She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.

Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.

Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!

No ma ei tea - kui see kõlab nagu AFI, siis sõin mina jõuludeks verivorsti. Mida ma EI teinud. Võrrelda Apopi nendega? Mõlemad on rohkem kui vaimustavad, aga ikka isemoodi. Silmalainer ei tee Grothist veel Havokit ja ühest muusikastiilist teist.

Muidu on "Apollo (Live on TV)" täitsa okei lugu, väga raadiosõbralik ja catchy, aga Apopi jaoks kuidagi...flat? Natuke liiga pop vist minu maitse jaoks. Ja taustarütm on ka kohati kuskilt üle võetud. Loodan ülejäänud albumist natuke midagi muud.



AGA - vahet pole, tegelikult, tõesti, sest et NAD TULEVAD TAAS!!! Hah! Rabakast jäi meile väheks, jäi ka neile vist. Nii nad siis tulevad uuesti uuel aastal meid võluma, ja mitte üksi, vaid Mortiisiga, ja see on veel eriti naljakas, kuna kaks nädalat pärast keikkat siin näeme Mortiisi taas Soomes. :D Ei jõua enam märsti ära oodata.

Take me down to the Paradise City...

Väga hea mõte on pühad minema saata marulise keikka ja tantsuga kella 5ni hommikul vähem ja rohkem tuttavate nägude seltsis. Nalja sai kui palju - kelle soengu, kelle neiude, kelle plätude pärast. Muusika oli 98% suurepärane ja ainult parim (kui välja arvata paar lookest, aga las nad olla).
Väga halb mõte on nende kuue tunni jooksul tantsida, tantsida, tantsida ja seejuures tilkagi midagi joomata. Very, VERY bad idea, indeed!!
Ja kui siis pärast kahetunnist kaunist ja sügavat und ärgata ning end teki alt välja vedada, kümast värisedes ja haigeid, valutavaid jalgu järele vedades kurgus selline tunne on, nagu hakkaks kohe surema, on ikka vastik küll. Eriti kui pead enda lõdiseva, tuikuva, üliväsinud, suures janus ja näljas kannatava kogu kokku korjama ning tööle minema. Silmad vajuvad ka väljas karges õhus vägisi kinni.

Sleep all day, party all night
Never grow old and never die

Let me rephrase that:
Work all day, party all night
Never sleep but always try

Happy, merry, kinki Christmas! :D
Ehk aasta originaalseim piparkook.

11 p.m Christmas Eve

Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.

Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:





Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.


Kirikuski sai käidud





Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.

Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.

Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!

Whiiiii!

Suutsin lõpuks ometi midagi lisada oma kööginurka. Vana ja uut.

Nii väga tahaks magada.

Aga ei saa.

Päkapikud tõid perversse prügikasti selles sisalduva rohelise kollusega. Põnev.
Fotokaga tahaks mängida.
Ikka on kiire, aga täna on natuke parem.
Jõuluks koju. Gäng!

313 - Pimedad ööd

ehk young desire.

Meie pimedad ööd on selleks korraks läbi, filmide poolest vähemalt. Nüüd, mandariini süües, tundub, et täitsa depressiivne sai see üritus. Aga ega see halba tähenda. Kohati pani tõsiselt mõtlema ja arutlema elu ja olu ja kõige selle üle, mida ekraan silme ette viskas.
Esimesena vaatasime väga pisikeses ja väga tühjas Kosmise saalis "Getolapsi". Nii, et kohe esimestel hetkedel ilusmees ekraanile tuuakse, ei tohi teha! Või, noh, tohib - me sulasime natuke. Rootsi ja rokkaronud? Nõrkus. Muusika polnud väga õige tass teed, aga filmi juurde sobis too rootsikeelne räpiasi.
Paar päeva hiljem sama kino, aga suur saal ja filmiks ikka sama riigi toodang - "Luba sisse see õige". Kuna publikust saab igalt poolt mujalt lugeda, siis ma selle kohta ei ütle muud, kui...okei, see oleks ebaviisakas olnud. Aga need neiud meie kõrvalt - neile oleks küll tolle 12-aastase vampiirineiu kallale saatnud. Film ise tõesti hea ja - nii palju, kui see üldse võimalik on - realistlik. Just selle poole pealt, et tulid meelde Yoffe loengud vampiiridest ja tuttavaid elemente tuli tihti ette - ja õigesti seejuures.
Järgmisel õhtul paisati meid juba soojale maale, aga mitte vähem julma teema juurde. See film mõjutas mind ehk kõige rohkem isegi. "Saatana inglid" on just täpselt selline film, mis äratab minus selle meeletu viha igasuguse diskrimineerimise vastu. Eriti, kui selle all kannatavad inimesed tegelevad muusikaga. See, et kogu tegevus tõsielul põhineb, tegi asja veel kohati šokeerivamaks, kohati hämmeldavaks. Ma ei teadnudki lõpuks, kumb tunne domineeris. Mis õigusga pannakse vangi noored muusikud ettekäändel, et nad kannavad musti T-särke ning mängivad hard-rocki? No ei...
Õhtu pärast seda oli meie enda kodumaine "Mina olin siin", mille mõju ilmselt kannatas eelmise õhtu filmi all. No ei jõudnud nii kohale, igatahes ei liigutanud nii palju - ometi oli teema ju see, millele ma tavaliselt kuidagigi reageerin.
Vene teatris tuli see viimane kord. "Must jää" põhjanaabritelt. Esimene asi, mis mind pehme punase tooli sisse sulatas, oli muusika, kohe esimesest hetkest peale. Isegi kui poleks teadnud, et see on Eicca kirjutatud, apocalyptica esitatud, oleks sellest väga kiiresti aru saanud - kes vähegi neid kunagi kuulnud on. See oli nii tüüpiline, nii nendelik ja nii kuradi hea, see muusika, et vahepeal unustasin end seda kuulama, ja mitte filmi vaatama. Ohh...Ja film ise oli see tüüpiline depressiivne soome film, mis aga pole karvavõrdki halb. Oli paar sellist eht-soomlaslikku filmihetke ja paar päris üllatuslikku või ehmatavat hetke - seda musta jääd, mis teelt väga kiiresti välja viib.
Nii et depressiivne, aga oi kui hea.
(Filmikriitikat võib mujalt lugeda)

Aga soome melanhoolsus sellega ju veel ei lõppenud - järgmisel õhtul läksime uue doosi soome pimeduse järele. Rockstar's ja Lapko, väike ja pime saal, väike ja võimas bänd laval - mida muud tahta veel? Peamiselt punases valguses kulgenud keikka jättis pärast nii hea ja kerge tunde, kuigi nende lüürika on kõike muud peale hea, positiivse ja kerge. Aga kogu see õhkkond - muusika pärast tulnud inimesed, hämar keldrikorruse saalike, Ville eriliselt kõrged ja puhtad noodid - suutis unustama panna kõik muu peale rütmi, meloodia ja tunde. Ja muidugi lisada jõllitamisvõistlud Ville ja minu vahel, kui ta teatas, et "see you next time!" Mhmm...ma tegin just seda nägu ja ta vaatas üllatunult mulle otsa. Jah, seda te lubate kõik. Kuigi tegelikult nad seekord olid juba tagasi tulnud - Mansoni ajal oli ju esimene pilk neile laval. Jäid meelde ja liigagi hästi - õnneks!
Need ainsad hetked, mis lõpuks ikkagi liiga lühikeseks jäid, suutsid panna unustama Pauli ja projekti, artiklid ja eksamid, kogu selle kiiruse, millega aeg möödub. Need hetked lausa keelasid mul muule mõelda ja ma tänan neid selle eest tohutult. Neil on midagi sellist müstilist, mis nii võimatult ja puhtalt hea tunde tekitavad.
Väiksed, aga armsad klubikeikkad on nüüdsest meie pärusmaa.
Babies, here we come!

All religions are boring as fuck

Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.



You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

-S.O.S

Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.

15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).

22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.

Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.

Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

A new beginning

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.

Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:

Happiness gained by illusion

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.

November rain

Praegu on täpselt sellised ilmad, mida ma armastan. Sellised, mil tuuleiilike kogub end keeriseks, mis ähvardab sind Mary Poppinsi kombel ära lennutada, või soe aga tihe vihmasabin üldse halba ei tee, mitte nii nagu mõne nöost välja võiks lugeda. Tegelikult on üsna kelmikas vihmavarju ühest servast kinni hoida, teise serva alt välja piiluda, et mitte vastu posti või vastutulevaid inimesi põrgata ning merelaiustest lompidest üle hopsata. Tuleb vaid piisavalt soojalt end riidesse panna ja kõrvaklapid kõrva, et tuul mõtteid peast ei pühiks.

Kitarritrillerid manavad silme ette pildi varahommikusest California udust, kui oleks ise näinud, siis teaks ehk paremini, ja mahedast tuulest maanteil, mis praegusel aastaajal pigem vist kõrvetavad on. Kerged trummirütmid toovad neile vihmastele ja pilvistele tänavatele mingi erilise võlu, mingi kerguse, mida mõned sellest ilmast eluski üles ei leia.

November meeldib mulle. Isegi, kui puud juba raagus ja kuu tagasi oli nii mõnus läbi kollaste lehtede sahistada.

Vihmase ja tuulise sügisilma looks seega: The Eagles - "Hotel California" Nii tantsiski läbi sügise.

Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you

Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive

'Cause I can't feel my face

I won't struggle on

In a world so cold

In a world so wrong

I'm not running away, been fighting this so long (so long)

Such a price that we pay, we gotta be so strong

in a lie...

Minna on hea, kui tuul lükkab seljatagant ja suuri vihmapiisku, mis ootamatult tuulega tulid, ei tunnegi väga juustesse kukkumas. Lained on kõrgemad, kui arvatagi oskasin, nad rulluvad täie hooga vastu kive, mis täiesti vee alla kadunud, ja vastu kivimüüri, rulludes ja põrgates omavahel kokku, tantsides ja keereldes, heites tükikese endast üle ääre kõnniteele. Meri on hoopis teist värvi kui muidu. Aga ta pole vihane, või kui ongi, siis on ta vihasena ilusam. Üks must linnuke (ei tee ma neil vahet) seisab kitsukesel liivaribal vee ja kivimüüri vahel ja uurib arusaamatult vett, mis peaaegu ta jalgadeni jõuab. Aga ära ka ei lenda, lihtsalt seisab seal.

