So...
Neljapäev, 15.46
Tavaliselt on 3=2 hinnad, meie saime hosteli 2=3 hinnaga - kuna kahest tuba kolmese asemel anda polnud, siis pidime leppima kolmese toa ja megasuure arvega. Oeh.
Aga esimene ring linnas on tehtud - seekord avastasime täiesti uut osa Hellsinkist - sadamapiirkonnas künkast üles rühkida oli päris korralik trenn hommikuseks esimeseks jalutuskäiguks. Note for the future - Kallios tasub ringi liikuda, silmailu kui palju. Nüüd on kõht täis ja ees ootab...lõunauinak! Lisaks sellele, et me tudisevad vanakesed oleme (obviously), jäi öine, õigemini varahommikune uni ka vaid kahe ja poole tunniseks - lisa oleks hädasti veidi enne õhtut vaja. Aga vähemalt paistab päike (mis tuli pilve tagant välja täpselt siis, kui telefon kotis märatsema hakkas ja teatas, et me nüüd Soome aladel seilame - väga hea ajastus).
Siiani oleme Whipist ja Skinny'st (elik meie kohvrid) moodustanud auto - neli ratast on ikkagi neli ratast - ja tuulest ja meist, eeh...noh, tagantlükkejõud on kõva - neli jalga on ikkagi neli jalga. :D
Semifinali ees oli kaks neiut ja üks noormees, Semifinalis sees oli miljon inimest. Ust lahti tõmmates pidi sealt uuesti tagasi põrkama, sest niigi pisike ruum oli tuubli igasugust rahvast. Hea, et garderoobistki edasi sai. Samas ei jäänud Cathouse'i esindus pikal tahapoole passima, eriti kui laval oli jänkumaskis mees (rahva seas oli muidugi ilusamaid, oo jaa). Ei läinud just kaua - elik esimese bändi lõpuni - kui me end jälle rõõmsalt esireast leidsime, peaaegu samast kohast, kus eelmine kord huvitav vaade oli. Cold Cold Groundi asjad tiriti lavalt maha, peale lükati Sonic Rootsi omad. Kolm bändimeest paistsid täitsa n-ö normaalsed olevat...lava taga tantsis keegi pikas mantlis mees toredate puusanõksudega. Ta oli tore kuni ta ümber pööras. Mees otse "The Crow'st" välja astunud...ja nii oligi. Herr Brandon Lee, kes vehkis oma malmist (või misiganes metallist) mikristatiiviga ringi, ketid-juuksed-mantel lehvimas, punased huuled irveks kõverdumas ja püksid ilmselgelt liiga kitsaks muutumas. Aga muusika kohta pole miskit halba öelda. Aga ega hetkel ei meenu küll miskit. Meeneks kitarristilt medikas, mis mööda lava veerles, bassistilt julgustava nipsu sai ja siis maha lendas. Lõpetas ikka taskus. Ilus ja must teine.
Lauljate osas vähemalt muutus asi järjest ekstreemsemaks Hellfire Society ajaks. CCG omal olid vaid mustad sõõrud silmade ümber, herr Lee'l teada-tuntud meik, senjoor David oli, noh, kohe väga mitte Laura maitse näiteks ("emmeeee!!!"). Okei, mustad läätsed olid freaky. Muusika oli ja ei olnud ka, olenes loost, aga üldiselt (oleks olnud) päris mõnus tantsupidu. "Bang Bang" oli ka hää.
Pärastine kulges sündmustevaeselt, rahvast jälgides ja valutavaid jalgu puhates (mu hommikul kukkudes veidi välja väänatud põlv isegi elas veel). Kohal oli nt Robert Smithi koopia. Öö väljas oli üllatuslikult soe ja vaikne ja tuuletu. Mõnus. Aga voodi oli mõnusam.
Reede, 10.51
Puurid on üleval korusel juba mitu tundi mürisenud ja kolistanud ja lärmi teinud. Good morning!
Laupäev, 13.06
Välja tahaks. Väljas on päike. Ma olen kaks tundi Huck Finni lugenud ja enam ei viitsi kohe üldse sees istuda.
Aga eilsest. Saime kolmveerand kuue paiku Marjoga Stage'is kokku - ta oli seal juba viiest alates istunud, aga õnneks oli tal Sue seltsiks olnud. Rääkisime pea kaks tundi keikkatest ja bändidest ja luumurdudest ja üldistest esireahädadest, festivalihädadest jne jne jne. Stage on väga armas koht - ülitilluke rokkpubi paari suurema laua ja pingiga, taevaselt hea muusikaga (Type O, Disturbed etc) ja loomulikult kenade inimestega. Ikka veel tahaks teada, kes see eriti ilusate silmadega noormees oli, keda Marjo teadis ja kes meie lauas veidi aega veetis (enne, kui ta rock-quiz'i tegema hakkas ja me lahkusime).
