Retrofleksseid tremulante, frikatiive ja velaarseid klusiile saab muude tegevuste kõrvalt ka õppida. Näiteks siis, kui korteris ööbima juhtuvad külalised pole korteris. Paar tunnikest rahu ja vaikust ja paberihunnikuid ja mõistetamatuid mõisteid. Aga polnudki nii hull ja morfoloogia töö nädala aja eest läks väga palju paremini kui ma arvasin ja loota julgesin. See võiks ka nüüd hästi minna - ma olen alati natuke ebausklik või naiivne või midagi olnud, et kui eksamipäeval paistab päike, läheb hästi. Päike paistab!

Ja mina istun toas, närin porgandeid, joon kakaod ja mõtlen, et võiks ju Halloweeni tähistada. Tjah, kõrvitsat pole, porganditega midagi suurt ära ei tee ja keegi vist ei pea seda väga tähtsaks pühaks ka. Ehk siis asi jääb õhtuse filmivaatamise juurde.

MTV - Guns'n'Roses "Don't Cry"

ps - Roisin Murphy kontsert jääb ära ja pileteid ostetakse tagasi, nii et kõik, kel pilet, minge nõudke raha tagasi.

pps - Orkuti Today's fortune osakond teatab mulle: You will pass a difficult test that will make you happier. Difficult test osa oli, pass osa võiks ka olla. Ja kes ütles, et horoskoope ja taolisi ei tohiks lugeda? =)

Natuke elektroonikast

Kas see poleks mitte armas telefon, mida omada? Saksamaa oli täis T-Mobile'i poode, ja ma ei osanud neid kunagi ilmselt vääriliselt toredaks pidada. Nüüd oleks küll üht siia vaja, mis siis, et rahakotis, õigemini pangakontol olevast jääks puudu, eks üks selline kenake endaga koju tuua, aga ilus oleks kas või vaadatagi.

Aga ilus on vaadata ja veel parem kuulata on Vanity Beach'i. Eriti tasuks neile üks kuulamistiir peale teha, kui Metal Hammer nende kohta paar nii...innustavat sõna ütleb:

"With the high-sex camp pomp pout of Scott Weiland, the sleazy metallic meat of Skid Row and the electronic perversion of Children Of Bodom, they sound like Motley Crue's souls look like: dark, sexy, sleazy and totally shameless. They sound like they'd sleep with your girlfriend/wife/mum and film it for you as a birthday present."

Kõlab ju hästi, eks? Mötley Crüe hinged, ilus süntesaator, bassisoolod, headbangi-kitarri kui vaja ja kõike täiesti parajas koguses. Ja ärge unustage videosid.

Köögi- ja koogijutud

Laura on Narvas ja minagi sõidan homme koju, täna juba õigemini, aga ikkagi oli koju tulles toidupoekott täis ja raske. Neist asjadest pole enam midagi järgi, kuna need koondusid kõik kenasti kaheks koogiks. Idee poolest vähemalt.

Kui ma emaga veel kell pool kaksteist öösel rääkisin, oli mul alles kirju koer valmis. Poolenisti omaloomingulist torti ma alles hakkasin tegema. Kui see ka valmis sai - peale lõputuid nõudepesusid, paanikat köögis ja mökerdamist -, oli kell 1.10. Nüüd on umbes pool tundi hiljem, nõud jälle pestud ja jube uni on. Aga asjad on veel täiesti pakkimata, juuksed pesemata ja üldse kõik laiali ja laokil. Nii jäigi külmkapp pesemata. Nojah. Ah, ja ma pean hommikul kell 8.10 saksa keeles olema. Apua!

Aga kui on tahtmist ja head muusikat, võib poole ööni ka kooke teha. Kui ainult oleks keegi, kes jäägid ära sööks - pudingu ja ananassitükid ja virsikud. Hommikuni neid hoida ei saa ja kedagi teist ka pole, kes sööks. *igatseb Laurat* *inglinägu* Kõht on vastikult täis ja pudinguisu kadus kauaks ära.

Cake, anyone?