Ei tea, kas ükski foto võiks seda kõike ka ise rääkida. Tormi merel ta ju näitab, aga tormi pildistajas eneses - kas ka? Kui hästi läheb, siis näitab, kui tõesti oma süda ja oskused sinna pilti valada. Aga seda on raske teha, kui fotoka akud täiesti tühjad on. Ja mõni hetk on ehk parem ka täiesti endale jätta. Et miski kaotsi ei läheks.

Vaikne ja soe on selle kõrval Kadriorg, puuokste vahelt isegi päike piilumas. Aga tuul jõuab ka neile tänavatele hiilima, niipea kui päike pilvede taha peitust mängima läheb. Ja endal on selles tuulevaikuses kõndides tunne kui õus läbiklopitud vaibal, juukseotsest varvasteni välja oleks tuul justkui luudesstki kõik halva ja vana ära lennutanud. Täitsa hea on olla.

"You stupid sadistic abusive fucking whore!" tahaks ma talle näkku karjuda, mitte enam telefoni(viha)vestluse ajal mõelda. Ma tahaks talle näkku karjuda kõike, et jah, me tegime midagi valesti, aga see pole pooltki nii hull, kui see, mida tema korda saatis või pigem ei teinud. Ma tahaks nii väga, et ta saaks aru, kui lollid tema nõudmised on, kui täiesti valed need väited, mis ta mulle iga kord kõrva sülgab. Kui ülepingutatud on need püüded meilt raha saada. Kui suured need valed, mis ta igaühele meist räägib, kui erinevad need jutud, mis ta meile kõigile omas kindlas hullus veendumuses räägib. Miks ta ei saa aru, et meie pole tema elu probleemides süüdi? Et me pole kõiges süüdi, mis seal majas nüüd toimub, kaks kuud hiljem.

Ta helistab ja sõimab ja sõimab ja sõimab ja ei lase ühtki sõnakestki vahele poetada, ei kaitseks ega nõusolekuks ega millekski muuks. Ja ma värisesin vihast teist korda elus, füüsiliselt, nii palju, et ma soovisin talle lotovõidu puhul õnne ja lõpetasin kõne. Ja ta helistab uuesti...ja süüdistab mu ema väljapressimises ja mind oma emalt väljapressimises. Fuck off and die, bitch!!! Vabandust, nii ei öelda ega mõelda ega kirjutata, aga see kuradi naine pole muud väärt. Ta pole isegi mu viha väärt, aga persse, sellise jutu peale ei saa rahulikuks jääda. Ta polegi midagi väärt. Märter või asi. Kas "ei" on raske siis öelda või? Aga tema hakkab minevikku ümber kirjutama...

Kodus oli nii hea olla. Ma magasin nii kaua! Ja ei teinud peaaegu mitte midagi olulist ega kasulikku (mitte et ma seda muidu teeks, eks) ega vajalikku (kooli jaoks nt) peale natukese lugemise. Enne ärasõitu tegin tiiru pooltormises rannas, kus oli päris palju jalutajaid selle ikka veel parajalt metsiku tuule jaoks, mõni purilendur (no need, kes laudade ja langevarju-tüüpi asjandustega lainetel uhavad ja hüppavad). Igati vägev oli luidete vahel tuult trotsida ja pilte klõpsutada. Minu lemmikrand ikkagi ju, kodu ja tuttav ja tormine - nii hea!

Pilte ka kunagi.

Ja siis lugeda blogisid, kõrval mängib telekas suvalisi lugusid...ja avastada, et kell on 1 öösel, hommikul kell 9 peab täies valmisolekus tööl olema, kus enam nädal käinud pole.

Mmm, väga mõnus lugu: Amy MacDonald "This is the Life". Love it.

Tänaõhtune ETV "Adrenaliin" oli päris julm film. Aga oma unepuuduses oli see piisavalt sürr, et see ära vaadata. Huvitav, kas "Fear and Loathing in Las Vegas" mõikaks nüüd ka rohkem? Ei hakka parem järgi uurima.

Eile oli õhtu Bikersis, kuhu me läbi tuule lõpuks end kohale murdsime. Tuul polnud siiski ainus takistus - lausa vajalik oli teha fotosessioon kotiga selle asemel, et end valmis sättida, siis seisime kolme prügikotiga keset tänavat ja ei osanud neid kuhugi panna, sest väravad on kas katki või lukus. Need jäid keldrisse ootele. Ja alles siis tuli tuuleprobleem. Päeval läbisin sama tee tegelikult, aga siis otsustas üks tänava kohal tantsiv leht mulle vastu pead lennata ja mulle silma kõrvale peaaegu sinika tekitada. Not so nice.

Anyway, bändid olid kokkuvõtteks enam-vähem. Esimese ajal oleks saanud end vägagi liigutada, aga rahvas oli veel "jahe" kergelt öeldes, st kõik seisid paigal, paar kaela ja mõni jalg nõksus. Teine oli kohutav. Rock Crime ajas toatäie rahvast kokku ja mõned ka päris liikvele, päris hea oli. Eimeli bänd tegi ka sinna lõppu midagi üdini omapärast ja paljude žestide saatel. Aga see-eest oli vahemuusika superhää - oli Placebot, oli 69 Eyesi, Type 0 Negative'i, Iron Maidenit ja päris lõpus mängiti ette lausa plaaditäis Mötley't. Aga rahvas vajus minema, nii meiegi.

Koju pärast kolme, väike pakkimine, magama neli läbi, üles enne kuut, jalgsimatk rongijaama läbi tuule ja vihma ja pimeda varahommikuse, aga päris elusa Tallinna kesklinna, rong ja 2h und. Seega "Adrenaliin" oli väga hea film, mida avastada ja vaadata. See oli päris segane. Soovitan täiesti neil üleväsimuse-magamatuse hetkedel (aga mitte väga nõrganärvilistele, see on selline jalaga-makku-bazuukast-otse-näkku film).

I need sleep. G'night! I'm out.

See on lihtsalt üks ilusamaid lugusid...
Oli enne Kalev Spordi kanalil (oli teisi lugusid ka) - kena vaheldus antropoloogiale, mis pole kõige hullem asi, mida õppida (mida ma ütlen praegu - teisipäeval räägin muud juttu vist).

See eelmine, nr 300, oli kuidagi masendav. Aga seda oli päriselu väljaspool ekraani ka tol hetkel.

Igatahes:
Depeche Mode'i pilet (kes ühineks?) ja 2 laevapiletit Soome ja tagasi on mu enda sünnipäevakingitus mulle endale. Kuu aega ette. Ja praegu tunduvad mõlemad eriti üksildased, sest kedagi pole ühinemas. Jälle mööda. Ma ei suuda vist kunagi eriti rõõmsalt oma sünnipäeva tähistada (isegi, kui kumbki n-ö kingitus pole päris päevaga seotud). Eelmine aasta - katastroof; üle-eelmine - kah üksi, kuigi tegelikult päris tore oli. Mida iganes. Kokkuvõtvalt vist seda, et ma ei taha jälle vanemaks saada.
Ja ma arvan seda ka, et üldiselt - kui keegi üldse loeb seda -, siis 14.november meie uues pesas on mänguõhtu. Stiiliks - mäng. Ja õhtul, kes ühineda tahab, Rock Café Viikate ja Kosmikutega.

Pff, mulle ei meeldi nii pikalt neid plaane ette teha, aga ehk seekord õnnestub...

Make another mistake

Midagi nii dramaatilist on jalutada pimedas sügises, sellises, mille taevas on midagi tuhmroosa ja tumehalli vahepealset, puuoksad varjamas pea iga valgusallikat, visates tänavale suuri varje. Tuul tantsitab kollaseid vahtralehti, neid, mis veel veestläbi imbunud pole. Oleks see film, siis oleks soundtrackiks tol hetkel "Bringin' on the Heartbreak", ja vahel olekski nii hea, kui elu oleks nagu filmis - et kõik kuuleks seda sama soundtracki, mis tol hetkel vaid enda kõrvu kostab, et nad saaks aimu neist igapäeva väikestest tragöödiatest, millest mõni on suurem, mis ei taha kaduda, haihtuda, tuulega ära lennata, varjudega sinnasamasse tänavale mängima jääda.
Ja siis sa astud lombi kõige sügavamasse auku, leheplöga end püksisäärde kinni kleepimas, et jagada seda nukrat jalutuskäiku, poesukse kohalt kukub silma vägivaldselt suur veetilk, puuviljakott rebeneb, möödasõitev auto peaaegu pritsib sind märjaks ja sa peaaegu libised vihmast märjal mudakihil, lootes, et jalad all risti ei läheks. Sest enda püstihoidmiseks on nii vähe jõudu jäänud, ei tea, kas oleks suutnud end päästa, kui oleks vaja olnud. Sest rinnale oleks istunud nagu kogu Grand Canyon, hingata on nii raske ja nii vaevaline, et nagu ei tahakski enam. Pisaratest hoiab eemale vaid seesama tuul, mis pehmelt näkku puhudes pisarate algmed sügavale silmisse tagasi sunnib. Ei tohi ka, ei tohi nii nõrk olla, nii pehme, et muudkui lasta neil voolata. Aga nii vastik on olla. Nii paha. Ja selles peaaegu-paanikahoos sa tead, et asi pole üldse nii hull, kogu ümbrus ja tunne teeb selle aina halvemaks, aga ikkagi, ega ta ära ka ei lähe. Isegi tavaliselt kõike halba põrgusse saatvad topeltkitarrisoolod ei aita põrmugi.
Ainus, mis veidike rahunema paneb ja suu nõrgale naeratusele toob, on Ziggy. Sest ükskõik kelle kaudu, suudab Ziggy alati tuju kas või natuke paremaks teha.