Gloria ees oli järjekord - what the...?! Sisse lubati pisigruppide kaupa ja pärast pikavõitu pilet-tempel-raha rida läks tee otsejoones üles. Ehm, jah, seal oli 8 paiku võrdlemisi tühi. New Generation Superstarsi vaatasime ülevalt rõduboksist - neid kuulaks-vaataks veelgi, pungisugemetega rock'n'roll pani jala nõksuma küll. Pärast baari juures seistes märkas laulja mu Babiese särki kommenteerida. Why thank you. Tal oli ka kena...särk. ;D
Violent Divine möödus ka rõdul, aga nad ei avalda ikka veel muljet, isegi pärast teist aastat järjest. Parim asi nende juures oli Slim Pete trummarina. Whii!
Uus Dope Starsi doos oli oh kui hea. Ja tantsuline ja elektriline. Electric night, eh? Meigiga onu on ikka veel vana hea meigiga onu, Victor on kokku kuivanud võrreldes eelmise aastaga, Darinil oli veider tahakammitud soeng ja..eee...*nimi* oli täpselt samasugune nagu eelmisel aastal.
Väike ringkäik üles ja merchi-laua juurde ja siis tagasi saali. Stoneman üllatas - ja seda väga heas mõttes. Kaelalihastele veidi tööl jälle. Silmalihastele ka - kuigi need said terve õhtu järjest rohkem tööd.
Private Line oli muidugi vana hea PL. (Sammy on ka kokku kuivanud) Üllatusena tuli ainult poolenisti täis saal, aga ega see kedagi ei morjendanud ega seganud. Oligi mõnusam, kui keegi seljas ei elanud. Väga lõbus ja energiat täis lõpp õhtule.
Üleval baaris puhkasid jalad, aga mitte silmad. ;) Kohal oli eelmise õhtu õhtujuht Alex, kogu Hellfire Societi liikus ringi, Sonic Rootsi seekord meigita laulja oli kohal - samas riietuses, ilma meigita ja kümme korda kenam - pluss, noh, kõik teised. :D Trashile omaselt tore. Pluss Deathstarsi "Cyanide" enne ja pärast Private Line'i - whoever the DJ, love ya!
Öö oli taas kord soe ja peaaegu tuuletu. Magama sai 4 paiku. Üles 11 paiku ja uus õhtu ootab ees.
*
Plaan oli lühikeseks ajaks välja minna ja kuhugi, kus pole ilus, et me ei kahetseks, et fotokate akud hostelisse laadima jätsime. Välja tuli hoopis vastupidine. Avastasime seekord Helsinki rannikut ja, oh, leidsin vähemalt kaks taevalikku nurgakest. Me oleks sinna kaile vist terveks päevaks päikese kätte end unustanud. Aga vedasime end muudkui edasi kuni jalad enam peaaegu ei tahtnud, aga päike laadis mu vist nii täis positiivsust ja energiat, et oleks võinud veel paar tundi marssida. Igatahes…Leidsime end lõpuks kuskilt sadamahoonete vahelt. Dead end. Tagasipööre. Lühike poetiir ja tagasi hostelisse. „Ma ei liiguta kella kuueni varvastki,“ ähvardas Laura. Noh, tol hetkel olime hostelist viie minuti kaugusel ja kell oli 17.35. Ees ootas köök uunitoiduga.
Teel Gloriasse leidsin postkasti! :D Igatahes…Seekord järjekorda polnud. Käele löödi eelmise õhtu templi asemele uus sinakaslilla lärakas ja pärast garderoobitüübi pilke otsisin Laurat – taas kord WC-st. :D Seekord aga päris elusa ja ärkvelolevana.
Amy’s Ashes üllatas sellega, et dude, kelle peal me kaks õhtut järjest silmamuskleid treeninud olime, oli täitsa laval ja täitsa bändis. Oh üllatust, eks. Pluss, neid jäädvustas oma digikasse veel üks eriti kobe, khm, tore mees. Andke mulle tätoveeritud käed, sõrmused, pikad juuksed – and I’m sold. Almost. Meid võib koos näha ühel fotol. Heh. Muusikast nii palju, et…eh, ei mäleta eriti.
Defueld oli, ee…ka tore? Jälle ei mäleta ja (ega neljapäevaks) pole ju suutnud ka netist kuulata. Mäletan seda, et neid on kindlasti Metallica mõjutanud. Pärast neid võtsime ka oma esimese rea kohad sisse, sest viimased kolm, õigemini neli siiski, bändi pidid selgelt nähtavad olema. Vist sel pausil vedasin Laura ka merchi-leti juurde, sest tekkis äkkmõte – põhjus, miks Deathstarsi nii meeletult mängiti, oli see, et mängiti MTFA vol 2 albumit, millel „Cyanide“ on teine lugu. No big wonder then, eh? Geniaanlne.
