28 December 2005

Käisin ringi ja klõpsutasin poolöisel ajal välguta pilte. Tjah. Udukogud ja puha. Nautige. Mulle nad meeldivad, samas mulle meeldivad paljud veidrad või mitteilusad asjad... =)
(Ma tean, et mitu postitust päevas on natuke palju...Aga mul on hetkel nii mõnus tuju...)




















Ja seda ka, et...Ma sõidan homme Soome nädalaks. I'm so sorry...Aastavahetus tuleb teile minuta. Aga ma mõtlen teile =)

I ride this train in a dreamlike state of mind, through a field of frozen memories

Külm on väljas. Bussis kordas väike laps püüdlikult peatusenimesid, keegi vanem naine küsis bussijuhilt, kas selle bussiga haigla juurde ka saab. Morni karvase jah-vastuse peale tuterdas naine piletit komposteerima. Ta läks oma meest vaatama. Miks? Pelgalt pakkumine. Vahel on hea mängida peas mängu kes-kuhu-läheb.

Dr Gerardi küpsised on head, kuid Savage Gardeni vana väga armas soojus, mis liigutab vahel hingepõhjani, on veelgi parem. Kohutavalt hea on istuda pimedas toas ja vaadata neid videosid ja kuulda seda häält, mis kunagi nii tohutult tähtis oli. Siiani on, jääbki, kuid mitte enam igapäevaselt. They say first love never dies. It doesn't. Nii kui kõlasid "Truly Madly Deeply" esimesed noodid, kadus külm sõrmeotstest ja hingepõhjast. See lugu ja "I Knew I Loved You" video on need kaks, mis alati naeratama panevad ja seekordki pisara silmanurka tõid. Ei tea, miks just need. Ja miks olen ma ära unustanud, vähemalt kuhugi tagaplaanile lükanud need read, need sõnad. "Break Me Shake Me" on nii tuliselt vihane ja hea - alati hea - ja kõik muu nii südantsoojendavalt armas.

"...the tears of joy..." See kõik oli nii tuttav ja igavesti...

On inimesi, kes vajavad valgust ja sära lõpmatult, nad imevad selle endasse ja vajavad veel rohkem, kuid on neid, kellele seda kõike vaja pole, nemad ise säravad. Neid oli kaks ja nad olid erinevad. Kuid koos tõid nad sära nii paljudesse südametesse. Isegi kui nende endi teed paralleelselt kulgesid, aga kunagi kokku ei saanud, tõid nad kokku teised, endi ümber ja kaugemalgi.


...now we don't live, we exist, we just run through our lives...so alone..."

Aitäh...

26 December 2005

Eh, nojah. Alates eile õhtust siis vist.

*Ammende villa - Muidu üldiselt tore. Aga üks asi oli eriliselt tore - rokkar! Aargh...yum yum. Selline...No...Rokkar. Ilusad tumepruunid lõuani juuksed, T-särk, teksad ja paremal käsivarrel suur tätokas. Ja kui selline keset üliviisakalt puhast koridori nina alt läbi kõnnib, eks ikka paneb järgi vaatama küll. Khõm..päris mitu oli meid...Hii.
*Tallinn õhtul - sain paar lehekülge Potterit loetud, siis ma lihtsalt enam ei suutnud silmigi lahti hoida. 2.15 magama ja 12.00 ärkasin.
*Ülemiste noortepood on lihtsalt äge! Hmm, ma pole seda sõna kaua kasutanud. Aga see on täpselt nii tore. Alates vaateakende kujundusest ja riietest kuni müüjateni. Moving on. Kristiine Laseringis sai tädi topelt-Padari-mure likvideerida, asendades ühe neist Naeratajate uue DVD-ga.
*Jänes on maitsev, hea vaheldus seale ja kanale.
*Kummikommid ja buss. Muidugi pidi ka seekord saama minishoki (miks kurat ta ei lase mul s-katusega tähte kirjutada!??). Nimelt keeras üks auto otse bussi nina eest punase tulega üle tee sugulaste tänavasse. No kuulge. Pidurdus oli juba natuke liiga järsk ja...Pfui. Ja siis veel liinibussile ka peaaegu otsa sõita. Ja möödasõidul ka natuke...Ää, midaiganes.
*Jube külm oli väljas. Ema: "Sa tahad öelda, et lähme taksoga jah? Ei lähe." Okei, selge, jalutame siis kaks peatusevahet. Minu teekond muidugi ei sobi, vale see ja see tänav ja mida iganes veel. No vabandust väga, kui mul poolel teel varbad ära külmusid, sõrmedest ja ninast-kõrvadest rääkimata.
*WC ukse lukk katki. Einoh, tore. Vähemalt kuuma vett on, eks.
*Null miinus viis meetrit paha tuju on nüüdseks kadunud. Nii...Homme. Vaja kostüüm korda teha, linnas kaks tiiru käia ja veel mõnda asja teha.

