Hingede öö?
Kuna ema koputas keset rasket loomingulist protsessi ehk raamatu analüüsi kirjutamist aknale ning lehvitas uut igakuist moe- ja stiiliajakirja Cosmo, siis mõtlesin, et analüüsiks hoopis seda vahelduseks. Päästerõngaks on Ristikivi kõrval lahti, et ma ära ei upuks.
Alustuseks pritsisin randmele veidi kaasas olevat lõhna, mis esialgu lausa vastikult lõhnas, aga nüüdseks juba päris arvestatavat aroomi ninna saadab. Siis kukkus ajakirja vahelt välja kaalujälgijate retseptikogu. Suvalisest kohast lahti võttes jäi silme ette kakao-toorjuustufondüü. Ilusate värviliste läikivate piltidega raamatuke. Ahvatlev.
Ahjaa, kaanetüdrukuks seekord 22-aastane Mandy Moore, keda ma üldse ära ei tundnud ja arvasin, et tegu on mõne peaaegu 40-aastase rootslannaga (nagu too Eurovisiooni-tädi). Njah.
Cosmolik sel sekundil rubriik: tapvalt glämm soeng (ehk tupeeritud tukk pluss pats), loodusrahvalikud ehted jne. Kõõm sel kuul on - tähelepanu, tähelepanu! - must küünelakk!
Omal kohal on alatised 10 käsku, pikem (tõlgitud) intervjuu esikaanetüdrukuga - kas te teadsite, et neiu Moore on ilma kontsadeta 178cm pikk ja elab oma vennaga? - ja staaride suhteprobeelminurk.
Kuu vapper, vaba ja vallatu on Lenna Kuurmaa, kuu kompu abielus Urmo Aava. Vahele on kleebitud ka miski nahapuhastuskreemike.
Šopingu-nurgas on valdavalt roosad-rõõsad toonid ja naljakate loomapiltidega asjad. Edasi päevitusriiete piltide juurde. Siis on tavaline seksiartikkel, pealkirjade järgi otsustades on need suhteliselt samad iga kuu. Suhteteemad, millest ma pikemalt mõtlemata lehti edasi keeran. Edasi positiivsussüst, seekord midagi petturisündroomist, millest tuleks ilmselt üle saada.
Ohoo, Kadri Kask ka ajakirjas. Aga mitte meie, vaid keegi 23-aastane baaridaam. Ka pisike Rabarocki reklaamike on ära mahtunud siia. Juhhuu! "Miks mitte...hullumiseni rokkida?" Nipid ja trikid, kuidas nädalaga suveks ilusaks saada ning kuidas päevituskreemi õigesti kasutada (vist - ma lappasin kiiresti edasi sealt).
Lõpuks bikiinivormi saavutamiseks mõned harjutused, horoskoop ja Cosmo omakohus, kus tuuakse ära ka 200% stiilipuhas gooti femme fatale.
Hmm. Et siis hunnik säravaid reklaame, positiivsus, suvi, rannahooaeg, värvid, värvid, värvid!
Kosmiline nõuanne Skorpionile: Hoia raha kokku 10ndani, mil Jupiter parandab su finantsilist olukorda. Noh, 10. juunil ei tohiks mingit finantsolukorra paranemist küll märgata olla. Pigem - hullumiseni rokkida!
Tagakaanelt vaatab vastu alati ilus Catherine Zeta-Jones. Ja ei uppunudki ära.

Dr. Feelgood

Nii nii nii mõnus on üksi kodus istuda ja Mötely Crüe'd just nii kõvasti kuulata, kui ise tahan. Vend tuli siis koju, kui mina ärkasin. Vat mõnusat üksiolemist. Aga okei, tubade vahel on kinnine uks. Nüüd läks jälle ära. Volüüm natuke kõvemaks ja pole vaja karta, et keegi satub peale, kui ma juhuslikult juhtun oma toast teise hüppama paari naljaka keerutusega. Hee..mõnna mõnna

