Kaubamajas keset kingi, kotte ja sadu inimesi polnud üldse seda tunnet, et poolteist tundi hiljem peaks kontserdil olema. Aga kui esimene külm tuul näkku puhus ja vihma pähe sadas, tuli see pisike keikkanärv sisse. Oh, mõnus.

Aga mida ma ikka luuletan, asja juurde. Linnahall, 10. oktoober ja Apocalyptica.

Uksed pandi täpselt kell 19.59 kinni, sest punkt kell 20.00 tuli Stam1na lavale. Ja oi kuidas tuli. Heli on nii jube, et peale imeliku kõva rögina ja müra sealt väga midagi ei tulnudki. Paari loo pärast läks asi natuke paremaks, aga ikkagi oli jube vastik lihtsalt istuda, pead vangutada ja põlve nõksutada. Kaua võib? Treppidelegi ilmusid paarikaupa mehikesed, kes istuda ei suutnud. Üks neist jooksis, juuksed lehvimas, trepist alla, rääkides turvamehega ja näitas sõpradele, et võib alla tulla, kaks pöialt püsti. Ma kõõritasin ka eesistuvate inimeste peade vahelt, mis toimub, haarasin fotoka, jätsin koti emale ja jooksin trepist alla. Piinlik oli istuda. Eriti, kui Stam1na laulja ütleb kahe loo vahel, et imelik on, et rahvas istub - nagu kooliõpetajatele mängi. No vaju või maa alla.

Apocalyptica tuli täpselt kell 21.00 lavale. Täielik organiseeritus või soome täpsus või mis? Heli oli selleks ajaks juba korras, ma arvan vähemalt, sest lava ees ei kuulnud väga mujalt tulevaid helisid. Vasak kõlar olla mitte helisid edasi andnud osa kontsertist. Kahju. Igatahes...Rahvast muudkui kogunes sinna lava ette ja juba päris kontserti tunne tuli. Ei mingit rahulikku plaksutamist, jalg üle põlve. Käed õhus, juuksed lennus ja otsi aga, kust kõri nurgast rohkem häält välja tuleks.

Bänd oli muidugi lihtsalt super, kõik neli tšellisti ja trummar Mikko. Liiga hea näide, kuidas klassikaliste instrumentidega mitteklassikalist muusikat mängida. Välja arvatud see üks - "Hall of the Mountain King", mis suutis veel kord lõua põrandale kiskuda - kuidas on võimalik oma käsi nii kiiresti liigutada ja sejuures täiesti korralikult veel meloodiat mängida? Eh, jah. Müstika. Aga oli uusi ja häis lugusid, oli vanu ja ikka veel häid lugusid, omaenda ja covereid Metallicalt ja üks ka David Bowie'lt. Coverite ajal, välja arvatud see viimane, oli laulupidu nagu kohane. Mis siis, et saja eri häälne, aga ikkagi laul.

Lisalood algasid "Nothing Else Mattersiga", mis tahes-tahtmata tuletas Metallica kontserti meelde. Sama kuradi hea, lihtsalt teistmoodi. Ja kui kolm lisalookest läbi, polnud kellelgi ikka veel küllalt, kuigi tundus nagu, et kontsert on nüüd läbi. Aga ei. Lava ees olijad jäid lava ette, et karjuda, plaksutada, trampida ja hüpata. Tahtsime veel ja saime ka. Ühe lookese, "Seemanni" leidsid nad veel meile mängida, tänades publikut tulemast ja neidki, kes kannatama pidid. Kes kannatas, ei tea, sest kannatada polnud seal midagi, ainult nautida. Muusikat, onusid laval ja suurepärast valgustööd. Kusjuures, see, et Mikko Siren neil nüüd bändis on, annab ikka väga palju juurde. Mitu korda jäin ma lihtsalt trummiosasid kuulama? Liiga mitu ilmselt.

Pildid tulid jubedad muidugi.

Argh, veel tahaks. Naaatukese veel.

Ja siis sai kaelavalu peaaegu täiesti ära kaduda kui tuli uus. Laupäeva õhtul nimelt, kui Sindi-idee sai trollist maha maetud. Jäi siis pitsa, kook ja Rock Café. Tore oli, oli ilus Helena, olj Hendrix, oli must pühapäev ja suitsu.

Helena Nova ajal jäi publik häbelikult meetreid lavast eemale ja ainsad, kes lavale ligemale julgesid minna, olid fotograafid, kellele siis bänd lõppematult poseeris, kuna publikuga polnud midagi peale hakata. See selleks, muusika oli hea. Kiire ja kõva ja täpselt nii toores, et oleks hea ja ruumi, kuhu minna.

Gimme Hendrix...eh, piinlik on, aga ma oskan ainult öelda, et hea kitarr oli.

Plekksaapad mängisid eestikeelset Black Sabbathit. Kael siiani valus neist. Ja kuidas. Ja valgus oli neil ka hea, rääkimata siis muusikast.

Smõuk. Tjah, vahelduva eduga hea ja mitte nii huvitav. Oleneb kellaajast ja tujust ilmselt. Need kiired venivused oli tegelikult väga meeldivad, aga ju siis polnud täpselt sellise muusika tuju. Mõnel muul korral ja varem kui kell 1.30 öösel ilmselt läheks paremini peale.

No ja siis me siis istume, kael valusad, nina kinni, hääl poolenisti kuskil lava alla kadunud ja ikka veel natuke unine olla. Nagu ikka vist.