Isaand kui igav. Miks ka selliseid asju kirjutan? Keda huvitab mu tavaline väike Tallinnas-käik? Tralalalaa...hääd ööd.

25 December 2005

This is an old warning: very random stuff here.


Egyptian Mom Mrs. Abdalla comes to visit her son Samir for 3 days in London where he is studying. She finds out that her son lives with Silika, a girl roommate.
Mrs. Abdalla couldn't help but notice how pretty Samir's roommate was. She suspects of a relationship between the two, and this had only made her more curious.
Reading his mom's thoughts, Samir volunteered, "I know what you must be thinking, but I assure you, Vikki and I are just roommates."
About a week later, Vikki came to Samir saying, "Ever since your mother left, I've been unable to find the silver sugar-bowl. You don't suppose she took it, do you?
Well, I doubt it, but I'll email her, just to be sure." So he sat down and wrote:
Dear Mother, I'm not saying that you "did" take the sugar-bowl from my house, I'm not saying that you "did not" take it. But the fact remains that it has been missing ever since you left.
Love,
Samir.

Several days later, Samir received an email from his Mother which read:
Dear Son, I'm not saying that you "do" sleep with Vikki, and I'm not saying that you "do not" sleep with her. But the fact remains that if she was sleeping in her OWN bed, she would have found the sugar-bowl by now.
Love,
Mom.


Lesson of the day...Don't Lie to Your Mother...especially if she is Egyptian.
Minu lesson of the day - Ära abiellu egiptlasega. Ära ela temaga koos. Ega ära lase ta ema oma majja.


Muidu on üldiselt suhteliselt oke päev - kaks tundi kirikus külmetada ja aeg-ajalt laulda, tore topeltkingitus, onu elav huvi toreda bändi vastu, sugulasega Apocalyptica kuulamine. Eks näeb, mis edasi saab. Ammende - linnaninad koos kõik, see tähendab, tähtsad linnaisad. Advendikalendri viimase, eilse kommi sõin ka täna ära. Ja muidu ajan Toblerone'i pisikesi komme sisse. Khm. Jõulud ju. No excuses, no apologies, no regrets. (Sel ütlusel on esimene pool ka, aga ma ei mäleta seda...midagi head igatahes)
Ma vist siirdun tagasi võileivatordi ja koogi juurde.
Bye now. Have a jolly merry wicked Christmas.

Can you see the fake smile on my face that says I really don't feel it?

24 December 2005

X-MAS ROOOOOOOOOOOOOOCK!

I bloody LOVED it! Ah see oli...umbes mu parim heabang ever.


Enne algust - okei, ma tean, et ma olen kurb ja solvunud ja masendatud sellest uudisest, et ta läheb bändist ära. Ma olin veendunud, isegi veel Kognito ajal, et ma mossitan. Aga mossitamise asemel ma hoopis moshisin. :D Hah! Vat kus.

