thank you for the wounds
that are gonna scar me
and for the venom
thank you for the ghosts
that are gonna haunt me
and for the romance
thank you for the heartaches,
break-ups, hopeless dreams,
the aches and pains
-they were all worth it
bury me and say it's okay
save me, then tell me it's all over
don't stop playing the saint
in everyone else's eyes
don't stop playing the saint
I knew you never were
kill me in my sleep
don't stop taking lives
take mine first to end the misery
of cries, begs, tears through laughter
it's not only what I wanted
- thank you -
it's your deathwish

***

way down is the road ahead
climb up that mountain
before you know it
you're jumping off a cliff

who will ever bury you then
- lover, stunner, heartbreaker -,
who will ever love you then
- dreamer, winner, traiter?

way down is the road ahead
bring out your damn excuses
before you know it
white lies become real ones

who will ever believe you then
- lovers, sinners, adoring fans -,
who will ever want you then
- friends, families, enemies?

way down is the road ahead
get lifted up to the world of stars
before you know it
there's a neelde stuck in your veins

who will ever save you then
- nurses, doctors, mercykillers?

way down is the road ahead
six feet under you'll find another bed
before you know it
it's 20 years from now and nobody wonders

who will ever care of you then,
who will ever remember you then?

I don't wanna come down from this cloud

Mingi lugu oli raadios (selles megatoredas netiraadios, mis nüüd mängib Lacuna Coili ja Iron Maidenit). Aga päris õigesti ajastatud. Kael on põhimõtteliselt liikumatu, või kui liigub, kukub pea tonksti lihtsalt alla. Siinkohal tunnen siiralt kaasa Nelele. Aga üldiselt, nagu ikka, on pärast moshi võimatult hea olla. Selline...110% pingemaandaja. Mitte, et mul pingeid oleks praegu, aga lihtsalt...hea. Välja arvatud siis, kui sinust poole suuremad poisimürakad pitis otsa hüppavad. Käsi siiani valus. Ja muidugi ei saa tänamata jätta Annut selle suurepärase löögi eest. Mis see oli - paremhaak otse paremale põsele? See näopool on ikka natuke tuim veel. Aga üldiselt ma ei pane pahaks, tätoka puhul annan täitsa andeks :D

Mul on kaelatuge vaja...

ups

Ilusad poisid, eks? (100% meessoost, promise!) Meet Mana, Miss Star and Davey.

Okei, jah, ma tean, et mul on äärmiselt veider maitse. Eriti täna. Oh my...vaadake, mida teeb inimesega paar hilisemat õhtutundi ja muu tegevuse puudumine.

Haven't you people ever heard of closing the goddamn door? Yeah, ma sattusin nüüd ka Panic! At The Discot kuulama, aga mulle meeldib vaid see üks lugu. Pluss video on tore ka. Kõvakübar, punane jakk ja hulleläikega poiss.

Ok, ma lõpetan oma veidrustega nüüd tänaseks.

Rabbits are roadkill

Ma olen kurb ja murelik.
Esiteks olen ma täna juba kahest kohast lugenud-näinud (fiktsioon siiski), kuidas jänkud jäävad mootorsõidukite alla. El Gringo, boss, sõitis ühest motikaga üle ja siis veel Nanny-Miss-Fine põrutas ka ühele autoga otsa. Niuks.

Ja lõpuks võeti mult planeet ka veel ära. Väike vihje. Kääbusplaneet my ass. No okei, ju siis targad astronoomiaonu teavad paremini, aga mis siis Skorpionide planeediks nüüd saab? Marsi vist niigi jagame, kui ma põõsasse ei pane.

Veel midagi? Stop killing bunnies! Especially black ones! ;)

Ma lähen hea tuju taastamiseks nüüd teleka ette ja vahin Mr Gene Simmonsi rokikooli. Urr

Honey honey
do you wanna be my
bunny bunny
you fell in love with all my
money money
that's why you wanna be my bunny bunny boy
Ülinaljakas laul :D

Nonoh, nii ei tehta ju

W.A.S.P. tuleb taas Eestisse. Kuigi Rock Cafe leht on klubi remondi tõttu vist ka unustusehõlma jäetud apdeitide kohapealt, siis tõestuse saab siit. Kõike muud bändist sealt.