Võib-olla saab õhtul teisest nurgast lugeda selle toreda asja kohta rohkem. Võib-olla hiljem.
Igatahes selge on see, et lisaks igasuguse muu musa kõrval suudab midagi Mötley, BYB and Gemini sugust mu tuju eriti heaks teha. Või, noh, pigem nagu hüppavalt rõõmsaks ja mingil väga veidral kombel enesekindlamaks. Ehk tuleb see neist bad-ass motherfucking rockstaride mõjutusel. No mis siis, et ma pole pooltki nii ilus ja hot kui 40-aastased glämmrokkarid, aga...tühja sellest. Päris Lordi või Slipknoti maskide moodi ma ka vist välja ei näe...ma loodan.

Looks that kill

Well well...

Nii hästi nagu härra Bean seda oskab, mina küll kirjutada ei suuda. Lisaks on tal veel hullumoodi hea muusikamaitse.
Kuna Annu tegi toreda kokkuvõtte juba Rock Cafes toimunust, siis mul pole mõtet seda ümber jutustada. Härra Beani ülevaade on ka väga väga tore. Aga muus osas oli ka päris tore. Eriti kööginoaga sokkide lõikumine, pannkoogi(käkerdise)d ja kõik muu. Ning, veelgi enam, nägin mina ka, maalt ja mootorrattaga nagu ma olen, ära Pronkssõduri ning terve kvartali ümber tõmmatud politseilindid ning politseimehed ka. Täitsa skandaal kohe. Trolliaknast vaadates läheb mööda nagu iga teine maja ja park, aga ohsa jummel milline dramaatika muidu.

Veidi teine teema. Sarjas "Seks ja linn" mahtusid Mirandale jalga tema vana skinny-jeanside paar. Päev hiljem avastasin ma ka oma kapinurgast ühed vanad teksad, mis pärit väga heade mälestustega ajast umbes 2002 sügis-2003 varakevad. Vähemalt ma kandsin neid tol ajal viimati. Ja - oo vau - jalga mahtusid ja kuidas veel! Sama kitsad/laiad kui praegused, no okei, värvel on natuke kitsam, kuid ikkagi jalga läksid! Oh toredust.

Ja kui mälestuste peale jutt läks, siis Tallinna poole sõites oli peaaegu täpselt selline taevas ja ilm kui poolteist aastat tagasi ühele toredale üritusele sõites - suured vihmapilved ja vihm segamini päikesega. Kui armas. Ja selgi õhtul oli überlahe keikka.

Aga ma lähen otsin nüüd homseks heledamaid riideid, muidu on pildil ainult hele näolapp keset musta auku.
Linnanmäkisse! Palun?

Unesegased väikesed alleed...

Omamoodi kahju, et 100. postitus üsna tühi on. Mõttelt. Vend kuulab Kognitot segamini RHCP-ga, mina niisama istun ja otsin tegevust. Korraks piilusin siis siia arvutisse ka. Et kas teil uusi blogisid on või mis ameerika-reidis toimub.
Keskpäevast alates korraldasin tuba ümber, no vähemalt postrite osas siis. Paar maha, natuke rohkem uusi asemele, mõtlesin, et võiks midagi ümber teha. Uksel ilutseb nüüd väljaspool lillebukettidega koletistekamp. Telekas näidati riidest peegliraame, aga ma ei oska selliseid teha.
Siis uurisin CV-keskusest paari asja ja vabatahtlike lehelt uurisin veidi (sama hea, kui aastatööd lugeda), piilusin kapiuksele oma ümberringi toas ringi ja mõtlesin, et kui ma ära lähen, kas ma pean pildid siis maha võtma seintelt. Kurb omamoodi, kurb, et pole aimugi, mis saab. Aga ma ei taha enam üleeilset hilisõhtust olemist (ehk tohutut kurba tuju ei tea millest ja...ja mis sellega tavaliselt kaasneb), seega...seega ei mõtle.

