The evil thing is back again

I'm so incredibly thrilled about the trip we just had, so incredibly happy about everything that happened and the places we saw. I'm so thrilled about life right now, thinking of every possible route it can take at the moment, trying to figure out the right one, only one thought, direction and destination pounding in my head. Is it right? Wrong? Selfish? Brave? I want to step into that brave new world and be courageous, to walk up that hill and knock on that door and say: "Here I am. Ready to start now."

Ma pean ühekaupa päevi lahti harutama hakkama, ka enda jaoks uuesti meenutama - naeratustega. Nii palju planeerimata segadust ja toimetulemist, hakkamasaamist lootusetusehetkedel ja naermist, õnnest ohkamist ja totakaid nalju. Ja segadust, segadust, segadust. Täielikku, ülepeakaela, sisemist, sügavat segadust. Kui sellest välja rabeleda ja ka sellest ringist, et meisse ei usuta ega tõsiselt ei võeta, saab kõik korda. Hakkab saama.

Seniks:

When alone on the hills
With the wind in your hair
With a longing to feel
Just to be free

Not alone with a dream
Just a want to be free

Iron Maiden/Blaze Bayley - "The Clansman"

It's time to say sorry and time to say good bye. Good ol' Britain waiting.

Taas kord on käes aeg veeta paar päeva toas, pistes nina vaid korraks välja, juua neli-viis tassi teed ja pool pakki apelsinimahla päevas, süüa täiesti ebaregulaarselt ja mitte mõistlikult, otsides ja tuhnides laias veebimaailmas ja püüdes leida ideid, mida nii väga ja nii kiirelt vaja oleks. Viimased kaks sessipäeva.

Aga nädalavahetuse Rabarock ei tohi tulla taas selline:

Ma ei mõtle mitte seda, et Liis seal olla ei tohiks, otse vastupidi, peab olema. Lihtsalt see foto on nii geniaalne, et võiks igasugusedki vihmapilvekübemed ära ehmatada. Ei tahaks jälle nädalavahetust vihmavarjusõdalaste ja kõndivate kondoomide paraadiga. Ega tõmmata hommikul jalga tenniseid, mis on eelmise päeva pidevast jalavannist ikka veel märjad ja külmad. Okei, selle vältimiseks on mul sel aastal õnneks teine variant jalanõude osas. Aga kõndivate kondoomide osas jään endale kindlaks - soov puudub.

06.06

Aasta 2006 - 06.06.06, see ülimaagiline päev, mil maailm vist hukkuma pidi ja kõike muud. Mul oli pisike personaalne joovastus, sest jänkud hüppasid tol päeval välja ringlusesse. Elik tuli välja Decemberunderground. Sweetness. Muus osas ma vist õppisin lõpueksamiteks. Vist.

Aasta 2007 - uurisin ja puurisin, aga ei teagi täpselt, mida ma tegin. Olin keset Saksamaad ilmselgelt, aga mida tegemas - pole aimugi. Ma eeldan, et päev hõlmas lapsi ja näiteks kas rohimist või kastmist või midagi taolist.

Aasta 2008 - BAZ! Neljapäeva õhtul Tapperis Caroline'il taipasime, et hei - sellest on aasta. Terve aasta. Seems like a few months ago. See oli üks neist super-õhtutest, millest pole üle saanud veel täielikult. Kõik selle ürituse algusest kuni lõpuni kella 4 paiku varahommikul oli üks suur is-this-really-happening?!? Bändid, Dave, telk kloostri taga, vestlus Bobby'ga, lõbus autoreis linna ja mööda klubisid (RC, Rockstar's), tantsud Mike'i ja Johnny'ga ja kestev imestusseisund. See oli üks neist õhtutest, kui kõik oli õigel ajal ja õiges kohas ja 110%. Thanks, darling. ;)

Aasta 2009 - ehk eile. Töö ja peaaegu suutmatus rääkida, sest kaks eelnevat õhtut jalutada külmunud jalgadega Tapperist koju, nende kahe vahepeale jäi eksam ka veel. Ja kojusõit eile õhtul. Täiesti tavaline päev jälle. Aga ikka täis ootusi ja põnevust nagu viimasel ajal need päevad on läinud. Nädala pärast saab rabarokkima ja siis...