Oh seda rokki ja värki, millest ma ilma suudan jääda. Aga vähemalt tulevad mu lemmikuid inspireerinud mehad siia ja see on igati tervitatav.

kohuke

Isa tõi just kolm kohukest mulle. Ma nüüd ei teagi, mida teha edaspidi. Kas jätta kohukeste söömine üldse sinnapaika ja vahel poes suud vesistama - Saksamaal neid ju pole, eks, nagu muud kohupiimasarnast värki väga - või siis süüa neid nii metsikult, et isu lõplikult ära kaoks. Kuigi...kookosekohukese puhul - never!

Ja siis hakkas ema msnis pärima, kas ma võtan mingi kurgurohuvärgi ka kaasa, et ta telliks endale uue, või tellib ta üldse mingi kalli aaloegeeli või mingid veel kallimnad C-vitamiinid. Ee..Palun öelge, et teie emad on ka niisama hullud selle ärakolimisvärgiga. Pliis. See ajab varsti hulluks juba, kui väikeste pisiasjade peale peab mõtlema - C-vitamiin, nojah. Mulle aitab neist kollastest vene omadest kah, aitäh.

Hullumaja kolmas korrus tegutseb jälle. Mul on pubekaperiood, võtke teatavaks. Grr ja urr ja pähh. Ma süüdistan selles ainult ühte...ee...ma ei tea, kas inimest või bändi. Ja just praegu ma avastasin, et on kaks Chrisi, kes mõlemad on kitarristid, kes mõlemad armastavad roosat värvi ja kellel on isegi samasugused lavapoosid. o.O Ja siis on veel üks meeletult ilus Chris, kes õnneks on laulja. I need a life, once again.

Kas Eestis ka emomuusikat tehakse?
Eestis… Mmm… Peale Paingreedi laialiminekut minu teada enam mitte.

Delfi Noorteka artiklist, kus seletati, mis ja kes on emo. Täitsa out of the blue seisis see nimeke Paingreed seal ja kuskilt torkis natuke, et...jah, laialiminek. Igatahes oli kuidagi kena ja rõõmustav teada, et keegi neid veel mäletab.

"Mine otse, suure teeni ja..."

...ja nii ta ära eksiski, aga see selleks. Kumb ma nüüd olin, Rünno, blond või blondiin, ah?

Igatahes oli päris mõnus pühapäevahommikul kell kell 9 koju jõuda ja siis natuke lugeda, enne kui silm kinni vajus, taustamuusikaks vaikne röökimine. Lõplikult jäi silm lahti 3 paiku päeval, taustaks seesama röökimine. Paar pannkooki hiljem võis mind uuesti mu enda toast leida, jalad voodikatte all, rõõsa-roosa raamat põlvedel, veepudel käes, küpsised tekil, mõmmi istumas jalgade juures, igasugused pudinad riiulil, riietekuhi toolil ja taustaks taas kord möirgav Lamb Of God või Soulfly või misiganes sealt veel tuli. Mõnna. Ja siis tuli isa ja küsis, kas ma jäätist tahan. Ajuvaba. Nagu mingi printsess keset pilvekuhja. No eks ma siis naudin seda veel natuke aega. Kuniks aega veel jäetud on seda nautida.

Tahaks teha midagi, mitte lihtsalt istuda - teha. Nagu eile näiteks. 2. september on liiga kaugel veel. Oo, ja ma leidsin kellegi blogist, kellel tavaliselt kirjavigu pole, lausa kaks ühest lausest. Okei, jah, ma lähen hangin endale elu. Kunagi.

This is what I brought you, this you can keep

Minu mega reedene hommik algas kell 9 lauatelefoniplärinaga, mida ma edukalt eirasin, kell 9.50 saadud sõnumiga, mis mu äratas, minuti pärast mu täiesti elevileajanud telefonikõnega ning tipnes 10.39 ema töölaua peal, kui ameerika totrad hallid kleeplindid olid katki lõigatud ja ajalehehunnikud karbist eemaldatud. Eemaldatud kuni esimese toreda CD-ni, mis sealt vastu vaatas. Emal vajus lõug veel madalamale, kui mul, kuna ta ei saanud aru, miks see plaadihunnik seal oli. Nooh, ütleme nii, et ma olen nüüd megasuperõnnelik järgmise plaadikogu omanik:

Velvet Revolver - Contraband pluss mingi bonus CD, milleni ma pole jõudnud veel

MTV2 Headbanger's Ball topeltalbumi esimene
plaat

AFI - Sing The Sorrow ja Decemberunderground

The Used - The Used ja In Love And
Death

My Chemical Romance - I Brought You My Bullets You
Brought Me Your Love ja Three Cheers For Sweet Revenge

Minu loll vajadus saada ka originaalplaadid, kui mulle midagi väga meeldib. Next up: Hardcore Superstar, Backyard Babies, Gemini Fine, Dope Stars Inc and the list goes on. Oih.

