Ma tunnen, kuidas see jälle tuleb. Tasahilju ja vaikselt, aga tuntavalt ja tuttavalt vastikult, muutes kõik nii, nii halvaks ja kohutavaks. Ja ma ei tea, kuidas seda peletada, eemale tõrjuda, ära hoida.



You send me to a broken state
Where I can take the pain
Just long enough
That I am numb
That I just disappear

I'll be the victim

You'll be the voice in my head

-S.O.S

Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.

15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).

22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.

Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.

Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!

A new beginning

Kohustuslikus korras mainin ära, et lumi tuli maha. Paksult ja ilusalt, laialt langedes, hangedes veel mitte. Õhk oli valge, maa oli valge ja see tegi tuju hoopis teiseks. Nagu ikka - see esimene, rikkumata, tihedalt ja laisalt meile mantlitele tantsides.

Aga enne lund tuli omamoodi uus aasta. Täiesti muusikaliselt tuli näiteks. Kosmikud reedel siinsamas "nurga taga" ja Led R laupäeval Pärnus. RC oli välja müüdud, pole elus seal nii pikas järjekorras oodanud ja nii naljakaid videosid teinud. Paksu rahvamassi sees sai ilusasti eesreas tantsu vihutud ja lauldud-kuulatud, vaadatud ja nauditud. Viikate oli muidugi hyvä, Kosmikutest rääkimata - as always. Kokku sai üks tubli suitsusaun.
Poolteist tundi und tugitoolis ja Pärnu. Koogid, külalised, õe tütreraas, kellega nii vahva mängida oli. Kahju, et ühtki, mitte ainsatki pildistavat mehhanismi kuskil ligiduses polnud. Ikkagi veel võiks silmadega pildistada...Ulme. Ja õhtul sai pooltühjas Kuuris meie oma Zeppelini näha. Ulmeline seegi, mis hääl sealt torust tuleb. Kosmos lausa. Seega - hää ja tore. Kuni bänd lahkus ja majas miskit jubedamat sorti diskot mängima hakati.

Pildistavate mehhanismide suhtes on nii, et nüüd istub mul üks täiesti uus laual. Sama uus kui see esimene lumi, mis meid lumememmedeks muundas. Ma alles õpin teda tundma, nimegi pole tal veel, õige sisseõnnistamise aeg veel teadmata, aga siin ta on:

Happiness gained by illusion

Miks soovitakse inimesele vananemise puhul õnne? Hing ei pruugi, muidugi, aga füüsiline pool muutub ju järjest vanemaks, seega - miks õnnitletakse inimest, kui tal järgneva aastaga veel paar kortsukest juurde tekib, juukseid järjest vähemaks jääd ja nägemine aiva kehveneb? Mitte, et mul neid probleeme veel oleks, oi, kaugel sellest, aga lihtsalt tekkis küsimus.

Ja veel. Kuigi mulle tõsiselt meeldib köögi(nurga)s tegutseda ja toimetada ja asju kokku vusserada, isegi kindel olemata, kas need ka õnnestuvad või ei, see rabelemine on tegelikult täitsa tore, tahaks vahel, et keegi teeks seda minu eest, et kellelegi läheks korda üllatada. Aga mis ikka sellest rääkida. Täna peab lõbus ja tore olema.

*Kaks aastat tagasi, täpselt praegu, kiirustasin ma rongile, et jõuda ööbimispaika. Oli Negative'i keikka Stuttgartis, täpselt minu sünnipäeval. Olin üksi ja peaaegu õnnelik, sest ma avastasin ja leidsin asju ja kohti ja uudistasin ja kogu selles üksinduses oli päris hea.

*Eelmisel aastal istusin Mustamäel koogilaua taga ja olin millegipärast kurb. Ei teagi, miks, aga olin. Mõned aastad enne seda seisin, näost punane ja printsessikroonike peas, Kuuris lava ees, Smilers lava peal.