Hmh, see ei näe ju üldse esinduslik välja. Anyways - happy birthday, mum! Äkki maitseb paremini kui välja näeb =)

Nüüd tean ma ka, mis ja kes on emod. MTV Top 10@10 järgi on need sellised (enamjaolt ameerika) bändid, kelle liikmed (piisab kas või lauljast) kannab silmalainerit või üldisemalt siis natuke meiki, on tumeda- ja pikajuukselised ja jube pilpad ning kes metalheadide alla ei muusika ega välimusega päriselt ei klassifitseeru. Näiteks Billy Talent, Good Charlotte etc. Okei, My Chemical Romance'i valikust saab aru ja Panic! At The Disco omast ka. Ja noh, Tokio Hotel...I'm not even going to bother talking about them.

Aga kõige parem oli see, kuidas ma, Billy Talentit kuuldes, pobisesin omaette, et AFI't nad ju ometi ei laseks selles saates, nad ju ei teaks neid, nad ju ei arvaks ometi et...Ma jõudsin ainult selja pöörata, kui tuli liiga hästi tuttav klõps, klõps, klõps, klõps ja 'Waen you warmth to turn away..." Argh, stupid, stupid people!

Mää neile lammastele.

Okei. Sorry for the ranting. Aga et...Ma olen ka nüüd emo? Mida iganes see ka tähendama siis ei peaks. Mul on ka silmalainer. Voh.

Aga ristimine oli lahe. Tõrvikutega rongkäik Patarei vangla juurde, ärev (ja pikk) ootamine väravate taga, kuni lõpuks sisse lasti. Grupi kaupa. Silmad seoti kinni ja poolpimesi veeti meid, õigemini vedasime me end mööda linti ise, mööda valguse teed, kus piserdati meid inspiratsiooniveega (mingi käärima läinud õunamahl?), pühiti ära laiskus, kästi välja sülitada nõmedus ja pandi ust taguma - nii tulla tarkus. Ja lõpuks tantsiti polkat (meie juhul lihtsalt mingi hüplemine), keriti kõik ~200 rebast kahte elavasse lõngakerra ja kamandati vannet andma ning rektori kõnet kuulama. Meie elu ilusaim aeg algas. Eks näis.

Täna küll väga ilus ei tõota tulla, kui pool kodutööd tegemata. See, mis käib ettekande kohta. Apua!

Kaubamajas keset kingi, kotte ja sadu inimesi polnud üldse seda tunnet, et poolteist tundi hiljem peaks kontserdil olema. Aga kui esimene külm tuul näkku puhus ja vihma pähe sadas, tuli see pisike keikkanärv sisse. Oh, mõnus.

Aga mida ma ikka luuletan, asja juurde. Linnahall, 10. oktoober ja Apocalyptica.

Uksed pandi täpselt kell 19.59 kinni, sest punkt kell 20.00 tuli Stam1na lavale. Ja oi kuidas tuli. Heli on nii jube, et peale imeliku kõva rögina ja müra sealt väga midagi ei tulnudki. Paari loo pärast läks asi natuke paremaks, aga ikkagi oli jube vastik lihtsalt istuda, pead vangutada ja põlve nõksutada. Kaua võib? Treppidelegi ilmusid paarikaupa mehikesed, kes istuda ei suutnud. Üks neist jooksis, juuksed lehvimas, trepist alla, rääkides turvamehega ja näitas sõpradele, et võib alla tulla, kaks pöialt püsti. Ma kõõritasin ka eesistuvate inimeste peade vahelt, mis toimub, haarasin fotoka, jätsin koti emale ja jooksin trepist alla. Piinlik oli istuda. Eriti, kui Stam1na laulja ütleb kahe loo vahel, et imelik on, et rahvas istub - nagu kooliõpetajatele mängi. No vaju või maa alla.

Apocalyptica tuli täpselt kell 21.00 lavale. Täielik organiseeritus või soome täpsus või mis? Heli oli selleks ajaks juba korras, ma arvan vähemalt, sest lava ees ei kuulnud väga mujalt tulevaid helisid. Vasak kõlar olla mitte helisid edasi andnud osa kontsertist. Kahju. Igatahes...Rahvast muudkui kogunes sinna lava ette ja juba päris kontserti tunne tuli. Ei mingit rahulikku plaksutamist, jalg üle põlve. Käed õhus, juuksed lennus ja otsi aga, kust kõri nurgast rohkem häält välja tuleks.