Aga nüüd, enne muusikamaratoni, ma torman filme vaatama. Have a nice Friday. I love Fridays. Truly.

For a change I'll refrain from hiding all of me from you

Mul on mingi mölapidamatus viimasel ajal tekkinud. Eriti kui tegemist on varahommikuga või siis mõne mõnusa raamatu lugemisega.

Bussis näiteks, kinno sõites, oli mul tunne nagu hallil kassipojal taganurgas, kelle säravvalge karvaga õdesid-vendi potentsiaalsed ostjad imetlevad ja kelle tähelepanu keskpunktis nad on. Eespingis lobisesid kaks tüdrukud, sama ka minu kõrval istuv tüdruk sõbrannaga. Mingil hetkel aga nende jutt vaibus ja pikka aega olid mõlemad vait, mõlemad sellise näoga, nagu mõtleks nad: oih, vaikus, midagi peaks ütlema, aga mida...mida...piinlik on. Umbes selline moment, et kõik teemad, mis mõlemat huvitavad, on kordi varem läbi võetud.

Em, jah, midagi oli nagu veel mõtteis, aga see pudenes kuhugi koos mündishokolaadipuruga. (nämm nämm)

Aga tänaseks over and out.

Enjoy the silence - vol hullud naabrid

Mu ühest lemmiktegevusest muidu tegevusetutel päevadel, aias raamatulugemisest, on viimasel ajal saanud paras katsumus. Õigupoolest, kui tahta seda teha minimaalse müralisandiga - kõige rohkem liiklus ja mööduvad inimesed ning vahel sellegi eest kaitsev pleierimuusika.
Täna tundub olevat üks neist eriti kärarikastest päevadest. Ületeenaabrite veidra muusikamaitse ja 24/7 joobes peetavate vestlustega olen ma peaaegu harjumas. Hetk tagasi oli kuulda, et mehed olid enda jaoks avastanud mingi laulupeomuusika ja siis kellegi a la Mati Nuude - vahelduseks Elmarile või ise kõvasti-ja-valesti musitseerimisele. Ja nüüd tuli keegi vist küllagi - hõiskeid kordi rohkem kui muidu - karedad kurguhäälsed ärajoodud arusaamatud sõna- ja lausemoodustised. Sekka ka üksik naishääl.
Uueks lisandiks on üleaianaabrite õuest kostev koera hale vingumine-ulgumine - tavaliselt on too kutsa ilusti tasa ja haugub vaid möödujate peale -, aeg-ajalt kellegi põnni lapsehäälne "baabushka, baaaaaabushka!" ning mingid piiksud, millele järgneb vastiku piiksuheliga Mary-ja-lamba-lugu või sepapoiste kiirendatud versioon.

Toas ei taha/viitsi, väljas ei saa. Üle tänava tundub varaõhtune pidu tuure koguvat - üha rohkem inimesi värava taga, üha rohkem hääli ja nüüd on ka kuskilt makist kostvad elektrikitarrikäigud segatune mootorsaepõrinaga taamal. Mõnusat lugemist.

Varahommikune linn oli sama uimane kui ma ise. Välja arvatud raadiost kõlav hetke hispaania kuumima artisti energiline tantsuhitt. Bussipeatuse põrnitseva ja bussi üldise vaikuse katkestasid kaks varajast, veel joobes mehikest tagapingil.
Üleüldisest ükskõiksusest hoolimata püüdsin näole manada mingi normaalsema ilme kui poolkinnised silmad ja loppis põsed. Eriti siis, kui raadiost kõlas veidi ülbe taustamuusikaga Jackson ja mu kõrvale potsatas istuma tumedate sasilokkide ja paksude kandiliste prilliraamudega teksariideid armastav naine. Aga ei, silmad vajusid suurest tahtejõust hoolimata kinni. Äratuseks oli mu kunagise lemmiku pehme hääl raadios.
Uksel vahtis keegi naine mind kui äraeksinud turisti, kes ei peaks üldse - eriti veel sellisel kellaajal - siiakanti sattumagi.

