Varahommikune linn oli sama uimane kui ma ise. Välja arvatud raadiost kõlav hetke hispaania kuumima artisti energiline tantsuhitt. Bussipeatuse põrnitseva ja bussi üldise vaikuse katkestasid kaks varajast, veel joobes mehikest tagapingil.
Üleüldisest ükskõiksusest hoolimata püüdsin näole manada mingi normaalsema ilme kui poolkinnised silmad ja loppis põsed. Eriti siis, kui raadiost kõlas veidi ülbe taustamuusikaga Jackson ja mu kõrvale potsatas istuma tumedate sasilokkide ja paksude kandiliste prilliraamudega teksariideid armastav naine. Aga ei, silmad vajusid suurest tahtejõust hoolimata kinni. Äratuseks oli mu kunagise lemmiku pehme hääl raadios.
Uksel vahtis keegi naine mind kui äraeksinud turisti, kes ei peaks üldse - eriti veel sellisel kellaajal - siiakanti sattumagi.

Huvitav, kes seee veidrik kell 5.40 kuuris puid saagis...