She's got a ticket and she wanted to go first class in the first seat row

Need olid need kaks nädalat, mil kõik jälle nagu suvel oli - keikkaid nii palju kui võimalik, und nii vähe kui vajalik ja alla selle, tuju pidevalt ülimalt hea ja samm venue poole ikka kerge.

Niisiis algas Detsember veidi ootamatu ja lühiajalise reageerimisajaga Lapokoga Rockstarsis. Ega miskit - pilet tasku ja minek. Sellest ma aga juba kirjutasin. Oh mõnu.

Vähem kui nädal hiljem tuli veidi kaugemale end sättida - Tapperisse, kus ootasid ees tagahoovi beebid ja kuul. Ehk esimest korda meiemaal Backyard Babies ("What in the world took you so long?"), soojendajaks kaasmaalased Bullet, kellest ei teadnud tol hetkel veel miskit.
Kõige alguses, kui esimene trepišokk möödas (sest seal ON julmad trepid), sai päris pikalt merchi-laua juures seistud ja arutletud, mida võtta, mida jätta. Kutid lauanurga juures piidlesid meid juba üsna lõbusalt lõpuks. Aga sai siiski top ja Laurale stringid. Särk sai kiiresti selga - lava ees -, stringid jäidki kilekotti, kuigi merchi-onu küll huvitus ka nende nägemisest. Oh well.
Kui Bullet lavale hüppas, oli jälle see imelik moment - dude, need tüübid sealt laua juurest on ju bändist! dou! Igatahes kihutasid nad küll nagu 9mm otse pähe - ja seda kõige paremas mõttes. Kuigi pole ise kaheksakümnendaid läbi elanud, siis oli küll tunne, nagu oleks nad bullet traini kombel meid sinna tagasi tulistanud. Kõige kitsamad teksad, mis leida võib, lavaflirt missugune, need seongud ja herr laulja hääl tegid kokku midagi fantastilist. Nad teenisid oma soojendaja tiitli igati välja, kui mitte isegi rohkem, sest see soojus ei lahkunud küll enam, isegi. Ja eriti positiivne oli see, et suure osa rahvast tõmbasid nad korralikult käima ka.

Backyard Babies...Oh, ma ei tea, kas suudan seda adekvaatselt edasi anda. Ilmselt see esimese korra vasikavaimustus oli liiga suur. On neid ju aastaid oodatud ja nüüd siis lõpuks. Rahvas kohapealt oli nii, et esimene rida ja osaliselt ka teine metsistus nagu ikka ja seda ka parimas mõttes, ülejäänud publik seisis veidi tagapool, õlletops käes, ja vaatas, plaksutas ja oli üldiselt rahulik.
Aga mehed ise - Nicke jutt, et nad on vanaks ja paksuks jäänud (mille peale ma omaarust hästi vaikselt ei ütlesin, ja mida ta siiski kuulis ja mille eest tänas), pole jutt ega asi. Mehed tegid oma töö korralikult, professionaalselt ja sigahästi ära. Nende lugude juures polegi võimalik väga rahulikuks jääda, mitte kaasa laulda, kui vähegi sõnad meeles.

Who's the man? Who's you're God?
Who's the creep that you've been dreaming of?
Are you degenerated?
Who's the ace? Who's your star?
Who's the pig with that fat cigar?
Woow! Degenerated!

Meidikaid sadas (või võeti omaalgatuslikult), keppe ka (minuni jõudis lavavenna visatud poolik lõpuks), vanu ja uusi lugusid tuli rahena - kõik oli parimast parim, feeling absolutely amazing, lugusid nõuti aga juurde ja seda me ka saime.

Õhtu lõppes, pärast veidi istumist, rahunemist, inimeste jälgimist, sellega, et vaikselt tilkusid mõned bändimehed tagasi ja ka piljardilauad said välja veetud peidust. Neil hakkas piljarditurniir, meie jõlkusime niisama paari kohaliku vennaga ühtemoodi sealsamas ja tutvusime toreda soome neiuga, kes teab liiga palju liiga toredaid inimesi, keda nähtud ja või niisama teada. temaga sai ka kokku lepitud, et Trashil näeme! Can't wait!
Oh babies, babies - kaks päeva ei suutnud ma peale nende midagi ega kedagi muud kuulata, tänaval liikusin ka, irve näol, kui "Degenerated" pleieris.