Huvitav, kes seee veidrik kell 5.40 kuuris puid saagis...

kun kaikki on liikaa

"Someone that you almost forgot about will suddenly be visible, present, and very much in the way." - Eilne horoskoop läks mõnes mõttes päris täppi.

Ma mõtlesin terve selle teksti täna varahommikul enne magamajäämist välja, kuid see kadus koos jalavalu ja väsimusega. Nüüd, viimaseid kummikomme süües, püüan midagi meenutada.

(Ma loodan, et sellest ei tule mingi kesk-pubekaea üliemotsionaalne-sentimentaalne bullshit)

Pärast kella 2 koju jõudes ei suutnud ma magama jääda ja kirjutasin keikkakirja ära, lõpetades selle sõnadega: "How can you leave a place you love so much, a place that makes you feel so great, for what seems like forever?"

Nele ütles eile, et nii raske on kellelegi kõike nullist rääkima hakata ja kirjutada on seda veel raskem. On küll. Kui istuda toomkiriku ees trepil või laevas ja rääkida teineteisele kõike uuesti mitmendat korda üle, nagu teist poleks kohal olnud, on ikkagi palju kergem - ta ju teab. Tema teab, et me pidime mõlemale keikkale peaaegu jooksma, jäädes (teisele neist) elus esimest korda hiljaks. Ta teab, mis tunne oli bändi enda kõrval seismas näha enne lavaleminekut, mis tunne nendega koos pärast naerda oli. Imelik, kuidas ma suudan oma argpükslikust jäneseolekust vahel välja karata ja kellegi, kes just laval oli, õlga seljatagant torkida.

Ma ei tea, kas ma oskasin tegelikult ette oodata, et viimased tunnid veedan ma trepil istudes ja...ja püüdes mitte mõelda sellele, et järgmine kord on alles kauges tulevikus. Samas keeldus mu kapsamoodi aju siis sellele mõtlemast. Kõik, mis oli, oli parim, tõesti. Me polnud sellest pooltki osanud oodata. Nüüd jääb mul üle vaid meenutada ja naeratada.

No näete - ma ei oska seda sõnadesse panna ja siia kirjutada. Kui tahate, võite küsida ja ma räägin, räägin pikalt, kui ei taha, ei pea siitki lugema. I just want you to know that it was something really important to me. Varem oli segadus, kas olla õnnelik või kurb, siiani on, kuid lõpuks olen ainult väga rahul - naeratamiseks jätkub põhjusi küll ja veel.

Pildid

"Once upon a time we had a lot to fight form we had a dream, we had a plan /.../ Sail away, it's time to leave /.../You will stay, I'll sail away" <- See lugu on vaieldamatult üks mu nn "Soome-lugusid".

Aga üldiselt, kas kellelgi Helsinkist soove on?

Whii, ma saan äkki ka näha Toyotat prõnn-prõnn tegemas linnas :D

Muuseas, mul on järjekordne vaimustus. Lausa suur vaimustus. Damn, ma arvasin, et niipea ei tule seda veel. Aga noh, täna ma siis käisin mööda linna, ajakiri peos, ja jõllitasin Davey't *inglinägu* I felt like fucking 13. Kaanepeal oleva Tokyo Hoteli pildi peitsin oskuslikult kaanega ära...phew...

I welcome you with open arms

Ei, tegelikult oli tänane õhtu-öö üks viimase aja toredamaid msn-õhtuid. :D Aitäh selle eest neljale hästi vahvale inimesele. Isegi muredesi sai natuke leevendatud...Ma loodan. Ma tõesti loodan, et ma ise ka vahel tean, millest ma üritan tarka juttu rääkida.

Anyways, I had fun so thanks!

So I'll be gone

Tallinn-Kopenhaagen - 13.35-14.15

Kestvus: 1h 40. Non smoking.

Kopenhaagen-Stuttgart - 15.10-16.50

Kestvus: 1h 40. Non smoking

Smokinguga pardale ei lasta. Öeldakse ikka nii - pardale? Või on lennukite puhul mingi eraldi sõna sellel? Kurat, ma tahtsin jah lennukiga lennata, aga mitte kohe nii päriselt ära. Ajutiselt päriselt vähemalt. Hmm. Sadamates saan ma selle check-ini ja asjadega ülihästi hakkama, aga lennujaamas olen ma elus täpselt üks kord olnud. Sedagi siis, kui sakslastele vastu läksime. Sakslastele...Well now here's the irony of it all.