Aa, enne Defueldi vist tekkis Laural burgeri isu, seega mis siis muud kui Mäkki. Inimesed tänaval vahtisid mu õlapaeltega kleiti üsna uskumatult (isegi olin just enne üht taolises riietuses neiut külmetades uskumatult jõllitanud) ja paar kohalikku ebakained noormeest tahtsid meid vist kuhugi oma taksoga ära viia. Ei tea. Saime burgeri, Laura smugeldas selle klubisse ja kõik oli korras.
Stereo Junksi oli kohe väga meeldiv teist aastat järjest näha. Anzit oli muidugi valus vaadata, kui ta oma muidu toreda hüplemise ja kekslemise keskelt monitoridesse kukkus jne. Vähemalt oskab tüüp lavalolemise huvitavaks teha (mõni siinpool lahte olevatest võiks veidi eeskuju võtta). Mm, Evil Boy.
Iconcrashisi algusest jäin tsipa ilma, kuna neiud WC-des ilmselt plaanisid sinna elama jääda. Ja siis sai ühes paber otsa. Oh joy. Iconcrash’ist jäime eelmine aasta (teadlikult ja vist täitsa meelega) ilma, seega oli neid topelttore näha. Nende muusika on endiselt väga meeldiv ja vahelduspakkuv. Kuigi mitte väga populaarne vist, sest pool nende lavaajast oli saalis paar rida inimesi ja kaks eriti elemendis tõmblevat tüüpi.
Ah, Mortiis, Mortiis. Kes oleks osanud enne esimest korda Tapperis arvata, et neid veel kahe nädala pärast nii kannatamatult ootan? Väga suur tahtmine oli mõni neist viiest veepudelist, mis Mama meie monitori ette ritta ladus, endale napsata. Aga ei. Ja õllet polnudki seekord (S üritus, eksole, ikkagi). Meeste kohta mitte ühtki halba sõna, seekord oleks isegi suuremat dušši soovinud kui anti. Sellest veest, mis maha lendas, oli kahju – see oleks võinud kõik kurgust alla voolata hoopis. Oleks kasulikum olnud. :D Aga rahvas oli ebameeldivalt…vaikne. Šokk? Ei taha väga uskuda. Olime meie ja üks tüüp keskel, umbes sama pikkade patsidega kui herr Mortiis, kes liigutasid. Pika aja peale ja herr laulja küsimuse peale (“Are you sleeping or what?“) hakkas ka publik natuke üles sulama ja kaasa nõksutama. Oeh. Aga paganama hyvä oli! Tahaks nüüd umbes viis korda veel. Playlist oli vist sama, mis siis – alustasid „Desperate and Decadentiga“ ja paar lugu edasi (mu peas pool päeva ringi keerelnud) „Gibber“ (love it!).
All Star bänd (enne mida Mamagi lavani jõudis, mul oma asju hoida palus ja siis end üles lavale upitas) oli seekord vähem üllatav. Laval olid kolme esimese loo ajal David ja Trauma (HS), Mr Bunny (CCG) Anzi ja, eh, kellegi trummar. Kõlasid Velvet Revolver, Buckcherry ja veel üks lugu, mida ma teoorias tean. Siis lisandus Big Boy (woooohoooooo!) oma jänkukõrvakestega, adorable, by the way, jänkud laval. Anzi suutis mingil hetkel jälle end maha kukutada, väga valusalt seejuures. Siis ronis ja roomas veel onusid lavale, väga toredaid onusid, natuke möllu ja melu…ja läbi ta oligi, kõik see kauaoodatud Trash Fest II.
Ülakorrusel treenisime silmalihaseid jälle…rohkem kui veidi. Mr Brandon Lee oli seal ja, pff, paljud tegelikult. Väga ebakained noormehed.
Inva-WC, kus oli prügikasti taga peidus Laura kallis Herbert, jäigi meile suletuks. Üsna tuttav tunne, kas pole?
Magama sai…kunagi. Hommik möödus sündmustevaeselt ehk siis pakkides, telekat vahtides (Unikulbi!) ja end sadamasse veeretades. Whip ja Skinny ilmselgelt keeldusid minemast. Aga laevast jätsime nemad pakiruumi ja istutasime end Music Bari, kus laulis kahes setis keegi ilus itaalia tüüp – akustiliselt ja veidi mööda (sõnade mõtte, ja oi kuidas see häiris), aga hästi tore sellegipoolest. Duh. Õnneks oli ka Tallinn päikest täis nagu kõik Helsinki-päevad.
Fotosid…eh, Orkut, Photobucket, MySpace…kunagi viitan, kui miskit üles saan. Neid on kergelt öeldes palju.
Tallinnas selgus muidugi, et Sonic Roots on siinmail juba täitsa teada koosseis, Ammel esinenud ja mida kõike veel. Kurat! Note to self – järgmine kord võta aega ja uuri esinejate kohta miskitki välja enne!!!
