Pea iga kord annan oma südame ja hinge ja energia neile seal ülal laval ja kui see sealt siis tagasi ka tuleb, on kõik nii hea, et seda tunnet ei tahaks iialgi kaotada ega unustada ega ära anda.



Still loving you

Öiste mõtete päevased selgitused:
Kui laupäeva õhtu sai rahulikult Bikersis muusikat (akustilist ja mitte) kuulata ja igasuguseid sügavamõttelisi mõttevälgatusi üles kirjutada, siis pühapäeva õhtul enam nii vaikselt olla ei saanud.
Soojenduseks käisime päeval U2 3D-d vaatamas, mis oli ilmselt kõige lähemal nende ühelegi kontserdile, mis ma iial olen. Käegakatsutavat seal muidugi midagi polnud, aga Bono käsi näis vahepeal ikka päris ligidal olevat. Ja heli oli ka mõnusa valju peale keeratud, nii et selles osas oli ka kõik hästi.
Õhtul, kui trolliõudused oksendava purjus meesterahva näol üle olid elatud, jõudsime isegi päris õigeks ajak Saku juurde - ehk siis uste avamise ajaks. Isegi enne seda, sest nende avamisega oli tükk tüli ja jamamist. Aga seekord ilma igasuguse trügimise, kaklemise ja pressimiseta, mida varem ikka ette tulnud on, jõudsime kenasti ja tervelt esimesse ritta ja istutasime end seal maha. Istumiseks tegelikult põhjust väga polnud, isegi seista ei suutnud rahulikult, kui (ikka heas mõttes) vanad lavale astusid. Pagan, kui ma kord 60 olen, tahaks ka niimoodi laval kõrgustesse hüpata. Igatahes küsimusele, et kas oli hea või et kuidas meeldis...Oi ma vihkan tegelikult seda küsimust, sest iga kord ütlen ma niikuinii midagi sellist nagu "see-oli-nagu-eriti-heaaaaaaaaaa" vähemalt. Mis on lollus, sest iga kord on erinevat moodi hea, vahel veel parem, vahel natuke vähem. Aga see headus seekord seisnes selles, et vana rokk elab! Ja selles, et ka uus muusika on täitsa hea neil, mulle igatahes täitsa meeldib. Ja selleski, et otsapidi ulatuvad nad ka mu lapsepõlvemuusikasse, nii et see nostalgiline jupike on neil veel ka. "Still Loving You" ajal meenus mulle üks hetk - mõni suvi tagasi oma koduaias, päikese käes, pleierist mängis toosama lugu või "Wind of Change" ja elu ei saanudki tol hetkel kuidagi ilusam ega parem enam olla. Nii ka seekord - neil minutitel, kui sa kuuled ja sa näed neidsamu lugusid laval esitatuna, ei ole muu üldse oluline, kui on mälestusi, tulevad need külla, kui pole, siis ehk tekivad. Neil hetkeil on oluline vaid seesama hetk ja tunne ja pilt silme ees, heli kõrvus, sõnad huulil. Võib-olla tundub liiga pateetiline või hale või poeetiline see kõik, aga on ju nii! Ma ei oska seda mingit muud moodi seletada, kui et...need on need vabad hetked. Täiesti vabad. Isegi kui vahel trügib keegi sind vastu piiret ja sa hingata ei saa ja kellegi kaenlaalused on sul juustes ja näos ja keegi valab su õllega üle. Seekord polnud ühtegi sellist halba hetke, aga isegi need korrad, kui on olnud, on see lõpuks ikkagi kõige väiksem mure ja mälestus.
Kontserdist siis veel nii palju, et videojupid seinal olid päris tabavad. See väike ühiskonnakriitika laval ei sega just tihti, seekord küll mitte. Vahel tõesti ei taha, aga mõne artisti puhul on seda vaevu näha ja tunda, aga aru saad küll. Ja nii on hea. Sõnalist poolt sel igatahes polnud. Mida aga herr Klaus Meine rääkis, oli hea mitu sõna eesti keelt. Eks tal ole ka olnud parajalt võimalusi seda õppida ja praktiseerida.
Jälle läks pikaks. Aga eks ma siis ei suuda end paari sõnaga talitseda nende asjade puhul. Kui mu mälu mind kunagi petma hakkab, eks siis on hea seda kõike jälle lugeda. Seda kroonikat on juba vaja läinud paaril korral, nii et ehk aitab edasipidigi.
Kokkuvõttes on hästi tore neid lugusid lives kuulda. Ükskõik siis, kelle lugu, kus või millal. Suve meenutades tekib ikka ja jälle sama mõte. Osake lapsepõlvest tuleb sulle kandikul kätte - mine ja haara kui vähegi saad. Sest eile taipasin ma jälle, et ilma ma ei saa, ei taha, ei suuda ja ei kavatsegi. Punkt. Tehke, mis tahate.

Take me to the magic of the moment
On a glory night
Where the children of tomorrow dream away
In the wind of change

***

So here we are
It's hour one
And it's a nightmare
There's nothing left
And yet it's good to be alive