Ja mis puutub No Big Silencisse, Metsatölli, The Suni ja Mushy'sse, siis - no appi, ma ju tahan! Küll ma alles tahan palju. *kortsutab kulmu* Liiga palju?
Oh, igatahes reedel peaks lõbus olema. Pärast seda võiks öelda: "Ma vaevu hingan." ;)


Sa läksid katki, kuid mis sust enam...

Keerutamata...

Mis sellest Tallinnast siis saab? Annu on, nagu ma aru saan, juba seal mingi aeg varem. Merli?

Oh pagan, peaks Hesse ära lugema. Ja need kokkuvõtted tegema. Olala, jama. Ja tuba vajab ka veidi ümberkorraldamist seinte osas.

Teises nurgas on mingi Euroka-update.
Ja mulle ei meeldi oma unenäod enam. Väga. Mõni on arvestatavalt normaalne (tänu neis figureerinud toredatele isikutele), aga need, mis eriti meelde jäävad on ühed suured nuhtlused. Nii halb ei saa ka ju olla... :S

Mwhahahahaaaa....


LORDI!!!! FUCK YEAH! (anteeksi)

Ühesõnaga ma olen näoist roheline, kes 15. juuli EUROVÕITJAID elusast peast näevad. AGA...aga...Järgmise aasta mais - Helsinki trip! :D

Nad väärisid seda, kohe tõesti. Olid show, aga oli laul ka juures!!! Super

Eestlastele: Metsatöll lavale ja tuleb ka kõrge koht!

Rock on

You're always ahead of the game
I drag behind
You never get caught in the rain
When I'm drenched to the bone every time
You're the first one to swim across the Seine
I lag behind
You're always ahead of the game
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the pack
I drag behind
You possess every trait that I lack
By coincidence or by design
You're the monkey I've got on my back
That tells me to shine
You're always ahead of the pack
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the rest
When I'm always on time
You've got A:s on your algebra tests
I failed and they kept me behind
I just gotta get off my chest
That I think you're divine
You're always ahead of the rest
While I drag behind
I drag behind
...

Ma lugesin "Stepihunti" tegelikult kõrvaltoas, kui see lugu mängima hakkas ja mu tähelepanu pooleldi sõnadele kinni jäi. "Stepihunt" on ju selline, hmm, masendav? Ilma erilise halva ega hea tujuta seda lugeda polegi midagi hirmsat. Masenduses oleks see viimne raamat, mida lugeda. Igatahes ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada.

Aga too laul on küll midagi sellist, mida ma ise kirjutaks, olgugi, et ma nii kirjutada ei oska, on mõtted küll üsna samad. Ma ei tea küll, kes on see "you", ilmselt kord üks, kord teine, tihtipeale mitmed kokku.

Pooled mõtted läksid nüüd kaotsi.

Naljakas, et inimesed nii krujad on. Või, kuidas öelda, mitte just kurjad, aga tunduvad nii. Või on see lihtsalt elu. Mis teid pidi selle looga seoses see mõte pähe kargas, ei tea. Aga on ju nii, et rõõmus inimene võib tuju nii ära rikkuda, et hullemaks enam minna ei saagi? Ehk tuleb see minu enda suurejoonelisest egotsemisest, et alati, kui mul on kurvem tuju, on keegi kõrval nii rõõmus ja elevil, et vastik hakkab. Kuidas saab nii? Või vastupidi - mitu korda on nii olnud, et mu rõõm ja üleni hea olemine kaob sujuvalt kellegi teise õnnetuse taha sellepärast, et ma muretsen üle sageli. Kord tekkis mul küsimus, et miks mul ei lasta õnnelik olla? Aga ega ma üksi pole ju. Igaühega juhtub nii ju.

Vot ja neil samadel kurbadel või tekitatud kurbadel hetkedel, neil aegadel, mil tuju on nullist nii mõnegi kriipsu võrra madalamal, sobivad need sõnad nagu rusikas silmaauku. (Imelik võrdlus, tegelikult...) Sellised mõtted, et mind lohistataksegi, või ei, ma ise lohisen kellelgi järel, ise ei tee midagi. Need on need päevad, mil kodu on viimane, aga ainuke koht, kuhu minna tahaks. Mis siis, et tänavad on tühjad ja hallid või külm ja üksildane on - ega kodus ka just parem pole.

