Everywhere but here


Eh. Nende paari tunni jooksul ei tahtnudki ma mujal olla, kui sealsamas kooli kelleris (mis siis, et asja nimi on kelder, see meie kooli oma on eluaeg keller olnud) kahe sööklalaua ümber tihedalt toolidel istumas, paar inimest vähem kui klassis tegelikult on, karikas sõrmustega laual ja heldimus. Inimesed, kellelt ma suurt ei oodanud midagi, oskasid kuidagi öelda sellised sõnad, mis sobisid ja ei olnud nende tavapärane 'nemad', vaid midagi paremat ja ilusamat ja helgemat ja armsamat. Üleüldse oli armas. Soe oli.
Tegelikult...Jäid ütlemata päris paljud sõnad, ja mitte ainult sõnad, vaid see, mida need sõnad oleks pidanud ütlema.
Kui ma sõrmust Lu-Lu ja Liinaga teed juues (aitäh, Liina) sõrmes keerutasin, siis oli kuidagi hästi...hästi uhke ja samas tähtis tunne, et see on see miski nüüd. Ja hiljem, bussis, kargas pähe see, et too sõrmus on midagi, mis meid ühendab, kuid samal ajal viib meid lahku. Aga kindlast ta toob meid veel kokku. The one ring to unite us all.

Üldsegi, me peame nüüd uue albumi tegema. Sellise nagu Liinale, ainult et nüüd kõigile viiele. Esialgu. Sama mõttega. Ja siis klassi oma ka.

Kuidagi kurb on nüüd.


"There was a time when we reached towards the rainbow
We touched it when it was too low
Some day we'll be stronger than a dark night
Free like a sun we're ready to the other side"