Üks päev jäi küll mitte magamiseks, aga veidi puhkamiseks - avastada oli metsik sinikas põlvel ja üks küünarnukil, hommik tahtis saada täpsust arvuti taga ajalehte kokku pannes (Chai ja veepudel kõrval), pärastlõuna nõudis töölistumist. Oh neid kesknädalasi keikkasid.

Reede õhtul seadsime sammud Rockstarsi poole jälle. Esimest korda vist jäime hiljaks. Kohe niimoodi, et kui me allakorrusele jõudsime, oli bänd juba lavale tulnud. Saal oli vägevalt rahvast täis, aga mis seal imestada - Kosmikute viimane kosmiline teraapia sellel tuuril. Tirisime end lõpuks ettepoole ja let the party begin. Tantsupidu väikest viisi nagu ikka, metsik saunapalavus ja nii toredalt tuttavad rütmid.
Asi tipnes - nagu kõik vist juba teavad - sellega, et mehed tegid lives seda, mida albumikaanel. Pildiline tõestusmaterjal on ka olemas, aga las see jääda (nagu piljardiõhtu beebidega). Las nad ise...
Pärast väga alasti ja väga purjus bändi lavalt lahkumist jäi meile muusika mängima - mida edasi, seda paremaks. Kuni ühe hetkeni, mil kostus Deathstars - siis oli asi juba väga, väga tore. Tühi tantsupõrand täitus Nele ja minu ning veel kahe neiu näol. Mmmmmh. Paar lugu hiljem arvas herr DJ (elik Jumal), et oleks tore ise kaduda - seega jättis meile terve Deathstarsi albumi mängima ja kaduski. Aaa...eee...ööö...WHOA!
Siis tuli aga herr Kristo, kes enam nii hästi end üleval ei pidanid. Kõlaritest tuli, noh, paska, mida mõni inimene lausa heaks arvas. Kui herr Jumal tagasi tuli, täits saal kenasti uuesti rahvaga ja hea meel oli otsusest mitte koju minna siiski. Tantsu ja tralli ja trolle kella viieni. No okei, mitte trolle, olid täitsa inimesed kohe - jõllitavad ja piidlevad inimesed. Tunne end nagu lihaletis. Aga mis seal's ikka, lõbus oli, ja see on peamine.
Lõbusaim oli siiski kartulikoorte söötmine meile väga meediasõbraliku inimese poolt. Junnike noh! :D Ja Venna. Piinasid ja palusid meid pruutideks, kuni nõustusime - tingimusel, et kartulikoori saab. Saime! Oli põlvitamist ja põsemusisid ja käske mitte eemalduda. :P Hah, liiga naljakas. Järgmine kord Vennat nähes oli veel eriti huvitav. Aga ka see õhtu lõppes...või pigem siis hommik, jah.

Sest järgmisel, ei, samal päeval pidi end Balti jaama vedama, et Green Christmasile jõuda. Toitsime end toredas spordibaaris, mille me lõpuks Rakvere kesklinnast leidsime - pärast pikki rännakuid kinnioleva pubi juurde.
Audrey Horne oli meeldiv. HU? oli kohutav, isegi teiselpool saali seina. Horricane oleks mõnusa kaelavalu tekitanud. Enslaved seda lõpuks kujundama hakkaski - ei teadnud neist enne miskit, aga pagana pihta, päris korralikult vägev. Volbeat ei jõudnudki Eestisse - seda lugesime esimesel hetkel pärast sisseastumist juba. Kurb, kurb, eriti kui bussis nende plaati enne keerutati.
Lacuna Coili jälgisime juba esireast (on's mingit muud võimalust?) - herr laulja polegi nii creepy kui varem tundus ja Cristina on lühem kui enne tundus. Heli oli veidi, okei, veidi rohkem kui veidi mööda, eriti vokaal, kuid ega see siis veel kõike riku. Elamuse sai ikka - ka neil on need lood, mis tekitasid südame all võbeluse ja ajasid paar kuklakarva püsti.

Esmaspäeval oli eksam. Pff. See lõpetas ka kahenädalase superseeria. Elämä OLI laiffi!