Hmm, väga segaseks muutus see vist. Kusjuures mul pole mingit halba tujugi, üldse mitte. Ega head. Selline mõttetu vahepealne olek. Ma pole isegi õhtu pärast elevil. Milleks? Aega on. Alati ei peagi mingis erilises tujus olema. Mõtted valguvad laiali, lugemisele keskenduda ka ei õnnestu, aga peab lugema, muud ka teha pole.

Ah, kõik ja lõpp. Mis seal's ikka. Loeks parem uuesti Päevalehe artiklit kolmest noormehest, kes läksid nii ja kuhu nagu ise tahtsid ja teeks samamoodi. Uuu, Berliini punkarid, kus te olete?!?

"Maitseb parem kui varem"

Ei viitsinud meelde jätta, mis reklaamist see lauseke pärit on. Aga lause ise jäi meelde küll. On see üldse mingi normaalne lause? Maitseb parem kui varem? Minu meelest otsetõlge inglisekeelsest reklaamlooklausest "Tastes better than ever!", kuid selle vahega, et eesti keeles on see justkui väga valesti. Maitselt parem või maitseb paremini oleks vist normkirjakeele suhtes õigemad. Ma arvan vähemalt. Lihtsalt jäi silma ja kõrva selline tobe lööklause.

Muus osas justkui polekski muutusi. Ah, muidugi. Lordi! Terve loo ajal ma hüppasin köögitoolil istudes ja närveldasin, pärast käed värisesid ka, et kas ikka saavad edasi. Holland, mida ma arvasin küllaltki tugevaks, jäigi eelvooru kinni. Niisiis minu pöidlad homme Soome esindusele ja natukese ka Norra omale, kuna see lugu on lõpmata armas.

Seniks kuniks jälle näeme.

Muuseas, mu tuju on võimalik ära rikkuda sellega, et mind lõpuni ära ei kuulata. Nagu juhtus täna isaga. Ta on jah targem, aga kui ta ei tea täpselt, milles asi, tasuks mind ära kuulata veidi ka. Eks?

Nüüd on aga kõik.

Hommikul...vara...


"No okei, kooriga mingi pulm on."
"Ohoh."
"No aga tõesti, vahet ei ole, ma poleks niikuinii läinud - ma oleks õppinud!"
"Aga sa hakka täna õppima juba ja mine käi ära siis."
Ema, ma tõesti armastan sind, ausalt, kui sa said arul, et seda mul just vaja kuulda oligi. Ma ei luni enam ühtki koolilõpukingitust ja Itaalia reisil ma ei pea ostma kalleid nipsasjakesi ja võtan ainult söögiraha kaasa ja...ah, kurat...

*mõistus lahkus, pakib asjad ja läheb kaasa*


10. juuni olen mina ära. Fuck philosophy, fuck the choir, I simply DON'T CARE!!!!! (sorry keelekasutuse pärast)
Täna olen ma nagu viimne närvipundar.

AGA 10. juuni olen ma RABAROCKIL ainult selle ühe ja ainsa pärast, mis siis, et teisi häid on jube palju, ma lähen paar tundi enne ja lahkun tunnike pärast, aga NEGATIVE'ist ma ilma ei jää. Selleks on see liiga kuramuse lahe suvi, püha Christus!

*läheb närvitseb, paanitseb ja nutab edasi*


"We can't give up now, we're gonna make it somehow
In my sweetest dreams I'm with you
Even if somebody tried to stop my heart
I'm still alive I will never give up"

5. juuni - TV3, kell 21.35 - "Pahat pojat"!!! Jeeee :D

Annu - see on osaliselt sulle. Vihje: shirtless Jasper ja Peter ;) *teeb inglin'gu* Ei mina ei tea midagi, sa lihtsalt vaata.