Bedwetters tekitas selle päris õige tuju, selle, et okei, hakkame nüüd rokkima.
Mushy - AAAAAAAAAAAH. Miks keegi ei öelnud, et nad NII HEAD on??? OK, soundcheck oli võimas päeval, kuid see, mida nad laval tegid...Võib-olla mindigi pärast ära, sest neid arvati olevat peaesinejad ja viimased laval? Igatahes...Oh appi, andke veel...Kohe, nüüd, praegu! See oli....*hingetu* Võimas. Kui bänd tuleb lavale juba sellise introga, mis peaaegu paneb judinad üle selja jooksma, siis ei saa sealt midagi halba oodatagi. Poisid teadsid, mida nad teevad, neile meeldib see, mida nad teevad ning nad teevad seda ülihästi. See, kuidas kõik kokku kõlas, et midagi valesti ei läinud (vähemalt ma oma õnneseisundis seda ei märganud), oli...amazing.
Paingreed. Ma ei oodanud seda kohe alguses ja nii rahulikuna. "Meil on teile üks teadaanne..." ja sealt ta tuli. Hetkeks võttis kurvaks, kuid siis..."Hard Labour" ja headbang jätkus. Kael oli selleks ajaks juba küll üsna surnud, kuid ega see ei takista midagi. Ajutised püstiseismisprobleemid, tasakaaluprobleemid, hingamispuudused ja muud ei loe, need ei lähe arvesse, sest oluline ja põhiline ja ainus, mis on tähtis, on see, mis on laval, kes on laval. Isegi kui ma arvasin, et nad ei tee täna midagi väga head, siis ma eksisin. Ja see mini-Rannu-moshpit meie esimeses reas umbes nelja-viie inimesega. See oli super. Aitäh.
Ja pärast bände, kui saal juba tühi ja muusika sobiv, sai veel ringi hüpata ja...hüpata. Ausalt, me pole hullud...väga...
Sai hüpata, sai karjuda, sai kaela ja selja valusaks. Hääle ära. Üksi koju jalutada ja suvalisele perekonnale häid jõule soovida. Väga ebasobivat siidrit juua. Lihtsalt olla ja nautida. Peamine - kõik see stress ja jamad ja kõik on nagu peoga pühitud.

See aasta saabusib jõulud teisiti. Rock-jõulud.
Eks siis homme...ei, vabandust, juba täna saab kirikus veel laulda ja öisele missale minna. Armas.

See ei ole normaalne tekst, ma tean, sest mu pea ei seisa käte abita väga püsti ja ma olen kohe-kohe magama jäämas. Aga tunne on võrreldav Rakevere-tundega. Lihtsalt seekord on natuke parem, ja samas natuke kurvem. Aga peaaegu täiuslik õhtu sellegipoolest.

Call me a teen or whatever you want but gigs are a huge part of my life, they're something to keep me sane and somewhere between reality and heaven.

Aga nüüd - Häid jõule!
\_/ Keep it unreal, keep it heavy.

23 December 2005

siia-sinna, edasi-tagasi, poeuksest sisse-välja-sisse-välja-sisse-välja, sigin-sagin, mida, kuhu, kes, kus???

Nightmare before Christmas

Eile - masendus, peavalu, mööda linna edasi-tagasi, väsimus, üllatus, rõõm missugune ja siis uuesti segadus. Kuidagi segane päev oli eile. Mitu korda võib siis ühe päeva jooksul masenduses ja segaduses olla ja siis sinna vahepeale igasuguseis toredaid ja rõõmsaid asju punuda?