I'll need 37 stitches to keep the pain in

Once a queen, always the Queen

Täna olin ma umbes viieks minutiks Henry VIII kuues (ja õnneks viimane, ellujäänud) naine. Päris lõbus oli kuulata, kuidas "Henry" vaidles oma "naistega" ja kohtunikega. Mul polnud ühtki pretensiooni - "mina" elasin ju kauem kui "mu abikaasa".

See kuningas ja kuninganna las olla. Ma olen endale ühe teise kuninganna mälestuse võlgu.

19. september ja Riia - ei, Läti pole vahepeal kuningriigiks hakanud, küll aga väisas Queen Riiat. Ja meie lausa pidime seda nägema. Isegi selle suure AGA-ga. Startisime päris vara hommikul - kell 7 on reede hommiku kohta ikkagi väga vara. Pooleteist tunni pärast jooksime Pärnu bussijaamast Statoili oma hommikuse kakao-/kohvilaksu järgi, alles bussi tagasi jõudes taibates, et pileti hinna sees on ka tasuta kuumad joogid bussis.

Riiast läbi sõites olime tüüpilised turistid - "Oiiiii, vaata, mis seal on!" ehk siis lugesime poesilte ja reklaame oma kohutava olematu läti keelega ja lugesime Statoile kokku (neid on lugematu hulk seal). Ma taasavastasin seda kohutavad tunnelimoodustist bussijaama juures, eriti armsat vanalinna - isegi üks puu tuli tuttav ette. Sõime bussijaamas pingil...midagi, meie vastas pingil sõi ka üks naine...midagi - tal oli x-hepatiit, mille meiegi vist vähesel määral külge saime. Siis jahusime umbes pool tundi pagasi äraandmisega - kes, kus, kui kaua ja kui palju. Šoppamisest ei tulnud miskit välja, sest kõik poed olid täpselt samad, mis meil. Ainus asi, mille ma olin sunnitud ostma, oli sall Seppäläst, sest tuul oli lõunavabariigis tugevam ja külmem kui ma karta olin julenud. See sall päästis mind kindlast voodissenaelutatusest, kuigi haige olin nii või teisiti pärast.

Arena Rigasse polnud ka just kõige lühem tee, aga ajatapjaks on see küll hea. Kella kuue paiku polnud seal ukse ees passida küll veel mõtet - järjekorrad olid umbes viie kuni kümne inimese pikkused. Aga kuidagi tekkis seda rahvast sinna juurde, nii et kui uksed lahti tehti, kisti meid lihtsalt vooluga kaasa. Sees pidi ka veel ootama, aga seal oli vähemalt soojem - ja väga palju rohkem rahvast, sest liikuda polnud küll väga ruumi ukse taga. Saalis seevastu oli seda küll ja veel, täpselt nii palju, et me end rahulikult teise ritta istutada saime - ja kenast kohe eesti onude seljataha. Istusime tunnike ja rääkisime teemadel, mis ei puudutanud seda sündmust kohe üldse - no näiteks huulepulkadest. Nojah...Muuseas, "soojenduseks" mängiti AC/DC-t. Oli vist...

Aga veider selle keikka juures oli see, et mul polnud kordagi enne neid liblikaid kõhus, seda pitsitavat tunnet, et kohe-kohe...kohe näeb midagi suurt ja head ja...No ei olnud. Ja ei tulnudki. Vähemalt mitte kohe. Ma vaatasin ja püüdsin tunda midagigi - see on ju Queen! Aga ei olnud! Seal oli Brian May ja seal oli Roger Taylor...ja kamp andekaid muusikuid. Aga nemad kokku ei olnud mitte ühekski sekundiks seal laval Queen.

Esimene pisar leidis mu silmad üles siis, kui May laulis "Love of My Life'i" - üksi, meie ees, kitarriga. Kuidas siis mitte tunda midagi, kui ta pühendab selle loo Freddie'le, laulab hingepõhjast ja nii, et tal endalgi läikisid silmis pisarad. Siis heldis süda sees ja kõik muutus nii härdaks, korraks oli tunne, et...

Võib-olla ma tundun kuidagi liiga negatiivne kogu selle keikka suhtes - see ei vääri üldse seda. See kontserti oli hea, see oli väga hea - oli professionaalne, tasemel muusikutega, kõik oli selles mõttes parimas korras. Aga see poleks pidanud toimuma nime all Queen. Ma sain aru oma emast, kes ültes, et ta oleks tulnud, aga ta ei tahtnud näha ega kuulda neid lugusid selle nime all ilma Freddie'ta. Ehk siis üldse mitte kunagi.

Teise pisara tõmbas silmisse see, kui "Bohemian Rhapsody" alguses oli ka Freddie seal - küll ekraanil, aga ikkagi oma hääle ja oma näoga...äkki ka oma vaimuga seal meie kohal hõljumas, laulmas. Need olid need väikesed hetked, mille pärast ma sinna läksin - või vähemalt mille pärast ma seal olin. Väikese lapsena ma pea et vihkasin nende Innuendo albumit, mida mu ema tihti kuulas. Miks? Ei tea. Vähemalt sellest sain õnneks üle tookord.

Ja pärast oli veel mõni tund Riias aega ringi kolada. Aga mida sa teed õhtul kell 11, kui väljas on külm ja bussini kaks ja pool tundi aega? Muidugi sa jalutad kõige aeglasemas tempos tagasi kesklinna, arutled ka veel pimedas seda, kui vägev võib olla seal ülikoolis käia (nende akadeemiate hooned näevad välja nagu pisikesed lossid ju) ja muus taolist. Isegi areena ligidal olev tankla oli kinni pandud. Seega - jalutada linna ja kolada mööda vanalinna tänavaid, viimasele suurt ringi peale tehes. Tee peale jäid paar päris hea muusikaga kohta, oleks aega rohkem olnud, oleks sisse astunud, ja McDonalds, sest Laura tahtis süüa.

Bussijaam oli aga selle aja peale juba kinni pandud, kõik meie asjad, sealhulgas bussipiletid bussijaamas sees. Okei, liialdus, vaid üks uks oli kinni, teisel pool maja oli turvaonu ukse peal ees ja nõudis head põhjust, miks meid sinna sisse lasta. Õnneks oli meil neid päris mitu. Sees oli soe ja hea ja...soe! Ja joogiautomaadid. Hah! Need on parajad nuhtlused. Viimased santiimid pidi ju kuidagi ära kulutama, seega - kuum tee/kohv automaadist pluss vähemalt kaks šokolaadi. Too viimane automaat oli parajalt vastik väike asjandus - vahepeal koukis viis inimeset, nende seas turvaonu, seal midagi välja. Me olime lõpuks päris tegijad juba, jagades nippe, kuidas oma šokolaadi masinast välja saada.

Buss oli ka hea - soe! Ja kiire. Šokolaad jäigi seal söömata, sest uni oli magusam veel. Pärnus oli vedi soojem kui Riias, nii et see lühike tee autoni ja sealt pärast koduukseni äratas mu nii üles, et istusime emaga kella kuueni üleval ja rääkisime. Kontserdist ja muust.

Hommikul läksime regatile, mis oli sel korral veidi põnevam kui varem - nimelt oli seekord meile isegi natuke, aga väga vähe, tuult antud. Ja hää Freya koos meeskonnaga vedas meid teiseks.

Samal õhtul viis buss tagasi Tallinnasse, kus, noh, käisime veel ühel keikkal ära. Polnud just elu kõige uhkem keikka, kus olla, aga fuck that - vähemalt me tegime selle enda jaoks lõbusaks, pöörates bändile hästi vähe tähelepanu (enne seda, kui kitarrist särgita lisalugusid mängima tuli) ja tantsisime selle asemel, et neid noorukesi (tegelikult meievanuseid, aga tundub nii noor...teiste kõrval) jaapanistiili poisse droolida ja vahtida. Oh well. Veider olla nii noore seltskonna seas (mu ees seisis umbes seitsemaastane tüdrukuke).

Äh, jah, nii paljukest siis varsti juba kuuaja tagusest ajast. Et ma nõdrameelsena ikka mäletaks, et Brian May'd nägin ja kord kaks tundi karget mereõhku läbi nohuse nina kopsudesse tõmmata sain.

Gotcha!

Pildiliselt üldse mitte esteetiline, aga maitsemeeled kargasid lakke küll. Nämm-nämm.

You bite the hand that feeds you

Kõigile, kes külmkapiukse lahti tirivad ja sealt vinkusid haaravad, neile, kes nurisevad, et ei leia odavat paari nahkkindaid, neile, kes arvavad, et tsirkuseloomi peetakse kui kullatükke:

http://www.earthlings.com/
Film eestikeelsete subtiitritega

See on, ausalt, poolteist tundi puhast piina - mitte ainult sulle, vaid ka neile, keda seal näidatakse. Nende saatusekaaslastele, neile, kellelt tulevad su viinerid ja Mäkiburgerid ja nahast rahakotid, talvesaapad ja meelelahutus, neile, kelle keegi võtab koduloomaks, endale aru andmata, miks või kuidas ta nende eest hoolitseb. Kui üle viskab...vaadake...Kui teil aega jätkub.

Ma tean, et keegi ei taha seda näha, mis päriselt toimub. Ma tean, et te ei taha näha, kust tuleb see šnitsel taldrikule või singitükk pannkoogisisuks - keegi ei taha. Milleks rikkuda oma isu, eks? Miks piinata end selliste piltide ja mõtetega? Miks lasta end häirida millestki sellisest, mis toimub mujal - ega's meil nii ju ei tehta. Kas oled kindel?

Palun, ma kohe päris ausalt palun, et kui teil on see poolteist pisikest tunnikest, vaadake see ära, andke võimalus nii endale kui teistele, et teada saada. Ma võin täiesti ausalt öelda, et esimesed veerand tundi olid kui piinapingis ja ma ei suutnud enam ilma hirmuvärinate ja pisarateta. Ja ega ta leebemaks ei lähe ka, aga siis halvab pisaranäärmeid midagi šokitaolist - sa ei liiguta end, sa ei kuule ega näe midagi muud, pöörad silmi küll kõrvale, kui on eriti vastik, aga vaatad tagasi, sest äkki kuskil on lootusekiir. Sa istud täiesti tuimalt, halvatult, ja ei suuda mõelda, ei suuda mõista ega aru saada - miks?