Muu osas: nett on poolenisti tagasi. St et pooled lehed toimivad, aga 'eluks vajalikud' MSN, MySpace, blogindus jne ei toimi. Grr ja urr ma olen pahane. Ja vend pobiseb vaid, et tema ei tea ja ei oska ja kõik. No vähemalt sai mulle natukesegi netist tagasi. Appi, ma olen sõltuvuses?!? Ohjah, mis teha, tänapäeva jumalad ja eluks vajalik doos.

Anyway, magamaminek ning homme juuksur. Ohjah, ega sealt ka midagi oodata pole, sama jura. Tahaks ka, et mulle sobiks nt tumepunane ja tukk. Olalala, that'd be fun.
Aga ma nüüd uurin, kas ma kuidagi saaks ikkagi oma neti tööle...Ciao!

Hmmh, venna arvutil kirjutamine on keeruline. Kui egoistlik, kuid ma pole enam harjunud nii kõrgete klaviatuuriklahvidega. Kirjavigu ikka vist tekkis nii, et vähe pole. Ma ei viitsinud üle ka kontrollida. Ja venna arvutit kasutan ma põhjusel, et mingi mulle teadmata põhjusel pidi ta Windowsi välja vahetama või midagi ning sellega kadus mu netiühendust müstiliselt. Tagasi ka ei tule. Isa ka ei osanud - Windows XP pole just ta kõige lemmikum, aga et 98-l ka keeldus nett töötamast, siis peab venna ära ootama.

Mtv on geniaalne. Tabasin hetke, kui lõppes miski räpp ja hakkas Nickelback, klõpsisin veidi ringi ja pöördusin siis selle juurde tagasi. Päris ilus laul oli. Edasi oli mingi eriti mõttetu räpp Jay Z-ga esiotsas. Seejärel ALicia Keysi unplugged lugu koos Maroon 5 lauljaga. Edasi Silbermond. Edasi ma ei viitsinud vaadata. Ma pakun, et räppi tuli jälle. Nii et heade lugude tabamiseks pead sa istuma tükk aega teleka ees ja ootama, mõeldes välja mooduseid, kuidas iga kahe loo tagant mängitav minu jaoks üdini pointless räpp ära ei tüütaks. Isegi videosid ei saa kritiseerida, sest esimesega oleks kõik öeldud vist. No välja arvatud see, et Jay Z puhul olid tantsijad nii naised kui mehed nind enam-vähem riides. Mehed olid vähemalt ülikondades, mis ei tähenda seda, et tants oleks kena olnud.

Huvitav, kas ma võiks siia arvutisse uuesti MSN installida või tekitaks see mulle väheke jama hiljem? Ma igaks juhuks ei riski. Aga kui huvi, siis Nickelbackist ja üldse on siin rohkem. Ehk siis pikk jutt minu arvamust ehk uus bloginurk. Väga palju ei tasu sellest küll loota. Hetke ajel tekkis mõte.

Päeva lugu - "If Everyone Cared"

Nii jah


Ma vist hakkan igatsema oma kaske akna taga. Iga kord, kui ma aknast välja vaatan, on ta seal, seisab raudkindlalt omal kohal. Noh, muidugi on ta seest päris tühi ja võib väga suure tormi korral lihtsalt pikali kukkuda. Ka meie katusesse. Aga seni on veel korras kõik. Igtahes praegu paistab tänavalambi kollane valgus kaselehtedele peale altpoolt ja puuvõre kumab kuidagi eriliselt.

Sama eriliselt närviliseks teeb mind hetkel see, et ema magab. See tähendab, et ta tõuseb mingi (teadmata) aja pärast uuesti üles ning hakkab köögis sebima. See omakorda tähendab, et mul pole õrna aimugi, millal praeguse ja homse hommiku vahel ma need muffinid ära teen. Kohe ei saa, sest ta võib iga hetk alla tulla. Kell üks filmi ajal? Vabalt, kui ta siis keset toimetusi poleks just. Hommikul kell kuus? No ei, magada tahaks ka. Pagan, midagi võiks üllatusena ka tulla ju talle, eks? Mis siis, et ta eile või täna just pobises, et oi, jälle see jama. Ise muigas samal ajal - ootab niikuinii midagi. Järelikult..."mahlaga" juba jäin vahele.
Muuseas kõike magusat on nii palju, et...muffinite jaoks pole ruumigi enam vist. Ema tõi mulle inka eest Geisha kommikarbikese väikese, jäätist on ka, viinamarju ja midagi on veel vist. I feel fat.

