Mulle tuli meelde, kuidas buss pärast Frankfurdist lahkumist kuskil bensiinijaamas pausi tegi. Pausi, mille ajal inimesi bussist välja ei lastud. Kahjuks. Sest bensiinijaama parklas seisis umbes 14 Põrguinglit. Mehed, kellest ükski polnud alla 35-aastane, mehed, kes kandsid musti teksasid ja nahkjakke, päikseprille ja pikki juukseid patsis. Ja kuna nad nii meeldivalt täpselt meie bussi kõrval seisid, siis ununes mul käes olev raamat täiesti. Neid aga ei huvitanud meie buss kuigivõrd. Mingil hetkel nad nägid kedagi aknast ilmselt ja paar neist piilus ka üles bussi poole ja hetkeks kui me minema sõitsime, lehvitasid nad ja naeratasid minimaalselt. Mulle tuli meelde too Rolling Stonesi kontsert (millest ma oma teises blogis kirjutasin).
Pärnu bussis polnud üldse nii tore. Akna all istuva mehe käe ümber seotud sidemele tekkis üha suurenev vereplekk, üks tädike seletas teisele, kuidas, kus ja millal keegi ära suri ning teises bussis küsis üks tädike tuttavalt: "Kas sa süstid või oled tablettide peal?" Ma tõesti loodan, et nad rääkisid insuliinist.
Ja hoopis ebameeldiv oli polikliinikus. Kõigepealt tuleb kakskümmend minutit liiga kaua oodata, enne kui arst oma nina kabinetist välja topib. Siis vaatab ta uurivalt ringi ja lõpuks küsib, mis mu nimi on ja mida ma sealt üldse soovin.
"Monitooring?!" Arst viskas kiire pilgu saatelehele ja ohkas ahastavalt: "Issand, see ka veel. No siis te peate ootama, mul pole selle jaoks praegu aega." Ahhaa. Okei, ma ootan. Ja ootan. Lõpuks avanes uks ja mind lubati sisse, siis, kui koridor teistest patsientidest tühi oli. Ja kogu see piinarikas, aeganõudev ja ahastusse ajav protseduur kestis kokku mitte kauem kui viis minutit, mille jooksul arst käskis mul "selle asjanduse" seljast võtta - ta mõtles mu pluusi - ja monteeris mulle külge selle tobeda julla, mis mul nüüd küljes kõlgub. Koju jalutades oli kellegi südamehäiretega, ülekaalus ja poolalkohoolikust vanamehe tunne. Aga see selleks. Ma lohutasin end, et see ei saa olla hullem kui 36 tundi bussisõitu. Aga sellele ma vastan pärast tänast ööd.
Pärnu bussis polnud üldse nii tore. Akna all istuva mehe käe ümber seotud sidemele tekkis üha suurenev vereplekk, üks tädike seletas teisele, kuidas, kus ja millal keegi ära suri ning teises bussis küsis üks tädike tuttavalt: "Kas sa süstid või oled tablettide peal?" Ma tõesti loodan, et nad rääkisid insuliinist.
Ja hoopis ebameeldiv oli polikliinikus. Kõigepealt tuleb kakskümmend minutit liiga kaua oodata, enne kui arst oma nina kabinetist välja topib. Siis vaatab ta uurivalt ringi ja lõpuks küsib, mis mu nimi on ja mida ma sealt üldse soovin.
"Monitooring?!" Arst viskas kiire pilgu saatelehele ja ohkas ahastavalt: "Issand, see ka veel. No siis te peate ootama, mul pole selle jaoks praegu aega." Ahhaa. Okei, ma ootan. Ja ootan. Lõpuks avanes uks ja mind lubati sisse, siis, kui koridor teistest patsientidest tühi oli. Ja kogu see piinarikas, aeganõudev ja ahastusse ajav protseduur kestis kokku mitte kauem kui viis minutit, mille jooksul arst käskis mul "selle asjanduse" seljast võtta - ta mõtles mu pluusi - ja monteeris mulle külge selle tobeda julla, mis mul nüüd küljes kõlgub. Koju jalutades oli kellegi südamehäiretega, ülekaalus ja poolalkohoolikust vanamehe tunne. Aga see selleks. Ma lohutasin end, et see ei saa olla hullem kui 36 tundi bussisõitu. Aga sellele ma vastan pärast tänast ööd.
No comments:
Post a Comment