Mul pole kohvritki veel.

Või on mul neid ratastega rohkem vaja kui üks? Plaanisin küll suure osta ja...

Okei, sorry, hetkeline paanika.

EDIT: aa, ee, nojah, ma olen ikka paras susserdis - mis vahet neil kellaaegadel on, kui kuupäeva pole. 17. september on selleks kuupäevaks, mil need ülalpool kirjutatud ajad toimivad õigesti. Vabandust.

MM

See, et ma kell 2 öösel ketran pleieris mängida ainult üht lugu ning klõpsutan sama loo video poolt hääli järjest, on normaalne ju, eks? Või...?

No lihtsalt mõttetumat päeva annab otsida vist. Yes, I'm so very fucking bored. Peaks endale elu hankima...


ever searching for what we were promised...
reaching for the golden ring we'd never let go...
but who would ever let us put our filthy hands upon it?

time is running out

Now that's what you call a lazy day - ärkad kell 1, sööd, vahid musakanaleid ja õhtupoole venitad end autosse ja toidupoodi.

6 aastat ja rokiajalugu. Vähemalt nii väitis naine VH1 "Behind the Music" saates, kui lõpetas jutu Guns'n'Rosesist. Kurat, kui välja jätta kõik need jamad, tülid, overdose'id ja muu shit, siis need mehed ikkagi jätsid selle võrdlemisi lühikese ajaga endast sellise jälje, et siiani pole üle saadud veel. Praegune GnR pole ikka see ju. Ja kõige kurvemaks teeb see, et neid ei näegi ilmselt iial enam nii nagu siis, kui bänd nime juurest minema kõndis. Minema nagu Axl lavalt, aga väikse vahega - igaveseks.

Ja ma siiski vist olen liiga pehmeke, kui selle saate jooksul vähemalt neli korda klomp kurku tõusis. Damn, stop killing yourselves! Tõesti, no ikka vastik on kuulata-vaadata meest, kes tunnistas, et all he tried to do was to kill himself. Niuks.

Vähemalt pärast seda saadet oli veel rokim saade. Rock Honours. Väga-väga-väga hea oli näha Queeni (küll tänapäevases vormis), Judas Priesti, Def Leppardit ja Kissi.

"There was only one Queen." Jah, ja kõiki teisi on ka vaid üks. Kahjuks. Sest praegu tahaks neid kõiki näha.

Erm...raadiost hakkas just praegu GnR "Knockin' on Heaven's Door". Ohoi. Räägi veel...

Reede

(pikk jutt)

Väljas oldud aeg: 21.55-4.40

Kulutatud raha: 11.-

Tüdrukud kuulsid pärast pea kahetunnist ootamist klubist muusikat, mis tähendas, et bänd, mille liikmed veidi aega tagasi veel oma punase sõiduauto juures sebisid, alustas oma livega. Aga tüdrukud kahtlesid, kas sisse minna. Õigemini - kuidas. Otsust ei jõudnudki nad veel langetada, enne kui nende juurde astus keegi võõras mees, kes päris, kas tüdrukud külmetavad, ning pakkus soojendamiseks oma kollast särki, mille ta eest ühe tõmbega lahti rebis. Aru saanud, et sellest pole kasu, pakkus ta veel autos olevat kampsunit.

"Aga miks te siis sisse ei lähe?" - "Nooh..." - "Pole plekki?" - "No mitte päris seda..." - "Aga tulge, lähme ikka!" Mees tõmbas mõlemad tüdrukud randmeidpidi klubi roheliste uste poole. "See on minu urgas!" Aru saamata, mida ta täpsemalt mõtles, keidsid tüdrukud end klubi koridorist, üks ühel, teine teisel pool lahket võõrast, kellele otsa vaadates turvamees naeratas ja oma juba hoiatava ettesirutatud käe tagasi tõmbas. "Minge muidugi ja kui meeldib, tulge tagasi!" oli mees varem kuulutanud.

Nii seisid tüdrukud klubis, mees nende tagant kadunud, soomlaste Iconcrash laval mängimas.

"Vot see oli vedamine. Vaheal peab ju vedama ka," ütles Nele mulle. Just nii. Alati on nende soomlastega alguses keeruline ja pärast topelt tore.