Bänd oli muidugi lihtsalt super, kõik neli tšellisti ja trummar Mikko. Liiga hea näide, kuidas klassikaliste instrumentidega mitteklassikalist muusikat mängida. Välja arvatud see üks - "Hall of the Mountain King", mis suutis veel kord lõua põrandale kiskuda - kuidas on võimalik oma käsi nii kiiresti liigutada ja sejuures täiesti korralikult veel meloodiat mängida? Eh, jah. Müstika. Aga oli uusi ja häis lugusid, oli vanu ja ikka veel häid lugusid, omaenda ja covereid Metallicalt ja üks ka David Bowie'lt. Coverite ajal, välja arvatud see viimane, oli laulupidu nagu kohane. Mis siis, et saja eri häälne, aga ikkagi laul.

Lisalood algasid "Nothing Else Mattersiga", mis tahes-tahtmata tuletas Metallica kontserti meelde. Sama kuradi hea, lihtsalt teistmoodi. Ja kui kolm lisalookest läbi, polnud kellelgi ikka veel küllalt, kuigi tundus nagu, et kontsert on nüüd läbi. Aga ei. Lava ees olijad jäid lava ette, et karjuda, plaksutada, trampida ja hüpata. Tahtsime veel ja saime ka. Ühe lookese, "Seemanni" leidsid nad veel meile mängida, tänades publikut tulemast ja neidki, kes kannatama pidid. Kes kannatas, ei tea, sest kannatada polnud seal midagi, ainult nautida. Muusikat, onusid laval ja suurepärast valgustööd. Kusjuures, see, et Mikko Siren neil nüüd bändis on, annab ikka väga palju juurde. Mitu korda jäin ma lihtsalt trummiosasid kuulama? Liiga mitu ilmselt.

Pildid tulid jubedad muidugi.

Argh, veel tahaks. Naaatukese veel.

Ja siis sai kaelavalu peaaegu täiesti ära kaduda kui tuli uus. Laupäeva õhtul nimelt, kui Sindi-idee sai trollist maha maetud. Jäi siis pitsa, kook ja Rock Café. Tore oli, oli ilus Helena, olj Hendrix, oli must pühapäev ja suitsu.

Helena Nova ajal jäi publik häbelikult meetreid lavast eemale ja ainsad, kes lavale ligemale julgesid minna, olid fotograafid, kellele siis bänd lõppematult poseeris, kuna publikuga polnud midagi peale hakata. See selleks, muusika oli hea. Kiire ja kõva ja täpselt nii toores, et oleks hea ja ruumi, kuhu minna.

Gimme Hendrix...eh, piinlik on, aga ma oskan ainult öelda, et hea kitarr oli.

Plekksaapad mängisid eestikeelset Black Sabbathit. Kael siiani valus neist. Ja kuidas. Ja valgus oli neil ka hea, rääkimata siis muusikast.

Smõuk. Tjah, vahelduva eduga hea ja mitte nii huvitav. Oleneb kellaajast ja tujust ilmselt. Need kiired venivused oli tegelikult väga meeldivad, aga ju siis polnud täpselt sellise muusika tuju. Mõnel muul korral ja varem kui kell 1.30 öösel ilmselt läheks paremini peale.

No ja siis me siis istume, kael valusad, nina kinni, hääl poolenisti kuskil lava alla kadunud ja ikka veel natuke unine olla. Nagu ikka vist.

Laura, ma loodan, et sa loed seda :D

Khm. Niisiis too laupäeva õhtu, kui me poole trollisõidu pealt linna arvasime, et me ikkagi ei sõida Pärnusse. (Trollisõit tõesti on juba üks hobidest)

Köök. Jägermeister. Coca Cola. Ja Laura, kes neid kaht viimast tarbib. Ülilõbus on. Noh, kuni selle ajani, kui ma kuulen kolksu ja pool lauda, mille keskel seisab ruuter, on uputatud Jägeri-Coca segu alla. Tjah. Viis millimeetrit oli netiühenduse kadumisest puudu. Ühesõnaga - purjus Laurat mitte kunagi silmist lasta. Ega põrandat pesema, sest siis tekib uus ujutus põrandapesupangest ja mulle (või kellelegi teisele juuresolijale) kukub põrandapesuhari pähe.