Mina ei suutnud, sest ma otsustasin veidi aega tagasi selle selja taha jätta, selle jäleduse toetamise oma egoistliku sooviga nautida asju, mida mul tegelikult vaja pole, jätta kas või veidigi maha seda totrat mugavust, millega me kõik nii ära harjunud oleme. Kas pole, et isegi pelk mõte mõnest asjast loobumisest tundub juba ebamugav ja tüütu ja liialt suurt pingutust nõudev? Siis peaks ju mõtlema, kuidas teisiti saaks...

Aga kui te vaatategi ta lõpuni, ühe või mitme korraga, siis ma tõesti tänan teid. Ja ma palun teid siis ka - et säästa teie võib-olla murelikke meeli selles osas, kui vahel on vaja - ärge küsige, kas ma ikka kala või kana söön. Või krabipulki. Ei, aitäh, ei söö. Mis peaks neil vahet olema, mis eristama neid näiteks vasikast või seast? Ma tänan.

Hommikune jahe päikesepaiste võitleb tuule ja kergete kargete vihmavalangutega, aga kui pleier mängib lugu, mis on nii mitmeid kordi nii erinevaid tundeid tekitanud, paistab see laupäevane hommik täitsa ilus jalutamiseks. Isegi, kui tee viib tööle, kuhu pärast kahte ja poolt tundi und kodu elutoa tugitoolis (hästi mugavas tugitoolis seejuures) asutavd järjest sisse soomlased, ja sa seletad siis neile oma hommikuse ja magamata kareda häälega mänguasjade kohta ja üllatud oma matemaatikaoskuste üle - 149 krooni ongi ju peaaegu 10 eurot, nagu sa väitsid. Jaah. Toisessa kerroksessa...

Seljataga pikk tööpäev ja keikkaöö, ees pikk tööpäev, keikkaöö ja siis veel üks tööpäev. Nädalavahetused on imelised.

Back in the saddle

Parem on. Vahepeal oli tõsine auk ja päris halvasti kohe, ma ei teagi, kas seda välja oli paista. Vist mitte. Ehk siis nädal-paar enne kooli algust.

Igatahes - kas teie teate, millest inimesel tänapäeval kõige suurem puudus on? Ootan huviga vastuseid. Minult küsiti, mulle öeldi ja siis mul endal käis ka klõps ajus - ongi nii ju!

Tahaks vaba päeva. Ühteainstatki. Ja meid on korteris tervelt kaks, kes nii täna õhtul laua taga soigusid, pea raskelt kätele toetumas. Kool ja töö ja kool ja töö ja...The list goes on. Ei, ma ei vingu, tegevus on ju hea, aga vahel tahaks noh. Ühte päeva. Ma võtan selle pühapäeval - lähen suhkrutopsi ostma ja pakin asjad lahti. Ma loodan. Koju ikka sel kuul ei jõua. Nii kurb.

Kas keegi suvikõrvitsat tahab?

Panic attack

Ma arvasin, et ma saan sellega hakkama, aga - nagu näha - eriti ei saa. Jakogu aeg on neil midagi vaja, järjest ja ikka rohkem ja rohkem. Ja siis polegi midagi peale kahtteist tundi töö, siis veel töö arvuti taga, kuni silmad enam ei suuda lahti seista, ja ikka neile ei piisa, sest ma ju ei oska nii hästi ja ma ei suuda nii kiiresti, sest ma olen tööl. Teisel tööl, kus ma ei saa arvuti taga koode sisse toksida ja asju ringi paigutada. Ja kuidas siis on neil võimalik minusse uskuda, kui ma isegi seda ei tee, sest mul pole selleks aega? Pole aega, et kingi minna ostma, pole aega, et korralikult süüa, pole aega, et vihikut osta, pole aega, et olla minut lihtsalt niisama rahulikult ja mõelda, mis ma selga panen.

Ei - alati on nii kiire, kiire, kiire. Oleks kiire rongilt rongile jõudmisega, oleks kena, aga kui on teistmoodi kiire, nii, et isegi istudes hakkab pea ringi käima, siis tuleb hetk, millal enam lihtsalt ei jõua. Ja ma kardan, et nüüd hakkab see aeg tulema.

So, I broke down.

Miks ma arvasin, et see pole nii raske? Miks kuradi päralt ma üldse jah ütlesin? Sest et äkki tahtsin ma kordki tubli olla ja midagi kasulikku teha...Aga ei, näed, ei tule välja.

So I'm getting out of all of this. Just go...Away.

Netike saabus tõesti. Aga...ma ei taha sellest kirjutada, mis mu peakolu sees toimub. Ma juba kujutan ette, kuidas keegi sellest valesti aru saada võib.

I'm a good example of how to drive people away from you. And I hate it so very much. Myself. Good night.

FAAAAAAAAAAAKK!


Kõigest muust hiljem, siis kui me korterisse neti saame. Mis peaks tegelikult täna ka juhtuma.

The last days of...

GayBari viimane poolteist nädalat Mustamäel läks käima. Edaspidi leiab meid juba kesklinnast, bussijaama ligidusest, kuhu ei pea kell 3 öösel marsaga sõitma ja hunnikut raha transpordile kulutama. Kui pagas liiga raske pole, pole ka Balti jaamast mõnus jalutuskäik väga pikk. (Niivõrd mõnus kui Tallinna keslinn väljaspool vanalinna olla saab, muidugi) Kui on natuke raske, siis tramm number 2 aitab rongijaamas hädast välja.

Oh, veider on. Aga GB kõige tüüpilisem asi (peale meie muidugi) jääb ikka alles oma uues headuses. ;)

Ch-ch-check it out. Alates 20.08 või nii.

Heh, kuidagi sobiv on süüa hiina toitu ja vaadata telekast olümpiamängude algust - kah ju Hiina. Oleks siis, et ma sööks Pekingi parti, aga vot ei. Seda ma ei saakski ju süüa, eksole.

Ja ma kadestan oma emmet, kellel on just parajsti nüüd, augustis, puhkus. Grpmf.

Seda tahaks:

Vihje: Juusturavioolid GoGreen koore ja maitseainetega.

Aga kausis on hoopiski pirnitükid kakaokastme ja röstitud kaerahelvestega...Oh my.

Edasi-tagasi, sinna-tänna

Ma pole just väga selline inimene, kes iga kahe päeva tagant kuskile sõidab (though Goodness knows I'd like to sometimes), seega kolme päeva jooksul iga päev Tallinna-Pärnu vahet sõita pole just parim ajaveetmisviis. Selles mõttes just, et kui on vaba päev Pärnus ja on vaja ikkagi Tallinnasse pooleks päevaks sõita. Asja eest muidugi, väga tähtsa isegi. Aga ikkagi.

Polikliinikus ainult WC-s käimine on ka tore. "Tee nüüd polikliiniku nägu ette, no selline...polikliiniku nägu. WC on siin, ei...seal...ei, seal kolmandas koridoris, analüüside juures!" No aga kes ütles, et ei või, eks? Esma- ja hädaabi ju. ;D

Looking back

Kahe tuhamäe vahel vappus laupäeval maa nagu vist ei kunagi varem. Lisaks mäkke tõusvatele, ähkivatele, puhkivatele ja möirgavatele mootorratatstele ja mäest mööda olematut teed alla kihutavatele hulljulgetele ratturitele möllasid hiljem, siis, kui päike end ära peitis, väikesel laval bändid. Vahepeale mahtus plaanitust sutsu pikemaks veninud autasustamine ("Soovite siis näha vaatust teist?")
Defrage'i kohta ei taha ma midagi väga öelda, peale selle, et kui nad end laval miskitpidi ka liigutama hakkaks, oleks ju täitsa tore. Mis siis, et inimesi vähe, nii lõdvalt ka ei peaks ju võtma. Vähemalt oli avalik armastuseavaldus esirea ninade ees. Sick of Sorrow kohta sama asi - ma ei tea, kas jalad olid lavale kinni kleebitud või lihtsalt ei olnud väga innustust, aga...Publikul ongi nii igav, kui laval ka inimesed peaaegu silmagi ei pilguta. Muusika iseenesest meeldis rohkem kui esimese bändi oma. Oleks õigem rahvas ja õigem koht, oleks tahtnud natuke ringis hüpata. ;)
Aga kui oli HND kord, oli plats rahvast täis ja vähemalt esimesed read üdini valmis end ka lõpuks liigutama, et kogu see päeva jooksul juustesse kogunenud tuhk peast jälle ära raputada. Ja raputada sai end nii, et pea ähvardas ülejäänud nädala viltu peas seista. Pluss - näidati ka rahva hulgas seisnud eelmistele ülesastujatele, kuidas show'd tegema pea. Ei midagi kontimurdvat ega hullu. Eeskuju patuklubist.
Ja seda eeskuju sai No Big Silence'i ajal edasi võtta. Ja veel rohkem tuhka peast raputada, samal ajal kellegi teise peaga kokku põrgates, higi voolamas, jalad all värisemas. Mul olid liiga pika pausi tõttu juba sõnad meelest läinud, aga mis siis sellest - küll tulevad uuesti, ja isegi keset laulu hakkasid tulema. Ilmselt sai õige auk ajus lahti logistatud.
Igatahes kui kogu selle päeva kuumuse tõttu enne energia päris lõpukorral oli - eriti pärast ise mäkke ronimist, mis hõlmas näitekas ka väikest paanikat, taimedest elu eest kinnihoidmist ja väga palju tolmu -, tuli see energia lavalt otse tagasi. Pärast aga ei tahtnud jalad üldse ise püsti seista, pidi ikka piirdest abi otsima. Pimedas sai siis tagasi auto juurde koperdatud, nägu säramas peas ja kõik kohad tolmu täis. Ühe päeva jooksul nii palju kultuurišokki Kiviõlis esimest korda viibinule, nii palju päikest ja lõpuks nii palju suurepärast muusikat. Lärmi jätkus sinna linna aasta jagu tol päeval. Umbes nagu mõnes Kesk-Eesti linnakeses suvel ikka juhtub.

