Kellelgi pole kunagi aega mind vastu võtta. Arstil polnud ja selgi arstil polnud. Hammast oli vaja jube kaua välja tõmmata. Seega tuleb neiu, kel aega jalaga segada, alles kolme tunni pärast tagasi. Sealt suunatakse edasi haigekassasse avaldust täitma. Nii kaugele ma siis omadega jõudnud olengi - tasulise hambaravi juurde.

Vähemalt oli juuksuril aega. Tõeliselt kahju oli sellest, et mu enda juuksur kohal polnud. Too teadis, kuidas juukseid värvida, aga Agnes teab paremini, mida, kuidas ja miks. Ja siis me lõpetasime vennaga koos Villemites - mina Pärnu omas, tema Tallinna Väikses Villemis. Sest kõht oli jube tühi, kui ajavahemikus 8-16 midagi ei söö.

Ah, ma jubedalt ootan oma toast minemasaamist. Mulle meeldib mu tuba tõsiselt, ma luban, aga fakt, et ema käib minu toas telefoniga rääkimas (mujal lauatelefoni pole) ja astub suvalistel hetkedel sisse-välja-sisse, et midagi jälle küsida või mainida või midaiganes, käib närvidele. See ei loe ju, et ma videot vaatan. Mingisugusest koputamisest rääkimata, sest seda lihtsalt pole olemas. Igaüks astub toauksest sisse, mil ise tahab. Sest ma elan ju läbikäiguhoovis ja peaks sellega harjunud olema, et isegi siis, kui ma magan, on liiklus tihe.

Ma lähen nüüd ära ja teen midagi asjalikku. Kuulan Paini näiteks.

Miski pole nii kerge kui olla võiks.

Kui korteriomanik paar päeva telefoni vastu ei võta, tähendab see ilmselt seda, et ta on oma mobiili remonditavasse korterisse jätnud ning ta ise on kaugele linnast välja sõitnud. Oma telefoni saab ta muidugi alles tolle päeva õhtupoolikul kätte, kui üürida tahtvad kaks närvihunnikut juba lootust kaotamas on ja uusi kortereid taga ajavad. Ja kõige parem uudis on see - peale selle, et korteriomanik elus on ja telefone vastu võtab -, et remont kestab veel vähemalt kaks nädalat. Elektrit pole, tapeeti pole, lage pole, põrand ladumata - koliks sisse?

Ehk tekib küsimus, kus tuleks poolteist nädalat Tallinnas elada? On kellelgi vaba põrandapind, kus kerra tõmmata?

Aga meil on kenad valged rõdud ja aknaraamid. Park, staadio, kool ja korvpalliplats ka. No rääkimata saunast, turust, poest, karaokest ja piljardist. Welcome home!

Ma ostsin kaks käterätikut ja roosa küünla, aga pann jäi ostmata. No ja mis kasu on pannist, kui korteri uks on endiselt kinni ja võtme omanikku pole kuskil? Puu alla? Meie kahe õnne teades lööb puusse välk esimese tunni jooksul.

Oeh.

a little secret under my shirt

Mulle tuli meelde, kuidas buss pärast Frankfurdist lahkumist kuskil bensiinijaamas pausi tegi. Pausi, mille ajal inimesi bussist välja ei lastud. Kahjuks. Sest bensiinijaama parklas seisis umbes 14 Põrguinglit. Mehed, kellest ükski polnud alla 35-aastane, mehed, kes kandsid musti teksasid ja nahkjakke, päikseprille ja pikki juukseid patsis. Ja kuna nad nii meeldivalt täpselt meie bussi kõrval seisid, siis ununes mul käes olev raamat täiesti. Neid aga ei huvitanud meie buss kuigivõrd. Mingil hetkel nad nägid kedagi aknast ilmselt ja paar neist piilus ka üles bussi poole ja hetkeks kui me minema sõitsime, lehvitasid nad ja naeratasid minimaalselt. Mulle tuli meelde too Rolling Stonesi kontsert (millest ma oma teises blogis kirjutasin).

Pärnu bussis polnud üldse nii tore. Akna all istuva mehe käe ümber seotud sidemele tekkis üha suurenev vereplekk, üks tädike seletas teisele, kuidas, kus ja millal keegi ära suri ning teises bussis küsis üks tädike tuttavalt: "Kas sa süstid või oled tablettide peal?" Ma tõesti loodan, et nad rääkisid insuliinist.

Ja hoopis ebameeldiv oli polikliinikus. Kõigepealt tuleb kakskümmend minutit liiga kaua oodata, enne kui arst oma nina kabinetist välja topib. Siis vaatab ta uurivalt ringi ja lõpuks küsib, mis mu nimi on ja mida ma sealt üldse soovin.
"Monitooring?!" Arst viskas kiire pilgu saatelehele ja ohkas ahastavalt: "Issand, see ka veel. No siis te peate ootama, mul pole selle jaoks praegu aega." Ahhaa. Okei, ma ootan. Ja ootan. Lõpuks avanes uks ja mind lubati sisse, siis, kui koridor teistest patsientidest tühi oli. Ja kogu see piinarikas, aeganõudev ja ahastusse ajav protseduur kestis kokku mitte kauem kui viis minutit, mille jooksul arst käskis mul "selle asjanduse" seljast võtta - ta mõtles mu pluusi - ja monteeris mulle külge selle tobeda julla, mis mul nüüd küljes kõlgub. Koju jalutades oli kellegi südamehäiretega, ülekaalus ja poolalkohoolikust vanamehe tunne. Aga see selleks. Ma lohutasin end, et see ei saa olla hullem kui 36 tundi bussisõitu. Aga sellele ma vastan pärast tänast ööd.