Ma lugesin üht blogi just, kus autor kirjutas natuke kontsertidest ja nii. Sellele lisada naljaga tehtud kutse välismaale. Kokku seeb see segapundar igatsuse ühe koha järele. Mitme vist lausa tegelikult, aga...aga jääbki agaks.

Mis siis veel? Aa, et "Sõbrapäev" näidendina oli väga tore. Kohati hästi tuttav. Hirmutavalt tuttav mõnel hetkel. Aga see päris päev, seda ma kardan. No järgmist siis pelgan, kartma pole päris õige sõna vist. Pelgan jah. Arusaadavatel põhjustel. Siis ma muretsen veel natuke kellegi pärast.

Aga homme ma lähen kinno. Enne seda, varahommikul lähen lilli ostma. (Isa suutis jälle tüütuseni pärida, kes, mis, kus, millal. Ma suudan ise ka vahel. Ausalt. Aga tore on, et ta muret tunneb.) Siis laulma. Vahepeal on jumal teab mis tegevus - söön muffinikäkerdisi?
Ühesõnaga midaiganes. "Ja midaiganes..." laulis Ultima Thule. Jube hea laul. On kellelgi?

Sai küllalt pikk ja pooleldi pointless? Well, anyway mul oligi igav.

I could write a story...


But I won't. I just want to say thank you to those who believed. Hehe.

Okou, ma olen peaaegu terve tahvli maasika ja vaarika tükidega shokolaadi ära söönud. Ee...jah. No igatahes tore päev.

Merli, mul tuli ka eile öösel meelde, et teatrisse pidime minema ju laupäeval. Hmm...Ma mõtlen, et äkki ma lähen siis hoopis pühapäeval? I can't wait any longer! Ma jooksen lõpuks kell kuus proovist ära täna. :D

Ciao!

Te võite vabalt mulle karjuda, et mida kuradit ma ometi vingun. Palun! Aga lihtsalt...Ma ei taha Itaaliasse. Kordki elus ma ei taha reisima, vaid tahan jääda Eestisse! Ma ise ka imestan. Aga tõesti. Oleks see tavaline pakett, vahetaks muu aja vastu ja oleks siinsamas, kodumail.
Ja poleks veel näiteks filosoofiat ka...*unistab*

Rabarock - Misfits (no äkki hakkab meeldima, legend ikkagi), Hardcore Superstar, No Big Silence, Oomph!, vaataks ära ka Slide-Fifty, Suburban Tribe'i, Cleaning Womeni, Brides In Bloomi, Ultima Thule jne. Saaksa ära maitsta tõsise rock-festivali siinsamas Eestis.

Sealt edasi paar päeva vaba ja Metallica. Okei, see on niikuinii.

Siis oleks veidi aega vaba ja juulis oleks möllu natuke. Ok, paar päeva. Ehk siis The Rasmus - no tõesti, selle asemel, et Vatikani muuseumis istuda, hüppaks ma parema meelega Stroomi rannas jalgupidi vees lava ees. Ausalt. Ja edasi pärast mõnusat ööbimist Tallinnas sõidaks naksti Haapsallu ja veedaks järgneva öö pärast Lordit jällegi rongijaamas.

No kõvad plaanid nüüd tulid küll jah. Aga idee on selles, et ega lahe suvi ja värk, aga mul on alati midagi puudu ja midagi rohkem vaja ja seekord on need 'midagi ja rohkem' käegakatsutavalt ligidal, jummel, kilomeetrite küsimus, paar tundi. Ah mis ma ikka vingun. Lihtsalt Eesti on vahel väga vahva koht, kus olla ja toimetada. Säravate laemaalingute asemel tahaks kohalikku sinist taevast ja tõmmude ilameeste asemel siinseid kohati külme roki- ja muid mehikesi koletisi vahtimas ;)

Selle asemel, et elada minevikus või unistada tulevikust, püüa elada rohkem olevikus. Nii kirjutas horoskoop täna.