Ja tagasisõit oli õudusfilm (kui see oleks õudne olnud ja kui see oleks film olnud) - üksik tühi maantee kuupaistes, natuke metsa ümberringi ja tihe, paks udu maad katmas. Üksikud autotuled kauguses läbi valge udukihi ja kõige selle juurde hull soundtrack - Deathstars. Proovige ise sellist muusikat sellise tausta juurde kuulata...Keset ööd.

Tiger Lily and Shorty

(- ja mina polnud viimane. Hih)

Lühireis Saksamaale algas sellega, kui check-ini onu teatas, et mul läheb Prahas natuke kiireks. No okei, sinna on ju aega. Seni sai jube vara hommikul juba Eesti kohal taevas tiirutada ja kuskil lõunapool hommikustki süüa. Nii palju, kui seda süüa sai, sest võileib, mida kõht nii igatses, oli singiga. Pisike jogurt ja veel pisem muffin aitasid hädast välja. Samas aga kommenteeris keegi tagumisel istmel, et kõik see söök, mida ära ei sööda, visatakse lihtsalt ära - ei anta seda edasi teisel lennul, ei söö seda ükski töötaja. Mul hakkas jube kahju sellest võileivast, mis ma tagasi saatsin - ta lõpetas kõiki nende plastiktopside ja lusikate ja pakendite vahel kuskil prügikastis.

Prahas läkski veidi kiireks. Aga samas pole ka kella-7-jooks hommikul vara midagi halba...mööda lennujaama liiga pikki koridore. Ja lõpuks tuli välja, et polnudki vaja nii väga joosta, jõudis niikuinii. Aga too teine lennuk oli - nagu eelmistel kordadel Kopenhaagen-Stuttgart vahel - propelleriga pisike asjandus. Puhh. Mida pisem lennuk, seda pisem jogurt vist. Õunakooki sai ka.

Stuttgart oli sama vana hea ise, ainult et vihmane. Kiire põige Starbucksi, infopunkti ja ökopoodi ja siis läbi vihma poode läbi kammima. Kõigile oli midagi vaja. Aga kui juba selline missioon silme ees, siis ei takista pisike vihm ka midagi, eksole. Jaladki ei saanud märjaks mitte.
Rongisõit oli sama vana hea ja tuttav, liigagi tuttav ja natuke imelik oli natuke. Veider kuidagi - kunagi sai seda teed edasi-tagasi nii palju sõidetud. Aga iga kord polnud mitte terve pere teisel pool rööpaid ootamas ja kallistamas. Kaks minutit ja kogu võõras tunne oli kadunud. Oli lihtsalt toosama hea kodune tunne, aga kuidagi vabam kui varem.

Vaba aga kiire. Reedel polnud õieti aega sõnumilegi vastata. Aga vähemalt algas päev ilusalt - lilli korjates. Oleks vaid meil siis paar sellist aasa ja küngast, kus jalutada. Pole ju. Ja päev läks aina ilusamaks - kõik tuttavad inimesed tulid järjest kuskilt uksest sisse ja nurga tagant välja. Kes veel võõras oli, sai ka enam-vähem tuttavaks. Istusime Rebeccaga peoruumis - lõikasime ja kleepisime lavendlit nimesiltidele (lavender high) - ja ma ei saanud arugi, et oleks kodust üle tuhande kilomeetri kaugemal. Peter ütles isegi, kui me kõik õhtusöögiks laua taha istusime, et oh, kõik on nagu vanasti. Ja oligi ju.
Siis, kui lapsed magama läksid, istusin mina arvuti taha (Peteri oma) ja hakkasin pulmapeoks slaidishow'd ette valmistama. Täiesti võõras programm, mis mind natuke kiusas, aga vähemalt valmis sai. Pff, dialekt on nii naljakas ja samas raske, et ma ei kujutagi ette, kuidas mu saksa keele õppejõud sellele reageeriks, kui ma sellega tundi ilmuks. Peaks proovima.
Ja siis tuli Magda! Hiiiiii! Tema, Susanne ja Susanne tädi, tädi õe ja täditütrega sai kell pool üksteist õhtul veel väikeseid lilleseadeid tehtud.

Pulmapeopäev. Ei me jõudnud kuhugi väga vara, sest eelmisel õhtul pidi ikkagi veel kööki kogunema - täiesti juhuslikult kõik neli täiskasvanut - ja Susannele seltsiks olema, kui ta torte kokku vorpis. Sealt ka Tiger Lily ja Shorty - minu roosa leopardimustriline hommikumantel (tiiger läks veidi mööda, aga mis seal's ikka) ja Magda lühikesed püksid. Isegi fokstrotti sai tantsitud keset kööki hommikumantlites.
Ei tea, kas selline jumalateenistus-kohvijoomine-õhtusöök pidu on sakslaste tüüpiline, aga nii ta läks. Koos 150 külalisega, kellest meie Magdaga heal juhul oma 30 teadsime. Aga me tekitasime oma pika lauarea otsa noortelaua - ja koos sellega hiljem sellise tüüpilise tüdrukute-kihina seltskonna. Pluss Sebastian, kes naeris tegelikult ju ka. Tantsida ei saanudki väga, sest muusika oli natuke mööda sellest, mis me tahtnud oleks. Ja nagu õiged tuhkatriinud kunagi, lõppes pidu meie jaoks kell 12.

Pühapäeval sain vaevu end voodist välja ja riidesse, kui juba tuli asjad 10 minutiga pakkida ja maale sõita. Hommikusöök teiste seal ööbinud külalistega ja siis lõunasöök, vahepeal tükk maad mittemidagitegemist ja jalutamist (ja ilusa onu piilumist, khm). Ja uuesti jalutama, me kolm välismaist patriooti - Bexy mustas, mina osaliselt punane ja Magda pooleldi kollane. Mida minut edasi, seda kurvemaks läks, sest ma pidin ära tulema ju. Kohe üldse ei tahtnud. Ei tahtnud jätta Bexy't sinna oma suure südamevaluga (sest neiu armus eelmisel õhtul ju ära), ei Magdat veel nädalaks sinna, ei mitte midagi. Tasuta rongipilet ei päästnud ka seda eriti nukrat hetke. (Seal lihtsalt ei lasta sul piletit osta, kui kellelgi on sõidukaaslast vaja - pileti mõttes, sest viis inimest on parem kui kaks ühe hinnaga ju).

Lennujaam oli nukker. Eelmisel aastal juunis olin ma lõputult rõõmus seal ootesaalis, teadagi miks. Seekord aga ei tahtnud enam, mitte veel. Oleks keegi öelnud, et ära tule veel nädal aega tööle, oleks ma otsa ringi pööranud, asjad haaranud ja rongi peale hüpanud. Aga ei. Väravad lahti, bussisõit propelleri-lennuki juurde, juustuvõileib ja vahvel...pilved, külad, metsad, piir...Praha. Seal pidi jälle kiirustama, kuigi vajadust seekord veel vähem. Lend hilines veidi. Ootesaalis olid juba tuttavad näod - keegid noormehed (ilmselt korvpallurid), kes ka neljapäeval samal lennul Prahasse olid. Aga ikkagi ei tahtnud. Suures Boeingis püüdsin kõik mõtted matta Dorian Gray'sse (ikkagi kõike ilusam raamat, mis ma lugenud olen - stiili mõttes kas või). Stjuardess soovitas mul järgmist lendu broneerides teada anda, et ma taimetoitlane olen, tänasin teda ja ütlesin, et oleksingi, aga ma ei ostnud piletit ju ise. Note for myself - siis vähemalt ei pea singi- ega kanaleiba prügikasti saatma.
Praha oli öistes tuledes särades hästi ilus, pilved olid kui tumehall vatt, taevas silmapiiril tumeroosa. Mälestuseks on nüüd vaid mälestused endid, kaks merekarpi Uus-Meremaalt ja mu Tiger Lily. =)

Beauty

American Beauty. Ja mitte see film, vaid sellest veel ilusamad autod. Ohh, ja MIS autod siis...Oehoeh. Terve Haapsalu linnake oli neid täis kõik need poolteist päeva, mis me seal sääskede pureda olime. Linna sai korralikult avastatud, koos selle faktiga, et neetult ilus linnake on, kas või keset ööd. Telklas tugitoolidel sai istuda ja kuulata igasuguseid põnevaid "fakte" meie kohta, mis välja suudeti mõelda. Sääsed puresid jalad punaseks.

Aga ei, noh, mis? Peamine oli ikkagi linnus ja eriti selle hoov, muru täis neetult ilusaid uunikume. Can you say "Mustang" without drooling? Õh, ei...

Ja mis muusika?! Kosmikud ja...eh, Taak ja...ee...Peer Günt. AGA - Hanoi Rocks! Hanoi Rocks. Hanoi Rocks!!! Metsa, kui see polnud üks kõige metsikumaid keikkasid siinmail, siis ma ei tea enam üldse midagi vist. (No on ilmselt hullemaid olnud, aga minu silm pole tunnistanud...Manson oli peaaegu samal tasemel) Rahvas keskel esireas murdis selle (täiesti arusaamatult) õrna võre peaaegu pooleks, tulid turvad, kes vahetasid siis keset kontserti võret ja jäid siis publiku sekka, et enam sama ei korduks. Enne seda jõuti veel üle tolle võre kolmnurksete vahele hüpata, et sealt ligemalt bändile kaasa elada, turvapoiss oli abitu...kuni tuli herr Pilt, kortsutas kulmu, näitas näpuga tahapoole - ja rahvas taandus uuesti võre taha. Nagu Punane meri oleks kaheks läinud. Aih, ja mitte ainult siis rahvas polnud metsik. No ei. Bänd ise ka. Andy seisis püsti isegi seekord ;D Mike ronis nagu ahv ja...oh, kõike seda, aga niiiiiii kuramuse hästi, et...et....no kohe oli tehtud! Uh. Vägev.

