You're always ahead of the game
I drag behind
You never get caught in the rain
When I'm drenched to the bone every time
You're the first one to swim across the Seine
I lag behind
You're always ahead of the game
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the pack
I drag behind
You possess every trait that I lack
By coincidence or by design
You're the monkey I've got on my back
That tells me to shine
You're always ahead of the pack
While I drag behind
I drag behind
...
You're always ahead of the rest
When I'm always on time
You've got A:s on your algebra tests
I failed and they kept me behind
I just gotta get off my chest
That I think you're divine
You're always ahead of the rest
While I drag behind
I drag behind
...

Ma lugesin "Stepihunti" tegelikult kõrvaltoas, kui see lugu mängima hakkas ja mu tähelepanu pooleldi sõnadele kinni jäi. "Stepihunt" on ju selline, hmm, masendav? Ilma erilise halva ega hea tujuta seda lugeda polegi midagi hirmsat. Masenduses oleks see viimne raamat, mida lugeda. Igatahes ei tahtnud ma üldse sellest kirjutada.

Aga too laul on küll midagi sellist, mida ma ise kirjutaks, olgugi, et ma nii kirjutada ei oska, on mõtted küll üsna samad. Ma ei tea küll, kes on see "you", ilmselt kord üks, kord teine, tihtipeale mitmed kokku.

Pooled mõtted läksid nüüd kaotsi.

Naljakas, et inimesed nii krujad on. Või, kuidas öelda, mitte just kurjad, aga tunduvad nii. Või on see lihtsalt elu. Mis teid pidi selle looga seoses see mõte pähe kargas, ei tea. Aga on ju nii, et rõõmus inimene võib tuju nii ära rikkuda, et hullemaks enam minna ei saagi? Ehk tuleb see minu enda suurejoonelisest egotsemisest, et alati, kui mul on kurvem tuju, on keegi kõrval nii rõõmus ja elevil, et vastik hakkab. Kuidas saab nii? Või vastupidi - mitu korda on nii olnud, et mu rõõm ja üleni hea olemine kaob sujuvalt kellegi teise õnnetuse taha sellepärast, et ma muretsen üle sageli. Kord tekkis mul küsimus, et miks mul ei lasta õnnelik olla? Aga ega ma üksi pole ju. Igaühega juhtub nii ju.

Vot ja neil samadel kurbadel või tekitatud kurbadel hetkedel, neil aegadel, mil tuju on nullist nii mõnegi kriipsu võrra madalamal, sobivad need sõnad nagu rusikas silmaauku. (Imelik võrdlus, tegelikult...) Sellised mõtted, et mind lohistataksegi, või ei, ma ise lohisen kellelgi järel, ise ei tee midagi. Need on need päevad, mil kodu on viimane, aga ainuke koht, kuhu minna tahaks. Mis siis, et tänavad on tühjad ja hallid või külm ja üksildane on - ega kodus ka just parem pole.

Hmm, väga segaseks muutus see vist. Kusjuures mul pole mingit halba tujugi, üldse mitte. Ega head. Selline mõttetu vahepealne olek. Ma pole isegi õhtu pärast elevil. Milleks? Aega on. Alati ei peagi mingis erilises tujus olema. Mõtted valguvad laiali, lugemisele keskenduda ka ei õnnestu, aga peab lugema, muud ka teha pole.

Ah, kõik ja lõpp. Mis seal's ikka. Loeks parem uuesti Päevalehe artiklit kolmest noormehest, kes läksid nii ja kuhu nagu ise tahtsid ja teeks samamoodi. Uuu, Berliini punkarid, kus te olete?!?