ta nuusutas mu kotti või kätt või salli või midagi ja nagu ei tahtnudki kohe ära minna. Siis hakkas takso liikuma ja koer liikus ka edasi. Suurte majade taha. Pimedate majade taha. Ma oleks tahtnud teda kallistada. Sest ta näis nii üksi olevat, ta oligi üksi ju, muidugi. Mina ja koer, koer ja mina, kahekesi ja üksi keset ööd. Ta nägi ka kuidagi kurb välja.

Aga nüüd - head ööd, head päeva, head õhtut.


...inimese loodud inglid...