Sellest saab traditsioon.

Pilte mul endal pole, sest pildid on Zenitis. Kui vana, siis juba kõik.

digi

Mul tekib selle DigiTV vastu vahel tõrge, sest see tõrgub ka vahel. Näiteks praegu, kui ekraanil on Network Problem ja OK nuppu olen ma ka umbes sada korda vajutanud, ikka ei lähe ees ära. Elioni helustada üritamine on üsna mõttetu - muusika telekas on kõvasti parem kui nende tilin ja kõlin, ja kui keegi neiu automaatlindilt mulle miskit arvutikaitse juttu ajama hakkas, ei viitsinud ma enam. Vähemalt on VH1 ees ja sealt tuleb head muusikat, kuigi tegelikult tahtsin ma kolme kanali vahet klõpsida ja vaheldumisi filme vaadata - Pierce Brosnan ja "Alexander" oma staariparaadiga. Uhh. Aga mis teha.

Haa - aga see VH1 Themed: Animated Videos on hea küll. Oli kellegi Feederi "Piece by Piece", mis oli ülimalt mõnus, ja nüüd U2 "Hold Me, Thrill Me, Kiss Me, Kill Me", mis on üks kuradima tore lugu. Ilus lõpp igavale päevale. Istuda 12 tundi tööl, millest päriselt kliente teenindada võib-olla kokku üks tund. Brr.

Maailmavalu päev

Mis siis teha, kui juba hommikul kell pool kümme tabab sind väike maailmavalu, kui loed taas, kui julmalt ikkagi katseloomi koheldakse? Ma olen seda sama juttu, neid samu fakte ja lõike mitu korda lugenud, täitsa erinevatest kohtadest, aga ikkagi jooksid judinad üle selja - kuidas niimoodi saab?! Kas tõesti suudab mõni silmagi pilgutamata puurida vaese ahvi ajusse auk, et testida järjekordset...mida iganes asja koostisosa. Ja kui siis väikese vihje ja kiire uurimise läbi avastada, et firma, mille tooteid ma iga päev klientidele müün, on samuti selles jõhkruses kaasosaline, läheb tuju ikka eriti kehvaks.

Ma sain üsna alguses juba aru, et poes on tooteid, mis minu arvamustele ja tõekspidamistele vastu käivad, ometi pean ma nendega tegelema ja neid naeratades klientidele soovitama. Meriinolammaste nahad ilutsevad riiulil, kõik paitavad ja kiidavad neid, minul käib seest jõnks läbi - kui nad ometi teaks, mis nende "niiii mõnusate ja heade" nahkade saamiseks tehakse. Mis tunne oleks meil, kui meie sapp seebiks tehakse ja seda siis teistele edasi müüakse - mis siis, et võtab plekke hästi välja riietest. Ja mida ma siis valima peaks? Kas taimne plekieemaldaja firmalt, kes teeb loomkatseid, või selline, mis baseerubki loomsel koostisosal? Otsin järelikult kuskilt mujalt midagi paremat ja vastuvõetavamat.

Selle sama firma pakenditel, muuseas, ilutseb veel Vegan Society märk. Viimane küll eemaldas tolle firma, Ecoveri, milleks salata, oma nimekirjast ja uuetele pudelitele-karpidele seda märki enam ei panda, kuid meie poes on ikkagi veel veidi vanematel pakenditel see märgike peal. Ja iga kord, kui keegi neid nüüd võtab, vaatab, tahab, ostab, siis ma sisemiselt karjun, et kas te tõesti ei hooli? Kas te siis tõesti ei tea?? Muidugi nad ei tea, miks nad peakski, kui heas usus uskuda märke pakil. Loodetavasti nad siiski hooliks, kui teaks.

Ja siis tabas mind õudne mõte - ma saan raha selle eest, et müüa ja pakkuda inimestele seda, millesse ma ise ei usu, mis on mulle osati üsna vastumeelne. Kas see pole mitte mingit sorti enda äramüümine? Ma saan ju selle eest palka, miks siis ka mitte, peaasi, et ma ise neid asju ei kasuta? EI! Aga kõik muu on samas nii oluline ja sobiv ja hea. Mis siis? Pigistada üks silm kinni ja loota, eks ühel heal päeval keegi küsib ka selle kohta, et ma saaks öelda tõtt kõigi nende universaalpuhastajate ja nõudepesumasinatablettide kohta? Vist küll...

Ma kuulen, kuidas inimesed muudkui rahutult ringi rändavad - ühest Eesti otsast teise, ühest Euroopa nurgast teisele poole. Muidugi ma tahaks ka, aga täna suutsin ma vaid sellele mõelda, kui kohutavalt halb see ikkagi on. Keskkonna suhtes. Aga ega ma ise siis palju parem pole. Ühistranspordist olen alati sõltuv olnud, aga see paariks päevaks Saksamaale lendamine või Soome sõitmine... Ja praegu nii, täiesti uurimata artikleid, ei teagi ma, kumb hullem reostaja on. Lennuk ilmselt, kuigi ega laevad ka palju süütumad pole. Aga mis teha, kui pole aega - ega vist korralikku võimalustki - minna Saksamaale rongiga. Bussisõit oleks veel mõeldav, aga jälle - aega pole. Vaja on jõuda tagasi tööle, et teenida sedasama lennupileti raha. Et minna külla saksa perele, kes elab ökomajas ja kus vanavanemate külas põlludki mahetoodangut täis.

Sealt edasi hakkas mu mõistus ja süda eetika ja esteetika vahelisi teid käima. Lennuk kui transpordivahend, jah, olgu, las olla, kuigi reostab meeletult. Aga lennuk kui hobi? Mõtlesin just eile langevarjuhüpete peale - tahaks küll kord ära proovida, ehk hakkab meeldimagi. Ja mis siis, kui hakkabki? Mõnikord ei võta mu väike noor mõistus seda, miks mõni asi vajalik on. Näiteks needsamad langevarjuhüpped. Milleks on vaja lennata lennukiga paari kilomeetri kõrgusele lihtsalt selleks, et sealt siis alla karata, 40 sekundi vabalt langeda ning siis 3 minutit varjuga alla liuelda, põllulapid ja metsad kõik kenasti silme ees? On's sellel mõni tõesti tarbeline põhjus? Ega ikka ei ole küll, ma arvan. Teiselt poolt karjus mu esteetiline poole, et kõik ei peagi olema kasulik, otstarbeline, vajalik. Inimene peab saama nautida, peab saama tunda, peab saama kogeda midagi täiesti hullu. Ja mõelda, kui ilus see oleks - kodumaa su nina all ja sina õhus, nagu lind, ainult et mitte lendamas vaid allapoole kukkumas. Ma juba aiman, millist segast rõõmu see mulle pakuks. Ja siis jälle mõte, et on siis seda ikkagi vaja? Miks ei võiks niisama ronida Suure Munamäe torni ja vaadata sealt üle maa? Või minna bendžihüppeid tegema - saab ka vabalangemist ja adrenaliini.

Ja nii ma ei suudagi endale neid vastuseid välja mõelda. Vähemalt mitte täna, ehk isegi mitte järgmisel aastal veel. Tahaks endale lihtsalt selle õige koha leida, sest ma olen peaaegu täiesti kindel, et suund on õige, peab end lihtsalt veel veidi harima.

Need mõtted tabasid mind imelikul päeval - täna lasevad ameeriklased taeva poole teele tuhandeid ilutulestikuraketikesi, viskavad ära tonnide viisi ühekordselt kasutatud - kui sedagi - plastiknõusid...Aga vähemalt on nad värskes õhus, eks? Nii värske kui see õhk seal veel olla saab...Ah, õnnis positiivsus.

Järgmine linnuke kirjas

Sellest, et Sealile minek on, sain endaarust üsna hilja teada. Paar päeva ette. Avriliga läks, noh, veel kiiremini. Tuli poodi mees, kes ostis midagi - pole aimugi enam, mida - ja küsis siis, kas ta võiks oma tasuta Avrili piletid meile jätta, sest ta ise ei saa/taha minna. Arusaadav, eks, miks ei taha. :P Jättis siis piletid sinna ja lõpuks saigi nii, et me Lauraga siis läksime. Khm...omamoodi. Trollide ebanormaalse sõiduplaani tõttu jõudsime me kohale...no ütleme siis nii, et turvakutt tegi päris imeliku näo, kui me sisse marssisime, ja küsis, et miks me alles siis läksime. Nimelt oli neiu esinejale poolepeal viimane lisalugu - "Sk8er Boy" (või mismoodi seda kirjutatakse). Nii et elu kiireim keikka üldse - Sakus olime sees vist max 5 minutit. Interesting.

Siil

Heli oli natuke halb - vokaali polnud ees kuuldagi, igatahes trumpas tümps selle umbes kolmekordselt üle. Aga nii palju, kui kuulda oli, oli ilus. Sealil on nii mõnus mahe hääl, et see sobiks täiesti suurepäraselt laupäevahommikusse - ja õhtusse ka muidugi -, kui poleks sedasamust tümpsu seal taga. Muidugi ei saa kogu aeg teha lugusid nagu "Kiss From a Rose", aga vähemalt on see meeldivam. Selline tore pooleldi tantsuüritus oli. Ja kui välja arvata kolm eriti absurdset ja ebameeldivat neiut, oli täitsa mõnus.

Kõrvu kriipis, kui neiud karjusid: "Vaata, vaata, kitarrist! Ääääaaaa, ta on niiiiiiiiiii armas!"...kui tegu on bassistiga. Äkki on see mingitsorti kretinism, aga no kuidas saab öelda bassisti kohta kitarrist? Basskitarr, okei, aga...no...Häiris nii kohutavalt koos nende üldise ebameeldiva käitumisega.

Aga vähemalt pikk mustanahaline prantslane mu ees oli tore ja küsis enne kontserdi algust, et kas ma üldse midagi näen. Meeldiv onu.

Tore õhtupoolik, aga ei midagi nii erilist. Pole see suur austaja ka, kes esireas väljasirutatud käe poole sirutaks...noh, oleks ju võinud, ta oli pooleteist meetri kaugusel ikkagi. Ja turvaala ju polnud...