*Täna - oli kool ja head soovid, natuke novembrivihma ja veel häid soove. Lilli ühe pisikese rõõmsa potikese sees. Natuke mängida sai ja natuke täiskuu all soojas tuules jalutada. Jälle istun üksi magamistoas ja kirjutan. Viimased minutid kolmeteistkümnendast. Midagi peaks teisiti olema. Või võiks. Aga ei kurda ega vingu, sest kena päev oli. Vaikne ja rahulik, nagu minus eneses.

Hah - Casino! ;)

0.00

Aga ees on mõned päris toredad asjad, märksõnadeks shirts, Babies, saar ja Trash.

November rain

Praegu on täpselt sellised ilmad, mida ma armastan. Sellised, mil tuuleiilike kogub end keeriseks, mis ähvardab sind Mary Poppinsi kombel ära lennutada, või soe aga tihe vihmasabin üldse halba ei tee, mitte nii nagu mõne nöost välja võiks lugeda. Tegelikult on üsna kelmikas vihmavarju ühest servast kinni hoida, teise serva alt välja piiluda, et mitte vastu posti või vastutulevaid inimesi põrgata ning merelaiustest lompidest üle hopsata. Tuleb vaid piisavalt soojalt end riidesse panna ja kõrvaklapid kõrva, et tuul mõtteid peast ei pühiks.

Kitarritrillerid manavad silme ette pildi varahommikusest California udust, kui oleks ise näinud, siis teaks ehk paremini, ja mahedast tuulest maanteil, mis praegusel aastaajal pigem vist kõrvetavad on. Kerged trummirütmid toovad neile vihmastele ja pilvistele tänavatele mingi erilise võlu, mingi kerguse, mida mõned sellest ilmast eluski üles ei leia.

November meeldib mulle. Isegi, kui puud juba raagus ja kuu tagasi oli nii mõnus läbi kollaste lehtede sahistada.

Vihmase ja tuulise sügisilma looks seega: The Eagles - "Hotel California" Nii tantsiski läbi sügise.

Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you

Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive

'Cause I can't feel my face

I won't struggle on

In a world so cold

In a world so wrong

I'm not running away, been fighting this so long (so long)

Such a price that we pay, we gotta be so strong

in a lie...

Minna on hea, kui tuul lükkab seljatagant ja suuri vihmapiisku, mis ootamatult tuulega tulid, ei tunnegi väga juustesse kukkumas. Lained on kõrgemad, kui arvatagi oskasin, nad rulluvad täie hooga vastu kive, mis täiesti vee alla kadunud, ja vastu kivimüüri, rulludes ja põrgates omavahel kokku, tantsides ja keereldes, heites tükikese endast üle ääre kõnniteele. Meri on hoopis teist värvi kui muidu. Aga ta pole vihane, või kui ongi, siis on ta vihasena ilusam. Üks must linnuke (ei tee ma neil vahet) seisab kitsukesel liivaribal vee ja kivimüüri vahel ja uurib arusaamatult vett, mis peaaegu ta jalgadeni jõuab. Aga ära ka ei lenda, lihtsalt seisab seal.

Ei tea, kas ükski foto võiks seda kõike ka ise rääkida. Tormi merel ta ju näitab, aga tormi pildistajas eneses - kas ka? Kui hästi läheb, siis näitab, kui tõesti oma süda ja oskused sinna pilti valada. Aga seda on raske teha, kui fotoka akud täiesti tühjad on. Ja mõni hetk on ehk parem ka täiesti endale jätta. Et miski kaotsi ei läheks.

Vaikne ja soe on selle kõrval Kadriorg, puuokste vahelt isegi päike piilumas. Aga tuul jõuab ka neile tänavatele hiilima, niipea kui päike pilvede taha peitust mängima läheb. Ja endal on selles tuulevaikuses kõndides tunne kui õus läbiklopitud vaibal, juukseotsest varvasteni välja oleks tuul justkui luudesstki kõik halva ja vana ära lennutanud. Täitsa hea on olla.