Istudes juba põranda kõrgendatud osa äärel, paari meetri kaugusel lavast, tõmmati meid tantsima. Tõmbajaks umbes kolmekümnene dessides ja T-särgis vene mehike, kes pool ajast näites meile thumbs-up ja ülejäänud ajast sasis meie juukseid. Ei - nii südameid ei võideta.

Aga bänd oli väga palju parem kui lindistatud versioonis. Pärast neid sisustati aeg ja ruum industrialiga. Alguses rohkem meelepärasemaga, pärast veidi vähem. Aga oi kui hea oli ikkagi.

Umbes 2.30 lahkusime ning vähem kui tunni aja pärsat leidsime end Rüütli ärikeskuse nurgal vestlemas kutiga, kes püüdis meid takistada koju minemast. Veel paari minuti pärast tuli sama tüüp putka juurde, kust ma oma Coca just saanud olin, ja ahhetas, et jälle meie. Siis küsis mitte Veiko (kes tatsas ka sinna ja tutvustas end rõõmsalt), vaid toosama tüüp, Veiko sõber, kes kuhu koju ja miks läheb. "No miks?" - "Hilja on. Pidu läbi." - "Eeeei, pidu alles hakkab!" hõiskas Saku on Ice'i käes loksutav noormees. Veiko kiitis takka. Kui me lõpuks ütlesime sajandat korda ei nende pakkumisele mind autoga teisele poole silda ja Kuldse kodu juurde viia, asusin jalgsimatkale koju - taksosid pole kunagi siis, kui vaja, ja on, kui kodu on 2,5 bussipeatust eemal.

Üldiselt mõnus oli. Ja koju jõudes und ka ei tulnud. Kirjutasin selle teksti ülal märkmikusse üles ja siis kuulasin veel pleierist natuke muusikat vastavalt tolle õhtu teemale. Ja siis tekkis isu veel ühe väiksemat sorti industrial-metal-peo järgi. (A)

Eile suutsin ma küll TRL-i ja "Miss Murderi" video kenasti lõpuni vaadata. Ja miks ma täna ei võinud seda neetud saadet vaadata, kui poisid ise kohal olid?!? No, mis poisid nad enam on... *mõtleb* Poistest on asi kaugelt. Oeh. Stupid me anyway.

Enne mainitud mahamagatud saadet ma kolistasin bussidega Pärnule tiiru peale jälle. Turu peatusest bussi astuvad vanakesed plärtsatavad esimesse, uksele kõige ligemal olevale toolile istuma vaatamata, kes kõrval platsi sisse on võtnud. Kui ma oleks seal näiteks pilves, silmad punased ja klaasjad, istunud, poleks enamik neist seda üldse märganudki.

Ja homme on klubi Voodoo's (mul pole veel õrna aimugi, kus see täpselt asub või kuidas sissesaamisega lood on) Iconcrash Soomest. Mu lõub potsatas maani vist, kui seda kuulsin. No kuulge...Vägev värk. Samas, Forgotten Sunrise. Järgmine üritus, kuhu ma ilmselt väga kindlalt minemas olen, ja kus ma end ilmselt vägagi outsiderina tunnen. Oh well, peab üle elama. Poen kampsunisse ja peidan end muul ajal nurka ära.

Praegu möllab Kuuris Smilers, mille ma vahele jätsin.

*tunneb end kui arvutihoor*

Kuni mu enda pisike korda saab onu arvutitarga juures, kes ta täna ära viis, pean ma kasutama ülejäänud kahte arvutit, mis majas leiduvad. See siin pole isegi mitte venna oma enam.

Anyways, mis uut? Erm...Ma avastasin MTV pealt Guns'n'Rosesi Wishlisti täna. Poolepealt muidugi. Aga mida ei annaks, et neid uuesti nii näha nagu seal videotes. Mitte Axl + taustabänd. Ja Slashil on siiani kõige vingem soeng, mis ma näinud olen.

Ja seda teist uudist hõiskas Annu vist Merlile juba...ma arvan. Ta lubas igatahes. Nii et siis jah, natuke vähem kui aasta onmu siinoleku märkeks "Away". Aga las see jääb mõneks muuks korraks.

Kõik vist. Ma ei viitsi enam kõrvalt telekast venelaste Nanny't ka vaadata. Lähen võtan koha teise teleka ees sisse, lootuses Reporterist meie tantsijaid näha ja siis modelle. Oi põnevust.

I came here by day but I left here in darkness