Minuga ei tasu rääkida, kui ma olen öösel vaid kaks tundi und saanud. Eriti igasugustel asjasse mittepuutuvatel teemadel. Ma usun, et isegi sellest poleks kasu, kui keegi karjuks mulle näkku mõne lemmikbändi liikme nime ja osutaks hüsteeriliselt mingis suunas (kui see kella kuuene ärkamine kuskil mujal toimuks, ja mitte Pärnus) - ma ilmselt mõmiseks nagu igal teisel puhul väga madalal häälel "mmmhmh" ja näriks võileiba edasi. (Kui seda toredat inimest just päriselt olemas poleks - siis ma lendaks paigalt.)

Smilers oli üle pika-pika aja päris hea. Meie kui juba veidi vanakooli fännid. Ohjah, we're old. Aga no neid kaks tundi üle mõistuse jubeda muusika taustal oodata...Ei taha enam. (Okei, oli paar head lugu)

*tööl*

Edit - katus laseb läbi, poe laoruum upub varsti. Niiiiiiiii kuradi hästi on Viru keskus ehitatud, et mine lolliks

Livin' on a prayer

Ähh, it's been way too long. Nii palju on juhtunud ja olnud vahepeal...Where do I start?

Rabakaga vist. Üldiselt ei rikkunud see teise päeva vihm midagi olulist ära - feeling oli ikka mega, ainult jalad lirtsusid noh. Ja kui enne sai vinguda, et kiuviu, midagi pole kuulata ja nii jama on kõik, siis päris nii ikka ka polnud. Pärlid: Helloween ja Danko Jones esimesel päeval (Heeeeeeeeeey, do you kiss on the first date? Ja nii terve nädal...), Los Bastardos Finlandeses, Pitchshifter, Kotiteollisuus (aitäh pikale onule, kes kaitses) ja Sparks teisel päeval. "When do I get to do it 'my way'?" No pagan, enam ei virise ette ära, eriti nii, kui ei uuri enne, kelle või millega tegemist on.

Ja siis läks päev mööda - pool sellest tööl ka veel - ja siis juba Soome poole teele pisikese Linda Line'ga.
Pool aastat umbes on pilet taskus olnud ja mõte peas ringi jooksnud, et pagan - Bon Jovi? Tõsiselt või? No ja...No oligi. Päriselt. Tõeliselt. Teine rida fännikasti taga, suurepärane vaade...Ma ei tea, kuidas seletada seda kõike neile, kes ise kohal polnud, kellele see sedasama ei tähenda, kes pole pool oma elust neid kuulanud. Ma ei julgenud isegi mõelda ju, et ma neid kunagi näen. (Ja mis siis, et mõne jaoks on nad nätsupopp.) Suu vajus lahti noh ja silmanurka tõusis ka pisar - need laulud, kõik NEED laulud noh!!! Me vahtisime aeg-ajalt üksteisele uskumatu pilguga otsa ja raputasime pead.
Muus osas - rahvast oli ajalehe andmeil 44700 ehk peaaegu täiesti täis olümpiastaadion, soojendaja oli jura ja hoopis teine ooper, vihma ei sadanud. Ja herr Sambora hääl - no kuulge, vana võib ta ju olla, aga häält on ikka kahe eest. Aaah...kui seda vaid tagasi saaks. Nad ju peavad siia tulema, eks? Palun?
Ja, kusjuures, ma sain isegi raudteejaama putkast hambaharja, mis on parim, mis mul siiani üldse olnud on. Suomi rocks!

Järgmine päev läks vihmasajus Linnanmäel. Ulalalaa - can you say FUN?!?!?! Need uued asjad on meeletud, mu elu esimesed ülepea pöörlevad asjandused...Ja Kieppi, mis sind tõsiselt läbi solgutab. Igatpidi. Lausa nii, et...khm, kehaosad valusad pärast toolis loksumisest. Hihih. Ma sain onust jalgpallurist aru, kui talle jalgevahele löödi, ütleme siis nii.
Õhtul oli jalka telekas - hosteli köögis Laura, mina ja kaks (peaaegu osavõtmatut) meest.

Kolmapäev - say bye bye...or not. Jahtisime üht poodi taga, leidsime lisaks ühe ja veel ägedama. Sellist plaadipoodi pole ma elus näinud. Väike, maast laeni vinüüle ja CD-sid täis, uusi, kasutatud, vanu, uusi - mida iganes. Autogrammidega trummipuglad, plaadid, plakatid...Oeh. Sinna võiks terve palga jätta ju.
Selle, et kõige toredam särgipood just sel nädalal kinni on, kompenseeris see, et...ah, kurat, põlved võtab uuesti värisema. Kõnnid tänaval ja mõne meetri kaugusel muusikariistade poe ees seisis täies koosseisus Malice In Wonderlandi, bändi, keda aastaid näha olen tahtnud. Laval. Seekord siis niipidi. Või tagurpidi, sest mul läks automaatselt tagurpidikäik sisse ;) Laura teab. Tobe oli natuke. Aga...äh, tiinimoment on praegu, oli siis ka, kui kõndisime neid mööda. Ma lihtsalt vahtisin Crissi nagu poleks elus varem inimest näinud. Pikk ja blond ja nii kuradi ilus. Norra iludused täies uhkuses. *sulab*

100 meetrit enne sadamat saabus sõnum, et tugeva tuule tõttu laev ei välju. Pilet vahetati järgmise päeva hommikuse laeva oma vastu ja tagasi hostelisse. Oi need kotid olid rasked. Jalad olid villis. Aga üks lisaõhtu Helsinkis lisaks. Ehk siis natuke šopingut ja (peaaegu kohustuslik) istumine kirikutrepil. Ja õhtune jalka hosteli esimesel korrusel, kus üks ilus Larry ja Slashi vahepealne dude ajalehte sodis.

Laev, töö 11 tundi, korter pakkimisega ja bussijaam. Draama! Trammi ei tulnud, seega jõudsin liiga hilja kohale - bussijaam kinni, Säästumarketi pangaautomaat katki ja sularaha on täpselt 10 krooni ja 5 eurot. Buss väljub 5 minuti pärast. Viimane buss st - öösel kell 00.30. Aga paar, kes valvas mu kotti meeletu pangaautomaadiotsimise ajal, oli üle mõistuse tore - neiu, kes oli eestlane, andis mulle bussiraha ja ütles, et võin selle ta mitte-eestlasest sõbrale Pärnus tagasi anda, sest too sõidab Riiga edasi. Mul oli nutt kurgus, kui toredad inimesed võivad olla. No ja siis oli muidugi minu mangumine ja vaidlemine bussijuhiga, et meile kohad saada. Nõrk vabandus, mees, et sa müüd niigi üle kohti, kui bussis oli vähemalt 10 vaba kohta ja mina olin liiga väsinud ja tapvalt närvis, et alla anda. Poisile oli vaja ju ka koht saada. Onu sai vist aru, et alla ma ei anna ja kirjutas piletid välja. Halleluuja. Bussis selgus muidugi, et dude oli soomlane. Hmm, kuidagi tapvalt sobiv. Ilus mees oli ka. Ja õppis ka ülikoolis inglise keelt. Interesting.
Pärnus tuli isa bussile vastu koos rahaga, mille ma siis ma-ei-tea-mitmendate tänusõnadega poisile andsin. Mu usk inimestesse sai just uue hoo.

Ja nii saigi see meeletu 10-päevane trall otsa. Aga oi kuidas tahaks veel. We want more! Aga...on, mida oodata - samal ajal, kui me Helsinkis ringi lippasime, osteti meile kenasti Queeni Riia kontserdi piletid ära. Hey ho, let's go!

Cliché vist aga:
It's my life
And It's now or never
I ain't gonna live forever
I just wanna live when I'm alive (It's my life)
My heart is like an open highway
Like Frankie said "I did it my way"
I just wanna live while I'm alive


Onud Sparksid said vist oma vastuse...

(not) the last great day

Kõlarid paiskavad toa täis "Stairway to Heaven" meloodiaid, mis jõuavad läbi lahtise ukse ka rõdule, kust on vaade enamjaolt puulatvadele ja suvisinisele taevale. Pilved sõuavad aeglaselt oma teed, kord varjates, siis jälle näidates päikest. Keset rõdu on tool ja selles on nii hea end kerra keerata, toetada pea käele ja lasta tuulel vaheldumisi päikesega oma jaheda peoga juukseid sasida ja nahka paitada. Võiks silmad kinni panna ja und näha sellest, et see tunne, mis täiesti valitsematult peas ja hinges ja südames ja veres ringi möllab, ei lähegi kunagi ära. Ja terves maailmas pole midagi, mis oleks sel hetkel parem. Võib-olla ainult aastaarv ja koht, aga ka sel pole praegu tähtsust, sest niimoodi olles pole ajal olulist tähtsust. Ega millelgi muul, sest täiesti pärale jõuavad vaid Wilde'i imelised sõnad ja helid. "Just Like Heaven..."

High'n'dry

Just täpselt selline tunne on. Õrnalt veel õhus hõljumas ja õhtuti tühjaks pigistatud kui kivi - häälest nimelt. Jälle jäi pool sellest lavalaudade alla, kael tüüpiliselt valus ja kokku leidsin kätelt-jalgadelt neli sinikat.

Ütleme siis nii, et HND sobib jube hästi suure massi rahva ette, oleks seal massis siis veidi rohkem inimesi, kes neid teaks, kaasa elaks. Muidu oli super! Tsipake lavalist juurde ja olemas.

Def Leppardist oli mul selles mõttes kahju, et ma ise ei saanud neist 100% - Baz oli mingil moel ikka veel kohal ja nii värskelt mälus, et ei lasnud täiesti vabalt seda uut vastu võtta. Seda samasugust tohutut energiat ei olnud nii palju. Muidu oli täitsa tip-top toredus. Rick Savage'i bassi armusin ma kohe ära - inglise lipp ja puha ju -, eriti selle lihtsa, imeilusa bassisoolo ajal. Ahhh. Ja ilmselgelt on mul lokkidega kitarristide vastu eriline nõrkus, sest...noh...Vivian Campbell noh!
Pluss selle mehe kitarrid...

