Ma ei tea, kust või millal ma sel aastal oma jõulutunde üles leian. Paar aastat tagasi tekkis see päevi hiljem, alles aasta viimasel päeval keset Rauma linna lumesajus. Ei tule ega tule teda, kuigi tegelikult tahaks ju ikka.
Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:
Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.
Kirikuski sai käidud
Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.
Piparkooke sai küll tehtud, praeguseks juba kaks satsi. Esimene:
Ka tööl istusime tollesama päeva õhtul ja natusime hääd-paremat.
Kirikuski sai käidud
Vana armas koor, kuid inimesi, keda seal veel tunnen, vähe alles. Ilus oli nende laulmine. Muu jutt ei lähe ikka veel südamesse.
Tagasiteel oli seljatagune kuldne ja ees laiutas tume maa, libe ja lumine tee. Vaikus ja pimedasse heidetud naeratused, omaette ja märkamatult.
Pool jõuluajast veedan siiski köögis, ülejäänud osa jaotan jalutamise, lugemise ja lihtsalt olemise vahel. Püüan tekitada ja leida endast seda erilist tunnet, sest jõulud ei peitu ei kingitustes ega piparkookides, ei kuuses ega jõululauludes, vaid siiski meis enestes - ükskõik, mida see aeg igaühe jaoks tähendab. Ma tean, et kaotasin ühe sellise rahuajal midagi väga kallist ja ärkasin šokiga pärismaailma. Ehk ei lasegi see mul korralikult päkapikunaeratusega ringi joosta ja rõõmus olla? Loodan, et mitte. Ja loodan, et ehk tuleb see tunne ka, selline päris õige rahulik hetk, et nautida.
Ja ehk leian ka pikema hetke, mil kirjutada jõulu-eelsest ajast, mis oli meeletu. Nagu olid suvel, pool aastat tagasi, need kaks meeletult toredat nädalat, olid sarnased ka nüüd, talve eel. Ja, oh, kui hea see oli!
No comments:
Post a Comment