Njah, püksid ja sussid lõhnavad nüüd järgmise pesukorrani Jägeri järgi. Mõnna.

Ah, ja hommikul oli elutoas kohviujutus, kui Laura kohvitass põrandal ümber kukkus. Ja minu porgandimahlatilgake. Aga noh, täna on ikkagi kuupäev numbriga 13, nii et...Mis siis, et 13 toob tavaliselt õnne. 13 ja 6 ei sobi vist kokku. 13 ja reede on senini VÄGA ohutu tänasega võrreldes olnud. Mainimata eilset õhtut, kui tänased äpardused alguse said - poes kukkusid asjad kokku, kui me nende ligidalegi läksime. Hmm...

Ma ootan ülisuure põnevusega, mis pärast Rock Cafes juhtuma hakkab. (A)

Aga tänane menüü:

Ise tehtud (ja kuradi hästi tehtud) pitsa

Meekook pirnidega, jäätise ja kookosehelvestega.

Homme saab jäätisekokteili, valida pirni ja ananassi vahel.

Tahab keegi veel GayBari külla tulla nädalavahetustel? (Siis saab süüa)

Mis siis, et Ecco kingad kõige stiilsemad pole ja võib-olla väga igavad välja näevad, läbi lompide on nendega vihmasajus väga mõnus jalutada, parem kui kummikutega isegi. Nad on soojemad kui kummikud ja mugavamad ja jalad jäävad sama kuivaks. Oleks siis veel midagi kinnaste sarnast, et sõrmed otsas ära ei külmuks, oleks see tegelikult suurepärane ilm jalutamiseks. Kui vihmavari ei ähvardaks tuules murduda või ära lennata ja kui kõnniteele ohtlikult ligidal sõitvad suured auto tervet külge täis ei pritsiks. Aga kui jõudagi Stockmanni pooleldi uppununa, pole sel ka mingit tähtsust.

Vabatahtlikult ma sinna väga ei kippunud, välja arvatud siis porgandimahla ostma. Kümme minutit ja silmad valutavad. Rahvamassi elab suurepäraselt üle, isegi selle ülitotra klimberdamise nimega muusika pole tappev, aga need kollased sildid, nende tohutu hulk, paneb silmad valutama. Niisiis ilma peatusteta võtta, mis vaja, ja minema! Porgandimahla oli terve riiulitäis, aga kahtlane tunne on, et puudu jääb. Minul see tähendab. Pooleliitrine pudelike saab kuidagi väga kiiresti läbi. Õhtuks on mõlemad läbi, nii et...

Ja kui päris aus olla, tahtsin ma ju Apocalypticast kirjutada. Aga seda teeks mingil sellisel hetkel, kui mu voodil poleks hunnikut asju ja selja taga ei lihvitaks seina. Läheks arvutiga kuhugi mujale, aga väljas on võimatu ilm (mina kui vihmaarmastaja ei peaks kaebama, aga arvutit ma ilma arvutikotita sellise ilmaga uksest välja ei vii)

Hah, "Kodu keset linna" taustaks mängis just hea kolm minutit või kauem Apocalyptica...üks lugu. Nime jään võlgu. Aga, kurat, hea oli! Nii see kui live.

*demonstreerib ülbelt, et internet töötab lõpuks, kui korteriomanik teises toa otsas tööd teeb* Muhahaa

*jupp laupäevast*

Koristada vannituba, mille seinal paar päeva tagasi tarakanid paaritusid, tundub kuidagi väga orjalik. Eriti kui see vannituba näeb ilma nende tüütustetagi jube välja. Meeleheitlikud katsed muuta seda kohta natukenegi puhtamaks lihtsalt ei lähe läbi. Ja siis on vä4ga irooniline, kui Vince Neili kare h\'e4\'e4l karjub kõlaritest: "So be sure that you are making the best of life /---/ and don't be a slave to someone else..." Making the best of life surely involves cleaning gross bathrooms and being afraid of a cockroach walking across your feet any second. Kahju, Mr Reznor, aga see 'happyness in slavery' ei kehti alati.