No mida? Eile ma peaaegu pool päeva viibisin tulevikumõtetes ning õhtul vähemalt pool tundi ühes väga armsas ja kallis minevikuhetkes. Tulevik hirmutab, minevik on ilus, olevik - juba möödas. Eks ole sageli ju nii, et oodatav või juba möödunu on palju toredam ja köitvam kui hetkemoment. Kes poleks tunnis unistanud suvevaheajast või nädalavahetuse plaanidest või mõelnud tagasi millelegi hoopis huvitavamale kui energia jäävuse seadusele?
Võib-olla olen ma siis liialt, ma ei teagi, mis sõna kasutada tegelikult. Naiivne? Hmm. Pea laiali otsas ja keskenduda ei suuda? Oh, neid hetki, eriti koolis, on küll ja veel olnud. Või, tähendab, oli. Vahel on lihtsalt hästi mõnus põgeneda olevikust ja reaalsusest kuhugi mujale. Vahet pole, kas minevikku või tulevikku või pelgalt fantaasiamaailma. Vahel on see isegi liiga hea, nii hea, et põntsatusega tagasi olevikku ja reaalsusesse maandudes on lausa valus.
Praegu tunde enam pole ja kodus ka heast peast unistama ei hakka, muudki teha tavaliselt. Aga kõige tihemini siis näiteks bussis istudes-seistes, pleier mängib ja mõtted jooksevad - ükskõik kuhu või kelle juurde. Parim teraapia, neh?
Peaasi, et endal oleks hea. =)

By the way - mina olen igatahes nüüd homse pärast närvis. Kes laupäeval kinno tuleb?

Pääasia on kuintenkin pitää hauskaa!

...

Ma tänan M. Schumacherit ja tema tiimi, et ta täna võitis. Toredus.
Ma tänan oma venda, kes allakukkumisohus postri laealuse ääre kinni kleepis.
Ma tänan oma isa, kes tegi imenämma lõunasöögi täna.
Ma tänan vahelduseks ka Teddy't, kes iga kord on olemas, kui mul on vaja kedagi kallistada või kuhugi pisaraid peita.
Ma tänan oma jalgratast ja tema pidureid, mis töötavad hästi ja hoiavad ära õnnetused, kus ma rattaga ja ilma keset teed ringi sebivatele väikelastele otsa sõidaks.
Ma tänan toredat autojuhti, kes mu üle tee lubas - ma olekski jäänud sinna ootama vist.
Ma EI täna seda väikest kriipivat asjandust kurgus, mis neelamise hullupööra valusaks teeb. Ebameeldiv olukord.

Ma tänan peaaegu hüperigava päeva eest.


Persse see maailm
/---/
ma nüüd lahkun!
(ma vabandan ropu sõna pärast)

Ah, ja rohkelt edu inglise keele suulises osas!

Kasutades ära veidike Annu blogi...

Teate kui raske on end vedada inglise keele materjalide juurde? Eriti kui pleieris möllab, või tegelikult disko-glämmitab, The Ark ja hetkelise koristustuhina käigus haarasin kuskilt nurgast tolmuimeja ja põrandalt kadusid igasugused ollused.

Ja sealt edasi. Isegi kui ma oma poolisiklikku toakest armastan tema armsate postritega kaetud seinte, plaadihunnikute ja segamini laua pärast, on see vahel mulle ikka nii närvidele käiv. Näiteks - ükskõik kui tihti sa ka tolmu ei pühi, on see ikka kuskil heleda kihina olemas. Ja igale poole ei saa ligidale ka - kas või minust kolmkümmend sentimeetrit vasakule jäävate mustade kastide kallale on võimatu minna nii, et netiühendus ei katkeks. Kui see juhtuma peaks, on kellelgi jama lahti.

