Nüüd tean ma ka, mis ja kes on emod. MTV Top 10@10 järgi on need sellised (enamjaolt ameerika) bändid, kelle liikmed (piisab kas või lauljast) kannab silmalainerit või üldisemalt siis natuke meiki, on tumeda- ja pikajuukselised ja jube pilpad ning kes metalheadide alla ei muusika ega välimusega päriselt ei klassifitseeru. Näiteks Billy Talent, Good Charlotte etc. Okei, My Chemical Romance'i valikust saab aru ja Panic! At The Disco omast ka. Ja noh, Tokio Hotel...I'm not even going to bother talking about them.

Aga kõige parem oli see, kuidas ma, Billy Talentit kuuldes, pobisesin omaette, et AFI't nad ju ometi ei laseks selles saates, nad ju ei teaks neid, nad ju ei arvaks ometi et...Ma jõudsin ainult selja pöörata, kui tuli liiga hästi tuttav klõps, klõps, klõps, klõps ja 'Waen you warmth to turn away..." Argh, stupid, stupid people!

Mää neile lammastele.

Okei. Sorry for the ranting. Aga et...Ma olen ka nüüd emo? Mida iganes see ka tähendama siis ei peaks. Mul on ka silmalainer. Voh.

Aga ristimine oli lahe. Tõrvikutega rongkäik Patarei vangla juurde, ärev (ja pikk) ootamine väravate taga, kuni lõpuks sisse lasti. Grupi kaupa. Silmad seoti kinni ja poolpimesi veeti meid, õigemini vedasime me end mööda linti ise, mööda valguse teed, kus piserdati meid inspiratsiooniveega (mingi käärima läinud õunamahl?), pühiti ära laiskus, kästi välja sülitada nõmedus ja pandi ust taguma - nii tulla tarkus. Ja lõpuks tantsiti polkat (meie juhul lihtsalt mingi hüplemine), keriti kõik ~200 rebast kahte elavasse lõngakerra ja kamandati vannet andma ning rektori kõnet kuulama. Meie elu ilusaim aeg algas. Eks näis.

Täna küll väga ilus ei tõota tulla, kui pool kodutööd tegemata. See, mis käib ettekande kohta. Apua!