Need jõulud on hulluksajavad. Kingitused. Pähh. Mul on poolteist olemas neid, kuigi täna peaks olema kaks valmis. Ei mis siis ikka. Kena jõululaupäevaeelne reede, pidu ja rock ja...ja...jah.
Võib ma teen nii, et ma meisterdan mingid kaardid valmis ja toon piparkooke Merli juurde (enda tehtud) ja glögi ja siis ma ei teeks enam midagi? Miks kinkida tobedaid nipsasjakesi, kui seal pole südant ja hinge taga? Lihtsalt kinkimise pärast? Äkki ma tahan hoopis kinkida seda, et me oleme sel aastal võibolla mõne järgneva aasta jooksul viimast korda koos jõulude ajal? Aga see on vist kõigi enda kinkida ja kingituseks saada, enda valida.

Oh. Huvitav miks see aasta need jõulud nii kaootilised on? Mürgel käib juba pea paar kuud. Miks ei võiks lihtsalt rahulikult olla? Selline...lumine ja pime ja soe ja mõnus.
Aga kes siis ikka jõulude ajal puhkab? See on ju kõige kiirem aeg, kas pole? Mitte ei saa korraks tugitooli maha istuda, tekk ümber mässida ja mandariini süüa. Muudkui siia-sinna, edasi-tagasi, poeuksest sisse-välja.


Kus mu pastakas on?!? Minu armas tore autogramme jaganud pastakas? Nuuks.

20 December 2005

Right, me is bored. I've got two choices - maths or this. I chose this for five minutes. Enjoy and be bored.

[A is for age:] 18. Oh yay, I'm all grown up
[B is for booze of choice:] B is for Breezer
[C is for career:] ...which I don't have.
[D is for your dog's name:] D is for dog's - who I don't have - name
[E is for essential item you use everyday:] cell phone, lipbalm
[F is for favorite song at the moment:] uhm...F for too f...... many?!? Lucifer's Town maybe
[G is for favorite games:] playing dead? Solitaire and that L-card game
[H is for hometown:] Pärnu
[I is for instruments you play:] um...Piano and guitar (both especially little)
[K is for kids?:] someday
[L is for last kiss?:] L for loser with no last kiss
[M is for mom's job:] add-designer-something-for-newspaper
[N is for name of your favorite negro:] N for none...used-to-be-negro-Jackson and those cool actors
[O is for overnight hospital stays:] a few
[P is for phobias:] spiders :/
[Q is for quotes you like:] "Be careful with what you wish for - you just might get it."
[R is for biggest regret:] No regrets - isn't that what life's supposed to be about?
[S is for status:] single (S for surprise??)
[T is for time you wake up:] 7am/random
[U is for underwear:] black
[V is for vices:] huh?
[X is for x-rays you've had:] three maybe
[Y is for yummy food you make:] pancakes, muffins...
[Z is for zodiac sign:] Scorpio

my my hey hey

Well now.

Eesti keeles ikka? Eks oleneb tujust, ma arvan. Kui tuleb tuju, on inglise keeles, sest ma ei oska eesti keeles öelda paari asja.
Ma pole kindel, kas ma viitsin/suudan seda siin ülal pidada. Võib-olla lihtsalt dubleerin algse blogi asjad siia, võib-olla tuleb siia midagi, mis kõigile msn listi inimestele mõeldud pole, vaid neile, kes seda kohta siin teavad.
Mul on shokoladi maitse suus (see asi ei luba kirjutada mul tähte s-katusega) ja Charlie't nutmas näha oli kohutavalt armas. Tahaks kallistada teda. Või siis kedagi teist. Kes ka...Jah. Ühesõnaga ma ootan juba jõule ja Merli sünnipäeva/meie jõulukat ja uusaastaööd, et saaks veelkord jala vaikuses koju jalutada mööda lumist tühja tänavat.

Ma igatsen tassi punast teed, vaikset nurgakest raamatuga ja natukest muusikat, kuid mitte siin, siin ma seda juba sain paar tunnikest tagasi. Ei, mitte siin. Tegelikult ma peangi küsima, kas minu jaoks jäi veel sinna metsa üks tühi vaikne nurgake, kus mitte kedagi pole miilide raadiuses.

Esimese korra jaoks küllalt segane ja tobe.