Rääkimata sellest, et siin on liiga palju riiuleid. Võiks olla ainult voodi, laud ja üks riiul ning võib-olla ka mõni suur mõnus kott-tool. Aga no ei.

Lisaks ma panin tähele, et meil on siin kõik nii kulunud ja vana. Näiteks põrand tundubki kogu aeg must, sest paarist kohast on alumine, hoopis teist värvi sinine kiht näha, mingid müstilised plekikesed on igal pool (nende eest ma 'tänan' vanaisa eelkõige) põrandal jne. Loetelu võiks jätkata, aga igavaks läheks.

Igatahes ma tahaks kogu mööbli välja vedada, põranda ära värvida nii, et vanad kihid maha kraapida enne alt (on see üldse võimalik, isehakanud remonditibi?), pooltest asjadest lahti saada, olles kordki julm (mul on kalduvus igasugused pisikesed asjad alles jätta, mis võiks midagi või kedagi kunagi meenutada), ning muuta oma tuba kuidagi võimatul moel ämblikevabaks. Uih.

Ah, ja eile rattaga sõites kargas pähe mõte, et kui ma ära peaks kolima, siis ma ei saagi ju rattaga sõita, sest see ratas on põhimõtteliselt ema oma. Vaevalt seda mulle kaasa antakse (kuhu iganes siis) ja vaevalt ma ka endale kohe ratast hakkaks ostma. Miljonäri, palun? Üldiselt mõne asjaga ongi viimasel ajal nii, et ma mõtlen, kuidas nendega näiteks aasta pärast on. Näiteks tolmuimeja - ma olen peaaegu veendunud, et seal (kus iganes) uues kohas mul pole sellist asja olemas. Kühvel ja hari - jee! Või näiteks, et kas ma saan selles nii nimetatud uues kohas paar postrikest seinale ka kleepida või jäävadki need veidi aja pärast sahtlisse meenutamaks...praegust. Üldse on naljakas mõelda sellele, et kes mulle poest mahla hakkab tooma, kui ma haige olen. Emme? Issi? Oh ei. Eriti kui (mu väike unistus teoks saab ja) ma Soome kolida saan. Oh sa püha mammut - kes mul kolida aitab siis? Kümne kohvriga (mida mul pole) vist üksi laevale minekuga ja sealt edasi toimetamisega eriti hakkama ei saa. Või...või...äkki...

Eeh, kergem oleks hetkel vist lihtsalt inglise keelt kordama minna, eks? Parajalt segane, kuid siiski vähem kui need monoloogimõistatused.

Huvitav, kas ma saan kõlarid ka kaasa võtta või vajatakse neid siin veel?

Ma lähen panen nüüd akna kinni.

My first date.

Isal oli õigus - jaki väljavahetamine teise pluusi vastu oli hea mõte, muidu oleks liiga kuumaks läinud. Me sõitsime meie juurest ühe sillani ning siis teiseni, tuul vuhises juustes. Poleks arvanudki, et see esimene nii tore on, välja arvatud see pisike juhus, kui keegi väike laps meile teele ette jooksis. Aga piduritega tal probleeme pole. Minu roosad põsed ja temal neljas käik. Kuulasime vaid nelja lugu - üht igalt järgnevalt artistilt: Bullet For My Valentine, The Sun, Hn'D, CKY. Esimest ja teist neist näen ma ju veidi rohkem kui kuu aja pärast, aga tal pole piletit.

Hihi. Tahaks veel. Nii hea oli.

My first date with mr B.I. Cycle

armund narri ei morjenda ilm...

Nonii. Päeva kaks laulu: Tanel Padar & The Sun - Tüdrukune ning Hn'D - Vaevu hingan.
Kohe vägaväga päeva laulud. rok rok all the way!!!

Ja peale selle:
26. MAI - ROCK CAFÉ - Hn'D ja THE SUN!!!



vist kõik

sa mõjud mulle rohkem kui vein...