Aga muidu on täitsa mõnus - veeta laupäeva absoluutselt mitte midagi tarka tehes, teades ometi, et peaks. Päike paistab v\'e4ljas, isegi kui kaks minutit tagasi sadas nii, et õhk oli hall.

Ja jäkuvalt süüakse mitteglamuurses GayBaris täiesti mittetudengilikult - pannkooke õunte või šokolaadikreemiga, viineri- või õunapirukaid. Selveris on laadapäevad, noh. Ise tehtud, hästi tehtud peale selle.

"Don't forget to be the way you are"

*jupike tänasest*

MEIL ON INTERNET! KORTERIS! khõm

Neetult mõnus on, et ei pea iga väikese asja pärast kas koolis vaba arvutit otsima või niisama kirjuma, et sedasamust ühendust pole. Nüüd on ja hea on. Liiga hea. Ja jube häiriv, kui oleks vaja õppida, ja selle asemel vahtida videosid ja pilte ja...Istuda netis. o.O *jalutab minema*

18.42

Yeah, right. Ärge nüüd arvake, et ma nii tubli olen ja nii kaua koolis istun. Oh ei. Kell on ainult pool kuus tegelikult. Aga asukoht ikka sama - kool. Sest ET MEIL POLE IKKA VEEL INTERNETTI KORTERIS!!! Väga vabandan karjumise pärast, aga vaja oli. Sest muidu ma karjun omanikule varsti midagi ilusat ja kena. No tõesti. Kaua võib?!? Lubadused järelikult ei kehti enam, seega - ma luban ka üüri maksta ja tegelikult ei maksa? Aga vot niipidi ei saa. *pobiseb omaette midagi ebaviisakat ilmselt*

Tjah, aga tegelikult peakski minema ja ÕPPIMA! o.O Kolmapäevani on vasstikult palju vaja teha pluss esinemisnärvist üle saada (mis siis, et vaid klassi ees) ja keikkaks valmistuda...eh, see pole õppimine ju. Heh. No igatahes vastik on ja hullemaks läheb, sest ladina keele töö ja eriti selleks õppimine tõotab tulla JUBE!

Ilusat ja armast ja nunnut nädalat!

APPI, arvutitestiks on vaja ka õppida! Keegi Exceli valemitest ja Wordi diagrammide tegemisest jagab midagi? Jagage mulle ka.

Järve ääres kiige peal oli jube mõelda tolmustele tänavatele ja lärmile ja kolehallidele kõrgetele majadele Tallinnas. Tegelikult siin polegi nii kohutav, kui päike paistab ja kollased puulehed katavad kõnniteid ja muru. Kui vihma sajab, muutub kõik muidugi lögaks ja poriks, aga peab otsima ilusaid asju, mitte koledaid, eks? Oscar Wilde vist kirjutas umbes nii, et õiged inimesed näevad ilusates asjades ilu, mitte ei otsi neist koledust. Aga kui ma nüüd sõnastusega puusse panin, jäi mõte ikkagi samaks. Niisiis oli jube ilus, kui ükspäev peatusesse jalutades lehed jalgade all sahisesid ja puudelt nagu ülisuured lumehelbed langesid ja taevas oli pilves.

Asja kogu mõte? Eh, jah, polegi. Et elu on ilus? Nikki ju kirjutas: "Life is beautiful." Eks ma siis usun teda.

Ah, ja paar halba ideed:

*lasta Laural saksa keele sõnu õppida;

*suure tegevusetuses istuda arvuti ette ja ainsat sinna salvestatud juttu lugema hakata, eriti kui see jutt hõlmab anatoomiat, bioloogiat, ühiskonnaõpetust, esteetikat, muusikat ja kehalist kasvatust;

*desktopi pilti valida.

Oh, and a merry bloody Christmas to you, at six am, Christmas morning. ;)