Õhtu märksõna: Let's get tocked! And rocked we got.
Nüüd on päev ravimist ja siis, juba täiesti sooja kaelaga, edasikäik Rabakale! Ja sealt veelgi soojemana Soome.

WC sabas, muuseas, oli üks naine meie ees, kes päris mult Bachi kohta, kahetses sügavalt ja siiralt, et ta ei läinud, kui oli mu paar sõna ära kuulanud, sai teada Bon Jovi kohta ja tahab ka. Hästi palju. Täitsa lahe naine, Pärnust ka ju, kuidas muidu. :D Ainult et selle HRL-i pärast olen ma ta peale ikka kade küll.

Tegelikult oleks nii väga tahtnud olla Riias Linkin Parkil

Lahtisest aknast tulevad lihtsalt nii head lõhnad (müstika, keegi küpsetab vist), et peab lausa õunakooki tegema.

Aga midagi veel paremat kui õunakook:

"Hang around!"

Kui suur onu mänedžer ütleb: "Hang around," siis nii ongi ja ära minna EI TOHI! Õnneks ei läinudki, kuigi väike plaan juba tekkis, kui umbes neli turvat piirasid meid ümber, mõnel neist käes kõlkumas käerauad. Ausalt, pole vaja, me ei hakka mässama ega keeldu lahkumast Pirita kloostrist. Tõesti ei taha nunnaks. Oodata lasi onu natuke aega, tuli siis tagasi ja viipas meid ukse poole. Metal Mike'i kallistus tervituseks ja astuge aga edasi! Astud, astud, trepp, koperdus, kile...BAZ! Njah, päris nii ei karjatanud, aga mõttes karjus küll üks hääl: "Ei ole ju nii, no...Bloody hell, he's here!" Miks ta ei pidanud olema? Inimene nagu iga teine. Bändimehed samuti, kellega pikalt-laialt lausa Eesti ajaloost rääkida sai (cheers, Bobby!), end kaheksakesi autosse pigistada (cheers, Johnny ;)) ja siis käia läbi Rock Café, astudes uksest sisse kui "We're with the band", ja Rockstars, kus mängiti lihtsalt liiga head muusikat, et mitte veel viimsedki jõuvarud kasutamata jätta, tantsides Jackist liguneval põrandal.

Ehk: Oli 6.06.08, oli Sebastian Bachi kontsert (ei ärganud vana heliloona üles surnuist, on uus ja, noh, teine stiil ka), soojendajateks Mind of Doll ja House of Games. Kui esimene bändike oli juba hea, siis edasi läks ainult ja ainult paremaks. Kurat, kui keegi ütleks, kust saavad herrat Meremaa ja Bierk sellised hääled ja sellised juuksed, siis ma paluks ka teada saada, et ma enne järgmist elu oskaks ka õigesse kohta minna ja küsida kenasti. Aitäääh, sincerely yours.

Heli heliks, ei kuulnud ju jälle, mis mööda oli, sest esimestest minutitest aitas, et kõrvad viliseks (on ju vaja sinna ette ronida, mis ronida - lihtsalt auk ära täita) ja kitarrisoolo lindilt las jäägu ka, no oli uus mees, mis teha. Main act lihtsalt viskas kõik (piltlikult) pikali, trampis jalge alla ja me olime veel tänulikud. Nii tänulikud, et mehed, kes kõike seda põhjustasid, raputasid suures uskumatuses pead. Ilmselt ei oodatud sellisest täiesti uuest nähtusest nagu Eesti sellist vastuvõttu. Ütles ju nende trummar hiljem, et tal polnud õrna aimugi, mis või kes või kus see Estonia on. Me seletasime siis lahkelt, et on inimesi, kes arvavad, et Estonia on võileib või WC. Ta naeris ja rääkis sünnikohast Texasest ja sellest, kui räpane on L.A. Aga me jäime endale kindlaks - me tahame ikka minna ja ise näha. Veider, et üks ameerika rokkar, kellele ei peaks meie väikesed asjad üldse korda minema, uuris meie riigi mineviku kohta, koolide kohta ja nõudis seletust, miks kuradi päralt me nii hästi inglise keelt räägime, kui emakeel ja igapäevane keel on tollesama pisi-miniriigi eesti keel.

Tõesti kena oli. No päris ausalt oli. Laval ollakse maailmakuulus muusik, lava taga lihtsalt järgmine T-särgis mees, kes sind naeratades tervitab, õlle haarab ja jutustama kukub, et nad järgmisel päeval koos Scorpionsiga Tamperes esinevad. Chit-chat.

Ma ei tea, kas oli seda nüüd vaja siia või ei. Endal hea pärast lugeda, kui mälu petma hakkab. Kurat, ja olgu siis nii, et kui teised on bändidega semud kodumail ja ei tee ühestki tagaruumist ega peost suuremat nubrit kui sokkide vahetamisest, siis - põrgu päralt - Bach & co. pole päris kodumaine ka. Ega igapäevane. Nii et ma täiesti teadlikult hõljun siis natuke oma (võib-olla ikka veel tiinilikus) taevas ja mõtlen, et see oli üks korralikult vinge õhtu.

Nüüd kolmapäevani aega, et saada tagasi lootusetult kaduma läinud hääl (jäi vist lava alla), terveks saada kael ja kuulata vähemalt kord läbi Def Leppardi lood.

Youth gone wild...

Spiderman

Kas keegi on kunagi teie rõdult kõrvalkorteri akna kaudu koju läinud? Noh et nagu Spiderman ronib mööda seina ja - vupsti! - kohal. Ei ole? Mul ka polnud...enne tänast. Tuli naabrimees, helistas uksekella ja ütles, et ta lukustas end korterist välja. Umbes nagu Amy, eks. Ja küsis, kas ta tohiks meie rõdu kaudu oma korterisse ronida. Eee...noo...aga palun, aga palun, meil toimuvadki just kodused ekstreemspordivõistulsed. Ja nii ta siis lükkaski oma ülemise aknapoole lahti (imekombel oli see lahti jäänud), toetas end ühe jalaga meie rõduäärele, teisega logisevale aknalauale ja tõmbas alumise aknapoole ka lahti. Ja sees ta oligi. Piljardiklubi taga grillivad mehed ei saanud vist päris täpselt aru, mis toimub. Niimoodi ikka iga päev kolmanda korruse aknast sisse ei murta. Vist. Ma ei tea, võib-olla on see tavaline käitumine. Aga mis teed, kui võti jääb ukse teisele poole. Kuramuse ebaõnn nagu ta end väljendas. Tänas siis, kinnitas all teda seiravale naisele, et nii kergelt läkski, ja lisas siis, et ma olen oma erialaga väga õige valiku teinud. Kurat ma mõtlesin, et ta lendab sealt alla. Aga kui Spiderman siis Spiderman, ma lihtsalt ei teadnud, et ta meie kõrvalkorteris elab. Müstika.

6.10 Trolli keskel istus nurgas hundikoer, kes niutsus ja rabeles, püüdis kõigest väest jagu saada suukorvist, mis teda tol hetkel nii piinas. Vaatas abitult kõigile otsa, kes haletsevalt vastu vaatasid, aga tema heaks midagi ei teinud.

8.13 Rapla rongijaamas tervitas isa rongilt tulnud poega ja ta kaht sõpra, kes siis üksteise järel kõik suitsu ette panid ja auto kõrval varahommikust päikest nautisid. "Tere hommikust!"

8.48 Mees tuli naisele rongile sirelikimbuga vastu ja andis põsemusi. "Kuidas sõit läks?"

9.50 Päike kõrvetes, kaubajaama bussipeatuse kõrval seisis kinniste ustega buss, bussipeatuse ees seisis kaks inimest, kolmas oli enne minema jalutanud. Varjus ei saanud ka olla, sest seal närisid sääsed.

10.16 Üllatusvisiit koju, aga maja oli vaikne. Keda polnud, kes magas. Hakkasin CNNi vaatama, kus tutvustati päris aurkat car-poolingit Londonis.

14.55 Lugemissaalis istus ühel pool lauda Aire ja teisel pool Rainer. Siis mina ka ja kõik õppisid/tegid tööd. Meeletu. Kuidas muudmoodi veeta palavat laupäevapärastlõunat maikuu lõpus?

Programm "Nelja päevaga tugitoolisportlaseks". No tegelikult olen ma seda aeg-ajalt niikuinii. Laupäev-pühapäev möödusid õppimise ja rokkimise kõrval (HND on lihtsalt...noh...effing GREAT! Ja Eimel oli sama täis...:P) telekast sporti vahtides. Vaheldumisi F1-võrkpall-F1-võrkpall, sest sõit oli Monacos ja pühapäeval Eesti vs Poola. Wtf - we won! Ma arvan, et Laural hakkas natuke kõhe, kui ma niimoodi teleka ees hüppasin ja hinge kinni hoidsin ja telekaga rääkisin. (A) Aga nii ma teen alati tegelikult, üksi mitte nii tihti, sest kodus on ikka keegi, kes kaasa elab peale minu.

Ja eile, teisipäeval oli siis jalgpall Eesti vs Gruusia. 1:1, aga ikka parem kui midagi, eks? Muidugi, sest pärast oli Rockstars ja Led R ja selline tants, et jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kahjuks ei teadnud bändimehed ise ka, millal järgmine keikka on. Niu. (Üleüldiselt järgmine on järgmisel reedel, enne mida on vaja kaks eksamit ära teha.)

Ja kui suvel on veel olümpiamängud, siis...ma olen kas a) tööl; b) loen sügiseks kohustuslikku inglise kirjandust (Wilde...mmm); c) vaatan sporti. :D Paari eriti vinge erandiga.

VIOLET

You surround yourself with art and music and are constantly driven to express yourself. You often daydream. You prefer honesty in your relationships and believe strongly in your personal morals.

Find out your color at QuizMeme.com!