Tormipäevad

Okej. I'm officially scared to go outside. Tormituul keerutab vastasmaja katuselt, mis täiesti meie silmavaate kõrgusel on, lumekihti ikka räige hooga minema. Ja ma kuulen, kuidas tuul mühiseb ja kohiseb ja undab seal väljas. Ma pean tööle jõudma. Jalgsi. Ja mul pole mütsigi.

*tund aega hiljem* Tööle jõudsin! Väljas polegi nii hull. Või vähemalt mulle kui üldse tormiarmastajale pole. Kindlasti ei pista mõni ninaotsagi täna välja. Tegelikult on sääl väljas üsna mõnus - kraadide poolest päris soe, tuult majade vahel eriti polegi, ainult lumi tuiskab vahepeal otse näkku. Aga kui soojad riided seljas ja papud jalas, on väga hea isegi lumes möllata. Pleieri kõrvaklapid (nagu alati) päästsid ka mu kõrvadevahelise ala. Hää on.

Muusika poolest: ilma suhtes sobib ülihästi see, pühapäeva hommikusse too.

15:45 - uks kisti lahti ja sisse astus pikk kleenu tüüp, seljas suur ja karvane eest lahti erksinine kasukas, jalas teksad, mille üks säär oli põlvekohast ära rebitud. Käes hoidis veini (või muu) klaasi, taskust piilus välja šampusepudel. Ta mainis, et väljas on niiiiii külm - ta tahaks WC-sse. Eh, jah. Ma päästsin ta elu ja teatasin, et Viru keskuses, kuhu saab järgmisest uksest, on need tualetiasutused täiesti olemas, proovigu seal oma õnne. Siis kiskus ta ukse uuesti lahti, jättes seljataha meeletu aroomibuketi, trillerdas midagi nagu "nägeleleleleleee!", tegi paar suurt sammu, kiljatas miskit "uuuuaaaaaaaaa!" poole ja kadus. Tuul ei lubanud isegi uksel tagasi kinni vajuda. Crazy! Aga mulle meeldib (vist kuniks ma ise välja jõuan).

22:03. Kui sumbata tund aega selles tormis, lastes tuulel ja lumel nägu peksta ja püksisääri jalgade külge jäätada. Kui astud valesti, kukud põlvini lumme. Teeradasid pole keegi ette sisse tallanud, ja kui kunagi kuskil mõni rada oli, on see ammu uue valge vaiba alla mattunud. Ja siis, kui kõik riided ümber on samuti lumekihi all ja jääs, juuste asemel ripuvad ja kleepuvad põskede külge jääpurikad ning ees pole isegi ühtki jalajälge, millesse astuda, et liikuda kas või veel natuke ligemale kodule, tundub kõik nii lootusetu. Valge ja lootuse värv? Kindlasti, aga mitte lumetormides. Edasi tundub vahepeal võimatu minna, tagasi ka ei lähe, sest pole kohta, kus oodata. Oodata mida? Aga kui jalad on soojas ja müts, mille vastu ma enne selle ostmist nii kangesti võitlesin, pead kaitsmas, käed kinnastes peidus ja muusika toetamas ka kõige sügavamaid lummevajumisi, on ikkagi kõik korras. Ja jaksad. Ja püüad edasi. Ja suudad. As long as you keep moving, you can do it, you can get there, kinnitasin endale. Sain ilmselt aimu veidi, mis tunne on alpinistidel (kuigi meie külmakraadid võrreldes nende omadega on kümneid kordi väiksemad) või, noh, pingviinidega näiteks.

Sooja koridori astudes hakkas kõik sulama ja tilkuma, vesi voolas mööda põski, märjad jalajäljed jäid trepile. Aga see naeratus, mis kuskil keset seda valget tuisku külmunud huulile tekkis, jäi. Kuidagi väga kerge ja värske oli olla.

Ja Merli - ära enam kunagi, kunagi nii tee! Või, noh...saad aru. Janne ka mitte! Huuh...you scared me!